Imetabasus

Miski ei köida mu meeli paremini kui mai ja juuni varahommikud oma värskuses, karguses, linnulaulurohkuses.

Selles kõiges on mingi poeetiline selgus, mingi seletamatu seitsmes aisting. 

Ta (loe: loodus) kannab endas parimaid hetki, ja ta on nõus neid lahkelt sinuga jagama, et need talletuksid sinusse, kui sa nt detsembrikülmuses sedasama kaske kiikad või närbunud lehtede viimaseid virvendusi adud. 

Parim on tulemas. Soojus on tulemas. Suvi on tulemas...

Maine

Haa ja mitte ses mõttes, et kas mu pea hõljub pilvedes või mitte. 

Pigem on asi selles, et maal veedetav nädalalõpp on nii... inglaslik.

Vaikne, rahulik, looduslik, rustikaalne. 

Mõnus, lõõgastav ja samas ka veidi nukker. 

Aga kevad on maal tore.

Linnas muidugi ka, kuid siin pääseb mai kuidagi hoosgamalt löögile.

Igatahes ühe rästapaari jagelusi kuulates tuli silme ette noorpaari kodu sisustamine....

Karjasevitsa murdmiseks

Mingites allikates on 01.04 karjalaskepäev, aga täna tähistab maarahvas seda, et tuli kari kasvõi korraks üle laudaukse lasta, et nad saaksid värsket õhkugi sõõmata. 

Lisaks palgati siis uueks tööajaks sulaseid ja tüdrukuid. 

Naised olla siis lüpsikuid turrutanud - abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale ning jäljendasid  suures puutünnis võitegemist: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. 

Ma loen ka oma võisõnad peale. 
Kui need olemas on. Nagu Miili-mamma lugenud igal kevadel ussisõnu, et nood tema karja ja kojaliikmed puutumata hoiaksid. Nii vähemalt räägiti kunagi.

Kevad kõnnib katustele

Värske õhk lööb ninna küll. Vaatad pisut losakil aeda ning tunned, kuid seletamatu kihin lööb sõrmedest tuld - siit ja sealt tahaks juba nokitseda, oksi lõigata, talvise rääma renni rehitseda. 

Tahaks juba püüda näole esimest jumet, tuua pööningult alla kihlamööbel, istuda  ja vaadata haljendama löövat muru. 

Mõtiskleda, töötada uue käsikirja kallal (head mõtted tulevad sugulastega rääkides pähe), nautida vaikseid kevadõhtuid. 

Korraks mõtlesin ma ka nendele kevade kujutamistele, mis on Eesti filmidest meelde jäänud.

Üks on "Ideaalmaastik" (tehtud Karl Helemäe "Kevadkülvivoliniku" järgi), kus riiklikud nõuded ei ühti talupojatarkusega ning kui mu mälu ei peta, siis: "Enne seemet mulda ei saa panna, kui püksata maa peal kannatab istuda." 

Teine film, kus kevadet kujutatud, sähvab pähe "Kõrboja peremehes" (Anna naasmine); kolmas on "Nimed marmortahvlil" (noored sõidavad rongikatusel ja rändlinnud lendavad parves üle). 

Neid on tegelikult veel ja veel, aga kõikidest koorub ikka ja alati üks ja sama vaatenurk - muutused ja ootused uuele. 

Ühes Silvia Truu  jutus kogumikust "Südamel ei ole kortse" kõneleb Johanna oma loo, kuidas tema hooletuse tõttu juhtus õnnetus, mis jättis orvuks kolm last ja vigaseks peremehe ning nooruke naine asus suure pere ees kohuseid täitma. Et aga alati oli kolme kasvatades rakkes, siis ei märganud ta, millal  ühel kevadel sirelid õide olid puhkenud - nii kiire oli alati.

Isegi mõtled ju vahel, et alles sai jõulude ümber askeldatud, aga juba on käes kevadine pööripäev ühes kõige vägeva ja viljakalt lubavaga....

Kena kevadet siis!!

______________________________________

Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

"/.../natukene otra ka!"

