Mina, õpetaja

Njaa, umbes teises klassis mängisime klassiõdedega kooli: meil oli suur päevik nimekirjade ja hinnetega, tunnikirjeldustega, parandasime vihikuid, rääkisime kujudeldavate õpilastega, aga ma vannun, et toona ma ei mõelnudki, et sellest võiks saada miski, mida ma tegelikkuses realiseerin.

Mina ja õpetaja??!! Aga näed.... looduse, jumala, saatuse ja hariduse tahe ei ole allunud loogikale ning õpetajana ma igapäevast elu elan.

Klassiruum on minu näitelava, õpilased on minu publikuks ja tund minu improvisatsiooniteater :) 

Tõsi küll, päris impro see pole - selleks, et minna ja nö tulistada vasakult puusalt, pimedasse ja sihtimata, on siiski vaja teadmisi, mida kõik mu õppimised (mõõtsin üle kõik konspektid erinevatest õpetest - 100 cm sai neid kõrvuti; rääkimata umbes 300 erinevast slaidiesitlusest, mida koostanud; umbes 150 tuhande megabaidi jagu tunnimaterjale etc, etc, etc) mulle ühel või teisel viisil  infot külvanud.

Ja nüüd poetan ma päevast päeva seda sama seemet lastele, kellega vahel tundun rääkivat väljasurnud, pronksiaegse harapani keele eriti haruldast dialekti. 

Aga samas - õppurid on nii elurõõmsad ja toimekad, energiast pulbitsevad ja noh - lapsed ju :) 

Ja tänasesse päeva mahtus aktus ja tunniasendused, vestlused kolleegidega; väga lahe näitus; viktoriin (mille minu meeskond kinni pani); õpetajate tantsuvahetund; teine viktoriin, kus ma enamiku puhe panin; kontsert; vastuvõtt kolleegidega; mustkunsti etendus ja siis hulkapalju magusat lauale...

Hundirattaid viskama!!

Üks oodatumaid päevi kooliõpilasele ning ausalt - ka lapsevanemale. Ei pea hommikuti vara üles tõusma, et korraldada üks tugev eine, ei pea tuletama meelde õppmisvajadust ning tegutsemisnimekirju.

Pole vaja kontrollida koolivorme, vahetusjalatseid, õpilaspileteid, kirjapulki, kehalise riideid, maksma trenniarveid. Kuni sügiseni.

Ning lõpetatud saab 7. klass. EDUKALT, kusjuures. Matemaatikas ja geograafias, muusikas ja keeltes, kunstis ja loodusesõpetuses, kehalises ja kirjanduses, eesti keeles ja bioloogias, ajaloos ja ühsikonnaõpetuses. Vot sedasi. Mida nüüd eksfaktor ütleb?

Vitsaväärt ajaraisk

Ning käib see aadressil, mis puudutab kooliaasta lõpetamist.

Urr.. järgmisel aastal pidada meil lausa juuni keskpaigani kool olema, sest lapsevanemad tahavad lisavaheaega aprilli lõpus, sest muidu ei pea nende lapsed vastu.. 

Millele ei pea vastu?

Ning ma olen sellest korra kõnelenud (ja ma teen seda hetkel lapsevanemana, mitte õpetajana) - katkematute kummide venitamisele?

Õrnalt riivates

ERIYVRZG

Õpetamise juures on üheks parimaks osaks see, kui sa küsid juhendatavatelt tagasisidet ning sulle öeldakse umbes nii: "See on keeruline, aga päris huvitav, palju saab teada."

Kooliaasta lõpusirgele lähenedes saab tegeleda teemadega, millega vast igapäevaselt inimesed ei tegutsegi, aga aeg, ruum, aegruum, elu, surm, filosoofiline küsimus - need on just selliseks mõnusaks virgestuseks.

Ning mõnes mõttes asjakohaselt ka - möödub ju täna 66 aastat, kui 20. sajandi suurimaid filosoofe mõtlemise ja hingamise lõpetas: Ludvig Wittgenstein. 

