2x20 ja uskumatult palju mõtteid, tundeid, hetki, sündmusi

Sedasi siis. 20 aastat tagasi oli sombune ilm. Esmaspäev. Ärkasin tookord teadmises, et täna on see päev, kui kohtun NENDEGA. 

Palju pikki kuid, kui olin paisunult neid endas kandnud ja siis see ootus, et nüüd see saabki otsa. Ja algab uus aeg. Täiesti tundmatu sealjuures. 

Toona küsiti minult korduvalt - kas sa kardad ka kaksikuid sünnitada? Kust kurat ma pidin seda siis teadma - ma polnud veel ühegi lapse ema....

Aga loomulikult kardetakse seda, mida pole kogenud. Siis need valusad tunnid ja OMA poegade nägemine. Võimas hetk oli. Sööbis täiesti äravahetamatult ühe sekundiga ja tallas ennast jäädavalt hinge. 

Kui abitud nad näisid. Kui väikesed ja minust sõltuvad. Esimesed ahned emapiimatõmbed. Esimest korda nende nuttu kuuldes nakstas miski nii tugevalt kõrva, et jäigi sinna kumisema. 

Ja siis üldse need kõik esimesed, mida nad tegid - viieminutiliste vahedega: peahoid ja pööramine, istuma tõus, hammaste lõikumine, lusikaga söömine ja jalgele tõus. Potitreening, tahke toit. 

Ja siis muudkui edasi see kõigitine areng. Ja nii iga päev ja muudkui edasi ja edasi ja edasi, kuni.... saabus hetk, kui seisin nende lasteaia lõpetamisel ja siis saabus 9. klass ja siis gümnaasium ja nüüd on käidud kaitseväes ja tuba on täis suureks kasvanud mehi, kes vaatavad uuele kümnendile täiesti teise pilguga - kõik see arstiks õppimise kergus ja valu; raskus ja võlu.

Kas oli raske? Laste kasvatamine? Ei, raske ei olnud, aga nõudlik pühendumine küll. Ja vahel ma mõtlen, et ei vääri sellist olemise õnne, mida NEMAD mulle andnud on, sest... tõepoolest, alles nüüd adun oma terviklikkust, sest emaduseta pole naise elu mitte midagi väärt (ohkige nüüd, kes valinud mitteemaduse - ei pea silmas neid, kellel mingil x põhjusel see ei õnnestunud, sest tean lastetuid naisi, kes on otsekui loodud emaks, aga nad on muul moel suunajad-juhendajad).

Ja ongi möödunud kaks kümnendit täis sekeldusi ja askeldusi ja tegemisi ja toimetamisi ja õppimist ja trenni ja igasugust eluvärki, mis teele tulnud. 

Aga nad on nüüd 20-aastased, NEMAD, need MINU POJAD :) 

Sõduri ema

Poja emadusega kaasnevad paratamatused - kukkumistest kriimud põlved, sagedased püksisääre rebenemised, muhud, sinikad, ootamatused jms. Olles vennaga kasvanud ja kohanud mõnda meest elus ka lähemalt, teades kui äkiliseks võib muutuda tühjakõhuline isa jms, siis nagu see poegade kasvatamine väga suuri raskusi ei valmistanud (ja mu poegadel ei ole mingit keerukust ennast määratleda meessoolistena 😉 ). Aga tunnistan ausalt, et põdemist poegade kaitseväestumisel ma kogesin ja enam, kui arvata suutsin. See oli piin, suur piin. Seesmine värin ja pidev muretunne kurgus (V, kes kolm aastat nõukogude armee laevastikus oma sundaega teenis, muigas pidevalt - mida sa muretsed ja mõtled üle, nad on ju sul siinsamas Eestis), aga... kohe-kohe saab nende teenistus läbi ja ma jagan oma mõtteid:

*ema südamesse torgatakse seitse mõõka nii või teisti ja sinna ei saa ema mitte midagi parata, see lihtsalt on sedasi.

*Kaarel Irdi kuulsad sõnad: "Igaühel tuleb oma püksid  elus  täis teha," peab paika 100%  - nende kogemus ja nende suureks saamise tee, mina saan pelgalt kõrvaltvaatajana toetada.

*Kui pojad oli koolilapsed, siis ma pidin pärast koolipäeva lõppu teadma, kus nad on jms. Kojutuleku kellaaeg edenes vastavalt kasvuaastatele. Kui nad gümnaasiumis olid, siis juhtusid nad vahel väga hilja tulema, kuid mul oli süda rahulik, kui tabasin terrassilaudadel mõlema sammud. Kaitseväelaste puhul olin rahulik juba sellest, kui ma kord nädalas neid sotsiaalmeedias onlines märkasin....

*Emadel pole vaja üle mõelda ja muretseda, kui vähegi on tegeletud kasvatustööga, siis nüüd on aeg seda usaldama hakata ja anda oma poeg vabaks - ta saab ise hakkama ja see on peamine. 

*Poegade enda hinnangul oli tegemist asjaliku kogemusega: iseseisvumine, keerulised olud, kodunt eemal toimetulek, erinevad ja uued teadmised, üdini mehelik relvade tundmaõppimine ja mis peamine - ühe kohustuse täitmine, mis on riigi ees oluline ja edaspidi saab ennast muretult seada arstiks õppimise radadele (see muidugi uus seiklus, mis ees ootamas nii neile kui mulle, ja täitsa põnev on näha juba teist põlve arstiks vormumas - ma mäletan üsna hästi, kuidas E eksamiteks valmistus, ettekandeid vormistas, minu peal sisehaige läbivaatust tegi etc).

*Ja ometigi vaatab ema oma magavat last ja näeb mõttepilgus seda äsja vannitatud ja imetatud beebit  ligi kahekümne aasta eest...Verehääl kõneleb lihtsalt nii....

Ent õnneks saab tõesti süda rahule jääda, sest sõduri emaks olemine päädib...

Tühja toanurka tükib tüütu tusameel...

