Luutsinapäevaks

Lucia nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast lux, mis tähendab „valgus”. Piltlikult öelduna tähendab nimi Lucia „valgusekandjat” või ka „päevavalgel sündinut”. Oma „valgusekandja” rolli täitis märterneitsi Lucia eelkõige sellega, et temast sai kristlane, hiljem pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak. Lucia kultus oli keskajal laialt levinud. 

Lucia sündis 3. sajandil. Ta kasvas üles rikkas Sitsiilia peres. Pärast seda, kui talle ilmutas end Sitsiilia märter Agatha, otsustas tüdruk end pühendada kristlusele ja neitsilikule elule. Legendi järgi olevat Lucia oma silmad välja torganud ja saatnud need kandikul ühele oma austajatest, kellele tema silmade ilu oli lummavalt mõjunud. Tüdruku vankumatu usk rabas austajat niivõrd, et ta astus ka ise ristiusku. Lucia sai aga silmanägemise palvetamise ajal imekombel tagasi.

Oma varanduse jagas Lucia vaestele ning keeldus abiellumast. Solvunud peigmees andis oma pruudi Rooma võimudele üles ja kaebas, et Lucia on kristlane. Karistuseks saadeti tüdruk lõbumajja. Sinna tuli ta tirida härgadega, kuna Lucia keeldus kategooriliselt ise käimast. Ime läbi jäi ta bordellis puhtaks ja puutumatuks. Seejärel püüti Luciat põletada, kuid leegid ei hakanud talle külge. Ka keev õli ei teinud neiule viga. Lõpuks kisti tal hambad suust, lõigati ära rinnad (nagu Pühal Agathalgi) ja mõõgaga torgati läbi tema kõri. Püha Lucia suri imperaator Diocletianuse ajal märtrina Sürakuusas aastal 304.

Püha Lucia atribuutideks on  silmad varre otsas või kandikul, härg, mõõk või pistoda (viide)

Hmm.. ja mind paneb pisut mõtlema Rapuntsli muinasjutt (see Grimmide oma, mitte ameerikalik umpa-luumpandus) - see pimedaks jäämise motiiv. Tõsiküll,muiasjutus olid printsi pisarad need,  mis talle nägemise tagasi tõid....

Eestlastel on igasuguseid kombeid luutsinapäevaga olnud, aga silmatorkavalt oli (taas)  ketrus- ja kudumiskeeld. Vanad naiseestlased vist tõesti ei kannatanud vokki ja kudumist, et pea igasugusel pühal oli see lisaklausliks juures....

"Kindlameelne Argenia"

Johann Valentin Mederi (1649–1719) Tallinnas

1680. aastal etendunud ooper „Kindlameelne Argenia” („Die beständige Argenia”) on esimene Eestis kirjutatud ja esitatud ooper. Sellise teose etendumist Tallinnas ajal, mil ooperižanr oli võrdlemisi uus isegi veel Saksamaal, võib kindlasti pidada täiesti erakordseks sündmuseks.

„Kindlameelne Argenia” ei oleks saanud sündida ükskõik kus, oma rolli mängisid siin muude asjaolude kõrval tugevad poliitilised, kultuurilised ja ka majanduslikud sidemed nii Rootsi kui Saksamaaga. Meder oli pärit Saksamaalt ning ühena esimestest säilinud saksakeelsetest ooperitest on "Kindlameelne Argenia" avaldatud sarjas „Das Erbe deutscher Musik” („Saksamuusika pärand”),  pühendatud on ta aga Rootsi kuningapaarile ning autograafki asub Stockholmis Kuninglikus Raamatu kogus (Rootsi Rahvusraamatukogu). Oma kaasaja sündmustega seotud ooperi sünnilugu ning vahetuid tagajärgi tuleb vaadelda laiemas regionaalses ning (kultuuri-) poliitilises kontekstis. (Schaper 2013)

Ooperi sündmuste keskmes on Skåne sõda (rootsi keeles Skånska kriget, taani keeles Skånske Krig), mis toimus  aastatel 1675–1679 Taani ja Rootsi vahel. Sõda peeti Rootsis Skåne maakonnas. Sõja põhjus oli Taani soov saada tagasi Skåne maakond. Sõda lõppes 1679. aasta Lundi rahuga, mille järgi säilis sõjaeelne olukord (status quo). 

Johann Valentin Meder ei aimanud ilmselt kõige pöörasemateski unenägudes, et 337 aastat hiljem on ta uurimistöödes ja blogisissekanntes sees.

