Kinni õmmeldes

Mida teeb inimene siis, kui nööp on eest, taskupõhjas on auk, miski käriseb või on muul moel katkenud? Loogiliselt arvates ta võtab tarvitusele meetmed ja parandab katkenud koha - nõeludes või kleepides vms. Täiesti arusaadav tegevus. Kui miski on katki, siis tuleb see parandada. Aga kui see asi pole katki? Kas siis ka võtab niidi ja nõela ning lihtsalt vudib terve koha tervemaks? 

Pole ju selliselt. Pole ometigi tarvidust katkematuid kohti kuidagi lappida. 

Ent paraku on tänapäevases ühiskonnas hakanud enam ilmnema tõsiasi, et meil on ainult näiline sõnavabadus, sest kui midagi öelda, mis inimesel mõttes (§ 45.    Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole) , siis selgub, et päris vaba mu sõna pole.

Eile sain kummastava kirja bloggerilt seoses postitusega "Porr versus porr"  (kuue aasta eest ilmus) ja selgub, et selles postituses riivan ma lugejate meeli ning postitus on suletud.  WTF??? 

Et ikkagi nõelume suu ja sõrme kinni, sest keegi luges ja tundis end puudutatuna? Pani ikka hetkeks vulgaarväljenditest ohtraid lausungeid sõnama küll. 

"Kõrkjaarm", mis kubiseb erootilistest tekstidest, õilmitseb vabalt müügil, aga sissekanne linnu ja ühe teatud laadi sõna kasutamine selle keeleliselt muganenud kontekstis, häirib lugeja silmi.

Hiljutised kogemused teatud inimgruppidega (vestluses osalesid kolm inimest ja neljas oli veidi eemal ning kõneluses ei olnud mingil moel aktiivne pool, edastas sõnasõnalt kuuldud teksti teisele inimgrupi juhile, sest teda häiris, mil viisil me kõneobjektiks olnud temaatikat puudutasime) viisid mind mõtteni, et tavaline, keskealine, europiidne, 100% ulatuses heteroseksuaalne, haritud ja erinevate standarite mõõtmes igati keskmine kodanik peab arvestama igal jumala sammul kellegi vaimset tervist raputada võivate lausungitega, sest ta võib tunda end otseselt või kaudselt ohustatuna kõnealusest teemast, sic!!!

Või üks teine arvamuslik isik, kes avalikult destruktiivset sõnakriitikat poetas, sest... talle ei meeldinud midagi. 

Etc, etc, etc.

Võtame kätte ja paneme ikkagi sotsiaalse niidiga suu kinni, sest ei tohi midagi öelda, keegi tunneb ennast kindlasti solvatult.

Et kaotame ära teemad, soorollid, mõiste mees ja naine, ema ja laps, isa ja laps, poeg ja tütar, õde ja vend ning muudame maailma hallitooniliselt neutraalseks, kartulikotilikult jämedakoeliseks ja taandume kõikidest inimarengut soodustanud momentidest, sest kõikidel on õigus eneseväljendusele sellisel viisil, mis talle sobib, aga sellest ei tohi enam rääkida? Või sain ma millestki valesti aru? 

PS: vabandan juba ette, kui kellegi hingenatukest riivasin. 

Nõuandeartiklid on kirjutatud vaegmõtlejatele?

Pilt on illustreeriv ja pärineb veebist 

Üsna tihti loen mistahes nõuannetega seotud artikleid ja kulmud on kõrgustes ning laiustes - kas neid kirjutatakse tõepoolest tuhmidele või mis nende eesmärk täpsemalt on? 

Hüva, mõistan, et enamik lugejaid pole inimkehast kuigivõrd teadlikud, ei ole psühholoogias ega finantsasjades head orienteerujad (well - mina kuulun siia); ei mõtesta inimsuhteid, vajavad kokandusnõu, aga mingid tekstid oma sisu ja olemuse poolest käivad küll väga imeliku nomenklatuuri alla.

Suvel juhtusin lugema soovitusi vihmaseks suvepäevaks ja nagu et mida???? 

Kellele seda vaja on?  Ok, ajakirjanik kirjutab ja teeb tööd ja saab sedasi leiva lauale, kuid mis on selle teksti eesmärk? Ja kas ajakirjanik on ise  õnnelik pastakat närides ja guugeldades ilmselgelt asju, mille otsimisega saaks hakkama  3. klassi õpilane? 

Kahtlen tugevalt. 

Ja siis need "5 märki, et su kehas pole kõik korras"; "6,32 soovitust, kui sul on kõht tühi"; "14 hoiatust, et su aias kasvavad puud ei ole seened" jpms....

Eriti on kõik orgasmiteemalised, saledaks saamise nipid, treeningkava organiseerimised etc kuidagi ühte väravasse ja seda aastaid juba.

Või siis jääb prilli ette mingi "sisutihe" deklamatsioon ennast mitte kunagi enam raseerida või, et loobusin kümneks päevaks piimast ja need on tulemused.

Kuhu jääb tõsine ajakirjandus? Kuhu ta kadus? 

On  inimkonna mentaalne devalvatsioon sedavõrd tugev, et nn õigel rajal hoidmiseks tuleb kliki nimel kirjutada lihttekste (tihti need on tõlgitud ja kahjuks halvasti, terminoloogia on ebatäpne, ortograafia on küsitav, aga kuna nüüd on paljud asjad lubatud, siis.. siis tasub lihtsalt vaadata, kuidas voolmõtlemine* on ainuõige mõtlemine)

___________________________

*voolmõtlemine - mõtlemisviis, kus üldjoontes keskmisest võimekam inimene seisab kõrval ja vaatab järele lauslolluse massilisele vohamisele ning kohaneb vastavalt vajadusele uute oludega

Kiirus, tempo, hoog, vaart, vunk, rutt, aju, iil

Kiirus üldisemas mõttes tähendab muutumiskiirust – suurust, mis näitab ajaühikus toimuvat muutust – näiteks keemilise reaktsiooni kiirus.

Kitsamas mõttes mõeldakse kiiruse all liikumiskiirust – füüsikalist suurust, mis näitab, kui palju muutub liikuva keha asukoht ruumis ajaühiku jooksul. 

Ning tempo, mis igapäevaselt ennast peale surub, sest: 

*sa pead

*sa võid

*sa oskad

*sa suudad

*sa tahad

*sa saad

*sulle näib

*sulle tundub

*sulle paistab

Tommy (Mauritz) Hellsten, soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik on öelnud: 

"Tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et 

oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid?" 

Mida siis teha? Olla osaline kiirustavas protsessis? Kiirustada osalisena protsessi?

Või võtta aeg maha ja jälgida protsessi kiirust?

(Mitte)õigustatud

Inimesi pole võimalik sundida sammudeks, mida nad teha ei taha. Kui sammud võivad olla ohtlikud endale ja ka ümbritsevale, siis tõenäoliselt on õigus sekkuda kõrvalseisjatel.

Aga kas kõrvalseisja sekkumine nt politseiniku puhul, mis lõppeb teatud sammu mitteastuda sooviva isiku hukkumisega - kas see ikka on õigustatud?

Pean silmas eelmise nädala traagilisi sündmusi. Nüüd on läinud hetked mööda ja võib vaadelda lugu teatud mõttes distanstilt.

Kas tegelikult ikkagi pidi 33-aastane mees päise päeva ajal maha lastama? Tallinna südames? Pealtvaatajate silme all?

Kas mingeid muid strateegiaid polnud võimalik rakendada? Oli tal käes lõhkeseadeldis? Oli ta hambuni relvastatud? Oli tal kummaski käes revolvrid? Tulistas ta sihitult ümbritsevat? Oli tal keegi pantvangis? Hoidis ta käes happepritsi või surmavat viirust täis katusteid? 

Enamik inimesi leiab, et tehtud otsus oli ainuõige. 

Mõtlesin selle üle pikalt ja vaatasin asjale ema pilguga. Ja mõtlen, et minge öelge hukkunu emale, et teguviis oli ilmeksimatu. 

Olen oma eelmises elus üksjagu hullusega kokku puutunud ja tean, et see pole ilus, aga mahalaskmine. Tõesti??

Ülistame hõredat

Kui internetilehtedel ja ka väljaspool virtuaaliat luurata, siis jääb mulje ülimast pealiskaudsusest mistahes valdkonnas.

Hiljuti lugesin ühte teemat, kus inimene hüsteerialähedaselt otsustab boikoteerida Järve Selveri juurikalette, sest basiilik on potis närbunud, kollane paprika pehme ja banaanidest ei maksa üldse rääkida. Ja pidavat ikka viha tegema küll, kui tahad perele õhtusööki teha, aga vot basiilikut peale panna ei saagi....

Kulm juuksepiiril.

Viis nõuannet, kuidas suhet hoida. 

Seitse sammu parema suhte nimel.

Kaheksa asja, mis stiilne naine teeb/ei tee.

Kümme viisi, kuidas 40+ naine saab jätkuvalt nooruslik välja näha.

