Selgesoolisus

Omal ajal bakas õppides kirjutasin ma töö Leida Kibuvitsa "Soomustüdruku" põhjal - naiskarakteritest ja üldiselt kirjanduses leiduvatest arhetüüpidest. Loona ja Miina olid kaks väga erinevat naist - tütar vabariigiaegne ja tööl käiv, iseseisvuda püüdev isiksus, kes ei tahtnud, et mehearm teda kuidagi karistaks (Loona kuuleb 6-aastaselt kõrvalkorterist kostvaid peksuhääli - ja palun kellelgi mitte midagi siit üleliigset välja lugeda - raamat kirjutati 1930ndatel ning Kibuvitsal pole elusolevaid järeltulijaid, kellele turja karata, kuna kujutas teoses väärkohtlemist). Miina on aga vagur ja taltsas naine, kes tahab oma elu lihtsalt ja rahulikult elada ning on alalõpmata mures oma keevalise tütre pärast. Pälvisin õppejõududelt töö rõhuasetuste tõttu feministi tiitli.

Feministlikkus naiskirjanduses istusin ma üsna varsti pärast kaksikute sünnitamist, olles täitnud kuhjaga naisterahva õlule pandud bioloogilise pagasi ja olin seal tihti kortsuskulmselt, kuna mind ärritasid ühteviisi Randvere jutustuse "Ruth" kui ka  Simone de Beauvoir mastaapteksti  "Teine sugupool" mõtteviiksud, mis mulle absoluutselt ka hormonaalses hüsteerias ei meeldinud. Arvasin, et olin lahti muukinud naisesuse saladused ja need kaks ei teadnud asjadest mitte kui midagi. 

Aga sellel oli üks väga positiivne külg - ma õppisin ennast rohkem naisena väärtustama ja tõdesin, et on hea olla s e l g e s o o l i n e.

Just seda sõna ma kasutaksin üldises soomääratluse hulluses. Ja juutuubitades on silma jäänud väga vihased lühiklipid erinevatel transsooliste teemadel: kas nad on ikkagi naised; kas nad peaksid võistlema meeste või naiste kategoorias, kas transsooline naine võib Eestis õppida ämmaemandaks; kas transsooline naine saab lapselt nimetuseks ema või...? 

 Ning need omakorda mõtlema ühe veidravõitu küsimuse üle - kas transnaistel on lisaks feminismile* kui sellisele olemas alasuund transfeminism? Kas transnaised peaksid saama kaasa rääkida naisküsimustes? Või see on juba tänapäeval keelatu? 

Kellegi varvastele ei astu, postitus suunatud pigem mõtteerksuseks. Aga kellegi ees vabandama ei hakka, et end naisena määratlen :) 

____________________________________

Feminism*  on ideoloogia, mille keskmes küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.

"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 

Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 

Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 

Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.

Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 

Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 

Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 

Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 

Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 

Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.

Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 

Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.

Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)

Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 

Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?

Ma kahtlen selles. 

Eksperdiküsimus/eksperdi küsimus

Juhtusin lugema surmaeksperdi artiklit, keegi mees, kes on surmauurija jms ja hakkasin mõtlema, kas see ikkagi teeb inimese eksperdiks, et ta omab kogemust mingisuguses asjas ja räägib sellest kui asjatundja. No on igasugused suhteeksperdid ja seksieksperdid ja majanduseksperdid ja elueksperdid jms. 

Kes on ekspert?  EKSS ütleb sedasi - mingi ala asjatundja, keda rakendatakse eriteadmisi nõudvate küsimuste lahendamiseks. 

Bolditasin ja kursiivitasin teadlikult mõiste eriteadmisi, sest mulle jääb tihtipeale mulje, et sõna võtavad enda kohta kasutusele mõnikord inimesed, kes tegelikkuses asjast mitte sooja essugi ei jaga - ma ei väida, et mingi kogemus ei oleks andnud inimesele juurde miskit, aga kas see teeb teda asjatundlikuks ja eriteadmisi omavaks spetsialistiks? (eriti ajavad mind tilti kõik need terviseksperdid - kurat, sa käisid fitnesskoolitusel/dieedikoolitusel/tantrakursustel -  mitte ei õppinud inimest kõikides aspektides ja erinevatest teadusharudest)

Õendusõpingud ja pikk praktika ses vallas on kindlasti teinud mind eksperdiks osades tervishoiualastes küsimustes (reeglina ma diagnoosides igasuguse vahenditeta sealjuures väga puhe ei pane - lihtsalt hea mälu ja loogika aitavad väga tõhusalt kaasa), aga kindlasti mitte kõikides, sest mul puuduvad süvatedamised, mis on kitsalt piiritletud erialaarstidel olemas, eks ole? Aga ravimitest, nende manustamisest, kuidas ühe või teise terviseprobleemiga toime tulla - seda ma tean ja oskan. 

Eesti filoloogia õpingud andsid mulle tööriistad keele kasutamiseks (see on väga kahemõtteline :P ), aga tõepoolest, ma saan ennast teatud mõttes lugeda eesti keele eksperdiks ja kuna mu tööalane tegevus on just selle vallaga seotud, siis ilmselgelt teen ma õigete teadmistega õiget asja.

