Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Jalgadega ajamullas. Linda raamat" - on pärit ka alljärgnev katkend, mille tähendasin omal ajal paberile  kolme inimese meenutuste põhjal:

/.../Ent asjad muutusid ja ajad läksid jälle ootamatult süngeks. Ühel jaanuaripäeval, kui olin laohoidjana töötanud pisut üle poole aasta, tuli laojuhataja – üks nooremapoolne naine Narva kandist – murelikult minu juurde ja palus teha vankrite, kärude, rataste, autode, veokite täieliku kokkuvõtte.

Palve oli üllatav, kuid tegin, mida vaja. Samuti andis ta teada, et kõik inimesed, kellel ümbruskonnas on mingisuguseid sõiduvahendeid, peavad need tooma märtsi keskel lao õuele. Märkasin ka seda, et piirkonnavolinik käis ühtevalu sovhoosiesimehe, karjabrigadiri ja laojuhataja juures, kõneles kohaliku kaupluse müüjatega, suhtles elektriseerimisega tegeleva Pihoga. Pidevalt olid tal käes mingid paberid, korra sain neile pilgu peale heita – seal oli kirjas hulk kohalike nimesid. Kui neid lehti laos oma kontoris laual nägin, tõmbas piirkonnavolinik need otsekohe kiiresti ära ning heitis mulle pahase pilgu. Kõik need asjad kokku tegid mulle meelehärmi ja olin nende üle südamest imestunud, kuid märtsi lõpus sain asjasse selgust, kui paanikas laojuhataja ühel külmal õhtul hobuvankri kolisedes minu juurde tõttas. Ta oli venelanna ning kõneles eesti keelt tugeva aktsendiga, mina polnud vene keelt küll veel hästi ära õppinud, kuid sain aru, et ta räägib mulle inimeste äraviimisest.

Kuhu? küsisin imestunult. Siberisse! hüüatas laojuhataja ning laksas samas endale käega suule. Mida ta tahab, et ma teeksin? Sain teada, et kui mina rakendaksin hobuse vankri ette ja sõidaksin ümbritsevaid talusid hoiatama, siis võib seda seostada laohoidja sooviga teada saada, palju on võimalik viljateri taludest kokku kaubelda. Kui seda aga teeks tema, siis seostataks asju otsemaid teabe levitamisega.

Olin nõus. Martin oli Tartus oma ema ja õdede juures, olime juba kuu aega tülis olnud. Samas ei tahtnud ma Reemet kuidagi üksi jätta. Äratasin magava lapse üles, pakkisin ta soojalt riidesse ning panin vankrisse ühe õlekoti ja paksu saaniteki; Reeme jäi silmapilk uuesti magama ning mina nõõtasin hobuse käigule. Viisin laojuhataja tema maja juurde ja mõtlesin läbi marsruudi, kust alustada teavitustööd – endised ämm ja äi kindlasti, sealt edasi kõik Sikad, Mangud, Aruojad, Londonid, Kõllsepad, Viirad, Angelid –, sõitsin porises öös, näkku sadas teravat ja peenikest vihma. Taskulampi mul polnud, tormilatern oli põlvede vahel, kartsin, et see süütab mu põlema, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. 

Mu käed olid jääkülmad, kirsad vajusid igal taluõuel tugevasti kinni, kuid kohalik rahvas võttis hoiatust tõsiselt. Varavalges jõudsin koju tagasi, tihkuv Reeme süles. Köögis istus pliidisuu ees suitsetav Martin, kes soovis ära leppida. Ta võttis mu sülest lapse, hoidis mu kätest ja justkui teadis, kust ma tulin. Seletasin mõne sõnaga, kuidas asjalood tunduvad olevat. Martin lausus, et tõepoolest, kodu tulles olnud küla ja majad teeääri kõik täitsa tühjad. Sellel ja paaril järgneval ööl me ei maganud. Reeme köhis palju, olin mures, ega tema vahepeal soikunud tuberkuloos jälle välja löö. Pakkisin kokku kohvri, kuhu pistsin kõik vajalikud asjad, ja ootasin koputust. Seda aga ei tulnudki. 

Külast hakkasid hoopis imelikud helid kostma – lautadesse jäänud piimavaevas lehmad ammusid inimkäe järele ning seda kuuldes tulid lähimates metsasiiludes peidus olnud talunikud tagasi ja asusid oma igapäevase elu juurde. Äraminejatest või äraviidutest polnud mingeid teateid, see tegi meeled ärevaks./.../

Igasuguse vägivalla ja sõja vastane

Pildi allikas

Viie aasta eest alustasin ma biograafia "Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman" kirjutamist. Esimene intervjuu juhtus olema 09.03 ja ma küsisin kirjaniku käest, kas ta seda päeva mäletab. Kirjanik vastas jaatavalt ja rääkis oma kogemusest:

"/.../9. märtsil on Aimée taas pimedas saalis elades kaasa rikka aadliku poolt ära rikutud noorele neiule. Neiu on lapseootel ning tema vanemad viskavad ta välja, neiu otsustab ennast sohu uputada, ta kõnnib lauka poole… ja sel hetkel katkeb seanss, kinosaal lööb valgeks ning kõrvu lõikab õhuhäire signaal.

