Minu blogide loend

neljapäev, 31. august 2017

Rahvusvaheline blogipäev

Kõikidele blogijatele head blogipäeva.
On selgunud tõsiasi, et blogimine pole pelk veebipäevikuna loominguline eneseväljendus, vaid oma mõtteviisi selline esitamine, mis võib jätta mulje kui  häbistava ja solvava pilkamise hääletorust, võib olla kuidagi halvustav või suisa materdav (siin kohal soovitus - kui närvid vastu ei pea, siis ärge lugege, eks?)
Aga tegelt on siinsele blogimine lahe tegevus, huvitav lugemine ja mahe vahepala, kui mõttekuulid on kuklasse kinni jooksnud.
Tegelt on igasugune pila, pilge, iroonia, sardoonia, mõrkjamaiguline eneseanalüüs ja kellegi valikute üle sõnaline väljendus heaks viisiks oma mõtteid, hinge ja elu setitada, sätitada ja anda lugejatele teada, mis seis on (või pole). 
Ning rääkides päevikutest ja kirjadest - kui keegi saab mingil XXX põhjusel kusagilt vanu päevikuid või kirju enese valgusesse, siis võtta minuga ühendust, sest fännan säärast kraami ja sealt leiab alati huvitavat mõtet. 
Päevikukirjandustki on ju päris tihti kohatud - Edgar Rice Burroughs "Tarzan" algab kahe mehe jutustusena, kus üks räägib kellegi vanadelt ja kolletunud lehtedelt leitud lugu; "Anne Franki päevik", tõenäoliselt suuresti sellest tõuke saanud Rannamaa "Kadri" ja "Kasuema"; Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"; Kaverin "Kaks kaptenit" etc, etc, etc. 
Prantsuse esseist ja autobiograafiate tippspetsialist Philippe Lejeune on sõnanud: "/.../päevik on dateeritud märkmete seeria. Päeviku puhul on esmatähtis tunnusjoon see, et ta sisaldab daatumeid. Päevik võib olla salajane või avalik, ent kindlasti on selle sissekanded vähemalt osaliselt dateeritud. Kui vaadata ajaloolises perspektiivis, siis esialgu oli päevik poliitilise, majandusliku või sotsiaalse iseloomuga abivahend erinevate asjatoimetuste korrastamiseks, teatav ajaplaneerimise tehnika, ent tasapisi sai sellest kollektiivsest ja praktilisest tegevusest individuaalne ja intiimne tegevus, nagu me seda tänapäeval tunneme./.../" (Lejeune 2013: 150)
Kusjuures tahtmatult on andnud mõned virtuaalsed elemendid mõtte luua uus käsikiri, milles on erinevaid (eks)faktoreid figureerimas...
Vladimir Obrutšev kirjutas menukiks osutuva "Sannikovi maa" ajendatuna Eduard Gustav von Toll'i  tõenäoliselt 13. augustil 1886. päevikusse tehtud sissekandest: "Silmapiir on täiesti selge. Kirdes nägime selgelt nelja mäe piirjooni, mis idas lähevad üle tasaseks maaks. Sellega on Sannikovi teade täielikult kinnitatud. Järelikult on meil õigus joonistada vastavale kohale kaardil punktiirjoon ja kirjutada selle juurde: Sannikovi maa." põhjal.... 
PS: pildid veebist laenatud
PPS: keegi ärgu tundku jälle ennast millestki puudutatuna

