Rannamaastudes

Well, tööauale tulevad mingid teemad pidevalt sedasi, et ma enam ei pea midagi ise välja mõtlema, töö leiab mu iseenesest üles. Mu üheksas raamat on kirjutamisel, seitse ilmunud, kaheksandale pole kirjastajat leidnud, aga teoks teha ma ta tahan. Kirjanik sünnitab ja kasvatab loomingut oma surivoodini välja. 

Miks nii morbiidne sõnakasutus? 

Nüüd siis on mu toanurkadest Silvia Rannamaa pärijatelt saadud arhiiv, mis sisaldas mu majja saabudes käsikirju, päevikuid, pakkide viisi kirjavahetust, sorteerimata võttekesi, lehekesi, fotosid, kellegi lepinguid, arveid, artikleid, diapositiive, kutseid, kaarte, isiklikke dokumente, mündikesi, sendikesi, peidetud rublasid. 

Superkorrastajana ja mitteametliku arhiivivaldjana on päevikud päevatsi sehkendatud, kuutsi järjestatud, aastatsi kaustastatud. 

Kirjad on saajate ja saatjate järgi jaotatud/laotatud/paotatud; fotod ja diapositiivid vaadatud ja analüüsitud. 

Tunde telefonis räägitud, emailitud, arhiivides tuhnitud. Iga lehekene on leidnud oma loogilise mõtte ja põhjuse ning ohates tunnistan ma, et:

*Silvia polnud teps mitte organiseeritud inimene

*Silvia polnud teps mitte järjepidev inimene

*Silvia polnud teps mitte see hallipäine ja rõõmsailmeline memmekene, keda eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses meedia vahendusel aeg-ajalt ilmaruumi eesriiete vahelt lavale lasti.

Kui Lilli oli oma olemuselt daamilik kunstiarmastaja; Aimee ratsionaalne läbimõtleja ning Raimond suur seikleja, siis Silvia puhul võib täheldada sootumaks muid tuuli. 

Pidev torramine ihuhädadest (võimalik, et midagi oli, võimalik, et ka mitte), LEHEKÜLGEDE VIISI "sümptoomidest" (kirjapilt muutmata) pajatamine, sekka vested absoluutselt kõikidest tegevustest va see, mis tegelikult kirjaniku töölauada paelub...

Olen peast täiesti rannamaastunud. Leida infot asjade kohta, millest keegi ei näi midagi teadvat, kuid algallikas on ju see ometigi kellegi mõttest üles kirjutatud, oma kõiki kirjandusteaduslik-detektiivinduslikke oskusi proovile pannes ja ohates järjekordset kirjavahetuse kausta avades, sest äkki tilgub sealt midagi.

Njaaa..... tõelisel teadlasel peab olema arheoloogi kujutlusvõime, arhitekti tehnika, kriminaaluurija visadus, talupoja kannatus, esoteeriku vaist ja psühholoogi järeldustegemise oskus. Kõik kokku.

Nüüdisbiograafiaid lugedes (eriti igasugust autobiograafilist katsetust läbi lapates) jääb mulje (pelgalt mulje, ei ütle, et tööd ei tehtaks), nagu kukuks inimese eluloolise puu raputades kõik vajalik kohe sülle, uurijal jääb üle ainult teave noppida ja käsikirjaks toppida.

Tegelikkuses on sedasi, et sul on ees terve inimese elulugu erinevate allikate põhjal ja kõik, mis tema elus toimus, aga kuna inimest ennast au polnud tunda, tuleb kõikidest nendest mosaiigitükkidest kokku laotada tervikpilt, mis:

*oleks kronoloogiline

*oleks lineaarne; horisontaalne; vertikaalne ja diagonaalne

*oleks teaduspõhine 

*oleks huvitav

See sarnaneb ribamasinas purustatud paberite kokku liimimisega - suur kuhi massi on laual ja mingist otsast tuleb alustada, et kuhi väheneks ja siis need kõik lehthaaval järjestada...

Kolm mappi päevikuid veel lugeda, aga kas mu enesel selleks vaimujõudu veel jagub, sest see alatine nuramine...

Ja pilt, mis tekkimas, erineb pildist, mis varasemalt loodud... Kohe väga. IKKA VÄÄÄGAAAA.

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks ära. Vaatlesime, arutlesime, nautisime, mõtisklesime, sain taas oma kummalise paanikahoo, mis tekib ruumides, kus ma ei näe väljapääsu ega aknaid. 

Ja mõtlesin sellele, mis paneb kunstnikku looma - mistahes valdkonna meistrit -  ja avastan enda sisse ausalt vaadates, et see loomine tekitab siiski väga veidra katarsise. Tõsiselt.

TA seestab ja jäätab ja küllastab ja sa võid väsida loomisest, aga siis istud puhanuna taas laua taha, avad arvuti ja vaatad kriitiliselt üle eilse. Parandad, kohendad siit ja sealt. Siis tunned, kuidas TA  sööstab palavikuliselt kallale ning kirjutad, kirjutad, kirjutad......

See TEMA on miski, nähtamatu, kaetav ja korraldav, ruineeriv ja inspireeriv samaaegselt. 

Kunagi küsiti Pollockilt ühe intervjuu käigus, et millal kunstnik teab, et maal on valmis. Pollock vastas: "Millal te teate, et olete armastemise lõpetanud? Sama on ka maaliga."

Kui selliselt läheneda, siis ma pole kirjutamisega armatsemist lõpetanud, tõsiküll - ma tean alati, millal raamat valmis on. Aga see läheb ikkagi edasi, alati edasi....sest armatsemisest hea partneriga ei saa kunagi küllastust, nagu  ka loovate kunstidega.

TA sunnib enesele otsa vaatama, mõtlema, kaasa elama. TEMA on ülem, kes ütleb, kuidas seestumisest lahti saada, kuigi TEMA vastu ei aita loits, võided, needused. TEMA on osa mu elust ja mina TEMAST. 

Nagu pojad või töö või kodu või V või lähiring. 

Seitsmes ilmunud, kaheksas kirjutatud ja avaldamise valmis, üheksas kirjutamisel (leping allkirjastatud) .... ning kaheksa järgmist kirjutamise valus, teoseks saamise paines,  järjekorras ootel. 

Mis kisub mind järjekordse kirjaniku maailma avama, tema elukööki vaatama?  Need artiklid ja intervjuud ja mälestused ja meenutused ja kirjaniku loomingulise pärandi taskupõhjadeni tundma saamine. 

Nagu möödunud suvel, kui Kaugveri päevikutest mu sünnipäevaseltskonnale lugemishitt sai - palju saab inimesi väita, et nad on tema omakäelisi ja ajalooliselt põnevaid kladesid käes hoidnud, lugenud ja analüüsinud. Või siis üks kirjavahetus, mille sisu lugemine oli samavõrd elamuslik kuivõrd kirjutaja kirglik oma sõnades? 

Ja millal olen nii söakaks saamas, et julgen võtta šnitti Henry Perruchot'st ning kasvõi visandada mõne kujutava kunsti kütkeis oleva võlurolevuse kunstikuks olemise loo? 

Surelikkus on kaasasündinud, kuid kirjutamine muudab miskit surematuks. Kirjutamisega armatsemine.....

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Jalgadega ajamullas. Linda raamat" - on pärit ka alljärgnev katkend, mille tähendasin omal ajal paberile  kolme inimese meenutuste põhjal:

/.../Ent asjad muutusid ja ajad läksid jälle ootamatult süngeks. Ühel jaanuaripäeval, kui olin laohoidjana töötanud pisut üle poole aasta, tuli laojuhataja – üks nooremapoolne naine Narva kandist – murelikult minu juurde ja palus teha vankrite, kärude, rataste, autode, veokite täieliku kokkuvõtte.

Palve oli üllatav, kuid tegin, mida vaja. Samuti andis ta teada, et kõik inimesed, kellel ümbruskonnas on mingisuguseid sõiduvahendeid, peavad need tooma märtsi keskel lao õuele. Märkasin ka seda, et piirkonnavolinik käis ühtevalu sovhoosiesimehe, karjabrigadiri ja laojuhataja juures, kõneles kohaliku kaupluse müüjatega, suhtles elektriseerimisega tegeleva Pihoga. Pidevalt olid tal käes mingid paberid, korra sain neile pilgu peale heita – seal oli kirjas hulk kohalike nimesid. Kui neid lehti laos oma kontoris laual nägin, tõmbas piirkonnavolinik need otsekohe kiiresti ära ning heitis mulle pahase pilgu. Kõik need asjad kokku tegid mulle meelehärmi ja olin nende üle südamest imestunud, kuid märtsi lõpus sain asjasse selgust, kui paanikas laojuhataja ühel külmal õhtul hobuvankri kolisedes minu juurde tõttas. Ta oli venelanna ning kõneles eesti keelt tugeva aktsendiga, mina polnud vene keelt küll veel hästi ära õppinud, kuid sain aru, et ta räägib mulle inimeste äraviimisest.

Kuhu? küsisin imestunult. Siberisse! hüüatas laojuhataja ning laksas samas endale käega suule. Mida ta tahab, et ma teeksin? Sain teada, et kui mina rakendaksin hobuse vankri ette ja sõidaksin ümbritsevaid talusid hoiatama, siis võib seda seostada laohoidja sooviga teada saada, palju on võimalik viljateri taludest kokku kaubelda. Kui seda aga teeks tema, siis seostataks asju otsemaid teabe levitamisega.

Olin nõus. Martin oli Tartus oma ema ja õdede juures, olime juba kuu aega tülis olnud. Samas ei tahtnud ma Reemet kuidagi üksi jätta. Äratasin magava lapse üles, pakkisin ta soojalt riidesse ning panin vankrisse ühe õlekoti ja paksu saaniteki; Reeme jäi silmapilk uuesti magama ning mina nõõtasin hobuse käigule. Viisin laojuhataja tema maja juurde ja mõtlesin läbi marsruudi, kust alustada teavitustööd – endised ämm ja äi kindlasti, sealt edasi kõik Sikad, Mangud, Aruojad, Londonid, Kõllsepad, Viirad, Angelid –, sõitsin porises öös, näkku sadas teravat ja peenikest vihma. Taskulampi mul polnud, tormilatern oli põlvede vahel, kartsin, et see süütab mu põlema, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. 

Mu käed olid jääkülmad, kirsad vajusid igal taluõuel tugevasti kinni, kuid kohalik rahvas võttis hoiatust tõsiselt. Varavalges jõudsin koju tagasi, tihkuv Reeme süles. Köögis istus pliidisuu ees suitsetav Martin, kes soovis ära leppida. Ta võttis mu sülest lapse, hoidis mu kätest ja justkui teadis, kust ma tulin. Seletasin mõne sõnaga, kuidas asjalood tunduvad olevat. Martin lausus, et tõepoolest, kodu tulles olnud küla ja majad teeääri kõik täitsa tühjad. Sellel ja paaril järgneval ööl me ei maganud. Reeme köhis palju, olin mures, ega tema vahepeal soikunud tuberkuloos jälle välja löö. Pakkisin kokku kohvri, kuhu pistsin kõik vajalikud asjad, ja ootasin koputust. Seda aga ei tulnudki. 

Külast hakkasid hoopis imelikud helid kostma – lautadesse jäänud piimavaevas lehmad ammusid inimkäe järele ning seda kuuldes tulid lähimates metsasiiludes peidus olnud talunikud tagasi ja asusid oma igapäevase elu juurde. Äraminejatest või äraviidutest polnud mingeid teateid, see tegi meeled ärevaks./.../

Igasuguse vägivalla ja sõja vastane

Pildi allikas

Viie aasta eest alustasin ma biograafia "Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman" kirjutamist. Esimene intervjuu juhtus olema 09.03 ja ma küsisin kirjaniku käest, kas ta seda päeva mäletab. Kirjanik vastas jaatavalt ja rääkis oma kogemusest:

"/.../9. märtsil on Aimée taas pimedas saalis elades kaasa rikka aadliku poolt ära rikutud noorele neiule. Neiu on lapseootel ning tema vanemad viskavad ta välja, neiu otsustab ennast sohu uputada, ta kõnnib lauka poole… ja sel hetkel katkeb seanss, kinosaal lööb valgeks ning kõrvu lõikab õhuhäire signaal.

