Minu blogide loend

neljapäev, 30. november 2017

Mitridaat, teriakk, besoaar, mandragorajuur

Kas  pole tuttav olukord - lähed poodi ja tunned, et tahaksid midagi head. Samas ei kõneta ükski toit ega loodusand tundu sulle meelepärane.
Päästjaks võib osutuda miski,mida pole ammu proovinud või sootumaks unustatud retsept.
Umbes samalaadselt võib seista raamatuhuviline oma riiulite ees ning norus tundega uudistada lugemisvara, leidmata midagi soovitust, kuni... kätte võib juhtuda üks selline pealtnäha kuiv käsitlus vanaaja apteegidest Tallinnas ning...tõdema vahel kahetsusega, et vahetunni 15 minutit sai liiga ruttu otsa või et aju pole võimeline mahutama kogu huvitavat materjali, mis seal olemas on.
Mis toimus enne, kui apteegid tulid?
Mida tegid alkeemikud?
Missugused apteegid välja nägid?
Kellel oli õigus olla apteeker?
Mis pagana ravimeid kasutati? Neid, mis pealkirjas?
Nt mitridaat on 54 osas koosnev Pontose sõjaka ja andeka kuninga Mithridatese välja töötatud vastumürk.
Teriakk on mitmete koostisosadega täiendatud mitridaat, mis sisaldas nt rästikuliha. Tavainimesed niemtasid seda ravimit ka külakuradiks, seitsmekuradivastuseks ja üheksamehejõuks.
Besoaariga olid sellised lood - need arvati olevat Idamaades elavate, mürkmadudest toituvate gasellide kivistunud pisarad, kui loomad pärast järjekordset einet lähevad külma allikavette lesima ja seal nutavad.
Mandragorajuurt, aga ka alraunijuurt, mida sarnasuse tõttu inimfiguurile sageli ka võllamehkiseseks kutsuti,  kasutati maagiliste võtetega tõbede ja sassis armuasjade korral. 
Kamper, kadakamarjad, sennalehed, aaloe, pärnaõied, kummel etc - need on tavalised. Ma ei mäleta oma lapsepõlvest soovi saada arstiks või õeks, küll aga mäletan ühte suveepisoodi,  kui ma apteeki mängisin ja see tundus põnev. 
Ravimid on lahedad.
Da tales doses...(?)

kolmapäev, 29. november 2017

Edison aimas oma leiutise suurust?

Need, kes kõnnivad kõikjal kõrvaklapid kõrvas ja kuulavad muusikat, ei aima ilmselt üldse või vähemalt ei mõelnud sellele, et kunagi oli üks mees, kelle leiutis võimaldab muusikat salvestada ning helisid kuulata. 
Thomas Alva Edison teatas selle „rääkiva masina“ leiutamisest 21. novembril 1877. Edisoni idee järgi oli fonograaf mõeldud kõne salvestamiseks ja taasesitamiseks, kuid peagi leiti, et see sobib ka muusika jaoks. Esimest korda demonstreeris ta seda avalikult 29. novembril 1877 ja patenteeris selle USA patendiametis 19. veebruaril 1878. 
Ta oli nutikas mees jaigatahes suured tänud tema mõistusele, mis sedavõrd hästi mõistis - leiutamiseks on vaja hunnikut jama ja head kujutlusvõimet.

teisipäev, 28. november 2017

Sõre mõte, sõre tekst

Enamjaolt tunnen oma soo üle uhkust - kõik see naiselikkuse seadus ja ürgsaladus, mida me eneses kanname, naise mõju ja võim, tegevuse ulatus, võimalused etc. 
Aga perioodiliselt saadab mind sügav blameeritus - kui kuulen, kuidas kaassoolised on käitunud või olnud.
Tutvusin ühe 26-aastase noormehega. Jutu käigus poetas ta midagi sellist, et hiljuti juhtus ta kuulama minu eakaaslaste vestelungi ning jäi mõtlema, miks enamik naisi nii rumalad tunduvad, kui nende teksti kõrvalt kuulata. 
Kulm juuksepiiril? Enamik rumalaid? Kunagi ühe õppejõuga imestasime, et kus küll liiguvad need harukordselt primitiivse lauseehitusega ja pinnapealsed naised, kelle jaoks on nt Lädra tegija ning kes ei suuda nimetada kolme teatri nimegi Eestis. Selgus, et me lihtsalt ei trehva taoliste isikutega kokku, kuna kõnnime väga erinevates maailmades (tõsiküll, mina oma eelmises elus olen kohanud otskohtlust nii vanade kui noorte ning meeste ja naiste seas haridusest, tööst, erialast, nahavärvist ja usulisest kuuluvusest olenemata)
Aga seejärel otsustas mu 26-aastane meestuttav tsiteerida kuuldud teksti.... ja ausalt - ma ei tundnud neid naisi, aga see niit - see niit ei kannatanud kriitikat...
Palusin meestuttavat, et ta enam ei räägiks.
Aga tegelt ka - kui palju vaeva nõuab, et enda silmaringi pisutki avardada (kusjuures tihtipeale on need naised palju reisinud), võtta lisaks kollasele meediale ja "Panoraami" erile kätte ka mõni pisut vaimsem väljaanne, uurida pealiskaudsete moe-trenni-meigitippidele ka pisutki muid lehekülgi (kasvõi moeajalugu ennast)?
Käia šoplemise vahelduseks ka mõnest raamatupoest läbi, baarisistumiste kõrvale minna nt kord aastas KUMU-sse, mõni reedeõhtune pidu muundada nt teatriskäiguks.
Aga.... eile alanud uues keelekohvikus jõudsime huvitavale konsensusele - tegelikult on ikkagi igalühel meil oma õigus st õigus valida just selline elu, nagu me seda soovime. 
Ka nendel naistel, kes oma silmnähtava sõredusega noort meest suutsid üllatada ning tahtmatult andsid mehele juurde tüki elukogemust.

esmaspäev, 27. november 2017

Mitu kraadi on?

