Põnevamat möödunud nädalast

Pilt on veebine

Kirja panemise hetkel on katoliiklastel (eriti iirlastel) püha Patricku päev...

Kuigi ma varasematel aegadel olen pisteliselt siin ja seal kaamerate ette jäänud (kunagi, kui vennad Tõnisted hõbeda võitsid ja me neile klassiga vastu läksime; kui ma noorpoliitikuna kongressidel osalesin; paaril korral seoses mingite tänavaküsitlustega; seoses mitme aastat taguste streikidega, kus ma olin stregiesindaja).

Eelmisel nädalal kutsuti mind aga muusikavideosse fooniks. Võtted toimusid pühapäeval ja tuleb tunnistada, et sain mõne uue tuttava  ja ohtrate kogemuste võrra rikkamaks. Grimmi tegemine (uskumatu, kuidas kõik näitlejad ja lauljad suudavad seda päevast päeva taluda) oli  päris vahva.  Uskumatu, kuidas kõik varjud, laigud, jooned olematusse haihtusid.

Siis tuli oodata. Pikalt oodata, sest kuigi ainult mõneminutiline video, siis iga stseen arutati ja lavastati kolm korda läbi, enne kui videoks läks. Proov, proov ja siis võte. See osaline, kes parasjagu stseenis ei osalenud, istus ja  me rääkisime ning meil oli väga lõbus päev, tõsiselt. Minevikust, olevikust. Asjadest.

Kohal oli ka näitleja ning on ikka suur vahe, kas tegutseb amatöör-algaja või tõeline proff.  Režissööri juhendamisel sai näitleja kohe pihta, mida oli vaja teha, kus seista, istuda, kuidas olla või kui kiiresti kaadris liikuma pidi.

Minu rolliks oli foonil olevaks üheks naisetüübiks olemine. L kehastas arsti.
 Mina keeldusin sellest otsustavalt ning kehastasin kirjanikuprouat. Tõelist. Oma sinise mantli tegin veelgi kuulsamaks - olles sellega olnud juba tunnustatud streigiisik, siis nüüd sobiva kübara ja sellel oleva hiigelsuure roosa õiega muutus kogu kombinatsioon veelgi paeluvamaks.

Vennal oli  videos võrdlemisi suur roll, aga kuna mina sellel hetkel grimmitoolis istusin, siis ma tema võtteid ei näinud, kuid väidetavalt olnud need lõbusad ja oskuslikult tehtud.  

Pärast ema surma, kui ma komplekteerisin majapidamises olevad tööriisatad ja ostsin omale isikliku tööriistakasti, mille isa ja vend ristisid "Sirly kuulsaks tööriistakohvriks", siis nüüd on sama asi juhtunud ka mantliga: "Sirly kuulus sinine mantel". Tjahh, kui ühel päeval seda sinist mantilt enam pole, siis ma kaldun arvama, et ma tellin uue. Must juus ja see rõivatükk on minu kaubamärk....

Traditsiooniline emakeelepäev, mille korraldamine minulikult sujus, kuid mis khm-khm mõnevõrra koolilikult ei sujunud. Selgus mõnda kolleegidest, mis mind üllatas, sest meeskonnatöö mõiste tundus olevat pisut ebaselge, kuid mis seal ikka. Kõik ei saagi osata tiimina töötada.

Etteütlus (loomulikult Kristjan Jaak Petersoni teemaline), mille kahes vanusegrupis võitsid minu õpilased. Olin selle üle väga õnnelik.

Kõnevõistlus, mille ühes vanusegrupis võitsid taas minu õpilased. Ka see tegi mind õnnelikuks. Harjutasime ju ainult korra, mis tähendab kõnet pidada, kuid läks kenasti.