Inimesed põgenevad kinost ning Aimée kantakse rüseleva rahvamurruga tänavale. Õhuhäire kriiskav vile ergutab tüdrukut varju otsima, ta keha hakkab külmast värisema, vastu nägu lööb õhulaine – kusagil õige lähedal plahvatab pomm. Neid sajab taevast nagu rahet. Ümberringi lahvatavad tulekahjud, rahvas paanitseb. Tüdruk jõuab teistega koos kino lähikonnas oleva maja keldrisse, kuid süda on muret täis, ta tahab koju, ta tahab kusagile mujale, ta kardab, et mõni kiunuvatest pommidest leiab üles tema pere.

Ta sisendab endale julgust ja vingerdab ennast keldrist välja, kõikjal on tulesambad, maa vapub, kodutänavale jõudes ta näeb, et üks lähimajadest on leekides, inimesed organiseerivad solgikaevust kustutusvedeliku ning kui pommitamine lõppeb (tegelikult vaibub mõneks tunniks – autori märkus), kaevavad inimesed plekkpangedega olulist vara maa sisse. Aimée suureks õnneks on tema kodu alles, ka ema on elus, isegi kass, kes ei lase ennast tulemöllust segada.

Aimée võtab mitmed asjad ning mõne aasta eest kingituseks saadud erakordselt ilusa volangidega kleidi, mis sarnaneb Shirley Temple filmirõivastega, pistab need plekk-karpi ja kaevab aeda papa õunapuu alla. Märtsipommitamine sööbib tüdrukule sedavõrd mällu, et hirm hakkab, ta talletab iga väiksemagi pisiasja, sest olgugi, et korraks näib olevat muutunud õhk rahulikumaks, on see petlik – ainult mõne tunni pärast algab uus pommirahe ning taas vilisevad kõikjal tulemered. Sellel ööl lõhutakse Tallinnat meeletult, üle kolmandiku linnakodanike elamispindadest saab räsida, inimkaotusi on piisavalt./.../"

Kõige selle foonil olen ma täielikult sõjavastane, sest alati kannatab suures madinas TAVALINE INIMENE. Mäletagem ja mälestagem......

Selgesoolisus

Omal ajal bakas õppides kirjutasin ma töö Leida Kibuvitsa "Soomustüdruku" põhjal - naiskarakteritest ja üldiselt kirjanduses leiduvatest arhetüüpidest. Loona ja Miina olid kaks väga erinevat naist - tütar vabariigiaegne ja tööl käiv, iseseisvuda püüdev isiksus, kes ei tahtnud, et mehearm teda kuidagi karistaks (Loona kuuleb 6-aastaselt kõrvalkorterist kostvaid peksuhääli - ja palun kellelgi mitte midagi siit üleliigset välja lugeda - raamat kirjutati 1930ndatel ning Kibuvitsal pole elusolevaid järeltulijaid, kellele turja karata, kuna kujutas teoses väärkohtlemist). Miina on aga vagur ja taltsas naine, kes tahab oma elu lihtsalt ja rahulikult elada ning on alalõpmata mures oma keevalise tütre pärast. Pälvisin õppejõududelt töö rõhuasetuste tõttu feministi tiitli.

Feministlikkus naiskirjanduses istusin ma üsna varsti pärast kaksikute sünnitamist, olles täitnud kuhjaga naisterahva õlule pandud bioloogilise pagasi ja olin seal tihti kortsuskulmselt, kuna mind ärritasid ühteviisi Randvere jutustuse "Ruth" kui ka  Simone de Beauvoir mastaapteksti  "Teine sugupool" mõtteviiksud, mis mulle absoluutselt ka hormonaalses hüsteerias ei meeldinud. Arvasin, et olin lahti muukinud naisesuse saladused ja need kaks ei teadnud asjadest mitte kui midagi. 

Aga sellel oli üks väga positiivne külg - ma õppisin ennast rohkem naisena väärtustama ja tõdesin, et on hea olla s e l g e s o o l i n e.

Just seda sõna ma kasutaksin üldises soomääratluse hulluses. Ja juutuubitades on silma jäänud väga vihased lühiklipid erinevatel transsooliste teemadel: kas nad on ikkagi naised; kas nad peaksid võistlema meeste või naiste kategoorias, kas transsooline naine võib Eestis õppida ämmaemandaks; kas transsooline naine saab lapselt nimetuseks ema või...? 

 Ning need omakorda mõtlema ühe veidravõitu küsimuse üle - kas transnaistel on lisaks feminismile* kui sellisele olemas alasuund transfeminism? Kas transnaised peaksid saama kaasa rääkida naisküsimustes? Või see on juba tänapäeval keelatu? 

Kellegi varvastele ei astu, postitus suunatud pigem mõtteerksuseks. Aga kellegi ees vabandama ei hakka, et end naisena määratlen :) 

____________________________________

Feminism*  on ideoloogia, mille keskmes küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.

"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 

Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 

Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 

Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.

Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 

Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 

Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 

Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 

Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 

Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.

Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 

Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.

Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)

Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 

Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?

Ma kahtlen selles. 

Ühe töönädala anatoomia

Milliseks kujuneb töötava täiskasvanu, eraldi ja ise seisva indiviidi põhimõtteliselt hingetõmbeajatus? Sulekosilasena iseendaga flirtides tuleb tõdeda, et:

ESMASPÄEV - esmaabikoolitus, kus tuletasin meelde desmurgilisi võtteid, sain ka ühe uue nipikese ja tutvusin inimesega, kes oma võrratult suure elukogemusega panustab minu ühte planeeritavasse romaani ennast tegelaseks - või õigemini tema pagas nende meeste vallast, kes teenisid kunagi nõukogude liitu.

TEISIPÄEV - 'kuidas ja kas keelata nutiseadmed koolis' meeskonnatööde tegemine. Ning minul, kes ma just  nutiseadme väärkasutuse tõttu oma  elu ühte hullemasse keerisesse sattusin, oli nii mõndagi mainida. 

KOLMAPÄEV - teadmine, et alustan uue keelegrupiga, tunni läbitamine ja seejärel kuskile koolitusele minek, mis aga ei toimunud. Küte, V ja mõnus õhtu.

