Pinocchio tektoonika

Täna 189 aastat tagasi ilmavalgust näinud Carlo Collodi "Pinocciot" ja selle venepärast Aleksei Tolstoi mugandust "Kuldvõtmekest" on lugenud või näinud mistahes meediumversioonis praktiliselt iga vähegi lugeda oskav isik.

Puunukk tahab saada päris poisiks... Iseenesest huvitav kontseptsioon. Kes aga paelub oma taustalooga, on tegelikult Pinoccio loonud ning temaga igati hädas olnud nukumeister Geppetto.

Erinevates versioonides luuakse temast alati pilt vanamehest, aga mõtleks korra tagasi sellele, missugune võis olla Geppetto oma nooruspäevadel.

Miks ta hakkas nukumeistriks? Tegelt ma ei tea, kuidas neid nimetatakse.

Miks ta niiväga Pinocciost hoolis?

Miks ta üksik vanamees oli?

Missuguse koolihariduse oli Geppeto varasemalt saanud? 

Kas Collodi rajas Geppetto mingile kindlale inimesele või koondas ta sinna kokku kõikide vananevate ja üksikute näitlejate portree - hirmunud eesootava eraklikkuse, rollide puudumise, närvivapustuse ääremaile sattumine, kuna pole enam midagi, millele elada? 

Carlo ise pole vastamas ja vaevalt, et keegi teine seda tema eest teha võiks, aga iseenesest oli Pinoccio väga õpetlik - kõiks see töö ja lõbu ja valede uskumine ja pahatahtlikkus teiste suhtes...

Seda enam, et Collodi kuulsus hakkas kogunema just pärast autori surma ning eriti siis, kui itaalia idealistlik filosoof, paradoksaalselt liberaal ja vabakaubanduse vastane Benedetto Croce Collodi jutte kõrgelt tunnustas.

Astrid, Lindgren Astrid

Astrid Anna Emilia Lindgren  oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.

2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.

Iseenesest on Lindgren kindlasti epohhiloonud autor ja ilmselt ka maailma üks tuntumaid lastekirjanikke olnud.

Noore tüdrukuna sünnitada kodukoha lähedale lakka maandunud lendurile poeg (vähemalt varasemates raamatutes, sh 7. klassi kirjandusõpikus oli kirjas taoline versioon, alles aastaid hiljem, 5 aastat pärast Astridi surma tuli tegelik versioon ilmsiks), kes esialgu kasvas
kasuperes. Tõenäoliselt see oli üks neid sisemisi lastest kirjutamise vallandajaid - vähemalt  minu arvates - lunastada näiliseltki süükoorem poja ees. 

Kas ta kirjutas hästi? Ladusalt ja kreatiivselt kohe kindlasti, selles ma ei kahtle, aga kuidas ma tema loodud Pipit lapsest saati pole sallinud....

Ja järgmisena see Karlsson...

Head ja huvitavad karakterid olid "Vendades Lõvisüdametes" ning "Blomkvisti"-triloogias; "Ronjas". Hea oli "Bullerby lapsed" (analoogselt eessõnas öeldule on ka minu vanaema-vanaisa Mangu taluga - nüüd on see koht olemas ainult minu mälestustes).

Aga see üksildase ja pisut tõrjutud lapse kuvand kõlises peaaegu igas tema teoses. Mingi seletamatu nukrus, mis paneb kurku nöörima - eriti Karl ja Joonatan oma eludega.

Loomulikult oli ta suurepärane inimene ja naine, ema ja vanaema, kuid kindlasti oli temas see peidetud eraklik kiht, mis väljapoole enesekindlast isikust peaaegu alati teistele märkamatuks jääb. 

Pika ja põneva elu elasid, Astrid, tänan sind huvitavate lugude eest (va Pipi, sest tedretäpilisena - tead, see polnud hea hüüdnimi...)

1.november

"Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Mitu nädalat polnud seda imet näha saanud, juba oktoobri algusest saadik oli ilm püsinud hall ja vihmane. Nüüd ta siiski piilus pisut - nii minutit kümme - pilvede vahelt, siis tõusis tuul, mätsis hetkeks tekkinud tillukese pilu kinni ja päike kadus. Hakkas sadama lörtsi./.../" (Kivirähk 2000: 3)

Ning  hommik tabas täna jälle valendava maaga....

Miguel, de Cervantes Miguel

Kes meist ei teaks pisut hullunud aadlimeest, kes rüütlilugudest soojana asub tuuleveskitega võitlema..

Ja täna on tema loojal, sobivalt mihklipäevase nimega Miguel de Cervantese, täisnimega Don Miguel de Cervantes Saavedra 470. sünniaastapäev.

Kahtlemata on ta suur kirjanik, kes elas seiklusterohket ja rahutuvõitu elu.

Vaeseks jäänud aadlipere järeltulijana, kes pidevalt kolides (isa oli arst, kes püüdis sedasi endale ja perele leiba teenida), puutus ta kokku humanistlike ideedega ning tema põhimõtted õppimise ja sallivuse osas olid väga olulised.

Kahekümnendate eluaastate alguses võttis noormees sõdurina osa Lepanto merelahingutest. 

Kas võiks arvata, et sellega seiklused piirdusid? Kahtlemata mitte - ta oli Alžeerias piraatide käes vangis. Õigemini suisa viis aastat orjaks, kuni perekond kogus kokku raha tema vabaks ostmisel.

Kõik need asjad kokku tekitasid aga meeletult suuri majanduslikke raskusi ning Miguel pidi tegema juhutöid.

Ta sai muuhulgas endale kaela süüdistuse pettuses ning pidi taas vangis olema. Seal aga...

Nüüdisaegsed teadlased nimetavad vanglas sündinud ideest kirjutatud raamatut maailma esimeseks romaaniks.

Muuseas ainukeseks raamatuks, mille olen lugedes lennutanud vastu seina - no ei saa mina aru hullumeelsuse võludest. 

Aga see ei tähenda, et Cervantes poleks olnud vahva kirjameister.

Igatahes - sind teatakse ja loetakse nüüdki: on suisa olemas Hispaania kirjandusauhind - Miguel de Cervantese auhind (hispaania keeles Premio de Literatura en Lengua Castellana Miguel de Cervantes)  

Auhinna asutas Hispaania kultuuriministeerium 1976. aastal. Auhind antakse elutöö eest hispaania keeles kirjutavale kirjanikule. Auhinna suurus on 125 000 eurot. 

Auhinna on saanud nt Jorge Luis Borges; Francisco Ayala; Ana María Matute.
Sedasi

Agatha, Christie Agatha

Kuidas ma teda kadestan!!! Milline õige aeg alustada kirjanikuteed, milline tabamine naelapea pihta, põnev elu,  kaks korda leitud armastus, huvitavad reisid ja milline aju....