13,764 sammu selleks, et olla parem ema.

Seejärel raamatute ilmumised, mis panevad oma kergemeelsusega kukalt kratsima - see esoteerika ekspert soovitab juua igapäevaselt kuus päeva leotatud rosina vett, sest see puhastab ülemised ja alumised eee...mingid nähtused ära.

Seejärel mingi nõiakivide ülistuslaul.

Energeetiliste punktide leidmine.

Kusjuures need viimased asjad oma sisult pole pealiskaudsed, aga nende esitamisviis on seda kohe kindlasti.

Ning siis loomulikult järjekordne ring tervisenõustajate, terviseekspertide ja personaaltreenerite näol. Kaua võib?

Kas jõuame selleni, mida sai lugeda "Lapsehoidja päevikust" - ema palkab jõulukuusedekoraatori ning laps peab spetsialisti abil riidekapigraafikut...

Nagu Lumivalgekese võõrasema, kelle jaoks oli kaduma hakkavas nooruses peamiseks olla "kauneim kogu maal"....

Mõtisklen - kas tegelikult ongi inimesed pelgalt välisele orienteeritud ja elavad niivõrd kvaliteetset ja head elu, et probleemide puudumisel tuleb neid juurde tekitada või on inimestel nii suured probleemid, et sellise näilise tühi-tähiga tegelemine aitab saavutada vähemalt osaliseltki kontrolltunde?

Kelle jaoks on ja kelle jaoks mitte

Eilses sissekandes mainitud "Enne ussimaarjapäeva" autori tuvastasin päeva jooksul - Uno Laht. Ajendatuna tekkis tarvidus võtta enesele lugemiseks umbes 5 erinevat luulekogu, neid lehitseda ja püüd leida soovitud luuletus. 

Kas see oli seal? Loogish, et mitte. Üheski võetud kogus ei ole seda luuletust sees.

Lisaks jäi näppu ka Ilmi Kolla biograadilise sissejuhatusega kogumik "Kõik mu laulud". 

Veider, et Ilmi Kolla nime teadsin ma juba kusagil esimestes klassides ning olin kursis osaliselt tema luuletustega. Isegi ei tea miks. Aga Ilmi loomet lapates leidsin ühe dateeritud luuletuse - 21.10.1954 - mu ema sündimise päeval. Et veider mõelda, kui mu ema Kallastel sündis, siis kuskil teises Eesti otsas kirjutas Kolla luuletuses "Õhtud raamatuga" sedasi:

"Sügistuultel nüüd on lusti laialt; õhtust hommikuni nende trall; kestab pimedas ning märjas aias; õunapuudes meie akna all. Väljas mängida ei meeldi enam, vihmasajudki on tugevad. Nüüd on palju haaravam ja kenam, õhtul laua ümber lugeda. Kõik on õpitud, mis homseks vaja, õega kordasime laulu uut. Korras portfell ootab tooli najal, uue koolipäeva hommikut.

Nüüd meid raamat enesega kisub, õde vaikselt luuletusi loeb, aga minul oma jutu sisust hakkab kordamisi külm ja soe. Ohh, kui ratsutaks Kortšagin siia ergul tulijalgsel hobusel et meid tulle, võittlusesse viia, otse võidule ja  ja kõige eel./.../ Väljas vihma loobib muutlik raju, hullab raagund õunapuude seas. Meie juures sügiski on hajund, Meil on raamatuga väga hea." 

                                                                              21. oktoober 1954.

Kusjuures peatuses trammi oodates ja luulekogu lehitsedes, kui põlvedel sirgus kokku 8 teosest koosnev rõuk (ma ei teagi, raamatud saavad rõgus olla), tegi üks nutiseadmega piiga must pilti - ilmselt on raamatut lugev inimene juba ebatavaline ning kuskil sotsiaalmeedias näeb siis haruldast võimalust lugevast inimesest 21. sajandi linnakultuuris.

Populatsiooni ümber asustamine

Üks väheseid ulmefilme, mida  tõesti huviga vaadanud, on "Iseseisvuspäev". Seal teemaks siis see, et mingid hiidkrevetilaadsetesse kapslitesse pugenud suuresilmsed ufod tungivad Maa atmosfääri ja inimkonda hävitades kavatsevad siinolevaid ressursse kasutada nende otsa lõppemiseni. 

Esiaegsed olid vist kunagi analoogsed - kui kõik vesi ja varud, saakloomad olid otsas, siis liiguti edasi ning asustati järgmine ala.

Tänapäeval aga on nii, et kui inimesel on ühes asunduses kõik moraalsed võimalused ammendunud - no naabrid on näiteks pannud tähele, et perekonnas vahetuvad liikmelisuse nüansid marusagedasti, käib kohal mingi kahtlane seltskond ning ümberkaudsed inimesed vaatavad kogukonnas tugevalt viltu persoonidele, kes lammutavad, siis tasub võtta kõik  lojused, mööbel ja lapseraasud ning kolida ümber teise asundusse, kus veel ei tunta moraalselt nivelleerunud mõttemaailmadega, kuid esiti näiliselt väga vahvaid tegelasi.

Külast külla, linnast linna viib ta tee...

Aga olgu kuidas on, minevikul on pikad varjud ja need tulevad varem või hiljem järele...
PS: teema on üldistav, ei maksa üldse kellelgi ennast puudutatuna tunda

Kuidas kirjutada linna

Selline poolfilosoofiline nägemus ja tunnetus oma kodulinnast, kuidas teda näha ja kuulda ning kuidas teda enese jaoks kirjutada.

Tasub vaadata ümbritsevat ja püüda seda hetke, mida näed. Igat hetke, mida sa näed. 

Nüganen ütles "Kontaktis" kunagi, et ta ei mõtle selle peale igapäevaselt, et ta töötab tegelikult ühes huvitavamas teatris (asukoha ja lavavõimalusi silmas pidades, inimesed, tükid, kollektiiv ja õhkkond on midagi muud hetkel, pidas silmas just hoonet ja sellest hõõguvat atmosfääri) ning ka tallinlasena ei mõtle just pidevalt, kui vahva see koht tegelikult on.  Aga lahe linn. Tõesti.

Paisates pisut pilte pinnale.

Kohitsetus

Mis sellega siis nüüd on? Soovimata olla liiga pealetükkiv, uudishimulik või muul moel veidi maniakaalne, jäävad aeg-ajalt kaubakeskustes silma paarissuhtes olevad inimesed, kes on eee....kuidagi ebavõrdsed

Mõned näited:

*imposantne vanem proua ees, nimekiri käes ning väga tülpinud mees ostukäruga taga. Kindlalt kõnnitakse ainult ja ainult sinna, kuhu proua käseb ning kui mees jääb silmitsema nt grilli või mingeid tööriistu, siis on hoiatus platsis: " Tule juba, meil pole aega."

*noor ja ausalt öelda väga ebameeldivalt kriuksuva häälega naine ning mees, ilmselt elukaaslased. Naine annab käsklusi - too leiba, mitte seda leiba, ei seda me ei võta, pane ära, meil on juba kodus, milleks sa seda tahad osta, ma ei tea, see pole üldse minu maitse.

*naine valib tapeete, mees kõrval, ütleb kuule, seal on samasugune, hind on parem ja paigaldus lihtsam. Naine selle peale: "Minule meeldib nii." Mees noogutab ja heidab kaasale sellise äratuntavalt kõõrdi pilgu - tundmata neid inimesi, siis oli see üpris kõnekas.

*rõivakaupluses - mees passib endale jalga pükse, teeb kabiini lahti ja näitab prouale. Proua vangutab hukkamõistvalt pead. Ei sobi. Annab enda käes olevad püksid, mees ohkab ja siseneb uuesti kabiini. Tuleb uksele ja näitab ning proua vaimustub ja noogutab. Kõrvalseisjana võin öelda, et esimesed püksid istusid oluliselt paremini, aga....

*tööriistakaupuses - naine valib reha ja proovib, mees raputab pead, sirutab naisele hoopis teise, naine ütleb kohe: "Ei!" Silmaga on näha, et see plastreha sakib, mehe pakutu on oluliselt käepärasem, aga...

ETC, ETC, ETC

Olemata paarissuhtes - kuulge, ma saan aru, naised, et te teate paremini koduseid tarbimisvajadusi, ja teete oma partnerile elu mugavaks, kuid ausalt - miks te neid nii ära ruunate? Kas mehel pole oma maitset? Oma arvamust? 
Ja siis hädaldatakse, et mehed pole enam mehed. Kust nad tulema peaksid? Mudelid on ju muutunud...

Antoine de Saint-Exupéry tsiteerimine..

...sobib ainult neile, kes tema loomingust ja selle tagamaast ka tegelikult aru saavad. Autor poleks tõenäoliselt kunagi aimanud, et 21. sajand (para)fraseerivad tema töid nii õrjetukesed kui ka tegelikud taipajad.