NELJAPÄEV- osalemine rahvusvahelises uuringus, kus ma pidin matemaatikat tegema ja erinevaid saite lugema ja oehh.... mul pole midagi kasu sellest olnud, et ma tegelikult oskan lugeda ja kirjutada ;) 

REEDE - kuna reamehed saabuvad linnaloale, siis kokkamine, kokkamine ja kokkamine. Potiujuk parandatud, uue raamatu (biograafia) leping allkirjastatud. 

Ja muidugi igahommikune jooga, vitamiinid, veeprotseduurid, kütmine, potiujuki remont, kassitamine ja koeratamine ja märtispäikese kriitika elamisele, et nojah... aknapesu on ootetöö. 

Aga üks hea tõdemus on küll, et päevakiirus on vähenenud, sest pesast lennanud poegadele pühendatud varasemad minutid kuuluvad vaid enesele.

Isegi veider, et kunagi algas hommik kohe ja kähku, kuid nüüd saab pikalt olla, kohvi juua, selle kõrvale isegi raamatut lugeda...müstika suisa :) 

Siin ma nüüd olen ja teisti ei saa

Olen püüdnud enda jalga kirjandusmaailma vahele suruda nüüdseks 10 aastat ja vahel ajab see nörritama, sest no... ei saa ega saa ma seda osa enda elust kuidagi käima. Olen osalenud võistlustel (tulemusteta), kuid kuus teost on ilmunud ja arvestades nii kesisevõitu honorare kui autoritasusid, siis ikkagi ostetakse ja laenutatakse. 

On olnud spontaanseid kohtumisi lugejatega ning olen saanud positiivset tagasisidet küll ajakirjades ja lugejaportaalides, messengeris ja suusõnaliseltki aga.... mulle tundub ikkagi, et ma ei maga ja ei joo õigete inimestega, sest mu nimi ei näi ütlevat laiemale ringile midagi.

Biograaf olla on muidugi ütlemata lahe tegevus, kõik see uurimine, materjalides tuhnimine, siit ja sealt lõimede üheks toredaks vaibaks kokku noppimine rahuldab mu kirjandusteaduslikku MINA hästi, aga KIRJANIK minus tahab siiski enamat. 

V sõbrad nimetasid mind tabavalt Sulepeaks ja selle võtangi enda uueks alter egoks, sest pagan võtaks - ma pean oma potentsiaali 125%-lt realiseerima, sest muidu...

....sest muidu on kõik see pingutus - kasvatada samaaegselt poegi (kes muuseas lõpetasid hiilgavalt gümnaasiumi ja on tulevased arstid); põetada ja matta vanemaid; põdeda depressiooni; omandada haridusi (neid on nüüd kokku viis); töötada PALJU; kirjutada kümne aastaga seitse raamatut (kolm romaani, kaks biograafiat; kaks dokumentaaljutustust - kuus neist siis ilmunud); pidada maja ja aeda; kaotada ja võita; tunda ja armastada; kogeda ja eluneda - olnud tühi töö ja tuule tallamine. 

Ja tühja tööd ma teha pole elus tahtnud, sest ikkagi lähtun põhimõttest, et iga minut on väärtuslik, iga kõrs vajab oma tegu, iga pisikene samm on suure teekonna alguseks.

Ja nüüd sukeldun ma pea ees uuesti, sest.. sest ma ju tahan olla ühiskonnas tarviliku ja tugeva häälega inimeseks. 

"Mittetundmine on lõplik"...

RAINER (René) MARIA RILKE – austria luuletaja, sündinud 4.12.1875 Prahas, surnud 29.12.1926 Muzot' lossis Šveitsis. 

Tegu oli tõelise keskeurooplasega, kes valdas niii saksa, tšehhi, vene, prantsuse, itaalia kui taani keelt; lisaks emakeelele kirjutas ka tšehhi, vene ja prantsuse keeles, ja tõlkis kõigist eelmainit keeltest. 

Rilke on avaldanud muuhulgas luulekogud "Piltide raamat" (Das Buch der Bilder, 1902),"Tunniraamat" (Das Stunden-Buch, 1905), "Uued luuletused" (Neue Gedichte, kahes osas 1907/1908), "Duino eleegiad" (Duineser Elegien, 1923), "Sonetid Orpheusele" (Sonnette an Orpheus, 1923). 

(https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&n=8&t=183)

Muuseas sai Renést Rainer, kuna Lou Andreas-Salomé, vene päritolu saksa intellektuaal, kirjanik ja psühhoanalüütik, kellega noorel poeedil oli kirglik ja võrdlemisi hukatuslik suhe, hakkas teda selliselt hüüdma.

Kivilaeva surutud

"Soomustüdrukus" on üks selline lõik, kus I ms päevil, ärevatel sõjaminutitel elab Loona oma lapseelu ning joonistab erinevaid pilte. Kuulates poole kõrvaga ema ja isa vestlust põlvili ja pikali surutud töölistest, küsib Loona imestunult, et miks nad siis üles ei tõuse. Isa mõtestab Loona 'ülestõusu' pisut poliitilisemas konteksis ning jääb oma väikest täpikest mõtlikult vaatama. Mõni hetk hiljem kõnelevad ema ja isa, et varsti korjatakse inimestelt kõik teravad asjad ja relvad ära ning Loona sirutab isa poole teritatud pliiatsi ning küsib, kas tema joonistusvahendid ka. Ning isa vaatab uuesti oma täpikest ja mõtleb, et kui tema tütrekene teaks, kui terav tegelikkuses võib üks pliiats olla...

Kirjanik ühiskonna hääletoruna võib osutuda ohtlikumaks, kui viimse veretilgani võitlema õpetatud sõdur, valvur, samurai, ninja vms. Mis sulgeks ühe kirjaniku suu?

No tõenäoliselt on üheks surm, aga teiseks vähemalt osaliseltki vangistus.

Hmm, kes on vangistatud kirjanikud, kellest ma kuulnud olen (ma pean silmas reaalselt neid kirjanikke, kes on kirjutanud ENNE, kui nad vangi sattusid, mitte neid, kes vanglas olles kirjanikuks otsustasid hakata): eestlastest Boriss Kabur, Raimond Kaugver, Heiti Talvik, leedukas Balys Sruoga; venelased Aleksander Solženitsõn ja Fjodor Dostojevski; iirlane Oscar Wilde ja  inglane Daniel Defoe; prantslane Francois Villon, ameeriklased Jack London ja William Burroughs.