 Eakaaslased mäletavad kindlasti vendade Grimmide vahvat muinasjuttu ja sellepõhist multifilmi "Võlupotike", kus üks neiu saab endale imelise, käsu peale maitsvat putru keeta mistahes viljast või annist üldse. Potike satub inhe, ahne, pahura ja ebameeldiva kaupmehe kätte, kes ei tea, kuidas potikese tööd lõpetada ja lõpuks on linn üle ujutatud (lisaks on minu meelest selles multikas viited Erasmusele Rotterdamist - mees, kes loeb raamatut süvenenult ja kõnnib pudrujõel ega märka ümbritsevat ning Don Quiotele - rüütel, kes hobuse seljas kelgib imeliste maitsetega pudru vallas). Milleks nostalgitseda? Tuleb selgeks teha, kus on point (muide üks lemmikumaid reklaame läbi aegade). Multika lõpus saabub linnaväravate juurde mees viljakoormaga, kes koputab väravatele ning ütleb, et tal on vilja. Kui õigesti mäletan, siis vist väravavahi küsimuse peale vastab: "Mul on kaera, nisu ja natukene otra ka." Ja vot just see oder on tänase sissekande isand ja emand. Suure sahtlikoristuse aktsiooni käigus leidsin mitmeid pakikesi seemnetega. Eelmisel aastal sain mingilt laadalt mingi ajakirjaga päris palju seemneid, mida ma ei osanud kuidagi kasutada. Nüüd aga tekkis mõtte, et värskelt mullatatud ja kanakakatatud mittemurumaale võiks panna seemned mulda.
Rabarberite vahele tegin mõned sirged read ja poetasin pihust "natukene otra ka". Jah, otra, ei lugenud valesti. Oma linnaaia maalapile külvasin vahelduseks kõrvitsa ja päevalille, rukkola ning veel mingi asja juurde teravilja, seda kõige tavalisemat.
Oder ehk harilik oder (Hordeum vulgare) on kõrreliste sugukonda odraliste perekonda kuuluv teravili.Harilik oder on kultuurtaim, mis on külvipinnalt (541 tuhat km²) maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal.
Olen alati arvanud, et kirjanikele on teatud ekstravagantsus lubatud. Ja tean ka seda, et mind vaadatakse alati natuke rohkem või natuke vähem veidralt. Alati peaks minuga kaasnema midagi, mida tavaliselt inimestega väga tihti kaasne - kaksikute üksikema, ebaõnnestunud kihlus, surmahirm, veider kohting (nii ühe raamatujagu jutustusi tegelikkuses), masendavalt banaalne õnnetus, pikad load või hambaarstil teadvuse kaotamine, sest kaks tuimestavat süsti ei toiminud ja suruti kolmas ka juurde; muidu igati töötav tehnika lakkab minu juuresolekul oma eksisteerimise ja reeglina väikese plahvatusega vms....
Sõnaga - tahtmatu jampsikorjaja, kelle tegelikult küll mitte alati positiivsed, kuid siiski auditooriumi tunnetamisel õiges sõnakasutuses võrdlemisi koomilised argiaskeldused toovad enamasti kellelegi (vahel endale muidugi ka) muige näole. Selle suve märksõnadeks ongi ilmselt see ordakülv. Vaatab, kas saab teravilja kasvatamises siis tõesti kätt proovitud. Porgand, hernes, kurk, tomat, paprika, basiilik, till, sibul, kõrvits, päevalill, petersell, rabarber, punane sõtar, õun - need on kõik vähemalt korra minu maa mullast võrsunud, nüüd siis ootan odrasaaki.
________________________________________________________________________
*NB: fotod on veebist

Aed

Kevad.
Ilm.
Labidas.
Reha.
Kaevamine.
Lihtne ju.

Põder keset linna

Põder natuke kodukandist eemal

Eile, öövalvest tulnud väsinud mina, istus kohvitassiga terrassile mõnuga mekutama, kuni tähelepanu köitis mingil põhjusel laiale kõnniteele sõitnud autode voor ja vilkuvate tuledega punane auto põiki keset trassi. Üllatusin ning nagu ikka korralikule kodanikule kohane (pea alati silmas ümbritsevat naabrust!!) vaatasin tänavale.

Mis seal siis oli? Suur ja noor põder keset kõnniteed. Naabermaja väravast mõni meeter eemal.

Pikali taarumas. Uinutiga süst tehtud. Ja siis terve tunni toimetati tema ettevalmistustega, et saada ta kasti ja viia linnalähedasesse metsa. Ning saada ka üks jalgadest aia vahelt lahti.

Mõni tänavavahe eemal olid need tegelased suisa kellegi garaaži ette ennast sättinud.

Vaat, mis teeb elukogenematus - tulla turvalisest ja omasest metsas hullunud inimeste keskele seiklema.

Jüriöö ülestõus

Oli eile täpselt 669 aastat tagasi.

Pikaveolisel eestlasel sai mõõt täis ning organiseeriti ülestõsu, mille eesmärgiks oli vabaneda saksa ja taani võõrvallutajatest ning plaan oli maha pesta nende toodud ristiusk.

Harjumaal asuval mäekünkal süüdati maja märgutulena põlema ja sealt levis ülestõus üle terve Harjumaa ning kroonikate põhjal ka Läänemaale.

Olla hukatud kõik need, kes vähegi sakasa verd olid: "sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema"

Loomulikult hakkasid sakslased lõpuks organiseeruma ja otsustasid läbirääkimisi pidada ja sündmuste järel hukkusid neli eesti kuningat ja nende kolm sulasepoissi. Torgati surnuks, kuna sakslased ei pidand oma lubadust.

Eestlaste saatus on tegelt ikka väga vilets olnud. Tont teab kelle geene ma eneses kanna, kes kunagiste võõrvallutajatena või nende vastu astus? Seda õudu, higi, verd, pisaraid, nuttu, hala, kurbust, meeletust, mida muistsed esivanemad oma õlul kandisid?