Pilt on illustreeriv ja laenatud veebist

... ja kipub kaunis paikseks jääma. Millest ma siis kõnelengi? Tühja pesa sündroomist, mis vist iga lapsevanemat tabab, kui tema seni ikka veel lapseks peetu oma koti õlale viskab, lapsepõlvekodule üle õla tagasi vaatab ja näeb ukselävelt pisaraid tagasihoidva ema palet  teele saatmas.

Olen elus pidanud  mitmel puhul hüvasti jätma - oma tuliste tunnetega lumisel väljakul julmi sõnu kuuldes; sulgema hääbunud vanemate silmad ja korraldama nende ärasaatmise; loobuma mingist unistusest; saanud eitavaid vastuseid vägagi loodetult asjalt jms, aga..... nendele lisandub    hingelõikumine, kus teadmine, et need samad pojad, kelle valuga sain ilmale kantud; kellesse ma esimesest pilgukohtumisest ülepeakaela kiindusin; kellele vanni tegin; keda imetasin; kellele unejuttu lugesin; kelle siirast rõõmu nägin, kui ta kingitust avas; kui ta rõõmsalt neljameetriselt platvormilt basseini hüppas; kelle tõvevoodi juures olen murelikult valvanud; kelle haiget saanud põlvele  peale puhunud ja kelle iga (eba)õnnestumine on samavõrd emotsionaalsed mulle kui neile, on nüüd meheks saanud ja teevad seda, mida mehelt oodatakse - läbivad kaitseväge.

Seda  aga just nüüd....

Mõtlesin pikalt, miks mind pesatühjendus nii karmilt endasse haaras ja tabasin ära - enamasti lähevad nad teele ükshaaval või kordamööda, aga minu pesa läheb simultaanselt laiali. 

Ja ma olen nendega viimase kahekümne aasta jooksul vägagi harjunud, sest vaatamata nende noorele eale, on nad olnud minu kaljupangad, millele saanud keerulisel hetkel korrakski toetuda. Jah, nad on olnud toredatel ja rasketel minutitel siin ja nüüd pean ma  olemise sättima sellesse rakurssi, et nad on kusagil mujal ja täidavad meheks saamise olulist rituaali.

Ütle seda ema mõtlemist ja hingeelu - eks? Kunagi muretsesin selle pärast, et kas ta ikka keerab ja pöörab õigeaegselt, kas tajub värve ja on ta aistingud normaalsed, nüüd on teemad mõõtmatult suuremad  ja mured päevakajalised. 

See on õige, et väike laps sõtkub põlvedel, suur südamel ning emasüdamesse torgitakse seitse mõõka iga päev. 

Loodus ja aeg - hoia mu lapsi, sest ma usaldan nad nüüd Suure Elu Kätesse ning ära siis midagi vussi veereta, sest mina sain oma tööga ühele poole, nüüd on pall sinu väravas. . . 

2x15=30

Hei, mu poeg! Hei mu teine poeg! 

Tegelikult ei saa öelda, et esimene või teine, vaid ikka mõlemad. 

Ning jah, te saate täna kahe peale kokku 30-aastaseks. See on suur arv. 

Ja teid on üsna kummaline tajuda - 15 aastat olete mu elu rikastanud.

Suur au on olla te ema.

Tõsiselt, see pole pelk sõnakõlks.

Seni olete mulle toonud miljoneid sekundeid vahvust, hoolimist, hoolitsemist ning teadmist, et minu läheduses hingavad samast verest alguse saanud liinid. 

Kes viivad edasi mu geene, mu kasvatust ja mis seal salata - ka mu nime. 
Kõik need reisid; kõik need kohad, kus käidud, kõik need tegemised - mäletate, kui me esimest korda Saaremaal olime? Kohtla kaevandustes liikusime? Kihnu tuletorni juures kividel hüppasime? Pühajärvel aerutasime? Haapsalus kolasime? Rakvere Tarva juures ronisime? Hiiumaal ümber Kallase muuseumi hulkusime? Viljandis külmetasime? Heureka keskuses möllasime? A-ga Tartus olime ja Loodusloo muuseumis viibisime? Riia loomaaias vihmavalingu kätte jäime, usbeki restoranis sõime ja Milda kuju juures erinevaid kivifiguure loendasime? Stockolmis vahtkonnavahetust nägime? Gotlandil neid tohutuid kirikuid, maitsetaimede aedu ja kivirünkasid vaatlesime? Elistvere loomaaias emisega tõtt vaatasime?
Mäletate, kui ujumist, suusatamist ja jlagrattasõitu õppisite?
Esimese puiteseme tööõpetuses valmistasite?
Ohh.. 
Ma armastasin teid sellest hetkest, kui teadsin, et mu pihta paisutate ja ma tänan, et olemas olete. 

Laheda ema saladused

Mõnikord on vaja teha elus kaalutletud valikuid ning oma tee kõndimiseks tuleb loobuda mõningatest elementidest, mis mind saadavad, siis sedapuhku teen nii, et mul on lisaks FB-le ka Twitter ja Instagram.

No hooandjas olen oma projektiga üleval, et sellele minekut ja hoogu anda, siis on just paras aeg privaatsuse mõistet laiendada ning ennast veelgi nähtavamaks muuta.

Aga proovides mõtestada Instagrami olemust, juhtusin klikkima vahvale lingile ning sain teada laheda ema saladused.

Mis nüüd küll viga on - kõik saavad kohe lugeda, kuidas ikkagi lahe ema olla. Sest mine tea, ehk pole enne õnnestunud lahe ema olla ja nüüd vast kukub isegi välja!!!

Nad järgivad 1:2 reeglit

See tähendab seda, et iga ühe asja kohta, mida nad räägivad oma lastest, ütlevad nad kaks intelligentset ja huvitavat asja millegi kohta, mis ei puudutada lapsekasvatust. (check) 

Nad palkavad lapsehoidja

Jah, see võib tunduda kulukas ja mõttetu väljaminek, aga iga täiskasvanu vajab natuke aega eemal omal lastest ehk täiskasvanu aega, vahendab PureWow. Kas või selleks, et minna kinno või õhtust sööma.(check - kui lapsed väiksemad olid)

Nende jalanõud on lahedad

Miks on nii, et pärast sünnitust pöörduvad emad Crocside ja mugavate tenniste usku? Okei, mänguväljakule ei pea minema kõrgete kontsadega, aga klassikaliselt ilusate kingadega eristud sa kohe üldisest massist. (check)

Neil on sõpru, kes ei ole emad

Mäletad 1:2 reeglit? Teistelt emadelt saad tuge ja nippe, aga sa ei pea unustama teisi sõpru, kellega on ka võimalik olulisi suhteid luua. (check) 

Nad kasutavad võimalikult vähe «emade» asju

Selle asemel, et kanda kaasas kohmakat mähkmekotti, kannavad lahedad emad funktsionaalset ja šikki käekotti. Laste ehted on mõeldud lastele, lahedad emad ei hakka neid kandma. (topelt check - käekottide puudumise üle ei kurda)

Nad ei muretse liialt

Lahedad emad ei lähe iga väiksemagi asja pärast endast välja ja paanikasse, mis ei tähenda seda, et nad ei hooliks. (check, check) 

(https://sobranna.postimees.ee/3913467/lahedate-emade-kuus-saladust)

Tuleb välja, et olen lahe ema. Haa, aga kes selle artikli kirjutas?

Lahe ema? Kas jalatsid, käekotid ja lapsehoidja teevad kellegi lahedaks? 

Olen alati arvamusel olnud, et ema on keegi, kelle kallistus on maailma kõige turvalisem koht, kelle toidud on maitsvad, kelle pai ja peale puhmine haiget saanud kohale on parim ravim; kes ei anna sulle hinnanguid, kes armastab sind tingimusteta ja kuidagi kahepoolselt käib see asi. Oma lapse musi on kõige soojem ja armsam, oma lapse põsk vastu põske parim ning sõltumata sellest, kas mul on hetkel mullased kummikud või pikasäärelised pidulikud saapad.

Poeglaste rõivaorbus

Poeglaste emana ütlen - tegelikult on see nöök, kui vaadata rõivapoodides poiste ja tüdrukute rõivavaliku korrelatsiooni.

Ja mitte pelgalt rõivavaliku, vaid ka jalatsite, pesude, igasuguste muude värkide suhestumist.

Kas poisid, noormehed ei vaja siis valikut?

Hüva, tundub, et vahel isegi on, aga - tsiteerides poega ennast - nii paljud riided näevad välja nagu gängstamood.

Võtame aga tüdrukud - värvivalik, lõiked, mood, pildid, vidinad, kulinad, kingakesed, pluusid, jakid, püksid, pesud, kotid, mütisid, kindad, sallid

Rõivatootjad - meil on igasuguseid inimesi - pikki ja pakse, lühikesi ja pakse, lühikesi ja kõhnu, pikki ja kõhnu, pikki ja õlakaid, lühikesi ja kandilisi - ühesõnaga - pole päris nii, et kõik on olematu puusa ja lameda rinnaga naised või pikad ja musklis mehed, on ka vahepealseid võimalusi.

Värvidest must, hall, pruun, tumesinine, sõjaväeroheline ja-mustriline. Võiks olla ju veel väljavaateid - värve on ju 

Jah, pärast pikka kaevet leiab hinna, välimuse, sobivuse ja meeldivuse kombinatsiooni, aga 2 tundi!!!

Tõepoolest. Kunagi oli film, äkki mingi "Vürstinna" vms, kus peategelane selgitab, miks naiste rõivad on ekspressiivsemad - naiste sotsiaalne roll oli toona, enne 20. sajandit väga vildakas ja kasin ning nemad said ennast väljendada rõivaste abil. Aga kas see peab ka tänapäeval siis ikka veel  nii olema?

Markantne ühik aega

Tajudes kuupäevade ja numbrite kokkuleppelisust ning kiigates kasvõi enese harimiseks kalendritesse, selgub, et 1. september on kuradima mitmekülgne kuupäev.

Rändtuvide ja poolakate jaoks oli see kahtlemata üks kurb hetk - ühel puhul suri 01.09.1914 viimane rändtuvi isend ning teisel puhul, 1939. algas ametlikult  Poolale kallaletungiga II ms.

Samal kuupäeval on avatud riiklik viljasalv, avastatud asteroid, suletud teatrid, varieteed etc (arvake ära, millega seoses), sündinud ohtralt kunstnikke, majandustegelasi, kirjanikke; kaotatud õppemakse, alustatud segakoolide temaatikaid; tehtud riigipöördeid, avatud skulptuure; tehtud esimene vereülekanne ETC. 

Euroopas ja Aasias on see paljudes maades esimene koolipäev ning üldiselt üks tore teadmiste päev.

Enesele oli 1. september aastaid elevuse ja õppimisega seotud kuupäev, nüüd aga kindlasti askeldusterikas nii lapsevanema, klassijuhataja kui kolleegina.

Nagu alpinist, kes vaatab ootusrikkalt algavale tõusule ning tõdeb võimete, energiavarude, varustuse ning valmistatuse taset - kõik on OK.

PS: pildid veebist

MINU pojad 2x14

Mitte kunagi ei unusta vene aktsendiga küsimust rasedusega arvele võtmise UH-s:

"Noh, kas suguvõsas on olnd kaksik?" Segaduses peanoogutus.

"Noh, palju õnne, tuleb ka kaksik. Lootekesta vahesein puudu. Tuleb ühemunarakukaksik."

Nüüd on nad siin, 14-aastased.

Jumala ägedad ja aina ägedamaks lähevad.

Huumorisoon, silmaring, temperament ja sportlikkus. Lugemus, nägemus, kogemus. Abivalmidus.

Sõbralikkus, tegutsemistahe, terasus. Rahulikkus, vastuolulisus, lõbusus, soe süda ja mõnus olek.

Teatud osavused, teatud mitteosavused.

Õnnitlused sünnipäevaks, mu pojad - õnn on teie ema olla!!

Käelisus

Kui R&R titad olid, arenes välja huvitav nähtus - ambidekstria. Kui tuleb kahe beebiga üksi toimetada, siis on mõlemakäelisus hea omadus. Aimasin kunagi õena, et võib olla nii, aga otseselt polnud kunagi vajalik olnud seda arendada. 

