Elamus. Elamus? Elamus!!!

Mida võiks tunda mingist mistahes sõltuvusest pidevalt joobumas isik, kui talle ette anda seda elementi, mis talle seda hurmapaisku tekitab? 

Tunnistan ausalt - ei tea, sest kindlasti on  suuremaid ja ülemaid tundeid/tundmusi, hingelisi piruette ja vaimseid vilksatusi, kehalisi eruptsioone, kui saad olla osaline millestki, mis toidab meeli ja paneb kaasa mõtlema ning  üldse...

Sõnaga oli Estonia Talveaias ja vaatasin "Siuru õhtu 100" ning ma elasin seal igale hetkele kaasa, mulle istuvad taolised projektid väga.

Haa - kirjandusteadlasele peavadki sellised ilmingud meelepärased olema....

Johannes Semper, kes loteriile juhatas, õhtu avas, õhtu lõpetas, oksjonit pidas ja oma vuntsid seal maha müüs, mõjus teatud sarnasuste tõttu välimuses teatud ebameeldiva ajaloolise persooniga üpris ergutavalt ja sõbralikult.

Tuglase eneseimetluslik ja kaunikesti "olen natuke tõbras, teate küll, mulle meeldivad nad mõlemad, aga..." olek kinnistasid minus selle, mida ma juba lapsena teadsin (jah, ma teadsin lapsepõlves, kes on Tuglas) - ta oli pisut üleolev kõigi ja kõige suhtes.

Visnapuu ja Gailiti sõpruses (hiljuti elu parima sõbraga suhted temapoolselt lõpetamine tuletasid mulle meelde meie hetki ja aegu) märkasin sarnasusi Jaan Koorti ja Aleksander Prometi Petrogradis ja Pariisis veedetud õpinguaegade pullimist ja veiderdamist. Üldse olid nad selles etenduses kuidagi vahedad ja vahetud.

Adsoni imetlev-kummardav uskliku ja Jumala suhe (väga tabav muuseas) Underisse, kelle julge kirglikkus imponeeris ja pani hiljem Gailiti vägagi huvitavaid mõttearendusi välja ütlema...

Vahepaladena Loreida Valdese laulud, Ella Ilbaku tants (olin varasemalt temast kuulnud, kuid tantsukaugena polnud kunagi teadvustanud), mis isadoradankanlikult mõjus, Siurulinnu tiivasirutused, taustaks juurde kõik see ajastule omane ajalookontiinium, mis pööras peapeale inimeste elusid ja andis võimaluse olla tegija seal, nüüd ja praegu ning astuda see tugev ja alatiseks talletatud jälg.

Praegu, ise oma teise raamatu välja andmise raskustega silmitsi seistes tajun toonaseid keerukusi erakordse selgusega. 

Ka kriitikanooli pelgaksin - nii nagu oli siurulastel pärast esimese albumi välja andmist.

Ning eestlased ei peaks üldse häbenema oma talupoeglikku minevikku - meil on nii palju, mille üle uhke olla, meie väikesest rahvast on võrsunud palju loomingulisi päid ja nad on oma külviga kuluurmaastikul ohtralt kõrvalpõldusid katnud - miks muidu rääkida terve sajand hiljem Eesti kultuurisündmustest?

Palju õnne, Endla!!

106 aastat tagasi pühitseti sind sisse "Libahundiga". Mõneti sümboolne, mõneti paradoksaalne, igatahes väga omamoodi.

Õpilased lugesid just "Libahunti" ja üllatusega tõdesid nad, et lugu oli pingeline ja mõnele isegi meeldis. See on 21. sajandi kohta väga suur asi.

Oleks tahtnud näha vana sind. Aga nii vähe, kui II ms üldse su kodulinnale liiga tegi, sinu nad hävitasid selles vanas vormis, aga uues kuues oled sa 50 aastat  olnud, saanud perioodilisi ehituslikke botaxeid ja astunud oma kindla jälje, millest saab peagi sada aastat. Aga sellest siis, kui on õige aeg.

Huvitav on tõdeda, et nimi Endla tuleneb mehenimest Endel ja mis on kohanimi vanaeesti isikunimest, mille kuju ürikutes on Ent, algselt võin-olla Hento/Hendo (smk hento - õrn, habras, sale). Ka oli Endel muistendis jumalatar Juta armsam (laulujumal Vanemuise kaunis tütar). Niiet teatrite nimede tekkelugu on vist loogiline ja ka kronoloogiliselt vist õige  -  Vanemuise seltsist kasvas välja Vanemuise kutseline teater ja Endla seltsist kasvas välja Endla ja loomulikult oli nad seotu Jannseni ja Jakobsoniga. 

Sa oled osa Eestist ja osa kultuuriloost.

Palju õnne sulle, Endla!!! 