Maksimum ja miinimum 27. november:

  • Tallinna maksimumtemperatuur +10,0 °C (1870)
  • Tallinna miinimumtemperatuur –16,1 °C (1925)
  • Tartu maksimumtemperatuur +9,9 °C (1986)
  • Tartu miinimumtemperatuur –17,0 °C (1902)
Aga kuidas on võimalik kindlalt väita, et need kraadid on just need kraadid?
Sest meie piirides on kasutuses  celsiuse skaala
Ja selle autoril, Anders Celsiusel on täna sünniaastapäev. 

pühapäev, 26. november 2017

Kodanikul on kohustused

Juriidiliselt on kodanik teatud riigi elanikkonda kuuluv isik, kel on selle riigi põhiseaduses ettenähtud õigused ja kohustused. 
õigustest olen teadlik, aga ka kohustustest.
Inimesena, maksumaksjana, emana, naisena, töötajana, tarbijana.
Omalaadselt laheda lähenemisega meenub mulle
kunagisest maailmakirjanduse loengust meeldejäänud luuletus keskaja linnaluuletaja François Villonilt.
Ilmakodanik, aukodanik, EV kodanik...
99 aastat tagasi antud kodakondsus:
  • omandatakse sünniga;
  • saadakse naturalisatsiooni korras;
  • taastatakse isikule, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse alaealisena;
  • kaotatakse Eesti kodakondsusest vabastamise, selle äravõtmise või mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega   

laupäev, 25. november 2017

Relatiivselt "Hiirelõksust"

Huvitav, kas Albertil käed värisesid, kui ta 102 aastat tagasi Königlich-Preußische Akademie der Wissenschaften teadlaste ringi ees oma relatiivsusteooriat tutvustas?
Kas 65 aasta eest istus 25. 11. Londoni  West Endis St Martini  teatrisaalis ka närvitsev autor, kui lavastus "Hiirelõks" esmaettekandes laudadele lasti ning on tänaseni kui kõige kauem etendus läbi aegade ka laval püsinud, minnes sisuliselt igal õhtul täissaalidele!!
Kuidas need kaks omavaheliselt seotud võiksid olla? 
Esiteks on mõlemad välja mõelnud geniaalsed ajud, kes  oma eluajal saavutasid hämmastavalt palju ning on tänaseni millegi võrdkujuks või omaette sümboliks.
Teiseks - miks ka mitte 😉
Kas Albert oleks oma mõtlemisega mõne müsteeriumi lahti hammustanud?
Kas Agatha oleks osanud mõelda nii universaalselt? 
Mõlemad väärivad igatahes 👏

reede, 24. november 2017

Pinocchio tektoonika

Täna 189 aastat tagasi ilmavalgust näinud Carlo Collodi "Pinocciot" ja selle venepärast Aleksei Tolstoi mugandust "Kuldvõtmekest" on lugenud või näinud mistahes meediumversioonis praktiliselt iga vähegi lugeda oskav isik.
Puunukk tahab saada päris poisiks... Iseenesest huvitav kontseptsioon. Kes aga paelub oma taustalooga, on tegelikult Pinoccio loonud ning temaga igati hädas olnud nukumeister Geppetto.
Erinevates versioonides luuakse temast alati pilt vanamehest, aga mõtleks korra tagasi sellele, missugune võis olla Geppetto oma nooruspäevadel.
Miks ta hakkas nukumeistriks? Tegelt ma ei tea, kuidas neid nimetatakse.
Miks ta niiväga Pinocciost hoolis?
Miks ta üksik vanamees oli?
Missuguse koolihariduse oli Geppeto varasemalt saanud? 
Kas Collodi rajas Geppetto mingile kindlale inimesele või koondas ta sinna kokku kõikide vananevate ja üksikute näitlejate portree - hirmunud eesootava eraklikkuse, rollide puudumise, närvivapustuse ääremaile sattumine, kuna pole enam midagi, millele elada? 
Carlo ise pole vastamas ja vaevalt, et keegi teine seda tema eest teha võiks, aga iseenesest oli Pinoccio väga õpetlik - kõiks see töö ja lõbu ja valede uskumine ja pahatahtlikkus teiste suhtes...
Seda enam, et Collodi kuulsus hakkas kogunema just pärast autori surma ning eriti siis, kui itaalia idealistlik filosoof, paradoksaalselt liberaal ja vabakaubanduse vastane Benedetto Croce Collodi jutte kõrgelt tunnustas.

neljapäev, 23. november 2017

Alver 111

Ka kõige luuleakaugem inimene teab, kes on Betti Alver ning tema "Tulipunast vihmavarju" on ilmselt koolipingis kuulnud ka kõige suurema loodripolgu hädisem sõdurpoiss. 
Kui eesti naisluuletajaid kuidagi reastada, siis kronoloogiliselt kiirgas ja säras esimesena muidugi Koidula, seejärel Anna Haava, siis Marie Under, seejärel Betti Alver, hiljem ilmselt Vaarandi, siis Viivi Luik, Doris Kareva, kaasaegsematest Kristiina Ehin ja Eda Ahi
 - need vast on meie luulekee parimad pärlid.
Aga Alveriga juhtus, et keldrikorterist pärast 10-aastast elamist ja lõppeks välja kolimist, sai ta enesele pesa Koidula tänavale, sellesse korterisse, kus elas kunagi Anna Haava...
Sageli olen mõelnud, et miks tal polnud järeltulijaid ning ma mingil põhjusel arvan, et selle teadmise võti on nii mõneski kaotusega seotud luulereas ja tõenäoliselt ka tõigas, miks katkesid õpingud, aga kes seda ikka täpselt öelda oskab.
Igatahes pole ta kadunud ajaruumi lõppematusesse, vaid keerleb oma sõnaga meie igapäevases rütmis kenasti kaasa.
_______________________________________
*pildid internetist
**luuletus samuti 

kolmapäev, 22. november 2017

X päev

Mõnikord on üks sõna kõnekam kui vaade, vahel on üks pilt ilmekam kui tuhat sõna.
Täna oli üks neid hetki, kui tuhat pilti võrdus tuhat vaadet. 

teisipäev, 21. november 2017

Elamus. Elamus? Elamus!!!