Aga temast:

*Agatha Mary Clarissa Christie (neiupõlvenimi Miller; 15. 09 1890 Torquay– 12. 01.1976 Wallingford). Sai  tuntuks kriminaalromaanidega.

*Abiellus kaks korda – esimene abikaasa sõjaväelendur Archibald Christie, kellega sündis ka ainus laps Rosalind.

*Teine abikaasa oli arheoloog Maxwell Mallowan, kes oli naisest kümme aastat noorem. 

*Nad kohtusid Bagdadis arheoloogilistel väljakaevamistel ning olid 46 aastat abielus. 

*Reisidest innustudes kirjutas ta mitmeid romaane, mis seotud arheoloogiaga.

*Alustas kirjutamist 1916.aastal, pärast juhuslikult sõlmitud kihlvedu (polevat võimalik kirjutada sellist kriminulli, kus mõrvar selgub alles viimasel lehel). „Saladuslik juhtum Stylesis", seal astuvad üles Hercule Poirot, Arthur Hastings ja inspektor Japp.

*Ta kirjutas 77 kriminaalromaani, ligi 100 lühijuttu ja 20 näidendit.

*Tema kuulsaim näidend on "Hiirelõks", mid on Londoni West End teatris  mängitud alates 1952. aastast tänapäevani rohkem kui 24 000 korda. See on ühe näidendi samas teatris esitamise kordade arvu maailmarekord.

*Guinnessi rekordite raamatu järgi on Christie maailma enim müüdud romaanikirjanik ja koos William Shakespeare'iga maailma enim müüdud kirjanik.

*Tema teostest on tehtud filme, näidendeid, seriaale, lauamänge.

*Internetiajastul lisandusid arvutimängud, mille puhul saadavad autoriõigused on teinud tema järeltulijad märkimisväärselt rikasteks inimesteks.

*Nooruses töötas I maailmasõja ajal Punase Risti haiglas, kus lisaks õena töötamisele oli ka apteekri abiliseks. Seetõttu tundis erakordselt hästi ravimeid ja ravimite koostoimeid. 

*Romaanides esineb statistiliselt kõige enam mürgitamisega seotud mõrvu (arseen, strühniin, tsüaniid, bromiid, digitaalis, kübaravärv – süstina, tabletina, toidu sees, puhkpüssiga jms).

*1926. aastal, pärast seda kui esimene abikaasa oli palunud lahutust, lavastas kirjanik enda kadumise . Kogu avalikkus otsis teda ning kirjanik leiti alles 10 päeva hiljem ühest tillukesest hotellist, kuhu ta oli registreerunud valenimega. Ta väitis, et ei mäleta kadumisest midagi.

*Kirjanik suri 12. jaanuaril 1976 Wallingfordis.

*Tema kodumaja Greenway House'i sisustuse ja ümbruse kirjeldused on kirjanik pistnud juurde teostele "Viis väikest põrsast"; "Haripunkti poole" ning "Surnud mehe temp".

*Selles majas filmiti "Hercule Poirot" kõige viimane episood (mitte kronoloogiline Poiroti elus, vaid sarja üleüldse viimane episood - austusavaldusena Agathale)

Kuid täna saanuks 763 aasta vanuseks maadeavastaja Marco Polo; indiaaniromaani "Nahksukajutud" looja James Fenimore Cooper 228-aastaseks ning "Ropsi" autor ja motoriseeritud sae "Družba" leiutusmeeskonnas töötanud Boris Kabur 100-aastaseks.
Pildid veebist, teave Agatha kohta samuti

"Arbati lapsed"

Suure tõenäosusega kuulsin seda pealiskirja hoovis, kellegi juhuslikus märkuses, lihtsalt mäletan kedagi mainivat midagi Arbati kohta. Teadlikult mõistsin keelatud raamatute olemust võrdlemisi hilja ning nüüd siis otsustasin pikkade aastate järel läbi lugeda Anatoli Rõbakovi semiautobiograafilise ja kunagi Venemaal samizdatis  ilmunud "Arbati lapsed".

Periood 1920.-1930. Asukoht Venemaa. Seda ajastut on käsitlenud Bulgakov, Kaverin, Matvejev, Ilf ja Petrov - kõik omas võtmes, kuid ajastut kahtlemata tundes ja mõistes. 

Kui mälu ei peta, siis Meister elas Arbatil, Kaverini  "Kahes kaptenis" käib Saša kuskil koolitarvete poes Arbatil. Vene kirjanduses on Marinina "See, kes teab" triloogias vanem proua Bella, kes räägib oma naabritüdrukule Arbati ajalugu ja ühesõnaga on see asum Moskvas ilmselt sama oluline, kui meie vanalinn tallinlastele, Supilinn tartlastele ja Vana-Pärnu pärnakatele.

Iseenesest on tegemist üllatava raamatuga - ühtepidi aus ja avameelne vaade lihtsate ja väga eripalgeliste, erinevate inimeste elust, aga teisalt kogu selle asjastu kirjeldus kõlab kuidagi skemaatilisena. 
Kohutavalt näpuga näitamine, narruseni küündiv printsipiaalsus, veidrad tegelased, veidrad arusaamad, veidrad süžeeliinid. Kirjeldused on siiski kujutluspilte tekitavad, sest olles lugenud "Gulagi arhipelaagi", tulid nii mõnedki asjad tuttavlikud  (läbiotsimised, vangla, ülekuulamised) ja on ka  on arusaadav, et  ajastu on olnud murranguline mitmes mõttes. Kuid kas teos on aus peegeldus või pigem nostalgiahõnguline igatsus noorusaegade järele - Rõbakovi elulugu sarnaneb Saša Pankratovi omale, seetõttu jääb küsimus lihtsalt õhku. 
Mis  tõsiselt häiris - kirjutamisstiil. Selle koha pealt olen tõeliselt nõudlik lugeja - igasugune pisut maitsevastane joon ning kogu teosest jääb maha kuidagi poolik jälg - nagu oleks olnud hea lugemine, aga tekst ei ela enam edasi. Hea teose puhul lõppeb küll kirjaniku tegevus raamatu käiku laskmisega, kuid teos hakkab autorsit sõltumatult tegutsema. "Arbati laste" puhul ma kahjuks seda eraldiseisvust ei tunneta. Vahest on asi selles, et minu teadmised NL-ajastust on vaid pelk lapsepõlvemeenutus; inimesed, kes reaalselt pidid toonaseid päevi kogema teadliku täiskasvanuna (ja mitte ainult seda perioodi, vaid kogu nõukaaega silmas pidades), vaatavad ilmselt muu pilguga kogu teosele ja aduvad kirjanduslikku ruumi ning aega palju osavamalt. Kuigi inimlik tuum (see, mida ma oma MA tööski visalt uurisin) jääb aegadest sõltumata ühesuguseks - seda tuleb tõdeda.
Vaatasin ära ka sarja. See oli sama skemaatiline nagu teos isegi. Üllatavalt täpselt oli temaatikaid järgitud ning üldmulje oli kõigest kokku midagi sellist, mis ei pane uuesti haarama nende ridade järele. Muidugi oli kaameratöö, näitlejatevalik, ajastu tõetruudus vaieldamatult meisterlikud - vene inimesed oskavad OMA lugu jutustada veatult.
Mõned teosed/autorid tulevad  jälle ja jälle tagasi - Heljo Männi "Väikesed võililled"; Harri Jõgisalu "Maaleib"; siingi korduvalt tsiteeritud Teet Kallase "Niguliste"; Mihkel Muti "Keerukuju. Kallid generatsioonid"; välismaalastest vennad Vainerid; Margaret Mitchell; Camus; Kerouac; Kafka.
Aga kahtlen, kas "Arbati lapsed" sellesse nimistusse mahub ....

Kelle jaoks on ja kelle jaoks mitte

Eilses sissekandes mainitud "Enne ussimaarjapäeva" autori tuvastasin päeva jooksul - Uno Laht. Ajendatuna tekkis tarvidus võtta enesele lugemiseks umbes 5 erinevat luulekogu, neid lehitseda ja püüd leida soovitud luuletus. 

Kas see oli seal? Loogish, et mitte. Üheski võetud kogus ei ole seda luuletust sees.

Lisaks jäi näppu ka Ilmi Kolla biograadilise sissejuhatusega kogumik "Kõik mu laulud". 

Veider, et Ilmi Kolla nime teadsin ma juba kusagil esimestes klassides ning olin kursis osaliselt tema luuletustega. Isegi ei tea miks. Aga Ilmi loomet lapates leidsin ühe dateeritud luuletuse - 21.10.1954 - mu ema sündimise päeval. Et veider mõelda, kui mu ema Kallastel sündis, siis kuskil teises Eesti otsas kirjutas Kolla luuletuses "Õhtud raamatuga" sedasi:

"Sügistuultel nüüd on lusti laialt; õhtust hommikuni nende trall; kestab pimedas ning märjas aias; õunapuudes meie akna all. Väljas mängida ei meeldi enam, vihmasajudki on tugevad. Nüüd on palju haaravam ja kenam, õhtul laua ümber lugeda. Kõik on õpitud, mis homseks vaja, õega kordasime laulu uut. Korras portfell ootab tooli najal, uue koolipäeva hommikut.

Nüüd meid raamat enesega kisub, õde vaikselt luuletusi loeb, aga minul oma jutu sisust hakkab kordamisi külm ja soe. Ohh, kui ratsutaks Kortšagin siia ergul tulijalgsel hobusel et meid tulle, võittlusesse viia, otse võidule ja  ja kõige eel./.../ Väljas vihma loobib muutlik raju, hullab raagund õunapuude seas. Meie juures sügiski on hajund, Meil on raamatuga väga hea." 

                                                                              21. oktoober 1954.

Kusjuures peatuses trammi oodates ja luulekogu lehitsedes, kui põlvedel sirgus kokku 8 teosest koosnev rõuk (ma ei teagi, raamatud saavad rõgus olla), tegi üks nutiseadmega piiga must pilti - ilmselt on raamatut lugev inimene juba ebatavaline ning kuskil sotsiaalmeedias näeb siis haruldast võimalust lugevast inimesest 21. sajandi linnakultuuris.

Leiud

Mingid hetked  ja asjaolud on ses mõttes  ikka markantsed, et nad annavad sulle igasse päeva juurde miljon asja, võimalust, mõtet, hetke, tunnet, teadmist ja põnevust.
Need keelekohvikud on olnud väga silmaringi arendavad, olen jõudnud tõdemuseni, et õpetamises on tõepoolest mingi müstiline maik juures ja inimesed, kellega ma tõenäoliselt poleks eales kokku puutunud, on tõsiselt rikastanud mind ja mina neid (tahaks vähemalt loota, et nendepoolsed kõrvapaid polnud pelgalt ilukõne).
Ja huvitavat leiab igas korras - olgu selleks teadmine minu jaoks täiesti võõrast kultuurist või mõni muu asjaolu.
Nagu viimaselgi korral, Lasnamäel asendustunnis. Enne kohvikuliste saabumist sirvisin harjumuspäraselt ruumi raamatuvarusid ning silma jäi üks sõnaraamat ning taas tuli sealsete lehtede vahelt põnevat kraami.
Traditsioonide kirjeldused, raamatu sisekülgedele kirjutatud ametkirjade koostamiseks näidised.
Analoogselt kirjadele (vt 29.06.2017) - päris põnev lugemine....

Antoine de Saint-Exupéry tsiteerimine..

...sobib ainult neile, kes tema loomingust ja selle tagamaast ka tegelikult aru saavad. Autor poleks tõenäoliselt kunagi aimanud, et 21. sajand (para)fraseerivad tema töid nii õrjetukesed kui ka tegelikud taipajad.

Oli hea raamat, oli, aga.. seda ei peaks mitte lugema inimesed, kelle pilk on tühi, varbad paljad ja õhukesed juuksed ilmetud ja blondeeritult ludus vastu pead.

Inimene peab alati ikkagi mõistma, millal ja miks mõnda autorit tsiteerida ja millal mitte. 

"Müüa pooleliolev individuaalelumaja"

Ühes nendest keelekohviku ruumidest, kus  E ja K õhtuti integreerida tuleb, kätkeb endas ka nn vaba raamatukogu, mis on tekkinud inimeste annetustest. Iseenesest võib seal olla väga huvitavaid teoseid, sest kuigi on lugemus ja kogemus kirjanduse vallas suur (võiks öelda, et isegi tohutu), siis on mõningaid teoseid, mis pole varasemalt silma-kõrva jäänud või kui ongi, siis sisu on unustuste hõlma sukeldunud.

Vist ikka 20 aastat tagasi loetud Villem Grossi "Müüa pooleliolev individuaalelumaja" peaks olema kohustuslik kõikides koolides ja eriti väga noortele, nii 18+ naistele. 