Inimesed põgenevad kinost ning Aimée kantakse rüseleva rahvamurruga tänavale. Õhuhäire kriiskav vile ergutab tüdrukut varju otsima, ta keha hakkab külmast värisema, vastu nägu lööb õhulaine – kusagil õige lähedal plahvatab pomm. Neid sajab taevast nagu rahet. Ümberringi lahvatavad tulekahjud, rahvas paanitseb. Tüdruk jõuab teistega koos kino lähikonnas oleva maja keldrisse, kuid süda on muret täis, ta tahab koju, ta tahab kusagile mujale, ta kardab, et mõni kiunuvatest pommidest leiab üles tema pere.

Ta sisendab endale julgust ja vingerdab ennast keldrist välja, kõikjal on tulesambad, maa vapub, kodutänavale jõudes ta näeb, et üks lähimajadest on leekides, inimesed organiseerivad solgikaevust kustutusvedeliku ning kui pommitamine lõppeb (tegelikult vaibub mõneks tunniks – autori märkus), kaevavad inimesed plekkpangedega olulist vara maa sisse. Aimée suureks õnneks on tema kodu alles, ka ema on elus, isegi kass, kes ei lase ennast tulemöllust segada.

Aimée võtab mitmed asjad ning mõne aasta eest kingituseks saadud erakordselt ilusa volangidega kleidi, mis sarnaneb Shirley Temple filmirõivastega, pistab need plekk-karpi ja kaevab aeda papa õunapuu alla. Märtsipommitamine sööbib tüdrukule sedavõrd mällu, et hirm hakkab, ta talletab iga väiksemagi pisiasja, sest olgugi, et korraks näib olevat muutunud õhk rahulikumaks, on see petlik – ainult mõne tunni pärast algab uus pommirahe ning taas vilisevad kõikjal tulemered. Sellel ööl lõhutakse Tallinnat meeletult, üle kolmandiku linnakodanike elamispindadest saab räsida, inimkaotusi on piisavalt./.../"

Kõige selle foonil olen ma täielikult sõjavastane, sest alati kannatab suures madinas TAVALINE INIMENE. Mäletagem ja mälestagem......

"Loving Vincent"

Abituuriumi viimased nädalad on hõivatud kaasaegse kirjandusega ning eriliselt olen ma rõhku pannud postmodernismi kursusele. Siinkohal P.V - suured tänud Sulle, et mind õpetanud oled - kui ma midagi maailmas perele, poegadele ja lugemisele lisaks tõsiselt jumaldan, siis on see olnud õppeprotsess (ülla-ülla) ning tänan kõike ja kõiki, kes mind õpetasid õppima, kuulama ja  igasuguseid tekste koostama.

Postmodernismi juures on loomulikult tulnud juttu ka kõigest muust, sealhulgas endise kolleegi kõige laiemas võimalikus käsitluses mõistest kirjanduslik katsetus, kus minust, minu klassist ja

minu kolleegidest on räägitud ja mitte just heas võtmes. Võimsatel ja töntsidel jalgadel olen ma üle 40 aasta eluteed kõndinud, küllap kõnnin järgmised 40 veel.

Muuseas - autor, kui sa seda postitust loed, siis edaspidi palun toimeta oma tekste hoolsamini, kellelegi ei meeldi oma pärisnime "ilukirjanduses" kohata. 
Ja kirjastajale - pole tark tegu kirjastus registreerida oma koduaadressile ;)

Aga kogu selle nn lugemispala (võttis aega 45 minutit - täpselt ühe vaba tunni jagu) kõrvalt tekkis taas reaktisoon nagu ikka, kui millegi tõeliselt halvaga oled kokku puutunud - mind on juba pikemat aeg huvitanud maailma ainus käsitsi animeeritud mängufilm "Armastav Vincent" ("Loving Vincent" 2017). 

Leidsin ta üles ning vaatasin ära ja... kuidas on võimalik midagi nii huvitavat, originaalset ja kaasahaaravat luua?

Kui üldse mingi filmižanri suhtes sügavat poolehoidu tunnen, siis on selleks biograafia. 

Aastate jooksul on väga paelunud kunstnike ja üldse loomeisikute elulood - nende dogmade ja kreedode keeruline maailm, paradoksaalne tundeküllasus ja näiline kergus, millega anderikas inimene uusi taieseid rajab - nii väga tahaks nendega ühes olla ja kõike sama (eba)selgelt tunnetada.

Ning vaadatud filmis oli kõik olemas - lugu kunstnikust, draama, põnevus ning otse loomulikult vangoghilik tehnika, millega kogu mängufilm valimis sai...
Elavateks maalideks muudetud kaadrid vaheldumas mustvalgete meenutustega. Lugu keskendub Vincenti lahkumisele, mis eelnes nende päevade jooksul ja kas ta ikka tulistas ennast ise...