Kaugveri "Kirjad laagrist"  ning "Postuumselt rehabiliteeritud" on need raamatud, mida kindlasti tasuks lugeda - need toetuvad kogetule ning on huvitav lugemispala.

Kuubalane  Reinaldo Arenas, kes oma ajal Fidel Castroga oli alul sõber, aga siis hakkas tema valitsust ja valitsemist kõvasti kritiseerima, olles samal ajal homoseksuaal (toona polnud asjad veel nii avalikud), arreteeriti ning saadeti Morro kindlusesse, kus viibis vangistuses ning oli esiti vägagi kehvas seisus, kuid jäi elama seetõttu, et kirjutas kaasvangide eest armastuskirju vangide abikaasadele ja tüdruksõpradele.

Ning kujutan ette, millise teravusega tunnetasid vangistatud ja nutikad kirjanikud oma olekut ja ebapopulaarsust. 

Täna on ekstra selline päev, mis on pühendatud vangistuses viibinud kirjanikele. 

Heiti Talvikule pühendatult

Kirjandusteadlane ei peaks minus olema mitte sekunditki uinunud olekus. Olemasolevaid teadmisi tuleb pidevalt ristolmelda teiste distsipliinidega ning ühe ülesandena leian, et raputan ka minevikult tolmu - seni kuni elan mina, tuletan meelde neid, kes ammugi põrmustunud, kuid kelle vaimuvili ikka meie ees laual lebaskleb.

Heiti Talvik elas vähe, aga luuletas palju.  

Ning tegin tema loomingust ühe valiku, mis sobib kuidagi väga mitmeti:

 Blasfeemiline ballaad

    Pastiche à la Villon.

    Nikolai Triigile pühendet.

    Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,

    su kitsas redel viipab otse taeva!

    Et kiita kõigile sind pillitorust,

    mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.

    Puupakust porsunust sind voolind höövel,

    paraadiks võikaks valmistand sind peitel.

    Nüüd uniselt su konksus ripub röövel

    või metsakratt, kel karukriimud reitel.

    

    Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,

    kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,

    kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,

    kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.

    Või vagabund, kel kuski polnud kodu,

    murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,

    röövmõrtsukate karm ja sünge rodu - 

    kõik vendadena kohtund on kaagis.

    

    Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,

    morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,

    kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,

    või näljarott, kes näppas tüki leiba, - 

    kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,

    kel hoorad ulaelu õpetanud,

    kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest,

    on oma päevad võllas lõpetand.

    

    Saade:

    Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,

    neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.

    Ah, enne saabumist Jeruusalemma

    neil tuleb kesta piinlikem dilemma,

    sest kuna kõrisid neil nöörib ling,

    peab tagakaudu lahkuma neist hing.

    1930

Agatha, Christie Agatha

Kuidas ma teda kadestan!!! Milline õige aeg alustada kirjanikuteed, milline tabamine naelapea pihta, põnev elu,  kaks korda leitud armastus, huvitavad reisid ja milline aju....

Aga temast:

*Agatha Mary Clarissa Christie (neiupõlvenimi Miller; 15. 09 1890 Torquay– 12. 01.1976 Wallingford). Sai  tuntuks kriminaalromaanidega.

*Abiellus kaks korda – esimene abikaasa sõjaväelendur Archibald Christie, kellega sündis ka ainus laps Rosalind.

*Teine abikaasa oli arheoloog Maxwell Mallowan, kes oli naisest kümme aastat noorem. 

*Nad kohtusid Bagdadis arheoloogilistel väljakaevamistel ning olid 46 aastat abielus. 

*Reisidest innustudes kirjutas ta mitmeid romaane, mis seotud arheoloogiaga.

*Alustas kirjutamist 1916.aastal, pärast juhuslikult sõlmitud kihlvedu (polevat võimalik kirjutada sellist kriminulli, kus mõrvar selgub alles viimasel lehel). „Saladuslik juhtum Stylesis", seal astuvad üles Hercule Poirot, Arthur Hastings ja inspektor Japp.

*Ta kirjutas 77 kriminaalromaani, ligi 100 lühijuttu ja 20 näidendit.

*Tema kuulsaim näidend on "Hiirelõks", mid on Londoni West End teatris  mängitud alates 1952. aastast tänapäevani rohkem kui 24 000 korda. See on ühe näidendi samas teatris esitamise kordade arvu maailmarekord.

*Guinnessi rekordite raamatu järgi on Christie maailma enim müüdud romaanikirjanik ja koos William Shakespeare'iga maailma enim müüdud kirjanik.

*Tema teostest on tehtud filme, näidendeid, seriaale, lauamänge.

*Internetiajastul lisandusid arvutimängud, mille puhul saadavad autoriõigused on teinud tema järeltulijad märkimisväärselt rikasteks inimesteks.

*Nooruses töötas I maailmasõja ajal Punase Risti haiglas, kus lisaks õena töötamisele oli ka apteekri abiliseks. Seetõttu tundis erakordselt hästi ravimeid ja ravimite koostoimeid. 

*Romaanides esineb statistiliselt kõige enam mürgitamisega seotud mõrvu (arseen, strühniin, tsüaniid, bromiid, digitaalis, kübaravärv – süstina, tabletina, toidu sees, puhkpüssiga jms).

*1926. aastal, pärast seda kui esimene abikaasa oli palunud lahutust, lavastas kirjanik enda kadumise . Kogu avalikkus otsis teda ning kirjanik leiti alles 10 päeva hiljem ühest tillukesest hotellist, kuhu ta oli registreerunud valenimega. Ta väitis, et ei mäleta kadumisest midagi.

*Kirjanik suri 12. jaanuaril 1976 Wallingfordis.

*Tema kodumaja Greenway House'i sisustuse ja ümbruse kirjeldused on kirjanik pistnud juurde teostele "Viis väikest põrsast"; "Haripunkti poole" ning "Surnud mehe temp".

