Lapsed kasvavad kiiremini kui keegi muu

Eriti enda väänikud, marakrattid, poisiklutid.

Sest veel paar päeva ja pojad hakkavad kooliteed asutma.

Lähevad pikale rajale, sest täna saavad nad 7-aastaseks ja nad loevad ja kirjutavad ja arvutavad ja vaatavad oma ranitsaid ning silitavad koolipluusesid ja üldse... 

Kuid õhtuks on tordialused ahjus, pitsa valmimas ning need mõnusad, lahedad lapsed hakkavad külalistega müttama.

Seitse aastat tagasi kadus mammutina mõjunud kõht nende hetkedega,mil sinu elu pöördus nii muutumatult ja muutlikult teise kosmosesse ja astusid koos poegadega ettearvamatule teele.

Koputades võib kõla olla tuhm -

- või siiski mitte?

Kuidas mõelda, öelda, olla, istuda, tunda või mõtiskleda, kui sulle ütleb keegi, et sinu silmadest koidab vastu kõik see, mis jääb teistelt nägemata.

Kui öeldakse, et ainuüksi pilt sellest, kuidas ma ritsikatest kubisevas öös terrassil istusin ning seljatagune taevas äikesest valgena kõmas, viib mõtted hetkepealt töö juurest eemale, eemale, väga-väga-väga kaugele.

Või kui kohtume sõnagi teineteisele oma päevastest plaanidest mainimata, ootamatult seal, kuhu me tegelikult poleks pidanud kumbgi sattuma. No selline kummaline seik, et mõlemad seisime ühe pika maja teineteises otsas ja liikusime üksteise suunas ning põrkasime inimeste keskel kokku. Või see, kuidas lausuti vaikselt, et kallim kui iiri ballaad....

Nagu üldse see teineteise kursil olemine. Silmapilkne aktsepteerimine. Nagu esmakohtumisel üsna sõnatult ühes ja samas suunas kõndimine.

Kummaline, pärast nii pikki aastaid tunnete ostinguil ja ehk ongi see nüüd kätte jõudnud?

Südamele koputades ei tule seal ainult tuhm toksimine, vaid puu on elus, terve, mahlane ja juurtega maas.

Kutsar, kokk, resident ja sepp

Mis võiks nelja nii erinevat tööd ühendada? Nii servast-serva ja äärest-ääreni asjamehi siduda?

Seda oleks võimatu arvata, kui just poleks ühenduslüliks blogija tagasihoidlik mina.

Kutsar palus tutvumise esimesel tunnil viisakalt sealsamas juuresolevalt papalt luba tütre telefoninumbrit saada.

Mnjaa, üldjoontes täitsa vahva hobusemees, aga... mida ma teeksin 45-aastase, lahutamata, töötu, eriharidust mitteomava ja ilmselt minevikus nii mõnelgi korral maailma pudeli kaudu vaadelnud mehega? MITTE MIDAGI. Kodu sellise mehega ma looma ei hakka, kes lubab suvehämuses öös kalopeerida hobusel minu juurde. Sinna Eesti-Läti piiri lähistele kutsar oma õlgstetsonit kergitama võib jäädagi.

Kokk, täpsemalt gurmeerestorani kokk, uhke välimusega venelane ei tulnud aga teemaks. No lihtsalt rannas seal topless päevitades võis ju tutvumine tore olla, mind ta aga lihtsalt ei tõmmanud. Lisaks oli sisetunne aimuste suhtes õigemast õigem - oota, vali ja vae ning küllap see õige tuleb ka.

Aga, ülla-ülla pinevatel tööpäevadel juhtus sedasi, et silma jäi üks resident. Väga tore ja meeldiv mees. Eakaaslane, kellega sidumiste kohal sai üllatavalt hästi hakkama ning üldisel suitsuterritooriumil oleme sõnu ja lauseid vahetanud. Ainult selle vahega, et korra ma olen ühe arstist reha otsa astunud ning ei taha, et nüüd ka teise silma peaksin siniseks saama. Igatahes on see kirurg väga lahke ja lahe inimene, kuid hoiatuskellad löövad peakoores bongot ning kuklas tiksub teatud teadmine.

No ja nüüd siis võtab tuure üles väga-väga-väga võimalik..eee...noh ütleme, et tõenäoline..eee...suhe?

Ühe väga põneva isiksusega, kellega on tõmmet ja hoogu, vestlust ja nalja, kunsti ja raamatuid ning ka palju muud, palju-palju-palju-palju-palju muud.

Et olen hetkel jõudnud seisu, kus küsida, et kuidas H-ga läheb, et H on kes?

No ja nii see linnasuvi siis siin kulgeb.