Kolletamispäev väärib oma nime

Kolm kohta hoiavad piisavalt tegutsemishoos ning sestap on kummaline tõdeda, et sügis on lipanud tõtakalt. Tavaliselt on looduse unne suikumine tekitanud ängi, painet, viha, ärevust, nukrust, aga sellel aastal  tunnistaks pigem, et korrakski tahaks vaadelda kollaseid lehti, sügislombist vett nilpsavat oravat, nuusutaks seentega kaasuvat metsalõhna ning oleks mõne pisukese sekundi. 

Lihtsalt. Niisama. 

Vaataks sammalt ja kõduvaid taimi. Jälgiks õunapuude muutmist ning püüaks kirjeldada viimaste jõuriismetega oksa küljes kiikuvat vahtralehte, kes tahaks võidelda loodusseadustega, aga teab paratamatult alla jäämist ning saatusele alistudes liugleb vaikselt porisele teele, jäädes alandlikult ooatama oma kompostiks saamise lugu...

Kelle jaoks on ja kelle jaoks mitte

Eilses sissekandes mainitud "Enne ussimaarjapäeva" autori tuvastasin päeva jooksul - Uno Laht. Ajendatuna tekkis tarvidus võtta enesele lugemiseks umbes 5 erinevat luulekogu, neid lehitseda ja püüd leida soovitud luuletus. 

Kas see oli seal? Loogish, et mitte. Üheski võetud kogus ei ole seda luuletust sees.

Lisaks jäi näppu ka Ilmi Kolla biograadilise sissejuhatusega kogumik "Kõik mu laulud". 

Veider, et Ilmi Kolla nime teadsin ma juba kusagil esimestes klassides ning olin kursis osaliselt tema luuletustega. Isegi ei tea miks. Aga Ilmi loomet lapates leidsin ühe dateeritud luuletuse - 21.10.1954 - mu ema sündimise päeval. Et veider mõelda, kui mu ema Kallastel sündis, siis kuskil teises Eesti otsas kirjutas Kolla luuletuses "Õhtud raamatuga" sedasi:

"Sügistuultel nüüd on lusti laialt; õhtust hommikuni nende trall; kestab pimedas ning märjas aias; õunapuudes meie akna all. Väljas mängida ei meeldi enam, vihmasajudki on tugevad. Nüüd on palju haaravam ja kenam, õhtul laua ümber lugeda. Kõik on õpitud, mis homseks vaja, õega kordasime laulu uut. Korras portfell ootab tooli najal, uue koolipäeva hommikut.

Nüüd meid raamat enesega kisub, õde vaikselt luuletusi loeb, aga minul oma jutu sisust hakkab kordamisi külm ja soe. Ohh, kui ratsutaks Kortšagin siia ergul tulijalgsel hobusel et meid tulle, võittlusesse viia, otse võidule ja  ja kõige eel./.../ Väljas vihma loobib muutlik raju, hullab raagund õunapuude seas. Meie juures sügiski on hajund, Meil on raamatuga väga hea." 

                                                                              21. oktoober 1954.

Kusjuures peatuses trammi oodates ja luulekogu lehitsedes, kui põlvedel sirgus kokku 8 teosest koosnev rõuk (ma ei teagi, raamatud saavad rõgus olla), tegi üks nutiseadmega piiga must pilti - ilmselt on raamatut lugev inimene juba ebatavaline ning kuskil sotsiaalmeedias näeb siis haruldast võimalust lugevast inimesest 21. sajandi linnakultuuris.

Kas õunad on valmis?

Väike maarjapäev ehk ussimaarjapäev ehk ussi magamise päev. Rukkimaarjapäevast ei kõnelnud, see jäi muude asjade varju, aga ussimaarjapäevast kõnelen küll, sest seda püha teatakse Eestis alates 16. sajandist. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.

Kui enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.

Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks.

Üldiselt oli töötegemine ja metsaminek keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks.

Mõlgutades mõtteid vihmaniiskete õunapuude lehti ja õuni endeid vaadates, siis tundub, et vist on valmis jah. 

Kuid mulle meenub, et on mingi luuletus pealkirjaga "Enne ussimaarjapäeva", kuid ma ei suuda meenutada autorit, selle luuletuse lugemise konteksti ega muudki...

Markantne ühik aega

Tajudes kuupäevade ja numbrite kokkuleppelisust ning kiigates kasvõi enese harimiseks kalendritesse, selgub, et 1. september on kuradima mitmekülgne kuupäev.

Rändtuvide ja poolakate jaoks oli see kahtlemata üks kurb hetk - ühel puhul suri 01.09.1914 viimane rändtuvi isend ning teisel puhul, 1939. algas ametlikult  Poolale kallaletungiga II ms.

Samal kuupäeval on avatud riiklik viljasalv, avastatud asteroid, suletud teatrid, varieteed etc (arvake ära, millega seoses), sündinud ohtralt kunstnikke, majandustegelasi, kirjanikke; kaotatud õppemakse, alustatud segakoolide temaatikaid; tehtud riigipöördeid, avatud skulptuure; tehtud esimene vereülekanne ETC. 

Euroopas ja Aasias on see paljudes maades esimene koolipäev ning üldiselt üks tore teadmiste päev.

Enesele oli 1. september aastaid elevuse ja õppimisega seotud kuupäev, nüüd aga kindlasti askeldusterikas nii lapsevanema, klassijuhataja kui kolleegina.

Nagu alpinist, kes vaatab ootusrikkalt algavale tõusule ning tõdeb võimete, energiavarude, varustuse ning valmistatuse taset - kõik on OK.

PS: pildid veebist

Hommik nagu "Baskerville'de koeras"..

...udune hommik, märjad lehed vastu poriseid kõnniteesid, õunapuu on kurb ja longus.

On pühapäev, vaikne ja kõle nagu Baskerville'de soo.

On november, on  pimeduse ja hämaruse romantika.

On lipendavate lehtede ja aastalõpu ootuse aeg.

On helkurite aeg.

On varajaste magamaminekute aeg.

On lihtsalt üks sügisene aeg.

Hingedepäev

11 aastat tagasi oli Tallinna Ülikoolis esimese kursuse üks reedetest. Kursuseõel oli sünnipäev. Saarema tüdruk. Tahtis lennukiga koju minna, kuid auditooriumi laeakende pidev müdin ja vastu klaase peksev raju ei jätnud võimalust.

Õppejõud rääkis loo möödalennanud puudlist ja pangaaparaadid olid rivist väljas - mingid lühiühendused.

Tänane hingedepäev meenutab sama ilma ja olu. Puudlit ei lenda küll mööda, kuid aed on täis lipendavaid ja koltunud lehti. Tuul ulub korstnasse ning lühike novembripäev ... on lühike novembripäev.

Tule võlu

See on omamoodi hommikune purgatoorium - võtta tuhk tuleasemelt, panna paberid ja küte ning süüdata tikuga põlema. Nagu puhastaks iga hommik ennast teatud jahedusega ning seejärel alustaks lisavärskendust.

Tules on ju alati olnud mingi ürgne salapära. Oli see mitmete kümnete tuhandete aastate eest, kui inimene õppis seda soojendavat jõudu taltsutama. Enda kasuks panna tööle. Ning teada tule kontrolli alt väljumist..

Kui tihti oleme jäänud vaatama küünlaleeki, suunanud silmad lõkkesse ja jäänud mõtlikult oranzhide tulekeelte liikumist jälgima..

Hüpnotiseeriva võimuga võlu

Oktoobrilõpu deja vu

Kell kolm kuulsin ma tuttavalt tüütut sahinat kõrghoone aknalaudadel. Kiigates uulitsale - jah, sadas lund.

Oktoobri viimastel tundidel!!!

Ja ma tulin koju ja ma rookisin leheseguga kaetud lund terrassilt ja õuest ja tänavalt.

Pärast toimekat tundi ja korralikku kõhutäit tundsin ennast väljateenitult väsinuna ning otsustasin pisut pikutada.

Pojad, kelle koolivaheaeg on möödunud mõõduka mõnususega, läksid lumevõitlusesse - kelkudega, kinnastega, tunkedega, talvesaabastega, mida ma ei lootnud veel niipea pakkidest välja võtta.

Ja ohh seda deja vud, kui ma lõõgastunult unest ärkasin ja jälle käepärase, kuid mitte käemõnusa lumelabidaga vehkisin.

OKTOOBRIS!!! Kaks korda päevas!!!

Ja kolm kuud tagasi umbes samal ajal lösutasin ma Pirital. Päevitades, meres summides....

Sündmusteahelad

Mis juhtub päikesepaistelisel sügishommikul ärgates ja vaadates kuivkollaseid lehti aknast möödumas?

Seda, et aknad on pesemata. Seda, et kardinad on mustad. Seda, et tolmurullid tillerdavad toa ühest seinast teise. Põrandatelt paistavad plekid. Toalilled vajavad värskendust. Raamaturiiulitel on raamatud sinka-vonka. Kirjutuslaud näeb välja nagu mõnes asjade otsimismismängus, kus suurest hunnikust tuleb leida loetelus olevad asjad...

Sügisene päike on sama reetlik kui kevadine.

Aknaid ju ei pese, kui kardinaid ei kraami? Ei jäta ju ämblikuvõrku toanurka, tolmuimejaga raamatuid ülesuristamast, laudu ja kappe liigutamast - kõige seda löömaks elamist puhtaks ülekoormatud naise mitmenädalasest suutmatusest majapidamisega oskuslikult ümber tulla kuhjumistest.

Ehhh....

Õhtul oli küll mugav ja rahulik vajuda puhaste voodilinade vahele. Ja lülitada ennast kaheksaks tunniks kõigest täielikult välja...

Nüüd on ta jälle käes.

Sügis, sügis, sügis,

trügib, trügib, trügib,

meile naabriks pürib....

Saabus märkamatult. Aias on jälle koltunud lehed, peale tuleb tõmmata paks tekk, suveriided ja jalatsid kõik rändavad kappi, käekotisahtle on jälle pungis, sest suvised ridikülid ootavad uut kandeaega.

Kindad, sallid, mantilid, paksud sukad korda teha.

Mütsid välja otsida.

Sügis on naabriks.

Õnneks kaasnevad mõned mõnusad asjad ka - kaminatuli, soe kaneelirull, vastu katust rabistav vihm, õdusad äraolemised raamatu juures... Unelm. Vaikusest ja rahust....

Tegelikkuses on asi ikka nii, et kell kümme põsega padjale vajudes kaovad kõik tuuleiilid ja tulepraksumised, aknakrabinad sügavasse unenägudeta maailma, kus aeg ja ruum kaotavad tähtsuse ja voli saavad vabalt mekutused, mille järgi vahel tuleb hommikul sigar süüdata...

Vihm kolksas ja kolksas

Sisuliselt terve päeva teda muudkui pudenes.

Eile ostsime poegadega vanaraamatu poest hulga lastekirjandust - soetasin kunagised lemmikud: "Väikesed võililled", "Kirju liblika suvi", Pool koera", "Pille, Madis ja teised". Ja poegadele nipet-näpet lugusid. Ning neid ma siis üle mitme(kümne) aasta voodis hommikukohvi juues ja laisalt lesides lugesin. 
Ja kostis ühekülgne tilkumine vastu katust.

Kardinaid tõmmates ja tänavat vaadates oli selge, et suvi ongi selleks korraks läbi.