Mida võiks tunda mingist mistahes sõltuvusest pidevalt joobumas isik, kui talle ette anda seda elementi, mis talle seda hurmapaisku tekitab? 
Tunnistan ausalt - ei tea, sest kindlasti on  suuremaid ja ülemaid tundeid/tundmusi, hingelisi piruette ja vaimseid vilksatusi, kehalisi eruptsioone, kui saad olla osaline millestki, mis toidab meeli ja paneb kaasa mõtlema ning  üldse...
Sõnaga oli Estonia Talveaias ja vaatasin "Siuru õhtu 100" ning ma elasin seal igale hetkele kaasa, mulle istuvad taolised projektid väga.
Haa - kirjandusteadlasele peavadki sellised ilmingud meelepärased olema....
Johannes Semper, kes loteriile juhatas, õhtu avas, õhtu lõpetas, oksjonit pidas ja oma vuntsid seal maha müüs, mõjus teatud sarnasuste tõttu välimuses teatud ebameeldiva ajaloolise persooniga üpris ergutavalt ja sõbralikult.
Tuglase eneseimetluslik ja kaunikesti "olen natuke tõbras, teate küll, mulle meeldivad nad mõlemad, aga..." olek kinnistasid minus selle, mida ma juba lapsena teadsin (jah, ma teadsin lapsepõlves, kes on Tuglas) - ta oli pisut üleolev kõigi ja kõige suhtes.
Visnapuu ja Gailiti sõpruses (hiljuti elu parima sõbraga suhted temapoolselt lõpetamine tuletasid mulle meelde meie hetki ja aegu) märkasin sarnasusi Jaan Koorti ja Aleksander Prometi Petrogradis ja Pariisis veedetud õpinguaegade pullimist ja veiderdamist. Üldse olid nad selles etenduses kuidagi vahedad ja vahetud.
Adsoni imetlev-kummardav uskliku ja Jumala suhe (väga tabav muuseas) Underisse, kelle julge kirglikkus imponeeris ja pani hiljem Gailiti vägagi huvitavaid mõttearendusi välja ütlema...
Vahepaladena Loreida Valdese laulud, Ella Ilbaku tants (olin varasemalt temast kuulnud, kuid tantsukaugena polnud kunagi teadvustanud), mis isadoradankanlikult mõjus, Siurulinnu tiivasirutused, taustaks juurde kõik see ajastule omane ajalookontiinium, mis pööras peapeale inimeste elusid ja andis võimaluse olla tegija seal, nüüd ja praegu ning astuda see tugev ja alatiseks talletatud jälg.
Praegu, ise oma teise raamatu välja andmise raskustega silmitsi seistes tajun toonaseid keerukusi erakordse selgusega. 
Ka kriitikanooli pelgaksin - nii nagu oli siurulastel pärast esimese albumi välja andmist.
Ning eestlased ei peaks üldse häbenema oma talupoeglikku minevikku - meil on nii palju, mille üle uhke olla, meie väikesest rahvast on võrsunud palju loomingulisi päid ja nad on oma külviga kuluurmaastikul ohtralt kõrvalpõldusid katnud - miks muidu rääkida terve sajand hiljem Eesti kultuurisündmustest?

esmaspäev, 20. november 2017

Murdmaa ja suusatamine

Sirly ja suusatamine? Sirly suusatamas?
Nii küsiks mitte lihtsalt enamik, kes mind tunneb, vaid kõik, kes mind vähegi teavad.
Igasugused talvised harrastused lihtsalt pole minu jaoks, kuigi kelk ja uisk on pärast laste sündi ikka päevakorras olnud, suusad mitte.
Aga miks rääkida täna AD  2017, valgusvaeses novembri poolpäevas, suusatamisest ja veel murdmaal?
Sel lihtsal põhjusel, et täna on sünniaastapäev Eero Antero Mäntyrantal, kes oli soome murdmaasuusataja, mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister ja kes aastatel 1964 ja 1966 valiti  Soome aasta sportlaseks; sünnipäev Juha Iisakki Mietol (hüüdnimega Mietaa või Mietaan Jussi),  endisel Soome suusatajal, olümpiavõitjal, praegusel poliitikul ja Mihhail Ivanovil (ilusat ümmargust, vene traditsioone järgides mittepeetavat 40), vene suusatajal ja olümpiavõitjal. 
Huvitav, mis põhjustel need kolm on omal ajal just murdmaasuusatamise (spordiala, milles võisteldakse suusatamises vahelduvate pinnavormidega maastikul. Sõltuvalt võistluse iseloomust kasutatakse murdmaasuusatamises kas klassikalist või vabatehnikat (uisutehnikat)) valikusse võtsid?
Miks suusatamine spordialana just Kristiaanias esmakordselt võitslusesse rakendati, on vist arusaadav...
Aga kindlasti on meestel olnud hetki suuskadel, küll paremaid ja küll halvemaid.




pühapäev, 19. november 2017

"Kindlameelne Argenia"

Johann Valentin Mederi (1649–1719) Tallinnas
1680. aastal etendunud ooper „Kindlameelne Argenia” („Die beständige Argenia”) on esimene Eestis kirjutatud ja esitatud ooper. Sellise teose etendumist Tallinnas ajal, mil ooperižanr oli võrdlemisi uus isegi veel Saksamaal, võib kindlasti pidada täiesti erakordseks sündmuseks.
„Kindlameelne Argenia” ei oleks saanud sündida ükskõik kus, oma rolli mängisid siin muude asjaolude kõrval tugevad poliitilised, kultuurilised ja ka majanduslikud sidemed nii Rootsi kui Saksamaaga. Meder oli pärit Saksamaalt ning ühena esimestest säilinud saksakeelsetest ooperitest on "Kindlameelne Argenia" avaldatud sarjas „Das Erbe deutscher Musik” („Saksamuusika pärand”),  pühendatud on ta aga Rootsi kuningapaarile ning autograafki asub Stockholmis Kuninglikus Raamatu kogus (Rootsi Rahvusraamatukogu). Oma kaasaja sündmustega seotud ooperi sünnilugu ning vahetuid tagajärgi tuleb vaadelda laiemas regionaalses ning (kultuuri-) poliitilises kontekstis. (Schaper 2013)
Ooperi sündmuste keskmes on Skåne sõda (rootsi keeles Skånska kriget, taani keeles Skånske Krig), mis toimus  aastatel 1675–1679 Taani ja Rootsi vahel. Sõda peeti Rootsis Skåne maakonnas. Sõja põhjus oli Taani soov saada tagasi Skåne maakond. Sõda lõppes 1679. aasta Lundi rahuga, mille järgi säilis sõjaeelne olukord (status quo). 
Johann Valentin Meder ei aimanud ilmselt kõige pöörasemateski unenägudes, et 337 aastat hiljem on ta uurimistöödes ja blogisissekanntes sees.
Kuid kõik, kes enanst loomevankri ette rakendavad peavad arvestama - loodu jääb. 

laupäev, 18. november 2017

Laba Neatkarības diena, Latvija!

