Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Jalgadega ajamullas. Linda raamat" - on pärit ka alljärgnev katkend, mille tähendasin omal ajal paberile  kolme inimese meenutuste põhjal:

/.../Ent asjad muutusid ja ajad läksid jälle ootamatult süngeks. Ühel jaanuaripäeval, kui olin laohoidjana töötanud pisut üle poole aasta, tuli laojuhataja – üks nooremapoolne naine Narva kandist – murelikult minu juurde ja palus teha vankrite, kärude, rataste, autode, veokite täieliku kokkuvõtte.

Palve oli üllatav, kuid tegin, mida vaja. Samuti andis ta teada, et kõik inimesed, kellel ümbruskonnas on mingisuguseid sõiduvahendeid, peavad need tooma märtsi keskel lao õuele. Märkasin ka seda, et piirkonnavolinik käis ühtevalu sovhoosiesimehe, karjabrigadiri ja laojuhataja juures, kõneles kohaliku kaupluse müüjatega, suhtles elektriseerimisega tegeleva Pihoga. Pidevalt olid tal käes mingid paberid, korra sain neile pilgu peale heita – seal oli kirjas hulk kohalike nimesid. Kui neid lehti laos oma kontoris laual nägin, tõmbas piirkonnavolinik need otsekohe kiiresti ära ning heitis mulle pahase pilgu. Kõik need asjad kokku tegid mulle meelehärmi ja olin nende üle südamest imestunud, kuid märtsi lõpus sain asjasse selgust, kui paanikas laojuhataja ühel külmal õhtul hobuvankri kolisedes minu juurde tõttas. Ta oli venelanna ning kõneles eesti keelt tugeva aktsendiga, mina polnud vene keelt küll veel hästi ära õppinud, kuid sain aru, et ta räägib mulle inimeste äraviimisest.

Kuhu? küsisin imestunult. Siberisse! hüüatas laojuhataja ning laksas samas endale käega suule. Mida ta tahab, et ma teeksin? Sain teada, et kui mina rakendaksin hobuse vankri ette ja sõidaksin ümbritsevaid talusid hoiatama, siis võib seda seostada laohoidja sooviga teada saada, palju on võimalik viljateri taludest kokku kaubelda. Kui seda aga teeks tema, siis seostataks asju otsemaid teabe levitamisega.

Olin nõus. Martin oli Tartus oma ema ja õdede juures, olime juba kuu aega tülis olnud. Samas ei tahtnud ma Reemet kuidagi üksi jätta. Äratasin magava lapse üles, pakkisin ta soojalt riidesse ning panin vankrisse ühe õlekoti ja paksu saaniteki; Reeme jäi silmapilk uuesti magama ning mina nõõtasin hobuse käigule. Viisin laojuhataja tema maja juurde ja mõtlesin läbi marsruudi, kust alustada teavitustööd – endised ämm ja äi kindlasti, sealt edasi kõik Sikad, Mangud, Aruojad, Londonid, Kõllsepad, Viirad, Angelid –, sõitsin porises öös, näkku sadas teravat ja peenikest vihma. Taskulampi mul polnud, tormilatern oli põlvede vahel, kartsin, et see süütab mu põlema, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. 

Mu käed olid jääkülmad, kirsad vajusid igal taluõuel tugevasti kinni, kuid kohalik rahvas võttis hoiatust tõsiselt. Varavalges jõudsin koju tagasi, tihkuv Reeme süles. Köögis istus pliidisuu ees suitsetav Martin, kes soovis ära leppida. Ta võttis mu sülest lapse, hoidis mu kätest ja justkui teadis, kust ma tulin. Seletasin mõne sõnaga, kuidas asjalood tunduvad olevat. Martin lausus, et tõepoolest, kodu tulles olnud küla ja majad teeääri kõik täitsa tühjad. Sellel ja paaril järgneval ööl me ei maganud. Reeme köhis palju, olin mures, ega tema vahepeal soikunud tuberkuloos jälle välja löö. Pakkisin kokku kohvri, kuhu pistsin kõik vajalikud asjad, ja ootasin koputust. Seda aga ei tulnudki. 

Külast hakkasid hoopis imelikud helid kostma – lautadesse jäänud piimavaevas lehmad ammusid inimkäe järele ning seda kuuldes tulid lähimates metsasiiludes peidus olnud talunikud tagasi ja asusid oma igapäevase elu juurde. Äraminejatest või äraviidutest polnud mingeid teateid, see tegi meeled ärevaks./.../

Kuidas kuulata vaikust?

Ma tean end ainult korra elus vaikust kuulnud olevat.

