Kaitse ja kallista oma looma

Nii...Kiti, Neegus, Missu, Triibu, Stella,  Tsooru, Kruger; erinevatel aegadel on olnud veel hamstrid, merisiga, oravad, kalad ja dobermann Clyde, nüüd Kruger või Krux või Pupsik (oleneb meeleolust).

Tunnetega ja elusolendid. Pingemaandajad, rõõmurullid, lustimasinad ja samas nii siiralt sõbralikud (õigesti kasvatatu)

Eluosa ja elu osa.

Väike prints ütles rebase kohta, et sa vastutad kõige eest, mille oled kord taltsutanud.

Parafraseeriks - tuleb vastutada kõige elava eest, millega kokku puutud. 

Kaitse looma, ta väärib seda.

Lõikuskuu alguses

Suurem osa puhkust on möödas, mõned nädalad siiski veel ees ja see on olnud vaieldamatult elu parim puhkus. Lihtne ja vabastav.

Täpselt kuu aja pärast tuleb vaadata õppuritele silma, tõdeda nende kasvu viskamist ja et samm põhikooli lõpule on taas lähemale astutud, aga seniks - miks mulle varem august pole meeldinud?

Mu pojad on augusti lõpus sündinud. See on nende kuu ja see on ilusal ajal tegelt. 

Hommikusse jahedusse on lisandunud midagi seletamatut, mingisugune lõhna meeleolu, mis viitab kergelt seentele ja valmivatele marjadele, aga samas hommiku kadudes näitab täieliselt välja, et tegelikult on suvi veel peremeheks. 

Pärast vanemate surma olen ma mitmel korral mõelnud, et tuleb ümber hinnata vaated, mõtted, hetked, sest tegelikult on igas päevas midagi,  mis tasub talletamist, meenutamist, järelpilku.

Lapsepõlvest mäletan hämaraid ja jahedaid maakoitusid, kui vanaema ja vanaisaga sai lauta mindud ja ma siis vaatasin, kuidas nad seal loomi talitasid, aitasin vanaemal piima kurnata ja aitasin veel magavale vennale ja täditütrele hommikusööki teha (jah, ma olen eluaeg varajane ärkaja olnud, nagu mu isagi oli).

Mäletan nendes augustihetkedes valmivate sibulate lõhna, äsja niidetud ädala krudinat sõrmede vahel, pesadest võetud kanamunade soojust ning peenralt korjatud mahlaste kurkide mekki. Pöidlaotsasuurused tikrid ja sõstrad, küpsenud ploomid, ainuliselt magusad õunad (nt Valge Klaar enne, kui ta selleks vastikuks jahupalliks muutub ja siis ma ei teagi täpset nimetust, aga vanaema kutsus neid lambaninadeks - ülim elamus...). Prisked porgandid, lõunasöögiks värksed kartulid ja sibulapealsetega tehtud salat.

Muide sibulavõtul jäi ju alati neid rohelisi otsi lademetesse, mulle ei meenu üldse, mis nendest sai? Ilmselt viidi põllult ära, aga kuhu?

Nüüd vaatlen oma koduaeda  ning sellel aastal on mul pelgalt õunad, sõstrad ja rabarberid. Ühe aasta lihtsalt  jätsin vahele. Eks paistab, kas külvan järgmisel kevadel.
Kuidagi  nukker alatoon?
Tegelt mitte, lihtsalt august toob kaasa romantilisema mõttelaadi ja ootused sügisele.

Liiga lihtne elu...?

Kuidas võib inimene elu keeruliseks elada?   Iseenesest on selleks mitmeid võimalusi:

*pidada maha raju pidu, ärgata hommikul võõras linnaosas, võõras toas ning seejärel avastada paanikas kaks nädalat hiljem, et lisaks võimalikule rasedusele, on oht veneroloogiliselt ajutiselt või siis eluaegselt endal mingit tõbe ravida.

*avastada pärandust vastu võttes, et pärandaja pilgutab  ülevalt silma, sest postkasti kopsatanud teade kutsub üheselt viivitamatult ühendust võtma juristiga nendes ja nendes pärandaja jäetud võlgadega seotud küsimustes.

*armastada vale inimest.

*teha tööd, mis ei meeldi.