Omaette huvitavaks osutus ka näha, kuidas asja tehti - üle 100 kunstniku... ohh.See on kõrge ja elitaarne. KUNST. TÕELINE.

Loodan, et lugu jõuab massidesse ja läheb just samalaadse emotsiooniga kellelegi korda ja südamesse.

Klimt, Monet, Van Gogh töödel põhinev installatsiooninäitus Helioses igatahes oli vägagi sügav ja muljet avaldav. 

Ühesõnaga - kellel vähegi mahti, otsigu ta üles ning vaadaku, mõelgu ja tunnetagu - esteetiline emotsioon on garanteeritud.

Lakanud liinid

Täna saanuks 214-aastaseks Friedrich Reinhold Kreutzwald; 165-aastaseks Juhan Kunder ning 155-aastaseks Karl Eduard Sööt.

Kolm meest, kelle nimega on vähemalt korra kokku puutunud igaüks meist meile omases kultuuriruumis.

Kontrolli mõttes hakkasin üle vaatama nende suurmeetse lugusid ja kurvaks tegi - ma ei tuvastanud nende liini jätkumist.

Kreutzwaldi viimane järeltulija Alice Blumberg lahkus 1939.aastal Eestist.

Juhan Kunderi genit ja kirikuraamatuid kaedes ei märganud sissekannet laste kohta ning Karl Eduard Söödist põhjalikes käsitlustes (ning samuti geni-s) ma järeltulijaid ei näinud. 

Looming jääb, aga vereliin on katkenud. Ja seda paljude suurmeeste ja - naiset puhul: Shakespeare, Rembrandt; Robert Louis Stevenson; Jane Austen.

See on vist omamoodi tasakaaluks - kes jätab bioloogilise ja kes kreatiivse pitseri.

Sotsiaaleetika

Sotsiaaleetika on praktilise eetika haru, mis rakendab eetikat sotsiaalset laadi küsimuste lahkamiseks. See tähendab, et problemaatilisi sotsiaalseid tingimusi uuritakse eetilisest aspektist, analüüsitakse võimalikke tegevusi ning püütakse leida lahendusi.

Sotsiaaleetikat käsitletakse erinevalt. Üks lähenemine eristab inimeste kui indiviidide moraalset toimimist ja inimühenduste tegevust. Selle suuna esindajad keskenduvad sotsiaalsete institutsioonide – rahvuste, korporatsioonide, valitsuste – tegevuse uurimisele eetilisest vaatenurgast. Teine lähenemine põhineb veendumusel, et kogu eetika on sotsiaalne, kuna eetika toimib ainult sotsiaalses võrgustikus. Ilma sotsiaalsuseta poleks ka eetikat. Sellest lähtuvalt uuritakse, kuidas sotsiaalne keskkond kujundab inimese moraali, ning vastupidi, kuidas individuaalsed moraalsed valikud mõjutavad sotsiaalset konteksti. (https://www.eetika.ee/et/188652)

See on terminipõhine selgitus. Termini tagusust me ei tea.  

Mõiste tõi kasutusele Alexander Konstantin von Oettingen, Liivimaa päritolu Eesti usuteadlane. Enese jaoks on usukäsitlus alati pisut konksuga teema - tõden inimeste tarvidust omada usku millessegi või kellessegi, aga oluliseks oma elus seda ei pea. 

Von Oettingen viljeles sotsiaaleetikat päris

omanäoliselt, rajades 1888 hooldekodu töötute käsitööliste jaoks. Miks just käsitöölised? 

Iseenesest üks huvitav ajalooline seik, mida tasuks lähemalt uurida.

Kibuvitsal on üks tegelane, Lilo Naatus, kes peab minema Vanade Vaimutegelaste Puhkekodusse. Sealne asutis koondab küll õige kummalise pildi nendest, kes majas varjul, kas taoline oli ka see käsitööliste hooldekodu?

Kuid olgu,  mis on,  190- sünniaastapäev von Oettingenil on ning vahel tasub mineviku pisut tolmustel lehtedel sõrmetsi joosta - et lihtsalt mõelda, kes ja kus ja millal ja miks mida ja kuidas teinud või olnud on.

TBC

/.../"Ahaa, või doktor Koch*?"

Kardinas pirises eksinud herilane./.../ Tom ei vastanud midagi, tõusis, astus akna alla ja hakkas herilast päästma./.../

"Tommi, Tommi, mis sa seal ometi jälle teed?" kiljatas Velda./.../

"Nõelravi, doktor Koch," ütles Tom ja laskis herilase aknast välja./.../

"Tommi...kas uks on ikka lukus....?"/.../

"Lu-lukus, doktor Koch" (Kallas 1990: 22)

Aga naljata - see päris dr. Koch, saksa arstiteadlane, üks mikrobioloogia rajajaid, Nobeli auhinna laureaat, postuleerija ning suure meditsiinilise läbimurde tegija tähistab täna 174. sünniaastapäeva.