See oli umbes 20 aastat tagasi, veebruaris, kui maa oli täis tuisanud ja ma läksin oma vanaema vaatama. 

Suurelt teelt oli vanaema majani küll mingi ots lahti lükatud, aga toani tuli sumbata paksus lumes.

Mäletan - see oli puhas, silmipimestav ja külm.

Tõin kaevust vett, tõin puid, tegime sauna,  sõime ja järgmisel päeval läksin metsa - kõik teed olid ju tunda, teada.

Ja siis ma kuulsingi - mitte ühtegi hingelist ümberringi, süütu ja kohev mült okstelt varisemas. 

Nii vaikne oli, et eemalt kostis käbi kukkumist...

Luutsinapäevaks

Lucia nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast lux, mis tähendab „valgus”. Piltlikult öelduna tähendab nimi Lucia „valgusekandjat” või ka „päevavalgel sündinut”. Oma „valgusekandja” rolli täitis märterneitsi Lucia eelkõige sellega, et temast sai kristlane, hiljem pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak. Lucia kultus oli keskajal laialt levinud. 

Lucia sündis 3. sajandil. Ta kasvas üles rikkas Sitsiilia peres. Pärast seda, kui talle ilmutas end Sitsiilia märter Agatha, otsustas tüdruk end pühendada kristlusele ja neitsilikule elule. Legendi järgi olevat Lucia oma silmad välja torganud ja saatnud need kandikul ühele oma austajatest, kellele tema silmade ilu oli lummavalt mõjunud. Tüdruku vankumatu usk rabas austajat niivõrd, et ta astus ka ise ristiusku. Lucia sai aga silmanägemise palvetamise ajal imekombel tagasi.

Oma varanduse jagas Lucia vaestele ning keeldus abiellumast. Solvunud peigmees andis oma pruudi Rooma võimudele üles ja kaebas, et Lucia on kristlane. Karistuseks saadeti tüdruk lõbumajja. Sinna tuli ta tirida härgadega, kuna Lucia keeldus kategooriliselt ise käimast. Ime läbi jäi ta bordellis puhtaks ja puutumatuks. Seejärel püüti Luciat põletada, kuid leegid ei hakanud talle külge. Ka keev õli ei teinud neiule viga. Lõpuks kisti tal hambad suust, lõigati ära rinnad (nagu Pühal Agathalgi) ja mõõgaga torgati läbi tema kõri. Püha Lucia suri imperaator Diocletianuse ajal märtrina Sürakuusas aastal 304.

Püha Lucia atribuutideks on  silmad varre otsas või kandikul, härg, mõõk või pistoda (viide)

Hmm.. ja mind paneb pisut mõtlema Rapuntsli muinasjutt (see Grimmide oma, mitte ameerikalik umpa-luumpandus) - see pimedaks jäämise motiiv. Tõsiküll,muiasjutus olid printsi pisarad need,  mis talle nägemise tagasi tõid....

Eestlastel on igasuguseid kombeid luutsinapäevaga olnud, aga silmatorkavalt oli (taas)  ketrus- ja kudumiskeeld. Vanad naiseestlased vist tõesti ei kannatanud vokki ja kudumist, et pea igasugusel pühal oli see lisaklausliks juures....

Mitridaat, teriakk, besoaar, mandragorajuur

Kas  pole tuttav olukord - lähed poodi ja tunned, et tahaksid midagi head. Samas ei kõneta ükski toit ega loodusand tundu sulle meelepärane.

Päästjaks võib osutuda miski,mida pole ammu proovinud või sootumaks unustatud retsept.

Umbes samalaadselt võib seista raamatuhuviline oma riiulite ees ning norus tundega uudistada lugemisvara, leidmata midagi soovitust, kuni... kätte võib juhtuda üks selline pealtnäha kuiv käsitlus vanaaja apteegidest Tallinnas ning...tõdema vahel kahetsusega, et vahetunni 15 minutit sai liiga ruttu otsa või et aju pole võimeline mahutama kogu huvitavat materjali, mis seal olemas on.

Mis toimus enne, kui apteegid tulid?

Mida tegid alkeemikud?

Missugused apteegid välja nägid?

Kellel oli õigus olla apteeker?

Mis pagana ravimeid kasutati? Neid, mis pealkirjas?

Nt mitridaat on 54 osas koosnev Pontose sõjaka ja andeka kuninga Mithridatese välja töötatud vastumürk.

Teriakk on mitmete koostisosadega täiendatud mitridaat, mis sisaldas nt rästikuliha. Tavainimesed niemtasid seda ravimit ka külakuradiks, seitsmekuradivastuseks ja üheksamehejõuks.