Poegade arengut jälgides  oli aga suur üllatus, kui noorem poeg hakkas asju haarama vasaku käega - seda polnud me peres varem olnud, vähemalt ma ei tea ühtegi vasakukäelist inimest lähikonnas olevat.

Iseenesest huvitav nähtus. Kirjutamine, joonistamine, saagimine, lõikamine. Mingis klassis ka heegeldamine (see oli pähkel). Kuid arvutihiir on paremas...

Kui üks tuttav arst juhtis sellele tähelepanu, siis lausus ta veel juurde ka, et identsete kaksikute puhul, kellest üks on parema- ja teine vasakukäeline, saab rääkida hilisest raku pooldumisest ja peegelpildikaksikutest.

Kusjuures kunagi osalesid nad kas eelkoolis või kuskil esimestes klassides mingil võistlusel või mängul vms, kus tuli teha täpselt samu liigutusi, mida su parter teeb. 

Lõpuks oli nende ümber ring, kus siis lõbusad pealvaatajad nägid identsete kaksikute veel ühte koomilist looduse kingitust - absoluutselt sünkroonset liikumist ja partneri tajumist. 

Siit aga ka tänase sissekande peasoov ja mõte: rahvusvahelise vasakukäelisuse päeva puhul parimad tervitused teele! 

____________________________________

PS: osad usinad hashtagijad - tänu teile ja teie uudishimulikele lugejatele (iga kord, kui ma viitan teate küll millele ;) ) on klikkide arv oluliselt suurem ja reklaamide eest tiksub väike lisa - seega suured tänud, et nii virgalt mu blogi vaatate :)

Lõikuskuu alguses

Suurem osa puhkust on möödas, mõned nädalad siiski veel ees ja see on olnud vaieldamatult elu parim puhkus. Lihtne ja vabastav.

Täpselt kuu aja pärast tuleb vaadata õppuritele silma, tõdeda nende kasvu viskamist ja et samm põhikooli lõpule on taas lähemale astutud, aga seniks - miks mulle varem august pole meeldinud?

Mu pojad on augusti lõpus sündinud. See on nende kuu ja see on ilusal ajal tegelt. 

Hommikusse jahedusse on lisandunud midagi seletamatut, mingisugune lõhna meeleolu, mis viitab kergelt seentele ja valmivatele marjadele, aga samas hommiku kadudes näitab täieliselt välja, et tegelikult on suvi veel peremeheks. 

Pärast vanemate surma olen ma mitmel korral mõelnud, et tuleb ümber hinnata vaated, mõtted, hetked, sest tegelikult on igas päevas midagi,  mis tasub talletamist, meenutamist, järelpilku.

Lapsepõlvest mäletan hämaraid ja jahedaid maakoitusid, kui vanaema ja vanaisaga sai lauta mindud ja ma siis vaatasin, kuidas nad seal loomi talitasid, aitasin vanaemal piima kurnata ja aitasin veel magavale vennale ja täditütrele hommikusööki teha (jah, ma olen eluaeg varajane ärkaja olnud, nagu mu isagi oli).

Mäletan nendes augustihetkedes valmivate sibulate lõhna, äsja niidetud ädala krudinat sõrmede vahel, pesadest võetud kanamunade soojust ning peenralt korjatud mahlaste kurkide mekki. Pöidlaotsasuurused tikrid ja sõstrad, küpsenud ploomid, ainuliselt magusad õunad (nt Valge Klaar enne, kui ta selleks vastikuks jahupalliks muutub ja siis ma ei teagi täpset nimetust, aga vanaema kutsus neid lambaninadeks - ülim elamus...). Prisked porgandid, lõunasöögiks värksed kartulid ja sibulapealsetega tehtud salat.

Muide sibulavõtul jäi ju alati neid rohelisi otsi lademetesse, mulle ei meenu üldse, mis nendest sai? Ilmselt viidi põllult ära, aga kuhu?

Nüüd vaatlen oma koduaeda  ning sellel aastal on mul pelgalt õunad, sõstrad ja rabarberid. Ühe aasta lihtsalt  jätsin vahele. Eks paistab, kas külvan järgmisel kevadel.
Kuidagi  nukker alatoon?
Tegelt mitte, lihtsalt august toob kaasa romantilisema mõttelaadi ja ootused sügisele.

Mida peaks teadma morgensternist ja tapperist

Keskaja asjatundjad ilmselt tabavad kohe, millega tegu. Aga:

Morgenstern on keskaegne relv, ogaline sõjanui.

Morgenstern oli 20–100 cm pikk raskejalaväe relv, mis kaalus 1–5 kilo. Morgensternidel oli tavaliselt 10–15 cm pikkused ogad relva otsas. Tavalistel morgensternidel oli 4–16 oga, need olid 3-10 cm pikad. Mõned morgensternid olid 1 ogaga.

Tapper ehk sõjakirves ehk võitluskirves on endisaegne jalaväe poolt lähivõitluses kasutatud löögirelv.

Milleks neist kõnelda?

Sest mu pojad valmistasid üks morgensterni ja teine tapperi.

Kaitsesid tööd ära ka. Viiele.

Nende käed on sama lahtised, kui arstist isalgi.

Kuid tema ei tohi nendest mitte kunagi midagi teada, eks?

Žonglöörimisvajadus

E-l oli kunagi komme vestluse ajal võtta laualt mingi ese ning seda siis hakata õhku viskama ja kinni püüdma. Vahel näitas ta mulle õuna/kanamuna/apelsini/mandariini/ploomi või ka lihtsalt mulle kuuluva kosmeetikavahendiga, kuidas tuleb esemeid osavalt õhku pilduda ja lennult kinni püüda.

Väga impressiivne igatahes.

Nüüd on nooremal pojal seesama komme. Sekunditki isaga koos elamata ja ometigi teeb poeg just samu liigutusi. Üks on keskkond ja rollid ja mudelid, mida nähakse ning ärge tulge vähetähtsustama geneetikat.

See on lihtsalt nii.

21. sajandi identifitseerimisvõimalused

Praeguses võimalikult sooneutraalses ja kõike lubavas ühiskonnas ei teagi kohe kuhu minna ja kuidas olla, sest vaatamata näilisele valikuvõimalusele ja liberaalsele suhtumisele kõigesse, kõike ja kõikidesse, siis kargas minusugusel küünikul kulm juuksepiirile, kui tekkis ühiskondlik debatt teemal, et ükskemad on tegelikult sisuliselt poolikute perekondade emotsionaalset taaka tootvate isikutena allapoole igasugust arvestust. 
Sest me ikkagi ei oska peret hoida ja põhimõtteliselt, kui oleks üksikemade 
des(k)imatsioon (ma ei tea, kas see sõna eesti keeles on olemas - vähemalt sõnastikest ei leidnud) ja võrdlemisi avalikult, siis peaksid kõik osapooled enam-vähem rahulikud olema.

Mis mõttes ei oska peret hoida? Hallo - ma ju hoiangi pere toimivana....

Aga üllatas võrdlemisi negatiivselt, et ikka veel on 21. sajandil ainuvõimalused mees+naine+laps(ed) pere defineerimiseks, muud nüansid lihtsalt ei tule kõne allagi.

Aga kas ikka on tingimata nii?

Poeg astub ema jälgedes

Emaarmastus on ülim. Jõuliselt hingetungiv teadmine, et keegi on hea või veel parem kui sa ise - see paneb rinna uhkusest kummi. 

II koht jutuvõistlusel!!!

Pojal pole kahju lubada teksti ilmale paista:

"TAGASIVÕETAMATU

„Mina jään,“ mõtlen ma, kui tunnen jälle, et miski tahab minna minust eemale ja pooleks. 

Hea meelega võtaks selle tagasi, aga ei saa, sest nii see juba looduses on – mis lennus,  see läinud. 

Pigistan ennast kõigest jõust kokku ja ütlen, et ei tohi, ei tohi, ei tohi.

Kui mul oleksid hambad, siis ma krigistaksin neid, sest niiväga püüan ma ennast tagasi hoida.

Tean, et minu lähikonnas on veel neid, kes jäävad. Sama pingsalt ja sama suure jõuga.

Kuulen teisigi lausumas, et mina jään ja mina jään.

Siin ma siis nüüd olen. Jäänud. Tean, et vahetevahel pannakse mulle kuskilt väljastpoolt mingi toru vastu ja kuulatakse hoolega ning tean, et kellegi murelik hääl ütleb:

„Kuulge, ma ei taha teid muretsema panna, aga siin on midagi veidrat. Ma ei saa sellest aru.“

Ühel hetkel ma tean, et ma polegi üksi jäänud, vaid märkan sarnasust oma läheduses.

Ka mina ei saa sellest aru. Mul on kitsas ja ebamugav, ma tahaks nihutada enanst paremini, aga ei, keegi on siia jäänud minuga koos.

Ühel hetkel aga tunnen, et mind hakkatakse suruma, tunnen, kuidas ma pean kusagile laskuma, kuskilt väljuma, kuhugi jõudma. Ma ei saagi siia jääda.

Tunnen kuidas minuga tuleb keegi või miski kaasa, ma ikka ei mõista, mis see on ja miks see on.

Tahan hüüda, aga ei saa, kuni tunnen mingit puudutust enda vastas, nüüd ma hakkan häälitsema ja samas kuulen kohkumusega, et keegi häälitseb veel.

Ma hingan ja tema hingab, mu süda lööb ja tema süda lööb.

Ma tahaksin midagi teha, aga ei mõista, miks ma teen asja ja kohe tuleb keegi veel kaasa.

Mind antakse kellegi sooja rüppe, ma näen oma ema silmi ja neis on pisarad. Ma näen oma isa kortsus kulmusid ja ehmunud vaadet pilgus.

Ma kraban oma ema sõrmest ja seejärel kuulen ma kedagi ütlemas: „Jah, ema, nii see on, nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud.“

„Kas see käib minu pihta?“ mõtlen ma  ja püüan tabada oma ema silmi. Ema aga vaatab kedagi, kes on siinsamas, minu läheduses.

Ma ei hoia veel pead ja ma ei mõista, mis lahti. Läheb päris palju tunde mööda, enne kui taban ära, mida mõtles see keegi, kes ütles, et  nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud. See võttis palju aega ja energiat. Kõik, kuidas saada riidesse ja minna väljakäiku ja õppida ja seista ja sportida ja tantsida. 

Aastaid hiljem, kui ma olen järjekordsel tsirkusetuuril, kui rahvas plaksutab, komme, lilli ja väikseid kingitusi viskab, kahetsen oma kunagist otsust jääda. Kahetsen südamest, sest jäämine polnud hea. Alati pole kõik asjad head. 

Kui lihtsam oleks elu, aga ma olen kaksik, siiami kaksik."

Lapsevanemaks olemine

Suure tõenäosusega on nii mõnigi lapsevanem mõelnud oma jonnivat rüblikut (kes on siis hämmastavalt kange ja kleepjas üheaegselt)  maast kangutades, et oleks ometigi sünnitusmajast juhtimispult ja kasutusjuhend kaasa antud.

Vahel tahaks kasutada mute nuppu, vahel mõne sündmuse edasi kerida ja siis... vaadata ükskord oma suur last ning mõelda sellele beebile, kes su sõrme endale haaras ja südamesse igaveseks ajaks käejälje vajutas, ning nuppu tagasi kerida - üks piisake aega sellest lapsepõlvest andke mulle tagasi!!!

Sest tegelikult õpib lapsevanem oma lapselt samapalju kui laps vanemalt ja isegi rohkem.

Kõik need sisemised ressursid, oskused ootamatute olukordadega toime tulla ning see julgus, mis emasse tõuseb, kui tegemist on TEMA LAPSEGA!!

Rinnus tuksatab valulikult, kui vanem näeb last kurvastamas mõne ebaõnnestumise üle.

Lapsevanem on siiralt ja pisarateni õnnelik, kui näeb oma poisipõnni või tütrenääpsu keskendunudilmeliselt lasteaia jõululuuletust lugemas, esimest tunnistust kätte saamas, naasmas esimeselt õnnestunud kohtingult või järeltulija ülikooli sissesaamisest.