Küll on hea, et on olnud inimesi, kes tegelikkuses ka midagi olulist on teinud. Nagu päriselt olulist. Mitte neid, kes jõulude paiku aitavad head teha, suhtelise turundusassistendi neljanda nõustajana "tööd rabavad" või alalõpmata räägivad tervislikest eluviisidest. Või müüvad õhku, energia kanalite avamisi ning annavad soovitusi positiivseks mõtlemiseks.

Kus olen kirjanduses lugenud tuberkuloosist? 

Thomas Mann "Võlumägi"; Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot"; Alexandre Dumas noorem "Kameeliadaam"; Paul Kuusberg "Vabaduse puiestee"; A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus I ja II"; Salme Ekbaum "Varjude maja"

Ning see nimekiri, mis kuulsaid TBC haigeid kajastab, on kaunis pikk...

_____________________________________

*Üliõpilane ja graafik Toomas Randmaa, kes on "Niguliste" üks neljast peategelasest, on enne Enet suhtes  röntgenoloogina töötava Veldaga, kes kannab just sobivat nime.

Ennust

Lapsepõlves juhtusin ma mitmeid kordi nägema Jüri Järvetiga peaosas "Metskaptenit" ning ettekujutus Eesti ühest tuntud meremehest sündis just järvetilikuks. 

Suur oli aga üllatus, kui Kihnul käisin ja avastasin muuseumist sootumaks teistsuguse pildi. Ma polnud kunagi mõelnud, et Enn Uuetoa Kihnu Jõnnina on hoopis teistsugune - suur, lohmakas,

vastupidine Järveti alati kuidagi learilikule olemusele...

Aga Uiõda Jõnn, kes ei suutnud Paldiski merekoolis õppida kauem kui kolm päeva, "sest ta ei saanud sealt juurde midagi, mida ta juba varem , pole teadnud", oli praktik, kõik kogemued omandas ta töö käigus ja seetõttu poleks ta kunagi tohtinud kapteniks saada, aga seda ta ikkagi oli.

Kuid miks Jõnn oli metskapten?

Metskapteniks nimetati kaptenipaberiteta, merd tundvaid  kapteneid, tänapäeval oleks see mõeldamatu, et laevajuht tunneb küll logiraamatut ja oskab orienteeruda kompassiga, kuid sekstant jääb tundmata....

Ning lahkus ta nagu meremehele kohane - laevas..

Kuid jah, Eesti mereajalukku on ta jälje surunud ja jutt eestlastest kui meremeestest on alati olnud märkimisväärne.

Täna on ta 169. sünniaastapäev...

Edison aimas oma leiutise suurust?

Need, kes kõnnivad kõikjal kõrvaklapid kõrvas ja kuulavad muusikat, ei aima ilmselt üldse või vähemalt ei mõelnud sellele, et kunagi oli üks mees, kelle leiutis võimaldab muusikat salvestada ning helisid kuulata. 

Thomas Alva Edison teatas selle „rääkiva masina“ leiutamisest 21. novembril 1877. Edisoni idee järgi oli fonograaf mõeldud kõne salvestamiseks ja taasesitamiseks, kuid peagi leiti, et see sobib ka muusika jaoks. Esimest korda demonstreeris ta seda avalikult 29. novembril 1877 ja patenteeris selle USA patendiametis 19. veebruaril 1878. 

Ta oli nutikas mees jaigatahes suured tänud tema mõistusele, mis sedavõrd hästi mõistis - leiutamiseks on vaja hunnikut jama ja head kujutlusvõimet.

Mitu kraadi on?

Maksimum ja miinimum 27. november:

• Tallinna maksimumtemperatuur +10,0 °C (1870)
• Tallinna miinimumtemperatuur –16,1 °C (1925)
• Tartu maksimumtemperatuur +9,9 °C (1986)
• Tartu miinimumtemperatuur –17,0 °C (1902)

Aga kuidas on võimalik kindlalt väita, et need kraadid on just need kraadid?

Sest meie piirides on kasutuses  celsiuse skaala. 

Ja selle autoril, Anders Celsiusel on täna sünniaastapäev. 

Alver 111

Ka kõige luuleakaugem inimene teab, kes on Betti Alver ning tema "Tulipunast vihmavarju" on ilmselt koolipingis kuulnud ka kõige suurema loodripolgu hädisem sõdurpoiss. 

Kui eesti naisluuletajaid kuidagi reastada, siis kronoloogiliselt kiirgas ja säras esimesena muidugi Koidula, seejärel Anna Haava, siis Marie Under, seejärel Betti Alver, hiljem ilmselt Vaarandi, siis Viivi Luik, Doris Kareva, kaasaegsematest Kristiina Ehin ja Eda Ahi

 - need vast on meie luulekee parimad pärlid.