Besoaariga olid sellised lood - need arvati olevat Idamaades elavate, mürkmadudest toituvate gasellide kivistunud pisarad, kui loomad pärast järjekordset einet lähevad külma allikavette lesima ja seal nutavad.

Mandragorajuurt, aga ka alraunijuurt, mida sarnasuse tõttu inimfiguurile sageli ka võllamehkiseseks kutsuti,  kasutati maagiliste võtetega tõbede ja sassis armuasjade korral. 

Kamper, kadakamarjad, sennalehed, aaloe, pärnaõied, kummel etc - need on tavalised. Ma ei mäleta oma lapsepõlvest soovi saada arstiks või õeks, küll aga mäletan ühte suveepisoodi,  kui ma apteeki mängisin ja see tundus põnev. 

Ravimid on lahedad.

Da tales doses...(?)

"Kindlameelne Argenia"

Johann Valentin Mederi (1649–1719) Tallinnas

1680. aastal etendunud ooper „Kindlameelne Argenia” („Die beständige Argenia”) on esimene Eestis kirjutatud ja esitatud ooper. Sellise teose etendumist Tallinnas ajal, mil ooperižanr oli võrdlemisi uus isegi veel Saksamaal, võib kindlasti pidada täiesti erakordseks sündmuseks.

„Kindlameelne Argenia” ei oleks saanud sündida ükskõik kus, oma rolli mängisid siin muude asjaolude kõrval tugevad poliitilised, kultuurilised ja ka majanduslikud sidemed nii Rootsi kui Saksamaaga. Meder oli pärit Saksamaalt ning ühena esimestest säilinud saksakeelsetest ooperitest on "Kindlameelne Argenia" avaldatud sarjas „Das Erbe deutscher Musik” („Saksamuusika pärand”),  pühendatud on ta aga Rootsi kuningapaarile ning autograafki asub Stockholmis Kuninglikus Raamatu kogus (Rootsi Rahvusraamatukogu). Oma kaasaja sündmustega seotud ooperi sünnilugu ning vahetuid tagajärgi tuleb vaadelda laiemas regionaalses ning (kultuuri-) poliitilises kontekstis. (Schaper 2013)

Ooperi sündmuste keskmes on Skåne sõda (rootsi keeles Skånska kriget, taani keeles Skånske Krig), mis toimus  aastatel 1675–1679 Taani ja Rootsi vahel. Sõda peeti Rootsis Skåne maakonnas. Sõja põhjus oli Taani soov saada tagasi Skåne maakond. Sõda lõppes 1679. aasta Lundi rahuga, mille järgi säilis sõjaeelne olukord (status quo). 

Johann Valentin Meder ei aimanud ilmselt kõige pöörasemateski unenägudes, et 337 aastat hiljem on ta uurimistöödes ja blogisissekanntes sees.

Kuid kõik, kes enanst loomevankri ette rakendavad peavad arvestama - loodu jääb. 

Papa saanuks 63

Veider, milliseid asju üks inimene mäletada võib. 

Isa 34. sünnipäeval, 1988. aasta 16. novembril olid meil külas tädipere ja isa koolivend oma naisega. 

Ma olin 12-aastane ja mäletan selgesti AK uudistest kostnud  deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Deklaratsiooni kohaselt kuulub Eesti NSV-le tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil, Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu ning Eesti NSV edasine staatus NSV Liidus peab olema määratud liidulepinguga. 

Mäletan, et vanemad inimesed plaksutasid ja seejärel hakati tantsima - nagu ikka.

Üheksa aastat enne seda, 1979., pidasid vanemad 25. sünnipäeva. Ema lükkas oma pidustused isa merelt tagasituleku ajaks edasi ning meile kogunes palju-palju inimesi.

Mäletan hoogsat pidu, mäletan nalju, naeru, mäletan ema tehtud salateid, kooke ja praade, mäletan isa ülesandeks olnud jõhvikamorsi valmistamist.

Mäletan rohelist More' - suitsetavad külalised käisid trepil pikki ja pruune sigarette tõmbamas.  

Naabrid ei virisenud peaaegu kunagi pidude üle - nad olid tavaliselt ise seal külalisteks ja võtsid prallest osa.

Nüüd on need ajad vaid mälestused minu mälestustes ning saan öelda, et mul oli suurepärane lapsepõlv võrratute vanematega,  ahke isaga. 

Täna on sinu sünniaastapäev. Juba teine. Eelmist aastat ma ei mäletagi, tean ainult, et pidin esinema kirjandusseminaril ning mõtlesin vaadelda merd Juhan Smuuli luuletustes, vaadeldes merd kui ökokriitilist objekti ning teadsin,  et ei suudaks ealeski  esineda, sinnajuurde pisaraid poetamata...
Veel ei saa ma rääkida, et hääl ei murduks või vesi silmanurki ei tikuks, aga tasapisi olen selle mõttega harjunud, kuigi vanemateta maailm on üsna kõle. 