*põdeda tõsist ja elustiili häirivat haigust

*elada vanas majas.

Kuni viimase punktini olid hüpoteetilised võimalused, see viimane punkt aga lajatab oma karmi reaalsusega igapäevaselt ja...

Iseenesest üks huvitavamaid nähtusi on olla osaline protsessis. Kõikides oma mitmepalgelistes suundades, eksole?

Osaline olla ümbertegemise protsessis - see on mõõdukalt vahva, aga teha ümber ümbertehtud asju, mis on eelnevalt harvaesineva põhjalikkusega teostatud, siis... ohhhhhh. 

Aeg, raha, mõtted, ideed, teostused, protsessi käigus avastuvad muutused, uuendused, pidev valmisolek halvimaks, mis olla võib ja tõdeda, et see nii tegelt ongi. 

Lilli Prometile on  kunagi öeldud tema "Meesteta küla" ümber kirjutamise vajaduse kohta (teos osales romaanivõistlusel ja sai esimese koha, aga veto pandi peale, sest toonased võimulolijad leidsid, et kirjanik kujutab tagalaelu liiga negatiivselt) - see sarnanes pintsaku õmblemisele nööbi ümber...

Kõik kõlab kokku kunagisest menufilmist pärit lausena ("Hot shots! II"): nad läksid päästma päästjaid, kes päästsid päästetuid päästjate käest...

Lootes minna sügavuti...

...pidevalt rohkem ja rohkem süüvides, kihte eemaldades ja nii hinge, elu kui ka lihtsalt nt põrandaid alasti võttes, tuleb esile jahmatavaid leide. 

Mis on inimestel arus, kui nad korraliku laudpõranda üle värvivad? Ja mitte üks vaid kaks kuni kolm kuni neli korda? Jõleda pruuni värviga?

Miks, miks, miks? 

Kas kartus oli nii suur, et võib tekkida korralik laudpõrand? Kas omal ajal ei teatud, et seda saab nt lihvida ja õlitada? Õudne, kui inimestel puudub visionäärlik perspektiiv.

Sama muuseas ka erinevate kirjastuste osas ja sealhulgas  kultuurkapitali suhtes. 

Igasugust saasta ollakse nõus välja laskma. Sõna tõsises mõttes on palju-palju-palju igasuguste jama kirjastajate riiulitel, aga tõeliselt head käsikirja (pole pelgalt minu arvamus, olen lasknud seda erinevatel inimestel lugeda), kui see on otse nina alla lahkelt kandikul,  ära ei tunta. Aga.. ilmselt korralikkus ei müü - liiga vähe seksi, uima, hälvet, nivelleerumist. 

Et üks naine 23-aastasest alates ühele mehe pühendas ja sellest võrsus 62 aastat kestnud abielu või et inimene jäägitult kirjutamisele andus, luues nii stsenaariume, näidendeid, romaane, novelle, esseesid, luulekogusid kui ka omanäoliselt dokumentaalseid pöördumisi minevikule - see on ju mõttetu. Oleks tal ohtralt armulugusid olnud, pidevalt püshhoneurootilises haiglas ravil viibinud, joonud, suitsetanud, suitsidaalselt rünnanund ennast ja meest - siis oleks bingo-bongo, aga laiahaardeline kirjanik, ema ja abikaasa - EI, EI, EI. 

Hüva, las olla. Kui ei ole ette nähtud, siis pole ette nähtud. Las ta jääb.

Sest Lillit nii sügavuti uurinud, sarnaneb temaga seonduv mu jaoks selle sama põrandaga - võttes ära kõik, mis on aegade jooksul selle inimese hingele ja füüsilisele kehale ja emotsioonidele ladestunud, on seal all ilus, tugev, sirge ja väga vähe töötlust vajav kandepind, mis on oma aegade vastupidavuses lausa hämmastavat poeesiat täis.

Vahest oli Charles Bukowskil õigus, kui ta ütles, et "litsidest on lihtne kirjutada, korralikust naisest kordi  raskem ."

Huigu (?) hullus

"Krahv Monte Cristos" on üks kirjeldav episood Edmondist, kes istub konginurgas ja kuuleb, kuidas kusagil vesi aeglaselt tilgub pisikeste piiskadena kivile ning esialgu ajab see hääl ta võrdlemisi hulluks.

