pühapäev, 31. detsember 2023

2023 - lõppe, lakka, mine ja tule paremana asemele


Kalender tiksus ennast ajaga täis ja nii ta nüüd läheb. 
Veider on paraku aga tõik, et kuskil 90ndatel läksid moodi igatsorti ennustajad ning tookord mainiti mulle: eluaastad 46-48 on muutusterohked, rasked ja kohanemist vajavad. Ühtepidi loogiline  - kõik see perimenopaus ja laste suureks saamine ja ühe eluetapi läbimine, ent - midagi oli ikkagi veel. Vaatab siis, mida:
*Jaanuar -   detsember 2022 puhkenud poskandaal kogub tuure, osad kolleegid on hukkamõistvad, käin korduvalt vaibal, konflikt M-ga süveneb üha. Taandan ennast selle klassi õpetaja kohalt, kus lugu juhtub.  Annan keeletunde. 
*Veebruar -   on väga ilus talv, käime uisutamas ja jalutamas, poskandaal hakkab siiski pisitasa vaibuma ning on lootust rahulikumale kevadele, annan jätkuvalt keeletunde, pojad käivad kaitseväest perioodiliselt kodus, kuid noorem on metsalaagris haigestunud kopsupõletikku. Käime vaatamas "Gorikaturisti". Käin Botikus stund upi vaba mikrofoni kuulamas - minu elu bucket listis on kirjas korra teha ka ständappi :) 
*Märts -  tähistame emakeelepäeva Artur Alliksaare 100.sünniaastapäevaga; talv kestab sellel aastal kaunis pikalt. Veedame V-ga väga huvitavalt aega; allkirjastan Raimond Kaugveri elulooraamatu lepingu. Käime V-ga vaatamas "Taevatreppi". 
*Aprill -    tekib uus tööalane probleem, puhtalt erialane asi ning mõistan, et pean midagi senises töökohas muutma. Käime V-ga mõnusatel kevadistel jalutuskäikudel botaanikaaias, Paldiskis, teen ettevalmistusi Kaugveri kohta - kogun materjale, loen artikleid ja intervjuusid. Teeme kevadisi aiatöid. V on pikalt Türgis. Orhidee Emale üritusel etendub minu esinemisringi õpilaste esituses näidend, see on üsna lõbus ja menukas. Käin Karlaga juuksuris. Toimetan magistritöid ja mõnda lõputööd. 
*Mai -  erialane konflikt saavutab kolleegidega kulminatsiooni ja ma aktiveerin ennast töömaastikul, käin mitmetes koolides töövestlustel ning ausalt öelda saan igalt poolt tööpakkumisi. Pojad saavad teada, et neil on Tartus ühikakohad olemas, see on suur kergendus. Käime V-ga Harjumaal sõitmas.  Käin doonoriks. Esinemisring lõpetab. 
*Juuni -   käin õpilastega Rootsis ekskursioonil, käin töövestlustel, algab puhkus, pojad lõpetavad ajateenistuse ja alustavad tööd haiglas. Paljudest tööpakkumistest jäävad silma kaks ning teen oma lõpliku valiku. Kirjutan raamatut, peame jaanipäeva, ilmad on väga ilusad ning käime V-ga palju rannas päevitamas. Käin perearstil. Suveprojektina postitan igapäevaselt sotsiaalmeediasse ühte foobiat ja samalaadset parafiiliat käsitleva fotokollaaži. 
*Juuli -   tähistan sünnipäeva, V kingib mulle roosaõielise kaktuse ja ülilaheda raamatu. Käime V-ga palju Paljassaares, käime ka Vasalemmas ning Jõelähtmes; kirjutan raamatut, intervjueerin Raimondit tundnud inimesi. Tegelen biojäätmete konteineriga. Teavitan senist tööandjat, et nendega enam sügisel ei jätka. Mu valduses on Raimondi päevikud, kirjavahetus; tema esimese naise ülestähendused. Kõik need asjad on marupõnevad. Pojad käivad tööl. Käime Nigulistes uue liftiga sõitmas. Minul tekivad taas terviseprobleemid, pean nendega tegelema. 
*August -   kirjutan raamatut, valmistun uueks õppeaastaks ja selleks, et pojad kolivad Tartusse; korrastan Artes oma klassiruumi; käime V-ga palju randades, ilmad on ilusad, alustan Saue Riigigümnaasiumis töötamist; lõpetan käsikirja. Ostan uue pesumasina; V-le tehakse seljaop; viime vennaga mu  pojad Tartusse, nad alustavad oma elu. 
*September -     töö algab, see on üsna tore. Saan endale mentorgrupi ja neli erinevat gümnaasiumikursust õpetamiseks. Käime V-ga seenel, satume ootamatult mu venna juurde; käime mitmel korral erinevates kohtades jalutamas. Kohanen üksi elamisega, tõstan elamist ringi. Pojad saavad teada üllatavaid hetki seoses oma isaga ning see vallandab erinevate ministeeriumitega kirjavahetuse. Alustan uues keeltekoolis tundide andmist.
*Oktoober -    tähistame SRG-s õpetajate päeva ning osutun õpilaste arvates kõige silmapaistvamaks õpetajaks :). Käin teatris vaatamas "Meistrit ja Margaritat"; teeme õppuritega huvitava Bulgakovi seminari ja pressikonverentsi; teen kolleegidele häälekoolituse; võtan mõnel korral Karluti kooli kaasa, tema senine juuksur on haigestunud, uue groomeri leidmine võtab aega, kuid lõpuks siiski saame seal käidud. Minu ja poegade situatsioon moodustab pretsedendi, lugu käib jätkuvalt erinevates ministeeriumites. 
*November -   terviseuudiste osas panen kirja opiaja; olen oma koolis streigieestkõneleja; käime õpilastega Harju Maakohtus; käin bowlingus, talv saabub ootamatu lumerohkusega, käime V-ga jalutamas ja veedame enamasti aega minu juures. Alustan valikkursusega - annan draamaõpetust (esinemisoksuse nimi on liiga kitsas); käin Raimondi tütre juures, saan teada uut infot. Tähistame V-ga seda, et oleme deitinud kolm aastat. 
*Detsember -   valmistun eesti keele proovieksamiks; annan valikkursust. Saan tagasisidet nii oma ainetundide kui keeletundide kohta keeltekoolis - mõlemas on need ütlemata positiivsed. Tööl on äärmiselt põnev koostööpäev, õpin uusi kolleege tundma ning see on sisukas ning lahe tegevus. Tervise osas saan siiski väga häid uudiseid, loodan, et kaheaastane murekoht saab läbi. Kaugveri käsikiri läheb lõplikult toimetatuna kirjastusse, pojad tulevad jõuluks koju, parandan proovieksamitöid ja vaatan, kuidas muidu ilus talveilm keerab ennast sulajamaks ja siis uuesti talveks. Poegade isa annab endast viimaks elumärki ja saan edasi tegeleda juriidilis-sotsiaal-psühhedeenilise segadikuga, mille on E loonud (de jure oleme erinevates asutustes perekond, de facto aga on ta lihtsalt üks minevikupaine, mille tahaks sügavalt unustada). Tähistame V-ga koos jõule, käime talvises metsas jalutamas. 
Aga üldiselt on nii, et on armastatu, kodu, töö, karjäär, looming,  tudengitest pojad, vend, kaks väga head sõbratari, koer, kass, mõõdukalt hea tervis, äärmiselt toredad kolleegid - seda on rohkem, kui hing tahta võiks...
Ja saab läbi, lahkub, lõppeb, lakkab, päädib, peatub, otsastub etc, etc, etc, etc.....

