Jegwla ja niejār

Praegune ajaperiood on omamoodi nähtus, kus paganlik, kristlik, kapitalistlik ja omaalgatuslikud pühadetraditsioonid on omavaheliselt segunenud ning andnud hübriidi, mille tõlgendamisvõimaluste, kihistuste ja käsitlusviiside luupainajalikus ümbruses võib kurat ise kakerdades jalaluud murda.

Seitse viisi kuidas muuta jõulupraad eriliseks, kaheksa õpetust, kuidas katta jõululauda, kuu selgitust, kuidas katta laud, kui rahakotis vilistab tühjus.

Mida osta kingituseks, kuidas osta kingituseks, kuidas pakkida, kuidas sättida.

Seitse moerõivast selleaastasteks jõuludeks.

Kuidas aega jagada perede vahel, et kõikidel saaks külas käidud...

OMG.

Inimesed - kas lihtsam poleks tähistada seda, mida ta algselt märkis - pööriaega, kuna ööd on pikad?

Need kaubanduslikud jõuluvanad ja jõulujooksud ja ummistunud kaubakeskused etc.

Jegwla ja niejār võiksidki jääda selliseks solstitsiumlikuks perioodiks, kui pühitseme aastaringi täissaamist ja uue aastaringi sündi, aga mitte kuradima kapitalistliku kukru täitmist, sest nii on õige.

Hüsteeriliselt ja mõttepausideta

Esimesel detsembril  otsustas ajameister saduldada Kiiruse, anda kannuseid Rutule ning segada tegutsemistuhinat Paljuga.

Pea kolme nädala sisse on mahtunud mitu jõulupidu, kirikukontsert, teatrikülastus, kokteilikoolitus, kaheksa kontrolltööd, kohtumine H-ga, raamatu käsikirja üleandmine, klassi kaunistamine, aktuse ettevamistamine, iga-aastane kirjanduslik istumine Antoni juures.

Lillist on kerge küllastumine, kuid ootan huviga, kes saab sisutoimetajaks. Pildimaterjali osas lubas aidata üks tolle aja kirjanikke uuriv koolivend.

"Kuldses Lurichis" arvasin ma enam-vähem täpselt ära, kes on vargad.

Loomuliku lisandusena tulid piparkoogitamine ja kuusepaine.

Suurpuhastusest üleväsinuna ei saanud kuuske kuidagi otse. Pingutused, nutt, vihastamine, kuusejala väljavahetus ja siis kui kuuske sai uuritud pisut korralikumalt, selgus asümmeetrilise kuusejussi viltusaetud ots. Kas ma oskan saagida? Ikka. Käsisaekene välja, tsiuh ja tsäuh ning kuuseots sai sirgeks. Küünlad, kard ja ehtekesed, kõik hops ja hops peale - lapstööjõudu kasutades.

Punamütsilised kaaselanikud voolisid  valmis kõik ahjuvajalikud koogikesed. Pärastine glasuurimöll, mille tulemusena on nüüd kauss kuhjas sürrealistlikke, ütleks et Dali unenäolaadseid piparkooke.

Vilistalsena Antoni juures istudes oli kuidagi hea ja kindel tunne olla, sest  magistrantidel olla ka üks väljend käibele tulnud - Sirlyt tegema. See pidavat tähendama magistrantuuri ühe aastaga lõpetamist. Rangelt meelde tuletades, ma siiski olin eelnevalt ju õppinud, kuid tõesti-tõesti enamiku rabelemisest tegin ma ära ühe aastaga.

Abistajad

Neljapäevasele kirikukontserdile palus mind ühe õpetatava klassi juhataja olema see kontrollorgan, kes lapsed kohale transpordib ja korrale kutsub. Õnnestus hästi. Pärast tuli, tõsiküll, ainult autoga liikunud ja igasuguse seesmise suunatajuta lapsed juhtida õigetele bussidele.

Nõks hiljem aga istusin ma taaskord Õpetajate Majas ja ühel põnevaimal koolitusel üldse - kuidas teha klassikalisi kokteile. Baarmenile kõige lähema laua ääres istujana, saime alati kõige esimesena jooke proovida ning tegin endalgi käe valgeks. Muuseas väga põnev oli, mulle väga meeldis. Teha ja mekkida. Igatahes olime kõik õhetavad ja svipsus.

Reedel olin värvatud jõuluaktuse korraldusliku poole meeskonda ning seejärel tuli tõdeda, et pool aastat sai läbi.

Ja nüüd on kõik toomapäevased ettevalmistused tehtud, et hakata pöidlaid rullitades seirama sobivat kalendrit uueks aastaks - aja-aasta 355 päeva on tiksunud armutult üheks sündmusteahelaks. Veel ainult kümme päeva ja longub kõik, et täpselt samasuguse saduldatud Kiirusega järgmisesse ketasse hüpata.





Jõulude vaba(n)dus

Nii. Kuusk, toit, kingitused, eksalteeritud lapsed, soe tuba, hea seltskond.

