Koolitaja/ettevõtja/sisuloojana olen esmakordselt kogu selle sajandi ja kogu oma täiskasvanuea jooksul silmitsi tõigaga, et mul on tekkinud vabatahtliku enesetäienduse aeg. Koostööpartnerlus võimaldab rohkem minuteid reguleerida ja see paljastab halastamatult elutõdesid - ma ei tea mitte millestki midagi (sic!).
Kuid usina lugeja ning himuka uurijana laseb saatus/lootus/internet valla nähtuseid/lugusid/vaateid/filme, millest seni pole aimugi olnud. Eks see ole muidugi enda ignorantsuse põhjustet. Ent püüan usinalt parandada tegematust. Nimelt leidsin juhuklikkide abiga ja üsna ootamatult filmi, mis viis mind taas lemmikžanri rüppe - kunstnike elulood. Sedakorda siis Soome kuldajastu kunstniku Helene Schjerfbecki lähivaatesse.
See, et mulle Soome/soome filmid meeldivad, tean ma üsna noorest ajast peale, kuigi pole tabanud ära, miks need enamjaolt staatilised, suurplaanidega ja sügavemotsionaalsed linalood mind naaberrahvalt köidavad. Ilmselt kõik asjad kokku - suhteliselt paralleelselt kulgenud ajalooga, sarnase keele ja olemusega, ilmetud, kuid tundesügavkihtides möllavad soomlased loovad mingi ebatavalise sisemise dialoogi vaatajaga, kus iga klimaatiline muutus ekraanil, iga pilk, kõnnak, heli, iga linnulaul, merekohin, selle filmi puhul siis pintsli või noaserva krabin lõuendil, loovad sügavaid märgilisi tähendusi.
Varakult annet märgatud Helenel õnnestus 19. sajandil midagi erakordset - lüüa läbi kaootilises, kirglikus, emotsionaalses maalimaailmas; õnnestus olla kuntsnik, kes sai stipendiume, kes sai rännata Euroopas, maalida, LUUA.
Lapsena trepilt kukkumine tõi eluaegse füüsilise puude - ilmselt kasvas puusaluu valesti kokku ja naine lonkas tugevalt. See viis aga kahjuks tema elu ainsa kihlumise katkemiseni ning Helene jäi lastetuks - asjaolu, mis teda sügavalt traumeeris. Kuid samas pakkus võimaluse olla Kuldse Ajastu (loovade kunstide koondnimetus 1880-1910 Soomes) üks esindjatest.
Film "Helene" vaatleb naist ajaperioodil 1915- 1923. Sellesse perioodi jääb Heleni taasavastamine, esimese soolonäituse väljapanek; kohtumine temast kakskümmend aastat noorema kunstikriitiku ja metsamehe Einar Reuteriga; armumine mehesse ja seejärel saabuv murtud südame sündroom - mees kihlub noore rootslannaga. Selle tundelõõma taga, mida Helenet kehastav Laura Birn väga nappide vahenditega (pilgud, ilme, käeliigutused, kõhklused) loob, on aimata kunstniku tõelisi elukreedosid ja vastuolusid, kahetsusi ning minnalaskmisi. Mehega koos on naine avatud ja aus, meest (ja tema kirju) oodates ahastav, kuid realistlik. Tema ootused ja lootused purunevad. Ema, kellega ta koos elab, haigestub ja sureb. Helene jääb võrdlemisi üksinda, kuid tal on olemas väga hea sõber, tema kaasaegne Helena Westermarck, kellega koos oldud kunstiõpingute päevilt (kuigi filmi põhjal on mul kuri kahtlus, et nende sõpruse taga oli natukene veel midagi). Naised on oma aja kohta väga moodsate vaadetega ning töised.
Filmi esteetikas on kõik üsna autente – ruumid, rõivad, meikimata näod, juuksed. Kas või iganädalane kodukorrastus, kus ema ja tütar põrandaid pesevad, linu vahetavad, enesehooldusega tegelevad. Või kunstniku ateljee – molbertid, lõuendid, värviriiulid, peeglid ja aknad. Helsingi linnaruum, rong, sügisene mets või suvine ranna-ala. Puhtad ja rõsked, praktilised ning detailikoormatud – sellised, mis ei vaeva vaatajat, kuid tõmbavad paratamatult tähelepanu.
Tõsiküll, kahetunnine film kipub vahel venima, mõned kohad on üledramatiseeritud, kuid samas on see ilmselge taotlus – Helene on olnud edukas kunstnik, reisinud ja maailma näinud naine, kuid nüüd üle viiekümne aastane ja üksik, kelle südames elab noor, nägus soomlane, mees, kes aimab Helene tundeid, kuid ei vasta nendele ja hiljem väljendab kahetsust valikute üle.
Et film on Eesti-Soome ühistöö, tuleb välja võttepaikades, eestlased on panustanud nii valgustusse kui rõivadisaini, jumestusse. Näitlejad on aga väga puhtad Soome inimesed - Eero Aho Helene venna Magnusena (meile tuttav filmist „Tundmatu sõdur“- Rokka); Laura Birn Helenena (meile teada filmist „Puhastus“ kui noor Aliide); Krista Kosonen Helenina (samuti filmist „Puhastus“).
Põhjamaade filmidele on iseloomulik erakordselt täpne muusikavalik - süngelt tundelise ja aritmeetiliselt paika sobitatuna viivad meloodiad kaasa ning vaataja tunneb noodihetkega sama, mida peategelanegi.
Ja pole mingi saladus, et mulle enamikest maailmakeeltest soome keel meeldib - üheaegselt jõhker ning aus. Leebus, mis tekib ohtratest vokaalidest ning külmus, mis väljendub aimatavatest, kuid peidetud tunnetest.
Rohkem, rohkem oleks vaja sellise kultuuriladestumisega ja hästimängitet filme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar