Kuvatud on postitused sildiga Üldkultuuriline. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Üldkultuuriline. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 1. mai 2023

"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 
Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 
Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 
Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.
Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 
Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 
Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 
Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 
Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 
Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.
Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 
Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.
Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)
Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 
Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?
Ma kahtlen selles. 

pühapäev, 25. märts 2018

"Loving Vincent"


Abituuriumi viimased nädalad on hõivatud kaasaegse kirjandusega ning eriliselt olen ma rõhku pannud postmodernismi kursusele. Siinkohal P.V - suured tänud Sulle, et mind õpetanud oled - kui ma midagi maailmas perele, poegadele ja lugemisele lisaks tõsiselt jumaldan, siis on see olnud õppeprotsess (ülla-ülla) ning tänan kõike ja kõiki, kes mind õpetasid õppima, kuulama ja  igasuguseid tekste koostama.
Postmodernismi juures on loomulikult tulnud juttu ka kõigest muust, sealhulgas endise kolleegi kõige laiemas võimalikus käsitluses mõistest kirjanduslik katsetus, kus minust, minu klassist ja

minu kolleegidest on räägitud ja mitte just heas võtmes. Võimsatel ja töntsidel jalgadel olen ma üle 40 aasta eluteed kõndinud, küllap kõnnin järgmised 40 veel.
Muuseas - autor, kui sa seda postitust loed, siis edaspidi palun toimeta oma tekste hoolsamini, kellelegi ei meeldi oma pärisnime "ilukirjanduses" kohata. 
Ja kirjastajale - pole tark tegu kirjastus registreerida oma koduaadressile ;)
Aga kogu selle nn lugemispala (võttis aega 45 minutit - täpselt ühe vaba tunni jagu) kõrvalt tekkis taas reaktisoon nagu ikka, kui millegi tõeliselt halvaga oled kokku puutunud - mind on juba pikemat aeg huvitanud maailma ainus käsitsi animeeritud mängufilm "Armastav Vincent" ("Loving Vincent" 2017)
Leidsin ta üles ning vaatasin ära ja... kuidas on võimalik midagi nii huvitavat, originaalset ja kaasahaaravat luua?
Kui üldse mingi filmižanri suhtes sügavat poolehoidu tunnen, siis on selleks biograafia. 
Aastate jooksul on väga paelunud kunstnike ja üldse loomeisikute elulood - nende dogmade ja kreedode keeruline maailm, paradoksaalne tundeküllasus ja näiline kergus, millega anderikas inimene uusi taieseid rajab - nii väga tahaks nendega ühes olla ja kõike sama (eba)selgelt tunnetada.

Ning vaadatud filmis oli kõik olemas - lugu kunstnikust, draama, põnevus ning otse loomulikult vangoghilik tehnika, millega kogu mängufilm valimis sai...
Elavateks maalideks muudetud kaadrid vaheldumas mustvalgete meenutustega. Lugu keskendub Vincenti lahkumisele, mis eelnes nende päevade jooksul ja kas ta ikka tulistas ennast ise...
Omaette huvitavaks osutus ka näha, kuidas asja tehti - üle 100 kunstniku... ohh.See on kõrge ja elitaarne. KUNST. TÕELINE.
Loodan, et lugu jõuab massidesse ja läheb just samalaadse emotsiooniga kellelegi korda ja südamesse.
Klimt, Monet, Van Gogh töödel põhinev installatsiooninäitus Helioses igatahes oli vägagi sügav ja muljet avaldav. 
Ühesõnaga - kellel vähegi mahti, otsigu ta üles ning vaadaku, mõelgu ja tunnetagu - esteetiline emotsioon on garanteeritud.

neljapäev, 14. detsember 2017

Ka see piir on seljatatud

No nii.. mõnikord on mõned naljad naljakad oma situatsiooni absurdsuse poolest.
Vahel on mõnes mõttes muigele ajavad naljad, mis  on  olemuselt koprofiilsed.
Nüüd siis jõudis see kätte avalikku ruumi,  sest oma üllatuseks plinkisid mul reklaamiribal kaks mängu:



Tõesti? Tõesti? Tõepoolest? Tõesõna? Tõega? Tõsi? Tõsijutt? Ausõna? Päris kindlasti? Ausalt te ei usu - ausalt?! Jumala eest!!!!
Me kurdame pidevalt, et meie lapsed pole enam kasvatatud, aga kui me paiskame selliseid mänge ringlusesse (ma ei viitsi mängude kasvatuslikku külge süüvida, sest mu meelest seda pole -  kõlab umbes sama hästi, kui "Kuidas viia läbi lõbusat enesetappu" või "Miljon võimalust parafiiliate seaduslikuks väljendamiseks"), siis kuhu me jõuame?
Ja kasutan üsna teadlikult 'meie' vormi....

teisipäev, 12. detsember 2017

Sotsiaaleetika

Sotsiaaleetika on praktilise eetika haru, mis rakendab eetikat sotsiaalset laadi küsimuste lahkamiseks. See tähendab, et problemaatilisi sotsiaalseid tingimusi uuritakse eetilisest aspektist, analüüsitakse võimalikke tegevusi ning püütakse leida lahendusi.
Sotsiaaleetikat käsitletakse erinevalt. Üks lähenemine eristab inimeste kui indiviidide moraalset toimimist ja inimühenduste tegevust. Selle suuna esindajad keskenduvad sotsiaalsete institutsioonide – rahvuste, korporatsioonide, valitsuste – tegevuse uurimisele eetilisest vaatenurgast. Teine lähenemine põhineb veendumusel, et kogu eetika on sotsiaalne, kuna eetika toimib ainult sotsiaalses võrgustikus. Ilma sotsiaalsuseta poleks ka eetikat. Sellest lähtuvalt uuritakse, kuidas sotsiaalne keskkond kujundab inimese moraali, ning vastupidi, kuidas individuaalsed moraalsed valikud mõjutavad sotsiaalset konteksti. (https://www.eetika.ee/et/188652)
See on terminipõhine selgitus. Termini tagusust me ei tea.  
Mõiste tõi kasutusele Alexander Konstantin von Oettingen, Liivimaa päritolu Eesti usuteadlane. Enese jaoks on usukäsitlus alati pisut konksuga teema - tõden inimeste tarvidust omada usku millessegi või kellessegi, aga oluliseks oma elus seda ei pea. 
Von Oettingen viljeles sotsiaaleetikat päris
omanäoliselt, rajades 1888 hooldekodu töötute käsitööliste jaoks. Miks just käsitöölised? 
Iseenesest üks huvitav ajalooline seik, mida tasuks lähemalt uurida.
Kibuvitsal on üks tegelane, Lilo Naatus, kes peab minema Vanade Vaimutegelaste Puhkekodusse. Sealne asutis koondab küll õige kummalise pildi nendest, kes majas varjul, kas taoline oli ka see käsitööliste hooldekodu?
Kuid olgu,  mis on,  190- sünniaastapäev von Oettingenil on ning vahel tasub mineviku pisut tolmustel lehtedel sõrmetsi joosta - et lihtsalt mõelda, kes ja kus ja millal ja miks mida ja kuidas teinud või olnud on.

neljapäev, 7. detsember 2017

Traalimise õpetused

Info ja teabe omamine on üsna suur võimalus valitseda v. käsutada kedagi, otsustada millegi üle. Selle asja nimi on võim. 
Info aga jõuab inimeseni erinevaid kanaleid pidi:  meedia vahendusel, arhiivide vahendusel, keelepeksuna, teabe läbi kammimisel etc.
Üldjoontes on tänapäevane elu tehtud üsna lihtsaks, sest nutiseadmelik  pöidla lisalüli  on ju vägagi konkreetne abiisik (moodsa maailma sooneutraalus!!!) . 
Perioodiliselt aga käituvad täiskasvanud inimesed (rääkimata siis nutiajastatud laste otskohtlusest) nagu kibutäis leili. Kõige lihtsamate asjadega ei saada hakkama ja seda just infootsingu maailmas.
Siit ka kergjuhend internetimaailmas toime tulemiseks:
*Lülita arvuti sisse ja kontrolli interneti olemasolu
*Leia oma töölaualt mõni alljärgnevatest ikoonidest
                         
*Nüüd leia avanenud leheküljel järgmine pilt (võib olla pisut erinev)                              
*Sisesta otsingusse mõni sinu uuritava teemaga seotud sõna. Oletame, et oled kuulnud laulus sõna 'misteltoe' ja sa ei tea, mis see on.  Sisestad antud sõna otsingureale ja sulle avaneb järgmine pilt                                  
*Tõenäoliselt oled veidi hätta jäänud inglise keelega, kuid pole hullu, ka seal saad abi, kasutades kõige lihtsamat google translatet
*Näed, et lehel on mitmeid sõnu? Olles eelnevalt näinud pilti taimest, võiksid loogiliselt järeldada, et ehk on tegemist puuvõõrikuga (vt seal all paremas nurgas on kirjeldus) ja teed nüüd sellekohase otsingu
*Näed küsimust ja vastust? Kliki sellele kõige esimesele lingile
*Leidsid palju infot?
Sa said sellega hakkama!! 
Ja edaspidi talita enam-vähem samamoodi, sest tegelikult on internetis PALJU igasuguseid lehekülgi, millel kolades (loe: lugedes ja lehti lapates) kogud enda jaoks huvitavat materjali. ISE

pühapäev, 3. detsember 2017

Ennust

Lapsepõlves juhtusin ma mitmeid kordi nägema Jüri Järvetiga peaosas "Metskaptenit" ning ettekujutus Eesti ühest tuntud meremehest sündis just järvetilikuks. 
Suur oli aga üllatus, kui Kihnul käisin ja avastasin muuseumist sootumaks teistsuguse pildi. Ma polnud kunagi mõelnud, et Enn Uuetoa Kihnu Jõnnina on hoopis teistsugune - suur, lohmakas,
vastupidine Järveti alati kuidagi learilikule olemusele...
Aga Uiõda Jõnn, kes ei suutnud Paldiski merekoolis õppida kauem kui kolm päeva, "sest ta ei saanud sealt juurde midagi, mida ta juba varem , pole teadnud", oli praktik, kõik kogemued omandas ta töö käigus ja seetõttu poleks ta kunagi tohtinud kapteniks saada, aga seda ta ikkagi oli.
Kuid miks Jõnn oli metskapten?
Metskapteniks nimetati kaptenipaberiteta, merd tundvaid  kapteneid, tänapäeval oleks see mõeldamatu, et laevajuht tunneb küll logiraamatut ja oskab orienteeruda kompassiga, kuid sekstant jääb tundmata....
Ning lahkus ta nagu meremehele kohane - laevas..
Kuid jah, Eesti mereajalukku on ta jälje surunud ja jutt eestlastest kui meremeestest on alati olnud märkimisväärne.
Täna on ta 169. sünniaastapäev...

reede, 1. detsember 2017

Harimatus on reaalne pimedus

"Pimedust tauni, see vaimu lööb risti"....
Esimene kirjandusteaduslik (vähemalt pseudoteaduslikult kirjanduslik) lähem kokkupuude oli mul lapsepõlves, kui sattusin nii kaheksa aastaselt lugema Zoja Vosskressenskaja romaani "Ema süda", mis rääkis ... oehh, Lenini emast, Lenini lapsepõlvest, tema kujunemisest selleks inimeseks, kellena maailm teda hiljem tundis. 
Selles raamatus on rõhuasetus emal, Maria Uljanoval, kes sünnitas seitse last ja kellest kolm mattis oma eluajal. Emaduse seisukohalt on see huvitav ja mõttelaiendit omav kirjatükk.
Seal pajatab ka muuseas Lenini isast, Simbirski kubermangu koolide inspektorist, keda kurvastas, et toonastes koolides polnud üldse tüdrukuid ning oli pidanud lahinguid talumeestega, et nood oma tütardele kooliharidust võimaldaksid. Kujutan ette tema võitlusi ebatavaliselt kitsarinnaliste isikute õigele rajale pööramisel ja tolle teose paistel mõistan ma nt vaimuhariduse tähtsust üpris selgelt, sest puutun kokku inimestega, kes on tõepoolest harimatud ja pimedad.
Pole suurimat rumlust, kui elukogemustega inimese väljaöeldud tõed - ja need tõed on tõesti primitiivsed. Ning kasutan meelega mitmuslikku väljendit, kuigi tõde on üks neid termineid, mida saab olla ainult üks. 
Poleks seda ausalt uskunud. 
Ning paradoksaalsel kombel on vaimuhämarus teemaks sellel päeval, kui tähistatakse kunstivabadust (et rõhk oleks HIV ja AIDS-ga seotud teemadel) 

kolmapäev, 29. november 2017

Edison aimas oma leiutise suurust?

Need, kes kõnnivad kõikjal kõrvaklapid kõrvas ja kuulavad muusikat, ei aima ilmselt üldse või vähemalt ei mõelnud sellele, et kunagi oli üks mees, kelle leiutis võimaldab muusikat salvestada ning helisid kuulata. 
Thomas Alva Edison teatas selle „rääkiva masina“ leiutamisest 21. novembril 1877. Edisoni idee järgi oli fonograaf mõeldud kõne salvestamiseks ja taasesitamiseks, kuid peagi leiti, et see sobib ka muusika jaoks. Esimest korda demonstreeris ta seda avalikult 29. novembril 1877 ja patenteeris selle USA patendiametis 19. veebruaril 1878. 
Ta oli nutikas mees jaigatahes suured tänud tema mõistusele, mis sedavõrd hästi mõistis - leiutamiseks on vaja hunnikut jama ja head kujutlusvõimet.

laupäev, 25. november 2017

Relatiivselt "Hiirelõksust"

Huvitav, kas Albertil käed värisesid, kui ta 102 aastat tagasi Königlich-Preußische Akademie der Wissenschaften teadlaste ringi ees oma relatiivsusteooriat tutvustas?
Kas 65 aasta eest istus 25. 11. Londoni  West Endis St Martini  teatrisaalis ka närvitsev autor, kui lavastus "Hiirelõks" esmaettekandes laudadele lasti ning on tänaseni kui kõige kauem etendus läbi aegade ka laval püsinud, minnes sisuliselt igal õhtul täissaalidele!!
Kuidas need kaks omavaheliselt seotud võiksid olla? 
Esiteks on mõlemad välja mõelnud geniaalsed ajud, kes  oma eluajal saavutasid hämmastavalt palju ning on tänaseni millegi võrdkujuks või omaette sümboliks.
Teiseks - miks ka mitte 😉
Kas Albert oleks oma mõtlemisega mõne müsteeriumi lahti hammustanud?
Kas Agatha oleks osanud mõelda nii universaalselt? 
Mõlemad väärivad igatahes 👏

neljapäev, 23. november 2017

Alver 111

Ka kõige luuleakaugem inimene teab, kes on Betti Alver ning tema "Tulipunast vihmavarju" on ilmselt koolipingis kuulnud ka kõige suurema loodripolgu hädisem sõdurpoiss. 
Kui eesti naisluuletajaid kuidagi reastada, siis kronoloogiliselt kiirgas ja säras esimesena muidugi Koidula, seejärel Anna Haava, siis Marie Under, seejärel Betti Alver, hiljem ilmselt Vaarandi, siis Viivi Luik, Doris Kareva, kaasaegsematest Kristiina Ehin ja Eda Ahi
 - need vast on meie luulekee parimad pärlid.
Aga Alveriga juhtus, et keldrikorterist pärast 10-aastast elamist ja lõppeks välja kolimist, sai ta enesele pesa Koidula tänavale, sellesse korterisse, kus elas kunagi Anna Haava...
Sageli olen mõelnud, et miks tal polnud järeltulijaid ning ma mingil põhjusel arvan, et selle teadmise võti on nii mõneski kaotusega seotud luulereas ja tõenäoliselt ka tõigas, miks katkesid õpingud, aga kes seda ikka täpselt öelda oskab.
Igatahes pole ta kadunud ajaruumi lõppematusesse, vaid keerleb oma sõnaga meie igapäevases rütmis kenasti kaasa.
_______________________________________
*pildid internetist
**luuletus samuti 

kolmapäev, 22. november 2017

X päev

Mõnikord on üks sõna kõnekam kui vaade, vahel on üks pilt ilmekam kui tuhat sõna.
Täna oli üks neid hetki, kui tuhat pilti võrdus tuhat vaadet. 