reede, 25. august 2023

2x20 ja uskumatult palju mõtteid, tundeid, hetki, sündmusi


Sedasi siis. 20 aastat tagasi oli sombune ilm. Esmaspäev. Ärkasin tookord teadmises, et täna on see päev, kui kohtun NENDEGA. 

Palju pikki kuid, kui olin paisunult neid endas kandnud ja siis see ootus, et nüüd see saabki otsa. Ja algab uus aeg. Täiesti tundmatu sealjuures. 

Toona küsiti minult korduvalt - kas sa kardad ka kaksikuid sünnitada? Kust kurat ma pidin seda siis teadma - ma polnud veel ühegi lapse ema....

Aga loomulikult kardetakse seda, mida pole kogenud. Siis need valusad tunnid ja OMA poegade nägemine. Võimas hetk oli. Sööbis täiesti äravahetamatult ühe sekundiga ja tallas ennast jäädavalt hinge. 

Kui abitud nad näisid. Kui väikesed ja minust sõltuvad. Esimesed ahned emapiimatõmbed. Esimest korda nende nuttu kuuldes nakstas miski nii tugevalt kõrva, et jäigi sinna kumisema. 

Ja siis üldse need kõik esimesed, mida nad tegid - viieminutiliste vahedega: peahoid ja pööramine, istuma tõus, hammaste lõikumine, lusikaga söömine ja jalgele tõus. Potitreening, tahke toit. 