Muidugi tahaks vahel oma marakratti tuuseldada, sest tuba pole korras, ei tulnud õigeaegselt koju, sõbrad on kahtlased..

Aga see on õnn ja õnnetus, pisut kibe, aga samas ometigi erakordselt mõnus hingamine - sinu laps...

Esimeses klassis teatas poeg, ühel õhtul kell kümme, et tead, homseks pidi vist mingeid mune vaja minema...Kes korjas taskulambivalgel naaberkoolihoovist kastaneid?

Teises klassis juhtus ühele poegadest meenuma, et kadrikarneval pidi tulema ja vaja printsiks riietuda...Kes sööstis enne koolipäeva algust poegade lasteaeda ja palus kasvatajatelt kahte kostüümi? 

Ja seda mängude kisa...Tagaajamiste tärinat ja võistlushimu....

Kõik need ootamatused, haigestumised, tegemised, vaevad ja rassimised, ja ometigi.... sinu laps.

Mõnus kaaslane, abiline, hoolealune ja.. üks sõbralik ja vahva tüüp.

________________________________________
Pildipõhjad veebised, minu muudetud

Jumal tänatud, et ma ei kärgperenda?

Sinu, minu, meie lapsed. 

Sinu laste ema uue abikaasa eelmine pesakond ja minu laste isa eelmise abikaasa uue naise järgmised lapsed...

Hulluks võib minna, kuigi see kärgperendus pole ju mingi uudisasi.

Muinasjutt "Tuhatriinust" (võõrasema ja tema tütred, mökust isa ja tema tütar, keda kasuõed halastamatult kiusavad), meie oma "Tõde ja õigus" (Mari lapsed esimesest abielust Jussiga, kes kahjuks surid lapseeas, Andrese ja Krõõda lapsed ja pärast siis Mari ja Andrese lapsed. Kusjuures Mari viskab Andresel ninale, et on olnud tema tütardele suurepärane ema).

Mihkel Muti "Näärivana" ja "Keerukuju". Siis üks jutt, mille autorit ma ei mäleta, aga mille tegevus toimus Sikupilli asumis ja kus teismeline poiss saab aru, miks ta ema pole tema vastu nii hea, kui tema õdede vastu.

Aapeli "Pisikese Peetruse õu".

Margareth Mitchelli "Tuulest viidud". 

Ühesõnaga neid asju on olnud läbi aegade ning häid kasuvanemaid vist ei ole siiski nii lihtne leida.

Meie pole kärgpere. Oleme lihtsalt väikepere, kes üritab ennast toimimas hoida ja... vahel ma tänan taevast, et E on otsustanud mitte osaleda. Tema enda vanematepoolsed vildaklused on peremõistet tugevasti nivelleerinud.

Samas selle kärjendusega haakides - kas mesilassülem ei toimi mitte ühiselt töötades kõige paremini? 

"Iga asja jaoks on oma aeg!"

Mis võiks olla veidram alljärgnevast kahekõnest?:

"Tere."

"Tere," lausub teretatav väga suure kohmetusega.

"Kuidas sul läheb?"

"Hästi."

"Mida sa teed?"

"Loen raamatut."

"Ahah. Kas sa poistega ei tahaks kohtuda? Nad on siinsamas laevas."

"Noh..eee.. iga asja jaoks on oma aeg."

"Ahah. No tervita siis eksnaist ja lapsi ja praegust abikaasat."

"Jah."

Kontekstita ei oskaks keegi asjast midagi arvata, eksole?

Kontekst ise on aga selline - õpetatavate seitsmendikega Helsingis ja selle lähiümbruses asjakäikudel ekskurseerides (ja Helsingis olin mina esimest korda 22 aasta järel ja pojad üldse esimest korda) jäin ma tagasisõidul üsnagi ülerahvastatud sadama ooteruumis vaatama ühte möödakõndinud meest. Selliselt liikus mulle teadaolevalt ainult üks inimene ja nüüd mõnes mõttes osa tema lihast ja verest ka. Uudistades lähemalt, kas on nii, selgus et oligi (E istus ooteruumis meie grupi giidi kõrvale ning mul õnnestus olla osaline vähesõnalises näitemängus "Vaikelu kõrvaklappide ja nutiseadmega").

Mingil eriti imelikul põhjusel viibisime me kõik kolmeks tunniks ühel pinnal ruumides, kust põgenemine ebatõenäoline.

Loomulikult kasutasin ma juhust ja vestlesin esmakordselt suuliselt kuue aasta ja kaheksa kuu järel (viimati me küll vahetasime kirjatsi imelikke mõtteid ja vihast nõretavaid repliike; kohtusime näost näkku sel tunnil, kui notaris käsime). 

"Iga asja jaoks oma aeg."....

See fraas kummitas mind terve öö. Mida see peaks tähendama? Kas ta üldse tähendab midagi?

Loogish, et olla püsivalt kahe lapse isa, siis on keeruline jah viia mõtteid sellele, et kuskil on veel kaks sinu sigitatut - see teeb kokku neli last - aga kas ei tekkinud isegi mitte kõige väiksematki ja puhtalt bioloogilist huvi: millised on need minu pojad?

Nende kätkite kohale kummardudes ma ju nägin pesuehtsaid pisaraid? Ta ju ise ütles: "Ma kiindusin nendesse esimesest silmapilgust."
....Ilmselt tema enese mälust on taolised pildid pühitud ja olematusesse hõljunud ja verehääl teisane ning poegade olemasolu ei kõiguta sekundikski. 

Vähemalt laevas oli raamat oluliselt huvitavam. Mis oli muuseas veider, et ta üldse on lugema hakanud. 

"Mis kasu on üldse mingitest raamatutest, täiesti tühi ja mõttetu paberikulu ju?" (meie esimese vaidluse põhjustaja 2000. aasta sügisel)

Aga see selleks. Järgmine ootamatu kohtumine peaks siis ligilähedaste statistiliste näitajate  põhjal toimuma umbes seitsme aasta pärast. Vaatab, kuidas kulgeb...