Mõne autosignaal ajab täiesti hulluks.

Kunagi oli üks vanapapi, kellel oli kaasas mitu komplekti kuuldeaparaate ja üks neist läks tal niiviisi tööle, et otsisime terve osakonnaga allikat ja alles siis leidsime selle ajudele käiva pinina, kui olime reaalselt kõik patsientide isiklikud rõivad läbi kobanud.

Ühed glükomeetrid andsid tühjenevast patareist närvesööva plärinaga teada. 

Pesumasin piiksub, andes mõista, et trumlilood on nüüd sedasi. 

Aga... mul on aias kaks nädalat järjest huiganud mingi lind, kelle  ma identifitseerisin täpikhuiguna.  

Veider, et ta ei peaks pesitsusalana minu aias üldse olema, aga ta on hommikul 3.30 kuni õhtul 20.30 oma monotoonse heliga pidevalt kuskil ja piuksub ja piuksub ja piuksub...

Kuupmeetreid asju

Igasuguste remontimiste ja renoveerimiste juures on hirmutavamaid nähtusi asjade sorteerimine ja organiseerimine ja korraldamine, sest sa ei te kunagi, mida oleks vaja, mida mitte ja miks on vaja. 

Mõnele meist antakse loomupärane anne olla selekteerija ning taevas ise teab, kui kärmete näppudega olen eluaegast olnud.

Aga et üks maja mahutab nii palju igasuguseid asju.......

Imetabasus

Miski ei köida mu meeli paremini kui mai ja juuni varahommikud oma värskuses, karguses, linnulaulurohkuses.

Selles kõiges on mingi poeetiline selgus, mingi seletamatu seitsmes aisting. 

Ta (loe: loodus) kannab endas parimaid hetki, ja ta on nõus neid lahkelt sinuga jagama, et need talletuksid sinusse, kui sa nt detsembrikülmuses sedasama kaske kiikad või närbunud lehtede viimaseid virvendusi adud. 

Parim on tulemas. Soojus on tulemas. Suvi on tulemas...

Mida Tallinnas kuulukse?

Tähista Tallinna päeva ja tähista perepäeva. Täna. 

Inimlikult olulised mõlemad - sünnikoht, kasvukeskond, perekond. 

Maailma mõistes pisikene linn, aga minu jaoks koht, kus ma tegin esimesed hingetõmbed, sammud, märkamised, õppimised, tööd, lapsed ja armastused.

Tallinnat kasutasin ma kirjandusliku ruumina mõlemas romaanis ning kuigi minu uurimisobjekt liikus palju ringi, siis temagi oli kasvanud Tallinnas ning tundis neid tänavaid risti ja põiki.

MINU linn.

________________________________________

Pildid FB-st (Ulakas plika) ja delfi piltidest

Maine

Haa ja mitte ses mõttes, et kas mu pea hõljub pilvedes või mitte. 

Pigem on asi selles, et maal veedetav nädalalõpp on nii... inglaslik.

Vaikne, rahulik, looduslik, rustikaalne. 

Mõnus, lõõgastav ja samas ka veidi nukker. 

Aga kevad on maal tore.

Linnas muidugi ka, kuid siin pääseb mai kuidagi hoosgamalt löögile.

Igatahes ühe rästapaari jagelusi kuulates tuli silme ette noorpaari kodu sisustamine....

Puhastustuli

Puhastustuli ehk purgatoorium tähendab katoliikluse järgi mööduvaid piinu, mis ootavad mõõdukalt patuseid pärast surma, enne kui nad pääsevad paradiisi.

Puhastustule ehk purgatooriumi mõiste kerkis esile 12. sajandi lõpul ning kinnitus kiriku ametlikuks doktriiniks 13. sajandi keskel. Puhastustuld kujutati sarnasena põrguga, kus inimesed piinlevad tules, kuid neid on seal lohutamas ja päästmas inglid. Puhastustules veedetud aeg sõltus inimese maapealsetest tegudest. Seda sai lühendada heade tegude, annetuste, patukustutuskirjade, palverändude ja palvetega. Maapealsesse ellu jäänud said aidata lahkunud puhastustuld kiiremini läbida, tellides eespalveid ja hingemissasid.