Oma reismograafiat (endavaimne sõna reisimiste ajaloo kohta) lapates selgub, et enim olen käinud elu jooksul külas lõnanaabritel, lätlastel. 
Sellel suvelgi sai  viibitud nende juures ning täitsa vahva oli.
MA-s otsustasin omal ajal kindlasti kuulata  balti kirjandust, sest olgem ausad - seda tasus teha. Ja täiesti subjektiivselt olen jõudnud järeldusele meie ja lätlaste rahvusliku eneseteadvuse ja identifitseerimisvajaduse sarnasuses, sest meil on ühist nii mõndagi.
Alates pikast ja kirevast ajaloost, sarnastest vallutajatest, naaberriikide aplate küüniste eest põgenemistest, rahvuslikust ärkamisajast, koolidest, haridusest, vabadusest, kultuurist ning ühiskondlikust elukorraldusest üldse. 
Huvilisem saab ise lugeda ja vaadata, kas ja milliseid jooni ta märkab.
Kuid vaprad on nad, sama vaprad nagu me isegi. 
Tegelt on uhke olla lätlaste naaber. Pea püsti, naaber!
Järgmisel aastal tähistame mõlemad 100. ja see juba on midagi. 
Igatahes - õnnitlused, Läti!!!

reede, 17. november 2017

Endistele, praegustele ja tulevastele

Üks, mis mind alati õppetegevuse juures paelub, on uute teadmiste avastamise ja analüüsimise protsess. Ning sealjuurde tõdemus, kuidas küll ühe ajastu inimestel võib sedasi vedada küll RVV-de, teaduslike ja sotsiaal-poliitiliste võitude, valimis- ja hääleõiguse ning õppimisvõimaluste üle.
Tänud selle eest, et loodus, tunnid ja elu mind just praegusesse aega tõid. Ja mulle võrdlemisi lahtise pea andsid, mida olen saanud ühe erihariduse, kahe bakalaureuse ja ühe magistri juures täieliselt rakendada.
Sealt aga ka tänase sissekande peateema juurde - täna tähistatakse rahvusvahelist üliõpilaspäeva (muuseas ka üleilmset enenaegselt sündinud laste päeva).
Mida ma kogenud üliõpilasena soovitaksin? Näiteks oma poegadele, kes nelja ja poole aasta pärast asuvad teadusustest sisse murdma (ja E kukuks muuseas imestunult pikali, kui ta kuuleks, mida tema kõige vanemad lapsed õppida soovivad 😉 )?
Südame järgi valimist ja soovitava ära tundmist KOHE. 
Järjepidevust, keskendumist, pühendumist. 
Loengutest käimist.
Seminaridest ja praktikumidest osa võtmist.
Tähtaegadest kinni pidamist.
Ajaplaneerimisoskust.
Aga kindlasti ka tõsiasja, et üliõpilased on noored, energilised, reeglina uute mõttesuundade pooldajad etc, etc, etc.
Kas mulle meeldis üliõpilane olla? Jah, meeldis.
See õppimise aeg oli huvitav. 

neljapäev, 16. november 2017

Papa saanuks 63

Veider, milliseid asju üks inimene mäletada võib. 
Isa 34. sünnipäeval, 1988. aasta 16. novembril olid meil külas tädipere ja isa koolivend oma naisega. 
Ma olin 12-aastane ja mäletan selgesti AK uudistest kostnud  deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Deklaratsiooni kohaselt kuulub Eesti NSV-le tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil, Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu ning Eesti NSV edasine staatus NSV Liidus peab olema määratud liidulepinguga. 
Mäletan, et vanemad inimesed plaksutasid ja seejärel hakati tantsima - nagu ikka.
Üheksa aastat enne seda, 1979., pidasid vanemad 25. sünnipäeva. Ema lükkas oma pidustused isa merelt tagasituleku ajaks edasi ning meile kogunes palju-palju inimesi.
Mäletan hoogsat pidu, mäletan nalju, naeru, mäletan ema tehtud salateid, kooke ja praade, mäletan isa ülesandeks olnud jõhvikamorsi valmistamist.
Mäletan rohelist More' - suitsetavad külalised käisid trepil pikki ja pruune sigarette tõmbamas.  
Naabrid ei virisenud peaaegu kunagi pidude üle - nad olid tavaliselt ise seal külalisteks ja võtsid prallest osa.
Nüüd on need ajad vaid mälestused minu mälestustes ning saan öelda, et mul oli suurepärane lapsepõlv võrratute vanematega,  ahke isaga. 
Täna on sinu sünniaastapäev. Juba teine. Eelmist aastat ma ei mäletagi, tean ainult, et pidin esinema kirjandusseminaril ning mõtlesin vaadelda merd Juhan Smuuli luuletustes, vaadeldes merd kui ökokriitilist objekti ning teadsin,  et ei suudaks ealeski  esineda, sinnajuurde pisaraid poetamata...
Veel ei saa ma rääkida, et hääl ei murduks või vesi silmanurki ei tikuks, aga tasapisi olen selle mõttega harjunud, kuigi vanemateta maailm on üsna kõle. 

kolmapäev, 15. november 2017

Kivilaeva surutud

"Soomustüdrukus" on üks selline lõik, kus I ms päevil, ärevatel sõjaminutitel elab Loona oma lapseelu ning joonistab erinevaid pilte. Kuulates poole kõrvaga ema ja isa vestlust põlvili ja pikali surutud töölistest, küsib Loona imestunult, et miks nad siis üles ei tõuse. Isa mõtestab Loona 'ülestõusu' pisut poliitilisemas konteksis ning jääb oma väikest täpikest mõtlikult vaatama. Mõni hetk hiljem kõnelevad ema ja isa, et varsti korjatakse inimestelt kõik teravad asjad ja relvad ära ning Loona sirutab isa poole teritatud pliiatsi ning küsib, kas tema joonistusvahendid ka. Ning isa vaatab uuesti oma täpikest ja mõtleb, et kui tema tütrekene teaks, kui terav tegelikkuses võib üks pliiats olla...
Kirjanik ühiskonna hääletoruna võib osutuda ohtlikumaks, kui viimse veretilgani võitlema õpetatud sõdur, valvur, samurai, ninja vms. Mis sulgeks ühe kirjaniku suu?
No tõenäoliselt on üheks surm, aga teiseks vähemalt osaliseltki vangistus.
Hmm, kes on vangistatud kirjanikud, kellest ma kuulnud olen (ma pean silmas reaalselt neid kirjanikke, kes on kirjutanud ENNE, kui nad vangi sattusid, mitte neid, kes vanglas olles kirjanikuks otsustasid hakata): eestlastest Boriss Kabur, Raimond Kaugver, Heiti Talvik, leedukas Balys Sruoga; venelased Aleksander Solženitsõn ja Fjodor Dostojevski; iirlane Oscar Wilde ja  inglane Daniel Defoe; prantslane Francois Villon, ameeriklased Jack London ja William Burroughs.
Kaugveri "Kirjad laagrist"  ning "Postuumselt rehabiliteeritud" on need raamatud, mida kindlasti tasuks lugeda - need toetuvad kogetule ning on huvitav lugemispala.
Kuubalane  Reinaldo Arenas, kes oma ajal Fidel Castroga oli alul sõber, aga siis hakkas tema valitsust ja valitsemist kõvasti kritiseerima, olles samal ajal homoseksuaal (toona polnud asjad veel nii avalikud), arreteeriti ning saadeti Morro kindlusesse, kus viibis vangistuses ning oli esiti vägagi kehvas seisus, kuid jäi elama seetõttu, et kirjutas kaasvangide eest armastuskirju vangide abikaasadele ja tüdruksõpradele.
Ning kujutan ette, millise teravusega tunnetasid vangistatud ja nutikad kirjanikud oma olekut ja ebapopulaarsust. 
Täna on ekstra selline päev, mis on pühendatud vangistuses viibinud kirjanikele. 

