Müüdud läätseleeme eest....

elik kuidas edasi, kui  kurask turjas (metafoorne)? 

Pole ime, et reeturlikkust peetakse suurimaks patuks, sest see tunne, kui keegi tagaselga miskit toimetab, on ikka väga valus. 

"Reetes kellegi teise, reedame ka iseend"

"Kus on midagi reeta, on ka midagi varjata."

Lühidalt on reeturlikkus selline, et keegi, kellesse sa suhtud lugupidamisega, võtab teravateolise väitse ja lööb ülevalt alla, kogu selja ulatuses sisse põhjaliku ja verise haava, tõmbab seda pikemaks, keerab nuga mitu korda, siis võtab kätte ja teeb haavalaiendaja ning narkoosita löömakoha veelgi avaramaks ja puistab sinna kõige tavalisemat ja jämedakoelisemat köögisoola. Et mingil juhul ei ununeks tugeva hingelise vapustuse jälg. Sedasis siis....

Kunagi kirjutas Ristikivi nii: 

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

Tema isamaatuse ja hetkereeturlikkuse vahel on praegu tugevad allusioonid. Minu jaoks...... 

Luukered kapi all, ees ja taga, kõrval, peal, sees, lähedal etc

Saladus on nagu koera peidetud kont - kuitahes sügavale seda matta, keegi teine võib selle ikka välja kaevata. Ja saladusi on vast igal inimesel, suuremal või vähemal määral. Hea saladus on see, mida mitte keegi teine peale sinu ei tea - eks ole? Siis see ongi saladus. 

Kunagi lugesin "Tuulest viidud" järge "Scarlett" (tegelikult väga hea järg - Ripley nägi korralikult vaeva, et Mitchelli stiili ja sündmusi tabada, meeleolu ja karakterite kujutamine oli tõepärane). 

Scarlett võitleb oma armastuse eest ja suundub Rhett püüdma tolle kodulinna, seal tekib tal peaaegu afäär ühe teise mehega, sellest  hakkab aga kõnelema kogu Charleston. Scarlettile annab nõu sekeldustest välja tulemiseks linna kohalikku koorekihti kuuluv naine: "Tsivilisatsiooni kuldreegel seisneb selles, et ära topi oma patte teiste hammaste vahele puremiseks." 

Õige loogika, eks? Loomulik asjade reaktsioon. Aga igale reaktsioonile eelneb või järgneb aktsioon, mille mina lihtviisiliselt ja endavaimselt tuletasin: "Tsivilisatsiooni kuldreegel seisneb selles, et teed asju nii, et mitte keegi ei tea või teed asju nii avalikult, et kõikidel on sellest ükskõik."

Olen paljuski lähtunud just sellest viimasest reeglist, sest oluliselt hõlpsam on olla nii nagu asjad on. Ja tänu looduse tahtele on mulle antud selline näoplaan, kust iga tundevirvendus on avalikult lugeda, kehakeel annab tunnistust meeleolutusest etc. Ja loomingu tahte tõttu on minu puhul mõistetav ka sõnakasutus, lauseehitus jms.  

Mis on minu hetkeängiks? Loomulikult kõik see, mis inimesi üldiselt puudutab - raharalli igas vallas pitsitab kõiki ühteviisi; reamehestunud poegade viibimine eemal, kui saan nendega kord nädalas kõnelda (jah, ma tean, nad on täiskasvanud mehed); uute harjumuste juurutamine (ma pole veerand sajandit üksi elanud); hetkeline madalseis sügise tõttu; kolmeks järgnevaks aastaks oluline eelarvekriitilisus etc.

Aga kui ma mõtisklen selle üle, millised probleemid vaatavad vastu mõne inimese tegevuste tulemustena kõikidel uudiskülgedel, siis tasub ennast mitte vaevata (meie keeleruumis pole see väljend - elevant toas  - veel väga kõnepruugine, aga äärmiselt kasulik piltlik väljend mu meelest) 

Mingi aeg tagasi leidsin oma rämpspostist veidra kirja - petuskeemitajad väidavad, et vaatan lapspornot ja mind lubatakse seksuaalkurjategijana üles anda. Edu neile siis, sest tean, et pole midagi taolist eladeski teinud. Samas aga... mõne jaoks see vist siiski päris nii pole - neid nimesid ja tegelasi on meediast ikka läbi käinud ja üles lugema hakata neid pole mõtet. Jah, luukered kipuvad kolinal kaassõnade saatel vallanduma. 

Aga kas oma lapsest võib teha beebipilti? 

Seinast seina

Mereäärse linna elanikuna on olnud aastate pikku suur au, kohustus ja võimalus olnud jälgida vee mitut nägu - tüünelt lainetavat suvemerd; sügistormides räsuvat lainetevahtu; murelike luikedega jäätunud lahte ja järjest rohesinisemaks muutuvat merd kevadel. Merelõhn, merevaikus, merelärm, mererand, meremõtted..

Inimese tegemised sarnanevad tegelikult oma olemuselt mere muutumistele - leidub nii möllutavaid hingekeeriseid, metsikute tuuleiilidena kohisevaid ajaminuteid, laine laine järel rannajoonele pilduvaid töid; igavlevat meelisklemist.

Viimase nädala sisse mahtus absoluutselt kõike, sest:

*kuidas istusin kuus tundi riigieksamil ja mõtlesin oma esimese abituuriumilennu peale -  kas nad saavad meie kolme viimase aasta tegutsemise tulemusel mõtete sõnna seadmisega hakkama

*missuguseid võimalusi pakub keeleõpe 

*kuidas kulgevad kooli suurürituse proovid ja kas nendele on kõik rõivad/rekvisiidid/tarvikud olemas ja kes teeb tordi ja kas on olemas tordiesitleja

*kas kartulikotist, mustast autospreist ja peenikesest ketist saab korraliku viikingikostüümi

*kas kõik minu punased sallid ja vööd leiavad kasutust ja kas saan nad ikka tagasi

*kas saab võtta päikest

*kas postkast  annab pakke nimega 'isiklik' ja mis saab nüüd edasi.

*kas mul on ikka tordilabidas käekotis

*kas koolimaja sai peaojärgselt ikka korda

*kas mu ema, kellel on täna 9. surma-aastapäev, jääb  oma rahupaigaga lõplikult nõussse?

Mälestuseks/mälestamiseks

See oli tormine hommik. Tuul ja vihm paiskasid ennast üksteise võidu meie toonase korteri akende vastu. Pärnad paindusid ja võimsad rajurüsinad raputasid kaskesid kõvasti.

Oli külm. Perekondlik äratus algas tavaliselt sellest, et koer tahtis õue ning elutoas lülitus TV töhe. MTV3 näitas uudiseid, kuid kuidagi veidralt. Ekraanil oli Viking Sally pilt ning uudisteankru hääl luges midagi "laivasta". Küsisin isalt, et kas täna on mingi laevahuku aastapäev. Isa lausus, et pole tema teada küll midagi sellist.

Raadiot tööle pannes aga jahmatasime kõik.

Ootamatult sai selgeks imelikult vaiksed uudised ja kõik muu..

Need olid keerulised päevad enamikele meist (kuigi  ise polnud kellegagi seotud, siis ta lihtsalt vapustas oma massivsusega) ja meie kollektiivne mälu tuksatab valulikult praeguseni.

Ma tean, mida tähendab kellegi kaotus ning...olgu vesi lahkunutele rahupaigaks.

Ei saanud...

...südamest välja, no ei saanud.

Olin proovinud kõiki vahendeid, kõiki meetodeid, võimalikke ja võimatuid mõtlemistehnikaid.

Seda lihtsalt ei saanud. 

Sa tulid täna seitse aastat tagasi mu mõttemaailma, tundetelki, vaimusädelusse, hingepainesse, südameustesse ja ihupaikadesse. Sinu hääl, sinu pilk, tugev käsi, kindlameelsus, millega mind välja kutsusid: 
"Me läheme täna kohvi jooma. Kus me kokku saame?" (Me läheme täna kohvi jooma - mitte tingivas kõneviisis, kas me läheksime )
"Russalka juures." 
"Seal ei ole kohvikut." 
"Mul on termos."
"Hästi, siis õhtul näeme."
Mäletad, me astusime esimesest sekundist ühte jalga? Sa võtsid nii enesestmõistetavalt käes kinni.

Kindel haare, esimene suudlus, sõnumid. 
Pisut kare peopesa, raua lõhn...

Esimene ühine öö, kõik mida ma tundsin, kõik mida sina tundsid, vestlused, ootamatud kokku saamised, sinust hoovav metallihõng, sinu.. ahhh. 

Miks me ei kohtunud 15 aastat tagasi? Miks me ei märganud üksteist? 

Miks me ei kohtunud sellel sünnipäeval, kus minu ja E lugu algas, miks me siis ei näinud üksteist? Ja veider kokkusattumus, et sina olid sama filmi juures töös, kus E-gi? 
Sa kuulasid mu ära, sa rääkisid minuga, sa ahmisid mind endasse, täpselt nii nagu mina sind kõikidel nendel kordadel - nagu pikalt paastunud meremehed...
Sa palusid mind südaöisele tantsule, sa keerutasid mind kuldsest sallist välja, taustaks välgune öö, sa noppisid mu jalast kuldsed kingad ja....
Sa olid olemas...

Minevikku valla löödu

Mitmete askelduste kaude on vajunud avali ka möödunu uksed. 

Leidsin E tehtud lindid (jep, siis olid veel lindid, kuigi muusikat sai salvestada ka mujale...) Barry White  (jep, kunagi oli  mul selline maitse) ja Vaya con Diosega (jep, see meeldib jätkuvalt). Ta tõmbas muusikat Napsterist (?) ja hilines isegi seetõttu kinno, sest ta tahtis kasseti mulle valmis teha...

Minevikukastist tulid veelgi mitmed asjad välja: luuletajaga kahasse maalitud kivid, sepa kingitud aerofotod Saaremaal Salme väljakaevamistelt, A-lt hõbesõrmus (see endine patsient, kes oli hokimängija ja nüüd on füsioterapeut); it-mehelt kingad...

Veider, kuidas romantilises mõttes on kõik mehed olnud täiesti erinevad, kuid ometigi õppisid nad mu olemust mõistma. 

Romantilises mõttes on kõikidega seotud mingi muusikaline pala ja nad kõik (mitte korraga!!) astuvad korraks minu unenägudesse.

Öeldakse küll, et minevikul on pikad varjud, aga need varjud on pigem sellised heledad ja soojad ja mis seal salata... vahel kaunis...eee... noh saab aru küll ;)

Miks üksi?

Mul juhtus seitsme aasta eest üks üsna omapärane lugu. 

Ühe Eesti mõisa juures tegutses selline teenus, kus tehti hobusega väike tuur mõisamaadel.  Kutsarina töötas kena meesterahvas, kes oma hobusega oleks mõisatuuril peaaegu vette sõitnud, sest muudkui kiikas üle õla, ikka minu poole.

Pärast vankrisõitu palus meesterahvas viisakalt luba minu isalt, et kas ta võib tema tütrega suhelda. 

Isa moodsate aegade mehena oli üllatunud ja ütles, et eks ikka tütar otsustab ise. Pöördus kutsar minu poole ja no vahetasimegi numbreid ning ta hakkas sõnumineerima. 

Pühajärv, valge juuniöö, kerge romantiline õdang. Kaunid sõnad. Ok, kuumad sõnad, kuni...tuli selline tekst: "Ma kalopeeriksin su juurde...."

Kogu senine kirglikkuse õhku pildumine hajus ainsa vea tõttu olematusse.

Mees, sa töötad kutsarina, ja sa ei tea, kas sa galopeeriksid või kalopeeriksid?

Nii kadus see potentsiaalsus mu elust (see oli nõks enne sepa ilmumist...) ning kalopeeris ennast minevikku.

Aga miks luuletajaga midagi ikkagi välja ei tulnud? Mees, sa ei tea, mis on kuuskantvõti ja sa keerad lauale jalgu  alla kaks tundi?

Füsioterapeut on kaugel, IT-mees häkkis ennast ajalukku ning sinna ta oma virtuaalvestlustesse takerduski.

E teeb lapsi, võimleb, lahkab ja peab kanu

Sepp aga.. sepp on sepp on sepp.

Moehullus või hullusemood?

Püüdmata oma mõttemaailma inimvaenulikuna esitada, aga vägisi tundub, et mida depressiivsem ja psühhodeenilisem on inimese olemus, seda moodsam ta on. 

Päris tõsiselt. Nagu 19. sajandi kirjanduslikus aegruumis või kohata saledaid, säravate (palavikust läikivatega pigem siiski) silmade ja tiisikusest lõkendavate põskedega tumedapäiseid mehi ja naisi, siis nüüdne aegruum suisa karjub mingisuguse psüühikahäire järele, sest muidu pole piisavalt deep.

Ja sinna juurde käivad muud asjad ka. Läbitöötamata teemad, sügavad sisemised hirmud, kartus/julgus/huvi/huvi puudumine enesesse vaatamisel ja mittevaatamisel. 

Aga ma läheneksin pisut teisalt - mitte, et  ei peaks või ei tohiks või ei saaks kõikidest nendest asjadest rääkida, siis mu meelest on pigem asi selles, et nendest on moes rääkida. 

Tihti pole nagu põhjust (ok lahkuminek, lähedasega juhtunud õnnetus, majanduslikud raskused, lähedase haigus ja surm - seal on emotsioonid arusaadavad), aga tervel ja tegusal inimesel, kellel on arukas mõtlemine, toetav ringkond ümber, käed-jalad otsas, kodu, töö,- reisi-, sõna,-ja mõtlemisvabadus, on hingeliselt nii puntras, et tekib ärevushäire ja siis juba muud häired ja siis veel ja veel ja veel (Haa - vaat kes räägib oma orgaanilise insomniaga!!!)

Ei mäleta täpselt, millises filmis või sarjas see oli, aga nii 80-aastane ema küsib oma nii 60-aastase tütre käest, et miks nemad kunagi nooremana sideme loomise ja  kvaliteetajaga ei tegelenud. Tütar lausub seepeale, et nemad tulevad teisest ajast,  sidemeloomise ja kvaliteetaja veetmise-eelsest perioodist, sest siis oldi koos mitte seetõttu, et tahtsid koos olla, vaid seetõttu, et sa pidid koos olema - muud võimalust lihtsalt polnud. Mulle tundub, et mitte ainult võimalust polnud,  aga ka aega ei olnud. 

"Tahaksin tõmmata suurräti ümber, istuda tugitooli, juua omakorjatud vaarikavartest teed, vaadata tuld ja analüüsida läbi kõik mõtted, tunded, hetked, pilgud, sekundid, kalorid, liigutused, sõnad, kübemed, pudemed, ebemed..."

Seda võib ju teha, aga kas peab sellega alalõpmata tegelema?

Ilmselt tundub nii mõnelegi, et kuidas need seotud on? Kui sedasi tunde ja tunde tegeleda oma sisemaailmaga, siis loogish, et kerkivad mingid läbielamata teemad üles.

Kui võtad psüühikahäirete registri ette, siis tulevad nii mõnedki asjad ette enesesleiduvatena. 
Eitamata vaimuhaiguste pikka ajalugu ja olemist, tean neid, olen õppinud ja näinud neid, aga kas see on siis tänapäevane moekõlks? Vajalikkus endal ja endas näha psüühilisi ebakõlasid?

Millest see tuleb?

Aga - peab ikka inimesel palju aega olema, et lakkamatu süüviga tegelda....

Ärgem unustagem, et sissekanne on üldistav. 

Stultitia gradus septimus

Rumalus on kohutav omadus. Ta on lopsakas, lainetav, tihti nakkav ja tal on ka üsna palju sünonüüme. Ei hakka neid siia kopima, sest vähegi atsakam teab, kust ja mida otsida, aga...

On hetki, kus on võimalik kohata absoluutset otskohtlust, suisa tagajärgedele mõtlematut pooliku mutsu tajumist ning torulolle lainetusi.

Ei tuleks iialgi pähe hakata spetsialistile ütlema, et ta teeb midagi sellist valesti, mida ta oskab kinnisilmi, vasaku kõrva tagant pimedasse tuppa tulistades ja ikkagi märki tabada.

Selgunud on, et ma ei oska desmurgilisi võtteid st ma ei oskavat siduda. Ja seda ütles inimene, kes ühel oma läbi viidud koolitusel väitis: 

*"Kapillaaride olemasolu tõestab seda, et inimene on jumalast, mitte ahvist"; 

*"Põrn soojendab meie organsimis vett"; 

*"Kui inimene sööb paremini, siis see seljaaju saab jälle terveks."; 

*"Kui sa vähihaigena naeratad, siis sa saad terveks" 

Vabandust, aga WTF?

Katioonid ja anioonid

Kas vahel ei lange tuju nulli, kui pult kukub maha ja patareid hüppavad välja? Muidu neid sealt kätte ei saa, aga siis on patareid põrandal ja vähe sellest - nad veerevad edasi ega näita peatumise märki, jõudes peatamatult kõige kaugema lauanurga alla või kõige kitsama riiuli vahele või kusagile veel päris eemale.

Õngitsemise tulemusena kätte saadud akuvara aga punnib oma pessa panekul tugevasti vastu ning kerge ärritusega on võimalik tuvastada, kuidas poolused on valed etc.

Et + ei läinud plussiga kokku ning  - miinusega.

Kui aga asjad ümber pöörata, siis on kohe kõik ok ning puldi saab sujuvalt telekale suunatud, et siis sealt mitte midagi vaadata.

Elus peaks ka nii olema, et katioonid sobituvad  katioonidega ja anioonid anioonidega. See näikse õige olevat. Ja vanad patareid lähevad sellisesse käitlusesse, et..? Kuhu nad tegelt lähevad? 

Kas varajasse täiskasvanuikka jõudnud kirjaoskamatu, ülekaaluline ja kurt, vaesunud meesinuiit Alaskalt ja LAV pärit sügavalt keskealine ja lahutatud, rahvusvaheliselt tuntud pime ning jõukas naisgemmoloogiaprofessor võivad teineteisesse armuda? (see on suurimaid erinevusi, mida ma suutsin välja mõelda, kuid tõenäliselt on neid veel). Miks ka mitte. Armastus ja tundeilm on ainus, milles puudub igasugune loogika ja ratsionaalsus. 
________________________________________
Pildid mõistagi internetist

Eesti suured armastuslood

Vahel unustan ma klubiraamatu ära öelda ning jõuab minuni mõni päris tervitatav lugemispala.

Sedakorda tõi kuller mulle Mart Laari "Eesti suured armastuslood" kirjastuselt Varrak ning ma ei kahetsenud äraütlemise unustamist mitte hetkegi.

Ühtepidi oli tegemist pisut kroonikamaigulise ülesehitusega, kuid kuna olen väga paljude tegelaste taustalugudega oma hariduste omandamise  jooksul ühel või teisel viisil kokku puutunud, siis oli asjal ikkagi teaduspõhine mekk juures.

Teada, et need ajaloolised nimed on siiski samalaaadsed mõistuse ja tunnetega inimesed, kes on vaevelnud armuvaludes ja kogenud õnne, rahu ning kirge ja hoogsust kõiges.

Sain teada, et Jaan Tõnissonil oli oma abikaasaga kurameerimise ajal konkurendiks Anton Hansen.

Sain teada, et Cäthe Hansen nö võttis Antoni endale, sain teada, et Carl Robert Jakobson oli..eee.. imposantne mees, kes tõmbas naisi ligi (tänapäeva tingimustes tegelikult üks päris suur machopõrsas - vabandan!!!)

Leo Talgre, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Heiti Talviku ja Betti Alveri  lugudega olen ma kursis teiste raamatute kaude, aga põnev oli ikka. 

Et Visnapuu andis oma muusadele (mitu muusat üheaegselt ;) ) erilisi ja õrnu hellitusnimesid - see oli ilus.

Panin tähele ka seda, et naised raamatus kirjeldatud  suhetes olid tihti võimukad, asjalikud, kirglikud, aga mehed kuidagi vagamad. Vahest oli see ainult kerge tunne.

Ka märkasin juba mitmendat Mart Laari teost lugedes, et ta peaks ka midagi ilukirjanduslikku paberile panema, kui tervis tal seda lubaks - ta oskab  kuidagi põsemuigeliselt ja ladusalt asjadest rääkida. Igatahes - mulle see teos meeldis ning tänan kirjanikku huvitavate lugemistundide eest.

9. märtsi seostumised

Lapsepõlv möödus mul Kadriorus. Mulle meeldis seal. Ühel hoovil elas terve läbilõige eesti ühiskonnast: tehasedirektorist asotsiaalsete joodikuteni välja.

Mõned vanemad mutikesed lobisesid vahel  pesu kuivama pannes ning mõned heietasid ka sõjaajast. 

Näiteks tean ma, et Vesiväravat mööda liikunud raudteelt tõsteti rongidelt kunagise Hirchi sanatooriumi õuele virnade viisi haavtuid; et minu maja keldris lasti maha maja endine omanik; et kunagi oli keset hoovi väike pargitaoline õueala.

Lisaks tean ma ühte naljakat lugu seoses etendusega "Kratt", mis on tihedalt seotud tegelikult tänasest kuupäevast rääkimisega.

Inimkonna mälu peaks mahutama väga palju ning see kõvaketas, mis meil kuklas kollektiivselt olemas on, et tohiks kunagi unustada, mida tundsid need inimesed, kes 9. märtsi kargesse ja selgesse taevasse vaatasid ning lennukeid nägid. Tundub, et mõned kuupäevad lihtsalt on need, mis jäävad. 

Kusagil 90.ndate alguses oli mingi ajaleht, mis oli kopeerinud 11. ja 12. märtsi surmakuulutuste lehekülgi.. Seal kirjutas ka naine oma mälestustest. Sõnasõnaliselt ma seda ei meenuta, aga rääkis üks ema, kes otsustas oma 10-aastase pojaga minna õhtul Nõmmele tuttavate juurde, nad suundusid rongijaama, kui kõrval käis kärgatus, miski varises ja ta tõmbas poja enda vastu ning varjus mingi hoone seina äärde. Ta hoidis poega süles ja temast kinni (ma ei oskagi kirjeldada, aga selline emalik haare), kuni tundis, kuidas käed muutuvad järjest niiskemaks. Ta poeg oli saanud meelekohta hoobi ning ema ootas pommitamise lõppu, järjest jahedamaks muutuv laps tema põse vastas...
Ma vahel mõtlen, et elu ei saa selliseid asju inimesele teha, ei kujutaks ette, kuidas ma suudaks edasi hingata. Aga linn taastus, inimesed elasid edasi ning - me oleme pagana visa rahvas.
_____________________________________
Pildid internetist*

TV on pelk tühjus

Tegelikult ka. 

Mistahes kanalit ei vaataks, siis tulevad sealt sellised valikud:

*tõsielusarjad moeloojatest, kokkajatest, leiutajatest, tegelikest koduperenaistest, puuraiduritest, rasketest teedest, keerulistest autodest

*kuritegu, kuritegu, kuritegu

*sari vampiiridest, huntidest, vampiirhuntidest, tulnukatest, nüüdisjumalatest, vanadest jumalatest, tulnukhuntidest või kõikidest muudest tulnukalikest eluvormidest

*üleloomulike võimetega ja paralleelmaailmas elavad inimsööjad

*kordus (laulu, näo, tantsu)saated

*türgi, itaalia, hispaania sarjad

*äärmuseni mõttetud multikad

*äärmuseni mõttetud pallimängud ja vormelid.

Miks on  harva midagi tegelikult head? 

Nipernaadi

Gailit ei oleks osanud tõenäoliselt uneski näha, et ka  21. sajandi koolitundides näidatakse tema loomingu põhjal valminud filmi ning Nipernaadi saab muretu rännulustiga ja lobasuulise tegelase võrdkujuks. Tema eluajal ju filmi tegemine peatus ning sestap ei osanud võõrsile pagenud Gailit oodata, kas tema üks nimiteostest ikkagi kanaliseerub teistesse meediumitesse või mitte.

Olen vaadanud õpilaste reaktsioone - nad on üllatunud, hämmelduses, segaduses. Üks noormees küsis, kas see ongi nii libekeelne sell ja mitu naist  Nipernaadil siis kokku oli? (filmis 6, raamatus vist oli kaheksa?).

Kõndida siia ja sinna, luisata, ajada udujuttu - olla kord muinasteadlane, kord kalur, kord rätsep, kord laevale kutset ootav madrus. Ja ometigi ta vist muutis nii mõnegi tegelase elu - kasvõi hetkeks tundus mõni naine ennast armastatuna, hoituna, õnnelikuna. Tõeliselt murdis ta Maret Vaa südame, see on nii raamatus kui filmis selgelt välja joonistatud. 

Üldiselt meeldivad meile taolised uduvahu joonistajad hästi

Mina mõistan Nipernaadi loomust ja see on nii omane osale tüübile inimestest. Mingi rahutus närib taolisi isikuid pidevalt. 

Tõenäoliselt oli Nipernaadi esivanemates mustlasverd - nii suur kihk minna ja seigelda pole küll kõigile omane. Haritud mehena oskas ta naistele südamesse pugeda mitte ainult oma põnevate käitumismaneeride ja lobeda jutu poolest, vaid  suuresti selle muretu linases ülikonnas poisikeselikult põlenud näoga mehe emotsionaalse naerususega.
Osava mehena oskas ta vastasoo võluda, kuid ometigi kuuletus ta Ingriinile koheselt, käitudes pigem truualamlikult, kui laheda rännumehena.
Kusjuures ma mõtlen, et see muretu seikleja ja ilmaavastaja kuju vilksab pidevalt Gailiti loomingust läbi mehena, kes justkui ei sooviks suureks saada, aga ometigi teeb seda silmapilkselt, kui mängu astub naine, kes talle tõsiselt midagi tähendab....
________________________________________
Pildid laenatud tavaveebist ja pisut muudetud

Porr versus porr

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Rannalooderdus

Olen tõeline rannalooder. Suvel, vabadel hetkedel olen ma tõenäoliselt kuskil mereäärses kohas, rannalinal päikest püüdmas (jah, ma tean, et jummala kahjulik ja puha, aga tegelt ma ei pea vaeva nägema - päike lihtsalt naakub külge), merevees sulistamas ja poegadega palli loopimas. 

Rannas on aega inimesi vaadata - perekondi, noori, vanemaid inimesi. 

Meeldiv on tõdeda, et liikumine on moes ja sellega tegelevad isegi palju vanemad  inimesed, sealhulgas ka daamid. Kaks venekeelset memme kõndisid ühel rannakorral meist mitu korda mööda, kuulsin nende jutust katkendeid, mõlemad rääkisid oma põlveliigestest, mille tõttu nad nüüd hoolega kõndimas olidki ning üks memmedest soovitas mingit lehekülge vaadata, mille talle lapselaps FB kaudu oli jaganud...

Eile lasin võrdlemisi suurtel lainetel ennast üle rullitada, istusin rannajoonel ja  püüdsin mõtleda, kuid see ei õnnestunud - mürast, lastest, vanematest, kodust, tulevastest õpingutest, autosõidust - ning eemal kõndis üsna uudishimulik taks. Selline roostekarva sõbralik loom. Tuli mulle lähemale ja uudistas tõsiselt, nuhutas mitu korda ja kui peremehega eemale kõndis, siis vaatas korduvalt tagasi. Veider, kas selles koeras elas mõne minu kunagise lähedase hing, et ta mind sedasi kaes? Või oli isegi taksile üllatuseks, et üks isik endalt lainetusi rannale lasi voogata (?)...

Mõned  ei saa üldse aru, kuidas  on võimalik rannas logeleda. Ning alati on mul kulm üllatusest juuksepiiril: mina ju ei kritiseeri nende puhkamise vorme, nagu näiteks pidev taimede korjamine ja kuivatamine, reisimine, remontimine, orienteerumas käimine, peenramaal müttamine, hoidistega jahmerdamine. 

Minu lõõgastus on lihtsalt selline, et ujun ja loen, päevitan ja vahin pilvi, võimlen vees ja hõõrun liivaga - pea saab sisuliselt tühjaks teha, mitte midagi ei pea planeerima, organiseerima, analüüsima, sünteesima, tegema. Lihstalt seisad ja oled. Lesid ja elad. Päevitad ja laisked. Parim viis ennast täis laadida!!

Ja see rannalooderdus on nüüd viimase seitsme aastaga uuesti päevakorda  tõusnud, sest siis kui poisid väiksed olid, ei saanud kuidagi logeleda, vaid pidi alati silmad valvsad hoidma, et üks punamütsike (poegadel olid nimelised mütsid ja püksid, et nad ära ei kaoks) minema ei jookseks, vette ei kukuks, ära ei varastataks. Mäletan, kuidas ma mingil hetkel ei suutnudki nendega kusagil käia, vaid tekitasin koduaias omamoodi plaažisüsteemi - R ja R istusid suurtes pesukaussides, liivavormid, ämbrid ja koduaiaõuemuru pihkudes ning tundide kaupa muretut päevitamist minul ning mulistamist nendel.  Aga randades neid kivide loopimisi, lossi ehitamisi, müttamist ja möllamist....

Muidugi oli valvas pilk peal (ma ei unustanud mitte ühtegi ema või vanaema toodud näidet sellest, kuidas lapsega juhtus midagi, kui ema oli sealsamas kõrval: "Sirly, pea meeles, et palju kergem on ohata kui oiata! Iga kord, kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis seepärast, et lapsevanem ei suutnud tagada oma lapsele turvalist ümbrust.")

Eilegi käis südamest jõnks läbi, kui vanem poeg korraks kõrge lainetusega silma alt kadus, aga noh, nad oskavad ujuda, kuigi tasub alati valvas olla.

Tulid meelde ajad E-ga, kord Valklas või äkki oli Kaberneemes, kui me veidi hullasime ja üks kuldse retriiveri peremees "ei lasknud ennast asjast segada" või me Tabasalus kivide peal täringuid veeretasime. Või Vaskjala veehoidlas sukledusime. Või Paralepa rannas ootamatuid sügavusi kogesime. E-l oli harilikult katkise sangaga kilekott näpu vahel (lestad ja mask) ning suur arbuus kaenlas. Sõime seda,  lahendasime ristsõnu, päevitasime. Ujumisest hingetuna, tõmbas E endale rätiku ümber ja väristas pisut siniseks tõmbunud huult (siis kui külmemad tuuled puhusid - sale nagu ta oli)....

Ühesõnaga sai randades käidud. 

Nüüd on väga korduv vaadata R&R, eriti vanemat poega, kui too E-le sarnaselt veest tulles hingeldab ja rätiku ümber võtab, alumine huul külmast sinine (sale nagu ta on..)

Suvi, rand, ujumine, päike....loodri unelm. 

Causa mortis

"[---] Meeldis, et ta ei hakanud tühje sõnu tegema. "Ainus lohutus," lausus ta, "et kõige halvem, mis meiega juhtuda võib, on sul nüüd möödas. Teist korda meil vanemaid matta ei tule." [---] " (Luik 1989: 98). 

Jah, vanemaid tuleb tõesti matta ainult korra, kuid see teadmine, et sul neid enam pole - see mõjub tühjalt? Ei, 'tühi' pole õige sõna, selleks peab leidma täiesti uue sõna, väljendi, mis kannaks endas ruumi, kuhu hüüdes kuuled ainult kumedat kaja, mis põrkab tagasi seintelt, lagedelt ja hüüdjast endastki...

  "[---] Kes on surm? Oled sa kunagi tundnud surma kohalolu? Tema sõrmeviibutust endast nii lähedalt möödumas, et juuksed liiguvad meelekohtadel? Surmakutsar mustal hobusel on olnud sinu koduväravas ja sa oled tundnud sõõrmetes kalmu ja hauamulla lõhna? Tajunud tema olemasolu just siin ja praegu ning näinud tema vikatitõmmet napilt kuklast mööduvat? Arvanud, et käes on viimane eluhetk, ja sulgenud silmad, sest nüüd ta on siin ja lihtsalt võtab su kaasa? Kõnnib su kõrval, kitsal näol võidurõõm, kuid samas ka kohe kaotusvalu. Oled sa näinud inimese silmis seda pilku, kus elu lahkub kohe ning sa haistad iga oma keharakuga, et Surm on siin, astub sisse, tuleb juurde ja viipab ning viib kaasa? Oled sa tundnud leina? Oled sa olnud nii raske südamega, et sa ei tea enam, mida teha, sest läks minema keegi, kes oli nii oluline, nii vajalik, nii sinu?

Ei ole?

Mõned on...

Surma palge oleme võrdsed, alasti, nähtavalt nähtamatud ja nähtamatult nähtavad, paigal ning ei lähe enam kuhugi. Otsa on lõppenud kiirus, rutt, aeg ja elu. 
See, millel veel eile oli tähtsust, on muutunud ebaoluliseks. Jäävad maha mõtted ja mälestused, teod ja asjad – raamatud, albumid, plaadid, rõivad. Tool, millel armastasid istuda, tass, millest juua. Pole enam oluline sinu lemmikvärv ega lilleõis, sest sa oled surmaga silmitsi. Võrdsena seisad sa tema ees, võrdsena kes tahes suurkujuga, kes iganes siin poleks elanud.

 Sinu tegu lõppeb ja saab endaks ja olemiseks aineses nimega Maa, mis jätkab sinust olenemata oma kulgemist, sest keegi teine hingab ja elab, astub ja asjatab. Nii see on, sinuga ei muutu midagi, sina ei muuda midagi ja sinu surm ei jäta elu seisma. Või jätab küll sinu elu seisma, kuid oma igikestvas ahelas toimib edasi. 

Nii lihtsalt on ja läheb ja jääb. Vähemalt seni, kuni pole leitud vahendit selle igikestvuse peatamiseks, katkestamiseks. Kuid mis on surm? Või pigem – kes ta on? Vaieldamatult ainult ja ainult elusa ja elavaga seotuna on temagi vast elus? Kuidas saadakse aru temast, tema olemusest, olemisest, teost?

Teatmeteosed on surma teemal ühesed ja mõistlikud – surm on organismi elu lõppemine. Elu ja surm, antagonistid, tõmbavad ja tõukavad, üks järgneb teisele. 

Alatiseks. Igaveseks. Miski on läbi. Nõrgad südamelöögid ületavad tööpiiri ja lõpetavad tegevuse. Tahtele allumatult, nagu iga vähegi anatoomiat ja füsioloogiat õppinud inimene teab – keha jahtumine, vere ümberpaiknemine keha madalamatesse piirkondadesse, koolnulaigud ja lihaskangestus. Süda ei pumpa enam verd, hingamine puudub, pupill ei reageeri valgusele. Algab lagunemine. Lihtne ja loogiline.

Elu ja surm kui sagedused, mis oma füüsikalise ja bioloogilise kestvusega vahelduvad, sagedused, mis eksisteerivad looduses korraga, kuid mida saab kogeda pelgalt nähes, katsudes ja puudutades.

Loomulik on karta seda, mida inimene ei näe. Ning kuna surm võib napsata sealt, kus teda kõige vähem oodata osatakse, siis on inimomane, et selle ees tuntakse surmahirmu. Surmaimet. 

Pühitsetakse ju mõlemat, sündi ja surma, kuid ainult inimlapse saabumine on see, mida mõistetakse, surma mitte. Surm viib lõpule asjad, mille pärast sünd ja elu nii väga võistlesid ja surmaga oma pidevat elulist kahevõitlust pidasid. 

Surm pole ühemõtteline. See pole mitte ainult elu puudumine, vaid elu hääbumine seni elavas organismis üldse. Surm pole pelgalt ajahetk, kindel piir, millest astutakse üle kas ühele või teisele poole, vaid protsess, mille ajal elusolendi organism on erisugustes terminaalsetes seisundites.

Suremine iseenesest võib olla loomulik ja mitteloomulik. Esimest mõistetakse tavaliselt surmana, mille põhjustabki loomulik tegur – haigus, tüsistus, aga ka vanus. Vananemist ei tunnistata teaduslikult surma põhjuseks, sest alati eksisteerib otsesem põhjus. Otsene põhjus ei pruugi alati selguda, kuna tegu võib olla ühega mitmest vananemisega seotud haigusest. Vananedes kulub keha läbi ja organid võivad organsüsteemide kaupa lihtsalt üles öelda. 

[---]

Surm. Suremine.

Aga elavad? Mida teevad need, kes jäävad siia surmaga leppima? Lein, kurbus, lootusetus? Oli inimene, kes tähendas midagi enamat kui lihtsalt tuttav. Keegi, keda sa armastasid kogu südamest. Keegi, kelle olemasolematus märgib ära kogu ülejäänud elu.

Siinsamas oli inimene, vahest vaevahigis, valudes, hooldatav ja põetatav, tegemas viimaseid hingetõmbeid, surmaheitlusest laup lige. Keegi, kelle kätt sa hoidsid, kelle kuivavaid huuli niisutasid, keegi, kelle nahka pesid. Keegi, kellele püüdsid anda õiget asendit, sest tema valud ei lasknud enam elada ega olla. Kuid ometigi – ta oli veel selsamal hetkel olemas. Hingitsemas, hingeldamas. Ära teadvuse teispoolsuses, ära sellest maailmast.

Surma siirdumisel, näo lõtvumisel, viimasel hingetõmbel olid juures ja siis... saabus vaikus. Vaikus ja jahedus. Kadunu muutus. Tema seni veel soe keha hakkas jahtuma. Sa pidid tegutsema. Surm teostab ennast tihti öösel, sinu ümber lasub pimedus ja helitus. Kuidagi tuleb toimetada, kuidagi saada olla hommikuni.

Peab kutsuma arsti, kiirabi, politseiniku, et teha kindlaks, kas lahkuti omal soovil, ja seejärel tegutsema, sest lahkunu vajab oma viimast rituaali, viimast saatmist, toonelasse viimist. Matused, peied, lahkunu lähedastele teatamine. Riided, jalatsid. Missuguseid matuseid lahkunu soovis, keda tahtis ärasaatmisel näha. Muusika, millega surnut austada. 

Hommiku saabudes, kui lahkunu on ära viidud ja sa seisad tühjas toas, ära lõigatud väga kallist inimesest, sa tunned, et enam polegi võimalik nutta, sest pisarad said lihtsalt otsa. Punapaistes silmad, tursunud laud, isutus, olematus. Vaja on ajada korda matuserituaalid. Vahetada inimese isikutunnistus lakoonilise paberi vastu – surmatõend. Minna matusebüroosse, tellida urn või kirst, hauaplats ja auto. Lilled, hauakivi, matuselehed. Viia lahkunu riided ja valida see helipala, mida arvad kadunule kõige enam sobivat. 

Palju telefonikõnesid, teatada neile ja neile ning veel sinna ja sinna. Panna kuulutus ajalehte napisõnaliselt, et jäädavalt lahkunud see ja see. Valida matusepäevaks tumedad riided, kui tead, et sinu leina peaks näitama mustast veelgi mustem värv – päikesepaistetu maa-aluse koopa külm, niiske, porine must, sest vaid nii saaksid sa oma leinavalu värvidesse valada.

Matusepäev. Sõitmine lahkumiskohta. Võtta vastu kaastundeavaldusi. Tegelikult on sõnad tobedad. Lihtsalt käepigistusest ja kallistusest piisab. Tseremoonia algab ning kurb meloodia, mille teadsid olevat kadunu lemmik, saadab viiulil matusekõneleja madala baritoniga lausutud sõnu. Tekst, mille sa kadunule koostasid. Viimane puudutus lahkunu külmale põsele. See on kalk ja julm, aga see on sinu lähedane, kes seal lebab – vaba kõigest ümbritsevast, kõigest, mis varem oli oluline, piinas, painas. 

Need lõpetamata teod, mis tast maha jäävad, rulluvad üle sinu, kui sa lähedasele surilina näole sead. Üks viimane puudutus veel. Sa suudled oma sõrmi ja libistad siis need lahkunu kahvatutele huultele. Sätid vaikides lilled tema kirstu ümber ja libistad saepurupadja alla tema prillid. Nagu atavistliku lepitusannina, et tal oleks seal teispool olemas miski, mis kuulus kadunule. 

Kirst laskub alla kremeerimisruumi. Sa viipad pisaratest märja käega talle järele ning söövitad alatiseks mäluplaadile selle pildi: valged kallad, krüsanteemid, roosid, astrid, nelgid ümbritsemas kirstu. 

Peied. Lahkunu jaoks, tema mälestuseks. Olgugi et sünge sündmus, suudavad peielised mõned naljad meelde tuletada, mäletades sinu lähedast kuidagi teisti, kuidagi omamoodi, kuidagi heleda seigana. 

Urn lahkunu tuhaga. Mida sellega teha? Jätta alles? Matta mulda? Viia kuhugi? Ei tea...

Vaja on kuidagi mööda saata need esimesed tunnid, päevad, nädalad ja kuud. 

Leinamisel pole reegleid, on vaid üldised teadmised. Tuleb oodata, kuni ängistavast ja põletavast valust saab krooniline sähvatus. Tuleb oodata ära need kõik esimesed – esimene sünnipäev lahkunuta, esimesed jõulud, esimene sünniaastapäev, esimene talv, kevad ja suvi ja sügis temata. 

Ootamatult saab aasta täis. Terve aasta pole see inimene olnud enam elus, kuid sina oled. Sa oled naernud ja nutnud, majandanud ja kasvatanud, töötanud, puhanud, päevitanud, arveid tasunud, armastanud, armatsenud, kuid teda ikkagi pole.

Vahel tabad ennast mõnest situatsioonist ja tahaksid helistada, aga kellele? Teispoolsuses pole ju kõneliine. Jääb üle loota, et kadunu sulle unes ilmutab, et sa saaksid temaga rääkida, ütelda talle midagi. Loodad, et ta võtab unenäos sinu põsed oma pihkude vahele ja ütleb, et kõik saab korda, ta ei karda seal olla, sest teispoolsuses on ta noor, terve, seal on need, keda tema oma elus armastas, kõik need, kes kunagi lahkusid, jättes tema ellu tühiku, mida sa tema kõrval leinates täitsid.

See on kaduvikuline, igavene ring. Sina elad ja lahkunu elab sinus edasi. Oma mälestustes sa meenutad teda ainult parimaga. Tema asju pakkides, sorteerides, kokku pannes, taaskasutusele annetades nutad sa iga väiksemagi eseme pärast. Vahest jääb sulle pihku lahkunu rahakott ning sa tunned selles tema lõhna. Ikka veel tundub ta olevat siin ja sinuga. 

Ta tuleb igas hetkes sinu juurde. Kadunu andis sulle nii palju – elu, õpetused, tõekspidamised, 

oskused. Nii palju, mille eest tänulik olla, mille eest lahkunut alati mäletada.

Sa tunned ennast üksi, ilmajäänuna. Sa seisad silmitsi sellega, milleks sind ei õpetatud, sa tunnistad ja tunnustad surma ja leina. Tahtmatult mõtiskled elamise ja suremise üle. Antagonistid. Tõmbuvad ja tõukavad. Sünni ime, eluvõlu, surmahirm. [---]" (Hiiemäe 2012: 13-19) 

________________________________________________________________________________

Edaspidi üritan olla pisut vähem morbiidne. Aga kirjutades paiskan endast südametäkkeid ja see võtab hingamise kergemaks. 

Kas seksuaalsus on ürginstinkt või mitte?

Voodielu on tegelikult isiklik ja intiimne ning teistel pole sinna asja oma arvamust puistama asuda, aga mitmel korral on tulnud erinevates foorumites jutuks seksi kvaliteet ning need arvamused ja kommentaarid, mida silm loeb, panevad küll mõtlema, et kas inimesed jätsid millaski bioloogia ning inimeseõpetuse tundides käimata. 

Seks on vahend sigimiseks ja paljunemiseks, seda teab amööb ka. Ok, amööb ei tea, aga omal tasandil ta aimab pooldumise tagamaid. Olen alati olnud arvamisel, et eluslooduses on raku tasandil meile ikka paljud asjad sisse kodeeritud  - hingata selleks, et oleks organismis värsket hapnikku, muidu sured sisuliselt kohe; toituda, kuna rakud vajavad ehitusmaterjali ning on mitmeid protsesse, mis otseselt või kaudselt vajavad välispidist manustamist võimalikult mitmekülgsel viisil. 

Ning  liigi püsima jäämiseks on vaja sugutuda (õudne sõna, aga siinkohal üsna ainuõige sisuga). 

Põgusalt mahuka ajaloo jooksul on seksi osatähtsus võtnud mitmeid veidraid ja vähem veidraid vorme, kuid ometigi on läbi aegade olnud ühendavaid jooni -  loomulikkus, looduslikkus, loomalikkus.

Pärast II ms, kui maailm vajas uusi inimesi, muutus tõenäoliselt ka seksuaalsuse käsitlus kui selline ning pärast  hormonaalsete RVV-de masstoodangusse saabumist teisenes seks hullunud vabameelsuseks. 

Süvenedes üha ja üha ning haarates endasse ka kõikvõimaliku meedia kõikvõimalikud võtted. Asjades nähakse seksikuse ja müüdavuse/pandavuse märke ning sõnaga - inimkond on muutunud üheks suureks rahvaste orgiaks, kus miski pole enam tabu, kõik on lubatud, kõike tohib ja kõike peabki tegema. Sest nii on vabameelne ning muidu oled konservatiivne. 

Tänu sellele suureneb inimestel muidugi ka võrdlusmoment - see on selline ning too oli ikka parem ning üldse, see oskab ja too ei oska.

Mitmes foorumis on olnud kekusid, kes teatavad, kuidas naine käes sulab ning on vulkaanilises tipus nii 30 minutit järjest. Ha-ha-ha.

Öeldakse, et kogemus õpetab. Jah, vahest ta lihvib ja parendab, kuid kedagi heaks ta kindlasti ei tee. Seksuaalsus on üks baasidest, üks ürgsematest kaasasündninud instinktidest.
See ka töötab või ei tööta. Lihtsalt nii ongi. Ja pole võimalik, et sa oled alguses väga koba, kuid aja jooksul saab sinust tõeline meister. Kaldun arvama, et see on nii nagu üldse iga andega. 

Oskad laulda ja pead viisi, suurepärane ning nüüd lihvid juurde ja oled vapustav. 

Oskad kujutada maailma ning haarad pliiatseid, joonistad selle üles ning kui saad juurde õiget õpet - saad kunstnikuks. Ehk et nähtuse juured on meis juba sees olemas ning selle väljumisel on aru saada, kas ja mis ja kudias see miski veres olev, loodusest  kaasaantu (arvan, et ürginimestest ka märkas üks, et kuule see võsajünger ju oskab palju paremini söe ja kitseverega pilte maalida, ma jällegi oskan jube täpselt teravaks ihutud otsaga mammutile pihta anda ning too sell seal vist tunnetab kuidagi neid vihmahoogusid ja küttimisperioode ette, sest miks muidu ta jahitantsu jälle tantsib). 

Sõnaga ürganne, mis meis kõigis peidus, on mõnes siiski elavamalt olemas ning see väljendub osavusena juba esimestel proovimistel (nii nagu minul kirjutamine nii 7-aastaselt juba välja tuli) ja kui kaks instinktiivset ürgannet põkkuvad...

Mäletan kohtumist sepaga. Seda müstiliselt ja plahavtuslikult mõjunud sekundipõhist tõmmet, mis meid pooleks aastaks.. ma ei teagi mis lummusesse haaras. Toona mõtlesin, et meie ürgisinstinktid olid täiesti ühel lainepikkusel ning juhenduseta oli selge, mida, milleks, kuidas ja kas on vaja. 

Seksuaalsus on minu meelest ürgne ja kaasasündinud omadus, miski, mis töötab õige inimesega eriliselt hästi. 

_______________________________________

*NB!: kõik pildid on internetiavarustest, autor pole, kasutan teiste inimeste materjale

Kas tunded küsivad, kui nad tulevad?

Vaimses tervises on probleem, et kas tunded küsivad rassi või muid olulisi näitajaid?

Minu meelest ikka natukene küsivad.

Igatahes kaduda võivad küll valest asjast...

Väikesed ja suured mured

Vanem poeg uuris murelikult missugused probleemid on väikesed ja missugused suured.

Pärast selgitustööd ja mõtlikku arutelu vennaga, tulid mõlemad minu juurde ja küsisid, et kas mul on praegu suured või väikesed mured.

Ma olen väga üllatunud. Ja kuidagi omamoodi tundega - kas tõesti on nad jõudnud sinnamaale, et oskavad küsida mehelikul moel asju, mida tavaliselt ikkagi meessugu ei küsi.