Krussis sõlmed

Blogija on murelik. Iseenda, oma laste, oma perekonna, maailma, töö, ülikooli ja veel tuhande ning ühe asja pärast. Ta on kui murelikkuse raudahelatest keerdunud pundar. Keeruline ja krussis sõlm, mille lahtihargnemist ei tulegi veel.

Tahtes muuta iseennast, tuleb sellega kaasa paratamatult mõni probleem, mis kohe ootab lahendamist. Rahamure, pabistamine lähedase haiguse pärast, sügisene sessioondepressioon (jube hea - nagu eesti regivärsiline alliteratsioon ja assonants, kuid ainult järgsilpides - selle kohta üks õppejõud luges kunagi midagi, aga milla, kus ja kas ikka...), tegelikult peaks justkui hõiskama, et elu on õitseng, noorust me elu kaht korda ei kingita (kuigi 32 pole vist enam päris noor, aga noh nooruslik) ja leidma igast päevast selle parima tera üles.

Tänane tera - asutasin ennast suure õhinaga kõhutantsu. Trenniriided kotis ja meel selleks dramaatiliseks elumuutuseks valmis, aga mida ei leia, on maja, kus kõhtu tantsitada. Koom, eksole? Tulin koju tagasi. See selleks.

Enam ma hea pole

Uihh, kuidas ma ei talu teatud sõnu, mida inimesed kasutavad - jätkusuutlikkus, tolereerima, nummi, jammi, päikest.... Neid on veel.

Aga need sõnad tulevad mulle meelele ja keelele, häälele ja ajule, kui ma mõtlen teatud vahejuhtumitele elus. Halbadele. Headele. Igasugustele tegelikult.

Täna pakkus ülemus mulle vaherahu ehk lepitust (vaata postitust 08.10). Aga kas ma siis võtsin selle vaherahupaku vastu? 
Hähh, loomulikult mitte. Mul oli vaja lihtsalt õlgu kehitada ja järele mõelda, aga ülemus tuiskas minema ning ütles jäiselt, et jääb siis nii. Kuidas niiiii? Tahtsin küsida ja jälle tulid nuuks, pisarad ja uus meik....

Tundsin, et ma ei suuda enam oma leebes väljenduses tolereerivat sallimatust enam välja kannatada ja sündis otsus - enam ma pole hea, nutikas ja anderikas õde ega lahke ja leebe naine, kes oma kaksikutega üksi jäetud nagu konn enne talvepuhkust.

Ei ole hea ja kõik. Nii lihtsalt see otsus sündiski. Hakkan oma elus selga sirgu lööma ja heidan endalt saamatusekuue, mis talumatult jalgades toklneb. Kõik. Otsused on vastuvõetud ja nõuavad täitmist de facto.

Kuidas, seda ma veel pole välja mõelnud. Aga ma mõtlen.

Lame päev

Tänase päeva võib vabalt kanda elu miinuspoolele. Lihtsalt üks kehv-kehv päev. Miks? 

Esiteks on blogija kohutavalt juhtmeks muutunud, kuna pidevalt on hõivatud olme kribu-krabu ja tööga. Eelmisel päeval oli tööl sellise ümamrguse sünnipäeva tähitsamine ööklubis Spider ning seal siis sai haljast timmitud ja veidi isegi tantsitud ja lobisetud ja igasugustest huvitavatest grupiaktsioonidest osa võetud, aga tänane päev algas blogija suhtes kehvasti - esiteks helises kell liiga vara ja ei suutnud ennast kuidagi käima saada.

Teiseks oli pool kohalviibivast personalist silmnähtavalt torssis millegi üle ning kui ma oma kohvikruusiga protsekas tablette panin, tuli ülemus ja viis mu kruusi sõnadega: "Postis võib kohvi juua, aga siin mitte," ja viis mu tassi minema. Ausaltöelda oli see kaunis haavav mu meelest ja nii see esimene pisar põsele tikkus.

Kolmandaks toimus selline asi nagu osakonna üldkoosolek, mida tehakse kord nädalas ja selles ruumis kus tavapäraselt enam-vähem liikuvad patsiendid einestavad, aga see kippus lõunaajale jooksma ja andsin üsna vale korralduse edasi, et täna söövad kõik patsiendid palatis ja pärast tuli ülemus ja sähvis, et ma pidagu piiri ja tema pole ennast minu asetäitjaks määranud ja üldse polevat see esmakordselt juhtunud. No ja muidugi, hellake nagu ma viimaste kuude sündmustest olen, pill lahti ja kinni enam ei jää. Lisaks oli tööd palju, sööma ei jõudnud ja ma kaalun tõsiselt minna kuskile elustamistrühma tööle.

Saaks koju ja magama. Lisaks pole E. endast tänaseks märku andnud ning ilmselt teda meie pojad ikkagi ei huvita.

Väga-väga niru ja masendav päev oli täna.

Lame-lame-lame sõnaga.

Savi, pesu, pood ja palk

Pojad voolivad savi, pesu kuivab, poes käisin ning palk kanti eile üle.

Aga - miks seda üldse rääkida? Miks üldse millestki vestelda, miks midagi üles tähendada?

Milleks, eksole?

Aga selleks, et täna on selline päev, kus kirjutada kirjutamise pärast. lLhtsalt mulle meeldib kuulata, ja mitte midagi muud, kui -

Esimene oktoober

Esimesed kuupäevad seostuvad alati millegi natuke uue algusega:

1. alustatakse dieeti

2. lõpetatakse suitsetamine

3. oodatakse palgapäeva

4. algab uus aasta nii akadeemiliselt kui astronoomiliselt...

Ja veel igasuguseid asju. Minu jaoks oli seepuhkne esimene kuupäev tähendusrikas, sest ma vist jätan suitsetamise maha. Mõttetult kalliks muutunud tervise närvetamine. Vaatan, kas tulen sellega toime või. Seniks aga...