Ja siis muudkui edasi see kõigitine areng. Ja nii iga päev ja muudkui edasi ja edasi ja edasi, kuni.... saabus hetk, kui seisin nende lasteaia lõpetamisel ja siis saabus 9. klass ja siis gümnaasium ja nüüd on käidud kaitseväes ja tuba on täis suureks kasvanud mehi, kes vaatavad uuele kümnendile täiesti teise pilguga - kõik see arstiks õppimise kergus ja valu; raskus ja võlu.

Kas oli raske? Laste kasvatamine? Ei, raske ei olnud, aga nõudlik pühendumine küll. Ja vahel ma mõtlen, et ei vääri sellist olemise õnne, mida NEMAD mulle andnud on, sest... tõepoolest, alles nüüd adun oma terviklikkust, sest emaduseta pole naise elu mitte midagi väärt (ohkige nüüd, kes valinud mitteemaduse - ei pea silmas neid, kellel mingil x põhjusel see ei õnnestunud, sest tean lastetuid naisi, kes on otsekui loodud emaks, aga nad on muul moel suunajad-juhendajad).

Ja ongi möödunud kaks kümnendit täis sekeldusi ja askeldusi ja tegemisi ja toimetamisi ja õppimist ja trenni ja igasugust eluvärki, mis teele tulnud. 

Aga nad on nüüd 20-aastased, NEMAD, need MINU POJAD :) 


kolmapäev, 26. juuli 2023

Selgesoolisus


Omal ajal bakas õppides kirjutasin ma töö Leida Kibuvitsa "Soomustüdruku" põhjal - naiskarakteritest ja üldiselt kirjanduses leiduvatest arhetüüpidest. Loona ja Miina olid kaks väga erinevat naist - tütar vabariigiaegne ja tööl käiv, iseseisvuda püüdev isiksus, kes ei tahtnud, et mehearm teda kuidagi karistaks (Loona kuuleb 6-aastaselt kõrvalkorterist kostvaid peksuhääli - ja palun kellelgi mitte midagi siit üleliigset välja lugeda - raamat kirjutati 1930ndatel ning Kibuvitsal pole elusolevaid järeltulijaid, kellele turja karata, kuna kujutas teoses väärkohtlemist). Miina on aga vagur ja taltsas naine, kes tahab oma elu lihtsalt ja rahulikult elada ning on alalõpmata mures oma keevalise tütre pärast. Pälvisin õppejõududelt töö rõhuasetuste tõttu feministi tiitli.

Feministlikkus naiskirjanduses istusin ma üsna varsti pärast kaksikute sünnitamist, olles täitnud kuhjaga naisterahva õlule pandud bioloogilise pagasi ja olin seal tihti kortsuskulmselt, kuna mind ärritasid ühteviisi Randvere jutustuse "Ruth" kui ka  Simone de Beauvoir mastaapteksti  "Teine sugupool" mõtteviiksud, mis mulle absoluutselt ka hormonaalses hüsteerias ei meeldinud. Arvasin, et olin lahti muukinud naisesuse saladused ja need kaks ei teadnud asjadest mitte kui midagi. 

Aga sellel oli üks väga positiivne külg - ma õppisin ennast rohkem naisena väärtustama ja tõdesin, et on hea olla s e l g e s o o l i n e.

Just seda sõna ma kasutaksin üldises soomääratluse hulluses. Ja juutuubitades on silma jäänud väga vihased lühiklipid erinevatel transsooliste teemadel: kas nad on ikkagi naised; kas nad peaksid võistlema meeste või naiste kategoorias, kas transsooline naine võib Eestis õppida ämmaemandaks; kas transsooline naine saab lapselt nimetuseks ema või...? 

 Ning need omakorda mõtlema ühe veidravõitu küsimuse üle - kas transnaistel on lisaks feminismile* kui sellisele olemas alasuund transfeminism? Kas transnaised peaksid saama kaasa rääkida naisküsimustes? Või see on juba tänapäeval keelatu? 