Tujutõstvad apelsinid

Kevad on mu jaoks viimased aastad olnud alati keeruliste mälestuste aeg, aga... on üks viis, kuidas saab kasvõi hetkeks tusatuju eemale lükata. 

Selleks on kahe klipi vaatamine komineerituna meenutustest, mis käsitlevad commedia dell'arte stiilis  nüüdseks juba paljude mälestustes unustuste hõlma vajunud "Armastust kolme apelsini vastu".

Minu jaoks pole ununenud, sest käisin seda kunagi kaks korda vaatamas ning tegin antud näidendi abil selgeks 16. sajandi teatri arengud nii 6. kui 10. klassile. 

Dialoog kivaloopimise, kuulsaks saamise, nõela juustesse panemise ning tuvikeseks muutumise ümber on  tõesti tusapeletava toimega. 

Et muinasjutud on kunagi rahvasuus liikunud lood ning mingil hetkel muutunud suuremaks osaks kultuurist ja kirjandusest - seda vist ikka teatakse. Vahemeremaade muinasjutu parodeeriv töötlus eestlasliku vürtsikusega (!!?) on tegelikult tänaseni üks huvitavamaid teatrikogemusi olnud. 

Lihtsalt põnev. Ilmselt 90. alguse eklektiline ja hüsteeriline uude ajastusse sisse elamine kõige oma rahavahetuste, kordade, seaduste, uuenduste ja kappavate tõusude ning mõõnadega on mõjutanud nostalgilisi niite selliselt, et mäletan tänaseni naerupisaraid, laiali aetud silmameiki ning kooliõdedega korduvalt killutatud vahetunde. Ükskord me jäimegi minu mälu põhjal anatoomia loengutesse minemata, sest istusime sööklas ja naersime etenduse ning muude paroodiate üle.

Igatahes on hea vahel mälestusi lehitseda ja tuju tõsta. Isegi kui selleks on apelsinid. 
Teatrirahvastele tervitusi!!!

_______________________________________

Pildid veebised

Pal-tänava poisid

Juhtusin valima oma klassiga teatrisse minekuks VAT teatri "Pal-tänava poisid" ja juba teist korda hämmastas VAT-i lavastus, rahvas, lava ja üldse kogu see mäng. Eelmisel korral, kui vaatasin "Fausti", siis  mõtlesin, kuidas on võimalik nii lihtsate vahenditega anda edasi kolme asja: lugu, originaalsust, kadedaks tegevat võimekust.

Sama oli ka "Pal-tänava poistega". Et tegelasi mängisid (neid on raamatus ikka nii 20 ringis) 4 meest intensiivse poisikeselikkusega ja usutavalt ning nii, et saalitäis teismelisi neid jälgis ja kaasa elas...

Ma ei valeta, aga Nemeckeci lahkumine ei toonud ainult mulle pisaraid silma ja üldse - kus oli see näitleja minu jaoks varem? 

Samas on vaadatud lugu nii poistekas, kui üldse olla saab, seda ma tunnistan küll (jah, minestage inimesed, aga mina arvan, et peab olema meeskirjandus ja naiskirjandus ja tüdrukutejutud ja poistejutud). 

Kuid tüdrukutelgi oleks võimalik taolisest loost midagi õppida - sõprust, julgust enda eest seista, reeturlikkuse tagamaid (küll on vastik omadus - ime et reetureid ei vihata). 

Ajastutruudus, minimalistlikud lavavõtted ja kujundus, hea diktsioon, publikuni jõudvad žestid ja miimika, koomilisus, traagilisus, lapselikkus, suureks saamine ja mis kõige olulisem - poegade sõnutsi võimalus suhestuda tegelastega, elada neile kaasa ja leida ligi 130 aasta tagustes karakterites sarnaseid jooni oma klassiga, õpetaja käitumisega, õpilaseks olemisega. 
Uurisin teatris naastes pisut autori kohta (minu jaoks pole autor kunagi surnud - vabandust Barthes, aga selle koha pealt vaidlen ma alati ja jäädavalt sulle vastu) ja ma kaldun uskuma, et oma lapsepõlve kirjeldustest (1889. aastal oli Ferenc 11-aastane, jõuka arsti poeg, kes oma emalt olla pärinud leebuse, lahkuse ja teatud laadi õrnuse ning need omadused avaldusid Ernös ikkagi väga

hästi) välja kasvanud maailmakuulsaks saanud teos paneb kirjaniku rahulolevalt muigama ka tänapäeval. Selline elupõline poistevärk, mille ta üles tähendas ja millest ikka ja jälle erinevaid loomemeediumi kasutades midagi põnevat ja lahedat valmis tehakse....
Lavastajakäsi aga torkas mulle teravalt silma. Aare Toikka oskab luua ja tuua oma töödesse sisse narruseni armsa lihtsakoelisuse. Ning siduda need omanäolisesse kasvamise psühholoogia peenesse võrku.
Igatahes tänud kirjanikule, lavastajale, näitlejatele, kes kõik kokku mõnusa pärastlõuna, nostaligilise meeleolu, pisut pisaraid ja hea hoo nädalavahetuseks andsid.
________________________________________
*Pildid veebist ja töödeldud