Aga Alveriga juhtus, et keldrikorterist pärast 10-aastast elamist ja lõppeks välja kolimist, sai ta enesele pesa Koidula tänavale, sellesse korterisse, kus elas kunagi Anna Haava...

Sageli olen mõelnud, et miks tal polnud järeltulijaid ning ma mingil põhjusel arvan, et selle teadmise võti on nii mõneski kaotusega seotud luulereas ja tõenäoliselt ka tõigas, miks katkesid õpingud, aga kes seda ikka täpselt öelda oskab.

Igatahes pole ta kadunud ajaruumi lõppematusesse, vaid keerleb oma sõnaga meie igapäevases rütmis kenasti kaasa.

_______________________________________

*pildid internetist

**luuletus samuti 

"Kindlameelne Argenia"

Johann Valentin Mederi (1649–1719) Tallinnas

1680. aastal etendunud ooper „Kindlameelne Argenia” („Die beständige Argenia”) on esimene Eestis kirjutatud ja esitatud ooper. Sellise teose etendumist Tallinnas ajal, mil ooperižanr oli võrdlemisi uus isegi veel Saksamaal, võib kindlasti pidada täiesti erakordseks sündmuseks.

„Kindlameelne Argenia” ei oleks saanud sündida ükskõik kus, oma rolli mängisid siin muude asjaolude kõrval tugevad poliitilised, kultuurilised ja ka majanduslikud sidemed nii Rootsi kui Saksamaaga. Meder oli pärit Saksamaalt ning ühena esimestest säilinud saksakeelsetest ooperitest on "Kindlameelne Argenia" avaldatud sarjas „Das Erbe deutscher Musik” („Saksamuusika pärand”),  pühendatud on ta aga Rootsi kuningapaarile ning autograafki asub Stockholmis Kuninglikus Raamatu kogus (Rootsi Rahvusraamatukogu). Oma kaasaja sündmustega seotud ooperi sünnilugu ning vahetuid tagajärgi tuleb vaadelda laiemas regionaalses ning (kultuuri-) poliitilises kontekstis. (Schaper 2013)

Ooperi sündmuste keskmes on Skåne sõda (rootsi keeles Skånska kriget, taani keeles Skånske Krig), mis toimus  aastatel 1675–1679 Taani ja Rootsi vahel. Sõda peeti Rootsis Skåne maakonnas. Sõja põhjus oli Taani soov saada tagasi Skåne maakond. Sõda lõppes 1679. aasta Lundi rahuga, mille järgi säilis sõjaeelne olukord (status quo). 

Johann Valentin Meder ei aimanud ilmselt kõige pöörasemateski unenägudes, et 337 aastat hiljem on ta uurimistöödes ja blogisissekanntes sees.

Kuid kõik, kes enanst loomevankri ette rakendavad peavad arvestama - loodu jääb. 

Kivilaeva surutud

"Soomustüdrukus" on üks selline lõik, kus I ms päevil, ärevatel sõjaminutitel elab Loona oma lapseelu ning joonistab erinevaid pilte. Kuulates poole kõrvaga ema ja isa vestlust põlvili ja pikali surutud töölistest, küsib Loona imestunult, et miks nad siis üles ei tõuse. Isa mõtestab Loona 'ülestõusu' pisut poliitilisemas konteksis ning jääb oma väikest täpikest mõtlikult vaatama. Mõni hetk hiljem kõnelevad ema ja isa, et varsti korjatakse inimestelt kõik teravad asjad ja relvad ära ning Loona sirutab isa poole teritatud pliiatsi ning küsib, kas tema joonistusvahendid ka. Ning isa vaatab uuesti oma täpikest ja mõtleb, et kui tema tütrekene teaks, kui terav tegelikkuses võib üks pliiats olla...

Kirjanik ühiskonna hääletoruna võib osutuda ohtlikumaks, kui viimse veretilgani võitlema õpetatud sõdur, valvur, samurai, ninja vms. Mis sulgeks ühe kirjaniku suu?

No tõenäoliselt on üheks surm, aga teiseks vähemalt osaliseltki vangistus.

Hmm, kes on vangistatud kirjanikud, kellest ma kuulnud olen (ma pean silmas reaalselt neid kirjanikke, kes on kirjutanud ENNE, kui nad vangi sattusid, mitte neid, kes vanglas olles kirjanikuks otsustasid hakata): eestlastest Boriss Kabur, Raimond Kaugver, Heiti Talvik, leedukas Balys Sruoga; venelased Aleksander Solženitsõn ja Fjodor Dostojevski; iirlane Oscar Wilde ja  inglane Daniel Defoe; prantslane Francois Villon, ameeriklased Jack London ja William Burroughs.

Kaugveri "Kirjad laagrist"  ning "Postuumselt rehabiliteeritud" on need raamatud, mida kindlasti tasuks lugeda - need toetuvad kogetule ning on huvitav lugemispala.