Kirjandusteaduse õpingud andsid mulle järgmised instrumendid - tõlgendada nähtusi/olukordi sh ka tekste, neid analüüsida, sünteesida, tekste luua ja tekstidesse poetada mõõdukalt tarku teri. Ekspert? Jah.

Haridusteaduse õpingud viisid mind omanäolisele teele õpimaastikul ja andsid takkajärgi teadmisi visualiseerides üsna mahuka pihutäie võimalusi end eksperdiks lugeda - didaktikates, metoodikates, psühholoogias jms. Ja nüüdseks omades laiahaardelist praktikat ligi paarikümne aasta lõikes, siis olen üsna asjatundlik. Ekspert? Jah 

Laste kasvatamises - siin ma oleksin pigem kogemusnõustaja.

Leina ja kaotusega toimetulekus - taas oleksin pigem kogemusnõustaja.

Loomingulises tegevuses - olles ise nii kirjutanud kui kirjastanud, siis mingitele kogemustele tuginedes pigem kogemusi omav inimene. 

Ürituste korraldamises ja koolituste läbi viimises - otseselt õppinud pole, aga mõeldes kõikidele aktustele, pidudele, alustamistele ja lõpetamistele , eelarvet koostades, asju ajades/organiseerides (ülikooli lõpuaktusest alustades ja EÕL suvepäevadega lõpetades, vahele pikkides matuseid, sünnipäevi, aiapidusid ja meeleolukaid koosviibimisi suurtele ja väikestele) - ekspert? Jah.

Sisuliselt 30-aastane kogemus inimestega (kõikmõeldavast rassist, vanusest, religioonist ja rahvusest inimestega haavatavas olekus) pole mind aga inimsuhte eksperdiks ikka veel teinud, sest pidevalt õpin juurde midagi, mis on uuevääriline ;) 

Kümme aastat tagasi sain ma kätte oma esimese kuuest raamatust ("Elu hinnakiri" tuli mu tuppa kulleriga 05.11.2012) ja see toetus õendusalastele kogemustele ja kõneles surmast ning suremisest igasuguse häbita, kuid seegi ei tee mind veel surma asjatundjaks, kuigi mitmed lugejad on selle kohta tulnud küsima, isegi seda, kuidas leinaga leppida...

Mul pidi olema kuratlikult hea mälu (ja nii üldjoontes ta seda ka on), aga mälutreeningud ja looduselt kaasaantav ei tee mind mälueksperdiks...

Loomupäraselt hea esinejana ja aasta jagu ülikoolis esinemisoskusi õppinuna ma tõepoolest tunnetan publikut, oskan seista, kõndida ja kõnelda, kuid kas see teeb mind juba asjatundlikuks? No katsetame ja vaatame - esinemisringiga on igatahes huvitav esmakordselt talitada (siinkohal tänud kadunud Allaberdile, kes õpetas ennast kohalolevaks ja suurde plaani mängima ning Toomas Lõhmustele, kelle kõne- ja lavatunnid oskusi lihvisid). 

Aga jah, kogemus iseenesest ei tee kedagi veel asjatundjaks ja kahju on vahel näha/kuulda selliseid natukene veidrana mõjuvaid ekspertarvamusi...

Pigem on need sellised kõikide teaduste doktorite mõttevälgatused. 

Aga tänapäeval on võimalik ennast teha kuuldavaks ja nähtavaks ja selles oleme ilmselt tänu sotsialmeediumistudes kõik spetsialistid. 

Tulikuum neutraalsus – kas uus tegelikkus?

Võimalusteohtra teabekülluse ajastu metamõtlemise virvarris võib antopomorfne saatangi jalad murda, rääkimata tavainimesest, kelle vaimu, ihu ja tundeid vormivad reeglid, mis uuele ajastule selgelt kitsaks jäänud, kuid kogemus puudumisel pole paremaid kusagilt võtta. Ometigi tuleb multifunktsionaalsel isikul mitmete ühiskonnas aktsepteeritud rollide vahel laveerides lähtuda nii seesmisest moraalikompassist, potentsiaalsest eeskujuks olemisest ning kõige lihtsamal tasandil inimlikuks jäämisest. Kuidas küll?  
Lapsevanemana jälgib teda teadliku elu jooksul valvsalt silmapaar, kes võtab šnitti käitumisest, kõnest, arusaamadest ja väärtushinnangutest, mida kodu pakub. Kolleegina töökogukonnas kujundab inimene endast tervikkomplektina usaldusväärse ja kompetentse kaaslase, kellega saab arendada mistahes situatsioonis tõhusat töödialoogi. Partnerina eeldatakse lojaalust, truudust, mõistmist ja hoolimist;  sotsiaalset aktiivse ühiskonnaliikmena tuleb jääda mõõdukalt viisakaks kõikide multikultuursete,-seksuaalsete,-religioossete mõtteviiside suhtes, sest võimalus valestimõistmiseks on suur. Pedagoogina tuleb ennast kursis hoida uuemate kasvatusmeetodite ja õppevahenditega ning kohaneda silmapilk ümber, kui sotsiaalsed käerauda mingil põhjusel kinni klõpsatavad. Kirjanikuna tuleb käsitleda tundlikke teemasid aadelikku resevreeritusega, sest kirjanik on oma ajastu hääl. 
Kuidas aga säilitada polümastaapne neutraalsus sedasi, et ükski vanus, nahavärv, usuline kuuluvus, seksuaalorientatsioon, tööharu või poliitiline agitatsioon, millegi poolsus või vastasus ei muutuks millekski enamaks, kuidas on võimalik säilitada tuliste teemade keskel neutraalne hoiak, mis ei riivaks kellegi olemist?
Sellelele vastuse otsimisega näib tänapäeval keskealine, haritud, heteroseksuaalne, pigem usuleige, töötav, ennemini heledavereline, seisukohti ja ühiskondlikku häält omav ja püüdes säilitada sooneutraalsust – isik – tõsiselt hätta. 
Nii mõnigi kord kisub miski krõbedat kommentaari kirjutama, kuid mine tea, millal keegi sellest vihakõne välja loeb. Enne tasub hingata kümme korda sügavalt sisse ja välja; mõelda hajusmõtteid, võtta ette liikumispaus; vastata pikale nõudmisele alles kolm tundi pärast kirja kätte saamist, et esmased emotsioonid oleks võimalikult maas;  võtta ohates vastu sanktsioon või reglement; leida üldistavam lähenemine vaatenurgale ja möönda, et asju saab ajada erapooletult positsioonilt.
Sest see ongi võimalik! Kuivõrd igal nähtusel on äärmuslikud variatsioonid, kuskil on negatiivne ja kuskil positiivne piiriala, mille eest tasub seista ja võidelda, saab ka neutraalne olla kirglikult, säilitades sealjuures kõik inimlikult aktsepteeritavad tõdemused ja olemised. See näib paisuvat nüüdisaja reeglites orieteerumise nurgakiviks, kõige suhtes säilitada erakordselt tundlik objektiivsus, mis ei puuduta teravalt mitte ühegi sotsiaalse inimgrupi eksisteerimist. 
Siinkohal võiks olla huvipakkuv omamoodi aritmeetiline tehe. Üsna sajandivahetuse paiku küsis õppejõud auditooriumis tudengitelt, mis on haridus. Noorukesed ja eluvõõrad üliõppurid tuletasid meeheitlikult hariduse definitsiooni meelde, kuid literaat esitas oma nägemuse: „Kõigest, mida te koolides õpite, suudate meelde jätta 10%. Kümne aasta möödudes mäletate te sellest 10%. Ning vot see allesjäänud 1% ongi teie haridus“ Kas analoogset mudelit saab rakendada ka  oksüümoronilikult kõlava fraasi - kirglik neutraalus – juures? 
Kirgliku neutraalsuse võtmeks on ühisnimetaja leidmine, umbes samalaadselt, nagu arvatakse miski olevat ajaloolise tõe – kui ikka erinevates käsitlustest 1% kõneleb ühest ja samas nähtustest samaviisi, siis peab ka nüüd olema kõikide mitmepalgsete veendumuste ühisnimetajaks  1 % usutavust ja selle pinnalt saab inimene ehitada enesele andunult neutraalse positsiooni, jäädes mõõdutundlikult viisakuse piiridesse. Protsent ei tundu just suur, aga kannab endas tõele omaseid jooni – kajastab asjade tegelikku seisu. 
Taoliseks kujuneb tänapäeval üha enam vähemusse kalduva inimgrupi (haritud, heteroseksuaalne, keskealine, usuleige, töötav ja pigem heledavereline isik) seisund kõikide multioriginaalsete vaadete väljale – leida see 1% ja olla seejuures tulipalavalt erapooletu. Uus tegelikkus, mis endast jõuliselt märku annab. 

Inimene kui aineliste ja vaimsete väärtuste looja

Looma näib eesti keeles ühe kaunima sõnana ning igaüks meist, kes midagi loob, panustab kaunidust me ümber. 

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'

◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim

● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'

vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'

soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'

isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'

Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'

lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'

vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'

Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'

ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'

Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga

tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

Ja täna on sünniaastapäev päris mitmel loojal - olgu selleks siis heliteos, raamat, kohvik, sõna. Tegelikult suisa huvitav. 

Masing, Õ, keeleteadlane Kingisepp

Mõne päeva eest oli sünniaastapäev Masingul, keda haritud eestlane teab eelkõige 'õ' tähe leiutajana.

Tegelikult küll Õ kirjamärgi kujundajana.

201 aasta tagutest asjadest rääkis erakordselt huvitavalt aga tänane sünnipäevalaps, keeleteadlane   Valve-Liivi Kingisepp:

"Varsti 500-aastaseks saava eestikeelse kirjasõna rajajad olid peamiselt sakslased, kes kasutasid nii vaimulikes tekstides kui ka sõnastikes eesti õ-hääliku ülestähendamiseks oma alfabeedi märke: o-d, ö-d võie-d (nt oppep ’õpib’, öchto ’õhtu’, keik ’kõik’), sest saksa keeles puudub õ-häälik, samuti vastav täht.

Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei leppinud olukorraga, kus „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljalkünnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutab ta, et eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’,könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’. Ja Masing asub sobivat tähemärki välja mõtlema, seda kujundama, senist kirjaviisi parandama. Millistel eeldustel?