Poegadel lõppes kolmas veerand. Matemaatiline käsipidur on veel peal, kuid muud ained on korras. Käitumine muuseas eeskujulik, hoolsus hea. Eriti lahedad on poegade tehnoloogia- ja kunstitundides tehtud pildid, maskid ja pannilabidad. Kevadel peaks korraldama poegade asjadest tehtud esemete näituse. Tõelise kohe. Avama üheks päevaks koduaia väravad, võtma inimestelt sissepääsuks 10 senti ja lasta neil näha, mida teevad tänapäeva kooliõpilased tundides (kusjuures ka minu koolis teevad lapsed ikka ülipõnevaid asju). Üldse tuleb tunnistada, et lastega on vahva - oma poistega kodus ja väljaspool seda; õpilastega tundides.

Pojad muuseas iseseisvuvad. Osana nende suureks saamise õpetusest oli läinud nädalal kütte toomine (kuuri puudumisel too ma nii kahe nädala kütte lähedalasuvast K-rautast, sedapuhku käisid seda tegemas poisid ja said väga hästi hakkama).

Ühe päeva sai aias toimetatud. Kevad on ju uksele koputanud.

Ning head Patrickut siis kõigile. 

 

 

 

Linnaosa piire kombates

Eilne oli selles mõttes märkimisväärne päev, et minu ja hingesugulase esimesest väljaskäigust möödus täpselt 12 aastat. Esimene kohtumine toimus küll päev varem, kui juhuslikust tulesüütaja soovist sai nüüdseks tõusude, mõõnade ja mitu puuda soola koos söönud sõprus. Ilmselt, kui emb-kumb oleks olnud vastassooline, siis tõenäoliselt oleks see olnud armastus esimesest silmapilgust.

Tookord me läksime Keskturule mulle teatud tüüpi rahakotti ostma ja vestlesime nagu väga vanad tuttavad. Ilmselt olime me eelmistes dimensioonides kokku puutunud ja teadsime teineteist, sestap me sedasi ka sõbrunesime. Hingesugulane kutsus mind eilseks Tallinnat avastama - Koplisse. Mina olin seal varasemalt käinud - poegade isaga, taastussuhtega ja mitmetel kohtingutel. Leidsime, et peaks pisut liine avastama ja nägema ning kogetu üllatas sedavõrd, et näis uskumatu, et pelgalt mõne kilomeetri kaugusel keeb vanalinnapäevadeaegne laat, seiklused, tänavakohvikud, melu, turistide voorid ja tänavamuusika.

Meie avastasime iseenesest väga põneva arhitektuuriga, kuid nüüdseks lootusetult räämas puitelamuid, üks ilmselt kunagi tehasetöölistele ehitatud hoone oli silmaga mõõtes lahest nii 30 meetri kaugusel. Et sealne rand on hooldamata ja oluliselt käimata, on omamoodi korrelatsioonis minu ühe väikese hobiga - merelihvitud klaasikildudega ning sealsel mõõdukal liival oli neid ikka hulgi. Lausa nii palju, et tuleb uus klaaspudel kasutusele võtta. Loomulikult võtsin ma kaasa rannast ka mind kõnetanud kivi - seegi on sümboolne tegevus, olen igast Eestimaa rannast toonud endale mõne.

Üllatav oli munakivisillutisega siusliselt rannani viiv teerada, pelgalt kivitrepikodadeks kahanenud elamupiirid, väga reostatud maja, mille kõrval oli aknast välja loobitud nii rõivaid, jalatseid, nõusid, telekaid, mänguloomi, kui raamatuid. Umbes kaheksane kaserivi sirgus ühe baraki ees, mõned majad kandsid varisemis-ja tuleohu eest hoiatavaid silte. Ühe maja taga oli nii õites õunapuu, et see näis uskumatu. Kastanid kõrgusid, kajakad kisasid, kohalikud oded käisid ringi (tahtsime korra ka nendega pildistada, kuid see poleks vist sobilik).