Kuubalane  Reinaldo Arenas, kes oma ajal Fidel Castroga oli alul sõber, aga siis hakkas tema valitsust ja valitsemist kõvasti kritiseerima, olles samal ajal homoseksuaal (toona polnud asjad veel nii avalikud), arreteeriti ning saadeti Morro kindlusesse, kus viibis vangistuses ning oli esiti vägagi kehvas seisus, kuid jäi elama seetõttu, et kirjutas kaasvangide eest armastuskirju vangide abikaasadele ja tüdruksõpradele.

Ning kujutan ette, millise teravusega tunnetasid vangistatud ja nutikad kirjanikud oma olekut ja ebapopulaarsust. 

Täna on ekstra selline päev, mis on pühendatud vangistuses viibinud kirjanikele. 

Masing, Õ, keeleteadlane Kingisepp

Mõne päeva eest oli sünniaastapäev Masingul, keda haritud eestlane teab eelkõige 'õ' tähe leiutajana.

Tegelikult küll Õ kirjamärgi kujundajana.

201 aasta tagutest asjadest rääkis erakordselt huvitavalt aga tänane sünnipäevalaps, keeleteadlane   Valve-Liivi Kingisepp:

"Varsti 500-aastaseks saava eestikeelse kirjasõna rajajad olid peamiselt sakslased, kes kasutasid nii vaimulikes tekstides kui ka sõnastikes eesti õ-hääliku ülestähendamiseks oma alfabeedi märke: o-d, ö-d võie-d (nt oppep ’õpib’, öchto ’õhtu’, keik ’kõik’), sest saksa keeles puudub õ-häälik, samuti vastav täht.

Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei leppinud olukorraga, kus „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljalkünnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutab ta, et eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’,könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’. Ja Masing asub sobivat tähemärki välja mõtlema, seda kujundama, senist kirjaviisi parandama. Millistel eeldustel?

XVIII sajandi Saksamaal hariduse saanud O. W. Masingu eestiharrastuse aluseks oli valgustuslik-ratsionaalne veendumus, et talupojale on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, kusjuures lähtuda tuleb rahva enda mõttemaailmast ja keelest. Varasemaid eesti keele õpetusi arvustades leiab ta, et „mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat“, s.o keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles. Eestlastel oli tema arvates vaja ühist põhjaeestimurdelist kirjakeelt. Eesti keel on tema meelest ka raske õppida, õige keele omandamine võtab aega. Oma kogemustest kirjutas ta enesekriitiliselt sõber Johann Heinrich Rosenplänterile, ajakirja „Beiträge …“ väljaandjale: „Varsti saab sellest 30 aastat, kui vägagi tähele­panelikult olen püüdnud keelt ära õppida – ja, Jumal! kui tihti leian oma kõige sügavamaks alanduseks, et olen selles ikka veel käpard“/.../

Raamatus „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ avaldatud ettepaneku tegemisel toetus O. W. Masing vene keelele, kus õ-häälik ja märk on olemas. Kuidas jõudis ta aga tänapäevase õ märgini? Tal polnud kohe tabavat mõtet, missugune võiks õ-hääliku märk välja näha. Oma heitlikke seisukohti läkitab ta kirjades Rosenplänterile: „Mis alfabeedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd, pärast asja hästi läbimõtlemist, ainult järgmisi vältimatuiks, ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast“ (5. II 1817). Pakutud märgid on  või  või ǒ või ó. Kirja lõpus: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused“. 30. XI 1817 saadetud kirjas pakub Masing õ tarvis kaht abimärki: üheks on ja teiseks akuudimärk , mis mõeldud „raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks. Kui lisada sellele õ-le i – õi –, siis saadakse venelaste ы. Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine.“(http://kultuur.err.ee/313760/valve-liivi-kingisepp-kuidas-tuli-o-taht-eesti-kirjakeelde)

Õnnesoovid naisele, kelle panus on meie keele uurimise, hoidmise ja säilitamise osas ikka väga suur ja võimas. 

________________________________________

*Pildid internetist

Heiti Talvikule pühendatult

Kirjandusteadlane ei peaks minus olema mitte sekunditki uinunud olekus. Olemasolevaid teadmisi tuleb pidevalt ristolmelda teiste distsipliinidega ning ühe ülesandena leian, et raputan ka minevikult tolmu - seni kuni elan mina, tuletan meelde neid, kes ammugi põrmustunud, kuid kelle vaimuvili ikka meie ees laual lebaskleb.

Heiti Talvik elas vähe, aga luuletas palju.  

Ning tegin tema loomingust ühe valiku, mis sobib kuidagi väga mitmeti:

 Blasfeemiline ballaad

    Pastiche à la Villon.

    Nikolai Triigile pühendet.

    Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,

    su kitsas redel viipab otse taeva!

    Et kiita kõigile sind pillitorust,

    mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.

    Puupakust porsunust sind voolind höövel,

    paraadiks võikaks valmistand sind peitel.

    Nüüd uniselt su konksus ripub röövel

    või metsakratt, kel karukriimud reitel.

    

    Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,

    kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,

    kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,

    kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.