Nojah, eks esmakursuslasena oli epistemioloogilise "Tõsikindluse" tagamaade avamine märksa keerulisem, kui nüüd, mil  inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimine on mulle arusaadavam. Need tema viimastel aastatel kirjutatud märkmed andsid alust diskuteerimiseks teemal, kas mõtlemises on omad voolud umbes nagu hoovused on ookeanites ning keerukohad jõgedes. 

Haa, ja üks kursuseõde (kes tegi mingis etteütluses, kus oli võimalik teha 40 viga, kokku 39) sai endale hüüdnime Tõsikindlus, sest ta läks vaidlema üldfilosoofia eksami järgselt oma hinde üle professor Mart Raukasega ning meid hämmastas tema veendumus, et Raukas on mõistnud Wittgensteini valesti....

Praegugi ajab muigama....

_______________________________________

Pildid veebist

Muinasjutu maadlused

Külmatuuleline, aga kaunis päev. Õpilastega õue. Kirjandus: ühe klassiga lavastame improvisatsiooniliselt etüüde tuntud muinasjuttudest; teise klassiga leiame võimalused maagiliste lindude, maagiliste kivide, maagiliste puude või maagiliste võluvitste leidmisest koolimaja lähiümbruses.

Tund on lahe.

Kõigile meeldib. Tuleb tõdeda, et õppuritele meeldivad taolised tegemised. Tuleb tõdeda, et mulle ka. 

Ja nüüd alljärgnev koeraomanikele: elamurajoonide vaheline roheala (missest, et amortiseerunud, kulunud ja mitte heakorrastatud) pole sinu lemmiku WC. Järgmisel korral toon ma oma seemissaapa sinu ukse taha (sest jah - ma otsin su üles, ma leian su üles, see pole väga keeruline, sest sa ei tunne mu jonnijõudu ja visadust) ja SINA puhastad ta ära. Kontsast ninaotsani ning seejärel ostad sa mulle saapavärskendaja ning palud südamest vabandust, et ma just sinu koera koristamata kraamiga pidin tõtt tallama.

Botaniseeritud

Vaatamata oma pikaajalisele õppimisele (31 aastat) ei kannata ma ühte õppevormi absoluutselt ka - koolitusi. Need on enam-jaolt igavad, kontaktsed ja oma lühiajalisuses võrdlemisi perspektiivitud.

Kuna eelistan alati süstematiseeritud baasteadmiste loomist mingis kindlas vallas, siis ei näe mingit põnevust kasutada "saadud teadmisi". Ma ei ütle, et nad ei anna mulle midagi. Annavad küll. Mingeid märkssõnu, mille kaude ma saan tavaliselt koolitusel käsitletud teemat huvi korral süvitsi uurida. Ja uurida mulle meeldib. 

Hoopis teise tera on tekitanud aga õppekäigud, mis on seotud küll haridusega, kuid tihtipeale oma mitmekülgsuses mitte minu harudega.

Oli väga vaheldusrikas viibida oma seitsmendikega Tallinna Botaanikaaias tutvumas taimede paaritumisega (tegelikult küll paljunemisega, aga ühe õpilase sõnad on tegelt sellisena  naljakad).

Tuletasin mõndagi huvitavat meelde ning üllatusega tõdesin, et ma siiski mäletan mõisteid, taimedevahelisi seoseid etc.

Meeldis täita töölehti, meeldis kurseerida erinevates majades, meeldis, et sain välja tavaümbrusest. Tegelt on see mõkkimine (vt mingi postitus märtsis) iseenesest päris võimalusterohke ning köitev, kui asjal on kindlalt praktiline väärtus.

Ja soovitan üldse avatud silmaga ringi vaadata. On veider kuulda õpilasi arutlemas nt Türgi randade üle, aga ei teata, kus asub vabaõhumuuseum ja botaanikaaed oma kodulinnas.