Palju õnne, Endla!!

106 aastat tagasi pühitseti sind sisse "Libahundiga". Mõneti sümboolne, mõneti paradoksaalne, igatahes väga omamoodi.

Õpilased lugesid just "Libahunti" ja üllatusega tõdesid nad, et lugu oli pingeline ja mõnele isegi meeldis. See on 21. sajandi kohta väga suur asi.

Oleks tahtnud näha vana sind. Aga nii vähe, kui II ms üldse su kodulinnale liiga tegi, sinu nad hävitasid selles vanas vormis, aga uues kuues oled sa 50 aastat  olnud, saanud perioodilisi ehituslikke botaxeid ja astunud oma kindla jälje, millest saab peagi sada aastat. Aga sellest siis, kui on õige aeg.

Huvitav on tõdeda, et nimi Endla tuleneb mehenimest Endel ja mis on kohanimi vanaeesti isikunimest, mille kuju ürikutes on Ent, algselt võin-olla Hento/Hendo (smk hento - õrn, habras, sale). Ka oli Endel muistendis jumalatar Juta armsam (laulujumal Vanemuise kaunis tütar). Niiet teatrite nimede tekkelugu on vist loogiline ja ka kronoloogiliselt vist õige  -  Vanemuise seltsist kasvas välja Vanemuise kutseline teater ja Endla seltsist kasvas välja Endla ja loomulikult oli nad seotu Jannseni ja Jakobsoniga. 

Sa oled osa Eestist ja osa kultuuriloost.

Palju õnne sulle, Endla!!! 

Reformatsioonist möödunud 182 625 päeva

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus, oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Legendi kohaselt naelutas täna, 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517, Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 teesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri). 

Nii räägib meile vikipeedia.

"Kes 20. aastateks pole ilus, 30. tugev, 40. tark ja 50. rikas, see jätku lootus, et need asjad juhtuvad"

Nii olla Martin öelnud.

Kuid mäletan dotsent Villandi loengutest, et tänu Lutheri entusiastlikele mõtetele ja tegudele hakkas meil siin arenema omakeelne kirjandus, saime parema usu ning üldse...Lutherist oli kõvasti kasu.

Eeltalvine

Pimeduse trööstiks võib mingil määral lugeda lumetulekut, aga samas ei tee ta mind just ülearu õnnelikuks - lume lükkamine, märgsus, paksud riided, ilmastikule vastavad ja mitte minu jalatsid, kuigi - õhk on puhas. Tõsiselt - liigvarane talv on toonud sopsu värskust igasse päeva.

Vanaeestlane ootas külmemat perioodi, sest teed muutusid läbitavateks. Tõenäoliselt vaatas ta mõtlikult üle kõik saed ja kirved, laasimisriistad ja liimeistrid ning rehkendas, palju aega läheb metsa langetamisele, palju vaja korjata hagu, et kütta soojemaks kambrit, kus perega elati. Nüüdiselu on hõlpsam, virisen ju pelgalt saabaste üle...

Põnev on aga teada, et 525 aastat tagasi randus Columbus  maatükil, mille nimetas Isla Juanaks ja meie teame seda kohta kaartidelt Kuubana; 131 aastat tagasi avati Vabadussammas; 88 aastat tagasi kukkus Wall Streetil kokku börs ja algas maailma suurimaid majanduskriise; 78 aastat tagasi otsustati soomlastelt valitusese korraldusel likvideerida kõik kohvitagavarad (mina oleksin igatahes kuri olnud) ning 37 aastat tagasi kirjutati "40 kiri"; kolm aastat tagasi aga olid osad meist vapustatud külmaverelisest koolitulistamisest Viljandis.

Veider, kuidas minevik ulatub üle ajavagude ning ühendab sealseid sündmusi tänasesse tundi....

Mälestuseks/mälestamiseks

See oli tormine hommik. Tuul ja vihm paiskasid ennast üksteise võidu meie toonase korteri akende vastu. Pärnad paindusid ja võimsad rajurüsinad raputasid kaskesid kõvasti.

Oli külm. Perekondlik äratus algas tavaliselt sellest, et koer tahtis õue ning elutoas lülitus TV töhe. MTV3 näitas uudiseid, kuid kuidagi veidralt. Ekraanil oli Viking Sally pilt ning uudisteankru hääl luges midagi "laivasta". Küsisin isalt, et kas täna on mingi laevahuku aastapäev. Isa lausus, et pole tema teada küll midagi sellist.