(vikipeedia.ee)

Aga on ka teistsugune puhastustuli, metafoorsem ja samas maisem. Koristamine. Suurpuhastus. Elamise korraldamine, kevadesse minek nii, et pesa saab korda.

Ja veider, et kui puhastad ja pesed, siis saab enda pea ja  mõtlemine selgemaks.

Üldse igasugused paigutamised, sorteerimised, katalogiseerimised - need on minu perioodilised eespalved ja hingemissad. 

_______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

Juhtmevabadus

Hahahahahaha. 

Sellise sõnaga haakuvad mitmed kohad, mis on juhtmevabad. Nt inimesed, kelle ajupoolkerade vahelised sillad ei lülitu vajalikul määral ümber, mõtlemine on aeglane või on ta muul moel veider - see inimene olla juhtmeteta. Vahel tuleb meelde ka mingi laulu sõnad: "Tõmba juhe välja seinast..."

Kuid elektri ja tehnika ajastul on oluline, et mingid juhtmed kuskil peaksid tolknema - küll abistavatest kodumasinatest pungil elamises kui ka selles meediaajastu vidinateohturusest tingitud elukeermes. No et arusaadavam oleks - selleks, et minu lameekraansesse telekasse pilt tuleks, siis on vaja asjandust, mida nimetatakse digiboksis, siis on vaja ruuterit ja seejärel ruuterisse tulevat kaablit, mis telefoniühenduse kaudselt minu majja oma teavet laotab. Kuid telekal on veel toitejuhe ja ruuterile peab elekter kusagilt sisse piiluma ja adpater nõuab oma osa. Lisaks veel läpakas laual ja kõlarid ja laualamp ka. Ning oma nutiseadet tuleb joota, sest muidu ...muidu on asi lihtsalt megapaha.  See on loo üks pool. 

Lool on veel ka teine pool - kõikidest masinatest kiirgavad mingid tulukesed, mis annavad teada, kas mingi asi on töhe lülitatud või mitte. Öösel tundub, et ma magan oma tegelikult võrdlemisi nappi ja pealiskaudset und pilkases pimeduses, Kruks kaisus kurrumas, aga tegelikkuses sädelevad erinevates toanurkades rohelised ja punased ja sekka sinisedki täpid.

Ilmselt on nii privaatsus kui ka juhtmevabadus pelgalt illusioonid. Muutumine ajas ja muutumine juhtmeteta/juhtmetega olekus...

"/.../natukene otra ka!"