*Selles majas filmiti "Hercule Poirot" kõige viimane episood (mitte kronoloogiline Poiroti elus, vaid sarja üleüldse viimane episood - austusavaldusena Agathale)

Kuid täna saanuks 763 aasta vanuseks maadeavastaja Marco Polo; indiaaniromaani "Nahksukajutud" looja James Fenimore Cooper 228-aastaseks ning "Ropsi" autor ja motoriseeritud sae "Družba" leiutusmeeskonnas töötanud Boris Kabur 100-aastaseks.
Pildid veebist, teave Agatha kohta samuti

"Arbati lapsed"

Suure tõenäosusega kuulsin seda pealiskirja hoovis, kellegi juhuslikus märkuses, lihtsalt mäletan kedagi mainivat midagi Arbati kohta. Teadlikult mõistsin keelatud raamatute olemust võrdlemisi hilja ning nüüd siis otsustasin pikkade aastate järel läbi lugeda Anatoli Rõbakovi semiautobiograafilise ja kunagi Venemaal samizdatis  ilmunud "Arbati lapsed".

Periood 1920.-1930. Asukoht Venemaa. Seda ajastut on käsitlenud Bulgakov, Kaverin, Matvejev, Ilf ja Petrov - kõik omas võtmes, kuid ajastut kahtlemata tundes ja mõistes. 

Kui mälu ei peta, siis Meister elas Arbatil, Kaverini  "Kahes kaptenis" käib Saša kuskil koolitarvete poes Arbatil. Vene kirjanduses on Marinina "See, kes teab" triloogias vanem proua Bella, kes räägib oma naabritüdrukule Arbati ajalugu ja ühesõnaga on see asum Moskvas ilmselt sama oluline, kui meie vanalinn tallinlastele, Supilinn tartlastele ja Vana-Pärnu pärnakatele.

Iseenesest on tegemist üllatava raamatuga - ühtepidi aus ja avameelne vaade lihtsate ja väga eripalgeliste, erinevate inimeste elust, aga teisalt kogu selle asjastu kirjeldus kõlab kuidagi skemaatilisena. 
Kohutavalt näpuga näitamine, narruseni küündiv printsipiaalsus, veidrad tegelased, veidrad arusaamad, veidrad süžeeliinid. Kirjeldused on siiski kujutluspilte tekitavad, sest olles lugenud "Gulagi arhipelaagi", tulid nii mõnedki asjad tuttavlikud  (läbiotsimised, vangla, ülekuulamised) ja on ka  on arusaadav, et  ajastu on olnud murranguline mitmes mõttes. Kuid kas teos on aus peegeldus või pigem nostalgiahõnguline igatsus noorusaegade järele - Rõbakovi elulugu sarnaneb Saša Pankratovi omale, seetõttu jääb küsimus lihtsalt õhku. 
Mis  tõsiselt häiris - kirjutamisstiil. Selle koha pealt olen tõeliselt nõudlik lugeja - igasugune pisut maitsevastane joon ning kogu teosest jääb maha kuidagi poolik jälg - nagu oleks olnud hea lugemine, aga tekst ei ela enam edasi. Hea teose puhul lõppeb küll kirjaniku tegevus raamatu käiku laskmisega, kuid teos hakkab autorsit sõltumatult tegutsema. "Arbati laste" puhul ma kahjuks seda eraldiseisvust ei tunneta. Vahest on asi selles, et minu teadmised NL-ajastust on vaid pelk lapsepõlvemeenutus; inimesed, kes reaalselt pidid toonaseid päevi kogema teadliku täiskasvanuna (ja mitte ainult seda perioodi, vaid kogu nõukaaega silmas pidades), vaatavad ilmselt muu pilguga kogu teosele ja aduvad kirjanduslikku ruumi ning aega palju osavamalt. Kuigi inimlik tuum (see, mida ma oma MA tööski visalt uurisin) jääb aegadest sõltumata ühesuguseks - seda tuleb tõdeda.
Vaatasin ära ka sarja. See oli sama skemaatiline nagu teos isegi. Üllatavalt täpselt oli temaatikaid järgitud ning üldmulje oli kõigest kokku midagi sellist, mis ei pane uuesti haarama nende ridade järele. Muidugi oli kaameratöö, näitlejatevalik, ajastu tõetruudus vaieldamatult meisterlikud - vene inimesed oskavad OMA lugu jutustada veatult.
Mõned teosed/autorid tulevad  jälle ja jälle tagasi - Heljo Männi "Väikesed võililled"; Harri Jõgisalu "Maaleib"; siingi korduvalt tsiteeritud Teet Kallase "Niguliste"; Mihkel Muti "Keerukuju. Kallid generatsioonid"; välismaalastest vennad Vainerid; Margaret Mitchell; Camus; Kerouac; Kafka.
Aga kahtlen, kas "Arbati lapsed" sellesse nimistusse mahub ....

Pamfletti (vastu)mõju

Varasemate sajandite julmus inimsoo suhtes on alati olnud veider. Selline loomariigilik ellujäämine, kus ainult võim, raha, klassiline kuuluvus, nahavärv ja positsioon ühiskonnas mingidki võimalused tagas. Ok, selle rajas keskealine ja valge võimulolev mees ning standardid, olles küll pisut nõrgenenud, sisaldavad jätkuvalt samu nüansse.

Üle kolmesaja aasta tagasi elanud Daniel Defoe (õieti Daniel Foe) nimi ei vaja kellelegi tutvustamist. Maailmakuulsaks saanud teos ja eraldi jutustamisvõte - robinsonaad - ei tule tõenäoliselt kellelegi üllatusena. Töötavate vanemate poeg (ühtedel andmetel oli isa lihunik, teistel küünlavalmistaja) polnud äriliselt kuigi edukas ning see ebaõnn ajendas teda kirjutama.

Oma arvukates pamflettides kritiseeris ühiskonnas esinevat ebaõiglust ja ülekohut, poliitilist olukorda

Kirjutas ka muudel teemadel (nt geograafia ja reisimine), tema kirjutised olid populaarsed, sest värske ja  terav kirjastiil  oli ühteaegu õnneks ja õnnetuseks-see tõi palju vaenlasi, korra oli  Daniel suisa ülimalt imelikus hetkes ja olukorras.

Juhtus nii, et oma järjekordsel õhtul, olles tõenäoliselt päevasel ajal möödunud mõnest avalikult häbiposti tõmmatud inimesest (ja sinna oli neil aegadel kerge sattuda), haaras Daniel sule järele ja kirjutas  poeemi „Hymn to the Pillory“ („Kiidulaul häbipostile“), mida müüdi tänavatel ja mis levis kiiresti. Sellel lool olnud kummaline mõju - Daniel sattus ise avalikku häbiposti ning rahvas visanud talle lilli ja joonud ta terviseks... Tavaliselt pilluti häbipostis olijaid kivide ja pilbaste ja prahiga...

