Selgesoolisus

Omal ajal bakas õppides kirjutasin ma töö Leida Kibuvitsa "Soomustüdruku" põhjal - naiskarakteritest ja üldiselt kirjanduses leiduvatest arhetüüpidest. Loona ja Miina olid kaks väga erinevat naist - tütar vabariigiaegne ja tööl käiv, iseseisvuda püüdev isiksus, kes ei tahtnud, et mehearm teda kuidagi karistaks (Loona kuuleb 6-aastaselt kõrvalkorterist kostvaid peksuhääli - ja palun kellelgi mitte midagi siit üleliigset välja lugeda - raamat kirjutati 1930ndatel ning Kibuvitsal pole elusolevaid järeltulijaid, kellele turja karata, kuna kujutas teoses väärkohtlemist). Miina on aga vagur ja taltsas naine, kes tahab oma elu lihtsalt ja rahulikult elada ning on alalõpmata mures oma keevalise tütre pärast. Pälvisin õppejõududelt töö rõhuasetuste tõttu feministi tiitli.

Feministlikkus naiskirjanduses istusin ma üsna varsti pärast kaksikute sünnitamist, olles täitnud kuhjaga naisterahva õlule pandud bioloogilise pagasi ja olin seal tihti kortsuskulmselt, kuna mind ärritasid ühteviisi Randvere jutustuse "Ruth" kui ka  Simone de Beauvoir mastaapteksti  "Teine sugupool" mõtteviiksud, mis mulle absoluutselt ka hormonaalses hüsteerias ei meeldinud. Arvasin, et olin lahti muukinud naisesuse saladused ja need kaks ei teadnud asjadest mitte kui midagi. 

Aga sellel oli üks väga positiivne külg - ma õppisin ennast rohkem naisena väärtustama ja tõdesin, et on hea olla s e l g e s o o l i n e.

Just seda sõna ma kasutaksin üldises soomääratluse hulluses. Ja juutuubitades on silma jäänud väga vihased lühiklipid erinevatel transsooliste teemadel: kas nad on ikkagi naised; kas nad peaksid võistlema meeste või naiste kategoorias, kas transsooline naine võib Eestis õppida ämmaemandaks; kas transsooline naine saab lapselt nimetuseks ema või...? 

 Ning need omakorda mõtlema ühe veidravõitu küsimuse üle - kas transnaistel on lisaks feminismile* kui sellisele olemas alasuund transfeminism? Kas transnaised peaksid saama kaasa rääkida naisküsimustes? Või see on juba tänapäeval keelatu? 

Kellegi varvastele ei astu, postitus suunatud pigem mõtteerksuseks. Aga kellegi ees vabandama ei hakka, et end naisena määratlen :) 

____________________________________

Feminism*  on ideoloogia, mille keskmes küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.

Nõõh, ratsmed pingule ja tagajalgadele!!!

Arvata oligi, et abieluvõrdsuse jms teemad annavad paljudele jutu- ja mõtlemisainet ja üldse - kui sa sellel teemal midagi ei ütle, siis on jama majas. Ei olnud erandlik ka minu üks hiljutine vestlus, kuid sealt koorusid välja huvitavad mõtted neutraalsuse kohta: suhtes ei ole mitte naine ja naine; naine ja mees; mees ja mees; transsooline ja naine; transsooline ja mees; transsooline ja transsooline (need olid nüüd enamik võimalusi täisealiste ja otsustusõiguslike inimeste vahel), vaid isik 1 ja isik 2. Isik üks on reeglina vanuse poolest vanem ja isik 2 siis noorem. 

Teine huvitav mõttearendus puudutas isikutevahelist  vastastikust vahekorda, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises - oletame, et isik 1 ei ole mitte isik 2-ga suhtes, vaid isik 2 on isik 1 jaoks vahend oma füüsiliste, emotsionaalsete ja psühholoogiliste sidemete (p)arendamiseks/ võimendamiseks jms - et tegelikult on suhtes olevad inimesed pelgalt abistavateks teguriteks (midagi mõjutav, määrav v. tingiv asjaolu) üksteise olemasolule - kui minna küüniliselt soovõrdseks.

Ja pole siin mingisugust feministlikku, androgüünset, misantroopset, filantroopset, postmodernistlikku, eksistentsialistlikku, postkolonialistlikku, ökokriitilist, strukturalistlikku, konstruktivistlikku, juugendlikku, jungilikku või jumal teab veel missugust suundumust/nähtust/mõttevoolu/paradigmat/

distsipliini/praktikat taga - nüüdsest alates on kõik neutralistlik (uudissõna - neutralismile omane - ka see on uudissõna, tuletatud sõnast neutraalne - iseloomuliku omaduse v. tunnuseta).

Ent lõpetan vanema Ehini sõnadega: 

"/.../oleme udusulgkerged ja lõõritame enese tinast raskemaks, siis poevad suuremad väiksemate pooridest välja, neil on külmas kuum ja nad jäätuvad tules... /.../"

Kohtingute salapale

Vanamoelisena kõlades - tänapäevane kohtamistava on tegelikult pisut veider.

Kusjuures mulle on korduvalt öeldud, et peaksin üheks oma järgmiseks kirjutiseks ette võtma kogetu deitimisilmas.

Sest tõesti - alates dogiproovijast ning lõpetades räägin-tunnis-kaks-sõna-siis-ma-olen-diip-diip-diip, kõnelemata sinnajuurde tantsust 'ma

unustasin vist oma rahakoti teise taskusse'; loogiline, et ma tahan voodisse  jõuda ja kas ma ei oleks nõus olema tema psühhiaatriakliinikus kinni istuva naise asemele 3-aastase tütre emaks, noh viiksid ja tooksid ja kantseldaksid...

Rääkimata riietuskultuurist, suutmatusest moodustada kaks kuni kolm sidusas kõnes 'eeee', 'äääää','määäää', 'noh', 'ongi' parasiitideta lauset, milles oleks mõte, loogika, põnevus, arvamus, kirjeldus mõne nähtuse kohta, mis ei puuduta raskusi riigis, jalgpalli, moodi, kollast meediat, joomasaavutusi, skoorimisi leedidega - seda on palju nõutud.

Omapärasena eristuvad  300-kilogrammine roosikimbuga veiniärimees, kelle kõnnikõmin kõlas kaugele ja kes lõpuks ärijutte rääkima jäigi; laomees L***i Lasnamäelt, kes kapuutsi peast ei võtnud ja kurtis, et kõik on kallis; nutisõltlane (loe pornosõltlane); mees, kes tahtis kohe minna SM mängudega hullama; 150 cm-pikkune 'olen kõva mees ja sa pole üldse mingi naine' suhtumisega progeja; mees kes kandis siniseid sokke pruunide sandaalidega; mees, kes väitis ennast vabaks, aga tegelikult oli kohe-kohe isaks saamas; mees kelle hobiks olid autod ja kes nendest ainult rääkiski etc, etc, etc

Veider on aga see, et luuletaja (muuseumiöö 👍), sepa (esimese kohtingu parim esitus Russalka rannas👏) või patoloogiga (nt kabaree ja kasiino  👌) olid kõik kohtingud lahedad,  spontaansed või ettekavatsetud - vahet polnud

Ja muidugi on olnud selliseid, kes on mõõdukad kõiges ning jäänud meeldiva meenutusena mõtteisse - itmehed; tohtrid; taksistid.

Miks üldse sellest kõnelesin? Gümnasistid uurisid pick up line kohta ja ausalt - kas kellelgi töötavad sellised magedad laused:

"Mul oleks päästerõngast vaja, sest ma uppusin su silmadesse"

"Kardan, et ma olen pime, sest mu silmad näevad ainult sinu tagumist poolt"

Ning kui siit veel lisa  otsida, siis OMG!!!

Sõre mõte, sõre tekst

Enamjaolt tunnen oma soo üle uhkust - kõik see naiselikkuse seadus ja ürgsaladus, mida me eneses kanname, naise mõju ja võim, tegevuse ulatus, võimalused etc. 

Aga perioodiliselt saadab mind sügav blameeritus - kui kuulen, kuidas kaassoolised on käitunud või olnud.

Tutvusin ühe 26-aastase noormehega. Jutu käigus poetas ta midagi sellist, et hiljuti juhtus ta kuulama minu eakaaslaste vestelungi ning jäi mõtlema, miks enamik naisi nii rumalad tunduvad, kui nende teksti kõrvalt kuulata. 

Kulm juuksepiiril? Enamik rumalaid? Kunagi ühe õppejõuga imestasime, et kus küll liiguvad need harukordselt primitiivse lauseehitusega ja pinnapealsed naised, kelle jaoks on nt Lädra tegija ning kes ei suuda nimetada kolme teatri nimegi Eestis. Selgus, et me lihtsalt ei trehva taoliste isikutega kokku, kuna kõnnime väga erinevates maailmades (tõsiküll, mina oma eelmises elus olen kohanud otskohtlust nii vanade kui noorte ning meeste ja naiste seas haridusest, tööst, erialast, nahavärvist ja usulisest kuuluvusest olenemata)

Aga seejärel otsustas mu 26-aastane meestuttav tsiteerida kuuldud teksti.... ja ausalt - ma ei tundnud neid naisi, aga see niit - see niit ei kannatanud kriitikat...

Palusin meestuttavat, et ta enam ei räägiks.

Aga tegelt ka - kui palju vaeva nõuab, et enda silmaringi pisutki avardada (kusjuures tihtipeale on need naised palju reisinud), võtta lisaks kollasele meediale ja "Panoraami" erile kätte ka mõni pisut vaimsem väljaanne, uurida pealiskaudsete moe-trenni-meigitippidele ka pisutki muid lehekülgi (kasvõi moeajalugu ennast)?

Käia šoplemise vahelduseks ka mõnest raamatupoest läbi, baarisistumiste kõrvale minna nt kord aastas KUMU-sse, mõni reedeõhtune pidu muundada nt teatriskäiguks.

Aga.... eile alanud uues keelekohvikus jõudsime huvitavale konsensusele - tegelikult on ikkagi igalühel meil oma õigus st õigus valida just selline elu, nagu me seda soovime. 

Ka nendel naistel, kes oma silmnähtava sõredusega noort meest suutsid üllatada ning tahtmatult andsid mehele juurde tüki elukogemust.

Veregrupi järgi

Horoskoobi, numbri ja kivide ning tsakarate järgi me juba siin määrame saatuseid, partnereid ja iseloomujooni ning üllatuslikult saab seda teha ka veregrupi põhjal.

WTF???

Eriti saavat veregrupi põhjal ennast ja mehi tundma õppida.

Topelt WTF???

Seksuoloogid on viimasel ajal avastanud pideme veregrupi ja inimese seksuaalkäitumise vahel.

Aga igaüks saab kindlasti põnevusega lugeda ja kogeda, et veregrupi ja seksi vahel on konkreetsed seosed.

Hiljuti ma imestasin hõredate üldistuste üle, aga näib, et 41 eluaastat pole veel andnud elukogemust sedavõrd, et ma lakkaks ahkimast.
Lisaks, kui voodielu on muutund üksluiseks, siis saab sinna värviküllast särtsu juurde tuua šiki voodipesuga....

Tüdrukud

"Tüdrukud!" - nii kutsusid õed ja arstid hooldajaid. Natukene kontekstiväline, aga miks ka mitte, eksole? Sedasi kutsuvad korrale vanemad oma lapsi, kui need juhtumisi tütred on. 
"Nagu tüdrukud..." vangutavad teised täiskasvanud naiste pisut veiderdavat käitumist kohates

Aga tüdrukud on iseenesest väga toredad. 
Ootamatud, ärevaks tegevalt vagurad ja ooo... mida kõike võib tüdrukutejõu ja väega peale hakata. 
Tüdrukud...
Palju on neid võimukaid ja võimekaid naisi, kes eelnevalt tüdrukutena on oma iseloomu andnud tunda: Saphho; Cleopatra; Jean D'arc; Mirabai; Anne Boleyn; Elizabeth I;  Catherine de Medici;Mary Wollstonecraft;  kuninganna Victoria; Florence Nightingale; Marie Curie...

Versused

Alkeemia.ee Elutark näib olevat  kollektiivse kogemuse sümbioos. Vahel on tema tekstid hirmuäratavalt arukad, vahel narruseni küünilised ning vahel lihtsalt humoorikas vahepala. Nüüd aga sattus lugemise ette "Viiekümnene mees omavanuse naise kohta: vuh, milleks mulle selline kodumemm!" ja WTF???

Hea, et pole veel lisatud:

-omab suuremat summat vaba sularaha (et ta enda ja minu elamise ning seiklusjanu kinni maksaks)

-on paindlike moraalsete ja eetiliste normidega (kui ma mõne kobeda mimmuga temale lisaks kopuleerida soovin)

-on pärit lastekodust (sugulased ja vananenud vanemad ei risustaks meie väärtuslikku seiklusaega)

Phähh, ütleks seepeale. Paljud mehed on niivõrd kasvatamatud ja harimatud, et nad ei tunne väärtuslikku naist ära siis, kui see tema aiaväravas seisab ja nõudlike soovidega härrasmehele lahtist killustikku köögiaknasse loobib.

Ilmselgelt forsseeritud soovid, aga samas on neis suuresti peidus hunnik alaväärsust, mida püütakse igal juhul kompenseerida heade aksessuaaridega. 

Ja see on niiii vana teema, mis üldisest kultuuriloost igal moel läbi on käinud küll reaalsuses, filmides, raamatutes.

Mehe soov küünitada veel korra nooruse järele, sest siis tundis ta enese tegusa olevat, sest siis peitus temas mees, nüüd hakkab seda järjest vähemaks jääma ning sõõm noorema naise järele parandab mõneks ajaks krabinal kaduvat maskuliinsust. 
Ja miks see nii on? Sest meie ühiskond on keha- ja vanusekultuses kinni, meedia vahutab pidevalt, kuidas ikka noorem välja näha ja mida ikka selleks teha aga.... miks te ei ela? Lihtsalt ei ELA? 
Igapäevaselt ja mitte alalõpmata seigeldes, vaid kõiki päevaasekundeid võrdselt oluliseks pidades...

Mis nende sugudega siis ikkagi on?

Tegusa ja tugeva naisena pole probleemi olnud elu ajal vinnata suuri veepudeleid, küttekotte, surnuid; liigutada mööblit; tõsta asju; kanda poekotte. 

Poegi on tulnud vedada käru ja sülega, kuid jõulisus ei tee veel kedagi meheks.

Miks ei meeldi naistele, et neile aidatakse mantel selga, avatakse uksi, tõmmatakse restoranis enne lauda istumist tool eemale. Ulatatakse trammist/bussit/rongist väljumisel käsi ning võetakse naisterahva käest ära raske poekott? Miks see

Kaldun uskuma, et selles sooneutraalsuses unustatakse mõned asjad lihtviisiliselt ära  -  ei eristata enam naiste vaimset võimekust ja füüsilisi eeldusi (räägime tavalisest, normaalmõõdus ja -kaalus naisest, kes ei ole võimeline igapäevaselt 8 tundi välitingimustes asfalti lükkama, metsa langetama ja räägime sellisest mehest, kes ei vaju diivanil seitsmekümneks röhitsevaks, maikas pekivoldiks vms).