teisipäev, 14. november 2017

Astrid, Lindgren Astrid

Astrid Anna Emilia Lindgren  oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.
2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.
Iseenesest on Lindgren kindlasti epohhiloonud autor ja ilmselt ka maailma üks tuntumaid lastekirjanikke olnud.
Noore tüdrukuna sünnitada kodukoha lähedale lakka maandunud lendurile poeg (vähemalt varasemates raamatutes, sh 7. klassi kirjandusõpikus oli kirjas taoline versioon, alles aastaid hiljem, 5 aastat pärast Astridi surma tuli tegelik versioon ilmsiks), kes esialgu kasvas
kasuperes. Tõenäoliselt see oli üks neid sisemisi lastest kirjutamise vallandajaid - vähemalt  minu arvates - lunastada näiliseltki süükoorem poja ees. 
Kas ta kirjutas hästi? Ladusalt ja kreatiivselt kohe kindlasti, selles ma ei kahtle, aga kuidas ma tema loodud Pipit lapsest saati pole sallinud....
Ja järgmisena see Karlsson...
Head ja huvitavad karakterid olid "Vendades Lõvisüdametes" ning "Blomkvisti"-triloogias; "Ronjas". Hea oli "Bullerby lapsed" (analoogselt eessõnas öeldule on ka minu vanaema-vanaisa Mangu taluga - nüüd on see koht olemas ainult minu mälestustes).
Aga see üksildase ja pisut tõrjutud lapse kuvand kõlises peaaegu igas tema teoses. Mingi seletamatu nukrus, mis paneb kurku nöörima - eriti Karl ja Joonatan oma eludega.
Loomulikult oli ta suurepärane inimene ja naine, ema ja vanaema, kuid kindlasti oli temas see peidetud eraklik kiht, mis väljapoole enesekindlast isikust peaaegu alati teistele märkamatuks jääb. 
Pika ja põneva elu elasid, Astrid, tänan sind huvitavate lugude eest (va Pipi, sest tedretäpilisena - tead, see polnud hea hüüdnimi...)

esmaspäev, 13. november 2017

Veregrupi järgi

Horoskoobi, numbri ja kivide ning tsakarate järgi me juba siin määrame saatuseid, partnereid ja iseloomujooni ning üllatuslikult saab seda teha ka veregrupi põhjal.
WTF???
Eriti saavat veregrupi põhjal ennast ja mehi tundma õppida.
Topelt WTF???
Seksuoloogid on viimasel ajal avastanud pideme veregrupi ja inimese seksuaalkäitumise vahel.
Aga igaüks saab kindlasti põnevusega lugeda ja kogeda, et veregrupi ja seksi vahel on konkreetsed seosed.
Hiljuti ma imestasin hõredate üldistuste üle, aga näib, et 41 eluaastat pole veel andnud elukogemust sedavõrd, et ma lakkaks ahkimast.
Lisaks, kui voodielu on muutund üksluiseks, siis saab sinna värviküllast särtsu juurde tuua šiki voodipesuga....

pühapäev, 12. november 2017

(Mitte)õigustatud

Inimesi pole võimalik sundida sammudeks, mida nad teha ei taha. Kui sammud võivad olla ohtlikud endale ja ka ümbritsevale, siis tõenäoliselt on õigus sekkuda kõrvalseisjatel.
Aga kas kõrvalseisja sekkumine nt politseiniku puhul, mis lõppeb teatud sammu mitteastuda sooviva isiku hukkumisega - kas see ikka on õigustatud?
Pean silmas eelmise nädala traagilisi sündmusi. Nüüd on läinud hetked mööda ja võib vaadelda lugu teatud mõttes distanstilt.
Kas tegelikult ikkagi pidi 33-aastane mees päise päeva ajal maha lastama? Tallinna südames? Pealtvaatajate silme all?
Kas mingeid muid strateegiaid polnud võimalik rakendada? Oli tal käes lõhkeseadeldis? Oli ta hambuni relvastatud? Oli tal kummaski käes revolvrid? Tulistas ta sihitult ümbritsevat? Oli tal keegi pantvangis? Hoidis ta käes happepritsi või surmavat viirust täis katusteid? 
Enamik inimesi leiab, et tehtud otsus oli ainuõige. 
Mõtlesin selle üle pikalt ja vaatasin asjale ema pilguga. Ja mõtlen, et minge öelge hukkunu emale, et teguviis oli ilmeksimatu. 
Olen oma eelmises elus üksjagu hullusega kokku puutunud ja tean, et see pole ilus, aga mahalaskmine. Tõesti??