Kui vastuolulistest liinidest  hakkas küll saama, otsustasime metsasalust läbi minna - seal leidsime rohtunud raudtee ning otse loomulikult tuli liipritel turnida. Metsas märkasime mitmeid rändrahne, reostatud võsalaust ja kännul istuvat kohalikku, kes pärastlõunase õllega maiustas. Otsapidi Kalamajani jõudnud, mõtlesime Boheemi minna, kuid mööda liikuvad trammid, naabrelaua küünarnukk, pealagi paistev päike ja taamal trimmerdavad töölised ei soodustanud just välitingimusi. Kultuurkilomeetrit läbides jõdusime hoopis vanalinna ja lõpuks Tammsaare parki, kus oli eine murul, pisarad ja naer ning lõpuks tundsime, et lastevaba, kohustustevaba, aiavaba päev on ennast kuhjaga tasunud. Ümberringi esmaspäevaselt tõttav argielu.

Kõrvitsarõõmud

Tähelepanelikult ümbritsevat silmitsedes (tegin mõned isiksuse testid ja sealt selgub, et ma olen EKSTRAVERT-MEELELINE-MÕTLEJA-OTSUSTAJA), olen avastanud, et lähedaste inimeste (no need, keda ma südamest armastan) saavutused on minu jaoks üliolulised - venna kõrgkooli sissesaamine, isa tunnustus lootsitöö eest, poegade neljad ja viied, nende igasugused tulemused, mis neid rõõmustavad, sõbratari tööotsingud - ühesõnaga kõik kallite inimeste õnnelikud hetked kanduvad mulle üle ja ma tahaksin alati käsi kokku plaksutades ja üles-alla hüpeldes (minu vanuses on see muidugi ülimalt kohtlane, aga.. mulle on mõningane ekstravagantsus lubatud) rõõmustada.

Nagu ma nüüd oma aia üle rõõmustan (ma armastan ka oma aeda kogu südamest) - redised ja päevalilled, juurdunud rabarberid. Ja täna nägin, et viiest kõrvitsast on ühel priske pall ja õis küljes...

Minu ESIMENE kõrvits...

Keemia

Keemia on teadusharu, mis käsitleb ainete koostist, ehitust ja omadusi ning nende muundumise seaduspärasusi. Keemiat võib ka defineerida kui füüsika osa, mis uurib väliselektronkihti.

Keemial on oma ajalugu, erinevad uurimissuunad, filosoofia, metadoloogia ja terve rida koledaid mõisteid, mis tänaseni mulle judinad ihule võtavad. Protsentarvutus, keemiliste reaktsioonide tasakaalalustamine, anorgaaniline, orgaaniline keemia. Ja see sõna reaktsioonid: reaktsioonidestillatsioon - reaktsioonikoordinaat - reaktsiooni järk - reaktsiooni kiirus - reaktsiooni kiiruskonstant - reaktsiooni mehhanism - reaktsiooni staadium - reaktsiooni tee - reaktsioonivõime...

Inimeste vahel on ka keemia. Täpsemini reaktsioonid ja selle mehhanismid.

Ning see õige tunne. Kas on või ei ole.

Kaks korda on seda keemiat kogeda saadud. Meessuhetes.

Ja korra sügava sõpruse tekkimisel naisterahvaga, tänu kellele ma seda teksti siin täna kirjutangi.

Vestlesime pikalt sellest müstilisest keemilisest reaktsioonist, mis võivad kahe inimese vahel plahvatusega tekkida.

Meenub loetud jutt Ava Gardnerist ja Frank Sinatrast, kelle kuue-aastane abielu oli täis kirge, viha ja leppimist, tülisid ning meeletut keemiat. Nende suhe olnud toonaste kõmuajalehtede lemmikteema. Nende leppimised olnud legendaarsed (Ava puistanud roosiõisi ja oma parfüümi treppidele ning Frank olla jälgi mööda üles minnes leidnud eest sensuaalselt meelestatud naise, kellega nad häälekalt tegutsema asusid).

Keemiast tulenev kirg. Uhhh, see on nii ... tahetav senini.

Ma tean, mis see on, see keemia. See maitseainete aroom ja mekk, kui inimesed esimesest pilgu ristumisets klapivad kokku. Uhh, see keemia.....