Seda alandlikkusega rüütatult, visa ja jonnakat, tugevat ja raskusega mõõdukalt kohanenud eestlust, mis võib olla minuski vuliseb, et ma ikka veel hoolin jüriöö ülestõusust, lahingutest vabaduse eest ja seest.

Kes teab, mis laulu on laulnud esiemad, kui kaugusesse vaadates oma mehi, poegi, vendasid, isasid sõjatandrilt koju ootasid?

Kevadõhtupäikeseline taevakuma

Lilla, roosa, veidi helesinist, taamal tumedad varjud, siinpool heledad pilvekuhilad..
Tumesinised viirud lõikamas pooleks õhtuvärsket taevast...
Toomas Liiv ütles kunagi, et koopainimest, aafriklast, eskimot ja haritud eurooplast ühendab armastus näha ja vaadata paikeseloojangut. Aristotele koopavarjud elu matkimas küll, kuid ikkagi oskamas tunda Looduse Tahte mängulisust, võlu ja midagi veel.
Kadunud ema ütles küll järjekordset päikeseloojangut maalides, et tal on sellest viirutamisest villand. Kunstis ehk tõesti, aga natuuris sellest ei väsi ega väsi...

Kas Kliimaisandad on purjakil?

No hommikul on lörts ja jäätand õhk ümberringi, päeval paistab päike, öösel ladistab vihma. Lumisel oksal, kohe-kohe punguvate lehtede peal säutsub rõõmus linnukene.... Aprilli kolmas dekaad hakkab peale, aga ma ei julge veel lumelabidat ära pista. Mine tea.....

Kütisetegu ja kevadenägu

Et siis esimene päikesepaisteline ja pilvevaba hetk tõi töösügelevad pihud toimekalt aeda. Oksi põletama. Mis ei õnnestunud, kuna ja-jaa tuuleke, puhuja huuleke, ignoreeris süütevedelikku, laevaõlinartsu, toosi tikke ja vandesõnu. Pisut sai siit ja sealt rehitsetud ja riisutud, pisut asju tõstetud.

Hommikul oli koolis ettekanne. Sisehaige õenduses. Õnnestus õnnelikult. Öövalvesse sai mindud. Tööd sai tehtud. Pisut, mitte midagi õõvastavalt palju.

Sellel kevadel on teine hingamine ja lõhn ja maik ja rütm.

Looduse esimene aprill hilines?

Uneähmasena hommikusele ringile minens häiris silma üks asi. Mis küll? Lumi loomulikult. Tere talv. Sõna otseses mõttes.

Nagu temast poleks juba küll, aga ei - ta ikka paneb meie kannatuse proovile.

Ei taha enam suusatada (sic! tegin seda viimati 86. aasta talvel, murdsin suusad Aegviidu metsade vahel ja pärast seda mitte üks samm, tõuge, hoog ega liug) ega kelgutada ega lund lükata. Sest täna on juba aprill ju!!!

Muide koolinädala algab ja sellega on nii, et kui nädal läbi, siis jääb kolmteist nädalat kõrgkooli lõpuni.

Kui miski tundub tavatu

Põhimõtteliselt on inimestega ikka nii, et aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus asjad ei peaks olema nii, kui nad esiti pasitavad.

Nt näeb inimene mingeid kohatuid olukordi -midagi on pildil valesti. Mõni ese, mis asub valel kohal, mõni inimene, kelle asend tundub ebaloomulik.

Mõni heli, mis ei tundu olevat õigel ajal õiges kohas. Nt see noormees, kes koomasse langes - hingamisest oli aru saada, et ta pole enam füüsiliselt väga meiega. Või see sõdurmees, kes tahtis kell kolm öösel minna seitsmendalt korruselt alla treppe ja lifte kasutama. Lihtsalt see toonane aknanaks oli selles ajas vale.

Nagu nüüdki, naplit veerand tunni eest. Aken lahti, kevadhõng tuulena kardinaid lehvitamas. Ja väga kummaline oli kuulda hobuse kabjaplaginat asfaldil. No ei tundunud õige.

Ja noh, näha, kuidas ilus kõrb sulle väravalt vahus sõõrmetega vastu vaatab...

Vaene loom, sai maneežist valla ning kappas autode vahel, hüppas üle vallide ning plagistas muudkui raudu vastu teed.

Esimene mõte oli, et arvutist tuleb see hääl, aga noh pildi ja heli kattudes oli asjal selguse maik juures.

Olen alati ebaõiglaseks pidanud, et loomi linnas peetakse. Koerad, kassid, muidu elukad. Nüüd siis on rudimentaalne hobulaager ikka kesk autosid ja ronge, lennuradasid ja tihedat linnaolemist.

Aga kuidas tuleks toimida perus hobusega? Sinu kõnniteel? Vastasmaja lumevallis? Bussipeatuses?

A.D 2010 13.03. kell15.50