 Eakaaslased mäletavad kindlasti vendade Grimmide vahvat muinasjuttu ja sellepõhist multifilmi "Võlupotike", kus üks neiu saab endale imelise, käsu peale maitsvat putru keeta mistahes viljast või annist üldse. Potike satub inhe, ahne, pahura ja ebameeldiva kaupmehe kätte, kes ei tea, kuidas potikese tööd lõpetada ja lõpuks on linn üle ujutatud (lisaks on minu meelest selles multikas viited Erasmusele Rotterdamist - mees, kes loeb raamatut süvenenult ja kõnnib pudrujõel ega märka ümbritsevat ning Don Quiotele - rüütel, kes hobuse seljas kelgib imeliste maitsetega pudru vallas). Milleks nostalgitseda? Tuleb selgeks teha, kus on point (muide üks lemmikumaid reklaame läbi aegade). Multika lõpus saabub linnaväravate juurde mees viljakoormaga, kes koputab väravatele ning ütleb, et tal on vilja. Kui õigesti mäletan, siis vist väravavahi küsimuse peale vastab: "Mul on kaera, nisu ja natukene otra ka." Ja vot just see oder on tänase sissekande isand ja emand. Suure sahtlikoristuse aktsiooni käigus leidsin mitmeid pakikesi seemnetega. Eelmisel aastal sain mingilt laadalt mingi ajakirjaga päris palju seemneid, mida ma ei osanud kuidagi kasutada. Nüüd aga tekkis mõtte, et värskelt mullatatud ja kanakakatatud mittemurumaale võiks panna seemned mulda.
Rabarberite vahele tegin mõned sirged read ja poetasin pihust "natukene otra ka". Jah, otra, ei lugenud valesti. Oma linnaaia maalapile külvasin vahelduseks kõrvitsa ja päevalille, rukkola ning veel mingi asja juurde teravilja, seda kõige tavalisemat.
Oder ehk harilik oder (Hordeum vulgare) on kõrreliste sugukonda odraliste perekonda kuuluv teravili.Harilik oder on kultuurtaim, mis on külvipinnalt (541 tuhat km²) maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal.
Olen alati arvanud, et kirjanikele on teatud ekstravagantsus lubatud. Ja tean ka seda, et mind vaadatakse alati natuke rohkem või natuke vähem veidralt. Alati peaks minuga kaasnema midagi, mida tavaliselt inimestega väga tihti kaasne - kaksikute üksikema, ebaõnnestunud kihlus, surmahirm, veider kohting (nii ühe raamatujagu jutustusi tegelikkuses), masendavalt banaalne õnnetus, pikad load või hambaarstil teadvuse kaotamine, sest kaks tuimestavat süsti ei toiminud ja suruti kolmas ka juurde; muidu igati töötav tehnika lakkab minu juuresolekul oma eksisteerimise ja reeglina väikese plahvatusega vms....
Sõnaga - tahtmatu jampsikorjaja, kelle tegelikult küll mitte alati positiivsed, kuid siiski auditooriumi tunnetamisel õiges sõnakasutuses võrdlemisi koomilised argiaskeldused toovad enamasti kellelegi (vahel endale muidugi ka) muige näole. Selle suve märksõnadeks ongi ilmselt see ordakülv. Vaatab, kas saab teravilja kasvatamises siis tõesti kätt proovitud. Porgand, hernes, kurk, tomat, paprika, basiilik, till, sibul, kõrvits, päevalill, petersell, rabarber, punane sõtar, õun - need on kõik vähemalt korra minu maa mullast võrsunud, nüüd siis ootan odrasaaki.
________________________________________________________________________
*NB: fotod on veebist

Aiatööde mõnusus

Eile vaatasin ahastades lehekorda ja masendavat tänavat - tõesti, kuidas see hulk tööd küll ära teha.

Aga kui õed ja vennad asja kätte võtavad, siis läheb kõik nagu õlitatud.

On suur mõnu olla selliste poiste ema ja sellise venna õde, kus meeskonnana asjad üks-kaks-neli lehed kokku ja kotti aetakse ning tänavgi mõõdukalt kasitud saab.

Ning siis kamina äärde ja teetassi taha mõnulema...

Tule võlu

See on omamoodi hommikune purgatoorium - võtta tuhk tuleasemelt, panna paberid ja küte ning süüdata tikuga põlema. Nagu puhastaks iga hommik ennast teatud jahedusega ning seejärel alustaks lisavärskendust.

Tules on ju alati olnud mingi ürgne salapära. Oli see mitmete kümnete tuhandete aastate eest, kui inimene õppis seda soojendavat jõudu taltsutama. Enda kasuks panna tööle. Ning teada tule kontrolli alt väljumist..

Kui tihti oleme jäänud vaatama küünlaleeki, suunanud silmad lõkkesse ja jäänud mõtlikult oranzhide tulekeelte liikumist jälgima..

Hüpnotiseeriva võimuga võlu

Oktoobrilõpu deja vu

Kell kolm kuulsin ma tuttavalt tüütut sahinat kõrghoone aknalaudadel. Kiigates uulitsale - jah, sadas lund.

Oktoobri viimastel tundidel!!!

Ja ma tulin koju ja ma rookisin leheseguga kaetud lund terrassilt ja õuest ja tänavalt.

Pärast toimekat tundi ja korralikku kõhutäit tundsin ennast väljateenitult väsinuna ning otsustasin pisut pikutada.

Pojad, kelle koolivaheaeg on möödunud mõõduka mõnususega, läksid lumevõitlusesse - kelkudega, kinnastega, tunkedega, talvesaabastega, mida ma ei lootnud veel niipea pakkidest välja võtta.

Ja ohh seda deja vud, kui ma lõõgastunult unest ärkasin ja jälle käepärase, kuid mitte käemõnusa lumelabidaga vehkisin.

OKTOOBRIS!!! Kaks korda päevas!!!

Ja kolm kuud tagasi umbes samal ajal lösutasin ma Pirital. Päevitades, meres summides....