See, et me oma ajude ja tehtava töö eest soovime saada võrrdset palka ei tähenda veel, et me oleme immuunsed hästi kasvatatud mehe suhtes.

Sugugi mitte!!!

Pole vaja segi ajada naiselikkust ja naiselikku abitust ning mehelikkust ja  mühaklikkust.

On mehed ja naised. Kaks eksisteerivat poolt, mis vajavad teineteist, täiendavad teineteist, sobivad üksteisele.

Eks?

Akrobaatika

Kui seda osatakse, siis on see ilus - kõike, mida keha suudab....

Kui seda ei osata (pole puistes liikmetes selliseid eeldusi ja iga fitness vist ennast ikkagi akrobaatiks ei nimetaks ka).

Muidu see meenutab üpris naeruväärseid olusid. 

Haa, vennad Kased Maguna külast....

Auväärsesse C-sse jõudmine

Väga respektaablisse ikka jõudmine. Terve sajand vastu peetud.

Kui isikust, siis reeglina on puudu juus, kõrvakuulmine, silmnägemine, hääl on ära, hambaid pole, nahk on parkunud ja kurruline ning liikumine vaevaline, kuigi on ka teistsuguseid olnud. 

Kui aga riigist, siis ma ei teagi, kas ta on mees või naine, ütleme siis, et tervikorganism.

Ning nüüd lükatakse tänase seisuga käima ametlik juubeliaasta (see on tegelt koht, kus sõna juubel on ennast õigustanud, 0-ja 5 lõppevad sünnipäevad on lihtsalt ümamrgused, v a 50 - see on see esimene ja ainus) ja tervikorganism ühes oma valude, võlude, ilude ja eludega mõtleb kõikidele ühiskondlikele, kollektiivsetele ja individuaalsetele haavadele, mida saatus oma järjepidevuses meile peale on kriipinud.

Ja ometigi on meil olnud ka õnnelikke hetki ja mul on hea meel tõdeda, et vähemalt uue  kollektiivse koosnemise jurues olen ma viibinud, olin küll plikake, aga ma mäletan seda aega. 

Nojah, edu  EV 100 (muide see märk, mis tähistab meie tervikorganismi sünnipäeva on väga lahe: lihtne, originaalne ja vist lugesin välja, et kolmetähenduslik)!!!

Matriarhaatlus

Ei tea isegi, kas see sõna on ikka sõna, kuid oletagem, et on.

Peaks siis üldjoontes märkima mõne kogukonna naisiliinipidist võimukandjat, kes on nutikas, teotahteline ja kahtlemata suhteliselt ebameeldiva iseloomuga, kuid... võim pole kunagi teostunud meeldiva inimese käes all. Kas pole nii?

Novot. Sai siin sirvitud "The B&B" 30-aastaseks saamisega seotud artikleid ning tulid meelde perekonna peaemanda  igakülgsed katsetused "oma perekonda kaitsta". 

Aegade jooksul on kinolinale lastud suurel hulgal jama ning tihti on nendes jamades üks naine. Oletame, et mitmekordne lesk vms. Mitmeid lapsi. Minevikus kahtlane armulugu isa poolt keelu saanud noormehega. Laps, kes polegi oma mehe laps. Pihutäis kirju, mida harva kuskilt salasahtlist välja võetakse, saladused - suuremad ja väiksemad....

Nendel on palju muresid: et järeltulija valest soost või valest klassist partneriga ei ühinduks, et mehe pärand kusagile ei kaoks, firma tooks raha sisse, et mingi maniakk ei oleks perekonna läheduses.

Reeglina on nad manipleerivad ja tegelt suht õudsad inimesed, kuid kui nende minevikku kaevuda, siis on seal kindlaid viiteid põhjustele, miks naine selliseks muutunud on. 