Parafraseerides ühe nohikute sarja geeniust, kes oma sama geniaalse korterinaabri ning tolle armastatu, elutarga ja silmapaistvalt ilusa blondiini suhte kohta küsib: "What are you talking about after coitus?", et millega siis inimesed üldse vabal ajal tegelevad?

Millest algab allakäik?

Pesematusest, pesematusest algab allakäik. 

Millest saab aga alguse suutmatus/tahtmatus ennast pesta? Laiskusest.

Laiskus viib milleni? 

Pauside tekkimisele järjepidevuses. 

Milleni viib pauside tekkimine järjepidevuses?

See viib lünkadeni.

Mis viib lünkadest edasi?

Rumalus.

Mis järgneb rumalusele?

Pidetus ja vead.

Mis saab vigade ja pidetusega?

Elusuured prohmakad ja muud jamad. Missugused võivad olla elusuured prohmakad ja muud jamad?

Vaatame: varajane suguelu, varajane sigimine, lollusest kaasaminek kuritegevusega, droogid ja joogid, vahelejäämised, koolist puudumised, haridustee katkemine, madalapalgalisele ja mustatööle minek, sest kes tahaks nt algharidusega ja pururumalat, teismelisena knocked  up beibe tööliseks võtta. Sest ta on ju  piiratud ja vägagi ebastabiilne tegelane.

Aga enda meelest hullult lahe tutt. 

Meeldib poistele ja on pop, seda ju näitavad ka loendamatud selfid ning punane pardisuu. Lisaks hüsteerilised emotikonid iga postituse juures, igal ajal, igas sotsiaalmeedia võimaluses (hahahaa)

Ja pesematuse all ei pea ma silmas sugugi füüsilist kasimatust, vaid ka moraalset ja emotsionaalset normide, teeside ja kreedode rästikupulmakera sarnast pundardit, mis on noore inimese hukka ja punesse ajanud.

Kooliaasta pikemaks ja suvevaheaeg lühemaks?

Ok, siin pole enam midagi vehelda, sest otsus on tehtud, aga juhtusime siiski vaidlema sellel teemal ning üks lapsevanem ütles, et  suvise koolivaheaja peaks veelgi lühemaks tegema. Et tema ei jaksa oma lapsele nii pikka suvevaheaega sisustada ja parem oleks, kui laps oleks kontrolli all, sest kui niisama passib, siis hakkab pättusi tegema. Sest enam ei saavat lapsi koolivaheaegadeks maale saata ja laagrid on kallid ja mida need lapsed siis linnakividel ikka teevad.

Mina seepeale, et miks peab lapsele suve organiseerima igaks päevaks ära? Kas laps pole ise suuteline midagi välja mõtlema või tegema?

Seejärel selgus, et ka õpetajatel on väljateenimatult pikk puhkus, õppeaasta sees ei peaks 9 kuu jooksul nii palju pingutama, vaid tuleb pinge jaotada 10 kuu peale ja siis kaks puhkavad nii lapsed kui õpetajad....

Tahtsin hakata nuge, kahvleid, taldrikuid loopima...

Meie niigi olematut rohelist ja valget aega ära võtma, lühendama, vähendama?!

Ainult 12 aastat oma elust saavad noored elada suvel nii vabalt kui vähegi tahavad, ülejäänud elu tuleb arvestada töötamise ja töö iseloomust tulenevate võimalustega, mis reeglina on üpris napid. 

Uiii, mul hakkas peas kohisema ja pahisema...

Milline nartsissistlik kasvatamine on praegu moes.. Millise karuteene lapsevanemad oma edukultuses teevad....

Kas lastelt ikka küsiti, kuidas nemad oma kooliaegu tahaksid liigendada? 
Ei taha hästi uskuda, et nad vaimustusest kiljuvad, mis sest, et saab lobjasel ja vastiku ilmaga arvutis istuda (palju neid vanemaid on, kes üle-eestiliselt saavad minna suusatama kuskile suusakuurortisse?)
Mitte üht sekundit ei annaks ma suvekuudest ära, aga et nüüd peavad õpilased 12. juunini põhimõtteliselt venitatud koolitegevuses osalema... 

Teenäitaja, õpetaja, suunaja

Vahel ma mõtlen, et miks ma ikkagi õpetaja tööle sattusin. Ühtepidi tean, et mulle meeldis tohutult kodus, üksindaolemiste hommikutel (käisin õhtuses vahetuses) mängida kooli. Mul oli suur ruuduline kaustik õpilaste nimedega, hinnetega, kandsin ka tunnid sisse, märkisin puudujaid. Rivistasin oma nukke ja karusid, vahel õpetasime hoovis tüdrukutega väiksemaid, aga ometigi ei tundnud ma kunagi vajadust otseselt õpetajaks minna. Kuni selle hetkeni, kui töötasin oma osakonnas koolitusõena ning selgus, et mul on tõesti selleks annet. 

Erialade edasi-tagasi vahetamiste käigus olen ma jõudnud järeldusele, et see töö, kus lobisemise eest makstakse palka, kus on pikk suvi, mõnusad töötunnid ja palju toredaid inimesi, on ühteaegu lõbus ja väsitav. 

Milline õpetaja ma olen, seda ma ise hinnata ei oska, aga pojad väidavad, et täitsa K (virtuaalsuhtluses kasutatav ok lühend).

Tunnen mõnu teadmiste laiali jagamisest, meeldib tunde ette valmistada ja mingil määral töid parandada, kuigi see on tõeline ora..ee.. kuskil.

Aga, kas inimesed teavad, kui kiiresti aeg lippab koolis? Kui suure kisa tekitavad ligi 1000 rahutut, kasvavat, askeldavat last? Kaldun arvama, et selle müra genereerimine energiaks kütab terve aasta koolimaja..

Mitu punast pastakat ma tühjaks kirjutan? Mitu meetrit vigu parandan? Mitu häälikut ma päeva jooksul lausun?

Mitu näolihast ma tunnis kasutan ja kui palju tuuleõhku minu käteviiplemisest ning tunnis liikumisest tekib?

Mitu tonni paberit ma õppeaasta jooksul koju ja tagasi kannan ja mitme kilomeetrise riida töid ma läbi loen?

Ja kui palju neuroneid oma teekonnal läbivad (kiirusest rääkimata), et viia need teadmised teistesse inimestesse?

Minu meelest on õpetaja isik, kes suurepärase ajaplaneerija, kõva oraatori ja pühaku kannatlikkusega esitab igapäevaselt Oscarit väärivaid misantseene publikule, kes veel ei oska ega tea, kuid kelles süveneb igapäevaselt teadmine, et haridus on turvalise elu nurgakivi (lisaks tervisele ja perele).

Ning samas - õpetaja on kõigest inimene. Tavaline inimene, kellel on isiklikud mured, isiklikud asjad, isklikud mõtted. 

Pahandatud, väljavihastatud või pigem... iseviisi eluga silmitsi?

Olen alati mõelnud, et väikeseid lapsi on keeruline lugema ja kirjutama õpetada. Ma olen totaalselt eksinud. Kõige keerulisem on panna mõistma mõtlemise ja õppimise vajalikkusest 11. klassi. Seda paralleeli, mida ma õpetan ja millega ma arvasin olevat saavutanud mõningase kontakti, aga .. ohhhhhhhh eiiiiiii :)

Vahel ma hüüan mõttes WTF!!!!

Need on ju ometigi intelligentsed ja mõtlevad olevused, vahvad, elavad, sportlikud, kuid mis seal salata - tänapäevaselt pealiskaudsed noored. Vahel ei tundu nende nooruslikult kärsitute silmade taga paistmast kirgast tuld, mis peaks andma tunnistust huvist kõige ja kõigi suhtes, aga seda alati pole. Ühtepidi on see arusaadav - mingis vanuses mäletasin tunde kui selliseid kõige tüütumaid asju olevat, ometigi oli kokkupuuteid õpetlastega, kelle loenguid alati kuulasin, alati kohal olin.