Kellegi varvastele ei astu, postitus suunatud pigem mõtteerksuseks. Aga kellegi ees vabandama ei hakka, et end naisena määratlen :) 

____________________________________


Feminism*  on ideoloogia, mille keskmes küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.

kolmapäev, 21. juuni 2023

Töö+turg=tööturg (ja 45+ naine pole nähtamatu)

 Töö:

  • inimese mis tahes tegevus, millega ta otseselt v. kaudselt loob endale elatusvahendid(laiemalt:) vaimset v. füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära tehatöötegemine, töötamine.
  • vaevanägemine, pingutus, tegemine; tegutsemine.
  • palgatöö, teenistus, amet, töökoht 
  • töö tulemus, näit. kunstitöö, kirjutis, uurimus vms.; see, mille kallal töötatakse v. hakatakse töötama
  • millegi tegevuses olemine, liikumine, talitlus, funktsioneerimine
  • füüsikas suurus, mis iseloomustab energia üleminekut ühelt objektilt teisele
Turg:
  • müügilaudadega kauplemiskoht (lahtine plats, tänapäeval ka hoone)vastav kaubandusettevõte.
  • ka maj ostu- ja müügitehingute pidevalt toimiv süsteem; (kaupade, teenuste, väärtpaberite vms.) pakkumine ja nõudmine; turustamispiirkond.
Tööturg - maj inimeste palkamise ja tööjõu müümise tehingute süsteem, tööjõuturg.
Viimase tööaasta erinevate kaootilis-eklektiliste; närvesööv-traumaatiliste jms veidersõnaliste kirjelduste taustal aktiveerisin ma ennast korraks tööturule, CV-keskuses.  Vaatasin, mis liigub ja mida pakutakse. Ning enam-vähem kümnest kandideeritud kohast tehti kuus pakkumist - kõik võrdsed, kõik võimsad ja mis seal salata, head.  
Miks ma aga sellest kirjutan, on see, et kuskil siin kevadel ilmus veebitsi üks artikkel, kus keegi naine kurtis, et teatud eas on ta muutunud läbipaistvaks, et teda ei nähta enam kui inimest, naist ja konkurentsivõimelist (kuidas mulle see liitsõna ei meeldi!!! - võimeline. Mida see tähendab - võimalus on, aga ei kasuta?) töötajat, vaid kui tüütut memme, kes kah kuidagi oma elu püüab ära vegeteerida.
Mitte üheski kohas, kus ma töövestlusel käisin, ma sellist tunnet ei kogenud. 
Vahest on asi inimeses, kuid tõepoolest, selle tavaliselt noore naise võimupositsioonilt vaadatud (ma olen noor, ma olen ilus, ma olen parim - muuseas, see aeg kaob jube kiiresti ära 😉 ) eluskäsitlusse jäävad paratamatult kogenematuse, rumaluse etc jooned (jah, ka mina olin kunagi rumal ja noor). Lisaks sotsiaalne ebaküpsus, teadmatus, suutmatus etc. Neid aga 45+ ju enam pole (või kui on, siis peab inimene olema erijuhm/tuhm/tume).
Ja imelikul kombel ei heidutanud mitte ühtegi töökohta aus ülestunnistus lühikesest süütenöörist, mõnikord konfliktsest iseloomust, tööde parandamisel ilmenud prillivajadusest. Pigem öeldi, et see on väga värskendav vaheldus, et inimene on julge tunnistama, millised on tema miinuspooled. 
Aga selgub, et 47-aastaseks saav keskealine mutike on tööturul täitsa tõhus tegija 😂😏😎


neljapäev, 8. juuni 2023

Nõõh, ratsmed pingule ja tagajalgadele!!!

Arvata oligi, et abieluvõrdsuse jms teemad annavad paljudele jutu- ja mõtlemisainet ja üldse - kui sa sellel teemal midagi ei ütle, siis on jama majas. Ei olnud erandlik ka minu üks hiljutine vestlus, kuid sealt koorusid välja huvitavad mõtted neutraalsuse kohta: suhtes ei ole mitte naine ja naine; naine ja mees; mees ja mees; transsooline ja naine; transsooline ja mees; transsooline ja transsooline (need olid nüüd enamik võimalusi täisealiste ja otsustusõiguslike inimeste vahel), vaid isik 1 ja isik 2. Isik üks on reeglina vanuse poolest vanem ja isik 2 siis noorem. 

Teine huvitav mõttearendus puudutas isikutevahelist  vastastikust vahekorda, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises - oletame, et isik 1 ei ole mitte isik 2-ga suhtes, vaid isik 2 on isik 1 jaoks vahend oma füüsiliste, emotsionaalsete ja psühholoogiliste sidemete (p)arendamiseks/ võimendamiseks jms - et tegelikult on suhtes olevad inimesed pelgalt abistavateks teguriteks (midagi mõjutav, määrav v. tingiv asjaolu) üksteise olemasolule - kui minna küüniliselt soovõrdseks.