Sündmusteahelad

Mis juhtub päikesepaistelisel sügishommikul ärgates ja vaadates kuivkollaseid lehti aknast möödumas?

Seda, et aknad on pesemata. Seda, et kardinad on mustad. Seda, et tolmurullid tillerdavad toa ühest seinast teise. Põrandatelt paistavad plekid. Toalilled vajavad värskendust. Raamaturiiulitel on raamatud sinka-vonka. Kirjutuslaud näeb välja nagu mõnes asjade otsimismismängus, kus suurest hunnikust tuleb leida loetelus olevad asjad...

Sügisene päike on sama reetlik kui kevadine.

Aknaid ju ei pese, kui kardinaid ei kraami? Ei jäta ju ämblikuvõrku toanurka, tolmuimejaga raamatuid ülesuristamast, laudu ja kappe liigutamast - kõige seda löömaks elamist puhtaks ülekoormatud naise mitmenädalasest suutmatusest majapidamisega oskuslikult ümber tulla kuhjumistest.

Ehhh....

Õhtul oli küll mugav ja rahulik vajuda puhaste voodilinade vahele. Ja lülitada ennast kaheksaks tunniks kõigest täielikult välja...

Müraga keerutava tolmupilve möödumine

Mis mõtted tekkivad, kui hommikukohvi juues ja rahulikult uudiseid lugedes kuuled kimavat häält, ülespaiskuvaid tolmusambaid ja kuuled valju mürtsatust paarkümmned meetrit eemal?

Jaa, õige tundmus on neil, kes arvavad autot õnnetusse sattuvat.

Igatahes kell seitse sedasi juhtus. Kauge vilin muutus lähenedes tumedamateks möiratusteks, miski keerutas enanst tänaval, käis valju praginaga kõnniteesse, paiskus vastu posti ja jäi siis alandlikult keset teed seisma. Takso oli. Sees istus shokis nooremapoolne mees.

Kolm tundi läks aega, enne kui see masin minema pukseeriti. Põhja autol polnud.

Juht oli üleväsimusest uinunud. Roolis ja vastu posti paiskumine oli siis alles ärkvele raputanud. Vaene mees, vaene auto, vaene liiklusmärk.

Esiti arvasin, et auto paiskub meie aeda, aga ikka eemalee sai...Müraga keerutava tolmupilve möödumisel on tagajärjed.

Tänav ei saa tolmust ise puhtaks

Tegelt poleks kunagi kujutanud ennast ette tülpinud kojarahvana, kes peab luua ja labidaga kõnniteelt räppa rookima.

Liiv ja pudelikorgid.

Suitsukonid ja kommipaber.

Koltund leht ja oksaraag.

Umbrohi keset pealinna sõidetavat tänavad.

Teepeenra murulapikesesse põimunud rämps.

Seda tuleb koristada.

Luuaga pühkida, rehaga riisuda.

Kunagi oleks see masendusesse ajanud.

Nüüd on see lihtsalt majaomaniku elu.

Miks ma varem päevalilli ei kasvatanud?

Nii küsisin eneselt. Ja mulle öeldi, et sellepärast, kuna sa:

*astusid ülikooli ja õppisid päevastatsis ning käisid täiskohaga tööl

*sünnitasid kolmanda kursuse eel kaks poega

*läksid kolmanda kursuse lõppedes tagasi täiskohaga tööle

*vahetasid tööd ning lõpetasid napilt kaheaastaste poegade kõrvalt nominaalajaga ülikooli

*astusid magistrantuuri

*põetasid ja matsid ema

*töötad ja õpid ja kasvatad üksi lapsi

* korraldad konverentse

*osaled streikidel ja meeleavaldustel

*õpid jälle

Et millal sul aega oli just päevalilli kasvatada?

Seitsmendal kuul lubadus peetud

See aasta lemmikkuu sai igapäevaste postitustega täidetud.

Üks vahva periood oli.

Sinna mahtus nii pidu kui kino, randa ja kirjutamist, kohtinguid ja poegadega järvesuplusi. Ürgpesu ja õhtuseid kõnelusi. Öistest rääkimata.

Igatahes vahva oli. Kahjuks algab see kuu, mida meedikud ei salli....