Kuu, see nii selge ja geomeetriline

Eile otsustasin pisut aega maha võtta ja rüübata paar topsi kohvi väljas ja tuttavaga, keda näinud polnud nii 10 aastat. 

St näinud olime, aga nii tere ja head aega tasemel jutt pole naistevaheline jutt. Lisaks me kõndisime soojas õhtus ja leidsime nt Estonia eest süstla ja nõela ning osad hämarad kohad olid priskelt täis kuuvalgust. Pärast kodu poole kõmpides ma vaatasin sellesse selgesse ja valgesse rõngasse ning meenus Kivirähk ja kuuvihtlemine ja üle-üldse see kuumütoloogia, mis meie kaaslasega lõimub, põimub ja põkkub.

Miks ta on selline, et täiskuuööl muutuvat libahundid ja nõiad aktiivseks, miks temasse vaatamine vahel viib soolatüükat ja ihupeki, miks vale kuu ajal lõigatud juuksed ei kasva ja miks pidi kuradiga just kole tee ristumisel täiskuuöödel kohtuma?

Iga folkloor on tulvil selle taevakera pärimusi. On lummanud ja vallanud inimeste mõtete olemust.

Eile temasse vaadates ma mõistsin, et nii selge ja kindlapiiriline gemoeetriline kujund, mis justkui väljalõigatud valgest paberist ennast tumedasse taevasse sättinud, kallates mingi müstilise auraga endast nähtamatuid kiiri, et see ongi müstiline. Ilmselt juba ürgrahvaste nõidarstid mõistsid kuumõõjusid inimesele aj looodusele ning nägid, kuidas tõusuga meri kerkib ja mõõnaga taganeb. Teadmisteta inimestele näis see ebamaine. Meie ajastu õppinud teavad miks see nii on. Vahel sõõrjas, vahel sirpjas, vahel ei ole teda näha. Mõnikord on ta raske ja rammus nagu kerajuust, vahel külm ja kauge kui jäärõngas.

Mõistatuslik ja kauge ja soe ja lähedane ja ilmselt kunagised eesiemad vihtlesidki ennast selle apistel ning pärast õhetades ajasid oma mehed veidraks. Kuumõjud ju!!

Lehte pöörates

Mnjaa...Nihutasin seinakalendri punase ruudukese esimesele septembrile...Uskumatult kiire on olnud selle kella rutt ikkagi. Eile vaatasin poegade pidulikke riideid üle. Särgid on napiks jäänud. Suvel visatud pikkus - hea isu, liikumine, palju värskes õhus olemist. Ujumine ja jooksmine, porgand, kurk ja tomat, arbuus ja marjad, palju päikest, palju jäätist. Ja pikaks veninud juuksed. Ilmselt täna veel viimast korda pandi need pluusid selga, kuid jõuluks ja nendeks pidudeks (mis on tegelikult kohe-kohe) on vaja juba uusi pluusi.Oehh. Täna alustab kooliteed L tütar. E läheb samasse kooli, kus mina kunagi käisin ning täna astub see tirts siis oma esimesed sammud käänulisele haridusrajale. Ja mõtleks, ma nagu eile oleksin käinud L haiglas vaatamas, kui ta oma esilapsega oli maha saanud. Nüüd aga siis kool. Juba...Klutid läksid aktusele. Lilled käes, kotid seljas. Muide isal oli väga õigus, kui ta möödunud aastal need võrdlemisi odavad, kuid nägusad ja vastupidavad seljakotid ostis sõnadega: "Selle raha eest on siin kotti küllalt". 
Eks näis mis sest aastast siis saab. Nüüd hakatakse hindeid panema ning ilmselt võib sealt tulla nii mõndagi. Head ja halvemat. Kusjuures üks imelik asi juhtus suvel - olles mõttetult mitmele logopeedile raha andnud, osutusin r-tähe õpetajaks ikkagi mina. Vanem poeg ütleb seda puhtalt ja pingutuseta, noorem on selle poole teel. Üsna kenasti tuleb see häälik välja klusiilide kõrval (kriitika, triikima, traktor), eesvokaalidega samuti (kirik), kuid tagavokaalidega on veel tööd teha. 
Esmaspäevast algab aga täisprogramm peale. Kolm korda nädalas ujumine, kool, kodused asjad, õppimine ja muidu möll. Oehhh. 
Ja eks endalgi läheb elu taas kiireks, nii kiireks. kahju ainult et magistrantuuris ei saa jätkata - aega ja raha lihtsalt pole. Ning teaduskraad on teine tera, seda ei ole võimalik põlve otsas ja kuidagimoodi teha, seal peab süvenema ja tegema ja lugema ja olema...TTK on aga midagi veidi lihtsamat. M arvan vähemalt nii.