Ja pole siin mingisugust feministlikku, androgüünset, misantroopset, filantroopset, postmodernistlikku, eksistentsialistlikku, postkolonialistlikku, ökokriitilist, strukturalistlikku, konstruktivistlikku, juugendlikku, jungilikku või jumal teab veel missugust suundumust/nähtust/mõttevoolu/paradigmat/

distsipliini/praktikat taga - nüüdsest alates on kõik neutralistlik (uudissõna - neutralismile omane - ka see on uudissõna, tuletatud sõnast neutraalne - iseloomuliku omaduse v. tunnuseta).

Ent lõpetan vanema Ehini sõnadega: 

"/.../oleme udusulgkerged ja lõõritame enese tinast raskemaks, siis poevad suuremad väiksemate pooridest välja, neil on külmas kuum ja nad jäätuvad tules... /.../"

laupäev, 27. mai 2023

Sõduri ema

Poja emadusega kaasnevad paratamatused - kukkumistest kriimud põlved, sagedased püksisääre rebenemised, muhud, sinikad, ootamatused jms. Olles vennaga kasvanud ja kohanud mõnda meest elus ka lähemalt, teades kui äkiliseks võib muutuda tühjakõhuline isa jms, siis nagu see poegade kasvatamine väga suuri raskusi ei valmistanud (ja mu poegadel ei ole mingit keerukust ennast määratleda meessoolistena 😉 ). Aga tunnistan ausalt, et põdemist poegade kaitseväestumisel ma kogesin ja enam, kui arvata suutsin. See oli piin, suur piin. Seesmine värin ja pidev muretunne kurgus (V, kes kolm aastat nõukogude armee laevastikus oma sundaega teenis, muigas pidevalt - mida sa muretsed ja mõtled üle, nad on ju sul siinsamas Eestis), aga... kohe-kohe saab nende teenistus läbi ja ma jagan oma mõtteid:

*ema südamesse torgatakse seitse mõõka nii või teisti ja sinna ei saa ema mitte midagi parata, see lihtsalt on sedasi.

*Kaarel Irdi kuulsad sõnad: "Igaühel tuleb oma püksid  elus  täis teha," peab paika 100%  - nende kogemus ja nende suureks saamise tee, mina saan pelgalt kõrvaltvaatajana toetada.

*Kui pojad oli koolilapsed, siis ma pidin pärast koolipäeva lõppu teadma, kus nad on jms. Kojutuleku kellaaeg edenes vastavalt kasvuaastatele. Kui nad gümnaasiumis olid, siis juhtusid nad vahel väga hilja tulema, kuid mul oli süda rahulik, kui tabasin terrassilaudadel mõlema sammud. Kaitseväelaste puhul olin rahulik juba sellest, kui ma kord nädalas neid sotsiaalmeedias onlines märkasin....

*Emadel pole vaja üle mõelda ja muretseda, kui vähegi on tegeletud kasvatustööga, siis nüüd on aeg seda usaldama hakata ja anda oma poeg vabaks - ta saab ise hakkama ja see on peamine. 

*Poegade enda hinnangul oli tegemist asjaliku kogemusega: iseseisvumine, keerulised olud, kodunt eemal toimetulek, erinevad ja uued teadmised, üdini mehelik relvade tundmaõppimine ja mis peamine - ühe kohustuse täitmine, mis on riigi ees oluline ja edaspidi saab ennast muretult seada arstiks õppimise radadele (see muidugi uus seiklus, mis ees ootamas nii neile kui mulle, ja täitsa põnev on näha juba teist põlve arstiks vormumas - ma mäletan üsna hästi, kuidas E eksamiteks valmistus, ettekandeid vormistas, minu peal sisehaige läbivaatust tegi etc).

*Ja ometigi vaatab ema oma magavat last ja näeb mõttepilgus seda äsja vannitatud ja imetatud beebit  ligi kahekümne aasta eest...Verehääl kõneleb lihtsalt nii....

Ent õnneks saab tõesti süda rahule jääda, sest sõduri emaks olemine päädib...

neljapäev, 18. mai 2023

Müüdud läätseleeme eest....

elik kuidas edasi, kui  kurask turjas (metafoorne)? 

Pole ime, et reeturlikkust peetakse suurimaks patuks, sest see tunne, kui keegi tagaselga miskit toimetab, on ikka väga valus. 

"Reetes kellegi teise, reedame ka iseend"

"Kus on midagi reeta, on ka midagi varjata."

Lühidalt on reeturlikkus selline, et keegi, kellesse sa suhtud lugupidamisega, võtab teravateolise väitse ja lööb ülevalt alla, kogu selja ulatuses sisse põhjaliku ja verise haava, tõmbab seda pikemaks, keerab nuga mitu korda, siis võtab kätte ja teeb haavalaiendaja ning narkoosita löömakoha veelgi avaramaks ja puistab sinna kõige tavalisemat ja jämedakoelisemat köögisoola. Et mingil juhul ei ununeks tugeva hingelise vapustuse jälg. Sedasis siis....