"Rita koolitus"

Ühel õhtul sattusin telekat vaatama. Tavaliselt sealt midagi väga ei tule, aga mõned nipet-näpet asjad küll. Juhtusin nägema "Rita koolitust"

Päris huvitav teatritükk. Kunagi käisin isegi pärisetendust vaatamas. 
Mäletasin toonast teatriskäiku päris hästi (mingisugusel ajaperioodil olid mul kõik Draama ja Vanalinnastuudio etendused vaadatud, ema sai töölt abonomente või midagi muud sellist). Meeles olid Kersti Kreismanni seljas olevad  roosa pluus ja punased püksid, seejärel valge kampsun ja pikk beež seelik - riiete kaudu antakse edasi tema intellektuaalsemaks muutumist. 

Kirjandusteadlasena ma olen pigem Frank, aga selline, kes ei joo...

Aga samas - kummal poolel (kui üldse peaks kegelt snobistlikuna kõlavana pooli valima) ma ise seisan?  Vaimsrmas plaanis ja muus ka?

Sotsiaalses mõttes  meenub mulle Kruusvalli üldsotsioloogia konspektist miskit haritlaste kohta - isik, kelle elukutseks on eriettevalmistust nõudev vaimne töö, intelligent, mittevalitsev eliit...

Aga Rita muutumine on huvitav. 

Iluteenistuja, kes läheb eneseotsingutele, leiab hariduse vaimustavad küljed: "Ainult lilled ja raamatud igal pool"

Põnev oli teada saada, et "kriitika on olemuselt objektiivne, tunded tuleb välja jätta"

"Ilukirjandusest pole mõtet vestelda koleda häälega"

Rita edenemine ja Franki allakäik - äärmiselt sümbiootiline seos: "täiesti pool seitse"

"Õppejõud on nii täis, et kukub kateedrist alla" - see meenutas kadunud Liast, kes lauast kinni hoides meile kirjandusteoste historiograafiat (?) luges...

Kuidas muutub vaatenurk teostele "Rubiinmarja džunglist" - alguses on see suurepärane ja (Y), aga hiljem on "omas kontekstis täitsa huvitav".
"Kõike ei pea valimatult lugema"
Haritud naine, kes püüab midagi Frankile tagasi anda ja lõikab tal sisuliselt kõrva peast...
Kas  seetõttu, et ta haritud naisena ei osanud enam praktilist tööd või hoopiski omamoodi kättemaksuna, et Rita oli pidanud nii palju Franki kuulama?
Tegelikult Susan, Ritaks kutsuski teda ainult Frank.
Huvitav mitmele inimesele ma võiksin tulevikule mõeldes olla andnud selle, mida Frank andis Ritale? Ma küll ei pea ennast läbikukkunuks ja ma ei tunne veel vajadust kellessegi kiinduda ainuüksi seetõttu, et ta "mõjub nagu sõõm värsket õhku"...
Aga mängisid nad hästi. Kreismann on üldse hea näitleja, seda ma avastasin juba enese üllatuseks tükk aega tagasi. 
Tõnu Aava osas on üks episood, mis mind kangesti segab, aga no hüva...
Ma loodan olla ise veel see sõõm värsket õhku. Igatahes lärmakalt värsket.

Luuletaja ning luuraja emotsionaalne palataliseerimatus

Viimastel päevadel (nädalatel) olen väga agaralt käinud küll etendustel, küll galadel ja sekka kinoski. Milleks? Selleks, et hoida kätt infost üleküllastunud maailma kunstiväljenditeohtral kangal. 
Septembris sai vaadatud monoetendust "Ürgmees", mis osutus mitte nõrgemaks kui reklaamiti, aga noh, noorematele. Selline naise ja mehe erinevuste õpetus, aga väga lapsikul moel (kütt ja korilane). Pojad vaatasid ja naerisid ning leidsid etenduse naljaka olevat. Minule ta just nii vahva ei tundunud, aga üleelatav küll. Noorem poeg mainis ükspäev: "Aga mina olen ju mees, ma ei saa kahte asja korraga teha." Nojah.

Õpetajate päeva meeleolude lõpetuseks sai käidud aga Comedy Galat kaemas. Erinevad tegijad ja erinevad olijad, huumorit oli piisavalt, naerada sai. Nordea kontserdimajas olin esmakordselt ning tõden - Linnahallis meeldis rohkem, aga... õhk oli Nordeas värske. 