Hommik

Laupäevane sügishommik,
langenud lehed ja kleepuv asfalt.
Vares, udune linn, üksik auto,
koliseb inimtühi tramm.
Jahedus ja rõskus.
Öö oli haigla akende taga rahutu.
linn vilkus, praksus, mürises
elas toimekat reedeelu
Haigla vaikides uinus ja harva helises-
keegi hädaline veekruusiga.

Kõnnid
kinnastes käed sügaval taskus,
teele sai heidetud sigaret.
Roidunud keha ja kõrged saapad
ootab sind soe kodu,
unekuumad pojad.
Kõnnid
ja peas on eesootavast mõtted
nii erinevad,
sest on laupäevane sügishommik

Sügis, mis sügis

Öösel kuulasin kuidas maru katust murdis, kuidas ta õunapuudelt saaki pillutas, kuidas vihm krobinal ja matsudes akendele pudenes, kuidas üksikud autod vesiliugudest läbi vurades veesahmakat majaseinale voogutasid.
Hommikul vaatasin kollaseid lehti ning haistsin sõõrmes kõdunemist.
Üks sügis on jälle käes. Riided on soojad. Kindad ja vihmavari päevakorras, poegadel kummikud ja niiskuskindlad püksid.
Hädine päike naeratas korra pilverämust sisse ning tuba tundus sügiseselt kaduv. Igavikuline kuidagi.
Muiste peksti oktoobris vist veel reht? Põldudevahelised teed muutusid porikarva läbimpääsmatuteks. Metsad vahetasid värvi ning rahvas piirdus ainult kriku ja koduõuega, koolilapsed muidugi kooliga ka....
Tänan jalutasin poegade lasteaiast mööda, haiglasse, tööle ning mõtlesin, et mõnus on tänapäevane olla. Kannad pükse, mukid ennast, hoiad pea kohal vihmavarju, planeerid mõtteis kokkusaamist kellegagi, mekutad mõnusalt sigareti juures (ma kujutan ette kuidas nt soomustüdrukut oleks kividega loobitud, kui ta oleks suitsetades küla vahel liikunud, püksid jalas. Viide Leida Kibuvitsale).
Lugesin mõnda aega tagasi Aimee Beekmanni "Kuradilille" - sealne tegelane Jaava, kes sooäärsena pesitses, kümme last sünnitas ning ühel uputuseaastal omi mõtteid veeretas, üleujutatud jõeserval kedreluudeni vettevajunud lehma lüpstes. Milline masendav hetk. Milline kuri saatus seda soonaist udis.....

Lugesin ja peaaegu nutsin. Keeruline oli siis, tänapäeval on küll elu lihtsam.

Ja sügistorm on siinsamas. Hetkelgi võin vaadata vesist linna ja kuulda märgadel teedel sõitvate autode vuramist.

Sügisesed hääled ja mõtted, värvid ja helid. Kõik laguneb, pudeneb, kaob, kolletab, kuhtub ja ununeb. Kuni järgmise korrani.