Kuid kõik, kes enanst loomevankri ette rakendavad peavad arvestama - loodu jääb. 

Endistele, praegustele ja tulevastele

Üks, mis mind alati õppetegevuse juures paelub, on uute teadmiste avastamise ja analüüsimise protsess. Ning sealjuurde tõdemus, kuidas küll ühe ajastu inimestel võib sedasi vedada küll RVV-de, teaduslike ja sotsiaal-poliitiliste võitude, valimis- ja hääleõiguse ning õppimisvõimaluste üle.

Tänud selle eest, et loodus, tunnid ja elu mind just praegusesse aega tõid. Ja mulle võrdlemisi lahtise pea andsid, mida olen saanud ühe erihariduse, kahe bakalaureuse ja ühe magistri juures täieliselt rakendada.

Sealt aga ka tänase sissekande peateema juurde - täna tähistatakse rahvusvahelist üliõpilaspäeva (muuseas ka üleilmset enenaegselt sündinud laste päeva).

Mida ma kogenud üliõpilasena soovitaksin? Näiteks oma poegadele, kes nelja ja poole aasta pärast asuvad teadusustest sisse murdma (ja E kukuks muuseas imestunult pikali, kui ta kuuleks, mida tema kõige vanemad lapsed õppida soovivad 😉 )?

Südame järgi valimist ja soovitava ära tundmist KOHE. 

Järjepidevust, keskendumist, pühendumist. 

Loengutest käimist.

Seminaridest ja praktikumidest osa võtmist.

Tähtaegadest kinni pidamist.

Ajaplaneerimisoskust.

Aga kindlasti ka tõsiasja, et üliõpilased on noored, energilised, reeglina uute mõttesuundade pooldajad etc, etc, etc.

Kas mulle meeldis üliõpilane olla? Jah, meeldis.

See õppimise aeg oli huvitav. 

Kõik need hinged jaguajal

Mitu korda ma olen surnuid näinud?

Eelmise tööalaselt nii 100x kindlasti. Matustel olen olnud kümnel korral, neist korraldanud olen kolme. Ning tegelikult tuleb tõdeda ja aduda, et need on pelgalt paberinumbrid, tegelikkuses on nende taga ikkagi selge ja kindel inimene, selge ja kindel kaotus, selge ja kindel...

Mis täpsemalt? 

Ja milleks on üldse vaja matuseid?

Matused on riitus, traditsioon, mis annab võimaluse tõdeda kadunu lahkumist ja kui ausalt öelda, siis on see lähedastele vajalik – võimalus viimaseks hüvastijätuks ja peielauas MÄLESTATAKSE inimest. Räägitakse lahkunuga  seotut, meenutatakse. See aitab lähedastel kaotusega tegelema hakata.

Matused on viimane austusavaldus lahkunule. Viimane kord, kui TEMA on veel elavate keskmeks.

Ning täna süütavad kõik elavad eelnevate põlvede lahkunute jaoks küüünlad, et neil oleks korraks valgem tee tulla. 

Ning tegelikult tahaks kasvõi korraks oma vanematega kõnelda, kasvõi korraks....

Reformatsioonist möödunud 182 625 päeva

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus, oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Legendi kohaselt naelutas täna, 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517, Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 teesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri). 

Nii räägib meile vikipeedia.

"Kes 20. aastateks pole ilus, 30. tugev, 40. tark ja 50. rikas, see jätku lootus, et need asjad juhtuvad"

Nii olla Martin öelnud.

Kuid mäletan dotsent Villandi loengutest, et tänu Lutheri entusiastlikele mõtetele ja tegudele hakkas meil siin arenema omakeelne kirjandus, saime parema usu ning üldse...Lutherist oli kõvasti kasu.

Insuldipäev

30-aastane esmassünnitaja; 40.ndates tervislike eluviisidega ajakirjanik; 60-aastane alkohoolik; kõrgetes 80.ndates vanamemm; kuulus näitleja; nõudepesija odavas sööklas; moslem; kurttumm bulgaarlane; HIV-positiivne narkomaan ja illegaal Moskvast; rikas inimene; vaene inimene; skisofreenik  - seinast seina tõdemus issanda loomaaia kirjususest ning ühisnimetajast - neid kõiki oli tabanud insult.

Aastad 2001-2012 olid ses mõttes vaheldusrikkad, et kõrgkooli avalike suhete juhi ja pedagoogi esimeste aastate vaheldudes sai oldud õde neuroloogises taastusravis (ja seal polnud pelgalt insuldikuid) ning haigla oli üks neid kohti, kus tuli elukogemust ja maailmapildi avardumist lademetes. Mõndagi panin ma kirja oma esmateosesse ja kes on lugenud, see on lugenud.