Nendes on julgust; pealehakkamist; oskust aega, raha, inimesi kasutada ning neil on ka inimlikke murdehetki: tavaliselt seisavad nad  oma kabineti akna all, vaatavad õue või sõrmitsevad noorpõlvepilti endast ja lapsest ning siis libiseb pilk lapselapsele nt. Ja see pilk on tegelikult viivuks, väga viivuks soe, inimlik, täis seda ürgtunnet, ürghoolt ja ürgarmastust. 

Nagu looduseski. Seal on ju matriarhi ülesanne juhtida hõim  tervelt ja vigastamatult ühest kohast teise - selleks, et vereliin jätkuks, liik välja ei sureks ning mälestus jääks. Nii ka inimestel. Aga ikkagi, kes tegelikult hõime juhib?

________________________________________
Pildid veebist

Mees pole mees ja naine pole naine e....

...kaotame ära kõik soorollid ja siis asume usinalt nutma et mehed pole mehed ja naised pole naised?

Ikka ütleme, et sotsiaalselt määratud mees ja naine  on konstrueeritud ja neid ei maksa segamini ajada bioloogilise sooga?

10, 15 ja 20 aasta pärast ei maksa meil, naistel, ringi vaadata ja ohata, miks meie tütarde mehed meigivad ennast rohkem kui tütar seda teeb, miks see metroseksuaal hakkas nutma, kui kaminatuleks puid lõhkudes peopessa tekkinud vill lõhkes ja aia tegi...ja miks kuuskantvõti ei tule meesterahvale kuidagi tuttav ette. Miks autoratta vahetus paneb murelikult küüsi vaatama.

Ma ei ütle, et mees ei tohiks enda eest hoolitseda, aga näomaskid, habemevahatamised, iganädalane maniküür ja pediküür ning kulmukarvade kitkumine, pidev raseeritud ja parfümeeritud seisund on siiski natukene äärmuslik olek.

Ka ei ütle ma, et naine peaks sõrm suus pealt vaatama, kui mees üksinda diivanit liigutab või juhmilt otsima autokapotti ning arvama, et see pole vist täna autol kaasas....

Tasakaal võiks ju ikkagi jääda. Kas poeglaps peab mängima roosade beebinukkudega? Laias laastus jah, sest siis tal saavad isalikud tegemised mängides selgeks, aga... kas see pole mitte primaarne ja taas üks ürgsetest asjadest - vanemlikkus avaldub niikuinii?

Vahel on mõned asjad pisut naistekad (olgem ausad - need kunstrinnapumbasüsteemid, millega isa saab teeselda imetamist, on ikka äärmuseni tobedad) ja võikski natukene saladuseks jääda, sest naised on naised ja mehed on mehed. 

Mitte et titte teeks naine üksinda, aga kuulge... tegelikult oli ikkagi nii, et kui  naine beebiga lõkke ääres oli ja teda toitis, siis mees valvas koopasuu ees ning käis šamaanilt abi küsimas, kuhu mammut ja tema küttimiseks tarvikud  jäävad. 

Mulle aga meeldib nii, kui mees on mees. Tugevate käte, meheliku mõtlemise, madala häälega. Pisut ürgne. Ning seni, kuni laste saamiseks on vaja ühildada kaks erinevat poolust, siis las asjad jäävadki nii nagu looduses asju ette nähti (ma ei ütle ära paljudest kaasaegsetest leiutistest, mis aitavad kergemini mõne hetkega elus toime tulla), aga naise reproduktiivaparaat on ikkagi naisel ja mehe omad mehel.

Juuksed

Neid peab pesema.

Neid peab värvima.

Neid peab lõikama.

Neid peab kammima.

Neid tuleb soengusse panna.

Nad on naise kaunim ehe (silmapaistvam vist?)