    Või vagabund, kel kuski polnud kodu,

    murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,

    röövmõrtsukate karm ja sünge rodu - 

    kõik vendadena kohtund on kaagis.

    

    Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,

    morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,

    kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,

    või näljarott, kes näppas tüki leiba, - 

    kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,

    kel hoorad ulaelu õpetanud,

    kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest,

    on oma päevad võllas lõpetand.

    

    Saade:

    Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,

    neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.

    Ah, enne saabumist Jeruusalemma

    neil tuleb kesta piinlikem dilemma,

    sest kuna kõrisid neil nöörib ling,

    peab tagakaudu lahkuma neist hing.

    1930

Röntgenist

122 aastat tagasi istus Wilhelm Conrad Röntgen hilisööl oma laboris. Ta lülitas sisse voolu katooditorus (vooluallika negatiivse potentsiaaliga poolus v. klemm; sellega ühendatud elektrood elektro- v. raadiotehnilises seadmes, aga ka elektrone emiteeriv elektronseadise elektrood), mis oli musta paberi sisse mähitud. Baariumi plaatinatsüaniidi kristallid, mis vedelesid ligidal, hakkasid helendama. Teadlane katkestas voolu ja helendus lõppes. Seejärel lülitas ta voolu taas sisse, ja kristallid, mis ei olnud mitte kuidagi seotud toruga, hakkasid jälle helendama. 

Järgnevate uurimuste põhjal tegi Röntgen

järelduse, et toru kiirgab tundmatut kiirgust, mille ta nimetas X-kiirguseks. Röntgeni eksperimendid näitasid, et X-kiired tekivad katoodikiirte põrkumisel katooditoru seintega. Teadlane tegi katooditoru spetsiaalse kujuga, antikatood oli lapik, see tekitas intensiivse X-kiirte voo.

Tänu sellele torule õppis Röntgen tundma uute, tundmatute kiirte peamisi omadusi. Hiljem said need kiired nimeks "röntgenikiired".

Selgus, et X-kiired suudavad levida läbi paljude mitteläbipaistvate materjalide, seejuures kiired ei peegeldu ega murdu. Röntgen salvestas ka esimesed röntgenipildid.

Saksa teadlase avastus avaldas olulist mõju teaduse arengule. Paljude ainete omadusi uuriti röntgenikiirte abil. Lühikese ajaga võeti röntgenitorud kasutusele meditsiinis ja mujal.

Röntgen sai palju pakkumisi eri firmadelt, kes soovisid osta leiutise kasutusõigust, aga Röntgen keeldus patenteerimisest, kuna ta ei suhtunud oma uurimustesse kui tuluallikasse.

Aastaks 1919 olid röntgenitorud kasutusel igal pool paljudes riikides. Tänu nendele tekkisid uued tehnikavaldkonnad, röntgenoloogia, röntgenodiagnostika, röntgenistruktuuriline analüüs jne. (vikipeedia.ee)

8. novembril tähistatakse seda murdelist avastust. 

Küll on hea, et inimmõistuse ühendumises juhuslike tähelepanekutega ja neid siis teaduslikult analüüsides, on maailmale antud mitmeid tulemusi.

Tänud, Wilhelm. Sinu avastus muutis maailma. Sõna tõsises mõttes. 

Palju õnne, Endla!!

106 aastat tagasi pühitseti sind sisse "Libahundiga". Mõneti sümboolne, mõneti paradoksaalne, igatahes väga omamoodi.

Õpilased lugesid just "Libahunti" ja üllatusega tõdesid nad, et lugu oli pingeline ja mõnele isegi meeldis. See on 21. sajandi kohta väga suur asi.

Oleks tahtnud näha vana sind. Aga nii vähe, kui II ms üldse su kodulinnale liiga tegi, sinu nad hävitasid selles vanas vormis, aga uues kuues oled sa 50 aastat  olnud, saanud perioodilisi ehituslikke botaxeid ja astunud oma kindla jälje, millest saab peagi sada aastat. Aga sellest siis, kui on õige aeg.

Huvitav on tõdeda, et nimi Endla tuleneb mehenimest Endel ja mis on kohanimi vanaeesti isikunimest, mille kuju ürikutes on Ent, algselt võin-olla Hento/Hendo (smk hento - õrn, habras, sale). Ka oli Endel muistendis jumalatar Juta armsam (laulujumal Vanemuise kaunis tütar). Niiet teatrite nimede tekkelugu on vist loogiline ja ka kronoloogiliselt vist õige  -  Vanemuise seltsist kasvas välja Vanemuise kutseline teater ja Endla seltsist kasvas välja Endla ja loomulikult oli nad seotu Jannseni ja Jakobsoniga. 

Sa oled osa Eestist ja osa kultuuriloost.

Palju õnne sulle, Endla!!! 

Reformatsioonist möödunud 182 625 päeva

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus, oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Legendi kohaselt naelutas täna, 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517, Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 teesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri). 

Nii räägib meile vikipeedia.