Vaatan neid peaaegu täiskasvanuid ja vahel võrdlemisi julma ütlemisega (see tuleb pigem must-valgest maailmapildist, kuivõrd tegelikust hämarusest) isikuid, kes on täielik peegeldus 21. sajandi lastest. 

Mitu korda ma pean tegema märkuse, et me ei näpi telefone? Sinna järgneb tavaliselt minu tiraad tagavalves olevast neurokirurgist, päästeteenistuse töötajast või imetavast emast - need on minu meelest üsna tõenäolised hetked, mil peab nutikasse kiikama. 

Vahel jõuab tõenäoliselt pidutsemisest, kauasest ülevalolekust vms silmnähtavalt kurnatud gümnasist tundi ja suudab vaevu keskenduda õpetatavale. Noil hetkil tahaks krugerlikult sisiseda ja uriseda, aga siis... siis tulevad silme ette need hetked, kui sõna otseses mõttes mindi pidurõivais läbi lumise linna laupäevase varahommiku tööle ja püüti kuidagigi üle elada järjekordne tööpost, sest jalad olid öisest tantsust väsinud ja meelekohtades võis veel tuigata suitsust ja hämust, valjust muusikast ja veel mitmestki muust. 

Ning saabub hetki, kus tuleb arutleda kas kõnes või kirjas ning nende näiline pealiskaudsus asendub märksa sügavamate kihtidega.

Muidugi kumab nendest arvamust, et ENNE neid pole olnud midagi märkimisväärset (nii arvasin mina ka); ainult nemad põevad südamevalu (tõeline laastamistöö toimus mitte enda teismeeas, aga aastaid hiljem); et absoluutselt KÕIK, mis on tegelikult väärtuslik, pole nende tundmustesse jõudnud etc, etc, etc.

Kas mulle meeldib neid õpetada? Jah, meeldib, aga see on pidev väljakutse. Umbes nagu kunagise tuttavaga, kellega ma alalõpmata vaidlesime, kuni leidsime, et sobivus teatud elualadel ei laiene kõikjale ning pole vaja lakkamatatult kohaneda, vaid asjad peaksid märksa lihtsamad olema. 

Kas me oleme omavahel sümbioosis? Tõenäoliselt küll.
Õpilased loevad ja vaatavad, on mõtlikud. Nojah. See on elu...
______________________________________________________
NB* kõik pildid on õpilaste loal kasutusele võetud ning tekst on sündinud tunnitöö tulemusena
PS: ma jään ellu. Ikka veel ja jälle.

Kool on kool on kool on kool

Suur hulk raamatuid, käsikirju, konspekte ümber, sõnaraamatud, leksikonid virtuaalselt ja materiaalselt avatud ning töö peaks lendama käpa alt, mis müriseb, aga samas hoiab sind enda kütkes majapidamine valude ja võludega, söök ja ahi, toapõrandad ja pesumasin.

Kuid õppimise võlu on see faktilise pagasimahu võimas pungumine minu väikese tumedas peakeses. Mitmed asjad saavad selgemaks, mõned asjad hägustuvad ja siis leian enanst mõtlemas sellelt, et ma ei tea ikka veel mitte midagi ja ometigi kõnin kõrghariduse teisel rajal juba.

Kool on kool on kool on kool - see mitmepalgeline lausung hariduse saamise kohta annab ainult kerget aimu meie ees ja sees toimuvast õppimisvajadusest.

Aga hüva, töö ootab tegijat

Esmaspäevade ilu valu ja võlu

Töönädala algus, kooliveerandi algus. Puhanud ja korras pojad minemas kooli, karantiinist pääsenud osakond ootamas usinaid õdesid. 
Esmaspäevad on tegelikult väga ergutavad päevad - kodu on reeglina puhas, pesud pestud, puud toodud mitme päeva jagu tuppa, söök on valmis ja külmik lookas.