kolmapäev, 30. august 2017

Valge

Valge on puhas värvus ja sümboliseeribki seetõttu puhtust, veatust, tõde ja süütust. Samuti on valge kerguse, lihtsuse, aususe ja lugupidamise värv. 
Kuna valge lipp on allaandmise või vaherahu sümbol, tähendab valge ka rahu.
Negatiivsetest tähendustest võib valge sümboliseerida alistumist, külmust, tühjust, surmakahvatust ja igavust (seda viimast on tihti võinud näha - selline plass ja kohutavalt tüütav)
Valge lumi, valge tuvi, valged lilleõied, valged rõivad....
Valge pulmakleit tuli kasutusele 19. sajandil, kui kuninganna Victoria selle ausse tõstis, kuid üldiselt on nii, et mitte igaühele ei sobi valge värv. 
See nõuab ilmet ja juuksevärvi, meiki kindlasti.
Me luuletajaga pulmaplaane tehes igatahes valgest kleidist ei rääkinud  - kahe lapse emale kohe kindlasti ei sünni  mängida kedagi, keda ta kahe lapse emana enam lihtsalt pole. Sama kehtib ka ühe lapse emade puhul, või noh - üldse emade puhul. Meil oli toona kõne all vist õrnlilla toon, vahest ka mõni kreemikam sinine vms, aga valge - kohe kindlasti mitte.
Kuigi ma ei eita, et valged pulmakleidid on kaunid, kuid siiski ainult juhul, kui see kleit on maitsekas ja sinna juurde käivad teatud tingimused.
Mitte plisseeritud vms... prrrr. Lihtsalt kohutav. Nagu mingist eriti labasest 60.ndate showst, kus hooraplikad blondide peade ja hiigelpikkade võltsripsemetega, uimase pilguga stripiposti ümber väänlevad või teesklevad mingit muud vahvat füüsilist tegevust. 
Ruut Tarmo tütar Liia olla enne II ms tahtnud kangesti leeri minna. Kui isa oli küsinud, et miks, vastanud tüdruk, et valget kleiti saada. Ruut ostnud tütrele lihtsalt niisama  valge kleidi, leeritama.
Aga nojah, kui arvatakse, et valge sobib, eriti plisseeritud kujul, siis miks mitte - rõivatunnetust pole kõikidele kaasa antud ning tihti topivad naised ennast jumal teab kuidas riidesse. Vahel õnnestub siiski ära petta, aga seda tõesti VAHEL, üliharva - kui horoskoop, tähtede seis ja püüdlused paremaks saada ka tegelikult töötavad...
PS: tekst on üldistav, keegi ei pea ennast puudutatuna tundma ning kätkeb endas pelgalt kirjalikku ja fiktiivset arvamust.
PPS: pildid  internetist.

teisipäev, 29. august 2017

Populatsiooni ümber asustamine

Üks väheseid ulmefilme, mida  tõesti huviga vaadanud, on "Iseseisvuspäev". Seal teemaks siis see, et mingid hiidkrevetilaadsetesse kapslitesse pugenud suuresilmsed ufod tungivad Maa atmosfääri ja inimkonda hävitades kavatsevad siinolevaid ressursse kasutada nende otsa lõppemiseni. 
Esiaegsed olid vist kunagi analoogsed - kui kõik vesi ja varud, saakloomad olid otsas, siis liiguti edasi ning asustati järgmine ala.
Tänapäeval aga on nii, et kui inimesel on ühes asunduses kõik moraalsed võimalused ammendunud - no naabrid on näiteks pannud tähele, et perekonnas vahetuvad liikmelisuse nüansid marusagedasti, käib kohal mingi kahtlane seltskond ning ümberkaudsed inimesed vaatavad kogukonnas tugevalt viltu persoonidele, kes lammutavad, siis tasub võtta kõik  lojused, mööbel ja lapseraasud ning kolida ümber teise asundusse, kus veel ei tunta moraalselt nivelleerunud mõttemaailmadega, kuid esiti näiliselt väga vahvaid tegelasi.
Külast külla, linnast linna viib ta tee...
Aga olgu kuidas on, minevikul on pikad varjud ja need tulevad varem või hiljem järele...
PS: teema on üldistav, ei maksa üldse kellelgi ennast puudutatuna tunda