Vahel küsisin eneselt, et miks loodus mõnda inimest selliselt karistab ja ei pidanud üldse silmas pelgalt haigust, vaid just seda,  milliseks muutus insuldihaige oma pereliikmete jaoks.

See selleks, kes ikka tahaks oma elust loobuda ja seda ümber muuta, kuna ema või isa on nüüdsest alates voodihaige (noorematega läks tihti ikkagi paremini ja taastumine oli tõhus), aga just see suhtumine, eks? No mis parata, inimesed on nagu on ja maailm on just selline nagu on.

Kuid täna on ülemaailmne insuldipäev ja tasuks üle korrata, mis see insult siis on ja miks seda enesele külla, koju, tööle ega üldse lähedusse ei tahaks, aga mis siis tegema peaks, kui see ikkagi juhtunud on.

Mõtestada audiovisuaalset pärandit

Aastaid tagasi oli minu südamesooviks minna režiid õppima, kuid nagu varemgi seda maininudd - ei õnnestunud ning nüüdseks olen leidnud hingehääle, mis töötab igas olukorras.

Kuid ometigi ei saa sellest režiiga seonduvast tihti ööda - vaatan filme, uurin nende tegemist, võttepaiku, stsenaariumit, kuidas valiti osatäitjaid, mis hetki seal on, kuidas selekteerub muusika etc, etc, etc.

Põnev on ka teadmine, et inimene, kes õpib/on õppinudd filmindusega seonduvat, oskab näha asju väga huvitavatest perspektiividest ning peas hakkavad kerima pildid, mis mõtestavad ennast ja suhestuvad sinuga.

Veel huvitavam on asjaolu, et täna on audiovisuaalse pärandi päev. Üllatav moment, aga sisaldab eneses tohutult vajalikke hetki:

*tõstab inimeste teadlikkust audiovisuaalse pärandi säilitamise vajalikkusest

*pakub võimalust tegeleda oma rahvuse või asukoha kultuuriloolisuse pühitsemiseks

*parendab teadlikkust erinevate arhiivide tähtsusest

*tõmbab meedia tähelepanu kultuuriloolisuse säilitamisele

*tõstab audiovisuaalse pärandi kultuurilistmärkimisväärsust

*toob tähelepanu keskmesse arenemisvõimaluste puudulikkuse kõrge riskiga maades (sõjakolded, madala elatustasemega riigid, katastroofides kannatanud piirkonnad)

Isiksus

Sõna “isiksus” kasutatakse silmatorkavuse, unikaalsuse ja erakordsuse tähenduses.

Isiksus – kuulus, väljapaistev inimene. Mõnel inimesel on isiksust rohkem kui teisel, see on silmapaistvam, erilisem, eredam …

Isiksuse kõige sagedasemad epiteedid on tugev, täiuslik, võimas, silmapaistev, legendaarne, kangelaslik, karismaatiline. Isiksuseks olemine on midagi head. Seda eksisteerib teatud kindlas astmes.

Viki väidab aga nii: "Isiksus on isikule omased tunde-, mõtte- ja käitumismustrid, isikut iseloomustavate ja eristavate psüühiliste omaduste summa, mis on käitumise stabiilsuse aluseks.

Isiksus hõlmab kõik isiku püsivamad omadused, nagu vajadused, temperament, võimed, harjumused, hoiakud, väärtused, minapilt ja tüüpiline käitumisviis. Neid nimetatakse sageli isiksuseomadusteks; nõnda võib isiksuseks nimetada indiviidi kõigi isiksuseomaduste kogumit. Siiski mõistetakse isiksuse all enamasti nende omaduste struktuuri, kus näiteks ühtesid omadusi peetakse teistest kesksemateks." 

Teatud isiksuse omadused, mis seal struktuuris silma torkavad, on tihti hämmastavad. 

Vahel on inimesi, kes on nii säravalt sõbralikud ja seest nii tühjad, et valus hakkab; vahel on kahepaikseid, õelaid ja vahel luuüdini rumalaid isiksusi. 

Kuid õnneks ei puutu nendega igapäevaselt kokku.

Statistiliselt ettelugedes sh ka osteoporoosist ;)

Kolm ühes komplekt. 

Täna saab rääkida ettelugemisest, täna saab kõnelda maailma statistikapäevast ning ka osteoporoosile pühendatud päevast. 

Florence Nightingale saavutas Krimmi sõja ajal suure läbimurde, kuna oskas hea hoolduse ja statistilised näitajad korrelatsiooni lüüa: ta pani tähele, et haavatud meeste paranemisnäitajad tõusid tunduvalt, kui õhutada ruume, anda värsket vett, valmistada kvaliteetsemat toitu, vahetada korralikult voodilinu, pöörata tähelepanu ruumide hügieenile, vahetada sidemeid tihedamini ning lasta vahepeal patsiente vannitada (voilaa ja sedasi sündiski kaasaegne õendus) 

Osteoporoosiga pole veel väga tihedalt kokku puutunud, tean, et see on vanematel inimestel ja rohkem naistel, seotud östrogeeniga. 

Ettelugemisega on aga sedasi, et kord  Heljo Männi "Mõmmiaabitsast" juttu poegadele ette  lugedes  ärkasin sellest, et raamat kukkus peost maha....Arvake ära, kes veel rahulikult üleval olid? 

Täna tähistame tööalaselt ka kahte ühes - loeme Soome Vabariigi 100. sünnipäeva puhul "Kalevalast" katkendeid - pühitseme sugulashõimu homse hõimupäeva tarvis ning ettelugemist ka.

Toidu tuimestused

Anesteesias on sedasi, et enne operatsiooni süüa ei tohi. Ja tihti on nii, et toit tuimestab seesmisi valusid. Hingelisi. Kas pole mitte huvitav paradoksaalsus, et mõlemat tähistatakse just täna?

Haa ning ajaloost saab üllatavaid asju teada - nt 111 aastata tagasi tegi endine sunnitööline Friedrich Wilhelm Voigt ajaloolise sulitembu  vanakraamiturult ostetud kaptenimundrit kandes ja kapten v. Malsamina esinedes. Mees  tungis Köpenicki linnavalitsusse, arreteeris linnapea ja konfiskeeris linnakassa. 

Nürnbergis aga said 71 aasta eest sõjakurjategijad korralikult karistatud. 

105 aasta eest aga sündis Saulepis modernistlike ja staatiliselt põnevate teoste autor Karl Ristikivi. 
Ja 163 aastat tagasi ilmselt üks suuremaid esteete siinpool päikest, kes Dorianiga kirjutas end paljudesse mõtetesse - Oscar Wilde. 

Katastroofe vähendades

13. oktoobril tähistatav rahvusvaheline katastroofi vähendamise päeva sattumine reedele  võib olla veider kombinatsioon, sest ebausk ju....

Kuid lootkem parimat.

Keegi ootab su kirja...

Armastuskirjad, kiri sõbrale, kodeeritud teade teksti vahel, teavitus, telegramm, pakk, ajaleht etc, etc, etc

Tundub huvitav olevat kogu see side ja postiteenus. Suuremat süsteemist teadmata on nii, et Eesti riiklik postiteenistus on välja kasvanud 1636. aastal asutatud Rootsi riiklikust postisüsteemist. Eesti- ja Liivimaal viidi kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse postimäärus ellu 1638. aastal (mõni ime, et Rootsi ajast kui kuldajast Eestis räägitakse).

Asi edenes edasi - postiliiklust Eestimaa kubermangus korraldas alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond. Kubermangu läbis kolm postiteed (trakti: mis ühendasid kubermangulinna, Tallinna ja keisririigi pealinna, Peterburi; pealinna Peterburi läbi Liivi- ja Kuramaa kubermangu Preisimaa kuningriigiga; postitee, mis ühendas kubermangulinna, Tallinna ja kubermangulinna Riia), mille äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.

Enne 1917. aastat oli Eesti Vabariigi territooriumil 157 postiasutust, lisaks kolm iseseisvat riigi telefonikeskjaama.

25. veebruaril 1918 võtsid Saksa okupatsioonivõimud Tallinna postkontori üle ja likvideerisid senise postisüsteemi.

Olid ka postitalud või kirjatalud  -  postiasutuse tüüp Eestis. Postitalud asusid üksteisest keskmiselt 4 km kaugusel, neid oli umbes 2800. Postitaludes toimetati lihtkirjaposti (ka ajalehtede) vastuvõtmist ja väljaandmist ning müüdi postmarke, tempelmarke, postpaberit ja ümbrikke. Postitalu, kus polnud telefoni kõnepunkti, nimetati kirjataluks.

Postitalud olid avatud 2 tundi päevas. Postitalunikud ei saanud rahalist tasu, välja arvatud eritasu kirjade laialikandmise korral. Nende endi post toodi riigi kulul koju ja nende koju ehitati riigi kulul avalik telefoni kõnepunkt ja neil ei tulnud kanda telefoni abonementmaksu.