Aga tegelikult ma lõpetaksin kaasaegsete traditsiooniliste jõulude tähistamise ja tooksin tuppa õled, keerutaksin tule kohal seakülge, räägiksin armsamale jutte ja me armastaksime terve öö. See juba oleks ...jõul

Kuusk

Jõuluaeg saab läbi ning alati olen tundnud kurbust nende rootsude vastu, mis kuidagi luitununa prügikastide kõrval oma otsa ootavad.Oma kuusega saab aga kenasti aine jäävuse seadust energiaks rakendada -oksad ja tüvi läksid õdusaks soojuseks. Midagi ei läinud kaotsi. Kõik olid õnnelikud. Rääkisin oma kuusega veel, et ta läheb nüüd Kõikide Kuuskede Aeda tagasi ja näeb seal oma kuuseema ja kuuseisa....Aga ilm on jäle - jäitemoodi vihm peksab krae vahele ja tuul loobib loppa säärde..

Mõtle sellele...mõtle juba täna

Aastas on 365 päeva,
Kuid tihti ain’t jõuludel enamik näevad
Viletsaid, väeteid, nõrku ja hädasolijaid,
Enamik neist heategevusse siis kolivad.

Koguvad raha, laulavad, hoolivad,
Reaalselt vaid aupaistet endale noolivad,
sest tegelik empaatia tuleb sügavalt sinust,
vajadus olla inimlik, minust

Teha seda, mis humaanne ja õige
Ning see pole lihtsalt üks kõrvalepõige
Meedik igipõliselt hingelt olla-
Hoolivust suuremat kust võib veel tulla?


Mitte ain’t eile ja täna ja homme

Hoolivus teisest – see püsivam komme.

Ja talvel oli jälle talve tegu ja nägu

Lumi. Tuhandetes helvestes keerlev tuisk, jäätunud kirmed hangumas üksteise külge. Kuhjuvad, kõrguvad, muutuvad.

Mina tahaksin ennast sooja tekiga ahju äärde kiiluda ning teha ühestainsast lumehelbest terve poeemi.

Või vaadata lumehangede vahel möllavaid poegi, põsed külmast punased. Toas aga keeb pliidil soe supp, tuppa tulles võib juua tulist teed ning haugata juurde ahjusooja pirukat....

Igast asjast saab rõõmu tunda, olgu selleks kõige tühisemgi põhjus.

Mõned päevad tagasi langes ühele päevale kaks üritust - poegade jõulupidi ning tunnike hiljem kirjandusloolaste jõuluõhtu.

Lastepidu nagu pidu ikka - sunniviisiliselt rõõmsad näod, lühike näidend halva deklamatsiooniga, umbne saal, heldinud ja tüdinenud vanemad, mõne lapse vigisev väike õde-vend....

Jõuluvana ja kingitused, luuletused ja väike kringel...

Pärastine aga oli hoopis põnevam. Tammsaare muuseumis. Veini ja toiduga põnevas seltskonnas, huvitavad arutelud.

Teemadeks olid (P.V algatas tutvustusvoorus need küsimused) - mida oled sina Eestimaa jaoks teinud ja mis saladused sul kapis puu peal on.

Üllatav oli, sest inimesed erinesid sellest keskkonnast täiesti, milles ma neid harjunud nägema olin.

Sai lauldud ja luuletusi loetud, saime kingitusi ning arutlesime nii erinevatel teemadel, et see tundub uskumatu - miks A.H.T ikkagi suri, milline oleks võimalik uurimistema - eesti kirjandus ja haigused. Siis rääkisime raamatutest, autokoolidest, lastest, adopteerimistest, erinevatest keeltest, Priimäest.....

Oehjahh, polnud vist teemat, mida me poleks puudutanud. Milline vaheldus on selline üritus.

pärast tulin läbi selle jääkülma öö koju ja meenusid loendamatud kojutulemised. talves, talveöös. Tuisus, külmas, tähtede sirades ja kuu paistes. Palja maaga või hangedes turnides...

Talv, millel on talve tegu ja talve nägu.....

Tere, Jõulukuu!!!

Hakkabki peale. Igapäevane päkapikususs akna küljes, hommikul peab sees olema maiustus, nudin, puuvili...

Terve sügise sai poegi ohjata päkapikumaaniaga, õppisime/kordasime luuletusi. Ootame kõik kuusetoomist ning kinkide poetamist sinna alla, jõulud veedame sedakorda papa juures maal. Plaanidki ammu tehtud. 

Jõulude ümber keerlev vaht, kommertsjura ja sontagilik camp panid mõtisklema - miks see kõik nii....eee....vaevav on?

Millal muutus jõulude otsene mõte - pimeda pööripäeva kõhttäis ja tubasoe hingetõmbeaeg ülemaailmseks kaubandustsirkuseks?

Miks on mõeldud põlisusundite traditsioonidele peale igasuguseid kristlikke seoseid (kuig tuleb tunnistada, et Ajavaimus selgitatakse päikesepoja "ristilöömist" üsna lihtsalt ja selgelt ning kõike seda samuti, mis seostub ületõsumiste jms), jõuluvanasid, kaarte, kirju, kingitusi, kuuseehteid etc, etc, etc?

Miks ja millal muutus selliseks mäsuks?

Ahha, hüva leppigem sellega mis on, ärgem nurisegem millegi üle, avaldagem mõtteid edasi ning loodame, et leebe jõuluaeg möödub tõesti endase vaatamise ning hetkelise mõtisklusega nendest, kes on, keda pole ja kes veel olemas ei ole.