Aga sinule tulevad iga sügise ja talvega, iga kevade ja suvega juurde vanust ja tarkust, väsimust ja murekortsu. Märkad masendusega sügiskiirelt kilgenduvat peenikest-peenikest kortsu silmanurgas, mõtled möödanikule ning adud ootamatult, et selliseid sügiseid sinu elus on olnud 33 korda. 33.....

Märkimisväärselt sümboolne iga. Ja märkismisväärselt sügisene heietus.

Uudne raputus

Soomlastel on üks nali, kus jumal kuuleb, et soomlastel käivat naised-mehed läbisegi paljalt kuskil koos. Jumal tahab teada, mis koht see on, kus sellist pattu tehakse. Saadab ühe inglitest asja uurima. Too tuleb jahmunult tagasi ning jumal küsib, kas kuuldu vastab tõele. Ingel ütleb:" Jaa, see vastab tõele. Nad käivad saunas, kõik on paljalt ning nad nuhtlevad ennast selle eest kõvasti...."

Saun. Saunatarbed, saunameed, saunalinad, saunajoogid. Viht, lava, keris, ahi. Kõik elemendid, mis moodustavad üldise saunakultuuri.

Teine suur osa sellest on seltskond. Juba aastaid on mul vend käinud pühapäeviti "Petsi pool saunas".

Ja eile käisin minagi. Tallinnast väljas nii kolmkümmned kilomeetrit idapoole.

Suur maa-ala. Tihedalt maju, kasvuhooned. Sügisesed puud, õuel askeldav perenaine, kogunev saunaliste seltskond, suur hundikoer.

Ning saun ise - tulikuum, ehtsalt maahõnguline. Ja inimesed olid sõbralikud.

Ei, see pole vist õige sõna. St sõbralikud ka, aga neid inimesi, keda ma seal eile kohtasin - nad olid ausad. Ei keeruta ilmselt kuigivõrd. Ning ühe saunalise samaealine poeg minu poegadega võttis nad oma hõlma alla ja mardikad väsisid nii ära, et tagasiteel vajusid nad unerüppe ning voodisse saades keerasid endid hommikuni kulmudeni tekkidesse.

Ja saunalised olid pretentsioonitult saunalaval. Kõrvuti. Linadeta. Sest saunas lihtsalt ollakse nii. Igasuguse udutamiseta.

Enamikel inimestel on mingeid veidraid kiikse oma kehade suhtes. Küll varjatakse niigi nähtavat, luues riietega optilisi efekte. Kuid sauna silmes on kõik võrdsed ning kellegi ihu ei tuleks kriitiliselt vaadelda. Tõsiküll naised tõmbasid saunalinad ette, kui eesruumis istuti ja jahtuti. Ei teagi miks. Mehed istusid nii nagu nad olid.

Ning loomulikult oli ka mingi ristimisrituaal - sissevihtlemine. See oli vägev!! Kahju ainult, et ma ei saanud tervet protseduuri teha, sest minule oli kuumus saunas siiski liig ning - kuidas nüüd öeldagi - hakkas kergelt südamele käima. See on üldse üks veider asi minu tervises, et pärast poegade ilmale toomist ma enam suur kuumataluja pole.

Aga... pererahval on välidush. Pärast leili, pärast vihtlemist läksin ma selle alla ning.... pärast augustikuist varahommikust Piritasuplust H-ga pole ma midagi nii erootilist kogenud.

Küllap lihtsalt momendi uudsuse võlu, aga see hetk - vihaleheline selg, jahe vesi, septembrilõpp, väljas marutav soe tuul, õuedushialusel seista ning hämarduvas õhtus endale vett peale lasta....

Pealegi oli pärast sauna ülihästimaitsev hapukapsasupp ning perenaise äsjavalminud hoidis, mis purgisoojana meie koju rändas.

Sellised õhtud raputavad inimest. Siiralt. Vägevalt. Ausalt. Teistmoodi. Uudselt.

Maasuve piisad, need viimased

Alles vaatasid õitsvaid õunapuid, juba paned omaaia õuntest kooki ahju.