Raadiot tööle pannes aga jahmatasime kõik.

Ootamatult sai selgeks imelikult vaiksed uudised ja kõik muu..

Need olid keerulised päevad enamikele meist (kuigi  ise polnud kellegagi seotud, siis ta lihtsalt vapustas oma massivsusega) ja meie kollektiivne mälu tuksatab valulikult praeguseni.

Ma tean, mida tähendab kellegi kaotus ning...olgu vesi lahkunutele rahupaigaks.

Kus siis oldi?

Mõnda asja inimene lihtsalt mäletab, sest see on nii kollektiivsesse mällu surutu, et mitte meeles hoida,  tähendaks olla täiesti lugupidamatu ümbritseva suhtes.

Jah, ka mina tean täpselt seda hetke, kui kuulsin esimest korda rünnakust NY-s. Olin vervärske tudeng esimesel kursusel, valmistusin Milan Kundera teksti "Tänukõne Jeruusalemmas" semianri ettekandeks - Toomas Liiv ja sissejuhatus esteetikasse. Telefon helises ja ema ütles, et mingi lennuk kukkus keset linna maha, vaadaku ma uudiseid.

Mõnes mõttes jäi mulle võõraks ja kaugeks toonane õnnetus, aga mõistan inimesi, kes selle ükiksündmusega pidid tõtt vaatama ja miks see kuupäev oluline on.

Muutis see minus midagi? Ma ei mäleta, seda mitte. Vahest pani valvsamalt suhtuma ümbritsevasse?

Ei teagi.

Aga... selle päevaga haaakub veel mõnigi asi - näiteks sündis täna, sada aastata tagasi Eva Meil, kes on heahäälsete Malmstenite ema ja vanaema. Mina suuremat tema näitlejatööd pole näinud, tema pärusmaa operettides kahjuks minuni ei jõudnud, kuigi teadmata, et ma teda tean - ta mängis filmis "Siin me oleme" pereema Jannet.

Loodan, et Malmstenite dünastia teda mäletab ja mälestab. 

Eesti üks esimesi laiemalt tuntud näitlejannasid, Liina Reimann, pidas 56 aastat tagasi Helsingis, Koskela haiglas oma viimase etenduse ning lahkus 70-aastaselt. 

Veidravõitu kokkusattmus, aga alles mõni päev tagasi ostsin ma tema kirjutatud teose "Lava võlus" ning lugesin...

Kuid minnes selle kuupäeva kõige tugevamate assotsiatsioonide juurde - täitsa huvitav kokkusattumus, et kui rünnakut poleks olnud, siis esitanuks maailm USA valitsusele küsimusi 1,3 triljoni dollari suuruse nn jälitamatult raisatud kulutuste osas. Selle teate olla pressikonverentsil välja käinud toonane kaitseministri peasekretär (ma pole kindel, kas tõlkisin õigesti) Donald Rumsfeld.

Huvitav kokkusattumis igatahes...

Hääl, milline hääl - Mikk Mikiver

Korra oma elus olen armunud pelgalt mehe häälde. Mees ise oli ka loomulikult kihvt, aga tema hääl võttis sõna tõsises mõttes põlvist nõrgaks. Sama on sepaga - iga kord, kui tema häält kuulen, käib põlvist nõks läbi.

Üldse on häälematerjal meesinimesel üpris oluline markeerimisvahend - hääle jõulisus annab aimu inimese iseloomust. Kokutav ja mitte kunagi mitte mingit vastust mitteandev pudikeelne sosin on mõttetu.

Õnneks on Eestis mehi, kes lummavad oma kõladega. Näitlejate hulgas eriti. 

Ma ei mäleta, et oleksin Mikk Mikiveri laval näinud, kuid kahtlemata olen teda näinud filmides (Hinckus "Hukkunud alpinisti hotellis": "Ja ka mina nägin mind koridoris. Mina sidusin mind kinni..."); seriaalides (Wikmann "Wikmani poistes": "Meid eestlasi on niivõrd vähe, et iga eestlase siht või vähemalt Wikmani poisi siht peab olema surematus") ja reklaamides (Kulda Katrina: "Paus viisteist minutit") ning järjejuttudes kuulanud ja.... see on lihtsalt imeline, missuguse häälega teda õnnistati -  sisselugemisel on see lihtsalt vapustav.

Täna saanuks ta 80. aastaseks. Oleks võinud rohkem elada, aga igale antakse, palju antakse. Õnneks säilis temast palju, väga palju...

