Üha selgemaks saab selle väljendi sisu. Samuti mõte, et sildu ei põletata, vabadust käest ei anta. Sest vabadus on anne, mille säilitamine sõltub nii paljudest asjaoludest - tervisest, haridusest, materiaalsetest võimalustest.
Priius - prii olemine, vabadus... Kuid kuidas seda saab näha ja tunda? Taibata?
Seda teemat käsitlesin ma kunagi ühes seminaris. Mõtlesin,et paneksin korra siia juurde ja üles ka ühe asja - lugemiseks.
„Teel” Jack Kerouac. 1957 Ilmunud e.k. 1996, tõlkinud Peeter Sauter
Tegemist on džässist, alkoholist, erinevatest naistest, lõppematutest Ameerika teedest pungil raamatuga, mille kirjutaja oli kõige ehedam biit.
Beatkirjandus tekkis 50ndail Ameerikas protestiks väikekodanliku elulaadi vastu. Beatpoeesia mõistmiseks oli tarvis teada, kuidas elati Ameerikas sel ajal. Biitkirjanikud olid radikaalsed, trotsi täis ning loomulik osa nende elust oli narkootikumid, seks, alkohol ning pop- ja jazzmuusika. Biitpoeesiat tuli teha spontaanselt. Jack Kerouac oli kõige ehedam biitkirjanik, kes on öelnud 1958 aastal,et komponeerida tuleb metsikult, distsiplineerimatult, selgelt, kirjutades sellest, mis sisemusest pinnale kerkib, olles mida hullumeelsem seda parem.
Kirjanik ise oma elus kui ka tema tegelane Salvadore Paradise kihutavad näiliselt põhjuseta mitmeid ja mitmeid kordi üle ja läbi Ameerika, mis pole küll väga kahjustunud pärast maailmasõda, kuid vajab raputust (siinkohal silmaspeetud ühiakondlikku kuvandit, mis vastandub absoluutselt muudele sõjajärgsetele ühiskondadele). Raputajateks on omanäolised hulkurid, keda tunneb maailmakirjandus mitmeti (kohati saab paralleele tõmmata Hector Malot "Perekonnata", kus seiklevad ka kaks kamraadi, otsitakse naist; ka on sarnaselt „Teel” tegelastega leiva ja juustunäppamise motiiv – peategelase ema, Sal Ja Dean otsivad ka pidevalt naist, teadmata miks, aga võib olla emafiguuri puudumisest varases lapsepõlves; Huck Finn, kes tervete päevade muud ei teegi, kui on ja lõpuks läheb veidikeseks rändama, sattudes kodukandis erinevatesse seiklustesse).
Hulkurlust teostatakse rahalaenamise, kerjamise, varastamise, joomise ja sihitu ümbeaelemise viisil. Teel ollakse pidevalt, aeg on täiesti rudimentaalne, kell on nö visatud maanteelinti ja sellest üle veeretud. Karakterid ei joonistu selgelt välja, kuid aimub nende äng, nende kuju kui inimestest, kes väsimatult otsivad ja kunagi ei leia seda, mida nad tahavad.
Samas on nad üllatavalt lapselembesed, mis puudutab titade imetlemisese, vastutustunnet ja kohustusi pole neil siiski kopika eest ka mitte. Omamoodi võib nimetada Sal ja Deani teelolekut mehhaniseeritud purgatooriumiks, katoliiklikuks pihitooliks, kus religioonil on kaudne mõju, sest tegelased, kes raamatust läbi ruttavad, tegelevad kõik suuremal või vähemal määral hingepuistamisega. Ilmselt tekib siin erilise selgusega VÕÕRA kuvand – ennast nähakse võõra silme läbi ning veel – võõrale inimesele, kellelegi, kes on ainult mingi imeliku juhuse tõttu sellesse autosse/bussi/laeva/teeotsale sattnud, on kergem oma südant avada, sest tollele ei lähe võõra mured korda. Ka tundub troostitu see atmosfäär mis kaootiliselt troogidest doseerituna vaheldub: inimtühjad ja kõledad preeriad, neoonküllased ja prostituute, alkoholi, sigarette, mõttetut olekskelu ja veel kord alkoholi prinkis suurlinnad, väikekodanlikku ja kapitalistlikku heaolu väljendavad väikelinnad, juhmistunud politseinikud, seksimaiad ja spiritismist vaevatud teelised/tüdrukud,/mehed/hulkurid,/muusikud.
Romaanis on kõike liiast – liiga palju jazzi, liiga palju viskit, sigarette, seksi, tegelasi, osariike, linnu, juhtumeid, mõtteid, sõnu. Ta sarnaneb jõele – saab alguse allikast, on vahepeal hirmuäratavalt lai, siis hüsteeriliselt koskjas, kitsas, seejärel aga suubub malbelt ookenisse.
