Kõlab küll ketserlikult...

... minusguguse talvemittearmastaja suust - aga tänu taevale, et lõpuks on maa valge.

Ometigi sai sellest eee..pikalt vindunud, hämarast, rõskest ja niiskest, kuidagi Londoni jõeäärseid aguleid meenutavast ilmast midagi muud.

Häbi tunnistada selles vanuses, kuid kunagine rattaõnnetusel põrutada saanud vasak puus hakkas häda tegema viimastel kuudel, ning kuumaveepudel, NSAID-id tabeltina ja kreemina on muutunud päeva osaks. Umbes nagu hammastepesu või kolm toopi kohvi hommikul.

Sellegi poolest oli maru värskendav minna hommikul terrass ja teed puhtaks lükata ning mõtiskleda sajava lume all oodatavate artiklite konseptsioonile.

Ning eile veel, kui pühapäevasest hommikust sai sujuv lõuna, meisterdasin mina - käsitöönduses, geomeetrias ja muudes silmatäpsust nõudvates asjades täiesti ebapraktiline inimene - poegadele puutöödeks šabloone. Pliiatsitopsialuseid. 15x15 cm suurusele kartongile. Iseenesest saavad poisid palju paremini hakkama, kuid ma mõtlesin proovida. Tulid välja küll.

Sellest ajalisest galopist - kui möödunud aasta venis nagu mõõklemiseks ettevalmistuv tigu kevadisel oksal, siis selle aasta kohta ei suuda sama mainida - alanud on aasta kolmas nädal ja sõrmenipsust on saabunud igasuguste esseede ja tööde tähtaegade hirmuäratav lähedalolek.

Kuid ikka edasi ja pea püsti ja julgelt vastu sellele, mis ees ootab.

 

 

Postkasti üllatused

Igal majal, kus on püsielanikud, eksitseerib postkast. Sinna topitakse reklaame, lehti, teatiseid, tegelikke kirju (mida saab väga harva), postkaarte, valimislubadusi ning veel mingeid sedeleid, mille sisu ma tegelikkuses ei uuri.

Kaks viimast nullindat aga on ulatanud inimestele lisaks olemasolevale paberpostile ka selle virtuaalse kirja võimaluse ning sisuliselt ei erine see sugugi pärispostist - enam-vähema sama.

Lisaks veel arved, listide informatsioon ning... siiralt üllatamapanevad sõnumid ja teadasaamised inimes(t)elt, kes kunagi on olnud kardinaalselt olulised, kuid nüüd muutunud mustaks täpikeseks mälupeeglil.

Lugu iseenesest lihtne -  esimesel jaanuaril muutuvad alati mingid asjad - töökohad, kokkulepped, lubadused, seadused, määrused, rongiliiklus etc.

Osade seadusmuudatustega teisenevad ka teatud senikehtitnud rahalised väärtused. Keda need otseselt puudutavad, on paremini kursis kui need, kes sellega kokku ei puutu.

Paremini informeeritute kohustuste hulka kuuluvad väheminformeeritute teabeküllastamine.

Ning väheminformeeritute reageeringud pole üldse olnud sellised, kui oodata võinuks.

Järgnenud diplomaatiliste nootide vahetamine tõi ilmsiks olematuid fakte - mõned inimesed olevat sappipritsivad vanatüdrukutest üksikemad, kes võrdsustuvad narkaritega, kes teevad lapsi selle õnnetu 19-eurise toetuse tõttu. Need samad sappipritsivad üksikemad olevat oodanud enda juurde tagasi roomamist. Kui tõik kinnitust ei leidnud, selgusid mõistete "mingi kohusetunne", iseseisvus etc retseptsiooniteooria seisukohalt vägagi põnevad tõlgendused.

Mul hakkas hale. Väga, väga hale. See tunne, kui nägin tänaval kerjavat asotsiaali, kes just nüüdsama prügikasti visatud pooliku hamburgeri ära sõi. Meie silmad ristusid põgusaks hetkeks ning ma nägin seal hirmu, ahastuse, lootusetuse morfeeme ja lekseeme. Samalaadne poeetiline ahastus torkas nendest nullindate kirjakastivõimalustest teravalt kõrva.

Kunagi küsisin endalt - mida teha tarbetuks muutunud armastusega? Nüüd saan vastata - mitte midagi pole vaja teha, sest kõik kulub aegamööda maha. See kestab pikalt, see on närvesööv, see võtab aega, energiat, pisaraid, kehakaalu jo-jotamisi, kuid see läheb mööda.

Lihtsalt ühel päeval märkad, et kunagiste nimede ja adressite nägemine ei jõnksuta meeli, ei pane näppe värisema, ei põrista rinnakus südant. Alles on uskumatuna näiv ükskõiksus.

Tere tulemast, 2014!

Saabunud ning esimesed tunnid halastamatult mälestuseks vermitud.

Perekondlikult, rohke söögi, joogi, koogi,  muusika ja ühtse jutuga, sauna ja šampaga.

Kui muidu terve mullune periood kuumutatud klaasi taoliselt kulges, siis viimane päev läks lennates.

Ütlen uuele aastale siiralt tere, loodan, et meist saavad head sõbrad  ning me mäletame üksteist ka minevikus.

Lubadusi ei andnud, sest ma neid ikkagi pidada ei suuda - v a just see, et ma luban, et ei luba midagi.

Käimalükatud ja teele veeratud. Nii ta on.