Mõtleb, et miks nii?

Viimased päevad on olnud iseseltsi. Pühapäeval hukkunud noormees oli mu õpilane ning olgugi, et olen üpris karastunud natuur, lõi see surm mind kuidagi põlvedesse nii, et uuesti sirgu saamiseks tuleb rohkem pingutada.

Sõnadesse ma enda tundeid panna ei osanud, sestap ka üsnagi piktograafilised need viimased sissekanded on olnud.

Mõnes mõttes tahaks nüüd selle kaotusterohke dekaadi selja taha jätta, aga mitte ei saa üle ega ümber.

Tõlviklehik õitseb mul ainult  siis, kui kellegi lõppematusse astumise teade tulekul - kastes piilun kahtlustavalt  küünituvaid lehti - kas mõni neist tahab õiesarnaseks kaarduda?

Liigvara pidi see inimlaps lahkuma, liigvara...

Tunnistan ausalt, et mu süda tõmbus krampi, kui uudist esmalt nägin. Ja hommikul, kui sain teada, kes täpsemalt....
Mul on kahju, nii kahju ühest elust, mis ei saanud veel õieti hoogugi sisse.

Sütiste "Rüblik" võiks ollagi lahkunule virtuaalne monument mu poolt. 

Requiescant in pace

Langetan leinas pea

Aarne auks langetatud päi....

Lai rollihaare, mis ulatus kunstitudengist Mark Twainini; õppejõust ja professorist taluperemeheni; hääl, mis luges peale dokumentaali ja Sammalhabet; luuletust või metsikuvõitu mõõkhammastiigrit "Jääajas".

Arst, joodik, vallatöötaja, rehepapp, Maurus, Eugene O'Neill; Karl Eduard Sööt; arst-poeet, peremees, kaubalaeva kapten; pastor....

Ega ta ilmaaegu polnud üks enimmänginud näitlejaid üldse. 

Aarne, ma puutusin sinuga kokku elus ainult üksikud korrad, sinu tasakaalukus, viisakus ja huumorimeel olid hämmastavad ning sa olid SUUR ISIKSUS, VÕIMAS  NÄITLEJA, MASTAAPNE INIMENE.

Sinu kingi oleks keeruline täita, sest sinu hääl ja osavus mängida - sa oled/olid ainukordne.

Metsakalmistu pidavat asendatavaid täis olema. Nii see pole. On inimesi, kes jäävad asendamatuks.

Mõtetesse, südametesse ja mälestustesse oma loomingu, oma tegevuste, oma õpilaste, oma perekonna ja lähedaste kaude.

Sa näed nüüd seal Ei KUSKIMAAL kõiki neid kolleege ja lavapartnereid ja isikuid, kellega oma pikal ja loodetavasti mõnusal eluteel kokku puutusid. 

Vivien Leigh surma korral ei süttinud sellel päeval Old Vicis tuled, kas täna teatrites tuled süüdatakse?

Jää hüvasti, üks mu sõber....
"Talvine õhtu" Villem Grünthal-Ridala

Hüvasti, Vetemaa!

/.../Paar aastat vanem Pärnu poiss, kes nüüd õppis Panso juures lavakunsti, näitas Avole kord heledate lokkide ja õrnroosa pahelise inglinäoga noormeest: Enn Vetemaa. 

"Vat see mees teeb Eesti kirjanduse, mida pole vaja häbeneda," ütles lavakas.

Avo uuris tähelepanelikult luuletajat. Oli temagi juba lugenud Vetemaa elegantseid värsse linnast, muusikast, süütuse kaotamisest ning koguni Hrutšovist./.../ (Kallas 1990: 78)

Sedasi kirjutas Vetemaa põlvkonnakaaslane...

Mul on mainitet kirjahärraga olnud mõned kokkupuuted ja ma vabandan, Enn, et selle välja ütlen, aga oma eelmise eriala raames.

Mäletad, ma tõin sulle õhtused asjad kätte ja nimetasin perenimetsi? Sa ütlesid, et kutsuge Ennuks. Mina siis, et ahah, jah, jah, muidugi Enn ja lisasin perenime ja pidin peaaegu pepuli potsatama. 

Olin just head ööd pai teinud kuulsale kirjanikule!!

No ja veel mõningaid kokkupuuteid selles vallas.

Igatahes jäi meie maailm (loe: lugeda armastavate inimeste maailm) oluliselt vaesemaks. Kuid tänud kolleegile kirjandusteaduses, kes Ennust monograafia kirjutanud. 

Kaastunne perekonnale, lähedastele ja sõpradele. On valus lähedasi kaotada....

Hüvasti, hea kirjamees! 
____________________________________

Pilt on veebist

Ulfsak tuli, nägi, võitis ja ....läks

Teadmata-tundmata isiklikult seda meest, näitlejat, lavastajat, tundub mulle, et kaotasin kellegi üpris lähedase.

Maailmatasemel näitleja, suutis palju, tegi palju, loos palju, saavutas palju, figureeris palju ning mis peamine - mu meelest ei vahetanud ta oma näitlejaks olemist poliitikukuks olemise vastu. Auväärselt autasustatud ja hinnatud... Sajandi parim meesnäitleja...

Tema Rebase-Reinu, Lumekuninganna Rahanõuniku või Jules Verne Paganelina mängitud rollides, mis oma eripalgelisuses kohe silme kargavad, polnud olulised mitte ainult see, et ta laulis ja näitles, vaid need tema nö kaubamärgilikud sääred ja kõik need mustmiljon

rolli "Mandariinidest" kuni "Ukuaruni" filmides; "Õnne 13" kuni "Salmonid" seriaalides; Indrek "Pilvede värvides" (mida ma olen isiklikult teatris näinud) kuni Tiiduni "Eesti matuses" - ohhh.. öeldakse, et asendamatuid pole, aga on vist ikka küll. Tema on. Tema pilk, tema hääl, tema olek, tema käed, tema oskused. Tema lavapartnerid ja ekraanipartnerid nt Kaljustega mängis ta nii tihti filmides, et ma arvasin neid abikaasadeks olevat (see oli enne, kui mu pea hakkas asju õigesti jagama)...

Tunnen südamest kaasa perekonnale, lähedastele, kolleegidele, kaasteelistele, teatrirahvale ning kõikidele estlastele, et on lahkunud üks meie ajastu SUURTEST EESTLASTEST.

PS: veider on see kolme kaupa seadus (ühelt erialalt): Kalju Komissaarov, Tõnu Mikiver ja Lembit Ulfsak (kui mu mälu ei peta, siis on nad kõik käbi käinud "Surma hinda küsi surnutelt"...)

_________________________________________________________________________________
Pildid on veebipõhised

Kui õed saavad kokku....

Mul pole kunagi õde olnud. 

Ma ei kujuta ette, mis tunne see võiks olla. Ilmselt on sul siis parim sõbratar ja lähim usaldusisik samas ruumis, samas majas, samas keskkonnas, kus sinagi.

Mu vanaemal oli õde. Lähedane, sest vanusevahe oli väike ja tegutseti ühes ja samas ajas ja ruumis. Kui vanaema poeg sõja ajal suri, siis vanaema õde pani oma pärast sõda sündinud pojale õepoja mälestuseks sama nime...See on lähedus.

Ema rääkis oma õest. Neil oli väga suur vanusevahe, 12 aastat, aga nad olid täpselt niipalju lähedased, kui pidi. Tädi hoidis mu ema, kui too oli tilluke, nad elasid mõnda aega koos, kui mu ema Tallinnasse õppima asus ja kui kumbki omas peres elas, siis ei muutunud nende kontaktid sugugi väiksemaks. Suviti käidi ema juures talgutel, õdede lapsed (mina, mu vend, tädilapsed) olime koolivaheaegadel maal. Kälid said läbi nagu kälid ikka, nendel oli ju mõningane vanusevahe, aga ühteviisi armastatud olid nad ämma juures küll. 

Kui mu ägedaloomulisel isal ja kolm korda tulisemal emal ütlemiseks läks, siis oli ema õde see, kes lepitas tülitsejad, pakkus harmooniat, pööras asju naljaks ja üldse.. hankis altleti asju, juhtis maja ja elusid, tegi uuel ajal firma ja sai õigel ajal igati jalad alla. 

Tädi parimad aastad langesid nendele aegadele, mida võib nimetada kuldseteks kuuekümnendateks. 
Kujutan ette, missugune periood see oli. Öökapikas "Niguliste" räägib peamiselt 60ndatest ja tädi mälestused, albumid on analoogselt kirjelduvad. Teatavat laadi muretus, teatud vabadus. Mõelda, et mu tädi abiellus augustiorkaani õhtul.

Sellel aastal oleks neil olnud kuldpulmad...

Just nimelt oleks....

Eile helistas tädilaps...
Mu ema õde on lahkunud. Kurja palet hakkas uus aasta näitama. Kohe.

Ainult see teadmine lohutab, et lahkumine oli kerge ja nüüd on nad koos. Õed on koos. Ema näeb oma tütreid. Tädi saab koos olla oma vennaga, kellega ühisolemist olid napid kuud. 

Nad on nüüd koos. Seal. Kuskil koos....

Isale....

Jaanuari alguses helistasin isale ning ta hääl oli ära. Küsisin, kas ta on külmetanud. Ta vastas, et vist küll. Ütles, et mingi muna on ka kaelale tõusnud. Siis hakkasid asjad kuidagi ühtlases voolus minema. Halvemuse poole. Haigla, uuring, uuringu vastused, uued uuringud, vastuse ootamine ja.... onkokonsiilium.

Inimesed on kindlasti kogenud hetki, kui neile tundub, et üks sekund muudab kõike. Kas tegu või sõna. Meie puhul sõna. Õigemini üks pikk ja keeruline lause, milles olid sõnad 'kaugelearenenud vähk' ja 'metastaasid kopsus'.

Me pidasime mõlemad isaga hinge kinni, see tundus liiga... väljaspool teadvust jäävat. 

Minu isa? Tervise etalon? Mees, kes pole sisuliselt kunagi ühtegi suitsu teinud? 

Lapseliku egoismiga mõtlesin, et mis siis nüüd minust saab, et ema enam pole ja nüüd siis isa ka...

Aga kõik need kuud, mis diagnoosi saamisest möödusid, kõik need gastrostoomid ja toitmised ja hooldusvahendite muretsemised ja keemiaravid ja järjest põduramaks jääv mees. Iga kord, kui teda vaatamas käisin, lõikas nuga südamesse. 

Palusin loodust, saatust, ema - ei midagi, nii see on siis läinud ja nüüd nii ta ka on.

Mul ei ole enam isa. 

Seda isa, kes mu venda kärutas ja vannitas ja kellele kõiki poisiks ja meheks olemisega seotud asju õpetas.

Seda isa, kes mind nägi esimest korda kolmenädalavanuselt, isa, kes ütles, et too sõit koju tagasi (nad olid vist Angoolas?) oli kõige pikem.

Seda isa, kes mind süles kandis, kui ma tänaval väsisin ja restoranis minu portsjonid lõpetas,

Seda isa, kes mulle patsikumme ostis ja lõpmatu kannatlikkusega igal õhtul "Sinihabet" ette luges.

Seda isa, kes mulle matemaatikas neid tüütuid kolmnurki õpetas ja kõik ruumilised objektid valmis tegi.

Seda isa, kes oma ämma-äia juures sibulavõtul mängleva kergusega sajakiloseid kotte siia ja sinna vinnas.

Seda isa, kes  mind ujuma õpetas ja kes mulle liuvälja valas.
Seda isa, kes oma ema ausatas ja armastas ning teadmata oma vanematevaheliste suhete tegelikkust (seda saavad hinnata siiski ainult nemad kaks), tegi emale mitmel korral liigutavaid kingitusi.

Seda isa, kes järgmisel päeval pärast minu poegade ootusest kuuldes meile tuli ja pidi mind katki kallistama.

Seda isa, kes mind ema matuste ajal toetas ja pärast seda oli KÕIGE PAREM VANAISA siinpool päikest.

Seda isa, keda ma olin näinud elus nutmas kolmel korral - oma ema matustel, minu poegade sünni järel ja minu ema matustel.

Seda isa, kes minu poegi rattaga sõitma ja suusatama ning ujuma õpetas.

Seda isa, kes meile igaks viimaseks seitsmeks suveks vinge reisi mõtles, marsruudi välja töötas ja kannatlikult kirikuid, muuseume, surnuaedu, näituseid vaatas, kuni mina endasse teavet haukasin.

Seda isa, kes mulle valge kihlamööbli aeda kinkis.

Seda isa, kes mulle kamina ehitas.

Seda isa, kes võimaldas mul magistrantuuris õppida.

Seda isa, kes....

Seda isa enam pole. Ta on läinud. 

Kui sul pole enam ema....

............siis ei ole ükski asi enam see.

Ema oli sein mille taha varjuda, keegi kellelt saada tuge ja toetust. Keegi, kes oli alati olemas.

Ja ühtäkki teda enam pole. Siinsamas lebas elav keha, kelle süda lõi, kes hingas, kelle organism toimis, aga nüüd enam mitte. Lihtsalt kõik jäi seisma.

Ja talle pole enam midagi vaja. Ei riideid, ei toitu, ei aset, ei uudiseid, ei ravimeid ega miskit muud, mis kokkuvõtvalt moodustab mõiste elamine.

Ema, kallis, kallis ema - sinu lahkumine oli valus. Mitte ainult sulle, vaid ka meile - sinu lastele ja lastelastele.

Sa puudutasid meid nii soojalt oma olemasoluga, et nüüdne seisund on täiesti mõeldamatu.

Ma ei harju kunagi selle mõttega, et sa lahkusid ja ma ei saa sulle öelda, kui vajalik, armas, oluline sa mulle olid.

Ma vaatan sinu pilti ja ma ei suuda seda omaks võtta.

Ma vajan sind ema.

Kerget teed palusid sa Loojalt
Kerget lahkumist sul tulnuks paluda
Su elu algas saabudes nii soojalt
Kuid katsumusi tuli siiski taluda.

Su kodumetsa vaikses, leebes rüpes
Said osa olla elu lihtsas hüppes
Said õppida ja lugeda ja laulda
Ja omi lapsi ilmale siis kanda

Ja õnnistas sind ohtralt andesulg
Ning kiirelt laabus tegevuste kulg
Sa olid ema, vanaema, naine
Sul puudus alaline pelgupaine

Su arukus ja töökus, julged teod
Su õpetused, hellus, soojad peod
Sind igatsedes meel kurbusest on märg
Ja sinust kestab igavikuline järg