teisipäev, 31. oktoober 2017

Reformatsioonist möödunud 182 625 päeva

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus, oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.
Legendi kohaselt naelutas täna, 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517, Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 teesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri). 
Nii räägib meile vikipeedia.
"Kes 20. aastateks pole ilus, 30. tugev, 40. tark ja 50. rikas, see jätku lootus, et need asjad juhtuvad"
Nii olla Martin öelnud.
Kuid mäletan dotsent Villandi loengutest, et tänu Lutheri entusiastlikele mõtetele ja tegudele hakkas meil siin arenema omakeelne kirjandus, saime parema usu ning üldse...Lutherist oli kõvasti kasu.

reede, 27. oktoober 2017

Mõtestada audiovisuaalset pärandit

Aastaid tagasi oli minu südamesooviks minna režiid õppima, kuid nagu varemgi seda maininudd - ei õnnestunud ning nüüdseks olen leidnud hingehääle, mis töötab igas olukorras.
Kuid ometigi ei saa sellest režiiga seonduvast tihti ööda - vaatan filme, uurin nende tegemist, võttepaiku, stsenaariumit, kuidas valiti osatäitjaid, mis hetki seal on, kuidas selekteerub muusika etc, etc, etc.
Põnev on ka teadmine, et inimene, kes õpib/on õppinudd filmindusega seonduvat, oskab näha asju väga huvitavatest perspektiividest ning peas hakkavad kerima pildid, mis mõtestavad ennast ja suhestuvad sinuga.
Veel huvitavam on asjaolu, et täna on audiovisuaalse pärandi päev. Üllatav moment, aga sisaldab eneses tohutult vajalikke hetki:
*tõstab inimeste teadlikkust audiovisuaalse pärandi säilitamise vajalikkusest
*pakub võimalust tegeleda oma rahvuse või asukoha kultuuriloolisuse pühitsemiseks
*parendab teadlikkust erinevate arhiivide tähtsusest
*tõmbab meedia tähelepanu kultuuriloolisuse säilitamisele
*tõstab audiovisuaalse pärandi kultuurilistmärkimisväärsust
*toob tähelepanu keskmesse arenemisvõimaluste puudulikkuse kõrge riskiga maades (sõjakolded, madala elatustasemega riigid, katastroofides kannatanud piirkonnad)

reede, 20. oktoober 2017

Statistiliselt ettelugedes sh ka osteoporoosist ;)

Kolm ühes komplekt. 
Täna saab rääkida ettelugemisest, täna saab kõnelda maailma statistikapäevast ning ka osteoporoosile pühendatud päevast. 
Florence Nightingale saavutas Krimmi sõja ajal suure läbimurde, kuna oskas hea hoolduse ja statistilised näitajad korrelatsiooni lüüa: ta pani tähele, et haavatud meeste paranemisnäitajad tõusid tunduvalt, kui õhutada ruume, anda värsket vett, valmistada kvaliteetsemat toitu, vahetada korralikult voodilinu, pöörata tähelepanu ruumide hügieenile, vahetada sidemeid tihedamini ning lasta vahepeal patsiente vannitada (voilaa ja sedasi sündiski kaasaegne õendus) 
Osteoporoosiga pole veel väga tihedalt kokku puutunud, tean, et see on vanematel inimestel ja rohkem naistel, seotud östrogeeniga. 
Ettelugemisega on aga sedasi, et kord  Heljo Männi "Mõmmiaabitsast" juttu poegadele ette  lugedes  ärkasin sellest, et raamat kukkus peost maha....Arvake ära, kes veel rahulikult üleval olid? 
Täna tähistame tööalaselt ka kahte ühes - loeme Soome Vabariigi 100. sünnipäeva puhul "Kalevalast" katkendeid - pühitseme sugulashõimu homse hõimupäeva tarvis ning ettelugemist ka.

pühapäev, 15. oktoober 2017

Normalisatsioonist on saanud üks suuri instrumente võimu jaoks (Michel Foucault)


"Aeg möödub, igavik jääb"
"Nii üksi siniudus loovib üks valge puri vete pääl"
"See, kellel on millekskigi elada, kannatab välja peaaegu igasuguse kuidas elada."
"Luule, see ei tule tuulest, ega kuku käisest ka – ära sunni, ära keela – kõik see oleks asjata."
"Omatav aeg on see raha, mida meil pole" 
"Suurmehed ei sünni suurtena, nad kasvavad suurteks."
Kuus väljendit/lausungit/loomepala algusrida, mis kuuluvad neile, kes pildil.
Kõigil on neil 15.10 sünniaastapäev, isegi pealkirjas tsiteeritul

esmaspäev, 9. oktoober 2017

Keegi ootab su kirja...

Armastuskirjad, kiri sõbrale, kodeeritud teade teksti vahel, teavitus, telegramm, pakk, ajaleht etc, etc, etc
Tundub huvitav olevat kogu see side ja postiteenus. Suuremat süsteemist teadmata on nii, et Eesti riiklik postiteenistus on välja kasvanud 1636. aastal asutatud Rootsi riiklikust postisüsteemist. Eesti- ja Liivimaal viidi kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse postimäärus ellu 1638. aastal (mõni ime, et Rootsi ajast kui kuldajast Eestis räägitakse).
Asi edenes edasi - postiliiklust Eestimaa kubermangus korraldas alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond. Kubermangu läbis kolm postiteed (trakti: mis ühendasid kubermangulinna, Tallinna ja keisririigi pealinna, Peterburi; pealinna Peterburi läbi Liivi- ja Kuramaa kubermangu Preisimaa kuningriigiga; postitee, mis ühendas kubermangulinna, Tallinna ja kubermangulinna Riia), mille äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.
Enne 1917. aastat oli Eesti Vabariigi territooriumil 157 postiasutust, lisaks kolm iseseisvat riigi telefonikeskjaama.
25. veebruaril 1918 võtsid Saksa okupatsioonivõimud Tallinna postkontori üle ja likvideerisid senise postisüsteemi.
Olid ka postitalud või kirjatalud  -  postiasutuse tüüp Eestis. Postitalud asusid üksteisest keskmiselt 4 km kaugusel, neid oli umbes 2800. Postitaludes toimetati lihtkirjaposti (ka ajalehtede) vastuvõtmist ja väljaandmist ning müüdi postmarke, tempelmarke, postpaberit ja ümbrikke. Postitalu, kus polnud telefoni kõnepunkti, nimetati kirjataluks.
Postitalud olid avatud 2 tundi päevas. Postitalunikud ei saanud rahalist tasu, välja arvatud eritasu kirjade laialikandmise korral. Nende endi post toodi riigi kulul koju ja nende koju ehitati riigi kulul avalik telefoni kõnepunkt ja neil ei tulnud kanda telefoni abonementmaksu.
Esimesed Eesti postmargid ilmusid müügile 22. novembril 1918 – lillemuster (5 kopikat) ja 30. novembril lillemuster (15 kopikat).
Mujal maailmas arenes postiteenus omal moel ning postiljonide arhetüüpe kohtab igasugustes erinevates loomeväljundites: Tammsaare "Lehekandja nr. 17"; Petškin Prostokvašino lugudes; uppunud postitooja "Kahes kaptenis"; postiljon taustategelasena Ruth Rendelli "Edevus on visa hingega"  ja Sidney Sheldoni "Meistermänguris"; filmis "Postiljon helistab alati kaks korda"; lauludes "Ten o'clock Postman" ja "Uhke postipoiss sõitis kord maanteel"; Joseph Roulini ja Vincent van Goghi maalidel...
Nojah. Tegelikult on tänase sissekande eesmärgiks pidada meeles rahvusvahelist postipäeva. 

teisipäev, 3. oktoober 2017

Edasi andma

Inimest eristab hõimkondliku kuuluvuse põhises taksonoomias (loodan, et bioloogid nüüd ei minestunud) teistest oskus moodustada artikuleeritud kõnet. Omapoolselt lisaksin, et mõtestatud kõnet, aga väikese klauslina küsimus lisaks - kas ikka on alati inimkeeli vahendatud tekst sisukas ja mõtestatud?
Kui Under kirjutas kunagi luulekogu "Mureliku suuga", siis valutas peagi võõrsile pagendatud poetess toonase olukorra pärast (ilmus 1942), nüüd aga küsin mina mureliku suuga, et missugune saab olema "Olukord tulevikus", sest märkan üha enam ja enam känguvat väljendusoskust kõnetsi ja kirjatsi.
Nagu tangidega kisu täislauseid inimestelt välja...
No, eeeee... nagu, suht, äää, väääää....määääää
Õudne.
Sõnu ei teata. Veel hullem - emakeelt ei osata. 
Kui mulle muidu nett meeldib, siis nüüd tahaks küll selle pagana võrgustiku maapõhja needa, sest osaliselt on just see sotsiaalmeedialik suhtlemine tinginud mää-äää-vää-K olustiku, kus sõnad enam tähtsust ei omagi...
Iseenesest ...eee....noh, ongi, eksju?
Aga kuidas parendada väljendusoskust? Kas keegi peab kolju lahti muukima ja seejärel sinna hea kõneosavuse sisse kallama?
Või saab indiviid ise ka midagi ära teha? Nt lükata näpu külge kleepunud nutiseade nurka, kuulata oma umbes rinnaku lähistel sisuliselt hiberneerunud omanimelist keeleisikut ning asuda sõnavara rikastama: lugedes, kirjutades ja täislauseid moodustades. Keel - see tugevaim lihas inimeses on mõeldud kasutamiseks ja seda muuseas ka kõnelemise seisukohalt. 
Ja kui kõne juba tuleb, siis voolab kiri järele ja ja inimsed jäävad vaatama - kes on see sõnasuutlik ja hirmupaineta esineja?
Mõtle, oskab isegi täislausetega vastata ning kõnes on suisa kuulda liitlauseid...

reede, 29. september 2017

Miguel, de Cervantes Miguel


Kes meist ei teaks pisut hullunud aadlimeest, kes rüütlilugudest soojana asub tuuleveskitega võitlema..
Ja täna on tema loojal, sobivalt mihklipäevase nimega Miguel de Cervantese, täisnimega Don Miguel de Cervantes Saavedra 470. sünniaastapäev.
Kahtlemata on ta suur kirjanik, kes elas seiklusterohket ja rahutuvõitu elu.
Vaeseks jäänud aadlipere järeltulijana, kes pidevalt kolides (isa oli arst, kes püüdis sedasi endale ja perele leiba teenida), puutus ta kokku humanistlike ideedega ning tema põhimõtted õppimise ja sallivuse osas olid väga olulised.
Kahekümnendate eluaastate alguses võttis noormees sõdurina osa Lepanto merelahingutest. 
Kas võiks arvata, et sellega seiklused piirdusid? Kahtlemata mitte - ta oli Alžeerias piraatide käes vangis. Õigemini suisa viis aastat orjaks, kuni perekond kogus kokku raha tema vabaks ostmisel.
Kõik need asjad kokku tekitasid aga meeletult suuri majanduslikke raskusi ning Miguel pidi tegema juhutöid.
Ta sai muuhulgas endale kaela süüdistuse pettuses ning pidi taas vangis olema. Seal aga...
Nüüdisaegsed teadlased nimetavad vanglas sündinud ideest kirjutatud raamatut maailma esimeseks romaaniks.
Muuseas ainukeseks raamatuks, mille olen lugedes lennutanud vastu seina - no ei saa mina aru hullumeelsuse võludest. 
Aga see ei tähenda, et Cervantes poleks olnud vahva kirjameister.
Igatahes - sind teatakse ja loetakse nüüdki: on suisa olemas Hispaania kirjandusauhind - Miguel de Cervantese auhind (hispaania keeles Premio de Literatura en Lengua Castellana Miguel de Cervantes)  
Auhinna asutas Hispaania kultuuriministeerium 1976. aastal. Auhind antakse elutöö eest hispaania keeles kirjutavale kirjanikule. Auhinna suurus on 125 000 eurot. 
Auhinna on saanud nt Jorge Luis Borges; Francisco Ayala; Ana María Matute.
Sedasi



pühapäev, 17. september 2017

Nahkhiiremees

"Suure Paugu teoorias" on sari nohikuid, kes on osa koomiksikultuurist: nad käivad koomiksifestivalidel; nad koguvad koomikseid ja nendega seotud objekte/kingitusi/nänni; nad riietuvad koomiksikangelastele iseloomulikult; nad mängivad arvtimänge etc, etc, etc.
Nende tüdruksõbrad on alati masenduses või suhtuvad sellesse kergelt veidralt.
Koomiksitest pärit superkangelased ja nendega suhestumine ning kogu kära, mis viimased 25 aastat nendega kaasnenud on (mõtle kõikidele filmidele ja sarjadele etc)  on aga osalt - ärgem nüüd pahandagem - aga kinnisideeline hullus.
Ning alates 2013. aasta tähistatakse ka  Nahkhiiremees päeva. Täna, 17.09. 
Et misasja?????

reede, 15. september 2017

Agatha, Christie Agatha

Kuidas ma teda kadestan!!! Milline õige aeg alustada kirjanikuteed, milline tabamine naelapea pihta, põnev elu,  kaks korda leitud armastus, huvitavad reisid ja milline aju....
Aga temast:
*Agatha Mary Clarissa Christie (neiupõlvenimi Miller; 15. 09 1890 Torquay– 12. 01.1976 Wallingford). Sai  tuntuks kriminaalromaanidega.
*Abiellus kaks korda – esimene abikaasa sõjaväelendur Archibald Christie, kellega sündis ka ainus laps Rosalind.
*Teine abikaasa oli arheoloog Maxwell Mallowan, kes oli naisest kümme aastat noorem. 
*Nad kohtusid Bagdadis arheoloogilistel väljakaevamistel ning olid 46 aastat abielus. 
*Reisidest innustudes kirjutas ta mitmeid romaane, mis seotud arheoloogiaga.
*Alustas kirjutamist 1916.aastal, pärast juhuslikult sõlmitud kihlvedu (polevat võimalik kirjutada sellist kriminulli, kus mõrvar selgub alles viimasel lehel). „Saladuslik juhtum Stylesis", seal astuvad üles Hercule Poirot, Arthur Hastings ja inspektor Japp.
*Ta kirjutas 77 kriminaalromaani, ligi 100 lühijuttu ja 20 näidendit.
*Tema kuulsaim näidend on "Hiirelõks", mid on Londoni West End teatris  mängitud alates 1952. aastast tänapäevani rohkem kui 24 000 korda. See on ühe näidendi samas teatris esitamise kordade arvu maailmarekord.
*Guinnessi rekordite raamatu järgi on Christie maailma enim müüdud romaanikirjanik ja koos William Shakespeare'iga maailma enim müüdud kirjanik.
*Tema teostest on tehtud filme, näidendeid, seriaale, lauamänge.
*Internetiajastul lisandusid arvutimängud, mille puhul saadavad autoriõigused on teinud tema järeltulijad märkimisväärselt rikasteks inimesteks.
*Nooruses töötas I maailmasõja ajal Punase Risti haiglas, kus lisaks õena töötamisele oli ka apteekri abiliseks. Seetõttu tundis erakordselt hästi ravimeid ja ravimite koostoimeid. 
*Romaanides esineb statistiliselt kõige enam mürgitamisega seotud mõrvu (arseen, strühniin, tsüaniid, bromiid, digitaalis, kübaravärv – süstina, tabletina, toidu sees, puhkpüssiga jms).
*1926. aastal, pärast seda kui esimene abikaasa oli palunud lahutust, lavastas kirjanik enda kadumise . Kogu avalikkus otsis teda ning kirjanik leiti alles 10 päeva hiljem ühest tillukesest hotellist, kuhu ta oli registreerunud valenimega. Ta väitis, et ei mäleta kadumisest midagi.
*Kirjanik suri 12. jaanuaril 1976 Wallingfordis.
*Tema kodumaja Greenway House'i sisustuse ja ümbruse kirjeldused on kirjanik pistnud juurde teostele "Viis väikest põrsast"; "Haripunkti poole" ning "Surnud mehe temp".
*Selles majas filmiti "Hercule Poirot" kõige viimane episood (mitte kronoloogiline Poiroti elus, vaid sarja üleüldse viimane episood - austusavaldusena Agathale)
Kuid täna saanuks 763 aasta vanuseks maadeavastaja Marco Polo; indiaaniromaani "Nahksukajutud" looja James Fenimore Cooper 228-aastaseks ning "Ropsi" autor ja motoriseeritud sae "Družba" leiutusmeeskonnas töötanud Boris Kabur 100-aastaseks.
Pildid veebist, teave Agatha kohta samuti

Paljastused

Pesuehtsa nutiajastujana skrollin ma tihti. Hommikukohvi kõrvale loen portaalides peituvat ning olen avastanud, et igapäevategevustes on mõn...