5. on tavaliselt hea päev kuus

Sest siis saab palka. Tuleb korraks arvele summa, millest lähevad maksud ja arved ja tuleb osta toit ja riided, ravimid ja küte. Heal juhul mõned raamatud ka. Paar korda saab käidud ka söömas - kolleegidest grupiga erinevates Tallinna toidukohtades ja L-ga kohvitamas. Ja siis tuleb jälle kuulõpp ja viliseb tuul peenrahakotis, ämblikvõrkude vahel....Kuni tuleb järgmine 5.
Ühe kolleegi filosoofia oli kunagi selline, et kolm palgapäeva veel ja ongi kevad käes. Või nt et kaks palgapäeva veel ja ongi uus aasta... Lühike ja lööv on selline mõtlemine - identifitseerida aega ja olemist palgapäevade arvu põhjal.

Detsembrist üleküllastus

Miks armastavad asjad joosta kokku ühele kuule, ma ei tea. Kõik asjad kuhjuvad just siia, aasta viimasesse tridekaadi. Peod, arvestused, väikesed viirused ning ootamatud väljaminekud. Kuusk ja ehted, kingid ja söögid, lisaarved ja toruõnnetused.

Samas ei saa kurta ju - toal on tänu värvitud põrandale, uutele riiulitele ning kirjutuslauale teine nägu ja ilme. Sain lõppude-lõpuks ära sorteerida oma raamatud, mida alguses tundus olevat märksa vähem kui tõsisemal vaatlusel. Kuid nüüd on tarviline kirjavara teemade kaupa riiulitesse puistatud ning igal kallil lugemisel minu käega sorteerimismärk juures.

Sain ka ära paigutada oma plaadid ja filmid, mida polegi tegelikult nii palju, kui tundus. Niiet tegelikult on kvantiteet suhteline mõiste - oleneb kuidas sellele läheneda.

Nagu Einstein oma relatiivsusteooriatki põhjendas - kui istuda kaks tundi meeldiva kaaslasega kohvikus, läheb aeg kiiresti; kui istuda kaks tundi palja tagapoolega kuumal pliidiraual, liigub aeg imevähe....

Aga sügisemester sai loengute korras sedapuhku läbi, minu magistritöö sai omale mõistliku suuna ning ilmselt hea juhendaja - P.V hakkab selleks.

Sellesse kuusse jäi veel üks omalaadne sündmus - üks venna tuttav astroloogiaga tegelev naine tegi mulle sünniajast lähtudes astroloogilise kaardi. Loen seda põnevusega ning paljud asjad saavad mulle selgemaks. Õpin iseennast sellest enam tundma, kui tänini, sest ei saa olla juhuslik kokkulangemine - minu iseloom, tegevused, sõbrad, armastus, lapsed, töö, haridus - kõike on tähendatud täpselt. Isegi see, et mul on eriline suhe olnud Kaalu tähtkujust naisega - ülla-ülla, ema oli Kaalud... 

Aga jah, nii see on, et ei saa ma üle ega ümber oma emast, kadunust, sest esimesed jõulud ja aastavahetus tulemas temata....

Ah veel. Sünnikaardil oli mul kirjas üks tähendusrikas seik - minu ainus ja tõeline sõber on keegi Veevalaja. No paganas. L-ga, kes 12. veebruaril oma sünniaega iga-aastaselt maha märgib on tõesti olnud hea sõber ning paar päeva pärast infokillu kättesaamist ma otsustasin talle kirjutada. 
Palusin vabandust selle suvise episoodi pärast, kuid nüüd on asi nii, et L helistas mulle tagasi ning tuleb välja, et ta ei oska seisukohta võtta. Mina ka ei oska. vaist ütleb, et eks elu näitab, kuidas ja misasja ja millal. Hetkel olen ma ajakriisis, sest on vaja kirjutada kolm esseed, teha üks eksam ning vastata järele kaks retelli ning üks raamatulugemine inglise keeles.

Aga ma ei tea, mis edasi saab. Ma ei tea, sest tahan lõpetada mitmeid asju, kuid magister nõuab väga-väga palju energiat.

Kuid vaatame. Igatahes hakkab see kõige jubedam aasta minu elus päädima. SELLIST 365 päeva ei taha ma enam kunagi ega kuidagi läbi elada.