Analüüsiga puhe

Jaa, pealkirjas olev puhe on sõna puusse lühike illatiiv analoogselt sõnadele öö, töö ja soo.

Mitte minestada.

Aga...olen alati olnud mõõdukalt üllatunud sellest, kuidas inimesed võivad tigedusest kumisevate sõnadega mulle kohta kätte näidata ja tõestada, et minu analüüsioskus ja vaatlustulemused on pehmelt öelda nii mööda, et ma peaksin ilmselt kõik oma kalli koolituse tulemina saadud teadmised andma tagasi kõikidele nondele õppejõududele, kes nägid vaeva ja püüdsid minust haritud naist teha. 

Sõnaga, ma sain mõned kirjad-kommentaarid, sest kuidas mina, kirjandusteadlane, olen julgenud kiita Browni-sugust...eee...kirjanikutaolist moodustist. See olevat küündimatuse uus tase, et ma üldse olen puudutanud ajalooliselt ebatäpset udu ning selle põhjal mingeid sissekandeid korraldanud. 

Põhimõtteliselt võis mõnest suunatud kirjutisest välja lugeda, et olen saastam saast, kui saast ise ja võiksin põleda ereda leegiga. 

Sest mitte ükski endast lugupidav ja lugeda armastav isik ei loe taolist jama.

Hahahahahaha.

Jama on määrsõnadest pungil kiim pehmekaanelistes kiirteostes, mida saab hulgi ja odavalt osta, kuigi ka nende hulgas on olnud üllatavaid leidusid. Selliseid, mis oma sisult peaksid olema pigem kuskil põnevike juures, kuid trükilt on igakülgselt kokku hoitud. 

Mary Higgins Clarki "Armastab muusikat, armastab tantsida" ning "Karje öös" on vahest veidi nõrkade ja skemaatiliste karakteritega, kuid tunnistan ausalt hoogsa lennuga kirjutatud ja kujutatud. Filmilikult, ma ütleks isegi. 

Nagu kadunud Toomas Liiv loengutesse tulles avas oma portfelli ning sealt Õhtulehe või Kroonika välja võttis ning neid luges, vaatamata sellele, et ta tegelikkuses oli tunnustatud kirjandusteadlane -ja kriitik.

Lugu saab kõikjal näha ning see kuri kommenteerija unustas ära - Dan Brown kirjutas fiktiivse loo.

Eelviimane päev ja...

..Toomas Liivi sünni-aastapäev.

Täna on traditsiooniline surnuaed, küünlad, luuletused, istumine minu juures.

Kolm aastat tagasi ma leinasin. Teda ja ema.

Kolm aastat hiljem, pärast surmast raamatu ilmumist, tunnen, et see lein on läbitud ja nüüd on asjad selgemad ja pisarateta.

Ma saan mõelda nii emast kui Toomas Liivist selle ängistava pitsituseta.

Ja täna on jälle Toomas Liivi õhtu.

Kihlus

Need kolm sõna, mis ma siia kohe sisse trükin, ei oleks nagu üldse minu omad, aga - MA OLEN KIHLATUD. Mehega, kes tõi tagasi minu elurõõmu ja sulni pilgu silmadesse. 
Ebakonventsionaalsena ei palunud ma sõrmust, vaid ühte sellist raamatut, mida mul veel ei ole. 
Tänan tähelepanu eest.

Toomas Liivile

Sind pole. Enam.

Sa läksid kõige tarkusega kaduviku teele ning homme seisan ma Sinu kirstu juures. Ühes mitmete ja mitmete Sinu endiste õpilastega, endiste kolleegidega, ühes endiste, praeguste ja tulevaste kirjandusteadlaste, filoloogide, keelegurmaanidega.

Sa ilmselt ei aimanud oma mõjupiiride laiust. Sinu loengud, kus me viksidelt alati konspektid avali, suud ammuli, pastakas tarkusniiskete näppude vahel Sind kuulasime, kuulasime, kuulasime. 

Kuidas sa Jessenini "Jää hüvasti sõber" tõlget sõnasõnalt harutasid ja arutasid. Kuidas Sa oma luulenimekaimu Juhan Liivi "Rändajat" vaatasid, lugesid ning siis oma koorekaussi tühjendanud isakassi maia muige sõõrhabesse peitsid ning poetasid meile infona, et tegemist on Eesti ühe rafineerituma armastusluuletusega. Ja innustunult ning seda uuesti lugedes hakaks tunduma, et tõesti-tõesti....