Muuseas - seni, kuni ma hingan ja elan ja mul on mälu, siis minu õpetatavatele jõuavad mitmed mineviku asjad nendest, keda enam pole.
Ta oli kahtlemata suur näitleja, suur lavastaja, suur isiksus. Igatahes - Mikk, kus sa ka ei oleks - sind mäletatakse ja mälestatakse.

Käimised Kukusse, Kukus ja Kukust

Kaks aastat tagasi suvel oli tegelikult päris valus kuulda, et KUKU pannakse kinni, omanikud vahetuvad, tuleb põhjalik ümbertöö ning ongi ühe ajastu lõpp käes.

Viimane pidu KUKUS oli tookord üsna kurb, sest noored, kes sisse sadasid, nörritusid selle üle, et üks jooma-ja peokoht vähem käia, nendele selle koha fluidum pärale ei jõudnud. 

Suur oli aga mu üllatus sellel suve alguses, kui avastasin, et KUKU on taastatud täpselt samasugusena nagu ma teda mäletasin möödunud aegadest, et seal käivad koos jätkuvalt inimesed, kellel on mingigi panus kultuurilisse valdkonda.

Kuku kiituseks on neil  toidud paremad, joogivalik hea hinnaga ning äärmiselt kodune personal, kes suhtleb klientidega mõnusalt ja vabalt. Sealse teenindaja sõnul on reedeti KUKU sama hoos kui aastaid varem ning meeleolud tõusnud hoopiski kõrgemale, kui ta oma kurbadel hetkedel oli.

See koht ei tohiks oma pikka hõngutraditsiooni kunagi kaotada ja jääma selliseks nagu ta on, sest uued põlvkonnad, kes aduvad koha atmosfääri, toovad omad toonid juurde ning põimivad need kenasti kokku minevikuga.

Naiste õigused

1848. aastal toimus New Yorgis Seneca Fallsis esimene naisõiguslaste konverents. Pandi algus esimese laine feminsimile, mis hoogustus kaasmõtlejate olemasolu tõttu üsna kiiresti.

Kuigi see polnud esmakordne, kui naiste kehvast olukorrast avalikult hakati kõnelema. 

Mary Wollstonecraft, kelle raamatu "Vindication of the Rights of Woman" ilmumine 1792, milles ta isiklike läbielamuste põhjal kirjeldab 18. sajandi lõpu rasket olukorda naiste jaoks, milles ta ei näinud ette kodu mahajätmist või hääleõigust, vaid muretses selle üle, kuidas ühiskond loob feminiinsust ja seda eriti tüdrukute vääriti suunatud õpetamise kaudu, põhjustas laiema mõtlemise ja viis kuni 20. sajandi alguseni toimunud feminismi esimese laineni.

Võimalus töötada kodunt väljas, saada iseseisev sissetulek, olla meestega võrdse hääleõigusega - selleni läks tegelt pikalt aega ning olgem ausad - lõplikult said naised otsustavalt vabaks pärast seksrevolutsiooni (vähemalt minu arvates), ei tasuks siiski unustada - me oleme kaks erinevat sugupoolt, keda on vaja selleks, et ühiskond jätkuks heas ja halvas, meid on vaja, et maailmas valitseks tasakaal.

Poleks mehi, ei sünniks lapsi ja iga sünni taga on naine, kes on oma kojas kellegi last paigutanud. 

Ning olen väga tänulik loodusele, saatusele, oludele, mis mind just meie aega paigutasid - kes ma oleks olnud nt 19. sajandil? Ämmaemand? Lastepreili? Popsitüdruk? Arvestades vanemaid, siis ilmselt linnas töötav ja elav ning arvestades papat (meremeestel olid reeglina head väljavaated), siis ehk haridustki saanud ja see oleks võimaldanud midagi natukene paremat? 

Kes teab, aga praegusel ajal - hääleta, juhi autot, käi tööl, saa lapsi, tee mida iganes soovid.... 
Õigus õppida on aga ülioluline.
Kusjuures täna täpselt 16 aastat tagasi sõitsime E-ga Kaberneemest (meil oli selline tava - sõita arbuusi ja ristsõnadega mere äärde, sukelduda, ujuda, hullata, päevitada) linna, kui tuli kõne ja sain teada, et mind võeti vastu Tallinna Ülikooli eesti filli õppima (tänud Toomas Liiv - see oli suuresti sinu teeneks). Huvitav, mida kõike eideetiline mälu inimesele annab....

Rahareformi mälestused

Tõesti, 25 aastat tagasi, aga ma mäletan väga selgelt rahavahetuspäeva.

Oli soe ja päike paistis, isa oli mõnda aega sõitnud ühes Rootsi lipu all sõitvas kaubalaevas kaptenina (teda rahavahetusel kaasas polnud). Meie rahavahetus asus Kadrioru tennisehallis, valmisjaoskonnad etc olid alati seal asunud.