Defoe vabastati  tingimusel, et ta hakkab valitsuse heaks spioneerima. Daniel hakaks põgusalt valitsuse heaks spioneerima (see lakkamatu inglaste ja šotlaste ja kuningate ja võimulolemise tragöödia).

Daniel käis rahva seas ja kuulas nende lugusid, vaatles elu ja ümbrust, kogus teavet. Ilmselt juhtus kuskil kõrtsus kokku ärpleva Aleksander Selkirkiga, kelle isiksus sai Robinsoni prototüübiks. 

Aga see avalik häbipost...tänapäeval piisab pelgalt sotsiaalmeediast ning asi korras...

Antoine de Saint-Exupéry tsiteerimine..

...sobib ainult neile, kes tema loomingust ja selle tagamaast ka tegelikult aru saavad. Autor poleks tõenäoliselt kunagi aimanud, et 21. sajand (para)fraseerivad tema töid nii õrjetukesed kui ka tegelikud taipajad.

Oli hea raamat, oli, aga.. seda ei peaks mitte lugema inimesed, kelle pilk on tühi, varbad paljad ja õhukesed juuksed ilmetud ja blondeeritult ludus vastu pead.

Inimene peab alati ikkagi mõistma, millal ja miks mõnda autorit tsiteerida ja millal mitte. 

Lootes minna sügavuti...

...pidevalt rohkem ja rohkem süüvides, kihte eemaldades ja nii hinge, elu kui ka lihtsalt nt põrandaid alasti võttes, tuleb esile jahmatavaid leide. 

Mis on inimestel arus, kui nad korraliku laudpõranda üle värvivad? Ja mitte üks vaid kaks kuni kolm kuni neli korda? Jõleda pruuni värviga?

Miks, miks, miks? 

Kas kartus oli nii suur, et võib tekkida korralik laudpõrand? Kas omal ajal ei teatud, et seda saab nt lihvida ja õlitada? Õudne, kui inimestel puudub visionäärlik perspektiiv.

Sama muuseas ka erinevate kirjastuste osas ja sealhulgas  kultuurkapitali suhtes. 

Igasugust saasta ollakse nõus välja laskma. Sõna tõsises mõttes on palju-palju-palju igasuguste jama kirjastajate riiulitel, aga tõeliselt head käsikirja (pole pelgalt minu arvamus, olen lasknud seda erinevatel inimestel lugeda), kui see on otse nina alla lahkelt kandikul,  ära ei tunta. Aga.. ilmselt korralikkus ei müü - liiga vähe seksi, uima, hälvet, nivelleerumist. 

Et üks naine 23-aastasest alates ühele mehe pühendas ja sellest võrsus 62 aastat kestnud abielu või et inimene jäägitult kirjutamisele andus, luues nii stsenaariume, näidendeid, romaane, novelle, esseesid, luulekogusid kui ka omanäoliselt dokumentaalseid pöördumisi minevikule - see on ju mõttetu. Oleks tal ohtralt armulugusid olnud, pidevalt püshhoneurootilises haiglas ravil viibinud, joonud, suitsetanud, suitsidaalselt rünnanund ennast ja meest - siis oleks bingo-bongo, aga laiahaardeline kirjanik, ema ja abikaasa - EI, EI, EI. 

Hüva, las olla. Kui ei ole ette nähtud, siis pole ette nähtud. Las ta jääb.

Sest Lillit nii sügavuti uurinud, sarnaneb temaga seonduv mu jaoks selle sama põrandaga - võttes ära kõik, mis on aegade jooksul selle inimese hingele ja füüsilisele kehale ja emotsioonidele ladestunud, on seal all ilus, tugev, sirge ja väga vähe töötlust vajav kandepind, mis on oma aegade vastupidavuses lausa hämmastavat poeesiat täis.

Vahest oli Charles Bukowskil õigus, kui ta ütles, et "litsidest on lihtne kirjutada, korralikust naisest kordi  raskem ."

Uksed kinni, uksed lahti

Vahel on see tõesti tõsi, et ühe asja lõppedes avanevad uued võimalused ning see on tegelikult paganama tore, et mingi asi on peetunud ja nurisünnilikult jäänud toppama mitmeks ajaks. 

Iga asi peab olema millekski väga hea ning eelmise kirjastuse aastapikkuseks veninud vaikus on tekitanud olukorra, kus võin öelda, et küll on hea, et see nii läks!!!!

Pole olemas väljapääsmatust, pole ainult ühte võimalust, pole ebaõnnestumist, mida ei saaks ringi pöörata.

Ning ühte võib küll öelda üsna kindlalt - oma sisetunnet tuleb kuulata. SEE on alati õige.

Vanaema - kus sa iganes ka pole, tänud, et sa mulle õpetasid oma vaistule toetuma. 

Prometoloogia*

Päris mitmed aastad on minu elus figureerinud lisaks pereliikmetele, sõpradele ja kolleegidele nüüdseks juba dekaadi jagu meie keskelt lahkunud Lilli Promet. Tänu temale sain ma tehtud oma MA, esinesin kahel konverentsil, sain endale tema biograafia kirjutamisega seotud lepingu ning  olen suhelnud inimestega, keda Lilli tundis ja teadis, kellega kokku puutus.

Ma võtan endale autoriõiguse ja kopin siia katkendi  biograafia eessõnast:

"Lilli Promet, täisnimega Lilli Linda Promet, oli oivaline kirjanik, harukordselt terava mõtlemise ja eheda elutunnetusega naine. Sellisena tundsid teda kaasaegsed ning samasuguse ettekujutuse saab temast retsensioonide, antud ja võetud intervjuude, kirjutatud artiklite ning loomingulise pärandi kaudu, andes aimu erakordselt laia žanrihaardega viljakast prosaistist, novellistist, dramaturgist, stsenaristist, publitsistist.

