Tegusa ja tugeva naisena pole probleemi olnud elu ajal vinnata suuri veepudeleid, küttekotte, surnuid; liigutada mööblit; tõsta asju; kanda poekotte.
Poegi on tulnud vedada käru ja sülega, kuid jõulisus ei tee veel kedagi meheks.
Miks ei meeldi naistele, et neile aidatakse mantel selga, avatakse uksi, tõmmatakse restoranis enne lauda istumist tool eemale. Ulatatakse trammist/bussit/rongist väljumisel käsi ning võetakse naisterahva käest ära raske poekott? Miks see
Kaldun uskuma, et selles sooneutraalsuses unustatakse mõned asjad lihtviisiliselt ära - ei eristata enam naiste vaimset võimekust ja füüsilisi eeldusi (räägime tavalisest, normaalmõõdus ja -kaalus naisest, kes ei ole võimeline igapäevaselt 8 tundi välitingimustes asfalti lükkama, metsa langetama ja räägime sellisest mehest, kes ei vaju diivanil seitsmekümneks röhitsevaks, maikas pekivoldiks vms).
See, et me oma ajude ja tehtava töö eest soovime saada võrrdset palka ei tähenda veel, et me oleme immuunsed hästi kasvatatud mehe suhtes.
Sugugi mitte!!!
Pole vaja segi ajada naiselikkust ja naiselikku abitust ning mehelikkust ja mühaklikkust.
On mehed ja naised. Kaks eksisteerivat poolt, mis vajavad teineteist, täiendavad teineteist, sobivad üksteisele.
Eks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar