Laheda ema saladused

Mõnikord on vaja teha elus kaalutletud valikuid ning oma tee kõndimiseks tuleb loobuda mõningatest elementidest, mis mind saadavad, siis sedapuhku teen nii, et mul on lisaks FB-le ka Twitter ja Instagram.

No hooandjas olen oma projektiga üleval, et sellele minekut ja hoogu anda, siis on just paras aeg privaatsuse mõistet laiendada ning ennast veelgi nähtavamaks muuta.

Aga proovides mõtestada Instagrami olemust, juhtusin klikkima vahvale lingile ning sain teada laheda ema saladused.

Mis nüüd küll viga on - kõik saavad kohe lugeda, kuidas ikkagi lahe ema olla. Sest mine tea, ehk pole enne õnnestunud lahe ema olla ja nüüd vast kukub isegi välja!!!

Nad järgivad 1:2 reeglit

See tähendab seda, et iga ühe asja kohta, mida nad räägivad oma lastest, ütlevad nad kaks intelligentset ja huvitavat asja millegi kohta, mis ei puudutada lapsekasvatust. (check) 

Nad palkavad lapsehoidja

Jah, see võib tunduda kulukas ja mõttetu väljaminek, aga iga täiskasvanu vajab natuke aega eemal omal lastest ehk täiskasvanu aega, vahendab PureWow. Kas või selleks, et minna kinno või õhtust sööma.(check - kui lapsed väiksemad olid)

Nende jalanõud on lahedad

Miks on nii, et pärast sünnitust pöörduvad emad Crocside ja mugavate tenniste usku? Okei, mänguväljakule ei pea minema kõrgete kontsadega, aga klassikaliselt ilusate kingadega eristud sa kohe üldisest massist. (check)

Neil on sõpru, kes ei ole emad

Mäletad 1:2 reeglit? Teistelt emadelt saad tuge ja nippe, aga sa ei pea unustama teisi sõpru, kellega on ka võimalik olulisi suhteid luua. (check) 

Nad kasutavad võimalikult vähe «emade» asju

Selle asemel, et kanda kaasas kohmakat mähkmekotti, kannavad lahedad emad funktsionaalset ja šikki käekotti. Laste ehted on mõeldud lastele, lahedad emad ei hakka neid kandma. (topelt check - käekottide puudumise üle ei kurda)

Nad ei muretse liialt

Lahedad emad ei lähe iga väiksemagi asja pärast endast välja ja paanikasse, mis ei tähenda seda, et nad ei hooliks. (check, check) 

(https://sobranna.postimees.ee/3913467/lahedate-emade-kuus-saladust)

Tuleb välja, et olen lahe ema. Haa, aga kes selle artikli kirjutas?

Lahe ema? Kas jalatsid, käekotid ja lapsehoidja teevad kellegi lahedaks? 

Olen alati arvamusel olnud, et ema on keegi, kelle kallistus on maailma kõige turvalisem koht, kelle toidud on maitsvad, kelle pai ja peale puhmine haiget saanud kohale on parim ravim; kes ei anna sulle hinnanguid, kes armastab sind tingimusteta ja kuidagi kahepoolselt käib see asi. Oma lapse musi on kõige soojem ja armsam, oma lapse põsk vastu põske parim ning sõltumata sellest, kas mul on hetkel mullased kummikud või pikasäärelised pidulikud saapad.

Aliise, Lõhmus Aliise - 99

Mitmetel päevadel ja sissekannetes selleaastases blogis olen ma kõnelenud ühest ja teisest suurest inimesest, ajalooliselt ja avalikult oluliselt persoonist, kuid kahtlemata ei ole võimalik kõrvale heita enese veresidemeid. Näiteks oma emaema, kelle surmast möödus sellel suvel 15 aastat ja kes võinuks täna tähistada 99. sünnpäeva.

Järgmisel aastal on vanaemal täpselt 100 - nagu üldse Eestil tervenisti.

Aga ütlen ausalt, tead Aliise - ja jumal seda teab, kes , kus ja miks sind Lindaks hakkas hüüdma - kõik sinu mälestused, teadmised, kogemused, mõtted, tegevused - need oleksid väärinud täiesti omaette peatükki maailma ajaloos.

Sest sinu põlvkond, sinu ajastu, sinu elu põimus Eesti ajalooga sedavõrd ühtseks - esimene vabariik, vene okupatsioon, II ms, saksa okupatsioon, uuesti vene okupatsioon, uuesti vabariik. Kolhooside ehitamine, kus sulle - napilt 30-aastasele naisele - tehti ettepanek kogu kohalikku ajandust juhtida 'sest sa oled nii aus inimene, ei hakka ometegi riigi tagant vargile'.

Sinu vennad, kes sõjas hukkusid; sinu õde, kelle lapse sa sisuliselt üles kasvatasid; sinu mees, kelle sa matsid ja sinu poeg, keda veel vanuigi silmaveeta meenutada ei saanud (mul tõmbub praegu südame ümbert krampi, kui sinu ja Miili-mamma kaotustele mõtlen); sinu laulud ja sinu nobe samm töötades - sa tegid muuseas meile kõikidele silmad ette ning ma saan nüüd aru küll, mida sa mõtlesid, kui kõnelsid 'aega pole raisata ja päevaga tuleb sammu pidada'.

Kudada sa ei armastanud, vahel sa vist tikkisid, aga raske maatööga pisut kõveraks tõmbunud sõrmed ei võimaldanud ju sellist peenemat viisi tegevusi läbi viia. 

Aga see-eest olid sa imetabane kokk: sinu kartulipuder ja pekikaste silma; pärmipannkoogid ja omahapendatud kapsad; moosid ja kurgid, praeliha ja mõned korrad sai mekkida  pärisahju vormikooki (ma pole eales midagi nii maitsvat saanud); omlett ning köögiviljasupp - no keele viisid alla. Lihtsad road, aga milline maitse...

Ning need elutarkuse tunnid,  kui kogemustepõhist teadmist edasi andsid. Ohh, kui ma ainult oleksin osanud rohkem küsida..

Kui sind metsavennad kimbutasid, kuna sattusid rabas neile liiga lähedale; kui sa põlluservast oma rüppe purunematud miinid korjasid; kui sa oma kuueaastase tütre saanitekiga katsid ja läksid 24. märtsi öösel ümberkaudseid metsatalusid hoiatama, sest küüditamine pidi tulema.

Kuidas sa värske lesena lohutasid äsja sakslaste käest vabaks antud ja murtud südamega maale tulnud mehe täditütre kaasat, kes otsustas jääda ja ühes soetasite mu ema...

Need pimedad ajad sügisel ja talvel seal põlislaante vahel, maa keskel, loomade keskel, aedade ja põõsaste keskel.

Vanaema - olgu sul seal siis lahe - oma kõikide laste ja õdede-vendade, vanemate ja abikaasadega. Sa olid oluline, sa oled oluline...

Papa saanuks 63

Veider, milliseid asju üks inimene mäletada võib. 

Isa 34. sünnipäeval, 1988. aasta 16. novembril olid meil külas tädipere ja isa koolivend oma naisega. 

Ma olin 12-aastane ja mäletan selgesti AK uudistest kostnud  deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Deklaratsiooni kohaselt kuulub Eesti NSV-le tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil, Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu ning Eesti NSV edasine staatus NSV Liidus peab olema määratud liidulepinguga. 

Mäletan, et vanemad inimesed plaksutasid ja seejärel hakati tantsima - nagu ikka.

Üheksa aastat enne seda, 1979., pidasid vanemad 25. sünnipäeva. Ema lükkas oma pidustused isa merelt tagasituleku ajaks edasi ning meile kogunes palju-palju inimesi.

Mäletan hoogsat pidu, mäletan nalju, naeru, mäletan ema tehtud salateid, kooke ja praade, mäletan isa ülesandeks olnud jõhvikamorsi valmistamist.

Mäletan rohelist More' - suitsetavad külalised käisid trepil pikki ja pruune sigarette tõmbamas.  

Naabrid ei virisenud peaaegu kunagi pidude üle - nad olid tavaliselt ise seal külalisteks ja võtsid prallest osa.

Nüüd on need ajad vaid mälestused minu mälestustes ning saan öelda, et mul oli suurepärane lapsepõlv võrratute vanematega,  ahke isaga. 

Täna on sinu sünniaastapäev. Juba teine. Eelmist aastat ma ei mäletagi, tean ainult, et pidin esinema kirjandusseminaril ning mõtlesin vaadelda merd Juhan Smuuli luuletustes, vaadeldes merd kui ökokriitilist objekti ning teadsin,  et ei suudaks ealeski  esineda, sinnajuurde pisaraid poetamata...
Veel ei saa ma rääkida, et hääl ei murduks või vesi silmanurki ei tikuks, aga tasapisi olen selle mõttega harjunud, kuigi vanemateta maailm on üsna kõle. 

🎆Kõikidele sünnipäevalistele 🎆

Oriire; kұттықтаймыз; pab kev zoo siab; ucapan salamet; arahabaina; taya murna

អបអរសាទរ; parigghi!!!!!!!

Kaitse ja kallista oma looma

Nii...Kiti, Neegus, Missu, Triibu, Stella,  Tsooru, Kruger; erinevatel aegadel on olnud veel hamstrid, merisiga, oravad, kalad ja dobermann Clyde, nüüd Kruger või Krux või Pupsik (oleneb meeleolust).

Tunnetega ja elusolendid. Pingemaandajad, rõõmurullid, lustimasinad ja samas nii siiralt sõbralikud (õigesti kasvatatu)

Eluosa ja elu osa.

Väike prints ütles rebase kohta, et sa vastutad kõige eest, mille oled kord taltsutanud.

Parafraseeriks - tuleb vastutada kõige elava eest, millega kokku puutud. 

Kaitse looma, ta väärib seda.

Viis päeva maapagu

Kõige parema isa mälestuseks

Täna sai aasta. 365 päeva on möödas, kui helises telefon ja algas täiesti uus elu. 

Vanemateta elu.

Tuleb tõdeda, et pagana külm on see maailm, kus ema ja isa mõlemad on surnud.

Kohaneda täiesti uue elukvaliteediga, tõdeda, et ma pole kellelegi enam laps. 

Teadmine, et oled oma lastele isa ja ema ja kõik paarid vanavanemaid samaaegselt.

Õnneks me kõik hoiame ühte.

Aga isa, kus iganes sa ka hetkel ei ole - ma loodan, et te vaatate emaga meile, hoiate ja loodate parimat.

Sest meie loodame seda ka.

21. sajandi identifitseerimisvõimalused

Praeguses võimalikult sooneutraalses ja kõike lubavas ühiskonnas ei teagi kohe kuhu minna ja kuidas olla, sest vaatamata näilisele valikuvõimalusele ja liberaalsele suhtumisele kõigesse, kõike ja kõikidesse, siis kargas minusugusel küünikul kulm juuksepiirile, kui tekkis ühiskondlik debatt teemal, et ükskemad on tegelikult sisuliselt poolikute perekondade emotsionaalset taaka tootvate isikutena allapoole igasugust arvestust. 
Sest me ikkagi ei oska peret hoida ja põhimõtteliselt, kui oleks üksikemade 
des(k)imatsioon (ma ei tea, kas see sõna eesti keeles on olemas - vähemalt sõnastikest ei leidnud) ja võrdlemisi avalikult, siis peaksid kõik osapooled enam-vähem rahulikud olema.

Mis mõttes ei oska peret hoida? Hallo - ma ju hoiangi pere toimivana....

Aga üllatas võrdlemisi negatiivselt, et ikka veel on 21. sajandil ainuvõimalused mees+naine+laps(ed) pere defineerimiseks, muud nüansid lihtsalt ei tule kõne allagi.

Aga kas ikka on tingimata nii?

Segamini oksad

Kes me oleme, kust me tuleme ja miks me just sellised oleme? Alati öeldakse, et keskkond ja geenid. 

See geneetiline pagas on aga eriti paeluv. Eriti kui olla selline isik, keda meeletult huvitavad igasugused pärimused ja lood ja tegemised etc.

Tänapäeval peaks olema asi eriti lihtne - toksid aga arvutisse, uurid virutaalsete ligipääsete kaudu meetrikume ja voilaa...

Aga vahel juhtub nii, et miski ei klapi. Kui teada, et suguvõsa üks vaaridest oli sellenimeline ja märkad sugupuhe tekkinud nimesid, mida mitte kunagi kuulnud pole, siis ilmselt on nii, et kui ikka asi loogiline ei tundu, siis ta seda ka pole ning on tegelikult vale.

Kujutle, et sa pead taastama oks oksa haaval äsja laasitud võraga puud ning oskad on kõik hunnikus ning siis sa pead seda detektiivi meisterlikkusega kokku sobitama, sest igale lõikele istub sobiv eemalduskoht, iga haru on seotud eelmisega ÕIGES järjestuses.

Ja kui ei õnnestu, siis tundub, et peab panema sobituma, aga nii need asjad ei käi.

Nagu mul kunagi üks kolleeg ütles, et nad alustasid mehega kooselu 8-ruuduses toas, ühisköögiga korteris ning neil ei olnud keeruline koos elada, sest asjad lihtsalt jooksid paika. Mingit pikka treeningperioodi ei eelnenud ega järgnenud. Nad tähistasid hiljuti 50. pulma-aastapäeva.

Ilmselt selle sugupuu koostamisega on samuti - harud peavad õigesti põimuma. 

Muidugi see isaisaisa pool on täiesti läbiuurimata ala. Tollel mehel oli kokku neli või viis seaduslikku naist, ühest abielust sündis minu vanaisa, kellele oli kolme abielu  ja hulga suhete peale kokku 9 last (üks siis nendest mu isa) ja oijahh seda ekspartnerite jada, mis kuskile kaardub....

Kruger

Mulle meeldivad kassid. On alati meeldinud. Lapsest peale. 

Kassid on lahedad. 

Nendel on iseloomu, selgroogu, nad on väga lõbusad, meelelahutuslikud.

Osavad, kavalad, arukad, põnevad.

Pärast viimast kassi, kes meie peres oli 16 aastat (tipphetkel on meil olnud 5 kassi...), mõtlesin ma pikalt, et ei taha enam uuesti südant proovile panna. Aga pärast seda, kui effbees jagati Pesaleidja fotot, siis tundsin kohe ära - see, kes pildil seisis, oli minu kass. MINU.

Kohaleläinud, siis ronis pisike, sale ja must kassipoiss mulle kurgu alla ja sinna ta põhimõtteliselt oma südame, lõhna ja pisut titekarva poetas. 

Esimesel päeval, kui ta oma koju tõime, näitas ta meile kohe oma nutikust, armsust ja perekondlikku kuuluvust.

Mulle meeldis Krugeri südikust esimesest hetkest. Mitte iga kass ei näu ennast ja oma pesakonda välja visatud vendi ja õdesid põõsastest loomakaitsjate kätte (Suurupi kandis kusjuures on selliseid inimesi, kes viskavad napilt kuuvanuseid kassipoegi põõsastesse). Kruger oli see, kes oma õe ja venna päästis.

Mulle meeldis, kuidas ta esimesel meie juures veedetud ööl  minu padjal, minu vana talvemütsi sisse kerra tõmbas ja terve öö magas.

Meeldis, kuidas ta napilt kolmekuusena esimese hiire kinni püüdis, kuidas ta julgelt ja otsustavalt hoovikase otsast alla ei tulnud ja kuidas ta reageerib nii Kruksile kui Pupsikule.

Kuidas ta oma esimese kuramaaži kõvasti vanema naabriprouaga üle elas, esimest lund nägi, kuuse otsa ronis, piparkooke varastas ja kuidas ta vahel hommikul vara mulle sülle ronib õrnust taga ajama.

Kuidas ta oma pesatäie mänguasjadega jahti peab, palle taga ajab, igasugusele mängivale liigutusele teravalt reageerib ja mis kõige enam mulle meeldib - ta on MINU kass.
PS: kurgile ta ei reageeri, tundub, et see on virtuaalmüüt. Krugeri reageering oli täis ükskõiksust ja otsustavust oma kasukas korda teha.

Õtsekohe!!

Tõenäoliselt kardab iga ema isegi täiskasvanud lapse puhul, et temaga võib midagi juhtuda. 

Ema muretseb oma lapse pärast. Loogish. 

Nüüd, taas juhtunud traagiliste sündmuste valguses, meenusid mulle aga oma kadunud vanaema väga tõhusad nipid. Me olime tädilastega suviti vanaema juures, kuid vanaema, kelle olid lehmad ja sibulapõllud, juurviljad, maja ja selle pidamine, heinategu ja küttepuud, tõttas oma nääpsukese kehaga kogu aeg ringi, pidevalt toimetamas, tööd süle ja seljaga. 

Kas tal oli aega seista kõrval ja vaadata, et midagi ei juhtuks? Loomulikult mitte. Ta tegi ülitõhusat selgitustööd. 

1. NT: et me täditütrega kaevuraketel ei kõõluks ja sügavasse ja jääkülma kaevu ei kukuks, rääkis vanaema loo naaberkülas elanud lapses, kes kaevuraketel kõõlus ja kaevu sisse kukkus ning oli "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)

2. NT: et me rehe alt vikateid seinal ei näpiks, rääkis vanaema naaberküla lapsest, kes näppis rehe alla vikatit, see olevat tollele kaela kukkunud ning laps olevat "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)

Ühesõnaga - vanaema oskas meis äratada ellujäämisinstinkti enneolematu tugevusega ning meil puudus vajadus teha midagi sellist, mis oli keelatud. 

Nojah, see ei aita traagiliste sündmuste juures muul moel, kui kõlab targutusena.

Aga hea nipp oli. 

Oma poegade puhul jäi mulle ema õpetustest meelde üks väga hea lause: "Kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis on süüdi ainult ja ainult lapsevanem, sest tema ei osanud riski niimoodi maandada, et lapsega midagi ei juhtuks."

Mul on neid hetki olnud, kus süda jääb sekundiks seisma, aga need on piirdunud siiski haava peale plaastri panemisega. 

Peagi on saabumas aeg, kus saan ainult loota, et ehk olen neile lapsepõlvevigastuste eest hoides suutnud luua aluse, kus teismeea lollused maanduvad minimaalse kahjuga (sest mingeid asju teevad KÕIK teismelised, pole vaja endale luua illusiooni, et minu lapsega seda ei juhtu)

Jumal tänatud, et ma ei kärgperenda?

Sinu, minu, meie lapsed. 

Sinu laste ema uue abikaasa eelmine pesakond ja minu laste isa eelmise abikaasa uue naise järgmised lapsed...

Hulluks võib minna, kuigi see kärgperendus pole ju mingi uudisasi.

Muinasjutt "Tuhatriinust" (võõrasema ja tema tütred, mökust isa ja tema tütar, keda kasuõed halastamatult kiusavad), meie oma "Tõde ja õigus" (Mari lapsed esimesest abielust Jussiga, kes kahjuks surid lapseeas, Andrese ja Krõõda lapsed ja pärast siis Mari ja Andrese lapsed. Kusjuures Mari viskab Andresel ninale, et on olnud tema tütardele suurepärane ema).

Mihkel Muti "Näärivana" ja "Keerukuju". Siis üks jutt, mille autorit ma ei mäleta, aga mille tegevus toimus Sikupilli asumis ja kus teismeline poiss saab aru, miks ta ema pole tema vastu nii hea, kui tema õdede vastu.

Aapeli "Pisikese Peetruse õu".

Margareth Mitchelli "Tuulest viidud". 

Ühesõnaga neid asju on olnud läbi aegade ning häid kasuvanemaid vist ei ole siiski nii lihtne leida.

Meie pole kärgpere. Oleme lihtsalt väikepere, kes üritab ennast toimimas hoida ja... vahel ma tänan taevast, et E on otsustanud mitte osaleda. Tema enda vanematepoolsed vildaklused on peremõistet tugevasti nivelleerinud.

Samas selle kärjendusega haakides - kas mesilassülem ei toimi mitte ühiselt töötades kõige paremini? 

Kui õed saavad kokku....

Mul pole kunagi õde olnud. 

Ma ei kujuta ette, mis tunne see võiks olla. Ilmselt on sul siis parim sõbratar ja lähim usaldusisik samas ruumis, samas majas, samas keskkonnas, kus sinagi.

Mu vanaemal oli õde. Lähedane, sest vanusevahe oli väike ja tegutseti ühes ja samas ajas ja ruumis. Kui vanaema poeg sõja ajal suri, siis vanaema õde pani oma pärast sõda sündinud pojale õepoja mälestuseks sama nime...See on lähedus.

Ema rääkis oma õest. Neil oli väga suur vanusevahe, 12 aastat, aga nad olid täpselt niipalju lähedased, kui pidi. Tädi hoidis mu ema, kui too oli tilluke, nad elasid mõnda aega koos, kui mu ema Tallinnasse õppima asus ja kui kumbki omas peres elas, siis ei muutunud nende kontaktid sugugi väiksemaks. Suviti käidi ema juures talgutel, õdede lapsed (mina, mu vend, tädilapsed) olime koolivaheaegadel maal. Kälid said läbi nagu kälid ikka, nendel oli ju mõningane vanusevahe, aga ühteviisi armastatud olid nad ämma juures küll. 

Kui mu ägedaloomulisel isal ja kolm korda tulisemal emal ütlemiseks läks, siis oli ema õde see, kes lepitas tülitsejad, pakkus harmooniat, pööras asju naljaks ja üldse.. hankis altleti asju, juhtis maja ja elusid, tegi uuel ajal firma ja sai õigel ajal igati jalad alla. 

Tädi parimad aastad langesid nendele aegadele, mida võib nimetada kuldseteks kuuekümnendateks. 
Kujutan ette, missugune periood see oli. Öökapikas "Niguliste" räägib peamiselt 60ndatest ja tädi mälestused, albumid on analoogselt kirjelduvad. Teatavat laadi muretus, teatud vabadus. Mõelda, et mu tädi abiellus augustiorkaani õhtul.

Sellel aastal oleks neil olnud kuldpulmad...

Just nimelt oleks....

Eile helistas tädilaps...
Mu ema õde on lahkunud. Kurja palet hakkas uus aasta näitama. Kohe.

Ainult see teadmine lohutab, et lahkumine oli kerge ja nüüd on nad koos. Õed on koos. Ema näeb oma tütreid. Tädi saab koos olla oma vennaga, kellega ühisolemist olid napid kuud. 

Nad on nüüd koos. Seal. Kuskil koos....

2x13

Ükskord, nii 13 aastat tagasi, oli esmaspäev. Selline hilissuviselt sombune. Nagu ikka augustis, selle lõpusirgel. 

Kuni kella kaheni päeval kõlasid tunnid selles päevas nagu ikka tunnid selles päevas kõlada võivad. Kusjuures tüütult külgsed tunnid, kuigi mingi muutuse ees. Selg tuikas ja pallina ümar keskkoht pakitses kuidagi teisti, kuid ei midagi enneolematut. Kuni see päev muutus selliseks, mida tavaliselt inimsed ütlevad nii avalikult, salaja, endale kui ka teistele - sellel päeval muutus kõik.

Senine hedonistlik endasse vaatamine ja pelgalt enesega seostunu seiskus, jäi paikseks ning kadus sootumaks, sest asemele astus määratult suurem ja võimsam. Nõudlik kõnd, teokas tajumine, et mitte kunagi enam pole nii nagu varem.  

Ooo jaa, need tunnid ei lähe mul mitte kunagi meelest. 

III korrus, suur ja avar tuba: istmed, padjad, toed ja voodi. Seegav personal. Ärritunud vanaema, sünnitav ema.

OMG - praegu mõtlen nendele tundidele ja ......ma ei vahetaks neid mitte ühegi hetkega ära. Nad on siin, nad on minu, nad on olemas. 

13 aastat hiljem, MU POJAD.

Tee on praeguseni veel kulgenud suhteliselt konarusteta või üldse... oleks teadnud, et laste kasvatamine võib intesniisvselt loominguline ja seikluslik tegevus olla, siis oleks raudselt sellele rohkem ainest (lapsi juurde) tekitanud. Kuid ka kahest on mulle piisavalt.

Ning just täna  aastaid tagasi nad koputasid minu lihaskonnale nii tugevasti, et 22.23 ja 22.25 näidati esimest ja teist poega - üks tõsine ja vaikne, teine lärmakas ja turris, aga nii omad, et see pilk, mille nad minu silmadesse heitsid, muutis alatiselt kogu minu südame ja hinge.  

Suurkujusid kadestades

Rahvusvahelisel veredoonorluse päeval, mida tähistatakse Austria biokeemiku ja arstiteadlase, veregruppide ja polioviiruse avastaja Karl Landsteineri auks, tulevad pähe mõtted nendest suurtest meestest ja naistest, kes tõesti on panustanud midagi sellist maailma hüvangusse, et panustatu kasutegur paneb kadedusest ohkama. 

Kui vahva oleks olla see isik, kelle kohta öeldaks:"ruumi läks see ja see ning sealt ruumist astus välja SEE ja SEE"  Tõsiselt olen imetlenud Marie Curied; Newtonit; Descartesi, kuulsat väepealikku Garibaldit; kosmoloogiasse panuse andnud Galileo Galileid; õenduse suurkuju Nightingale ja kõiki neid teisi, kelle elud põimuvad ajalooannaalidega. 

Kuna mina selliste leebete ja pehmete valdade peal valitsen, siis silmapaitsvate avastustega ma maailma tõenäoliselt ei murra ka, aga lootust SUUREKS saada on alati, looming pakub kahtlemata suuri võimalusi ning mulle meeldib asjade juures see, et ma kõike tänast olen ISE saavutanud. (sest mitmete suurkujude seas on ikkagi massiliselt ka minu kolleege). Siit aga edasi.

Hiljuti oli üks põnev üritus. Minu kõige esimese diplomi omandamisest (vanamoelise nimega meditsiiniõde) möödus 20 aastat. 

Meil on olnud kokkutulek 10 ja 15 aastat pärast lõpetamist, aga ülla-üllana märkasin ma kunagiste kursakaaslaste juttudes palju vilksatamas sõnu 'üldse' ja 'ei mäleta' - nad ei viinud kuidagi juhtmeid õigesse seina, et me oelme kokku saanud. Mind ja minu eideetilist mälu küll (v aa nimede osas, aga vaatan, et mälu hakkab tagasi tulema ka selles vallas) - ma võisin isegi seda öelda, mis kellegi seal ja seal selgas ja jalgas oli olnud...

No hüva -  meenutasime vanu aegu, rääkisime lastest ja meestest, sai naljagi tehtud, sõime ja jõime, vahepeal muutusime teravaks, siis jälle leebusime  - ikkagi palju aastaid sai vehitud loengutesse ja praktikatele ja pittu ja tutvumisõhtutele.

Umbses ruumis ajas janutama ning ma kahtlustasin, et veiniklaasist rüüpab lisaks minule ka keegi. Riesling mekkis ja istus hästi. Kuskil juba pimenevas õhtus tekkis mõte Ennu ratast külastada, aga alalhoidlike perenaistena olime lauale  liigselt tellitud toidust endale valged toidukarbid nikerdanud ja sellega vist peole ei lähe (kuigi me kunagi E-ga kinos karbitäit restost tellitud pelmeene sõime)...

Nii saabusin ma siis pisut svipsus ja napsus koju ja heitsin magama, lootuses, et järgmine päev magan kenasti ja pikalt ennast välja, sest ikkagi ju puhkus ja puha. 

Ärkasin ma kolme tunni pärast ning asusin energiliselt tegutsema. Igatahes kui L helistas ja ütles, et toob pojad kuskil päeva peale koju, oli minul korraldatud külmik, tehtud toormoos, kasitud köök ja ennastki, sest ... terve ülejäänud päeva viibisid minu juures kõik enam-vähem ja suuremal või vähemal määral lähedased inimesed: tuli A (ta on Eestis ja väidetavalt minu pärast), tuli sõber-kolleeg L-L ja siis tuli minu L ja pojad ka ja me istusime ja naersime ja olime rõõmsad ja õnnelikud ja üldse kujunes sellest kõigest üks vahva päev, kui ma kenas pohmeluses (päike liiga ere) toredatest inimestest ümbritsetuna tundisin ennast suurkujuna - tõesti, varsti võib avaneda hetk, kus ma adun, et ma olen vanemateta, kuid mul on väga vahvad sõbrad ja ma loodan, et see jääbki nii. Ning nende armastusest ümbritsetuna ei ole ma nii ripakil-sorakil, kui ematuna elades...

Aga tegelikkuses oleme me kõik suurkujud, kui tühised ja pinnapealsed meie elud-olud ja tegemised ka ei tunduks.

Üle 31 miljoni elatud sekundi katkematu perioodi põim - 2014 tiksub viimaseid tunde

Nii ta on.

Aeg asuda kokkuvõtet tegema. Niisiis:

*jaanuar - magistrantuuri sügissemestri eksamisessioon. Teraapia

*veebruar - magistriõppe kevadsessiooni algus, tõdemus, et töö suunda tuleb muuta, intervjuu Valli Lember-Bogatkinaga

*märts - väga hoogne magistritöö kirjutamine, ühes aines terve päeva kestnud eksam; esinemine emakeelepäevale pühendatud konverentsil

*aprill - magistritöö eelkaitsmine, närvesööv talumine tee-ehitustest

*mai - magistritöö esitamine, poegadele tervisetunni andmine, poegade poolõdedega kohtumine, tööintervjuudele minek; päev Koplis, artikli kirjutamine; eksamite tegemine; kaitsekõneks valmistumine; retsentsiooni saamine

*juuni - magistritöö kaitsmine; tööintervjuud; magistrantuuri lõpetamine; jaanid isa juures koos L perega; Hiiumaa reis; tööpakkumise vastu võtmine; omanäoline..eee... suhteasjandus tantrateemadel; jahedus, jahedus, jahedus

*juuli - sünnipäev, laulupidu, tutvumine Tallinna vaatamisväärsustega, mitmed näitused, väga palju merd ja randa; suvepäevad Võrtsjärvel; merepäevad Tallinnas, palavus, palavus, palavus

*august - artikli ilmumine; uue raamatulepingu saamine, biograafilise artikli kirjutamine; poegade sünnipäev; alustamine uues töökohas

*september - uus algus õpetajana; spordipäev; kooliellu sisseelamine; arhiivides töötamine; heki istutamine

*oktoober - esimene täispalk üle aasta; töö arhiivides; sügisene koolivaheaeg; boilerivahetus, teatrietendused, muuseumid ja näitused; arenguvestlus koolis.

*november - pereliikmete sünnipäevad; esimese trimestri lõpp; L juures soolaleival.

*detsember - raamatukäsikirja üle andmine; biograafilise artikli ilmumine, jõulupöörasus istumiste, pidude, kontsertide, etenduste näol.

Torkas eneselegi silma, et palju keerles esimesel poolaastal MA ümber, kuid midagi pole teha, see oli üks neid, mis tuli ära teha.

Ja saigi üle rehitsetud. Närvesöövate ja ülendavate hetkedega võidu lainetades möödunud ja muutusi külvanud aasta, mille kohe-kohe lukku keerame ja kunagi ainult tagasivaateliselt mõtteisse võtame. Üle 31 miljoni sekundi elatud ja kogetud. Jälle....

Kui täitunuks VI kümnend...

Selline pisut melanhoolne taevas ja vastu maad suruv lehelasu tänavatel. Nagu ikka, kui on 21. oktoober. Nagu ikka, kui oli ema sünnipäev. OLI

Seep'see ongi, kui peab kasutama lihtminevikku oleviku asemel.

Ema sünnipäevad oli mahukad ja suurejoonelised. Alates nendest üksikutest mälukildudest, mis mulle sähvatavad, kui vanemad kunagi ammu-ammu ühiselt 25-sünnipäeva tähistasid kuni nende hetkedeni, mil ema 20 aastat tagasi viimasel minutil enne külaliste tulekut endale kleiti selga õmbles - ootel olid lookas lauad ja avatav näitus.

Kümme aastat tagasi, kui me remondieelse Teletorni sügisvaatelises panoraamis meeleolukat õhtut veetsime.

Viis aastat tagasi, kui ma nutmist ei saanud pidama, sest see oli esimene ematu ja emata tema sünnipäev.

Mida mu ema oleks teinud? Täna?

Ilmselt oleksime tellinud kodusele õhtule kitarrimängija (ma ei ole tänaseni seda unustanud, kui peretuttavatest kitarrimängijad - kaks meest ja üks naine - küünlavalguses mängisid "Tasa heliseb kelluke väljal". Tõsiküll, see polnud sünnipäev, vaid mingi muu istumine, spontaanselt kujunenud, aga möödas on ligi 30 aastakümmet ja mäletan muusikute kinniseid silmi ja kokkumängu, või kuidas see muusikaalane termin peaks olema. Samade helide saatel algas aastaid hiljem ema matusetseremoonia - ema nõue oli kunagi, mingis jutuhoos, et tema matustel peab seda lugu mängima).

Toad oleksid täis mõnusas meeleolus, gurmeeliku laua tagant tõusnud ja naerust lõkendavaid külalisi. Ilmselt oleks lisaks tellitud muusikule olnud ka midagi veel meelepärast tubades voogamas - Goya?

Vaase poleks jätkunud, kuhu lilli panna ning ema telefon ja lauatelefon oleksid võidu helisenud. Kaardid ja telegrammid oleksid kuhjas laual. Vahuveini paugatused kõlanuksid, sekka naerupahvakud - meie juures olnuks alati lõbus...

Vaatasin täna tema maalialbumit, tema fotosid ja kladesid, kus ema ilmvõimatult kalligraafilises kirjas olid näiliselt seostamatus ja ainult emale omases loogilises järjepidevuses tõeterasid, retsepte, luuletusi, anekdoote, jutukesi, viiteid, mõttehetki, telefoninumbreid ja meeldetuletusi.

Kuidas ema kunagi kirjutas endale sajasse kohta ühe märguande, mille ta kindlasti pidi selle päeval ära tegema ja rahuliku südamega teatas järgmisel hommikul, et kuule, see jäi ju ikkagi tegemata. Nüüd ma meenutan neid mälestusi.

Kord veetsime emaga ühes kübarakaupluses hüsteeriliselt lõbusa pärastlõuna, kui ema oma loomupärase näitlejasoonega mitmeid peakatteid demonstreeris. Või ta hasarti sattus, kui mulle mingit uut riideeset õmbles, et ohoo, nüüd läheme kingaotsingule ja siis peavad veel siia juurde olema selline käekott ja selline peleriin.

Või kui me kohvikus istusime ja möödujaid vaadeldes nendele elulugu kaasa mõtlesime.

Või kuidas ema neiuikka jõudes mulle kategoorilises toonis lausus, et naine on alati nii puhas ja korras, et ei häbene ennast paljaks võtta kasvõi presidendi ees.

Kuidas ta mu vanema poja vastsündinuna üles turgutas ja kuidas ta poistele õhtuti laulis. Või kuidas ta meile vennaga kunagisel ajal näärikommipakke loovalt meisterdas.

Või kuidas...

Ohh, ema. Neid meenutusi ei jõua ära mäletada. Need kestavad kuidagi ikka veel ja eredalt. Umbes samasuguse põlemisega nagu sina, kui su temperament välja lõi ja enam pidama ei jäänud.

Sa saanuks täna 60.

Hingehõivajate 11 aastat

Isaga esmassündinu ja emaga teisena sündinu

Mõnes mõttes täidan siinset tänasel hommikul sügava ohkega. 11-aastased pojad pole enam tillukesed ega märgi ka veel suure inimese algust, kuid ometigi - 11-aastased?

Kuidas see nii ägeda kiirusega toimus? No see fakt, et nende sünni (tuse)st on kõik see aeg möödunud kuidagi kontsentreeritult, kuidagi kuhjunult, aga ometigi mäletan ma täpselt seda hetke, kuidas hingehõivajad ja südamesüütajad pärast sündi oma puhaste ja selgete paledega ning suurte tumedate silmadega alatiseks mind muutsid. Nii põhjalikult ja jäädavalt. Mitmel korral olen mõelnud, kui veider on see  ilmselt mitte pelgalt verehääle kõnelus, mis hingehõivamises nii oluline on. See on veel midagi. Suurt. Olulist. Absoluutset.

See võimalus olla koos oma järeltulijatega, näha tegemas esimesi füüsilisi sooritusi kaelahoidmise näol alates ning iseseisvate rongisõitudega risti üle Eesti - midagi taolist ei paku ükski muu asi.

Vaatan nende käsi ja näojooni, kõnnakut ja rühti, kehakuju ning jalapikkust, juuksepööriseid ja sünnimärke ja kõrvakuju  - mida päev edasi kulgeb, seda enam isa moodi lähevad.

Õhtuti, kui oma päevategemistest puhates üksteisele olulistest asjadest räägime, siis istuvad pojad tihedalt minu vastas ja avaldavad soovi, et ma räägiksin neile - enda ja nende isa seiklustest; töötamistest; tegemistest; reisidest, vees hullamistest, ühistest üritustest. Soovivad ja mina jutustan.