laupäev, 11. november 2017

Masing, Õ, keeleteadlane Kingisepp

Mõne päeva eest oli sünniaastapäev Masingul, keda haritud eestlane teab eelkõige 'õ' tähe leiutajana.
Tegelikult küll Õ kirjamärgi kujundajana.
201 aasta tagutest asjadest rääkis erakordselt huvitavalt aga tänane sünnipäevalaps, keeleteadlane   Valve-Liivi Kingisepp:
"Varsti 500-aastaseks saava eestikeelse kirjasõna rajajad olid peamiselt sakslased, kes kasutasid nii vaimulikes tekstides kui ka sõnastikes eesti õ-hääliku ülestähendamiseks oma alfabeedi märke: o-d, ö-d võie-d (nt oppep ’õpib’, öchto ’õhtu’, keik ’kõik’), sest saksa keeles puudub õ-häälik, samuti vastav täht.
Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei leppinud olukorraga, kus „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljalkünnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutab ta, et eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’,könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’. Ja Masing asub sobivat tähemärki välja mõtlema, seda kujundama, senist kirjaviisi parandama. Millistel eeldustel?
XVIII sajandi Saksamaal hariduse saanud O. W. Masingu eestiharrastuse aluseks oli valgustuslik-ratsionaalne veendumus, et talupojale on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, kusjuures lähtuda tuleb rahva enda mõttemaailmast ja keelest. Varasemaid eesti keele õpetusi arvustades leiab ta, et „mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat“, s.o keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles. Eestlastel oli tema arvates vaja ühist põhjaeestimurdelist kirjakeelt. Eesti keel on tema meelest ka raske õppida, õige keele omandamine võtab aega. Oma kogemustest kirjutas ta enesekriitiliselt sõber Johann Heinrich Rosenplänterile, ajakirja „Beiträge …“ väljaandjale: „Varsti saab sellest 30 aastat, kui vägagi tähele­panelikult olen püüdnud keelt ära õppida – ja, Jumal! kui tihti leian oma kõige sügavamaks alanduseks, et olen selles ikka veel käpard“/.../
Raamatus „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ avaldatud ettepaneku tegemisel toetus O. W. Masing vene keelele, kus õ-häälik ja märk on olemas. Kuidas jõudis ta aga tänapäevase õ märgini? Tal polnud kohe tabavat mõtet, missugune võiks õ-hääliku märk välja näha. Oma heitlikke seisukohti läkitab ta kirjades Rosenplänterile: „Mis alfabeedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd, pärast asja hästi läbimõtlemist, ainult järgmisi vältimatuiks, ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast“ (5. II 1817). Pakutud märgid on  või  või ǒ või ó. Kirja lõpus: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused“. 30. XI 1817 saadetud kirjas pakub Masing õ tarvis kaht abimärki: üheks on ja teiseks akuudimärk , mis mõeldud „raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks. Kui lisada sellele õ-le i – õi –, siis saadakse venelaste ы. Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine.“(http://kultuur.err.ee/313760/valve-liivi-kingisepp-kuidas-tuli-o-taht-eesti-kirjakeelde)
Õnnesoovid naisele, kelle panus on meie keele uurimise, hoidmise ja säilitamise osas ikka väga suur ja võimas. 
________________________________________
*Pildid internetist

reede, 10. november 2017

🎆Kõikidele sünnipäevalistele 🎆

Oriire; kұттықтаймыз; pab kev zoo siab; ucapan salamet; arahabaina; taya murna
អបអរសាទរ; parigghi!!!!!!!



neljapäev, 9. november 2017

Heiti Talvikule pühendatult


Kirjandusteadlane ei peaks minus olema mitte sekunditki uinunud olekus. Olemasolevaid teadmisi tuleb pidevalt ristolmelda teiste distsipliinidega ning ühe ülesandena leian, et raputan ka minevikult tolmu - seni kuni elan mina, tuletan meelde neid, kes ammugi põrmustunud, kuid kelle vaimuvili ikka meie ees laual lebaskleb.
Heiti Talvik elas vähe, aga luuletas palju.  
Ning tegin tema loomingust ühe valiku, mis sobib kuidagi väga mitmeti:

 Blasfeemiline ballaad

    Pastiche à la Villon.
    Nikolai Triigile pühendet.
    Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
    su kitsas redel viipab otse taeva!
    Et kiita kõigile sind pillitorust,
    mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
    Puupakust porsunust sind voolind höövel,
    paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
    Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
    või metsakratt, kel karukriimud reitel.
    
    Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
    kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
    kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
    kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
    Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
    murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
    röövmõrtsukate karm ja sünge rodu - 
    kõik vendadena kohtund on kaagis.
    
    Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
    morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
    kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
    või näljarott, kes näppas tüki leiba, - 
    kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
    kel hoorad ulaelu õpetanud,
    kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest,

    on oma päevad võllas lõpetand.
    
    Saade:
    Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,
    neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.
    Ah, enne saabumist Jeruusalemma
    neil tuleb kesta piinlikem dilemma,
    sest kuna kõrisid neil nöörib ling,
    peab tagakaudu lahkuma neist hing.
    1930

kolmapäev, 8. november 2017

Röntgenist

122 aastat tagasi istus Wilhelm Conrad Röntgen hilisööl oma laboris. Ta lülitas sisse voolu katooditorus (vooluallika negatiivse potentsiaaliga poolus v. klemm; sellega ühendatud elektrood elektro- v. raadiotehnilises seadmes, aga ka elektrone emiteeriv elektronseadise elektrood), mis oli musta paberi sisse mähitud. Baariumi plaatinatsüaniidi kristallid, mis vedelesid ligidal, hakkasid helendama. Teadlane katkestas voolu ja helendus lõppes. Seejärel lülitas ta voolu taas sisse, ja kristallid, mis ei olnud mitte kuidagi seotud toruga, hakkasid jälle helendama. 
Järgnevate uurimuste põhjal tegi Röntgen
järelduse, et toru kiirgab tundmatut kiirgust, mille ta nimetas X-kiirguseks. Röntgeni eksperimendid näitasid, et X-kiired tekivad katoodikiirte põrkumisel katooditoru seintega. Teadlane tegi katooditoru spetsiaalse kujuga, antikatood oli lapik, see tekitas intensiivse X-kiirte voo.
Tänu sellele torule õppis Röntgen tundma uute, tundmatute kiirte peamisi omadusi. Hiljem said need kiired nimeks "röntgenikiired".
Selgus, et X-kiired suudavad levida läbi paljude mitteläbipaistvate materjalide, seejuures kiired ei peegeldu ega murdu. Röntgen salvestas ka esimesed röntgenipildid.
Saksa teadlase avastus avaldas olulist mõju teaduse arengule. Paljude ainete omadusi uuriti röntgenikiirte abil. Lühikese ajaga võeti röntgenitorud kasutusele meditsiinis ja mujal.
Röntgen sai palju pakkumisi eri firmadelt, kes soovisid osta leiutise kasutusõigust, aga Röntgen keeldus patenteerimisest, kuna ta ei suhtunud oma uurimustesse kui tuluallikasse.
Aastaks 1919 olid röntgenitorud kasutusel igal pool paljudes riikides. Tänu nendele tekkisid uued tehnikavaldkonnad, röntgenoloogia, röntgenodiagnostika, röntgenistruktuuriline analüüs jne. (vikipeedia.ee)
8. novembril tähistatakse seda murdelist avastust. 
Küll on hea, et inimmõistuse ühendumises juhuslike tähelepanekutega ja neid siis teaduslikult analüüsides, on maailmale antud mitmeid tulemusi.
Tänud, Wilhelm. Sinu avastus muutis maailma. Sõna tõsises mõttes. 