Alles imetlesid hiirekõrvul kaskesid, juba märkad siin-seal langenud kollaseid lehti.

Aga augustilõpu päike võib kütta päeva soojaks. Päeva, mille jooksul saab minna ujulasse ja näha, kuidas vettkartnud poegadest on saanud iseseisvad ujujad. Mu pojad oskavad ujuda!! Juba teise inimpõlve õpetas minu isa ujuma ja ta on teinud seda hästi.

Enne ujulasse minekut kolasime veidi Raplas ringi. Väga maaliline jõekäär, mis kuidagi siugjalt ümber majade käändus, hundinuiad, mis tihkelt ja uhkelt silla all kasvasid, lõke, mis jõepervel suitses, kirik, mille pühalikkus mulle - veendunud agnostikule - oma kõikumatu rahuga muljet avaldas.....

Ma fotografeerisin ja jäädvustasin, sest mõned momendid selles ajas on just sellised, millest õhkub mingit pastoraalset idülli, karjapoisi unistust, pagaritütre armurõõmu, kingsepa heietusi...

Midagi ajaloolist. Midagi, mis meelde jääb.

Nüüd, õhtupoole, käisin poegade ja isa naabrilastega ratastel kihutamas. Enne veel otsisime külakaasikus kunagise kubermangu piiri märkinud kivi. Leidsime hoopis pilvikuid, ühe viltuvajunud piiritulba, ussilakku ja mõned ämblikud.

Sõitsime kinnikasvava Imsi järve äärde, sinna, mille looduslikul nõlval toimub iga-aastane Lelle Alternatiiv. Selline äge rokipidu. Või hevipidu. No igatahes selline üritus, kuhu kogunevad need, keda võiks tinglikult nimetada karvasteks.

Ja nüüd küpseb ahjus kook ning pojad esitasid mulle avangardteatri kõige eksperimentaalsemad tüki nukkudega, kelle jutul puudus igasugune mõte.

Jumaliku suve jumalik lõpp paistab, ma olen reibas ja puhanud. Mu pojad on kosunud, oskavad sõita ratastega ja ujuvad, on leidnud palju sõpru. On õnnelikud.

On rahulolevad nende piiskadega, mis veel kestavad.

Maasuve piisad, need viimased. Enne sügist....

Üks väikene elamus

Eile, pärast suhteliselt rikkalikku varast lõunasööki helistas mulle L. Kutsus mere äärde. Ilusat sügisilma veetma.
Pidasin emaga nõu (emal oli neljas keemiaravi ning sedakorda eriti väsitav ning nõrgaks tegev - palju pisaraid ja muud, aga see pole siin teemaks) ning otsustasime siis minna. L. oli poole tunni jooksul oma tütrega kohal, laadusime autose ning sõitsime Salmistule.
Oled sa kunagi tundnud väga külmal talveööl soojast ja suitsusest ruumist väljudes, kuivõrd tapvalt tervislik tundub pakaseline õhk pärast loendamatuid sigarette, teiste kehalõhnu, läppunud õlleimalat ja kõrvulukustavalt rumalat müra?
Vot samalaadselt tundisn ka mina, kui ma poegadega autost välja ronisin ja mändide vahelt tumesinist ja tuimkülma merd märkasin ning sügisel randa kui sellits teravama pilguga vaatlesin.
Vanem poeg jõudis esimese nelja minutiga oma püksid lainevahuga niiskeks tempida , kuid noorem poeg seisis suht ontlikult minu kõrval ega kiirustanud ulakustele. Ema kõndis vapralt ringi, vahepeal puhkas ja istus, kutsus minu poegi korrale ja siis asusime ande kokku korjama.
Meri ja mets lähestikku, nii sai kuulda merekohinat, tunda männiosooni, tõmmata sõõrmeisse sambla niisket hõngu ja leida igasuguseid seeni. Ja mustikaid ning isegi pohli oli veel peidus. Nokkisime L.-ga üksteise kallal ja lasin tuulel juukseid sasida. Mida ma tundsin? Esiteks seda, et poegadega oli järjekordne kvaliteetaeg. Teiseks seda, et ma pole oma emaga vist ligi viisteist aastat kusagil sedasi hulkumas käinud. Kui mu emaema elas ja tema talu põlislaante vahel alles oli, siis me ikka liikusime metsa marjule ja seenele ja ma armastasin väga näha oma ema kummikutes ja pearätikuga kuju puude vahel vilkalt edasi liikumas.