XVIII sajandi Saksamaal hariduse saanud O. W. Masingu eestiharrastuse aluseks oli valgustuslik-ratsionaalne veendumus, et talupojale on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, kusjuures lähtuda tuleb rahva enda mõttemaailmast ja keelest. Varasemaid eesti keele õpetusi arvustades leiab ta, et „mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat“, s.o keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles. Eestlastel oli tema arvates vaja ühist põhjaeestimurdelist kirjakeelt. Eesti keel on tema meelest ka raske õppida, õige keele omandamine võtab aega. Oma kogemustest kirjutas ta enesekriitiliselt sõber Johann Heinrich Rosenplänterile, ajakirja „Beiträge …“ väljaandjale: „Varsti saab sellest 30 aastat, kui vägagi tähele­panelikult olen püüdnud keelt ära õppida – ja, Jumal! kui tihti leian oma kõige sügavamaks alanduseks, et olen selles ikka veel käpard“/.../

Raamatus „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ avaldatud ettepaneku tegemisel toetus O. W. Masing vene keelele, kus õ-häälik ja märk on olemas. Kuidas jõudis ta aga tänapäevase õ märgini? Tal polnud kohe tabavat mõtet, missugune võiks õ-hääliku märk välja näha. Oma heitlikke seisukohti läkitab ta kirjades Rosenplänterile: „Mis alfabeedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd, pärast asja hästi läbimõtlemist, ainult järgmisi vältimatuiks, ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast“ (5. II 1817). Pakutud märgid on  või  või ǒ või ó. Kirja lõpus: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused“. 30. XI 1817 saadetud kirjas pakub Masing õ tarvis kaht abimärki: üheks on ja teiseks akuudimärk , mis mõeldud „raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks. Kui lisada sellele õ-le i – õi –, siis saadakse venelaste ы. Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine.“(http://kultuur.err.ee/313760/valve-liivi-kingisepp-kuidas-tuli-o-taht-eesti-kirjakeelde)

Õnnesoovid naisele, kelle panus on meie keele uurimise, hoidmise ja säilitamise osas ikka väga suur ja võimas. 

________________________________________

*Pildid internetist

Heiti Talvikule pühendatult

Kirjandusteadlane ei peaks minus olema mitte sekunditki uinunud olekus. Olemasolevaid teadmisi tuleb pidevalt ristolmelda teiste distsipliinidega ning ühe ülesandena leian, et raputan ka minevikult tolmu - seni kuni elan mina, tuletan meelde neid, kes ammugi põrmustunud, kuid kelle vaimuvili ikka meie ees laual lebaskleb.

Heiti Talvik elas vähe, aga luuletas palju.  

Ning tegin tema loomingust ühe valiku, mis sobib kuidagi väga mitmeti:

 Blasfeemiline ballaad

    Pastiche à la Villon.

    Nikolai Triigile pühendet.

    Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,

    su kitsas redel viipab otse taeva!

    Et kiita kõigile sind pillitorust,

    mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.

    Puupakust porsunust sind voolind höövel,

    paraadiks võikaks valmistand sind peitel.

    Nüüd uniselt su konksus ripub röövel

    või metsakratt, kel karukriimud reitel.

    

    Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,

    kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,

    kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,

    kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.

    Või vagabund, kel kuski polnud kodu,

    murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,

    röövmõrtsukate karm ja sünge rodu - 

    kõik vendadena kohtund on kaagis.

    

    Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,

    morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,

    kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,

    või näljarott, kes näppas tüki leiba, - 

    kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,

    kel hoorad ulaelu õpetanud,

    kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest,

    on oma päevad võllas lõpetand.

    

    Saade:

    Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,

    neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.

    Ah, enne saabumist Jeruusalemma

    neil tuleb kesta piinlikem dilemma,

    sest kuna kõrisid neil nöörib ling,

    peab tagakaudu lahkuma neist hing.

    1930

Keeleprojektid viivad...

Selgunud on omanäoline tõik - realiseerin end õpetajana rohkem kui kunagi varem.

Ja mitte pelgalt koolis, kus on halvemaid ja paremaid aeg, vaid ka väljaspool, erinevates projektides.

Suvel sai oldud keelekohviku perenaine ning sügisel tuli  pikalt planeeritud Harku.

See ukse kinniminek, kui tead, et jääd poolele, kust saab ainult kaardisüsteemi alusel välja, mõjub üllatavalt frustreerivalt.

ID-kaart tuleb ära anda, isiklikud asjad kappi panna, ehted ära võtta.

Paberid ja pliiatsid antakse. 

Põnevust kütab asjale juurde, et üks õpilastest ei tea mitte ühtegi sellist keelt, mille baasil oleks võimalik suhelda. Viipekeel ja joonistamine, milles pole eales tugev olnud....

Kui tavaliselt on võimalik keeleõpetamise juures kasutada telefoni või arvutit, siis nüüd taoline võimalus puudub, õppevahendid on limiteeritud...

Aga seda huvitavam tundub kogu protsess.

Vaatab, mis saab. 

Demokraatia

Sõnavara ja igasugune hullamine/uurimine/süvenemine/mängimine/avastamine/kasutamine on alati tegelikult köitvad.

Mitmekülgse põnevusega aga kõlab, kui  hakatakse selgitama sõnade seletusi ja tähendusi. 