Nässus meesuhete olümpiamängudel nelikvõit

Seisan pjedestaalil. Vaatan pisarsilmi oma nimega lippu vardasse tõmmatavat ja taustaks mängi Alla Turca...

Rahvas juubeldab ja aplodeerib.

Tõstan särava karika silmade kõrgusele ja loen kullakarvaliselt kumeralt servalt graveeringut: "Kõige eredamalt tuksikeeratud suheteolümpia permanentsele võitjale".

Rahvas lainetab ja õõtsutab. Loobitakse mütse. Lillesülemite, karika ja kahe kuldmedali ning hõbeda ja pronksiga varustatud mina liigun staadionilt minema.

Kolmas kuu lubadust mittepeetud

Märtsis läks blogipidamine pisut pinevaks. Ei saa ju tühja sissekande tõttu kiiremas korras kusagile avalikku internetti klõpsima minna, tööl tegin sissekandeid, ka oma kihlatu kodus, aga kirjutamine kui protsess nõuab siiski teistsugust lähenemist ja pikaldasemat vaimu turgutamist, kui kiires korras kribinal-krabinal sõnu süüdlaslikult üles seades.

Märts oli meeldejääv kuu. Pika ja pühadeta töökuu jooksul juhtus ühte ja teist. Märkimisväärset, fundametaalset. Olulist.

Kaunis võimas tunne on olla teadmises, et ma abiellun. Mehega, kellest hoolin, inimesega, kelle kõrval tahan elu veeta. Mind ümbritsev meespere on väga mõistlik ja toetav. Pojad, kellele ta on kasuisa ja vend, kellega ta on põgusalt juba tutvunud.

Üks inimene, kuuldes minu peatsest perekonnaseisu muutusest, küsis, et kes see julge mees küll oli? Siis lisas oma keele vääriti mõistmise juurde, et mitte, et mul midagi viga oleks, aga 'sinusuguse lõvinaise juurde arg mees tulla ei julge'.

Tjahh, eks seal ole omajagu tõtt, kuid ma ütlen, et turvatunne, inimese armastamine, ühes suunas vaatamine ja enam-vähem ühesuguste ootustega tulevikku astumine on kindlasti suur samm mõlemale. Olles ikkagi väljakujunenud isiksuste, intelligentsete, haritud kaaslastena üksteisega täielikult võrdsed paarilised, kus on olemas kehakeel, vaimumeel, sõnajõud ja ihuvägi.

Igatahes kui seni on olnud töö, kool, EÕL ja usaldusisikukus saamine kohustused ning pojad, maja ja hobid meeldivad tegevused, siis lisandub nendesse sektoritesse midagi, mida varem pole kunagi isegi plaanis olnud (käepalumise 'jah' tuli 1 sekundiga!!).

Planeerimise ägedus

Millal, kus, missuguses riietuses, missuguse muusika saatel. Kes tuleb, kes jääb, milliseks kujuneb õhtu. Kus kujuneb õhtu?

Missugune on see, teine või kolmas nüanss oludes, mida kujundame meie. Kuidas anda ära nimi - tohutult tegemist, kuid selline ühekordne ja eluks ajaks mõjuv üritus meile mõlemale sobima panna (kuigi seda väga vaja vast polegi, sest mitmes toonis, värvis, mõttes, helis, rütmis ja lausungis vaatame üsna ühes suunas ja mõtlik-mõistva ühtekuuluvusega raja algusesse, mida me sisse tallama hakkame). 
Minult küsiti, et kuidas nende kõikide asjadega siis on, et kas ikka eluarmastus või kuidagi muud moodi. Vastasin, et eks kuldpulmas paistab, kas oli eluarmastus või mitte.

Sedasi siis.

Miks on paljukordi nähtud film kallima kõrval teises spektris?