Esimesed Eesti postmargid ilmusid müügile 22. novembril 1918 – lillemuster (5 kopikat) ja 30. novembril lillemuster (15 kopikat).

Mujal maailmas arenes postiteenus omal moel ning postiljonide arhetüüpe kohtab igasugustes erinevates loomeväljundites: Tammsaare "Lehekandja nr. 17"; Petškin Prostokvašino lugudes; uppunud postitooja "Kahes kaptenis"; postiljon taustategelasena Ruth Rendelli "Edevus on visa hingega"  ja Sidney Sheldoni "Meistermänguris"; filmis "Postiljon helistab alati kaks korda"; lauludes "Ten o'clock Postman" ja "Uhke postipoiss sõitis kord maanteel"; Joseph Roulini ja Vincent van Goghi maalidel...

Nojah. Tegelikult on tänase sissekande eesmärgiks pidada meeles rahvusvahelist postipäeva. 

Siuru esmakordselt ja avalikult

Sada aastat tagasi esines Siuru esmakordselt avalikult. Tallinnas. Estonia saalis.

Isekeskis mõeldes - nad olid tõesti hämmastavalt moodsad ja kaasaegsed, boheemlaslikud, kirglikud oma tegemistes ja tundeelamustes. 

Kuigi ilmselgelt elitaarsete kunstiinimestena (kuidas õnnestus meestel va Semper pääseda sõjalise kutsealuse staatusest?) oli neil maailmas valitseva poliitilise olukorra taustal võimalus meeliskleda loomingus ja tegeleda omaenese tundemaailmaga, on nad jätnud jälgi kõik koos ja eraldi - Gailit, Adson, Under, Tuglas, Visnapuu,  Semper, hiljem Alle ja Barbarus. 

Tõmban mõneti paralleele Euroopaga - kui Zürichis 1916 alustatud dadaistlik suundumus oli reaktsiooniks ilmasõja hulluse vastu, siis võiks ka Siuru olemasolu ja tekkimist seostada mõneti just sellega, et keset häda ja risti ja viletsust oleks ometigi üks vaiksem ja tasesem pinnas, kus tundetormidele valla lasta.

Eile kõndisin Siuru majast mööda, mõtlesin kõige selle peale, mis võis saja aasta eest neis akendes toimuda, missuguseid mõtteid nad võisid mõelda ja...kuradima kahju, et "Printsess, paaž ja Feliks" valitud filmiks ei osutunud...

Ning ma mõistan ka, miks Marie ja Friedeberdi suhtest suhet sellisel viisil ei saanud, miks Under otustas lõpuks ikkagi Adsoni kõrval vanaks saada ja miks Tuglas Eloga oma eluteed sidus (kahtlemata oli tegemist särava naisega ning teda võib nüüd julgelt iseseisvalt kirjanikuks pidada - tema päevikud on kõnekad, kujundlikud, kirjanduslikud, informatiivsed) - kumbki poleks suutnud loobuda Suure Sära nimetusest, sest kahtlemata on ühe luulelaad ja teise novellitsemine nüüdiskirjandust mõjutanud viisil, millest toona ainult unistada osati.

Ning saja aasta eest vakatasid hääled, kui kuulati.. aga mil viisil see esinemine toimus...?

"/.../Vägivald armastab vabadust

tahab ta võita ja vallutada. Vägivald igatseb vabadust 

enda naljale kallutada. /.../" Haa, kes meist ei teaks, eksole? Aga ometigi on ka vägivallatusega võimalik asju ajada.  Mõelda vaid kõikide nende kordade peale, kui ajalugu on endasse kirjutanud inimsusevastasust. Loomade vastasust; õiguste vastasust..

Oli inimesi, kelle põhiideoloogia seisnes just vägivallatuses ja tema sünniaastapäeva auks seda tähistataksegi - Mohandas Karamchand Gandhi.

Head vägivallatuse päeva.

Jerometa vist poleks...

Rahvusvahelisel tõlkijate päeval võiks pisut mõelda sellele, kuivõrd keeruline võib olla ühe või teise kirjandusteose sisu õige ja täpne tõlkimine inimese jaoks arusaadavasse keelde.

Tõlkimine on väärt tegevus, aga mitte igaüks ei sobi tõlkima.

See on võrdlemisi keeruline protsess.

Leida sõnadele õiged ja täpsed vasted, panna laused parimas rütmis jooksma, vaadata, et tekst terviklikuks moodustuks.

Tõlkimine on tundlik ja oskusi nõudev kunst. Ning lisaks - asjad ei sünni ju lihtsalt iseenesest. Et teeme nüüd siis rahvusvahelise tõlkijate päeva, nii tore, nii tore...

Ta on mingi mõte ja eesmärk.

Milline siis?

Rahvusvahelisel tõlkijate päeval peetakse meelest maailma esimest tõlkijat, Jerome'd (/dʒəˈroʊm/; ladinakeelselt: Eusebius Sophronius Hieronymus; kreekakeelselt: Εὐσέβιος Σωφρόνιος Ἱερώνυμος; c. 27.03 347 – 30 09. 420), preestrit, pihiisa, teoloogi ja ajaloolast, kes on saanud tuntuks seetõttu, et ta ühe enimtsiteeritud teose esmakordselt ladinakeelde tõlkis. 

Ja lisaks teadis Jerome juba toona, kuidas avitaminoosist üle saada. Igatahes märkis Jerome ennast ajalukku igaveseks ära. 

Vesi, vesi, vesi

Vesi ehk divesinikmonooksiid ehk vesinikoksiid ehk oksidaan on keemiline ühend molekulaarse valemiga H2O. Üks vee molekul koosneb kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist.

Vesi on üks kõige levinumatest ainetest nii Maal kui ka universumis: molekulaarsetest ainetest on vesi leviku poolest kolmandal kohal pärast vesinikku (H2) ja süsinikoksiidi (CO).

Seda teavad enamik koolipingis istunud inimesi.

Veel on kolm olekut: vedel, gaasiline ja tahke.

Sisuliselt igaüks meist teab ka seda, et veest on alguse saanud praegune elu Maal (ok - mööndustega, et väidetavalt).

Veestiihiad on ühtepidi lummavad ja teiselt hirmutavad. Vesi on suurem jõud kui inimene, ta on looduse üks võimsamaid nähtusi. 

Veeta kõik elus hukkub. Kiiresti.

Pärast pikka põuda on karastav vihmasadu väga teretulnud nähtus. 

Vett tuleb juua igapäevaselt. Juua tuleb puhast vett.

Puhas vesi on ressurss, mille hävitamine/piiramine/vähetähtsustamine võib anda saatuslike tagajärgi.

Juba muinasaegsed inimesed tabasid vee olemuse, veejumalate karistust on alati kardetud ning veeelu annab tänaseni põnevat teavet.

'Vesi' on aga sõna, millele endal on huvitav etümoloogia, ta on eesti üks vanemaid ja põlisemaid sõnu.

vesi : vee : vett  ◊ vedel, vetikas, vettima ? ← indoeuroopa *wed-

heti watar 'vesi'; armeenia get 'jõgi'; sanskriti udán 'laine; vesi';  vanakreeka hýdōr 'vesi'; rootsi vatten 'vesi'; saksa Wasser 'vesi'; inglise water 'vesi'; läti ūdens 'vesi'; vene voda 'vesi'

● liivi ve’ž 'vesi'; vie’ddõl 'vedel; õhuke'; vadja vesi 'vesi'; vetelä 'vedel'; soome vesi 'vesi'; vetelä 'vedel'; isuri vesi 'vesi'; Aunuse karjala vezi 'vesi'; vedeü 'niiske, märg'; lüüdi veži 'vesi'; veďel 'vedel; pehme'; vepsa vezi 'vesi'; ersa veď 'vesi'; mokša veď 'vesi'; mari βüt 'vesi'; udmurdi vu 'vesi'; komi va 'vesi'; mansi wit 'vesi'; ungari víz 'vesi'; neenetsi jiʔ 'vesi'; eenetsi bi(z) 'vesi'; nganassaani bi̮ʔ 'vesi'; sölkupi üt 'vesi'; kamassi bш 'vesi; jõgi'; matori bü 'vesi; jõgi'

Võib olla ka uurali tüvi. vedel on läänemeresoome tuletis. vetikas on tuletis, mis murretes tähendas 'vesine, soine', kujul vetik, (mitm) vetikad 'looteveed', tänapäevases tähenduses võeti kasutusele keeleuuenduse ajal.

Puhas joogivesi aga toob silme ette esimese asjana emaema talus olnud kaevu, kus ka kõige kuumemal päeval oli vesi selge, puhas, karge, jahe - ma ei mäleta, kusagilt nii head vett saanud olevat. 