150 krooni saime  per naama. Mäletan, et emal oli seljas valge pluus ja pikk, heletürkiissinisest seelik, mis trammipõrandale puutus ja üks meiega samaaegselt rahavahetuses olnud mees sellele tumeda jälje peale astus.

Mäletan, et läksime kunagisse Kiievi kauplusesse (majas, mis asus Pronksi ja Raua tänava nurgal), seal oli alguses suur toidkauplus, siis jaotus kaheks - ühel pool oli valuutapood ja teisel pool tühjade lettidega rublapood, aga rahareformi päeval olid kaubad üle poe ja hinnad üllatavad. Mäletan praeguseni, kuidas üks vene naine hoidis käes Kellogsi karpi ja vaatas selle juures olevaid numbreid 1.70 (?) ega saanud aru, kas need olid rubaldes või dollarites või naeltes või markades. Kui ema talle ütles, et rahareform toimus, siis naine pillas karbi põrandale (imelik, milliseid pisiseiku meelde on jäänud).

Aga... igatahes sain ma 26.06 toimunud hirmutaval bioloogia eksamil Loore Kurkini (kuidas ma ka seda inimest ei püüaks leida - teda poleks nagu kunagi olemas olnud. Imposantselt ilusa välimusega, lummavalt tark, lummavalt range naine) lisaküsimusele õigesti vastates viie. Pilet oli meioosist ja Morgani seadusest ning üks punktidest logises mul pisut. Kahe hinde vahel olev õpetaja päris:

 "Möödunud nädalal tuli käibele kroon. Kes on 2-kroonisel?"

"Karl Ernst von Baer." 

"Miks ta on bioloogias oluline?"

"Avastas imetajate munaraku."

Atlantise hukk

Nojah.. see pole ilmselgelt esmakordne, kui Atlantis ja hukk on ühes lauses koos...aga selles Emajõe äärses ööklubis, endises Kaunases (mu meelest on selle interjöör näha "Keskea rõõmudes"; tartlastel olnud ütelus laupäevade kohta, et kes läheb sauna, kes kauna) on endalgi tantsu keerutatud.

Suisa nii, et aastaid tagasi Tartus elades olin Atlantises üsna sage külaline. Ikka selline, et turvamees tundis Tartu turul ära ja küsis, kas nädalavahetusel ka näeme.

Neid alguseid ja lõppe, mis seal toimusid, alt kapatud kontsi (20. sünnipäeva tähistasin  seal, hittlooks oli "Mu hobune on tilluke" ja jalas olid mul toona platvormid -  arvake ära, mis siis juhtus ;)  ), kukkumisi, suudluseid, flirte, kokteile, kuramaaže ja põnevust. 

Ja nüüd pannakse see koht kinni....
Miski ei kesta igavesti.Atlantiseid on tulnud ja läinud. Maailmu on tekkinud ja kadunud...

Õu, valges kitlis näitsik - jäta siia käed, mis mul tervise tõid...

Valges kitlis näitsik
Ühesõnaga 12.05 ja ilusat õdedepäeva, head endised kolleegid ja üldse blogilugejad, see sissekanne on mõeldud teile:

*kes te arsti määratud ravi KORRALDATE

*kes te näitate üles tohtutut kannatlikkust, rahulikkust, ja meelekindlust

*kes te suudate töötada 12 tundi järgepanu (mäletate - 10 km päevas!!!)

*kes te tunnete õendusdiagnoose, protseduure, ravimeid, (tee lahtistiga pole ilmselt väga maitsev ;) )

*kes te nõustate peresid ja nende lähedasi

*kes te pesete, kusete ja kammite patsiente

*kes te armastate oma tööd

*kes te järgite kõikide inimlike reeglite võrdlemisi ebainimlikke ilminguid (surm, elustamine etc,

etc, etc)

*kes te olete mulle olemas olnud alates 1992. aasta oktoobrist ning  kes te mind ITK-s inimeseks kasvatasite

*kelle kõrval ma parimad elukogemused sain

HEAD ÕDEDEPÄEVA!!!!

________________________________

!!! ÕENDUSEST eesti kirjanduses:

Luise Vaher "Rindeõde"

Lilli Promet "Tüdrukud taevast"

Raimond Kaugver "Vana mees tahab koju"

Sirly Hiiemäe "Elu hinnakiri" (neid on veel, aga mainitud teostes on õendus täitsa kesksel kohal)

!!! Põnev fakt: Raimond Valgre laul "Helmi"  on kirjutatud II MS meditsiinipataljoni kuulunud Helmi Kurbasest, kes päästis Peningi lähedal haavatud Paul Kuusbergi

Dekaadi jagu tagasi pronksiöhe

Veider, et täna saab kümme aastat sellest, kui tolatsemine pronkssõduri juures massiliseks lõhkumiseks vanalinnas pöördus ning ausaltöelda elasin toona nii mõnegi võrdlemisi äreva öötunni üle, lukustades majauksed, tõmmates alla rulood ning istudes ahjuroop käes poegade voodite juures - et kui vaja, siis kaitsen koda ja poegi.

Tegelikult oli vist toona reaalne oht isegi suurem, kui aimata oskasime. 

Igahates juhtus nii, et pärast läksin ma abipolitseinikuks ning läbisin mingi koolituse - igaks juhtumiks. 

Töötasin siis TTG ja meeleolud olid õpilaskonnas ärevad. Palvele mitte alluda provokatsioonidele järgnes AK uudistes "rõõmus" ära tundmine, et ikkagi ollakse Hirvepargis. 
Küsisin praegustelt õpilastelt, kas nad pronksiööst midagi teavad, siis mõned mäletasid midagi uudistest, kuid üldiselt tõstsin ma teemadelt katet ning nad olid siiralt üllatunud, et midagi taolist oli toimunud.
Mõneks põgusaks sekundiks liitusid eestlased küll korraks kokku. Abipolitseiniku koolitusel ütles üks mees: "Halvad asjad juhtuvad siis, kui ollakse ükskõikne. Mina ei taha olla ükskõikne."
Ka mina ei taha olla ükskõikne.

Auväärsesse C-sse jõudmine

Väga respektaablisse ikka jõudmine. Terve sajand vastu peetud.

Kui isikust, siis reeglina on puudu juus, kõrvakuulmine, silmnägemine, hääl on ära, hambaid pole, nahk on parkunud ja kurruline ning liikumine vaevaline, kuigi on ka teistsuguseid olnud. 

Kui aga riigist, siis ma ei teagi, kas ta on mees või naine, ütleme siis, et tervikorganism.

Ning nüüd lükatakse tänase seisuga käima ametlik juubeliaasta (see on tegelt koht, kus sõna juubel on ennast õigustanud, 0-ja 5 lõppevad sünnipäevad on lihtsalt ümamrgused, v a 50 - see on see esimene ja ainus) ja tervikorganism ühes oma valude, võlude, ilude ja eludega mõtleb kõikidele ühiskondlikele, kollektiivsetele ja individuaalsetele haavadele, mida saatus oma järjepidevuses meile peale on kriipinud.

Ja ometigi on meil olnud ka õnnelikke hetki ja mul on hea meel tõdeda, et vähemalt uue  kollektiivse koosnemise jurues olen ma viibinud, olin küll plikake, aga ma mäletan seda aega. 

Nojah, edu  EV 100 (muide see märk, mis tähistab meie tervikorganismi sünnipäeva on väga lahe: lihtne, originaalne ja vist lugesin välja, et kolmetähenduslik)!!!

Hüvasti, Vetemaa!

/.../Paar aastat vanem Pärnu poiss, kes nüüd õppis Panso juures lavakunsti, näitas Avole kord heledate lokkide ja õrnroosa pahelise inglinäoga noormeest: Enn Vetemaa. 

"Vat see mees teeb Eesti kirjanduse, mida pole vaja häbeneda," ütles lavakas.

Avo uuris tähelepanelikult luuletajat. Oli temagi juba lugenud Vetemaa elegantseid värsse linnast, muusikast, süütuse kaotamisest ning koguni Hrutšovist./.../ (Kallas 1990: 78)

Sedasi kirjutas Vetemaa põlvkonnakaaslane...

Mul on mainitet kirjahärraga olnud mõned kokkupuuted ja ma vabandan, Enn, et selle välja ütlen, aga oma eelmise eriala raames.

Mäletad, ma tõin sulle õhtused asjad kätte ja nimetasin perenimetsi? Sa ütlesid, et kutsuge Ennuks. Mina siis, et ahah, jah, jah, muidugi Enn ja lisasin perenime ja pidin peaaegu pepuli potsatama. 

Olin just head ööd pai teinud kuulsale kirjanikule!!

No ja veel mõningaid kokkupuuteid selles vallas.

Igatahes jäi meie maailm (loe: lugeda armastavate inimeste maailm) oluliselt vaesemaks. Kuid tänud kolleegile kirjandusteaduses, kes Ennust monograafia kirjutanud. 

Kaastunne perekonnale, lähedastele ja sõpradele. On valus lähedasi kaotada....

Hüvasti, hea kirjamees! 
____________________________________

Pilt on veebist