Vaestest oludest võrsunud, kunstnikust isa tütar, keraamikat õppinud, teises maailmasõjas kannatusi näinud, ajakirjanikuna töötanud ning lõpuks ülepea kirjandusloomesse sukeldunud – naine, abikaasa, ema, looja. Intensiivse huviga kõige kauni ja elava vastu. Keegi, kes märkas enda ümber inimest, loodust, olukordi, hetki ja oskas nähtut, kuuldut, kogetut paberile maalida. Teadlikult on siinkohal kasutatud sõna ’maalima’, sest Lilli Promet oli autor, keda iseloomustas kunstnikule omane värviküllane ning tundlik sõnaosavus. Tema kirjutatu oli elav, detailikoormatud, stiilne, karakterid ehedad, veel tänaselegi lugejaleelamust pakkuvad. Varasest lapsepõlvest kunstniku tütrena

kunsti, maalide, joonistuste, joonestuste keskel olemine mõjutas Lilli Prometi sõnakasutust, avardas tema maailma sedavõrd, et autori iselaadselt kunstirohke kohalolek on tuntav peaaegu igas teoses, olgu selleks siis romaan, näidend, stsenaarium või novell. Ning igas teoses kujutatud tegelastes väljendub tugev inimlikkuse motiiv, mida on lugejalgi võimalus tunnetada. Promet oskas oma eluvaipa kirjanud värve, kohatud maitseid, tundeid osavalt kasutada ning küllap seetõttu tema tegelased tihtipeale nii tõepärased ja  lähedased ongi./..../" 
Lugesin kokku - mul on 29 tema kirjutatud raamatut; üks filmiplaat ja pool riiulit tema uurimusega seotud materjale. 
Tema töödest valmis viis filmi, üks on kahjuks täiesti kadunud (hävis ETV laopõlengus 41 aastat tagasi)
_________________________________

*prometoloogia ‹1› ‹s› 

teaduslik kattemõiste Lilli Prometi või Aleksander Prometi elu ja loomingu süvitsi uurimisele

*prometoloog ‹-i 21› ‹s›

 isik, kes tegeleb prometoloogiaga

*prometoloogiline  ‹-se 5› ‹adj›

 prometoloogiasse puutuv 

Alver, Under, Merilaas, Kolla

Merilaasil on üks näidend "Kaks viimast rida", mis räägib vananevast
teatrinäitlejannast, kes seisab silmitsi üksindusega, sest tema lahutatud abikaasa ja poegade isa uus naine on kuri ja armukade, et mees on veetud palju aega oma endise naise juures; vanem poeg Lennart, kes tahab oma armukesega abielluda; mägedes alpinismiga tegelemisel hukkunud noorem poeg; endide armuke ja lavapartner ning tolle uus kallim; koduabiline; näitlejanna ligi saja-aastane ema, kes lõpuks elust lahkub - kõik nad hülgavad ühel või teisel moel peategelase. Seal on hetk, kus Näitlejanna ema satub õnnetu juhuse tõttu tänavale ja peaaegu hukkub autorataste all, koju tagasi toodud, paneb ta raadio mängima sealt kostab "Püha öö". Purjuspäi kirikus käimise eest (tegevus toimub 60. ndatel)  karistada saanud Lennarti poeg paneb kurvalt pea oma vanaema sülle ning nutab sõnadega: "Õrnust on vähe!"

Vahel tahan oma hinges samuti hüüda, kui pole ammu saanud lehitseda midagi nautlemisväärselt ilusat. Näiteks Betti Alveri õrnades ridades, kus ta annab edasi kõiki tundevärvinguid. Armastanud ja olnud armastatud, ilmselt adus ta südamekõrvade kõnelusi selgemini, kui ükski teine.

Alveri-eelsetest esitlustest on kahtlemata sama tundeerk ning senusaalne Under, kes oli isiksusena Eesti kultuurielu ilmselt üks köitvamaid naisi.

Alveri kaasaegne Merilaas aga torkab oma äraspidise humoorika leebusega silma mitmes kogus.

Varakult lahkunud ja mõnes mõttes narruseni kiindunud Ilmi Kolla sügaverootilised ning ilmselt varajast lahkumist aimanud salmides peitub sügava kire lummusesse asetunud naisterahva igatsusi.  Luule on tegelikkuses võimsam, kui me seda aimata oskame... 

Blogi loetavus

Hmm... kui vähe tuli pingutada, et saada lugejaid juurde. Mille üle mul on siiralt hea meel. 

Kommentaare ma ei saa just tihti ja ma ei oska öelda miks, aga .. see on tegelt ikka väga mõnus tunne, kui sõnasuutlikkusest vermitud laused loetavatena kellelegi mõtteid meeltesse toovad.

Kusjuures ma märkan, et see kirjutamisegeen vist on mõlemasse poega kandunud. Aitasin neid ükspäev pisut parandada tekste, mis võistlustulle lähevad. Hmm, päris hea fantaasia on mõlemal, tuleb tunnistada..

Nojah, samas vanuses ma kujutasin ennast kärbsena ja kirjand loeti klassis ette kui vahend, millele polnud võimalik hinnet panna, sest fantaasiaküllus ja tehnika olnud laitmatud...

Aga lugemine on lahe, kirjutamine on lahe, kirjutamisest lugemine ja lugemisest kirjutamine on lahedad.

Sedasi siis.

Jaanuari väljakutsed said igatahes tehtud. Hüsteeriliseks veidi muutus see mentaalse onanismini küündiv igahommikune blogipüstitus, aga...kirjutamine on mu elu.

Muide tänasega kukkus Kirjanike Liidu võistlustöödele laekumise tähtaeg.  Ma saatsin ühe töö sinna. Kaeb, kuis läheb. 
Üks mõte aga pisut painab pikuti pead - mis stiili blogi see on? 
Elustiil ju mitte, sest sport, sex, fashion, droogid, joogid, söögid ja beebid ning muu siin pole. 
Ma ei jutusta ühest kindlast teemast.
Ning ülla-ülla....."Miks ma tegelikult õendusest loobusin" pälvis mõne tunniga 500 klikki.
Ilmselt pole see mõnele blogijale mingi suur arv, aga mina olin küll pisut heitunud. Miks ma isa surmast, ema surmast või oma eelmisest erialast loobumisest kirjutades saan hulgaliselt vaatajaid/lugejaid?
Eks ta pisut veider uudishimutsemine on. Ja lisaks äratas ilmselt tähelepanu sõna 'tegelikult' - pihtimuslikud lood poevad alati hinge...