Teos on omapäraselt silmiavav (ja ühe praeguse 70-aastase lugemisalti proua sõnutsi tõeline hitt olnud omal ajal): milline oli elu-olu vahetult pärast sõda just nende korterikriiside seisukohalt, kuidas oli võimalik pangast ehituslaenu nõutada, kuidas saab materjalism saatuslikuks ja miks peavad koos olema siiski need inimesed, kes elus ühes suunas vaatavad. Ning lisaks - nooruses ollakse tuline ja rumal, aga tõeline tunne vajab veel midagi juurde. Ühepoolne armastus jääb ühepoolseks ja inimesel on õigus teha valikuid. 

Peategelane Rein on lihtne mees - tööliste laps, pärit väieksest kohast, teeb läbi sõjatee, saab haavata küll alles pärast sõda (metsavenna visatud granaat?), aga on väga korralik ja lahtiste kätega mees. 

Ta armub noorukesse Urvesse, kes ka tema suhtes näitab üles kirglikke tundeid, aga... ta on liiga noor ja kogenematu ning vajab enamat, sest oma loomult on ta analüütiline, uudishimulik, teadmistehimuline ja seiklusaldis. Kitsates korterioludes jõuavad noored tõdemusele, et polegi paha mõte hakata maja ehitama, mis saab noortele saatuslikuks otsuseks. Mõlemad on alati soovinud edasi minna õppima, aga see plaan jääb mõlemal poolikuks, kuni Urve, kes oskab ennast suurepäraselt kirjalikult väljendada ning satub mõnes mõttes ootamatult ajakirjanduslikku keskkonda, näeb võimalusi enese harimiseks.

Alguses on Urve joobunud nii Reinust kui abielust, kuid ilmselt saab talle kainestavaks tõsiasjaks väga vara sündinud poeg, kes paneb alles vähe ilma ja elu näinud naise kodu külge kinni.

Pöördepunktiks saab majaehitusele (Rein andub sellele jäägitult, ta veedab iga hetke krundil, ta teeb kõik oma kätega - vundamendiaugust kuni viimse kui aknaraamini) ja abielule Urve tööalane kursustele minek Mosvasse, mis annab noorele naisele nii   silmaringi, elukogemust, kui ka tõdemust, kuivõrd tuim oma loomult Rein tegelikult on. Temas puudub intellektuaalsus, mida naine vajab ja mille ta leiab Ristnas, kellega Urvel võrdlemisi pingsalt tekib tõeliselt suur tunne.

Kogu selle sõjajärgse ühiskonna kirjeldamisel on väga põgusalt puudutatud teatud nüansse (need on olemas ridade vahel - küüditamine, speklutasioon, stalinism, riigivara riisumine etc), aga need pole toodud keskmesse. 

Pikalt mõeldes: tegemist on suhte- arengu- ja olmeromaaniga, seesmiste otsuste, selginemiste, valude ja kriisidega. Ülimalt eluline teos ja tegelikult üllatavalt ajatu. 

Majast ja selle ehitamisest räägib Grossi kaasaegne Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtumis". Samad probleemid ja dilemmad.

Ja kui nii võtta, siis pole see kunagi kuhugi kadunud. Kodu ja selle olemasolu, esimene kodu, omaette olemise võimalus: Merilaasi näidendis "Kaks viimast rida"; filmides "Võtmeküsimus" ja "Regina"; Rannamaa "Kadri. Kasuema."; A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus"; Beekman "Kuradilill"; "Peavari"; "Väntorel"; Kallas "Eiseni tänav"; "Niguliste"; "Corrida"; Krossi "Paigallend"; Kõusaare "Vaba tõus" etc, etc, etc....
Kodu on midagi ainulikku ja peab meil olema. Lihtsalt PEAB.

Dante Alighieri, Dante

752 aastat tagasi piinles Bella prisket poeglast sünnitades ja ilmselt aimamata, et see, kes valu ja vaevaga ilmale tuleb, on edaspidi paljude kirjanduslugudes räägitud autor, tema poja kirjutatud "Jumalik komöödia" aga pakub tõlgendamist ja loomeväljundeid sajandeid ja sajandeid ja sajandeid.

Paavstivõimu pooldajana ning lahinguski keiser versus paavst võidelnud Dante (paavstivõim võitis) astus arstide ja apteekrite gildi ning võttis Firenze küsimustes paljuski sõna, aga mil määral, seda katab ajaloo sudu. Aga jagunes võidupool omakorda kaheks ja ajas oma otsustega  Dante meele mõruks, sest ta jäi ilma nii varandusest kui võimalusest kodulinna naasta - poliitikaga tegi Dante siis otsustava lõpu.

Ringi rännates jõudis Dante Ravennasse, kus kirjutas sajast laulust koosneva poeemi kolmest hauatagusest maailmast - Põrgust, Purgatooriumist ja Taevast.

12-aastaselt kihlatud, kuid terve elu Beatrice't armastanud Dante oskas anda ülevaadet keskaja inimese uskumustest. Ning oma emakeelele tõi ta juurde uuendusi, tuntust ning kaustusvõimalusi.

Kuigi tuleb tõdeda, et pole tema peateost tervenisti lugenud, olen sellega kursis. 

Võimsalt oma ajast üle elanud teost peaks aga iga vähegi haritud inimene oskama seostada ajastu, autori ning temaatikaga.

Apokriiva lood

Well, igal kirjandusteadlasel/filoloogil/lugemishuvilisel  on ilmselt alati miskine raamat kaasas.  

No, et aeg mööduks rutem, sest olgem ausad - jõllis silmi oma nutikat vahtida muutub tegelikult üsna kiiresti nüriks. See on pigem juba harjumus - midagi peab sõrmitsema.

Ühel päeval aga sõrmitsedes Oskar Kruusi "Apokriiva lugusid" tuli tõdeda, et enamik kuulsaid ja tähtsaid ja toredaid isikuid on ikkagi samasugused lihast ja luust inimesed, kes on elanud, hinganud, sigitanud, kannatanud, lugenud, kirjutanud, loonud, joonud, söönud - kõik, mis käib elamise alla.

Loed ja imestad - milline hulk elu ja kultuuri kajastub 187-leheküljelises taskumõõtmes ja ohtralt karikatuurseid illustratisoone täis köites.

Nt sain teada, et kirjanik August Alle oli seotud omaaegse iluduskuninganna Nadja Peedi-Hofmaniga; et Tammsaarele olla kunagi pakutud raamatukoguhoidja kohta; et papa Jansenile on kunagi atendaati kavandatud; et Koidula tütrele keelati sünnimaale tulla; et rahvaluulet kogunud Mihkel Veske olla ehmatanud ära ühe Võrumaa talunaise, kui küsinud, kas on ka soe piim; et missugune nägi välja ärkamisaja köögipool etc, etc, etc.