See käik ergastas mind, kosutas keha ja virgutas vaimu. Nüüd tunnen ennasttaas veidi võimelisemana vastu pidama, sest puhkust saan alles järgmisel aastal. 

Pealegi olin ma koos oma ainsa sõbraga, kes blogija väljakannatamatut iseloomu talub, kes on kursis meie perekonnas toimuvaga ja kes on ilmselt leidnud oma õnne. Uuesti ja sedakorda ma loodan, et ka lõplikult.
Aga hüva.

Ise ma rabelen jätkuvalt tööd teha. Olen viimastel aegadel väga tihti öövalveid teinud ja ma tõesõna jälestan glükomeetreid. Miks, sellest räägin ma kunagi hiljem. Peagi on september läbi ja siis oktoober ja siis jõulud käes... oehhh. Eks siis varsti!!!

Et siis sügisest

Eelmisel aastal kinkisin ma oma emale isetehtud raamatu. selle saamisprotsessi ma jätaksin enda teada, aga ühe luuletuse kirjutasin ma sinna küll:

Sügise minekus on omamoodi nukrust
Langevad lehed, asfalt on märg
Aastaringide pidevast kukrust

Pudeneb peagi uus aastaajapärg

Sellel aastal ma palun loodust, loojat, jumalat, iseennast, ema ja jumal teab keda veel, et oleks ikka olemas see inimene, kellele midagi kinkida. See selleks.

Endast. Tööd on palju, lapsed kasvavad, majapidamine vajab mind, koolitus koolituse otsa, arstide juures on vaja käia, poodidesse minna, isa tahan külastada. Ma tahaksin nii väga hõikuda kusagile, et palun jääge seisma korraks, ma enam ei jaksa, peatage planeetidevaheline liiklus, mulle meeldib see vahejaam niigi.

Miks meid veel ei kloonita? Miks ma ei saa ennast kopeerida ja aega omatahtsi 36 lisatunniks laotada?

Muide ükspäev olin ma keskhaiglas. Olin emaga uuringul kaasas ja kurat küll, kääna oma pea või kaela otsast ära. Selle seitsme aasta jooksul on sinna majja juurde tulnud nii palju noori, pikkasid ja tumedapäiseid, saledaid meesarste (tegelikult kõik väli

sed eeldused ühes lauses koos ja siit tuleb see nõrkus on su nimeks Naine), et ei teadnud kuhu vaadata. Ja lootusetult loomulikult kõigil kuldsed rõngad sõrmes. Kavalad on need arstide naised (teadagi, saadad oma ponksi ja haritud meestuttava haiglasse, kus tegelikult lokkavad suhtedraamade ja noorte nägusate õdede vahelised kirglikult põgusad lookesed) - rõngastavad ruttu oma mehed ära ja siis peavad peenikest naeru.

Samas on aga nii, et mul on üks tuttav arst - pikk, mehelik, sale, tumedapäine, merevaigukarva silmadega. 

Nüüd on tal nooruke blond sekretärist elukaaslane (internet on nagu detektiivibüroo - kõik saab teada), kes ilmselt ei aima, et see naine, kelle pilte ta aeg-ajalt on mõnes portaalis kiikamas käinud, on nendel piltidel tema elukaaslse poegadega. Ehhhhhh.... Nagu seebikas, ma ütlen küll.