Kunagi kirjutas Ristikivi nii: 

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

Tema isamaatuse ja hetkereeturlikkuse vahel on praegu tugevad allusioonid. Minu jaoks...... 

pühapäev, 7. mai 2023

Kettas, nii kettas...

Niipea, kui viimastel nädalatel mõne artikli avan, juhtkirja, päevateemat sirvin ja natukenegi asjadesse süüvima hakkan, adun, et OMG, OMG, OMG.

Noor kirjanik (no tegelikult pole veel kirjanik, aga hüva, teen möönduse) leidis, et töötamine on ebaloomulik ja veider kontseptsioon (see on minule niivõrd mõistusevastane lausung, et tahaks karjuda igasse ilmakaarde WTF!!!!!????). Aga annan siinkohal andeks harimatuse, nooruse, piiratud silmaringi ja elukogenematusega kaasnevad naiivsed väljaütlemised.

Näiliselt haritud ja arukas perearst leiab, et haigele inimesele ei peaks kolmel esimesel päeval haigushüvitist maksma (ja samas on need kolm esimest päeva reeglina meie kliimas esinevate haiguste puhul kriitilised), riiklikust vaatenurgast väidetavalt õige ja mõistlik otsus. Aga lugupeetud arst (ise olnud suhtes mõne arstiga ja hetkeseisul kahe tulevase arsti ema, näinud eluajal sadu meedikuid ja tuhandeid patsiente) - kas patsiendi jaoks pole mitte kõige peamised 12 elamistoimingut, millest esimene on turvalise ümbruse loomine? Ilmselt siinkohal nii sotsiaalne kui ka psühholoogiline turvalisus, kas pole? Ja kas meediku jaoks pole mitte inimene esimesel kohal? Aga panna riigi huvid inimese huvidest ettepoole, tekib küsimus, et...ma ei teagi, kuidas seda formuleerida....

Ungari president kavandab seadusemuudatust, mis asub riiklikku maasoola elik õpetajaid täiemahuliselt nende riigis kottima. Ja loen erinevatest meediakanalitest, et õpetajate puudus ei kummita ainult Eestit, vaid sisuliselt kõiki Euroopa riike. Tundsin endas sealsete kolleegide  suhtes kaastunnet ja soovin kindlat meelt. Loodan, et teie hulgast kerkib esile  Sándor Petőfile sarnanev mõtleja-tegutseja ning te ei lepi õpetajaid orjastava seadusega. 

Mis teema on sellega, et  süveneb mineviku ümberkirjutus selliseks, milline see ei ole olnud - minevikus ei valitsenud Euroopas tumedat nahakarva inimesed, see on kindlaks tehtud erinevate ürikute, allikate, põrgu päralt - isegi maalide põhjal, aga nüüdisinimene tunneb kõikidele mitteheledanahalistele veidral viisil kaasa ja kirjutab/joonistab kõik üle, sest...? Miks? 

Ning kõige viimasena - mul oli kaks VANAISA ja kaks VANAEMA. Mul oli EMA ja ISA. Mul on VEND ja kaks POEGA.  Mu koer ja kass on ISASED. Mina olin kunagi TÜDRUK, NEIU, NOOR NAINE, nüüd KESKEALINE MUTIKE.  Mitte ükski nendest trükitähelistest sõnadest pole olnud kuidagi degradeerunud mõisted ja pealesunnitud soolised konstruktsioonid, vaid lihtne tõdemus, et asjad on nii, nagu nad on. Mis kuradi sugude ümbermõtestamine 24/7 käib? 

Ja ma kujutan ette, kuidas saan pahaseid kommentaare sellele postitusele, sest kuidas ma mõtlen ometigi selliselt?

Aga kas praegu siis polegi multimõtlemise aeg? Miks minu, keskealise, haritud, valge, heteroseksuaalse naise, oma soo ja identiteediga rahujalal oleva maksumaksja mõtlemine leiab kohe kiirrünnakuteks tee? 



esmaspäev, 1. mai 2023

"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 
Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 
Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 
Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.
Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 
Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 
Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 
Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 
Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 
Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.
Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 
Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.
Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)
Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 
Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?
Ma kahtlen selles. 

reede, 7. aprill 2023

Kinni õmmeldes

Mida teeb inimene siis, kui nööp on eest, taskupõhjas on auk, miski käriseb või on muul moel katkenud? Loogiliselt arvates ta võtab tarvitusele meetmed ja parandab katkenud koha - nõeludes või kleepides vms. Täiesti arusaadav tegevus. Kui miski on katki, siis tuleb see parandada. Aga kui see asi pole katki? Kas siis ka võtab niidi ja nõela ning lihtsalt vudib terve koha tervemaks? 