Oli hea raamat, oli, aga.. seda ei peaks mitte lugema inimesed, kelle pilk on tühi, varbad paljad ja õhukesed juuksed ilmetud ja blondeeritult ludus vastu pead.

Inimene peab alati ikkagi mõistma, millal ja miks mõnda autorit tsiteerida ja millal mitte. 

Parimad omadused

Pole olemas täiuslikkust.

Ses mõttes, et kõik, mis on seotud inimese ja isikuga. Asjad peavad olema tasakaalus, kuid ometigi on mõningad omadused, mis märgivad üht: tegemist on hea isikuga.

Usaldus- ja armastusväärne, lojaalne, moraalne, naljakas, kaasatundlik, intelligente, toetav, optimistlik, kindel, loominguline, rahulik, laia silmaringiga, jalad kindlalt maas, töökas, veetlev, leidlik, siiras, tundlik, seiklushimuline, distsiplineeritud, musikaalne, mitte ainult hetkes elav, vastutusvõimeline, treve mõistusega, kasvatatud ja heade kommetegea, inspireeriv, seksuaalselt mõõdukalt vabameelne, tark, arukas, tegus.

Tegelt on neid omadusi veel, aga vist on olulised omadused olemaks kvaliteetne persoon?

Kuidas tõsta rahva teadlikust*

Kunagi, kui E vanatädi (?) ära suri ja E tema korterit remontima hakkas, siis oli seal lisaks igasugusele heale ja hästisäilinud mööblile (TLÜ tagune põiktänav oli korteri asukohaks ja seal sai veedetud päris palju.. eee toredaid tunde nii nagu tema praeguses majaski) Priimaks kutsutud isikul fantastiline raamatukogu - seal oli tõeliselt haruldasi pärleid ja need on nüüdseks vapralt minu valduses (kuigi E neid pärast tagasi tahtis - küllap taipas isegi, milliste rariteetidega tegemist oli).

Omapäraste leidudena sai võtta ka raamatute vahele pandud palvelehti, kinopileteid, sedelikesi, kviitungeid - kõik kandmas ajastu märke ja kuupäevi, mille olemasolu isegi ei usuks. Niivõrd kaugest ajast näisid need kõnelevat.

Üldse on see raamatute vahele pistmine üks lahe tegu.

Olen omagi raamatukogust leidnud ema ja isa kirju ja kaarte, kavalehti, ühe vanaemale kuulunud teose vahelt aga saatekirja arsti juurde, lisaks veel igasuguseid fotosid etc.

Aga vast ühe kõige veidrama ja huvitavama leiu otsa kukkusin ma hiljuti keelekohviku raamatukogus. 

Tegelesime pisut luuletuste mõistmisega (üllatav, kui palju üks proua eesti kirjandusest teadis ja kui huvitavalt analüüsis üks endine moskvalanna lühikest kevadluuletust - ta on eesti keelt õppinud ainult pool aastat!!) ja mulle hakkas näppu Aleksander Suumanni "Meil siin hüperboreas" (muide luuletaja, kelle loominguga ma pole üldse kursis olnud ja kelle ma enda jaoks avastasin - väga sisukad ja põnevad lugemised). Selle vahele

oli aga keegi Kuressaarest pärit murelik isik jätnud kaheksaleheküljelise, loetava, mõningate kirjavigade muremõtiskluse eestluse, rahvusluse ja.. eee eestlaste tähtpäevade tähistamisega seotud traditsioonide üle, mis nagu oleks eemaldunud on põhijuurtest, kuid on siiski meile geenidesse talletatud.

Tundub, et tegemist on mureliku kodaniku koputamisega eestlaste  mustale südametunnistusele:

"/.../Millest siis peale hakata, kuidas rahva "teadlikust" tõsta. Olen alati huviga vaadanud neid jaanitulele voolavaid rahvamasse./.../

Kirjutaja jagab ka näpunäiteid, kuidas saaks inimeste huvi äratada regivärsiliste rahvalaulude kasutuselevõtu osas, märkab muuseas, et "vaid vaba rahvas vabal maal on võimeline elu edasi viima."

"Olen nõus oma laste tuleviku nimel elama vaesemalt kui harjunud, kuid mul on teadmine, et mu lapsed on vabad inimesed, kes ei pea.." Siinkohal kirjutis katkeb. 

Mida ei pea? 

Pagan võtaks - nagu hea krimka, jääb kõige põnevamal kohal pooleli.

Kes kirjutas? Mees, naine? Haridusega inimene, seda küll, aga komasid ei tunnista. Sõnakordusi ei kasuta, lauseheitus korrektne, analüüsib nähtusi silmaringiga inimese tasemel. Keegi, kes oskab võrrelda Ungari saatust meie omaga. Ühesõnaga, kirjandusteadlasele üks magus maiuspala.