Eesti fraseoloogia on täis veega seotud väljendeid:

*ennast vee peal hoidma, vee peal püsima; *kivist vett välja pigistama; *nagu külma vett kaela valama/viskama; *nagu hane selga vesi; *nagu kaks tilka vett ; *nagu kala vees ; *nagu tilk vett kuumale kerisele/kivile ; *nagu tuli ja vesi ; *vesi ahjus; *selge nagu  vesi; *sogases vees kalu püüdma ; *suud vett täis võtma; *sõelaga vett kandma; *tulest ja veest läbi ; *vee ja leiva peal olema; *vee varale jääma; *vesi kellegi/millegi veskile; *vett ja vilet tegema/saama/nägema; *vett peale lööma, vesi on peal; *vett segama; *vett vedama minema.

Kuhlala ngamanzi!!!

Šokolaadipäev

Päris tõsiselt - maailm tähistab täna šokolaadipäeva (no ok, vähemalt osa maailma). 

Kummalise kokkusattumusena on 101. sünniaastapäev Roald Dahlil, kes kirjutas "Charlie ja šokolaadivabriku" ning ilmselgelt sai ta oma teose algtõuke Reptoni koolis õppides, kus ta oli koos teiste kooliõpilastega Cadbury šokolaadivabriku proovimaitsjaks - vabrik saatis kooliõpilastele proovimaitsmiseks uusi šokolaadisorte. Ilmselt oli Roaldil toona unistus välja mõelda selline šokolaadisort, mis pälviks ka vabriku direktori, härra Cadbury enda kiituse. Aga mõned faktid šoksi kohta:

• Šokolaadi peamise koostisosa kakaovõi rohked rasvhapped ei tõsta vere kolesteroolitaset ega suurenda südamehaiguste riski.
• Nädalas võib süüa julgelt 200–300 g šokolaadi, tekitamata kahju südamele ja veresoonkonnale.
• Vältida tuleks kõiki teisi muid šokolaadi liike peale tumeda, kuna neis leidub ohtrasti piimarasvu ja suhkrut, kompvekkides lisaks veel troopilisi õlisid, mis tõstavad järsult vere kolesteroolitaset.
• Šokolaad sisaldab antioksüdante (alagrupp-polüfenoole), mis kaitsevad südant ja veresoonkonda, kaitsevad keharakke vabade radikaalide kahjulike mõju eest, aitavad vähendada mälukaotuse, kasvajate, silmakahjustuste, Alzheimeri tõve,
  
  parkinsonismi ja veel mitmete tõsiste tervisehäirete tekkimise ohtu.
• Šokolaad sisaldab rauda, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja vaske ning vitamiine A, B1, C, D ja E.
• Viimaste aastate uuringud on tõestanud, et šokolaad ei tekita aknet ega hambakaariest.
• Šokolaadi rasvasisaldus ei ole suur, keskmiselt 25%.
• Energiat annab 100 g kaaluv šokolaad keskmiselt 450 kilokalorit.
• Kõige puhtamas ja järelikult ka kõige suurema kofeiinisisaldusega keedušokolaadi 100 grammis on vaid sama palju kofeiini kui ühes tassis (1,25 dl) keskmise kangusega kohvis.
• Šokolaadis on leitud ohtralt „ajuvitamiini” ehk meeleolutõstjat türosiini, mis alandab ka vererõhku, stabiliseerib veresuhkru taset ning aktiveerib kilpnääret, kiirendades nõnda ainevahetust ja alandades kehakaalu. Türosiin on lisaks ka üheks lähteaineks „õnnehormooni” ehk serotoniini tekkimisele organismis (serotoniin reguleerib und, pärsib näljatunnet, väldib meeleolu kõikumist, kontrollib söömisel õigeaegselt küllustunde tekkimist ja teeb reipamaks) (vikipeedia.ee)

Head ampsu siis!!

Kas õunad on valmis?

Väike maarjapäev ehk ussimaarjapäev ehk ussi magamise päev. Rukkimaarjapäevast ei kõnelnud, see jäi muude asjade varju, aga ussimaarjapäevast kõnelen küll, sest seda püha teatakse Eestis alates 16. sajandist. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.

Kui enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.

Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks.

Üldiselt oli töötegemine ja metsaminek keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks.

Mõlgutades mõtteid vihmaniiskete õunapuude lehti ja õuni endeid vaadates, siis tundub, et vist on valmis jah. 

Kuid mulle meenub, et on mingi luuletus pealkirjaga "Enne ussimaarjapäeva", kuid ma ei suuda meenutada autorit, selle luuletuse lugemise konteksti ega muudki...