Pole ju selliselt. Pole ometigi tarvidust katkematuid kohti kuidagi lappida. 

Ent paraku on tänapäevases ühiskonnas hakanud enam ilmnema tõsiasi, et meil on ainult näiline sõnavabadus, sest kui midagi öelda, mis inimesel mõttes (§ 45.    Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole) , siis selgub, et päris vaba mu sõna pole.

Eile sain kummastava kirja bloggerilt seoses postitusega "Porr versus porr"  (kuue aasta eest ilmus) ja selgub, et selles postituses riivan ma lugejate meeli ning postitus on suletud.  WTF??? 

Et ikkagi nõelume suu ja sõrme kinni, sest keegi luges ja tundis end puudutatuna? Pani ikka hetkeks vulgaarväljenditest ohtraid lausungeid sõnama küll. 

"Kõrkjaarm", mis kubiseb erootilistest tekstidest, õilmitseb vabalt müügil, aga sissekanne linnu ja ühe teatud laadi sõna kasutamine selle keeleliselt muganenud kontekstis, häirib lugeja silmi.

Hiljutised kogemused teatud inimgruppidega (vestluses osalesid kolm inimest ja neljas oli veidi eemal ning kõneluses ei olnud mingil moel aktiivne pool, edastas sõnasõnalt kuuldud teksti teisele inimgrupi juhile, sest teda häiris, mil viisil me kõneobjektiks olnud temaatikat puudutasime) viisid mind mõtteni, et tavaline, keskealine, europiidne, 95% ulatuses heteroseksuaalne, haritud ja erinevate standarite mõõtmes igati keskmine kodanik peab arvestama igal jumala sammul kellegi vaimset tervist raputada võivate lausungitega, sest ta võib tunda end otseselt või kaudselt ohustatuna kõnealusest teemast, sic!!!

Või üks teine arvamuslik isik, kes avalikult destruktiivset sõnakriitikat poetas, sest... talle ei meeldinud midagi. 

Etc, etc, etc.

Võtame kätte ja paneme ikkagi sotsiaalse niidiga suu kinni, sest ei tohi midagi öelda, keegi tunneb ennast kindlasti solvatult.

Et kaotame ära teemad, soorollid, mõiste mees ja naine, ema ja laps, isa ja laps, poeg ja tütar, õde ja vend ning muudame maailma hallitooniliselt neutraalseks, kartulikotilikult jämedakoeliseks ja taandume kõikidest inimarengut soodustanud momentidest, sest kõikidel on õigus eneseväljendusele sellisel viisil, mis talle sobib, aga sellest ei tohi enam rääkida? Või sain ma millestki valesti aru? 

PS: vabandan juba ette, kui kellegi hingenatukest riivasin. 



reede, 3. märts 2023

Ühe töönädala anatoomia

Milliseks kujuneb töötava täiskasvanu, eraldi ja ise seisva indiviidi põhimõtteliselt hingetõmbeajatus? Sulekosilasena iseendaga flirtides tuleb tõdeda, et:

ESMASPÄEV - esmaabikoolitus, kus tuletasin meelde desmurgilisi võtteid, sain ka ühe uue nipikese ja tutvusin inimesega, kes oma võrratult suure elukogemusega panustab minu ühte planeeritavasse romaani ennast tegelaseks - või õigemini tema pagas nende meeste vallast, kes teenisid kunagi nõukogude liitu.

TEISIPÄEV - 'kuidas ja kas keelata nutiseadmed koolis' meeskonnatööde tegemine. Ning minul, kes ma just  nutiseadme väärkasutuse tõttu oma  elu ühte hullemasse keerisesse sattusin, oli nii mõndagi mainida. 

KOLMAPÄEV - teadmine, et alustan uue keelegrupiga, tunni läbitamine ja seejärel kuskile koolitusele minek, mis aga ei toimunud. Küte, V ja mõnus õhtu.

NELJAPÄEV- osalemine rahvusvahelises uuringus, kus ma pidin matemaatikat tegema ja erinevaid saite lugema ja oehh.... mul pole midagi kasu sellest olnud, et ma tegelikult oskan lugeda ja kirjutada ;) 

REEDE - kuna reamehed saabuvad linnaloale, siis kokkamine, kokkamine ja kokkamine. Potiujuk parandatud, uue raamatu (biograafia) leping allkirjastatud. 