Mõne inimese silmaringi erakordselt suureks arendajaks on reisimine (kuigi paljudele ei jää sealt ikka mitte midagi külge, aga peaasi, et on saanud kõvasti poseerida erinevate objektide ees), mõne jaoks aga mitte geograafiline ränne, vaid kronoloogiline.

Ahh, kuidas tahaks paljude suurte sündmuste ja iniemste ja tegemiste ajal olla kasvõi viivuks tuuleõhk, mis selles ruumis viibib, lauaplaadi molekul, ristpistes lina või kardinasiil...

Krõõdast kliiniliselt

Pole vaja vist eriti nutikat peakest taipamaks, millisest Krõõdast käib jutt. Ikka sellest, kes on "vuart eit, heleda jaalega". 
Kes nukrate silmadega vaatas esimest korda oma uut kodu, oma mehe ees tundis süümepiinu, kui esimesena tütar sündis, siis teine tütar sündis, siis kolmas tütar sündis ja lõpuks neljandat last, poega ilmale kandes  suri. 

Viimati sai "Tõde ja õigust" loetud mu mälu järgi kuskil üheksa aastat tagasi (esimest osa, teisi ma olen vahelduva eduga sirvinud ikka hilisemal ajal ka), kui pojad korraga mingisse viirusesse haigestusid, kõrges palavikus olid (sellepärast ma raamatut lugesingi - mõtlesin kõige selle peale, mida kõrvenurga inimesed tundsid, kui kurgutõbi maad laastas) ja ma siis nende voodi juures valvasin.

Nüüd, kui vaatasin seda klippi filmi valmimisest, siis jäin ma mõtlema, et miks ikkagi Krõõt suri, mis oleks see kliiniline pilt ja häiritud elamistoimingud, mis teda selleni viisid, et kuus aastat ja neli last ning läinud ta oligi. Mu arvutamise põhjal siis kuskil 25-aastane, kui sedagi +/-1 siia või sinna. 

Taastuda tal ju väga nurgavoodis ei lastud. Alles sai emakas tagasi tõmmata ning lohhiad veel käisid, aga tuli ärgata vara,  talitada loomad, olla osaline külvis ja heinateos, rukkilõikamisel ja vilja tuulamisel. Teha söök ja vaadata, et villajagu jätkuks. Lisaks pidevalt rinda pista kurbusega ning olgem ausad - see niiske ja soine Vargamäe ei meelitanud just tervisele.

Vaevalt, et neist keegi toona aimas juurviljade ja puuviljade osatähtsust või et kala ja piima peab nii ja nii palju tarbima. Samas - ümberringi oli värske õhk, keemiast rikkumata loodus ning leib, mis teadupärast sisaldab ohtralt vajalikke mineraale ja vitamiine. Küllap need kompenseerisid muud asjad, kuid ikkagi -  mis temaga siis juhtus?

Tõenäoliselt venitas ta ära emaka, kannatas aneemia käes, ei saanud piisavalt magneesiumi, kalitsiumi ja kaaliumi ning see viis ta südame-veresoonkonna puudulikkuseni. Tõenäoliselt oli tal ka hormonaalne tasakaal paigast ära, kortisool kõrge. 

Mõnes mõttes sarnaneb ta "Tuulest viidud" Melaniele, kes linna piiramisärevuses sünnitas ainsa lapse, osales linnast kilomeetritepikkusel, kõrvetaval põgenemisretkel ning jõudis lõpuks rüüstatud Tarasse, kus polnud süüa ega ravimeid ega midagi, isegi pesta ei saanud korralikult. Rääkimata imiku toitmisest (ka seal imetas last keegi teine, nii nagu Krõõda viimast last Mari)

Melanie suri järgmist last soovides - juba esimene rasedus oli kaunis ohtlik, sest "ta oli ju nii kitsas": seegi joon ühendas naisi - mõlemad olid täiesti sobimatu kondikavaga keerulisemateks oludeks.

Ja mõlema surmaga lahkus neid  ümbritsevate inimeste elust justkui lõplikult mingi rõõmuhelk, mida nad olid andnud ja kandnud. 

Ja kui nii võtta, siis on kummagi teose teised naised sarnased: Melanie usaldab Scarletit oma lapse kasvatamisel, nii nagu Krõõt Marigi; Mari ja Scarlett näivad olevat hoopis teisest puust - nendele pole keeruline lapsi ilmale kanda ja samas tööd vehkida teha (kuigi iseloomudelt olid nad täiesti erinevad), mõlemad naised matavad lapsi, mõlema naise elus on mees, kes takistab neil saamas täielikult õnnelikuks; nad tunenvad perioodiliselt tohutuid süümepiinu ning ärkavad üles hirmuunenägude tõttu. 
Mõnes mõttes olen ma täielikult tänulik, et just meie ajal elada saan.

Eesti suured armastuslood

Vahel unustan ma klubiraamatu ära öelda ning jõuab minuni mõni päris tervitatav lugemispala.

Sedakorda tõi kuller mulle Mart Laari "Eesti suured armastuslood" kirjastuselt Varrak ning ma ei kahetsenud äraütlemise unustamist mitte hetkegi.

Ühtepidi oli tegemist pisut kroonikamaigulise ülesehitusega, kuid kuna olen väga paljude tegelaste taustalugudega oma hariduste omandamise  jooksul ühel või teisel viisil kokku puutunud, siis oli asjal ikkagi teaduspõhine mekk juures.

Teada, et need ajaloolised nimed on siiski samalaaadsed mõistuse ja tunnetega inimesed, kes on vaevelnud armuvaludes ja kogenud õnne, rahu ning kirge ja hoogsust kõiges.

Sain teada, et Jaan Tõnissonil oli oma abikaasaga kurameerimise ajal konkurendiks Anton Hansen.

Sain teada, et Cäthe Hansen nö võttis Antoni endale, sain teada, et Carl Robert Jakobson oli..eee.. imposantne mees, kes tõmbas naisi ligi (tänapäeva tingimustes tegelikult üks päris suur machopõrsas - vabandan!!!)

Leo Talgre, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Heiti Talviku ja Betti Alveri  lugudega olen ma kursis teiste raamatute kaude, aga põnev oli ikka. 

Et Visnapuu andis oma muusadele (mitu muusat üheaegselt ;) ) erilisi ja õrnu hellitusnimesid - see oli ilus.

Panin tähele ka seda, et naised raamatus kirjeldatud  suhetes olid tihti võimukad, asjalikud, kirglikud, aga mehed kuidagi vagamad. Vahest oli see ainult kerge tunne.

Ka märkasin juba mitmendat Mart Laari teost lugedes, et ta peaks ka midagi ilukirjanduslikku paberile panema, kui tervis tal seda lubaks - ta oskab  kuidagi põsemuigeliselt ja ladusalt asjadest rääkida. Igatahes - mulle see teos meeldis ning tänan kirjanikku huvitavate lugemistundide eest.

"Kaetud lauad" Aino Pervikult

Asjade sorteerimine on üllatavalt filosoofiline tegevus. Esiteks saab juurde ruumi; tulemus on esteetiliste väärtustega ning - sorteerimise käigus kerkib üles huvitavaid mõtteid, mälestusi, asju ja hetki. Suhtevaba inimsena saan ma öelda, et veedan oma sülearvutiga ja sülearvutis palju aega. Nüüdki, unetuna oma faile korrastades avastasin ma ühe aine raames analüüsitud raamatukese ja mõtlesin koolmeisterlikult lugeja silmaringi laiendamisele. 
"Vaadeldav teos,  Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979), kõneleb äsja ülikooli lõpetanud Eba Kummelist ja tema tegemistest.  Noore naise psühholoogiline, emotsionaalne ja sotsiaalne areng lõhutud ajaplaaniga jutustuses haarab endaga kaasa kirjutamisaegsse olmeruumi, kus segunevad Eba ja tema muuseumikaaslaste Viivi (jõukate vanemate ainus laps, kes armastab elada vallalise keevalist elu ning kes ei pea suuremat lugu ajast); Inese (küps ja eneseteadlik muuseumidirektor, kes raamatu jooksul kaitseb väitekirja ning saab 50) ja Meeri (muuseumis erinevaid töid tegev, raseduse tõttu abiellu kohustatud, kuid seal üpris kummaliseks muutuv naine, kes lõpuks ilmutab üllatavat ärisoont) elud. Need lõimuvad ja põimuvad ning mõjuvad kuidagi kergelt irratsionaalsetena – Viivi, Eba ja Joeli osalemine armukolmnurgas ning Eba tinglik harjumine Viivi ja Joeli abiellumisega. 

Lukku on sissekirjutatud omamoodi fiktiivse Eesti kultuuritegelase, õpetlase, elu ja ilma näinud Johanna Kenti uurimisobjektiks olemine – Ebe ja tema kaaslased on Kadriorus asuva muusemi töötajad, Ebe teeb Johanna elu kohta avastusi, selgitades tema kaasaegsetega vesteldes välja tegeliku surmaaja ning matmiskoha; Ebe soov kirjutada oma dissertatsioon Johannast ning avastus, et ainest pole piisavalt seda lõplikult valmis kirjutada. Johanna Kent tundub olevat sümbioos Lilli Suburgist, A.H. Tammsaarest, Fridebert Tuglasest ning lisaks võib täheldada teatud sarnaseid jooni Ado Reinvaldi tütre Liisa Perandi eluga. Need mõtted on aga pigem mulje kui tegelikkus.

Eba on igati kaasaegne: haritud, oma koduga (milleks osutub ema ja tolle onutütre Klaara turul äritsemisest saadavate tuludega soetatud kooperatiivkorter – väga kõva sõna tolle aja kohta), ihade, soovide, keeldude ja vastakate tunnete võrgus siplev inimene. Ilmselt võluva välimusega ning väga tegus naine, kellele meeldib käia hästi riides, olla hügieeniliselt korrektne, süüa toekalt ning kes armastab kohvi juua. Ebe karakteris joonistub välja teatud turvatunde vajamine oma isa järele ja sellega seonduvalt tekkivad keeruliselt ruudulised meessuhted – olles joobunud vabamõtlejast ja – jooksjast Haraldist (tema esimene seksuaalkogemus), olles kummastavalt segamini ja armastuseta muusiku Joeli võrgus (näib, et mingil määral hindab Ebe just Joeli musikaalseid omadusi, ei enamat) ning lõpuks alfaisase käitumisega abielus Gunnari armuke, kes naudib Ebe iseseisvust ja võimalust temaga lõõgastuda.

Et kunagine süütegu teda katkestatud rasedusest närib, selgub alles jutustuse viimastel lehekülgedel. Kuid pidevalt sidet, kontakti, hingelise tühimiku täita sooviva Ebe hing näib saavat rahu just tütre sünniga, kus ta mitte just kõige esimeses nooruses olevana selle kõige suurema siduja sünnitab.
Omamoodi paeluvaks on ka ühtepidi tuttav ja samas ometigi muutunud Tallinn kirjandusliku ruumina - selles liiguvad kõik tegelased, kohad ja paigad on tuntavad ning mis üllatuslik - tänaseni alles. 
Kokkuvõtvalt on tegemist napisõnaliselt huvitava olmeromaaniga, mis annab aimu tavaliste inimeste harilikest toimetamistest ladusas keeles ja intrigeerivalt lihtsa loo mitmete kihtide vahel."

Teet, Kallas Teet

Olen korduvalt tsiteerinud öökapikat "Nigulistet". Tunnistan ausalt, et ma isegi ei tea, miks ma sellesse raamatusse nii ülepeakaela kunagi sukeldusin. Ilmselt oli see üks esimesi avastusi nostalgiast, mida ma võisin teada, inimeste kohta, kes võisid olla olemas.

Kasutasin postmodernismi kursusel teost uurimisobjektina ning selle raames ma otsisin üles ka kirjaniku enda. Pärastlõuna tema hädavaevu mööblit ja mind mahutavas töökambris oli aüllatuslikult põnev. Milleks ma oleksingi pidanud siis valmis olema, kui mitte huvitavuseks?

Neli sõpra kirjandusliku ruumina 60. ndate Tallinnas. Muide avastasin selle nelja sõbra motiivi Teet Kallase venna, Olimar Kallase koomiksitest. Kui ma kirjanikult küsisin, miks neli sõpra, ei osanud kirjanik kohe vastata, mõtles pikalt ja ütles, et ju siis nii see lihtsalt oli.

Ühel õhtul ma sõrmitsesin taas "Nigulistet" ja püüdsin mõtestada teose lumma.  Noored ja vihased mehed, vabameelsus, kunst, kultuuriringkond, põnev olmeline askeldus ja muidugi  - armastus. Õigemini hüljatud armastus. 

Läbi vilksatavad tegelased nagu Enn Vetemaa, Teet Kallas ise, näitleja Kose Peep (Jaan Saul?), lastekirjanik Malm (Eno Raud), Ave Alavainu, Eve Kivi ja Ants Antson 

Küsisin  tookord Avo  ema korteri kohta - tuli välja, et see on praeguseni üks selline kommuunikorter, mida kasutavad näite- ja kunstitudengid, kes alles alustavad pealinlikke eluviise.