Kuklale suunatud vastutusteravik

Umbes 14. eluaastast mäletan ma sõna 'vastutus' olulisust. 

"Sa vastutad oma õpingute ja oma tervise eest, " mäletan ema lausuvat.

"Seni, kuni sa minu majas elad, vastutan mina sinu elu eest, seega sa välja ei lähe ja jutt on lõppenud."

Ning veel nii mõnigi kord suisa ahistava kitsendusena mõjunud väljendid vastutuse ja selle kandmise ja tegemise ees...

Vastutus, selline sisukas-põnev tähekooslus: kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine vms.; kohustus enda v. kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru anda (EKSS)

16-aastaselt hakkasin lisaks õpingutele vastutama ka tööasjade eest ning tuleb tunnistada - see polnud teps mitte lihtne asi. Mäletan opitoa seinte küürimise ajal korduvalt kurgus olnud nuttu ja soovi mitte seda tööd teha, aga nagu ütleb üks moodsam vanasõna: "Kui tahad kindraliprouaks saada, vaata et siis sõduriga abiellud" - kes loeb siit allteksti välja, see loeb

Vastutust lisandus aja jooksul siit ja sealt ning lõpuks saab vaadata suurt hulka mitmelaadset kohustust millegi või kellegi ees suisa mitukümnest aspektist, eriti aastate lisandudes: kodu, pojad, töö,  õpingud, majapidamine, lähisugulaseks või partneriks olemine, võetud otsuste lõpule viimine. Vastutus oma sõnade ja tegude eest, missugused need siis ka poleks.

Ühe eriti mahuka vastutusala sain ma nii 13 aastat tagasi, eks ole? Emadusest ma suuremat kohustust kellegi ees ei tea ning tõepoolest on inimeseks kasvatamine keeruline ning järjekindlat tegevust nõudev protsess, mille tulemusena peaksin ma laskma viie aasta pärast oma täisikka jõudnud lastel hakata ise vastutama oma elu ja tegemiste eest 100%-lt. See muidugi ei tähenda, et kaoks ära emaliku hoole efekt - nende poiste emaks jään ma ka siis, kui olen 97-aastane (nemad on siis 70 ;) ). 
Ja sellest emadusest rääkides - ühel päeval surfates ja klikkides jõudsin ma mingisugusele lehele, kus rääkisid kuulsad naised, miks neil pole lapsi. Üks nendest tõi põhjenduseks, et tema meelest oleks ülimalt egoistlik lapsi sünnitada, sest maailmas on tuhandeid lapsi, kes vajaksid kodu (naisel pole mitte ühtegi last lapsendatud ega muul moel perekonda täiendatud). 
Üks naine väitis, et ta pole võimeline kellegi teise eest peale iseenda vastutama, sest kõik "see lapsega seonduv on nii suur ja hirmutav". 
Üks kuulsustest lausus, et ta on väga avatud sellele, kuidas tema ellu lapsed tulevad, ta ei pea tingimata alluma ühiskondlikule survele saada lapsi....
Ühtepidi tunduvad need põhjendused olevat kaunis loogilised - inimesed ei soovi ülerahvastatud maailma omapoolselt kurnata. Leiavad, et pole vastutuseks valmis, aga... kas see kõik pole mitte ettevalmistus, et üleüldse mitte millegi eest vastutada. No üks uitmõtte virvendustest: miks ma peaksin vastutama, kui on teisi, kes seda teha saavad. Lisaks jääb paraku ka kumama mulje, et võrdlemisi hedonistlik eluviisi on armsam kui oma laps(ed). 
Mõtlesin oma emapoolsele vaaremale, naisele, kellelt pärineb kõrge büst, tedretäpp, hea vaist ja kaksikute saamine (ilmselt nii see on, sest tema isaemaemal olid kaksikud poisid, tal endal kaksikud tüdrukud, minul kaksikud ja tema ühel tütretütretütrel ka kaksikud). Ta sünnitas seitse last, esimese vahetult enne esimest ilmasõda, teise, kolmanda ja neljanda ilmasõja ajal ja viienda ilmasõja lõpus (minu vanaema) ja kaks viimast esimese vabariigi keerukuses. 
Mõnes mõttes tolle ajastu naiste traagika, kus seksile lihtsalt järgnes laps, aga  mamma ei pagenud selle eest kusagile, ta tegi talutöid edasi, kasvatas lapsi ja ei halanud, et kuhu ta vastutuse lükkab, et on koleraske ja nii edasi. Ta oli ema ja perenaine ja põetas oma vanemaid ja mattis oma eluajal seitsmest lapsest viis ning tõenäoliselt oskas ta aimata, et võib olla ka teistsugune elu, kuid mitte selline hedonsitlik viljelus, nagu avalikkusele propageeritakse.
Kuhu siis ikkagi lükata vastutus? Kellele? Teiste inimeste järeltulijatele, sest ise polda 'piisavalt küps'?
Ma ei teagi, seda vastutamisega seotud värki kuuleb igapäevaselt ning vahel ma kahtlen endas ja kõiges, mille eest olen kohustatud hoolt kandma, aga ma ei page ega jookse minema...

2x13

Ükskord, nii 13 aastat tagasi, oli esmaspäev. Selline hilissuviselt sombune. Nagu ikka augustis, selle lõpusirgel. 

Kuni kella kaheni päeval kõlasid tunnid selles päevas nagu ikka tunnid selles päevas kõlada võivad. Kusjuures tüütult külgsed tunnid, kuigi mingi muutuse ees. Selg tuikas ja pallina ümar keskkoht pakitses kuidagi teisti, kuid ei midagi enneolematut. Kuni see päev muutus selliseks, mida tavaliselt inimsed ütlevad nii avalikult, salaja, endale kui ka teistele - sellel päeval muutus kõik.

Senine hedonistlik endasse vaatamine ja pelgalt enesega seostunu seiskus, jäi paikseks ning kadus sootumaks, sest asemele astus määratult suurem ja võimsam. Nõudlik kõnd, teokas tajumine, et mitte kunagi enam pole nii nagu varem.  