"Kes 20. aastateks pole ilus, 30. tugev, 40. tark ja 50. rikas, see jätku lootus, et need asjad juhtuvad"

Nii olla Martin öelnud.

Kuid mäletan dotsent Villandi loengutest, et tänu Lutheri entusiastlikele mõtetele ja tegudele hakkas meil siin arenema omakeelne kirjandus, saime parema usu ning üldse...Lutherist oli kõvasti kasu.

Siuru esmakordselt ja avalikult

Sada aastat tagasi esines Siuru esmakordselt avalikult. Tallinnas. Estonia saalis.

Isekeskis mõeldes - nad olid tõesti hämmastavalt moodsad ja kaasaegsed, boheemlaslikud, kirglikud oma tegemistes ja tundeelamustes. 

Kuigi ilmselgelt elitaarsete kunstiinimestena (kuidas õnnestus meestel va Semper pääseda sõjalise kutsealuse staatusest?) oli neil maailmas valitseva poliitilise olukorra taustal võimalus meeliskleda loomingus ja tegeleda omaenese tundemaailmaga, on nad jätnud jälgi kõik koos ja eraldi - Gailit, Adson, Under, Tuglas, Visnapuu,  Semper, hiljem Alle ja Barbarus. 

Tõmban mõneti paralleele Euroopaga - kui Zürichis 1916 alustatud dadaistlik suundumus oli reaktsiooniks ilmasõja hulluse vastu, siis võiks ka Siuru olemasolu ja tekkimist seostada mõneti just sellega, et keset häda ja risti ja viletsust oleks ometigi üks vaiksem ja tasesem pinnas, kus tundetormidele valla lasta.

Eile kõndisin Siuru majast mööda, mõtlesin kõige selle peale, mis võis saja aasta eest neis akendes toimuda, missuguseid mõtteid nad võisid mõelda ja...kuradima kahju, et "Printsess, paaž ja Feliks" valitud filmiks ei osutunud...

Ning ma mõistan ka, miks Marie ja Friedeberdi suhtest suhet sellisel viisil ei saanud, miks Under otustas lõpuks ikkagi Adsoni kõrval vanaks saada ja miks Tuglas Eloga oma eluteed sidus (kahtlemata oli tegemist särava naisega ning teda võib nüüd julgelt iseseisvalt kirjanikuks pidada - tema päevikud on kõnekad, kujundlikud, kirjanduslikud, informatiivsed) - kumbki poleks suutnud loobuda Suure Sära nimetusest, sest kahtlemata on ühe luulelaad ja teise novellitsemine nüüdiskirjandust mõjutanud viisil, millest toona ainult unistada osati.

Ning saja aasta eest vakatasid hääled, kui kuulati.. aga mil viisil see esinemine toimus...?

"/.../Vägivald armastab vabadust

tahab ta võita ja vallutada. Vägivald igatseb vabadust 

enda naljale kallutada. /.../" Haa, kes meist ei teaks, eksole? Aga ometigi on ka vägivallatusega võimalik asju ajada.  Mõelda vaid kõikide nende kordade peale, kui ajalugu on endasse kirjutanud inimsusevastasust. Loomade vastasust; õiguste vastasust..

Oli inimesi, kelle põhiideoloogia seisnes just vägivallatuses ja tema sünniaastapäeva auks seda tähistataksegi - Mohandas Karamchand Gandhi.

Head vägivallatuse päeva.

Jerometa vist poleks...

Rahvusvahelisel tõlkijate päeval võiks pisut mõelda sellele, kuivõrd keeruline võib olla ühe või teise kirjandusteose sisu õige ja täpne tõlkimine inimese jaoks arusaadavasse keelde.

Tõlkimine on väärt tegevus, aga mitte igaüks ei sobi tõlkima.

See on võrdlemisi keeruline protsess.

Leida sõnadele õiged ja täpsed vasted, panna laused parimas rütmis jooksma, vaadata, et tekst terviklikuks moodustuks.

Tõlkimine on tundlik ja oskusi nõudev kunst. Ning lisaks - asjad ei sünni ju lihtsalt iseenesest. Et teeme nüüd siis rahvusvahelise tõlkijate päeva, nii tore, nii tore...

Ta on mingi mõte ja eesmärk.

Milline siis?

Rahvusvahelisel tõlkijate päeval peetakse meelest maailma esimest tõlkijat, Jerome'd (/dʒəˈroʊm/; ladinakeelselt: Eusebius Sophronius Hieronymus; kreekakeelselt: Εὐσέβιος Σωφρόνιος Ἱερώνυμος; c. 27.03 347 – 30 09. 420), preestrit, pihiisa, teoloogi ja ajaloolast, kes on saanud tuntuks seetõttu, et ta ühe enimtsiteeritud teose esmakordselt ladinakeelde tõlkis. 

Ja lisaks teadis Jerome juba toona, kuidas avitaminoosist üle saada. Igatahes märkis Jerome ennast ajalukku igaveseks ära.