Esimesest kohtumisest, esimesest kohtingust, esimesest suudlusest, armastuskirjadest, pikkadest telefonikõnedest, sms-dest, mida me teineteisele lahusolekuvalu leevendamiseks saatsime. Muuseumitest ja näitustest, etendustest, mida külastasime. Sünnipäevadest, jõuludest, Raasiku majas veedetud puhkustest, vana-aasta õhtustest, kinoskäikudest, meelislauludega lindistatud kassettidest, randadest, ristsõnadest ja arbuusisöömistest, noppapelist (täringumäng, mis meid ühel suvel vallutas). Öövalvetest ja osakonnajuhataja arvuti kokkujookustamisest, kuna meile tuli ühe khm-khm teatud saidi vaatamisest kaela intensiivne kirjapomm. Arvuti ei saanudki korda...Kuidas me tema koduküla peaaegu hüljatud istanduses omamoodi tagaajamist mängisime ja kuidas piljardisaalides käisime. Pirita kloostri varemetes kolasime, Maardu kandis öid veetsime. Rongides sõitsime, puid ladusime. Kuidas nende isa mulle lilli ulatas või kuidas ta esimeste jõulude aegu kauni ja tänaseni allesoleva käeketi kinkis. Kuidas ta ükskord mererannas jalutades mulle pihutäie kividelt korjatud lepatriinusid sülle puistas.
Sellest, kuidas isa käised üles kääris ja poegadele  vanni tegi. Kuidas mööda Kadriorgu laiakärurallit veebruarilibedatel teedel ajas.  Tema kui arsti praktiliste oskuste omandamiseks vajalikuks uurimisobjektiks olemisest. Meie lahkarvamustest. Meie tülidest. Meie lahkuminekust. Nüüd on need kõik ilusad mälestused. Üks meie lahkarvamustest on praeguste asjaolude seisuvalguses eriti paradoksaalne, kuid mõni muu kord...
Kuidas isa esmakordselt oma poegi nägi ja kuidas tal silmanurgast pisar jooksis. Kõigest olen jutustanud.

Ja imelikult hästi jooksid asjalood Eesti Naises ilmunud lühijutuga - ma enne isegi ei mõelnud selle peale, kui endine kolleeg küsis, kuidas õnnestus sul poegade sünnikuusse nende sünnipõhjaline lugu saada? Hmm, see vist oli küll suur juhus.

Täpselt samamoodi, nagu aastad tagasi, kui ühes kirjastuses veidramaitselist teenistusleiba tarbisin ning meeskonnaga liitus just augustis kirjanik Olivia Saar, kelle südamesõbratariks oli Heljo Mänd ja kelle autogrammidega karu-aabitsad ma  siis lugemisõpetusealistele poegadele sain...

Ning nüüd on me pojad 11-aastased. Õnnelikkust teile, me lapsed!

Varjamatu 38 saabumine

Mõnes mõttes nagu unenägu. 38 aastat olen ma igal hommikul ärganud, märganud, tärganud.

Mõned asjad on südantpuudutavalt muutlikud.  
Pojad

viisid sünnipäevakingitusena vanalinnas vahakujude näitusele (polnud sarnasust, halva kvaliteediga, kuid mõjusid ikkagi häirivalt oma inimsuuruse ja kuju poolest. Poolhämarad ruumid, kahtlane muusika ). Nemad polnud käinud, kuid mina olin läbinud need "Kuulsused" ja "Friigid". Lisandunud olid multifilmidetegelased (Shrek,  ja Eesel; Jääaja Virsik ja üks Opossumitest) ja  filmitegelased ("Kariibi mere piraadid" ja "Harry Potter").

Mõtteis lendlen ma aga mälestustelademe vahel (mul pidi olema absoluutselt hämmastav mälu - hiljutisel koolikokkutulekul olin võimeline mäletama täpselt isegi seda, kus keegi istus, millal koolivorm enam kohustuslik polnud ja kes kokandustundides nn peresid moodustasid) - pisikestele postkaartidele on talletatud tohutud teabehulgad ning nende vahel sõites meenutan ma ühte või teist, mis kunagi oli või on olnud või oli olnud: sõltuvalt sellest, kaugele aeg tegelikust hetkeajast jääb.

Lapsepõlv ja kooliskäik, treeningud ja rahvatants, põlatud nipeldus (selle alla koondan ma kõik käsitööga seonduva ning ei halvusta üldsegi, neid kes seda teevad, vaid kommenteerin enda suutmatust tegeleda naiselike meisterdusprotseduuridega), põgusad kohtinugud, esimesed armumised, mõningad reisid, seiklused, uued õpingud. Uued armumised, pojad. Nende kasvuaeg. Vaidlused, talgud, majapidamine.

Lugemine; kirjutamine; lugemisest kirjutamine; kirjutamisest lugemine.

38 aastat.

Ühe ajaloo jaoks on seda vähe, universumi jaoks peaaegu nanosekund (kui nt arvestada, et uue liigi areng kestab nii 200 aastat (?), siis olen mina hetkel sellises keskmises algme staadiumis), kuid ühe inimese jaoks on seda mõõdukas maht. Välimus ja tervis pole veel kuhtunud, kuid mõistuses esineb perioodiliselt säravaid hetki ning elukogemus annab igal sekundil endast rohkem märku.

Nii ma siis õnnitlen, sina, mina.

Ma olen enda üle uhke...

...sest tänasest olen ma magister. 
Kuna olen ateoreetiline ning vabastasin Prometit ideoloogiast (mis oli minu sihikindel vaatenurk asjadele), pälvis minu töö tulemuse HEA.

Ise olen ma täiesti teadlik enda kitsaskohtadest, kuid tulemusega olen enamgi kui rahul, sest:

ma olen sellega TOIME tulnud.

Vot nii. Tahaks helistada mõnele eksfaktorile (endisele õpetajale; endisele peaaegu ämmale) ja küsida - kuidas sellega ikkagi siis on? Kuidas nüüd lausungitega oleks.

Enda jaoks ma tean - pole piiri, mida ma ei ületaks. Mõeldud siis eesmärke.

Õnnitlen ennast.

Olen su üle uhke, mina.

Hariduskonto kahele BA-le lisandunud MA.

Ja papa; pojad; vend ja juhendaja - hea teekond oli ning see sai teoks teie abiga.