Eile sain  näiteks teada, et demokraatia on ladinakeelne sõna, mis tähendab vähese grupi valitsemist rahva üle.

Mina ütlesin ahah ning leidsin, et ma pole ikkagi 24/7 filoloog/pedagoog/teadlane.

Kodus aga tuli avada võõrsõnade leksikon ja tuletada meelde, kas asi on ikkagi nii või mitte - ehk mäletasin  midagi valesti...

demokraatia <+ kr`aatia 1 s> (kr dēmokratia < dēmos rahvas + kratos võim) 

1. pol poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu, eksisteerivad kodanikuvabadused ja demokraatlikud õigused (võrdõiguslikkus, üldine valimisõigus, organisatsioonide loomise õigus, isikupuutumatus) ning on võimalik vähemuse muutumine enamuseks legaalsete vahendite kasutamise teel

2. laiemas tähenduses kodanikuvabadused (sõna-, trüki-, koosolekute, demonstratsioonide, südametunnistuse, elukoha valiku vabadus)

3. sotsiaalsete suhete vorm, kus ühine tegevus grupis vastab enamuse soovidele

Vist ei mäletanud?

Edasi andma

Inimest eristab hõimkondliku kuuluvuse põhises taksonoomias (loodan, et bioloogid nüüd ei minestunud) teistest oskus moodustada artikuleeritud kõnet. Omapoolselt lisaksin, et mõtestatud kõnet, aga väikese klauslina küsimus lisaks - kas ikka on alati inimkeeli vahendatud tekst sisukas ja mõtestatud?

Kui Under kirjutas kunagi luulekogu "Mureliku suuga", siis valutas peagi võõrsile pagendatud poetess toonase olukorra pärast (ilmus 1942), nüüd aga küsin mina mureliku suuga, et missugune saab olema "Olukord tulevikus", sest märkan üha enam ja enam känguvat väljendusoskust kõnetsi ja kirjatsi.

Nagu tangidega kisu täislauseid inimestelt välja...

No, eeeee... nagu, suht, äää, väääää....määääää

Õudne.

Sõnu ei teata. Veel hullem - emakeelt ei osata. 

Kui mulle muidu nett meeldib, siis nüüd tahaks küll selle pagana võrgustiku maapõhja needa, sest osaliselt on just see sotsiaalmeedialik suhtlemine tinginud mää-äää-vää-K olustiku, kus sõnad enam tähtsust ei omagi...

Iseenesest ...eee....noh, ongi, eksju?

Aga kuidas parendada väljendusoskust? Kas keegi peab kolju lahti muukima ja seejärel sinna hea kõneosavuse sisse kallama?

Või saab indiviid ise ka midagi ära teha? Nt lükata näpu külge kleepunud nutiseade nurka, kuulata oma umbes rinnaku lähistel sisuliselt hiberneerunud omanimelist keeleisikut ning asuda sõnavara rikastama: lugedes, kirjutades ja täislauseid moodustades. Keel - see tugevaim lihas inimeses on mõeldud kasutamiseks ja seda muuseas ka kõnelemise seisukohalt. 
Ja kui kõne juba tuleb, siis voolab kiri järele ja ja inimsed jäävad vaatama - kes on see sõnasuutlik ja hirmupaineta esineja?

Mõtle, oskab isegi täislausetega vastata ning kõnes on suisa kuulda liitlauseid...

Leiud

Mingid hetked  ja asjaolud on ses mõttes  ikka markantsed, et nad annavad sulle igasse päeva juurde miljon asja, võimalust, mõtet, hetke, tunnet, teadmist ja põnevust.
Need keelekohvikud on olnud väga silmaringi arendavad, olen jõudnud tõdemuseni, et õpetamises on tõepoolest mingi müstiline maik juures ja inimesed, kellega ma tõenäoliselt poleks eales kokku puutunud, on tõsiselt rikastanud mind ja mina neid (tahaks vähemalt loota, et nendepoolsed kõrvapaid polnud pelgalt ilukõne).
Ja huvitavat leiab igas korras - olgu selleks teadmine minu jaoks täiesti võõrast kultuurist või mõni muu asjaolu.
Nagu viimaselgi korral, Lasnamäel asendustunnis. Enne kohvikuliste saabumist sirvisin harjumuspäraselt ruumi raamatuvarusid ning silma jäi üks sõnaraamat ning taas tuli sealsete lehtede vahelt põnevat kraami.
Traditsioonide kirjeldused, raamatu sisekülgedele kirjutatud ametkirjade koostamiseks näidised.
Analoogselt kirjadele (vt 29.06.2017) - päris põnev lugemine....

Põhiarv 8

Lembit Vaba kui õppejõud ja tema antud kirjakeele ajalugu, sõnavara ajalugu, häälikulugu ning ajalooline morfoloogia on kahtlemata  need objektid, mida iga TLU filoloogiaga, eesti filoloogiaga vähegi kokku puutunud isik meenutab nostalgilises mõttes sõnadega 'täitsa jube'. 

Ettekanded, seminaridest osavõtud, kirjalikud tööd, praktikumid, kõige kohutavam asi maailmas: vanade sõnavormide tagasi transkribeerimine (?) - vist oli nii, et missgugune oli algselt olnud mingi sõna ajalooline vorm. 