____________________________________

*kirjapilt võetud muutmata kujul käsikirjalisest tekstist 

Mida isiklikum, seda loetavam?

Aeg-ajalt loen teisi blogijaid ning tuleb tõdeda, et kui mulle on heidetud korduvalt ette isiklike mõtete paljastamist, siis mõne blogi kõrval on minu "Sving pastellides" nagu keskaegse nunn-neitsi palvetes peituvate religioossete heituste õrnad virvendused seisvas tiigivees.

Ühesõnaga: kuidas ja kas raseerida, kuidas jäi bikiinipiirkond ja sääred enne ja pärast protseduuri, kuidas menstruaalkrambid ja suurte tükkidena tulnud voolused olid, kuidas kasvab rasedusaegne kõht. Ärgu nüüd keegi puudutatuna tundku, kindlasti on neist asjust lahe lugeda. Kellelgi. Ja maitsed on erinevad.

Kuid svingivalt pihtimuslikud tekstid lähevad mingil põhjusel kõige enam korda. Kui  oma ema ja isa mälestuseks sai kirjutatud või õendusest loobumisest või nüüdki - kui sai hoiatatud emasid, et nad oma lapsi veekogude ääres pigem valvaksid, kui linal pikutaksid.

Kohe on klikke.

Mis seda põhjustab? Uudishimu? Vajadus tajuda ennast inimlikkuse kaude? Ei teagi....

Kirjutada ei saagi ennast teksti sisse poetamata, kuid millal läheb joon intiimse paljastuse ja õhku visatud mõtete vahel? Ja kas seda üldse ongi?

"Kirjaniku elu ja tema loomingu vahel on tihti raske piiri tõmmata, sest pole aru saada, kus üks algab ja teine lõppeb, nad on omavahel niivõrd läbi põimunud."

Ja mitte unustada - ka sinne blogi on üks võimalikest kirjandusvormidest.

Moehullus või hullusemood?

Püüdmata oma mõttemaailma inimvaenulikuna esitada, aga vägisi tundub, et mida depressiivsem ja psühhodeenilisem on inimese olemus, seda moodsam ta on. 

Päris tõsiselt. Nagu 19. sajandi kirjanduslikus aegruumis või kohata saledaid, säravate (palavikust läikivatega pigem siiski) silmade ja tiisikusest lõkendavate põskedega tumedapäiseid mehi ja naisi, siis nüüdne aegruum suisa karjub mingisuguse psüühikahäire järele, sest muidu pole piisavalt deep.

Ja sinna juurde käivad muud asjad ka. Läbitöötamata teemad, sügavad sisemised hirmud, kartus/julgus/huvi/huvi puudumine enesesse vaatamisel ja mittevaatamisel. 

Aga ma läheneksin pisut teisalt - mitte, et  ei peaks või ei tohiks või ei saaks kõikidest nendest asjadest rääkida, siis mu meelest on pigem asi selles, et nendest on moes rääkida. 

Tihti pole nagu põhjust (ok lahkuminek, lähedasega juhtunud õnnetus, majanduslikud raskused, lähedase haigus ja surm - seal on emotsioonid arusaadavad), aga tervel ja tegusal inimesel, kellel on arukas mõtlemine, toetav ringkond ümber, käed-jalad otsas, kodu, töö,- reisi-, sõna,-ja mõtlemisvabadus, on hingeliselt nii puntras, et tekib ärevushäire ja siis juba muud häired ja siis veel ja veel ja veel (Haa - vaat kes räägib oma orgaanilise insomniaga!!!)

Ei mäleta täpselt, millises filmis või sarjas see oli, aga nii 80-aastane ema küsib oma nii 60-aastase tütre käest, et miks nemad kunagi nooremana sideme loomise ja  kvaliteetajaga ei tegelenud. Tütar lausub seepeale, et nemad tulevad teisest ajast,  sidemeloomise ja kvaliteetaja veetmise-eelsest perioodist, sest siis oldi koos mitte seetõttu, et tahtsid koos olla, vaid seetõttu, et sa pidid koos olema - muud võimalust lihtsalt polnud. Mulle tundub, et mitte ainult võimalust polnud,  aga ka aega ei olnud. 

"Tahaksin tõmmata suurräti ümber, istuda tugitooli, juua omakorjatud vaarikavartest teed, vaadata tuld ja analüüsida läbi kõik mõtted, tunded, hetked, pilgud, sekundid, kalorid, liigutused, sõnad, kübemed, pudemed, ebemed..."

Seda võib ju teha, aga kas peab sellega alalõpmata tegelema?

Ilmselt tundub nii mõnelegi, et kuidas need seotud on? Kui sedasi tunde ja tunde tegeleda oma sisemaailmaga, siis loogish, et kerkivad mingid läbielamata teemad üles.

Kui võtad psüühikahäirete registri ette, siis tulevad nii mõnedki asjad ette enesesleiduvatena. 
Eitamata vaimuhaiguste pikka ajalugu ja olemist, tean neid, olen õppinud ja näinud neid, aga kas see on siis tänapäevane moekõlks? Vajalikkus endal ja endas näha psüühilisi ebakõlasid?

Millest see tuleb?

Aga - peab ikka inimesel palju aega olema, et lakkamatu süüviga tegelda....

Ärgem unustagem, et sissekanne on üldistav. 

Enesealalhoid korrelatsioonis kangekaelsusega

Visalt millegi oma juures püsiv inimene pole kindlasti kellegi suhtes tore nähtus.

Aga - on hetki, kus tasub mitte taganeda ning jääda öeldule kindlaks. 

Tekib efekt, kus targem annab järele, ent enesealalhoiu instinkt on seotud selle sama kangekaelsusega. Püüdes pidevalt mõista, toetada, aru saada, tgeleda ja poputada kedagi, kes sulle kasu ei too - see tundub nii mõttetu, sest ma ei ole enam õde, ma ei ole psühhiaatria personal ning ma pole erivajaduste pedagoog, vaid lihtne kirjandusteadlane, lihtne ema, lihtne naine, lihtne kirjanik....

Suusulgurid

Mõnikord võiks jätta ütlemata selle, mida tahad öelda. Keegi kisub keelest ning lihtsalt tulebki hetk, kus tajud isegi - parem oleks olnud vaikida.

Ühtepidi on see hea, teistpidi halb - väljaöeldud sõna tuleb reeglina sind bumerangina sinu enda tagumiku tonksama ning tabad isegi väljaöeldud tõe puhul altkulmu pilke ning pahaseid hetki.

Kuigi..ma pean pigem õigeks öelda välja ilustamtatul kujul tõde, kui et kaagatada alles siis, kui kaklus ammu möödas.

Olen nutnud öeldu pärast,  on siiralt kahju olnud, kui olen kellelegi pidanud midagi ütlema ja üldse...vahel peab hoidma asjadel peal makaiverit - parem endal, kindlam teistel.

Loodan, et võetakse õppust ega kritiseerita vanemaid tegijaid (kuigi tal võis ju ka õigus olla...) 

Kõige sagedamini päritav

Teadus ja teadlased - need on armastamisväärsed tegelased ja nähtused oma terviklikkuses ja põnevates avastustes, mis siis kas juhuslikult või pika ja põhjaliku töö tulemusena valmisid.

Lugesin, et britid tegid tuhande inimesega skaneerimisi ja 3D mõõtmisi ning tulemuseks oli see, et kõige sagedamini pärivad järletulijad oma vanematelt need näojooned: piirkonnad vahetult ülal- ja allpool huuli, põsesarnad, ninaotsa kuju ning silma sisenurk. 

See on küll tõsi, et enamik mu tuttvaid, kelle ema või isa ma olen näinud, siis tõepoolest, see sarnasus on alati olemas. Ning aastate edenedes tuleb neid jooni üha rohkem ja rohkem juurde.

Nii enesele kui järeltulijatele.

Põnevad põimumised: autoukseklaasilt kajastuvad tuttavlikud jooned ja mitte ainult - ka hääled ja hoiakud on sarnased.

Huvitav, kas geeniteadlastel õnnestub tõesti ükskord kogu DNA lahti muukida ja enamikele küsimustele vastused leida?

Võimas oleks see küll, kui suudetaks peatada kiilaspäisus, ülekaal, lühike kasv, vähk, diabeet ja alkoholism ning pururumalus?

Aga vahel võib loodus üllatada mujalgi, kui pelgalt inimestes.

Kultuurisärtsu vajadus

Kord oli üks sünnipäev. See toimus kevadisel ajal ja kuskil aias. Inimesed olid reeglina need, kellele meeldis noh... sooja ilmaga istudes üks soru ära teha.

Söödi ja joodi ning naljad olid kahesuunalised: allapoole kehaosad ning see, kuidas üks või teine oli siis ja seal ikka pidu pannud, ära kustunud, kellegagi kakelnud. 