Ja muidugi igahommikune jooga, vitamiinid, veeprotseduurid, kütmine, potiujuki remont, kassitamine ja koeratamine ja märtispäikese kriitika elamisele, et nojah... aknapesu on ootetöö. 

Aga üks hea tõdemus on küll, et päevakiirus on vähenenud, sest pesast lennanud poegadele pühendatud varasemad minutid kuuluvad vaid enesele.

Isegi veider, et kunagi algas hommik kohe ja kähku, kuid nüüd saab pikalt olla, kohvi juua, selle kõrvale isegi raamatut lugeda...müstika suisa :) 

laupäev, 18. veebruar 2023

Viripotindus elik bitch mode on


Sarjas "Kuidas ma kohtasin teie ema" arutlevad mingis episoodis tegelased ülikondadest ja nad ilguvad üksmeelselt oma kambajõmmi üle, kes on juhtumisi mees ning viriseb ekstrasiraval häälel viiulihelide saatel mingi elunähtuse (eba)õnnestumise pihta kuuldavalt kaeblikku jõminat. Ta soovib lasta endale teha rätsepa juures eriti glamuurset kehakatet, aga hind olevat hirmus kallis. Talle soovitatakse lasta õmmelda endale püksid, kuhu mahuks sisse tema eriti suur tupp (tupp; tupe; tuppe), viidates asjaoludele, et selline eidelik hädaldamine on pigem naissoole omane. 
Sarjas "IT-osakond" liitub kahe mehega naine, kes annab muidu saamatutele mehepoegadele teavet selle kohta, et nad on tõenäoliselt kannatavad temaga koos tädi Irma  külastustega (väga omapärane väljend kuufaaside kohta naisel) kaasnevate meeleolukõikumiste üle. Kui üks meestest puhkeb nutma, sest ta ülemus kiidab teda tehtud töö eest, ja naiskolleeg küsib, milline ta meeleolu on, siis mees vastab, et tunneb ennast delikaatselt, ärritunult ja inetuna (täiesti tüüpiline olek teatud ajal). 
Virina alla liigituvad hädaladamine, kitumine, pealekaeve jms - need on tõesti tüütud omadused (ja ometigi ma hädaldan kirjatsi, eks ole?). Lastel ja täiskasvanutel, noortel ja vanadel ning kahjuks ka meestel ja naistel.
Ok, naistest saab aru, kui vingumootor käima läheb (me oleme siiski sõltuvuses oma hormoonidest, mis kuu lõikes hüplevad mehiselt - kas naisesust saab selle sõnaga kirjeldada? - küllap vist), me oleme emotsionaalsed ja näägutame ja viriseme nähete üle (jah, selline sõna on eesti keeli täiesti olemas - analoog viisiütlevale käändele 😉 ja mulle meeldib fillina sõnadega ja sõnades möllata), aga kui viripotindust viljelevad mehed? 
Kui meesterahval läheb suu viltu ja ta natukene nutuselt asub kurtma mingite tegevuste ja asjanduste üle, siis on see tegelikkuses ikkagi väga hale nähtus. Eriti, kui meesterahvas ei tea. Ja pole ise.... etc. 
Bitch mode on - see sobib ainult üksikutel juhtudel, ainult üksikutele inimestele - väga hädistele; loomupäraselt õrjetutele; äärmiselt allaheitlikele inimestele ja siis, kui selleks on põhjust. 
Aga - enamasti põhjust ju pole. 
Kusjuures leidsin 93 erinevat viisi kirjeldava netilehekese, kus kirjeldati, kuidas olla bitch mode on ja noh, mis seal ikka öelda - põnevaid ideid saab, kes tahab. 
Ning millal õpivad mind tundvad/teadvad inimesed ometigi selgeks, et niipea, kui eluliselt juhtub miski, mis ajab kaelal karvad turri, saab sellest lugu, mida kõnelda ja see läheb kirjapanuks käiku? 
Ent mingem ja olgem, tehkem ja nähkem (käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöörde vormi juurde kuuluv pidulik stiil); tutvugem sõnavaraga ja semikoolonitega (semikooloniga eraldatakse omavahel lõdvemini seotud lauseosad, eriti kui komal on neis lauseosis juba muid funktsioone täita) ning rõõmustagem selle üle, et kevad on sisuliselt nurga taga, sest linnuparved on põõsastes kuidagi eriti sädisema hakanud....

Süsteemis kinni pro süsteemikinnis

Üks väike kokku-lahkukirjutus ja tähe mujale asetamine ning kogu mõte muutub. Proovige kummutada müüti, et ortograafia alaliigid ei mõjuta e...