Mäletan sellest ainest sõna 'puuro', mis siis praegu tähendab 'puder' (ma loodan, et mäletan õigesti).

Mäletan tema seminaridest ühte neiut, kes tegi ettekande  piiblikonverentsidest ja keda Vaba senikaua peetis, kuni tüdruk lõpuks nutma puhkes. Lisaks lubas ta paari  kursusekaaslase kohta raporti kirjutada, sest: "Tere tulemast seminari, siin küsitakse küsimusi. Ja kui tudeng ei oska küsimusi esitada, siis pole tema koht ülikoolis."

Ühes ajaloolises morfoloogias aga käsitles ta numbrite ajalugu ning arvudega 8 ja 9 öeldu on mul praeguseni elavalt meeles.

Nimelt olla vanas kirjaviisis neid kirjutatud kah|deksan ja üh|deksan, mis siis tähendanud vastavalt kaks dekaadist ja üks dekaadist puudu (Antiik Kreekas δεκάς (/ðɛkˈɑːs/, transliteratioon=dekas  - kümme)

Iseenesest on aga kaheksa etümoloogia selline:

kaheksa : kaheksa : kaheksat 'põhiarv 8'

○lõunaeesti katessa

● liivi kō’dõks 'kaheksa'

vadja kahõsaa 'kaheksa'

soome kahdeksan 'kaheksa'

isuri kaheksan 'kaheksa'

Aunuse karjala kaheksa 'kaheksa'

lüüdi kaheksa 'kaheksa'

vepsa kahesa, kahcan 'kaheksa'

saami gávcci 'kaheksa'

ersa kavkso 'kaheksa'

mokša kafksa 'kaheksa'

mari kandaš 'kaheksa'

Läänemeresoome-volga tüvi, kujunenud

sõnaühendist, mille esimene komponent on tüvi kaks. Teist komponenti on peetud indoiraani laenuks, ← algiraani *detsa 'kümme', mille vaste on avesta dasa 'kümme'. Teise arvamuse järgi on teine komponent üks vana eitusverbi *e- ( ei) vorme. 

08.08 - tänane päev siis.

Kusjuures ei saanud ma umbes 5-aastaselt numbreid kirjutama õppides kaua pihta, kuidas seda sõlme sinna teha, sestap joonistasin alati kaks nulli üks teise otsa. 

Kapo annetagoj kaj sankta ŝafo!*

Täna 130 aastat tagasi avaldas  Poola silmaarst L. L. Zamenhof  raamatu Unua Libro ("esimene raamat") pseudonüümi Doktoro Esperanto ("doktor lootja") all ning see jäigi keele nimeks. Mees oli keeleõpetaja poeg, elas kodukohas, kus oli nii palju erinevatest rahvastest inimesi, et see tekitas Zamenhofi meelest palju erikeelelisi õnnetusi. Ladina ja kreeka keele elustamise plaanid ei töötanud ning tuli luua üks lihtne ja kõikidele arusaadav keel - esperanto

Aga pealkirjas esinev esperantokeelne päevatervitus on seotud lammaste kaitsja püha Annega, neitsi Maarja emaga, ja tinglikult võib seda päeva  pidada  lambapühaks. Ann/Anne on legendide järgi Maarja ema, kes pärast pikka lastetust sünnitas tütar Mirjami (Maarja). Juba Anna emal olnud probleeme lapsesaamisega, seetõttu oli tütre sünd suursündmus. 

Legendid püha Annast levisid laialt 13. sajandil pärast ilmumist "Kuldlegendis", mille mõjul tema päeva tähistati 26. juulil, hiljem ka sügisel. Tähtpäeval on tugevaid bütsantsi kiriku mõjusid. Püha Anna oli lammaste kaitsja ja seetõttu pöördutakse ka karjakaitse- ja ohvripalvetes ning loitsudes Anne poole, et ta kaitseks karja ja lambaid ohtude eest.

Veel 19. sajandil laiemalt tuntud püha taandus 20. sajandiks üksnes setudele oluliseks tähtpäevaks. Seal tapeti annepäeval lammas ja viidi ohvriandeid näiteks Meeksi lähedale Annekivile. Lamba pea ja jalad lasti preestril õnnistada, osa andeist jäetigi talle, osa jagati vaestele.

Annepäeval panid nimepäevalised kirikusse küünla. Metsast toodi vihtasid, et lambad sigiksid.

Rituaalsed toidud olid lamba- või vasikalihast.

Niisiis -  havi grandan scioni 
________________________________________
*Esperanto keelest: head annepäeva ja lambapüha
PS: kõik tõlked on transaltori vahendusel ja pole õrna aimugi, kas need on grammatilisel õiged või mitte

Keelekohvikusse või keele kohvikusse?

No nii, suveperioodiks, mis võib vahest pikakski venida, tuleb ikka lisatööd kah leida. Reisimine, rakettide ees poseerimine ning suvelaagrite rõngastreeningud ja stripiposti poleerimised blankidest ja blankimata ei saa ju olla ainsaks asjaks, millega nt tegutseda, eks ole?

Novot, tuli pakkumine ja sai kinni haaratud üsnagi uuest keeleõppe lähenemisest kohviku kaude ja mina pean seal ka suhtlushetki. Täitsa vahva oli.