Mäletad, kuidas Sa eksamikomisjonis mulle naeratasid ning ütlesid, et see naks naine peab küll õppima hakkama, sest muidu surebki keel välja ning tegusate inimeste toel võib see jääda juhtumata.

Mäletad, Sa ristisid mind esteetika teises loengus ürgnaiseks? Sinu öeldu on tänini kõrvus.

Töötlesime parasjagu Milan Kunderat, ma ei mäleta, aga mingi Jeruusalemmas peetud tänukõnega oli tegu ja seal oli viide Anna Kareninale. Ja siis pöördusid Sa minu poole: "Kas, Teie Sirly ei sooviks Anna Karenina armastust kommenteerida. Ürgnaine nagu Te olete?"

Seda naeru ja muigamist...

Või mäletad Sa kuidas mulle ükskord ühes kohvikuloengus ütlesid, et kui mina oleks 15 aastat vanem ja Sina 15 aastat noorem, siis me moodustaksime ilmselt absoluutselt sobiva paari. See sümpaatia kaarleek toimis. Alati. Ma muide vaatasin oma bakalaureuse hinnetelehe üle ning mitte ühtegi ainet ei saanud ma Sinult vähem kui A.

Sa panid alati kõik kuidagi... kihama pole õige sõna, lainetama...?

Aga homme, homme viskame Sinu kalmul kolm pihutäit mulda. Vähemalt oled Sa minu mõtteis ikka elus. Kui mentor, suunaja, julgustaja, ergutaja.

Ohh, jälle üks inimene, kelle number telefonist kustutada, kellest jääb pihutäis mõnusaid mälestusi. Ainult. Kuid meil on võimalus Sinu jäädvustust kultuurmaastikul kuulda ja näha. Ning kes oli see salapärane meest nõrguv naine Sinu teleesituses?

See oleks vist Sinule omane, kui ma siis paneksin kirja need read:

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:

ära ole minu pärast kurb.

Sündida maailma on nii lihtne.

Sündimisest lihtsam veel on surm.

Teadmiste kasulikkusest

On inimesi, kes teavad; on inimesi, kes teavad ja oskavad teadmisi praktiliselt rakendada; on inimesi, kes ei tea ega näi ka huvituvat faktist, et kena oleks teada ja teadmisi rakendada.

On hämmastav, et mõningad kodanikud ei vaevu kõige elementaarsematki endale selgeks tegema.

Lihtsalt arvavad, et oma päevi vaikselt täis tiksudes on võimalik ära elada. Sisuliselt ongi. Veered tööle ja koju, poodi ja puukuuri, bussi peale ning jälle tööle. Loed lehti ning teed maailmast oma imelikke järeldusi. Selliseid primitiivseid ja mõttetuid.

Kuid olles nüüdseks kokku õppinud 26 aastat oma elust, tuleb tõele au andes tunnistada, et teada, teadmisi omada ning teadmisi omandada, tekitab mõistusele huvitavaid voogusid. Arendab võimet asju aduda, annab kindlust ka mitte väga tuttavatest teemadest noppekilde korjata ja edasi anda ning üldse on üks tore nähtus omaette.

Mulle meenub ühe õppejõu küsimus: "Mis on haridus?" Toona, esmakursuslaste pardipoja vaimustsust põdedes, ei osanud me sellele küsimusele vastata. Professor võttis prillid ninalt ja ütles nii: "Õpitust kasutab inimene umbes kümmet protsenti. Kui sellest kümnest protsendist kümne aasta möödudes inimene midagi mäletab - vot see ongi haridus."

Teadmiste kinnitamiseks on vaja praktilist kogemust. Ainult sedasi kinnistuvad teadmised kõige varmamalt.

Kuid ikkagi jääb küsimus - miks? Milleks?

Kas see annab eeliseid teiste inimeste ees? Kahtlemata. Kui SINA tead, aga teine mitte, võid sa teda veidikene harida.

Kas see annab eeliseid ühiskondlikuks dialoogiks? Kindlasti. Teadmistega inimene suudab oma sotsiaalseid soove selgemini, arukamalt, organiseeritult ning klassifitseeritult edasi anda sellele institutsioonile, millega ta parasjagu ühiskondlike lõimede kaudu seotud on.