Viisakusest sai ikkagi tunnike istutud, siis sai mõõt täis ja ma vabandasin ning tulin tulema.

Vastukaaluks tellisin ma endale Ants Eskolast dokumentaali ja vaatasin, kuna vajasin mingit kultuurusärtsu. 

Adun tegelikult väga hästi, et kultuurilised hüved on sekundaarsed ning nendega saab tegeleda ainult sellisel juhul, kui  primaarsed vajadused hingamise, sigimise ja ainevahetamise teostamisel on täidetud, aga tõesti - no vajad midagi hingele ka.

Millest algab allakäik?

Pesematusest, pesematusest algab allakäik. 

Millest saab aga alguse suutmatus/tahtmatus ennast pesta? Laiskusest.

Laiskus viib milleni? 

Pauside tekkimisele järjepidevuses. 

Milleni viib pauside tekkimine järjepidevuses?

See viib lünkadeni.

Mis viib lünkadest edasi?

Rumalus.

Mis järgneb rumalusele?

Pidetus ja vead.

Mis saab vigade ja pidetusega?

Elusuured prohmakad ja muud jamad. Missugused võivad olla elusuured prohmakad ja muud jamad?

Vaatame: varajane suguelu, varajane sigimine, lollusest kaasaminek kuritegevusega, droogid ja joogid, vahelejäämised, koolist puudumised, haridustee katkemine, madalapalgalisele ja mustatööle minek, sest kes tahaks nt algharidusega ja pururumalat, teismelisena knocked  up beibe tööliseks võtta. Sest ta on ju  piiratud ja vägagi ebastabiilne tegelane.

Aga enda meelest hullult lahe tutt. 

Meeldib poistele ja on pop, seda ju näitavad ka loendamatud selfid ning punane pardisuu. Lisaks hüsteerilised emotikonid iga postituse juures, igal ajal, igas sotsiaalmeedia võimaluses (hahahaa)

Ja pesematuse all ei pea ma silmas sugugi füüsilist kasimatust, vaid ka moraalset ja emotsionaalset normide, teeside ja kreedode rästikupulmakera sarnast pundardit, mis on noore inimese hukka ja punesse ajanud.

Analüüsiga puhe

Jaa, pealkirjas olev puhe on sõna puusse lühike illatiiv analoogselt sõnadele öö, töö ja soo.

Mitte minestada.

Aga...olen alati olnud mõõdukalt üllatunud sellest, kuidas inimesed võivad tigedusest kumisevate sõnadega mulle kohta kätte näidata ja tõestada, et minu analüüsioskus ja vaatlustulemused on pehmelt öelda nii mööda, et ma peaksin ilmselt kõik oma kalli koolituse tulemina saadud teadmised andma tagasi kõikidele nondele õppejõududele, kes nägid vaeva ja püüdsid minust haritud naist teha. 

Sõnaga, ma sain mõned kirjad-kommentaarid, sest kuidas mina, kirjandusteadlane, olen julgenud kiita Browni-sugust...eee...kirjanikutaolist moodustist. See olevat küündimatuse uus tase, et ma üldse olen puudutanud ajalooliselt ebatäpset udu ning selle põhjal mingeid sissekandeid korraldanud. 

Põhimõtteliselt võis mõnest suunatud kirjutisest välja lugeda, et olen saastam saast, kui saast ise ja võiksin põleda ereda leegiga. 

Sest mitte ükski endast lugupidav ja lugeda armastav isik ei loe taolist jama.

Hahahahahaha.

Jama on määrsõnadest pungil kiim pehmekaanelistes kiirteostes, mida saab hulgi ja odavalt osta, kuigi ka nende hulgas on olnud üllatavaid leidusid. Selliseid, mis oma sisult peaksid olema pigem kuskil põnevike juures, kuid trükilt on igakülgselt kokku hoitud. 

Mary Higgins Clarki "Armastab muusikat, armastab tantsida" ning "Karje öös" on vahest veidi nõrkade ja skemaatiliste karakteritega, kuid tunnistan ausalt hoogsa lennuga kirjutatud ja kujutatud. Filmilikult, ma ütleks isegi. 

Nagu kadunud Toomas Liiv loengutesse tulles avas oma portfelli ning sealt Õhtulehe või Kroonika välja võttis ning neid luges, vaatamata sellele, et ta tegelikkuses oli tunnustatud kirjandusteadlane -ja kriitik.

Lugu saab kõikjal näha ning see kuri kommenteerija unustas ära - Dan Brown kirjutas fiktiivse loo.