Terve mutsuga versus poole mutsuga

Kellelgi pole õigust teise kohta öelda, kas ta on rumal  või mitte, kuigi tihtipeale on need ise poolemutsulised väga kergekäeliselt andma hinnanguid nendele, kes taipamatust arukamad on.

Aga ometigi on see vahe selgelt olemas. 

Sõnasisult juba:

Tark - selge, terava mõistusega, lahtise peaga, rohkete vaimuannetega, arukas, taibukas; intelligentne

Rumal  -  piiratud mõistusega, raske taibuga, väheste vaimuannetega, kõva peaga, juhm, loll, ebaintelligentne; lihtsameelne.

Nende asjade juures on muidugi oluline ka lahti mõtestada omandatud tarkuse motiivid, sest minu arusaama põhjal jaguneb see kaheks: koolis õpitud tarkus, mida  rakendatakse igapäevases elus ja mis on tõhusaks abiks ka nt uue loomisel ning eluajal kogutud tarkus, mis on abistanud igapäevaeluga toime tulla ning andnud kullakaaluga kogemusi. 

Aga keda targaks ikkagi pidada? Mõtlesin sellele pikalt ning jõudsid järeldusele, et inimene, kes on erialaliselt pädev (mistahes eriala see siis on: alates kartulisorteerijast ning lõpetades stringiteoreetikutega), oskab erialalisi teadmisi kasutada spetsialiteedist väljaspool, mõistab teiste erialade olemust ning ei heida pidevalt kriitikanooli tema arvumusega mitte ühtivate inimeste väljaütlemiste suunas ning mõistab üldiselt kehtestatud moraalinõuete tagamaid, oskab argumenteerida, analüüsida, sünteesida seostada ja järeldada,  oskab leida allikaid ja nendest vajalikku teavet, tegutseb harmoonilise isikuna argipäevas ning võtab ümbritsevat sellisena nagu see on - äkki kõik kokku moodustabki targa inimese?

Lõbustamisviis

Nii harva, kui seda välja öelda saabki, aga mõnikord on ka kõige tegusamal inimesel pisuke igavusaeg (eriti kui tulevad mingid tobedad spordiülekanded - ma tean, et olen siinkohal tugevas vähemuses ja väga ebapopulaarne, aga TÕESTI?!! Vaadata, kuidas põhimõttel circem et panem kooslused rähklevad ja maruvihased kohtunikud näost punastena kärgivad ja kuidas kaotuse korral silmnähtavalt nördinud pealtvaatajad tükk aega maha ei rahune... minu jaoks väga vabandust, aga sisutud asjad)

Igavuse peletamiseks on aga google translate robottõlkija suurepärane huumorinurk.

Kindlasti pole ma ainus, kes selle on ära jaganud. Ja ma mitte ei naera erinevate keelte üle, vaid just selle robothääle üle. 

Nt kasvõi seesama sõna 'igav' - al'iidjar (araabia); tylsä (soome); dowwe (afrikaani); glup (horvaatia); kunthit (hindi); tŭp (bulgaaria); fádne (slovaki); truls (läti); amvlýs (kreeka);  intellectu estis (ladina); sajīva (punjabi). Ühel sõnal nii palju kõlasid...

Proovige ise järele. 

KÕIK olla peas kinni...

Väidetavalt on inimese füüsiline ja vaimne tervis pelgalt mõtlemises kinni. Et kõik asub meie kahe kõrva vahel. 

See on pea viga ja see on mõtlemises kinni etc.

Jah, laias laastus ma olen sellega nõus, aga läheneks asjale pisut teise nurga alt:

*naine, omades sõiduõigust, on kaine, turvavarustusega, on lapsed mõlemad pannud nõuetekohaselt autos kinni ja täidab liikluses kõiki reegleid, satub kokaiiniku tekitatud autoavariisse ning selle tulemusena jääb jalgadest halvatuks. Liikumisvõime ei taastu. Kas see on tema pea viga ja tema mõtlemises kinni?

*ilma sünnib raske kaasasündinud füüsilise ja vaimse puudega laps. Oletame, et oli mõned hetked üsasiseselt hapnikuvaeguses. Ta vajab terve elu kõrvalist abi söömisel, eritamisel, liikumisel, pikapeale isegi hingmisel  - kas selle lapse vaimne ja füüsiline tervis on seotud sellega, et lapsel on vale mõtlemine?

*nõuetekohaselt vaktsineeritud arst läheb kusagile neljandasse riiki hädalisi aitama ning tänapäevaselt muteerunud kohalik bakter/viirus vms tabab arsti, kellel jäävad pöördumatud kahjustused mõnda organsüsteemi. Füüsiline tervis laastatud. Kas jälle on kõik mõtlemises kinni?

Ma ei eitagi mõtlemise osatähtsust, aga tahan juhtida nii sotsiaalmeedias kui mujal kandjatel edastavat teavet - sõna 'kõik' on väga absoluutne ja kõlalt-sisult lõplik .