Ooo jaa, need tunnid ei lähe mul mitte kunagi meelest. 

III korrus, suur ja avar tuba: istmed, padjad, toed ja voodi. Seegav personal. Ärritunud vanaema, sünnitav ema.

OMG - praegu mõtlen nendele tundidele ja ......ma ei vahetaks neid mitte ühegi hetkega ära. Nad on siin, nad on minu, nad on olemas. 

13 aastat hiljem, MU POJAD.

Tee on praeguseni veel kulgenud suhteliselt konarusteta või üldse... oleks teadnud, et laste kasvatamine võib intesniisvselt loominguline ja seikluslik tegevus olla, siis oleks raudselt sellele rohkem ainest (lapsi juurde) tekitanud. Kuid ka kahest on mulle piisavalt.

Ning just täna  aastaid tagasi nad koputasid minu lihaskonnale nii tugevasti, et 22.23 ja 22.25 näidati esimest ja teist poega - üks tõsine ja vaikne, teine lärmakas ja turris, aga nii omad, et see pilk, mille nad minu silmadesse heitsid, muutis alatiselt kogu minu südame ja hinge.  

Rannalooderdus

Olen tõeline rannalooder. Suvel, vabadel hetkedel olen ma tõenäoliselt kuskil mereäärses kohas, rannalinal päikest püüdmas (jah, ma tean, et jummala kahjulik ja puha, aga tegelt ma ei pea vaeva nägema - päike lihtsalt naakub külge), merevees sulistamas ja poegadega palli loopimas. 

Rannas on aega inimesi vaadata - perekondi, noori, vanemaid inimesi. 

Meeldiv on tõdeda, et liikumine on moes ja sellega tegelevad isegi palju vanemad  inimesed, sealhulgas ka daamid. Kaks venekeelset memme kõndisid ühel rannakorral meist mitu korda mööda, kuulsin nende jutust katkendeid, mõlemad rääkisid oma põlveliigestest, mille tõttu nad nüüd hoolega kõndimas olidki ning üks memmedest soovitas mingit lehekülge vaadata, mille talle lapselaps FB kaudu oli jaganud...

Eile lasin võrdlemisi suurtel lainetel ennast üle rullitada, istusin rannajoonel ja  püüdsin mõtleda, kuid see ei õnnestunud - mürast, lastest, vanematest, kodust, tulevastest õpingutest, autosõidust - ning eemal kõndis üsna uudishimulik taks. Selline roostekarva sõbralik loom. Tuli mulle lähemale ja uudistas tõsiselt, nuhutas mitu korda ja kui peremehega eemale kõndis, siis vaatas korduvalt tagasi. Veider, kas selles koeras elas mõne minu kunagise lähedase hing, et ta mind sedasi kaes? Või oli isegi taksile üllatuseks, et üks isik endalt lainetusi rannale lasi voogata (?)...

Mõned  ei saa üldse aru, kuidas  on võimalik rannas logeleda. Ning alati on mul kulm üllatusest juuksepiiril: mina ju ei kritiseeri nende puhkamise vorme, nagu näiteks pidev taimede korjamine ja kuivatamine, reisimine, remontimine, orienteerumas käimine, peenramaal müttamine, hoidistega jahmerdamine. 

Minu lõõgastus on lihtsalt selline, et ujun ja loen, päevitan ja vahin pilvi, võimlen vees ja hõõrun liivaga - pea saab sisuliselt tühjaks teha, mitte midagi ei pea planeerima, organiseerima, analüüsima, sünteesima, tegema. Lihstalt seisad ja oled. Lesid ja elad. Päevitad ja laisked. Parim viis ennast täis laadida!!

Ja see rannalooderdus on nüüd viimase seitsme aastaga uuesti päevakorda  tõusnud, sest siis kui poisid väiksed olid, ei saanud kuidagi logeleda, vaid pidi alati silmad valvsad hoidma, et üks punamütsike (poegadel olid nimelised mütsid ja püksid, et nad ära ei kaoks) minema ei jookseks, vette ei kukuks, ära ei varastataks. Mäletan, kuidas ma mingil hetkel ei suutnudki nendega kusagil käia, vaid tekitasin koduaias omamoodi plaažisüsteemi - R ja R istusid suurtes pesukaussides, liivavormid, ämbrid ja koduaiaõuemuru pihkudes ning tundide kaupa muretut päevitamist minul ning mulistamist nendel.  Aga randades neid kivide loopimisi, lossi ehitamisi, müttamist ja möllamist....

Muidugi oli valvas pilk peal (ma ei unustanud mitte ühtegi ema või vanaema toodud näidet sellest, kuidas lapsega juhtus midagi, kui ema oli sealsamas kõrval: "Sirly, pea meeles, et palju kergem on ohata kui oiata! Iga kord, kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis seepärast, et lapsevanem ei suutnud tagada oma lapsele turvalist ümbrust.")

Eilegi käis südamest jõnks läbi, kui vanem poeg korraks kõrge lainetusega silma alt kadus, aga noh, nad oskavad ujuda, kuigi tasub alati valvas olla.

Tulid meelde ajad E-ga, kord Valklas või äkki oli Kaberneemes, kui me veidi hullasime ja üks kuldse retriiveri peremees "ei lasknud ennast asjast segada" või me Tabasalus kivide peal täringuid veeretasime. Või Vaskjala veehoidlas sukledusime. Või Paralepa rannas ootamatuid sügavusi kogesime. E-l oli harilikult katkise sangaga kilekott näpu vahel (lestad ja mask) ning suur arbuus kaenlas. Sõime seda,  lahendasime ristsõnu, päevitasime. Ujumisest hingetuna, tõmbas E endale rätiku ümber ja väristas pisut siniseks tõmbunud huult (siis kui külmemad tuuled puhusid - sale nagu ta oli)....

Ühesõnaga sai randades käidud. 

Nüüd on väga korduv vaadata R&R, eriti vanemat poega, kui too E-le sarnaselt veest tulles hingeldab ja rätiku ümber võtab, alumine huul külmast sinine (sale nagu ta on..)

Suvi, rand, ujumine, päike....loodri unelm.