Toon selle mõttekäigu selgitamiseks ühe näite. Mõni aeg tagasi seisis hulk inimesi Hobujaama trammipeatuses. Oodati trammi nr 1 ja 2. Neljasid oli möödunud juba mitu ning äripäeval kolm ei sõida. Pahasena helistasin ma linna abitelefonile 1345 ning kavatsesin kaevelda. Sealne töötaja suunas mind hoopiski teisele telefonile ning trammikoondise dispetšer selgitas, et juhtunud on õnnetus, üks auto seisab trammirööbastel ning paanikaks pole põhjust, kuna kannatanuid pole ja trammid hakkavad 10 minuti jooksul taas normaalselt liikuma.

Korras, info olemas ning jagasin rõõmsalt saadud teavet teistele peatusesolijatele. Üks naistest küsis, et kuidas ma selle peale üldsegi tulin ning ma edastasin neile hädanumbri, kuhu saab alati linna puudutavate probleemide korral pöörduda.

Sõnaga - teadmised edendavad elu kvaliteeti, muudavad maailma paiguti läbipaistvamaks ning annavad mõtlemisele uut õhku. Panevad mõtisklema. Annavad edasi teoreetilisi kogemusi.

Teadmised valgustavad päeva.

Stiilipuhas liigitamine

Põhimõtteliselt jagavad kõik inimesed kõiki inimesi kuskile grupidesse. On isegi üks nali, kus öeldakse, et on kahte liiki inimesi - ühed, kes liigitavad ja teised, kes ei liigita.

Reeglina leitakse mingite väliste tunnuste põhjal kaaskodanikule üsna ruttu asupaik ning ohatakse kergendatult, kuhu ja kuidas keegi nüüd paigutus.

Ning maailm pakub valikuid ja võimalusi. Piltlikult öeldes - Elu, kui osav Teater, lööb oma eesriided valla, et lasta mitmekülgselt nüansirikkal Loodusel oma kätetööd võimalikult valutult näha/kuulda.

Mehed ja naised. Noored ja vanad. Eestlased ja mitte-eestlased.Tumedanahalised ja heledanahalised. Paksud ja peenikesed.Rikkad ja vaesed. Haritud ja harimata.Töökad ja laisad. Rumalad ja targad. Ilusad ja inetud. Pikad ja lühikesed.Usklikud ja ateistid

Oehh, kes jõuaks kõiki nimi-ja omadussõnu siia ritta lükkida. Sünonüüme, antonüüme.

No ja üldjoontes jagan ju minagi inimesi mingisuguste tunnuste alusel mingisugustesse gruppidesse.

Ja nii enam-vähem on hakanud kujunema ka mingisugune negatiiv praegustest koolikaaslastest. Ja sinna on tulnud sedapuhku üsna kirju kava. Inimesed, kes oma väliste näitajate poolest kuuluvad gruppi Boheem, aga sisemiste näitajate poolest kalduvad olema pigem kuivad kriitikud, kes vaatamata oma taotluslikult coolile olekule on ülimalt sallimatud.

Ma isegi üllatusin veidi. Olen seni pidanud ennast üsnagi sallimatuks, kes põlastab ühteviisi räpaseid, rumalaid, kadedaid inimesi. Ma pole loodud võtma kõiki oma liigikaaslasi sellistena nagu nad on, kuigi töö-alaselt on kõik patsiendid minu silmis võrdsed.

Ma pean häbiväärseks argust, egoismi, ahnust ja ihnust, mulle tunduvad tihtipeale veidrad mingi väga kindla usulahu ja ka tänapäevase uudisravi maailma (igasugused reikid ja refleksoloogiad, esoteerikad ja vabastavad hingamised - need pole just uued, aga eestlastele meeldib neid üleforseerides kõikide asjadega korraga tegeleda ning pidada neid uuteks nähtusteks) viljelejad.

Ma ei kiida heaks homoseksuaalsust, seitset surmapattu ning ligimese vara ja elu kallale kippumine on välistatud.

Aga ma ei armasta kriitikat amatööride suust nende aadressil, kes on oma ala profid.

Kuigi ma ei pea ennast targaks, küll aga nutikaks ning eluterveks, ei suuda ega oska ma alahinnata õppejõudude omandatud kraade ning seadma nende mõtlemisvõimet kahtluse alla.

Mida aga tegid üsnagi tuliselt muidu nii põneva olemisega kursusekaaslased. Välimuselt stiilipuhtad, aga olemine - nagu valesti käärinud koduõlu.