Rahvusvahelisest heategevuspäevast

Kaks heategevuses võrdlemisi tuntud naist läksid 20 aastat tagasi suhteliselt lähestikku kõige kaduva teed - Diana Frances Mountbatten-Windsor  ja Agnes Gonxha Bojaxhiu. Ühte teame printsess Dianana ja teist ema Teresana.

Absoluutselt mitte sallides väljendit maailmas ei ole asendamatuid (neid on kohe kindlasti - ema oma lapsele; laps oma emale; inimesed, kes on olnud niivõrd ainulaadsed - Einstein, Bach, Tesla etc), siis võib nende kahe kohta öelda, et mitte just täitmatute kingade kandjad, kuid kahtlemata raskesti sama rada tallatavate inimestega oli tegu küll.

Omal ajal varjutas Diana ootamatu surm ja matused sisuliselt täielikult ära ema Teresa surma, kuid see ei muuutnud asja - 05.09.2012 kuulutas ÜRO (15 aastat pärast tema surma) selle päeva rahvusvaheliseks heategevuspäevaks ning sedasi mälestatakse toda albaanlannat, kes juba väikese tüdrukuna teadis oma kutsumust, ikka ja alati. 

Eelmisel aastal pühakuks kuulutatud naine pole pelgalt kollektiivsesse mällu kinnitatud, vaid ta on ka poplooris muutunud omamoodi võrdluseks: "Kas ma tundun sulle ema Teresa olevat?"

Aga heategevus on inimlik, soov abistada nõrgemaid, väetimaid, viletsamaid, õnnetumaid - see tuleb kusagilt südamest, hoolimisest, hingest, mis tunneb ja kuuleb rohkem ning mida puudutavad teiste mured ning hädad. Abistada isikuid, kes on mingil põhjusel kehvas seisus (ja mitte segi ajada sellega, et reaalsed kohustused kellegi või millegi suhtes pole halastus, vaid ongi reaalsed kohustused).

Sobimatuna kuidagi õe kingadesse oma loomu poolest, on siiski seesmine soov olnud abistada kedagi (miks satun ma muidu kõige veidramatesse hetkedesse küll narkomaani, küll joodikut päästes!!) ja loodan, et nelja aasta pärast saab hakata täitma suurimat unistust WHO-s töötamisest, aga eks paistab.

Üldiselt on soovitus "Üks heategu päevas" vägagi humanne tegevus.

Harimise mõttes soovitaks osadele isikutele, kes enesekeskses imetluses hästikorraldatud pseudoteaduslikku umpa-lumpa keskel sisuliselt mitte midagi tehes aega veedavad, pöörata pilku mõnele lehele, mis räägib inimlikest väärtustest - lihtsalt selleks, et aduda, kui tühja ja pealiskaudset elu elatakse (ja igal võimalikul sammul sotsmeedias presenteeritakse) ning asuda tegelema tõsiste väärtuste loomisega, pelk hedonism on haritud inimeste juures lihtsalt õudne nähtus.

Kuid - olgem siis üksteise suhtes tähelepanelikud, märgakem hädalisi ja aitame üksteist.

*Pilt laenatud veebist

Markantne ühik aega

Tajudes kuupäevade ja numbrite kokkuleppelisust ning kiigates kasvõi enese harimiseks kalendritesse, selgub, et 1. september on kuradima mitmekülgne kuupäev.

Rändtuvide ja poolakate jaoks oli see kahtlemata üks kurb hetk - ühel puhul suri 01.09.1914 viimane rändtuvi isend ning teisel puhul, 1939. algas ametlikult  Poolale kallaletungiga II ms.

Samal kuupäeval on avatud riiklik viljasalv, avastatud asteroid, suletud teatrid, varieteed etc (arvake ära, millega seoses), sündinud ohtralt kunstnikke, majandustegelasi, kirjanikke; kaotatud õppemakse, alustatud segakoolide temaatikaid; tehtud riigipöördeid, avatud skulptuure; tehtud esimene vereülekanne ETC. 

Euroopas ja Aasias on see paljudes maades esimene koolipäev ning üldiselt üks tore teadmiste päev.

Enesele oli 1. september aastaid elevuse ja õppimisega seotud kuupäev, nüüd aga kindlasti askeldusterikas nii lapsevanema, klassijuhataja kui kolleegina.

Nagu alpinist, kes vaatab ootusrikkalt algavale tõusule ning tõdeb võimete, energiavarude, varustuse ning valmistatuse taset - kõik on OK.

PS: pildid veebist