Väike maarjapäev ehk ussimaarjapäev ehk ussi magamise päev. Rukkimaarjapäevast ei kõnelnud, see jäi muude asjade varju, aga ussimaarjapäevast kõnelen küll, sest seda püha teatakse Eestis alates 16. sajandist. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.
Kui enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.
Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks.
Üldiselt oli töötegemine ja metsaminek keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks.
Mõlgutades mõtteid vihmaniiskete õunapuude lehti ja õuni endeid vaadates, siis tundub, et vist on valmis jah.
Kuid mulle meenub, et on mingi luuletus pealkirjaga "Enne ussimaarjapäeva", kuid ma ei suuda meenutada autorit, selle luuletuse lugemise konteksti ega muudki...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar