Üldjoontes on nii, et inimesed armastavad jagada teisi inimesi kahendsüsteemi - mehed-naised, ilusad-koledad, rumalad-targad, tegutsejad-passijad, tavalised-ebatavalised, seiklejad-rutiinitajad.
Iseenesest on seiklushimu väga tervendava ja innovatiivse jõuga nähtus - sellega kaasneb uudishimu, teadmistejanu, uute asjade avastamine, kogemused ja silmaringi avardumine. Samas on inimorganism väga ettevaatlik, ta reageerib seikluste käigus tihti hoiatustega, mis sunnib inimest reflektiivselt käituma, instinkte järgima ning keha peab kiiresti kohanema, käivitades pidevalt täiele võimsusele alalhoiusüsteemi. See aga pole hea, sest tegelt tahab inimene ikkagi rutiini.
Kellaaegadel magamaminek ja ärkamine, distsiplineeritud söömine, igapäevane jalutamine või muu selline füüsiline tegevus - organism puhkab sellises monotoonsuses palju paremini.
Miks blogija nii arvab?
Oma isiklikust kogemusest rääkides ikka. Graafikuga töötades polnud rutiinist juttugi - ükski nädal ei sarnanenud eelmisele, päevades ei olnud korduvust, majapidamises puudus ühtne rütm.
Nüüd ainult päevasel tööl käies ja nädalavahetustel kõikehõlmavat rahu luues on elu kuidagi teine.
Pojad on rahulolevad. Pühapäevane traditsioon pannkookide ja nendepoolse filmivalikuga.
Esmaspäevast reedeni töötamisega on aga nii, et hetkel see sobib. Kuna vastuvõtud vahelduvad hommiku-ja õhtupoolsetega, on võimalik luua oma stabiilne kodune perenaisenduse päevakava, kuid õhtud olen kõik ikkagi kodus.
Ja elan rutiinselt.