Parem on kasutada 'enamik' või 'palju' vms.
Eks? ___________________________________

Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

Kristjan Jaagule*

Sõnan kõlavalt välja, et eesti keele, eesti kirjanduse, maailmakirjanduse ning kõikide humanitaarteaduste ja mõne loodusega seotud teaduste vahelise interdistiplinaarsete sidemete sõlmimine lõppeb siis, kui mina enam ei hinga. 
Et raamatutega tegelemise lõpetan siis, kui toonelamaile laskun. Et pliitasi ja paberiga kirjutamise  lõpetan siis, kui Liiva-Hannus kella lööb. Et kõige keele ja kirjandusliku jätan selja taha, kui üleviijale mündimaksu maksan. Ning ka emakeelepäeva tähistamise lõpetan siis, kui ma enam ööd ega mütsi ei jaga. 

Oleme kolleegidega välja töötanud terve rea traditsioone, mida siis iga-aastaselt pisut täiendame. Nii ka sel aastal, aga ei tea ju veel, kuidas see päev kujuneb. 

Igatahes on asi kindel ning ma armastan lisaks oma perekonnale ka kõike,  mis seotud meie keele ja selle igakülgsete mõjutustega meie kultuuriruumi ja kollektiivsesse ning individuaalsesse mällu. 

Kristjan Jaak, kus sa poleks - me mõtleme su peale. 
________________________________________
*Kristian Jaak Peterson; õieti Christian Jacob Petersohn (14. märts (vkj 2. märts) 1801 Riia – 4. august (vkj 23. juuli) 1822 Riia) oli eesti kirjanik, esimene eesti soost ja eestikeelne luuletaja.
Muudkui kõndis jalgsi.
Luuletus ja pildid internetist

Alver, Under, Merilaas, Kolla

Merilaasil on üks näidend "Kaks viimast rida", mis räägib vananevast
teatrinäitlejannast, kes seisab silmitsi üksindusega, sest tema lahutatud abikaasa ja poegade isa uus naine on kuri ja armukade, et mees on veetud palju aega oma endise naise juures; vanem poeg Lennart, kes tahab oma armukesega abielluda; mägedes alpinismiga tegelemisel hukkunud noorem poeg; endide armuke ja lavapartner ning tolle uus kallim; koduabiline; näitlejanna ligi saja-aastane ema, kes lõpuks elust lahkub - kõik nad hülgavad ühel või teisel moel peategelase. Seal on hetk, kus Näitlejanna ema satub õnnetu juhuse tõttu tänavale ja peaaegu hukkub autorataste all, koju tagasi toodud, paneb ta raadio mängima sealt kostab "Püha öö". Purjuspäi kirikus käimise eest (tegevus toimub 60. ndatel)  karistada saanud Lennarti poeg paneb kurvalt pea oma vanaema sülle ning nutab sõnadega: "Õrnust on vähe!"

Vahel tahan oma hinges samuti hüüda, kui pole ammu saanud lehitseda midagi nautlemisväärselt ilusat. Näiteks Betti Alveri õrnades ridades, kus ta annab edasi kõiki tundevärvinguid. Armastanud ja olnud armastatud, ilmselt adus ta südamekõrvade kõnelusi selgemini, kui ükski teine.

Alveri-eelsetest esitlustest on kahtlemata sama tundeerk ning senusaalne Under, kes oli isiksusena Eesti kultuurielu ilmselt üks köitvamaid naisi.

Alveri kaasaegne Merilaas aga torkab oma äraspidise humoorika leebusega silma mitmes kogus.

Varakult lahkunud ja mõnes mõttes narruseni kiindunud Ilmi Kolla sügaverootilised ning ilmselt varajast lahkumist aimanud salmides peitub sügava kire lummusesse asetunud naisterahva igatsusi.  Luule on tegelikkuses võimsam, kui me seda aimata oskame... 

Päeva sõna

Valida ühte head nähtust oma päevast, see osutub keeruliseks, kui asjad on enam-vähem jonskus.

Aga üldiselt on nii, et loeksin mõne päeva parimaks momendiks selle, kui saab kolleegidega naerda mõne eestikeelse sõna üle. Ja vahel saab neid ka omanäoliste fraasidena lisada. Nt "Dallast tegema".

????

Selle fraasiga peab ka kõnelema taustast. Kuidas täpselt me selleni jõudsime, aga juhtusin kolleegidega lõunatades poetama, et oma esimese suudluse sain ma lapsepõlvesõbralt. Me olime kuueaastased, oli mingi vanemate pidu ja meie mängisime Bobby ja Pamela Ewingut. Seda osa, kus Pamela seisab kõrghoone katusel ja Bobby kisub ta sealt ära. Me mängisime seda tunde ja tunde ning pühel hetkel me siis ka suudlesime, nagu need kaks lõpuks tegid. Lühikirjeldusest arenes lõõp ja sealt edasi "Dallast tegema" kasvamine kattemõisteks sellele, kui keegi katuseserval seisab.

Ühel teisel päeval kujunes päevasõnaks "aelema", mille visualiseerimine on praegugi naljakas.

Lingvistiline maailm on tegelt vaimustav, sama vaimustav, kui kirjandusega seotud universum. Need sõnad olid paljule muule lisaks head hetked. 

Aga maailmas toimus vahvaid asju. 

04.02 valiti kunagi George Washington esimeseks presidendiks ja Eestist kandus vabadussõda samal kuupäeval Venemaale. 
Komandeeringukekuga saab edaspidigi tegeleda.