See oleks nagu põlvkonnaromaan, kerge viide sõjaaegselt sündinud laste kasvamisele kolhooside vaimus, linnakividele sattumisest, nooreks olemisest, ahastamisest, leidmisest, otsimisest, kaotamisest, tunnetest, mõtetest. Ning seda laialilõhutud aja ning jutustamisviisi poolest.

Igatahes ma vahel tunnen füüsiliselt sellest teosest kumavaid lõhnu ja maitseid, hetki ja meeleolusid.

Meeldib, kuidas autor on kirjeldanud augustiorkaani (mitmes teoses läbiv teema); kuidas käsitlenud ja lähenenud vanade talude olemasolule (kah mitmes töös vallandunud motiiv).

Toomas Randmaa on väga põgusaks põikekarakteriks "Eiseni tänavas" (Kunderi tänav ilmselt). 

Nad on filmilikult mõnusad, jutulikult lahedad, siin, minu kõrvaltänavas. Teate küll, eks?

Kas teooria või t e o o r i a?

Põhiliselt praktilise inimesena, kes käised üles käänab ja asja kallale asub, on minu jaoks valdkondades eksisteeriv teooria kahtlemata hädavajalik, kuid kas teooriate üle teoretiseerimine peaks igapäevasena inimesi vaevama?

MA sain ma vaatamata väga pikale ja põhjalikule ettevalmistusele kõigest "hea", sest ma ei olnud niiväga teoreetiline, kui seda kirjandusteadlaselt oodati. Minu teema oli pisut teine: "/.../Uurimismetoodikaks olen valinud eesti kirjanduslookirjutuses levinud traditsiooni, kus biograafiline aspekt on ühendatud detailse tekstianalüüsiga, uurimisaluste kirjandusteoste lähilugemisega. Selline tekstianalüüs on omakorda suhestatud ajalooliste sündmuste ja toonaste olukordadega. Lisaks olen kirjandusloolise teabe saamiseks kasutanud nii arhiivimaterjale kui teemaintervjuude meetodit/.../"

Vahel mulle see sõna 'teooria' väga ei meeldi. Vahel on nii, et väga-väga-väga kirjutamiskesksed (ütleme nii, et ainult see toob leivaraha lauale) inimesed ei näe teoreetiliste suurmeistrite taga (jah, need mõistused on kõik hiilgavad olnud ja nende nägemused on maailma muutnud, kuid...) primaarset ja olulist: nt sõltumata hetkest, kas Lacani psühhoanalüüs sisaldab mõjutusi nii strukturalistlikust keeleteadusest ja on  tuntud selle poolest, et väidab mitteteadvuse olevat struktureeritud samal viisil nagu keele, tõuseb Päike idast ja loojub läände, inimene vajab katet, sööki, tervist ja armastavat perekonda ning igapäevaseks elamiseks tööd kui sellist. Ilmselt poleks Heideggeri ontoloogiline suundumus mitte kuidagi mõjutanud 20. sajandi suursündmusi, need juhtusid siiski.

Linnud laulavad, ööle järgneb päev, inimesed armastavad, saavad lapsi, loevad ja naudivad kultuuri - kõik on väga kena, aga kas inimesed peaksid tundma nörri, kuna teooriatest teoretiseerimine on mõned koolkonnad isekeskis pisut tülli ajanud.

Ma ei tea, ilmselt mõtlen pisut valesti, aga kas mitte kõik need teooriad ei peaks rakenduma praktilisse elukäsitlusse kui instrument, mis aitab luua seoseid ja tõlgendada ühiskonnas omavaheliselt suhestatud nähtusi/toiminguid/ sündmusi?

Ma muidugi ei oma doktorit (haa, minu puhul väga kahemõtteline ;) ), et võtta kaalukaid seisukohti, aga vahest on mõnest mu haridusest kasu, et näha teooriate praktilisi väärtusi?

Alver, Under, Merilaas, Kolla

Merilaasil on üks näidend "Kaks viimast rida", mis räägib vananevast
teatrinäitlejannast, kes seisab silmitsi üksindusega, sest tema lahutatud abikaasa ja poegade isa uus naine on kuri ja armukade, et mees on veetud palju aega oma endise naise juures; vanem poeg Lennart, kes tahab oma armukesega abielluda; mägedes alpinismiga tegelemisel hukkunud noorem poeg; endide armuke ja lavapartner ning tolle uus kallim; koduabiline; näitlejanna ligi saja-aastane ema, kes lõpuks elust lahkub - kõik nad hülgavad ühel või teisel moel peategelase. Seal on hetk, kus Näitlejanna ema satub õnnetu juhuse tõttu tänavale ja peaaegu hukkub autorataste all, koju tagasi toodud, paneb ta raadio mängima sealt kostab "Püha öö". Purjuspäi kirikus käimise eest (tegevus toimub 60. ndatel)  karistada saanud Lennarti poeg paneb kurvalt pea oma vanaema sülle ning nutab sõnadega: "Õrnust on vähe!"

Vahel tahan oma hinges samuti hüüda, kui pole ammu saanud lehitseda midagi nautlemisväärselt ilusat. Näiteks Betti Alveri õrnades ridades, kus ta annab edasi kõiki tundevärvinguid. Armastanud ja olnud armastatud, ilmselt adus ta südamekõrvade kõnelusi selgemini, kui ükski teine.

Alveri-eelsetest esitlustest on kahtlemata sama tundeerk ning senusaalne Under, kes oli isiksusena Eesti kultuurielu ilmselt üks köitvamaid naisi.

Alveri kaasaegne Merilaas aga torkab oma äraspidise humoorika leebusega silma mitmes kogus.

Varakult lahkunud ja mõnes mõttes narruseni kiindunud Ilmi Kolla sügaverootilised ning ilmselt varajast lahkumist aimanud salmides peitub sügava kire lummusesse asetunud naisterahva igatsusi.  Luule on tegelikkuses võimsam, kui me seda aimata oskame... 

Liiv, Kaplinski, Alliksaar, Runnel

Need on minu luuletajad. Adun, kuidas "Päikesepillaja"; "Helmemänni"; "Punaste õhtute purpuri" või  "Rändaja" sõnad minus elama löövad, seesmiselt põlema sunnivad ja ohkama ajavad, et miks mina siis luulekeeli ennast sedasi mõtestada ei oska....

Nende kirjutatud read hingaksid kuidagi eriliselt karget õhku mägedes, mis oma lumevärskusega külvavad päevatõusu reipust ja meeleolusid. Tundmusi väga mitmest paletist.

Vahel ma lausa tunnen füüsiliselt Liivi luuletuste minoorseid toone, kurbust, mida ta oma närvivapustatud silmaga nägi ja koges, lumesajust ekseldes vaevumärgatavat tulukest hoomas....
Kuulen, kuidas Alliksaar ridu paberile pillas ja seejärel neid trükitsi paljundada lasi ja lausa näen, kuidas Tallinna kohvikutes tema käsikirjad ringlesid.
Runneli poeedioskused lõid valla oma tillukesi poegi ja tütreid vaadates, abikaasaga aega veetes, tööd tehes...
Kaplinskit aga näen ma tasaselt huvitumas kõige ja kõigi vastu, mis inimkonda haarab ning heakõlaline ja õige sõna poetub heakõlalise sõna järel kogumikesse..
See on õnn, valu, hukk, armastus, viha, olemine ja tulemine - kõik korraga ja samas eraldi.
See on KULTUUR JA LUULE 

Kääbuskunstnik Toulouse-Lautrec

Head inimesed teavad, mida mulle alati kinkida võib - raamatuid, tööriistu ja arbuusi. Kohv pole ka kunagi liiast. 

Raamatuid on aegade jooksul saanud palju-palju ja nendega  on aga nii, et proovin neid järjest ringi paigutada ja sorteerida, kuigi riiulid pakatavad juba ammu. Just panin kõik filoloogia ja kirjandusteadusega seotud teosed enam-vähem ühtedele laudidele ära, kui vaatan, et pagan, ikka on mõned kusagile ripakile jäänud. Rääkimata sellest, et kõikide hariduste omandamisega seotud konspektid, artiklikogumikud, koopiad raamatutest, mida ei saanud kätte etc.. neid on kaks riiulitäit (lasi spiraalitada ja tiitellehestada ja siis kokku köita korralikult). Jututraamatud ja  teatmeteosed, sõnaraamatud ja entsüklopeediad, kogumikud ja käsimikud....oujee.

Nüüd tõi hea sõber-kolleeg LL mulle põnevaid teoseid ning üks nendest köitis eriti mu meeli. Keegi prantsuse biograaf, kirjanik ja tõeline kirjandusteadlane  Henri Perruchot (kadestasin heas mõttes tema võimalusi uurimust teha - kõik need kohad ja maastikud..oehh) on kirjutanud mitmeid kunstike elulugusid. Nüüd sattus siis kätte Toulouse-Lautrec'st pajatav raamat ning see polnud lihtsalt mitte põnev pilguheit 19. sajandi lõpu kunstiellu, vaid ma tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mind haaras maailmalinnaks kujuneva Pariisi kunstniketänavate melu ja elu kaasa. 

Väljaarenev  Montmantre pakkus sellele tõenäoliselt lähisugulasabielu tõttu väljendunud tugevast kaltsiumipuudusest tingitud luustumisprobleemidega laastatud tervisest  kunstnikule lohutust oma hüsteeriliselt eklektilises, pisut räpakalt mõjuvas boheemluses, lustimises ja pöörasuses. 

Vana aadlisuguvõsa ühe haru ilmselt viimane esindaja (tema vend suri imikuna, pärast mida tädilastest vanemad lahku läksid, Henry isa oli väga ektsenriline, impulsiivne, pisut psühhodeeniline, ema aga  oma poja õnnetusest samuti õnnetu). Lapsena Aardekeseks kutsutud noormees oli viletsa

tervisega, kuid elurõõmust pakatav, mõneti isalt päritud pöörasusega nutikas noormees, kelle kunstiande avastas lähisugulane.

Noorukina eelistas Henry maalida loomi ja kui ta bakalaureuse kätte oli saanud ning asus Cormoni nimelise kunstiõpetlase ateljeesse õppuriks, muutusid ka tema huvid - ta hakkas pigem vaatama inimest. Väikese Bulvari kunstnikele olid olnud olulised pigem emotsioonid, näod, vahel suisa ahastamapanev ausus inimese kujutamisel, Suure Bulvari kunstikud (impressionistid) olid huvitatud värvidest, varjudest, momentide püüdmisest ja jäädvustamisest.

Henry ei huvitanud maastikud peaaegu mitte kunagi, ilmselt pole ka ühtegi väiksematki eskiisi säilinud, tema tegi endale nime mõnevõrra brutaalse ande väljendusega lõuendil, kujutades ümbritsevat elu nivelleerunud silmadega. 

Ise ma leian siin seoseid positivistliku käsitlusega (see on uurimislaad, kus  üldjoontes vaadatakse loomeinimese sünnikodu, tausta etc ja leitakse jooni loomingus - väga vaieldud koht alati olnud, kuid ise biograafiat koostades ma ei saa lugeda vähetähtsaks inimese lapsepõlves ja nooruses toimunud hetki - need on kujundanud seda inimest ning tahes-tahtmata jäädvustunud mistahes loomelehekülgedele). 

Ilmselt poleks Henry vaevanud selline kihk inimese kujutamisel, elimineerides enda jaoks värvid ja varjud ja maastikud ja hooned - olles pettunud enda inetuses (1.50 m pikk, ebardlike käte ja jalgadega ning kirjeldustest silma jääva 'ilase lõuaga'), püüdis ta leida kunstis inimlikkuse kujutamise meediume.

Ning otse iseenesest mõistetav, et see alkoholismiga kimpu jäänud (ta olnud üks esimesi Pariisis, kes õppis selgeks kokteilide valmistamise ning miksis omavahel elemente ja osiseid, mis mõjusid vahel suisa õõvastavalt) elunautleja, kellele polnud võõras lihalik armastus (lugesin biograafiast kokku kolm naist nimeliselt ja siis viiteid prostituutidele) maalis seda, mida ta tundis kõige paremini - mõnes mõttes värdjalikke rõõmusid pakkuvat melu inimestes (ta olnud tuttav Oscar Wildega ning kui nii võtta, siis Dorian Gray  pildiline moraalne allakäik on mõneti paralleelne Toulouse Lautrec'ga, aga vahest ma lihtsalt kujutan seda endale ette).

Toulouse- Lautrec'ga assiotseerub mulle veel ka ameerika kirjaniku Henry Milleri nimi. "Vähipöörijoon", mis on ilmselt semiautobiograafiline ning omal ajal skandaalne teos, manab silme ette just sellise vahutavatest emotsioonidest, maneerlikkusest ning allakäigust Pariisis, mida kunstnikki koges, kuigi mitmeid kümnendeid varem. 

Reklaamplakatite isana (tema "Moulin Rouge" laiemale publikule tutvustamiseks joonistatud afišš tegi Henry nime kuulsaks ja tuntuks) suutis mees oma elu aja jooksul palju luua. Kuigi ilmselt oleks võinud seda rohkemgi teha.

Temana elada oli keeruline, kuid tema elust lugeda lummavalt paeluv. Tänud Henri, et sa Henryst kirjutasid!

________________________________________

NB!: pildimaterjal veebipõhine