Muide peaaegu sama seltskonnaga sai vaadatud Huumoritunnelit poegade 13. sünnipäeval. Mõned tegijad on pisut maha käinud, kuid olen avastanud, et lõpuks on suudetud välja murda Baskin-Järvet-Kibuspuu - Krjukov-Norman-Milling šketsidest ning toodud lavadele  püstijala komöödia ning omal aegadel Everi naerutustest ning mõnikord ka teiste naiste (Paluver, Kaljuste, Tauraite, Vahtrik) vahele sobivast noorest Krummist koosnevale etendustele, mis mõjuvad vaatamata oma paiksele vulgarismile  värskendavalt ja väga hea maitse piiril turnivatena siiski pigem naljakalt. Nägin teist korda Niinemetsa, Naani,  Nõmmikut ja Kasarit (tema meeldib mulle nendest kõige enam, tuleb tõdeda), juba tont teab mitmendat korda Normanni ning ühte väga eeee... noh .... mõjunud iirlast Keith Farnani, kes oskas samuti tekitada olukorra, kus saal rõkkas naerust. Ainult naha alla need naljad ei pugenud. Imelik.

Lisaks vaatasin veel ühte omamoodi mõjunud koguteost, Allfilmi toodangut "Luuraja ja luuletaja" ning ausalt öelda olin ma tükk aega võrdlemisi sõnatu. 
Iseenesest on lugu selline, et muidu pealtnäha vaikne ja tagasihoidlik kapolane, mingisuguses luureüksuses varasemalt käki kokku keeranud endine sõdur, kes on alkoholiga kimpus olnud ning püüab ennast igati õigel joonel hoida, satub ühteaegu mustlannast luuraja Nala huviorbiiti ning samast naisest sissevõetud luuletajaga sõbrunema. Võib tunduda veider, et ma sedasi ütlen, aga Jan Uuspõld sobib palju rohkem filmi, kui lavale mängima. Temas on intensiivsust ja oskust enanst kaadris kehtestada, sest lavalaudadel on ta oma sisemise sära kaotanud. Varasemalt sai teda mitut puhku lavadel näha ning miski temas kiirgas teise energiaga, ilmselt oli selleks välistest mõjutustest saadav rüüe vms. Nüüd ta enam laval ei õitse, ta  on, aga filmis on ta ehe. Seda tuleb tõdeda. 

Ühesõnaga filmis on ta Gustav, kelle elu muutub ja kõige kardinaalsemalt, kaotades selle lõplikult.  Ta olla oma ülemuse tagant salajast infot mälupulgale kantinud. Samaaegselt üritab luuletaja saada kirjastusega kokkuleppele, esitades oma loomingut taas mälupulgal  Segaduse ja põmmutamiste ja suurte plaanide, tagaajamiste, mittemõjunud naljakate seikade ning ühe sugutamise jooksul film ei keri. Üldse ka mitte. Vaatasin kinos kella ning alles 45. minutil hakkas midagigi toimuma. Ilmselt ei tabanud ma Eesti filmitööstusele omast staatilist filosoofiat, märgilisust, humoorikust ära. Lugu jälle ei olnud. 

Ainus tõsiselt muigama ajanud koht oli üsna filmi lõpus, kui luureinfoga mälupulga asemel on vene ninamehe kätte sattunud luuletaja looming: "Kiimlemine ei sobi geeniusele...." Vene ninamees loeb ja tunneb huvi, mis jama see küll on. Mina väljendasin ennast viisakalt, filmis oli mees sõnakam ja löövam. 

Tööd oli filmiga muidugi tehtud - nagu ikka. Aga ma tõdesin ühte omamoodi tunnet: eestlased ei oska teha psühholoogilisi filme ja neil ei kuku välja ka põnevik. Ei, mitteoskama pole õige sõna. Nad oskavad küll, aga stsenaarium peaks olema tihedam. 

Toropi raamatust "Kirjandus ja film" lugesin ma kunagi ühte sellist vahvat asja: "Kirjandusteoses kui filmis toimub nii tegelaste kui sündmuste vaatlus/analüüs/süntees retrospektiivselt, kus lõpp ja algus seostuvad pärast viimase kaadri nägemist või viimase lehekülje lugemist" (Torop 1999: 133).

Ja vot sellest mul puudust jäigi. 

Jah, tõenäoliselt saab lugeja nähvata, et häh, ei jaganud jälle peent kunsti. Tõenäoliselt.  Aga tublid tegijad on alati need, kes midagi teevad.  

Misantroobi vaatlus

Nii, nii. Sai taas teatris käidud. Pisut klassikat hinge alla kahmatud. 

Klassitsismi ajastu suurautori komöödia (kuigi nii väga palju nalja seal otseselt polnud, mõned seigad siiski). Moliere ja "Misantroop" 27. lennu bakalaureuselavastus. Noor veri laudadel esitamas.

Kõigepealt peaks rangelt meelde tuletama, kes või mis on mainitet autoriga seoses: Molière [molje:r] (õieti Jean-Baptiste Poquelin; 1622–73),  prantslasest näitekirjanik ja näitleja, prantsuse karakterkomöödia rajaja, realistliku mängustiili ja ansambliteatri algataja. 

Moliere polevat sõna selle otseses tähenduses kirjanik, tema lihtsalt oli mees, kes mugandas teatrit ja tekste sinna juurde ning tekitas inimlikud tegelased, vaatles mängurite tavalist poolt, tükkis tema pahede ja positiivsete joontega. 

Etenduseski selguvad tegelaste põhiomadused rohkemgi kui ruttu - närviliselt ja trotslikult (veidi tegelikult 3-aastase lapse jonniga sarnanevalt) 'tõtt ja ainult tõtt ning mitte midagi peale tõe' rääkiv Alceste on lihtne ja armunud mees. Oma veendunud ühekülgsuses on ta armunud kaunisse ja noorde leske, kellel on austajateladu uksest ja aknast sisse tulemas. Alcestet ajab marru salongi piiratus, klatš ja tühisus, kuid tema armsamas on just need jooned olemas. Lõpuks, kui kõik segadused klaaruvad, jäävad kakss mutrud südamega inimest erinevas suunas elusid tallama.

See on selline lühikene sissevaade näidendi sissu.

Hoopis põnevam oli näitlejatepoolne käsitlus ja lavastaja nägemus asjast. Tegemist oli ühe kursusetööga, seal aga võiksid olla kõikidel õppuritel rollid olemas. Lavakõnetundidest kasvanud näidendis oli omamoodi põnev jälgida, kuidas peategelasi oli suisa neli erinevat näitlejat esitamas ning võluvat Celimenet kehastas kolm erinevat inimest. Igaüks lisas neist lisas rollilahendusele mingi omalaadse nüansi, kuid kahe naise puhul lõi pinnale teatav anulamblikkus (pr Lamp on juhendaja ning ka lavastaja). Noor Nüganen mõjus oma erakordselt heliseva naeruga kõige usutavamalt - üllatusega tõdesin, et ma olen tema ema näinud lavalaudadel mängimas enam-vähem samas vanuses (ütle nüüd, et aeg pole kiiresti kulgenud) ja kui silmad korraks kinni panna, siis hääl oli enam-vähem sama. 

Aga ma mitte ei saa aru, kas see on seotud Draamateatri väikese saaliga või minu langenud kuulmisega, aga osad näitlejate hääled on kuidagi ...eeee... ma ei teagi nõrgad ja peahäälsed. Seda ma olen mitmel korral tähele pannud. Juba "Kõik on täis" vaatamisel ja kuulamisel. 

Aga hüva. Noortest näitlejatest oli selgelt näha, et asi läheb neile korda. Et tuleb MÄNGIDA, MÄNGIDA!!! Ükski tegelane ei tõtanud kehastuma ülejala (mida olen perioodiliselt täheldanud Draamas - näitleja justkui vaataks enne etendust kella ning tõdeks, et neetud, ma pean minema ja selle loo maha mängima) ning tehti oma tegevusi tõesti hingega. 

Kostüümid olid huvitavad - neutraalsetes hallides toonides enamikel kõrvaltegelastel, üleni mustas meespeategelasel ning valge-musta kombinatsioonis naispeategelasel. Tegelikult see mõjus visuaalselt üsna tõhusalt, sest tähelepanurõhk oli tõesti sisul ja tekstil, mitte näitlejate välimusel (see kursus muide oskab päris asjalikult väga nappide vahenditega luua pildikeele ning seda tõepäraselt ka maha mängida, olemata sealjuures kuidagi kunstlikud)

Kuid tunnistan kahte asja - "Misantroopi" tuleb vaadata puhanud peaga, mitte pärast pikka ja kurnavat tööpäeva ning - ainult ja ainult luulekeelset teksti on kaunis tülikas jälgida. Moliere muidugi ei teadnud, et see asi moest välja võib minna, aga kaks ja poolt tundi riimitud kõnet kuulata on tegelikult enam kui küll. 

Gümnasiste jälgides oli näha peidetud haigutusi, kuid vahel ka siiski muigamist. Kuna nendel tuleb asjast teha lugemisarvustus, siis saab näha, kuidas noorsugu asjale reageeris.

Aga hea oli näha traditsioonilist teatrit, klassikalist tükki, huvitavat lahendust. Loodan, et nii mõnelegi noorele näitlejale löövad õitsele kõik teed. 

Aitäh lavakooli 27. lend, lavastaja Anu Lamp ja lugupidamine, Moliere.

Natuke kõntsa

Ja pealkiri pole mingi metafoor, sest sõna otseses mõttes sai "Kõntsaga" tegeletud. Vaatasin  NO99 etendust. Samanimelist sõna, mis pealkirjas alusena käitub. Klaasiga eraldatud lava, kus mudas olid jalgupidi trampimas kõik üheksa näitlejat. Vali muusika, intensiivsus, ilmselt mõned forseeritud emotsioonikajastused.

Rõhk etenduses asetus visuaalsele ekpsressioonile ning tegelikult oli võrdlemisi kaua minu jaoks arusaamatu kogu see mudas rähklemine. Poriga loopimine? Inimene on sündides puhas, aga elu jätab oma mustad jäljed? Inimene on kaootiline ja lihtne on tast üle astuda? Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa ka saama? Tal oli XXXXX nagu muda?

Vahepeal keegi kiljus valju häälega. Sõnalisest poolest kajasid hüüded nagu: "Viina!"; "Püksid maha!"; "Halleluuja!". 

Esimene pool tundi üritasin ma tõsiselt jälgida kogu mängu - see tundus lootusetu üritus. Mitte midagi ei taibanud sellest eklektilisest väljendusrikkusest. NO99 puhul on iseenesest alati teada, et kuskil on hetk, mil keegi lavalolijatest:

*kas näitab peput (mida tehti)

*näitab tisse (mida tehti)

*koorib ennast üleni paljaks (mida tehti)

Tõesti - üks meesosalistest oli laval etenduse teises pooles ikka puha püksteta. Sugutamisel oli üldse seal mingi märkimisväärselt suur sümboolne roll, samuti võis perioodiliselt märgata viiteid orjaturule, kristlusele ja üsna etenduse lõpus ilmselt millelegi, mis seostub elevantidega ("Elevandid mäletavad kaua"?).

Vahepeal oli eredavalguseline disko, vahepeal kallasid osad näitlejad üksteisele vett pähe või pesid üksteisel nägusid. Palju oli käppimist ja kopulatsiooni immiteerimist.

Olen see, kes püüab asju ilma väliste mõjuriteta analüüsida (enne vaatan, siis otsin lisa), nüüd tunnistan ausalt - oleks ikka pidanud uurima, sest minu maailma pigem perfomantsina mõjuv ja eufeismidest kubisev, mõtestamise ja tõlgendamise rägastiku sisuline külg ei jõudnud.

Hoopis teine teema oli näitlejate kehaline proovilepanek (kas seda peaks just teatriks kutsuma - see on iseasi). Julgus, paindlikkus, liikuvus. Ise selliselt näoli poris ringi roomata ma ei sooviks. Paljas mõte mudaga näkku saamisest on minu jaoks olnud alati ebameeldiv. Lisaks lendas pori vahepeal ikka publikusse ka. Laval suitsetati. Lõhna järgi vist ikka päris sigarette. Päris vesi oli kasutusel. 

Kas mulle etendus meeldis? Ei, ei meeldinud. Olen seda tooni, et teater peaks siiski peegeldama meile oma vahenditega (so sõnalise ja keelelelise väljenduse, žestide, kehakeele kaudu, rekvisiitide kaudu ja selliselt, et miski jääb siiski vaatajale silma puutumata) maailma ja selles eksisteerivaid nähtusi, aga näitlejate paljad genitaalid ja erivanuses naiste rinnad - kas ma pean ikka teadma? Mitte et näitlejad oleks kõige vallas halvasti ...ee...talitanud, aga ma ei tea  - see kõik oli nii loomuvastane. Ilmselt poleks ma õnnelik teadmises, et ühe osana minu poegade igapäevasest leivahankimisest kätkeb endasse palja tilla-dollaga laval elevandi matkimine ja kõrge kunsti nimel mudas rullimine.

Kuskil läheb ikkagi piir  sellesama kunsti, madaluse, veidruse ja vaimse haute couture vahel. Kuskile saab iga inimene enda jaoks selle rajajoone tõmmata, et millest üle ei saaks minna. Minu jaoks tuli teatripiir ette. 

Tegelikult oli vaadatu juba päris mitmes kogemus NO99 loomepajast. Tõesti tuleb tõdeda, et meie maitsemeeled ei käi ühes köögis. Klassikalise, traditsioonilise, nimetagem siis kasvõi vanamoelisema teatri juurde on alati hea pöörduda. 

Kolmapäev NO-s

Mõtlemise erinevus on iseenesest värveandev. Ja värskendav.

Viimas(t)e kümnendite värskendav värviandmine on aga muutnud pildi liiga kirjuks - kõik on lubatud, kõik on hea, kõik on õige. Demokraatlikust seisukohast ongi kõigil ühtemoodi võrdne võimalus avaldada arvamust. Vahel on see arvamus ..eee.. omamoodi põnev. Tavaliselt olen ma ka tähele pannud, et minu mõtted ja arvamused ei lange kokku üldsuse hinnangutega.

Eile olin üle mõne kuu teatris - poolkohustuslikuks korras, ainekursuse raames. 

NO-sse ma tunnistan ausalt - sattunud pole. Eile siis olin sealt. Võrdlemisi meeled välja lülitanud, sest püüdsin tõsise objektiivsusega asjasse süveneda. Etendus algab.

Neli üleriietes, võrdlemisi ebanägusate käekottidega, kaunisjalgset naist immiteerivad ligi 8 minutit kestva laval ringiratast traavimisega : a) moodsa aja kiirust; b) naiste pidevat voolamist; c) seksi ja linnaliku nelja naise kõndimist, kus aksessuaarid peaksid tingnimetusega pilkupüüdvad olema. Laval on neljas erinevas nurgas perfomancikohad - kööginurk, telekatuba, voodi, diivan.  Lõpuks naised lõpetavad traavimise, üks ühe haaval pudenevad neli naist oma pesadessse ning hakkavad siis näiliselt eraldi, kuid samas ilmselt lavastajapoolse taotluse eesmärgil asju kokku heegeldama - selleks saab ühine helitaust, mis meenutab natukene "August Rushi" muusikat (üks melodramaatiline film 10-aastasest lastekodu poisist, kes on kahe muusiku - andeka tšellisti ja rockbändi solisti üheeöösuhte ihuvili, igasugused keerulised sekeldused ja siis satub poiss kui kõige noorem komposiitor Central Parki oma heliloomingut esitama ning selleks helitööks on tänavatel toimuvate häälte esitamine - selline muusika. Isenesest päris hea). Aga siinkohal kõlas kui kakofoonia - midagi jäi täiesti puudu. Igal ühel mingi tegevus käsil - üks suitsetab ja virnastab raamatuid, üks vaatab telekat, üks lokib juukseid, üks puhastab köögivilju.

Siis hakkavad naised  ühiselt tegutsema - tassivad lava eemalolevad esemed ettepoole ja sätivad nö lava paika. Neljal naisel on olemas mingi sõnum - üks räägib varakult alanud litsilöömisest, üks oma tabletisõltuvusest (mille peale rahvas saalis naerab, aga minule see naljakas ei tundunud), üks kadunud vanaemast ja üks inimese kehast.  Kakub kleidi paelad valla (selline kleit, mille paelad käivad kaela taga sõlmseongus) ja seisab paljaste tisside väel ning joonistab enda kehale värvidega organeid, kõneledes sinna juurde semifüsiloogilist juttu.

Muide kõik neli näitlejannat on füüsiliselt võrratud - saledad, kauninahalised.  Kõik neli näitlejannat olid võrdlemisi liikuvad, nende rollid olid kehalised, kuid minul tekib ikka ja jälle küsimus - kas näitlejanna peab ikka laval paljasäärtega ja ülinapis öösärgis olema, lausa rinnad paljaks võtma?

Ma tunnistan siiralt, et naiste vorm laval oli suurepärane, aga seda ei peaks rõhutama. Häiriv.

Siis tuli lavale Keanu, kes oli ennist litsilöömisest rääkinud näitlejatari eluarmastus. Pikk väga halvas inglise keeles esitatud monoloog.  Naised lähevad lõkke äärde, vaatavad tuld, istuvad ja jäävad magama. Näidendi lõpp.

Rahvas plaksutab, kõik on õnnelikud ja elevil ning leiavad, et võrratu elamus. Nüüd loen ilmunud retsentsioone ja leian, et lavastaja on koguni esitatud nominendiks selle tüki eest.

Tõenäoliselt oli kogu tükk nii kõrge kunstilise väärtusega, et lausa häbi peaks olema tunnistada oma küündimatust  väärtust leida, kuid - postmodernism peaks olema läbi. Eklektiliste perfoamancite, psühhodeeniliste deklaratsioonide ajastu peaks olema möödas.

Mis oli kogu loo mõte? Üks ühine ja arusaadav mõte? Et naistel on tänapäevases maailmas kiirus peal? Et me oleme erinevad? Et me peame vahel leppima raskemate valikutega?

Tunnistan ausalt, et ilmselt olen ikka tublisti rohkem keskeas, kui ma isegi seda tunnistan. Olen oma loomult elamusteahmija ja püüan paljusid asju võtta seikluslikult, kuid...

Kuues maitse

Eile oli imeilus ilm. Imeilus päev üldse. Päevitasin. Logelesin. Võtsin vastu õnnesoove.

Ja vend tegi sellise kingituse, et viis mind Haapsallu piiskopilinnusesse Ervin Õunapuu monoetendusele, kus rollikuues Indrek Taalma. Lugesin eelnevalt erinevatelt saitidelt kriitikat ja olin veidi eelarvamuslik. Öeldu oli negatiivne ning saalis istudes tundsin kerget pettumust. Kui vastu ootusi läks sedapuhku. Ütleksin, et filoloog ärkas ja nautis. Meeldivalt nautis.

Originaalne. Sisuliselt oli asi nii - keegi kõrgklassi kokk/kriitik on röövitud, teda hoiab kinni miljardärist teine kokk, kes siis röövituga räägib ja tutvustab talle erinevate maade kroonitud peadele ja ministritele antava intiimse ja ekslusiivse dinee menüüd.

Rõhuasetsus oli aga seatud hoopiski igasugustele kaubamärkidele ja nimedele. Ja mitte nendele brändidele, mida me igapäevaselt tarbime ega nendele, mis pisut jõukamale rahvale tavalised tunduvad, vaid juba sellistele, kelle kunagi toodetud looming või tegu on kollektsionääride kirg. Teosed, mis kaovad erakogudesse ja ei teata, mis neist saab, kuigi vaevalt, et keegi tegelikkuses da Vinci lõuendiribadesse mähitud sushit ikka sööb.

Ühesõnaga etendus kulges hästi, avaldas muljet, andis emotsioone.

Pärast avaldasin omatehtud muffinitega näitlejale, lavastajale ning autorile tunnustust.

Kuid see õhtu iseenesest oli soe ja niiske ja pilvine ja pääsukeste pikeerimissidinad ja linnuse tornikella hääled andsid asjale jumet juurde. Selline mõnus ja humoorikas ja hea oli.

Sünnipäevanapsu võtsime Paralepea päikeseloojangus. Koduteel kuulasime klassikat..

Sellest sünnipäevast jääb minule ohtralt muljumata mälestusi.

Teater

Üsna tihti mõõdavad inimesed üksteise kultuuri(tust) eeskätt sellega, et:

1) mis oli viimane raamat, mida sa lugesid?

2) mis muusikalist üritust sa viimati kuulasid?

3) millisel näitusel sa viimati käisid?

4) mis etendust sa viimati teatris vaatasid?

Ja just see viimane on muutunud minule kuidagi eriti vastuvõetamatuks.

Miks?

Tunne, et sulle esitatakse midagi ääretult võltsi, midagi mis pole usutav. Kaunis kummaline on näha täies elujõus meest laval keksimas tuttidega põlvikutes ning püüdes peenikese häälega piiksuda ja teha selgeks, kui kaunid jõulud tal on olnud.

Või see rambivalguses seisev inimene, kelle grimmeeritud näo ja kujundatud joonte alt paistab vahel surmani tüdinenud, higistav, väsinud näitleja.

Tekib küsimus, et kellele?

Jumala eest, teatrisõbrad tõmbaksid mind ketserluse eest silmagi pilgutamata lähima kase otsa kõlkuma, sest nii ei sobi ju ühel kirjandusteaduse magistrandil, kelle tuleb mõningaks ajaks nüüd õppesse paus sisse (kuni sügiseni), mõelda või veel vähem - kõval häälel ja sinises kirjas avalikus blogis välja ütleda.

Muide see fenomen/nähtus/maeiteamisasi on tekkinud viimase aastaga.

Kõik need etendused, lavastused tunduvad niiiiiii... uudissõna peaks kohe leiutama selle kohta - spektaaklitud? lavanärvisuretajalikud?

Oijahh, tean, et pole sedasi öeldes kuigivõrd viiskas, kuid miks see tundub nii koomiliselt hale ja haledalt nutune?

Või enamik filme, mis tehtud enne 94.-ndat?

Kõik need tapmisstseenid, suudlemised, armastustejagamised, sünnitused, tagaajamised, spioonilood....

No on lihtsalt kuidagi tehislikud. No ei teki tunnet, et võiks vaadatavasse aega sisse rännata ning seal olla ja kaasa mõelda. Või öelda või tegutseda.

Sellised ebamääraselt udused. Upsakalt ülepakutud. Vuhvitult teatraalsed.

See murrang toimus vist siis, kui ma adusin elu tegelikke hetki märksa olulisemates kohtades.

Et loevad hoopis muud väärtused, kui see, kas ja kui tihti sa külastada teatrit. Mitte, et see halb oleks, ilmselt kannab teater oma kultuuriedentavat, harivat, mõtlemapanevat eesmärki jätkuvalt, kuid see on minule kuidagi kadunud.

Peaks seda vist jälle otsima hakkama? Uuesti enda hinges üles leidma need kultuurituse hellad keeled ja asendama märksa timmitavamate kultuuritundekeeltega?