teisipäev, 7. november 2017

Ülistame hõredat

Kui internetilehtedel ja ka väljaspool virtuaaliat luurata, siis jääb mulje ülimast pealiskaudsusest mistahes valdkonnas.
Hiljuti lugesin ühte teemat, kus inimene hüsteerialähedaselt otsustab boikoteerida Järve Selveri juurikalette, sest basiilik on potis närbunud, kollane paprika pehme ja banaanidest ei maksa üldse rääkida. Ja pidavat ikka viha tegema küll, kui tahad perele õhtusööki teha, aga vot basiilikut peale panna ei saagi....
Kulm juuksepiiril.
Viis nõuannet, kuidas suhet hoida. 
Seitse sammu parema suhte nimel.
Kaheksa asja, mis stiilne naine teeb/ei tee.
Kümme viisi, kuidas 40+ naine saab jätkuvalt nooruslik välja näha.
13,764 sammu selleks, et olla parem ema.
Seejärel raamatute ilmumised, mis panevad oma kergemeelsusega kukalt kratsima - see esoteerika ekspert soovitab juua igapäevaselt kuus päeva leotatud rosina vett, sest see puhastab ülemised ja alumised eee...mingid nähtused ära.
Seejärel mingi nõiakivide ülistuslaul.
Energeetiliste punktide leidmine.
Kusjuures need viimased asjad oma sisult pole pealiskaudsed, aga nende esitamisviis on seda kohe kindlasti.
Ning siis loomulikult järjekordne ring tervisenõustajate, terviseekspertide ja personaaltreenerite näol. Kaua võib?
Kas jõuame selleni, mida sai lugeda "Lapsehoidja päevikust" - ema palkab jõulukuusedekoraatori ning laps peab spetsialisti abil riidekapigraafikut...
Nagu Lumivalgekese võõrasema, kelle jaoks oli kaduma hakkavas nooruses peamiseks olla "kauneim kogu maal"....
Mõtisklen - kas tegelikult ongi inimesed pelgalt välisele orienteeritud ja elavad niivõrd kvaliteetset ja head elu, et probleemide puudumisel tuleb neid juurde tekitada või on inimestel nii suured probleemid, et sellise näilise tühi-tähiga tegelemine aitab saavutada vähemalt osaliseltki kontrolltunde?

esmaspäev, 6. november 2017

Trellid

Veel mõni aeg tagasi, kui mind K ja N kutsuti välja või keegi palus konsultatsiooni, pidin tõdema, et kahjuks ei saa, sest olen vanglas.
Imestunud kulmukergitus. Küsimus. Kuskohas?
Üks väikene tööalane lisaots, võimalus huvitavas kohas pisut lisaraha teenida, aga... kinnipidamisasutus on tõeline kinnipidamisasutus.
Trellitatud aknad, kellegi käes olev võimalus uksed avada, õppuritega ruumis istuv valvur.
Sõnaga - on asju, mida saab teha südamerahus ja on asju, mida nii suures rahus teha ei saa.
Trellide tagant on maailm ühemõtteliselt ruutudeks ja ristkülikuteks jagatud...

pühapäev, 5. november 2017

Paber näitab

Aeg-ajalt lahvatab ikka ja jälle peavoolumeedias, seltskonnas, ringkonnas, perekoolis nt arutelu selle üle, kas ikkagi haridus on oluline ja kas ikka kogemus pole see, mis loeb.
Ning peaaegu alati leidub seltskonnas keegi, kellel on tuttav, kes on sisuliselt ainult põhiharidusega, aga väga laia silmaringiga ning tõsiselt nõutud spetsialist kolmel erineval alal, valdab võõrkeeli emakeelse kõnelejaga sama tasemel, oskab väidelda, näidelda, käidelda ning ei olnud võimeline kooliprogramme lõpetama seetõttu, et koolid ei suutnud tema üliarenenud mõistust hinnata ja ta ei mahtunud kuidagi kooli raamidesse ära.
Seepeale teab alati keegi kedagi, kellel on kolmekordne kõrgharidus, aga ta töötab restoranis veekallaja või nõudepesijana, kui talle korduvalt ette näidata, mil viisil neid protseduure teha saab. Heal juhul on see haritud persoon võimeline trükitähtedes lugema ning leiab üles panga ja apteegi viiekordse teenäitamise tulemusena ja kättpidi kohale talutades.
Well, need on tõesti äärmuslikud näited, aga kui hakata üldse mõtlema sellele, mida see kraadi omandamine tegelikkuses ikkagi näitab, siis miks seda vaja on?
Olen alati mõelnud, et kõrgharidus ja selle saamine kannavad eneses püsivuse, pühendumise, süsteemsete teadmiste omandamise märke. Baasi loomine, millelt saab edasi minna, leida seoseid näiliselt seostamatutest distsipliinidest, osata kasutada andmebaase, koostada mahukaid dissertatsioone, uurida mingeid valdkondi süvendatult. 
Muidugi on erialasid, mis on omandatavad praktiseerides (no pole ju mingeid seppade instituute, pigem ikkagi tegevus õpetab), kuid kumma kätte te  näiteks enda tervise usaldaksite? Iseõppija või ülikooli lõpetanud arsti kätte (ok siin pole tänapäeval ühte ja head vastust, aga ülikoolis õppinud arstil on vähemalt paremad ja loogilisemad teadmised inimkeha anatoomiast ja füsioloogiast - ikkagi rakud, koed, elundid, elundkonnad ja nende (düs)funktsionaalsused on süsteemipäraselt selgeks saadud)?
Mida näitab hariduse omandamise protsess? Oskust süveneda, olla kavakindel, planeerida aega, lugeda.
Ütlen ausalt, et pärast MA töö kaitsmist ma järgmisel päeval nutsin. Korrastasin töö jaoks  kogutud materjale ja ma tõepoolest lasin pisaratel voolata, sest see tööks formuleerumine; kõik need tunnid, mis sai arhiivides, telefonides intervjueerides, raamatuvirnu töödeldes, artikleid lapates ja lugedes veedetud; kõik need loetud  ja pähekulunud tekstid, mida humanitaarias on ilmotsata mõõdus; pingerikas mõtlemine ja teoreetiliste momentide ühendamine uurimisobjektidega - need olid mu elu ühed parimad tunnid. Mulle meeldis/meeldib haridust omandada. Kuidas see tüütu ja mittevajalik võis olla? 
Arvan, et kõik teadlased on oma uurimustes seda tunnetanud, kõikunud lootusetuse ja inspiratsiooni kiikingu aiste vahel ja kõlkunud ideede teostamise ja teostamatuse skaalal üles-alla.
Ning iga haritud inimese kirjutatu/tehtud töö/uurimuse tulemuse praktilised saavutused/ muudatused on olulised, sest need kujundavad ja suunavad järgmisi põlvkondi, kus teadmiste kogemus on lõimitud elukogemusega ning nende kahe tulemusena sünnib miski suur ja võimas - uus ja arenev isiksus.
Kas ta (loe: haridust tõendav paber) on  ikkagi tarvilik? Ühest mõistmist kindlasti pole, aga vähetähtsaks teda tunnistada ei saa...
Või kuidas?

laupäev, 4. november 2017

Palju õnne, Endla!!

106 aastat tagasi pühitseti sind sisse "Libahundiga". Mõneti sümboolne, mõneti paradoksaalne, igatahes väga omamoodi.
Õpilased lugesid just "Libahunti" ja üllatusega tõdesid nad, et lugu oli pingeline ja mõnele isegi meeldis. See on 21. sajandi kohta väga suur asi.
Oleks tahtnud näha vana sind. Aga nii vähe, kui II ms üldse su kodulinnale liiga tegi, sinu nad hävitasid selles vanas vormis, aga uues kuues oled sa 50 aastat  olnud, saanud perioodilisi ehituslikke botaxeid ja astunud oma kindla jälje, millest saab peagi sada aastat. Aga sellest siis, kui on õige aeg.
Huvitav on tõdeda, et nimi Endla tuleneb mehenimest Endel ja mis on kohanimi vanaeesti isikunimest, mille kuju ürikutes on Ent, algselt võin-olla Hento/Hendo (smk hento - õrn, habras, sale). Ka oli Endel muistendis jumalatar Juta armsam (laulujumal Vanemuise kaunis tütar). Niiet teatrite nimede tekkelugu on vist loogiline ja ka kronoloogiliselt vist õige  -  Vanemuise seltsist kasvas välja Vanemuise kutseline teater ja Endla seltsist kasvas välja Endla ja loomulikult oli nad seotu Jannseni ja Jakobsoniga. 
Sa oled osa Eestist ja osa kultuuriloost.
Palju õnne sulle, Endla!!! 

reede, 3. november 2017

Poeglaste rõivaorbus

Poeglaste emana ütlen - tegelikult on see nöök, kui vaadata rõivapoodides poiste ja tüdrukute rõivavaliku korrelatsiooni.
Ja mitte pelgalt rõivavaliku, vaid ka jalatsite, pesude, igasuguste muude värkide suhestumist.
Kas poisid, noormehed ei vaja siis valikut?
Hüva, tundub, et vahel isegi on, aga - tsiteerides poega ennast - nii paljud riided näevad välja nagu gängstamood.
Võtame aga tüdrukud - värvivalik, lõiked, mood, pildid, vidinad, kulinad, kingakesed, pluusid, jakid, püksid, pesud, kotid, mütisid, kindad, sallid
Rõivatootjad - meil on igasuguseid inimesi - pikki ja pakse, lühikesi ja pakse, lühikesi ja kõhnu, pikki ja kõhnu, pikki ja õlakaid, lühikesi ja kandilisi - ühesõnaga - pole päris nii, et kõik on olematu puusa ja lameda rinnaga naised või pikad ja musklis mehed, on ka vahepealseid võimalusi.
Värvidest must, hall, pruun, tumesinine, sõjaväeroheline ja-mustriline. Võiks olla ju veel väljavaateid - värve on ju 
Jah, pärast pikka kaevet leiab hinna, välimuse, sobivuse ja meeldivuse kombinatsiooni, aga 2 tundi!!!
Tõepoolest. Kunagi oli film, äkki mingi "Vürstinna" vms, kus peategelane selgitab, miks naiste rõivad on ekspressiivsemad - naiste sotsiaalne roll oli toona, enne 20. sajandit väga vildakas ja kasin ning nemad said ennast väljendada rõivaste abil. Aga kas see peab ka tänapäeval siis ikka veel  nii olema?

neljapäev, 2. november 2017

Kõik need hinged jaguajal

Mitu korda ma olen surnuid näinud?
Eelmise tööalaselt nii 100x kindlasti. Matustel olen olnud kümnel korral, neist korraldanud olen kolme. Ning tegelikult tuleb tõdeda ja aduda, et need on pelgalt paberinumbrid, tegelikkuses on nende taga ikkagi selge ja kindel inimene, selge ja kindel kaotus, selge ja kindel...
Mis täpsemalt? 
Ja milleks on üldse vaja matuseid?
Matused on riitus, traditsioon, mis annab võimaluse tõdeda kadunu lahkumist ja kui ausalt öelda, siis on see lähedastele vajalik – võimalus viimaseks hüvastijätuks ja peielauas MÄLESTATAKSE inimest. Räägitakse lahkunuga  seotut, meenutatakse. See aitab lähedastel kaotusega tegelema hakata.
Matused on viimane austusavaldus lahkunule. Viimane kord, kui TEMA on veel elavate keskmeks.
Ning täna süütavad kõik elavad eelnevate põlvede lahkunute jaoks küüünlad, et neil oleks korraks valgem tee tulla. 
Ning tegelikult tahaks kasvõi korraks oma vanematega kõnelda, kasvõi korraks....

kolmapäev, 1. november 2017

1.november

"Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Mitu nädalat polnud seda imet näha saanud, juba oktoobri algusest saadik oli ilm püsinud hall ja vihmane. Nüüd ta siiski piilus pisut - nii minutit kümme - pilvede vahelt, siis tõusis tuul, mätsis hetkeks tekkinud tillukese pilu kinni ja päike kadus. Hakkas sadama lörtsi./.../" (Kivirähk 2000: 3)
Ning  hommik tabas täna jälle valendava maaga....