"Kolme katku vahel" on Russowist Georg Otsa kehastuses. Ajalooline ja tõsiseid inimlikke teemasid puudutav. Ning seda põnevam see ikkagi on. parem ja huvitavam. Sest paljulugenud inimesed lihtsalt oskavad tuua oma värskeid ja selgeid vaatenurki ning asju arutada. Ning imestama, et vist hakkab pere meeste hulka koonduma veel üks mees.

Ning kuigi seni on pühapäevad olnud ikka pühapäevased, siis on lisandunud mingi seletamatu perekondlikkuse nüanss.

Ilusat Naiste Päeva!!

Mulle ja sulle, sulle ja sulle ka.

Et kõik lilled oleksid sellel karekäredal märtsipäeval veel paremad kui muiste.

Meie - naised - oleme üks kummaline sugu. Mehed ei kujuta tihtipeale oma elu ettegi, kui selles ei eksisteeriks östrogeenist pehmema ihuga olevusi.

Hans Luik on öelnud - ei kujuta ette päeva naisega ja öid naiseta....

Aga sellised me vahel oleme - tõupuhtalt täisverelised, ümbritsevat enesele ja endasse ahmivad. Teades, et üks väikene killukene meie eripärast ongi just see, mis vastaspoolt kõige rohkem tõmbab.

Edu meile!!

Libedad tänavad

Seda hetke, kui talv tahab veel viimast korda enne kevadet võimutseda, on iseenesest kurb näha. Heitlik külmalaine, päeval sula, erk päike ja õhtul luudesse tungiv külm. Üpris korraliku lumega tänavad muutuvad õhtu saabudes ulatuslikeks liuväljadeks, kus siis kannatajad naised oma kõrgete ja luumurruohtlike jalanõudega kaelamurdvat tänavaakrobaatikat sooritavad.

Nii siis mina ka. Käsikäes Nõmmel kõndides ja Glehni parki otsides (!!!) toetasime üksteist sellel libedal retkel. Kusjuures ühte umbtänavasse jõudes ehmatas mind korralikult aias luuret tegev koer ning ehmunud kanana kiljumine oli ilmselt Ehitajate teele kuulda. Kui libedatest tänavatest saab ükskord küllastumine, siis maitseb õhtune latte heas seltskonnas kuidagi uueks nädalaks valmistavalt ja reipalt.

Mõelda vaid - kaks vaba nädalavahetuse päeva järjest!!

Mõnele tundub see tavalise hüüatusena, aga minule on see tõesti suur asi. Kolm kuud järjest olin ma pidevalt tööl nii, et reede öö ja pühapäeva päev. Alguses ma ei märganud seda süstemaatilisust, aga kui ma jälle pühapäeval tööl külmkappi sulatama hakkasin, võtsin kalendrid ja graafikud välja ning leidsingi, et oehh. ...jälle siin.

Nüüd aga on kolm päeva järjest priid - reede, laupäev ja pühapäev ning tuleb tunnistada et õnnis-õnnis tunne. Saab ometigi veidi lõdvemalt lasta, ei pea ühele õnnetukesele vabale päevale kuhjama kõike ja kõiki ning olema päeva lõpuks ikkagi lätina rahana läbi.

Peagi saan teatrisse minna. Polegi ammu ennast lille löönud ja kultuurijanuselt karikast joonud.

Sotsiaalsed rollid jaotuvad ümber. On märgata ja tunda teatud vabanemisi. Teatud edusust. Teatud mõtteid, mis viseerivad tulevikku. Teatud meeleolusid, mis tekitavad teisi meeleolusid ja soovi olla ümbritsetud vaimu, võimu, esteetilise äraoleku painetest. Sellistest, mis panevad õhtul tundideks rääkima, rääkima, rääkima. Ja avastama, et on olemas väga meeldivaid inimesi. Tarku, ausaid, julgeid, humoorikaid, töökaid ja tundelisi.

Ja kahele vabale nädalavahetuse päevale langev otsatu õnn õppida, majandada, kokastuda.