esmaspäev, 28. august 2017

Trepaneeritud

Armastus võib inimesega tõelisi imesid teha - panna tiivusjalu kõndima, luuletama, kallima akna all serenaade laulma (korra on lauldud), tundide kaupa nautima teineteise keha saladusi, kumerusi, õnarusi, pehmusi, voogavusi. Ainuüksi mõte oma armastuse suurusest võib panna mägesid liigutama, sest armastus on kõige ebaloogilisem ja võimsam ning reeglitele allumatum nähtus üldse. Jätame korraks kõrvale emaarmastuse, sest see on ülim. Isaarmastus on nii ja naa. Tutvuskonnas on erinevaid nähtud ja kuuldud.
Aga mitteveresugulaste vaheline armastus kahe võrdse ning täiskasvanud inimese vahel toob endaga lisaks lambasilmsele üksteisele otsa vaatamisele juurde veel ühe nüansi, mille kohta saab öelda - ajupestud. 
Olen selle nähtuse üle mõtisklenud sellistes oludes, kus on näha, et emb-kumb on ühe või teise mõju all. Nagu hüpnotiseeritud hamster boamao juures, kui too ootab silmapilku, mil boa ta neelab.
Loomulikult ei kaasne ajupestus ainult armastusega (jep, sepa kaisutustest, häälest, lõhnast ei saanud mulle küll ja enamgi veel, väheks jäi), vaid ka teistsuguste hullustega.
On kohatud usuhulle, on kohatud peohulle, on kohatud kultuurihulle ja on kohatud tervisehulle.
Tänapäeval on lisandumas veel vaimse puhastumise hullud, kes jahuvad pidevalt seesmistest kompassidest, energia puhastamisest ning otse loomulikult sellest, kuidas olla parem inimene.
Selleks on ilmselt mitmeid mooduseid: käia tantralaagris; puhastada oma kanaleid, leida endale väega kivi, puu, maja, põõsas, jook, sipelgas, käevõru, muusika, luuletus; mediteerida, süüa öko-möko tooteid, juua ainult energeetiliselt tasakaalustatud toitu ja vett, kuulata/lugeda mingit totaalset kelbast, kuidas endale ja oma vaenlastele tuleb andestada, kuidas selle kaude saab lahti mõnest pahest vms.
Ühesõnaga meenub mulle üks kolleeg, kes luges mingit mantrana mõjunud jura nimega "Rikas isa, vaene isa" ja kuidas ta siis tulisilmselt seletas, kuidas asjad tema jaoks õige perspektiivi leidsid. Minu küsimuse peale, miks ta siis jätkuvalt haigetel pepusid pestes raha teenib, ta vastata ei osanud....
Teine osa on neid, kes loevad telegrammi(?) või telegraafi (?) ja igasuguse lugemisfiltrita leiavad, et nii peabki elu käima ja seal selgitatakse lahti elutõdesid ning vandenõusid etc. Sinna patta liigituvad ka David Icke lugejad ja need kes põnevilsilmi, -sui ja -kõrvu "Ajavaimust" hoogu lähevad. Nendes kahes viimases on segamini religioonid, mütoloogiad, ufod, usuhullud, vabamüürlased, illuminaadid, ussid ja ämblikud jne - inimesed lihtsalt ahmivad ning siis juhtubki see, mida tasub karta - analüütiline mõtlemisvõimetus.
Kusjuures kunagi olla inimesi ravitud sedasi, et neile toksiti spetsiaalse teravaservalise augustajaga otsa ette avaus (selle tegevuse üldnimetus oli trepanatsioon), mille käigus murti isiksus - kui õigesti mäletan, siis prefrontaalkorteks on ajus informatsiooni säilitamise ja töötlemise peamisi keskusi. Prefrontaalkorteksiga on seotud inimese motivatsiooni, meeleoluseisundite ja emotsioonide regulatsioon. Prefrontaalkorteksi struktuuridel põhineb inimese ettenägelikkus, abstraheerimise ja planeerimise võime. See ala omab suurt tähtsust inimese käitumise regulatsioonis. Prefrontaalkorteksi kahjustus võib põhjustada inimese kontrollimatult agressiivset käitumist või nagu ma olen aru saanud, siis üldse käitumise muutumist.
Vahel tundub, et need vaimselt puhastumishullud on saanud mingi nähtamatu paugu sinna otsaette ja ongi käitumine muutunud - mitte kooskõlas tema tegeliku olekuga, pea on täis veidrat mõtet ja ajukeemia ilmselt paigast ära - ja see on kokku ajupesu. 
Või on tegemist sektiga?

pühapäev, 27. august 2017

Valeeria e Valerka: "Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm...

...tõlkija Valeeria Villandi, helioperaatorid Herman Vahtel, Roman Sabsay, režissöör Eugen Rozenthal, toimetaja Luule Žavoronok. Teksti lugesid..."
Kes meist poleks neid nimesid kuulnud - vähemalt minu põlvkond kindlasti ja mitte vähe. Millega need seostuvad? Loomulikult multifilmidega. 
2002. aastal antud intervjuus rääkis  Luule Žavornok heldimusega olnud aegadest, missugune näitleja missuguseid hääli dubleeris ja kuidas nende töö seal oli. Valeria Villandiga töötasid nad paljusid aastaid kõrvuti ning tihti peeti neid suisa väljamõeldiseks, kuigi veerandsada multifilmi dublaaži ja mõned vene lastefilmid andsid tunnistust muust.

Olen paljusid multikaid hiljem venekeelsetena vaadanud ning tõden, et Villandi oli sõnatundlik ja osav tõlkija ning tegelikult tänane sissekanne tema auks tehtud ongi, sest täna saab ta 93-aastaseks. 
Valeeria Villandi lõpetas 1955. aastal kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Ta töötas aastatel 1947–1952 kirjandusmuuseumis, seejärel oli ajalehe Edasi kultuuriosakonna juhataja, alates 1954. aastast ajakirja Noorus kirjandusosakonna juhataja ning 1964. aastast alates kutseline kirjanik. Alates 1973. aastast töötas ta ajakirja Looming toimetuses, esialgu toimetajana ning 1982–1991 vastutava sekretärina.
Esimesed Valeeria Villandi luuletused ilmusid ajakirjanduses 1945. aastal. Ta on tõlkinud peamiselt vene ja saksa, kuid ka udmurdi ja hispaania keelest, eelkõige luulet. Ta on koostanud ja toimetanud luuleraamatuid nii täiskasvanutele kui ka lastele ning tõlkinud filmitekste, sealhulgas palju vene multifilme.
Rein Veidemann nimetas Valeeriat Loomingus töötamise ajal majalukuks, kes sisuliselt kõige eest vastutas.
Abielust Ülo Pootsiga sündis mitu last, kellest üks, tütar Viire (nüüdseks lahkunud) koostas ja toimetas ema luulekogu, mille osad luuletused on kirjutanud Valeeria veel üsna hiljuti: "/.../Tal on viimased luuletused ikkagi sinna kirjutatud pärast 90. sünnipäeva ja need pole üldse mitte kehvad. Kusjuures tema, poolpime, kirjutab ju ikka ise valgesse kladesse. Saab hakkama./.../"
Ilmasõdadevahelisel ajal sündinud kirjanike põlvkond on kokku kuivamas ning vastupidamist Valeeriale, kes selle ajajärgu esindajana veel meiega on (lisaks Heljo Männile; Ira Lemberile; Jaan Rannapile; Olivia Saarele; Helle-Iris Michelsonile; Aimee Beekmannile; Väino Ilusale; Ilmar Jaksile; Ain Kaalepile; Helvi Jürissonile - loetelu pole kindlasti suletud) 
Igatahes õnnesoovid Valeeriale ning tänud nende vahvate luuletuste (mõnes mõttes ka natuke eelmisele ajastule pühendatud) ja lahedate tõlgete eest - pole kerge jääda meelde lapsele, aga just nii see oli..
Pildid võetud veebist

laupäev, 26. august 2017

Leiud


Mingid hetked  ja asjaolud on ses mõttes  ikka markantsed, et nad annavad sulle igasse päeva juurde miljon asja, võimalust, mõtet, hetke, tunnet, teadmist ja põnevust.
Need keelekohvikud on olnud väga silmaringi arendavad, olen jõudnud tõdemuseni, et õpetamises on tõepoolest mingi müstiline maik juures ja inimesed, kellega ma tõenäoliselt poleks eales kokku puutunud, on tõsiselt rikastanud mind ja mina neid (tahaks vähemalt loota, et nendepoolsed kõrvapaid polnud pelgalt ilukõne).
Ja huvitavat leiab igas korras - olgu selleks teadmine minu jaoks täiesti võõrast kultuurist või mõni muu asjaolu.
Nagu viimaselgi korral, Lasnamäel asendustunnis. Enne kohvikuliste saabumist sirvisin harjumuspäraselt ruumi raamatuvarusid ning silma jäi üks sõnaraamat ning taas tuli sealsete lehtede vahelt põnevat kraami.
Traditsioonide kirjeldused, raamatu sisekülgedele kirjutatud ametkirjade koostamiseks näidised.
Analoogselt kirjadele (vt 29.06.2017) - päris põnev lugemine....

reede, 25. august 2017

MINU pojad 2x14

Mitte kunagi ei unusta vene aktsendiga küsimust rasedusega arvele võtmise UH-s:
"Noh, kas suguvõsas on olnd kaksik?" Segaduses peanoogutus.
"Noh, palju õnne, tuleb ka kaksik. Lootekesta vahesein puudu. Tuleb ühemunarakukaksik."
Nüüd on nad siin, 14-aastased.
Jumala ägedad ja aina ägedamaks lähevad.
Huumorisoon, silmaring, temperament ja sportlikkus. Lugemus, nägemus, kogemus. Abivalmidus.
Sõbralikkus, tegutsemistahe, terasus. Rahulikkus, vastuolulisus, lõbusus, soe süda ja mõnus olek.
Teatud osavused, teatud mitteosavused.
Õnnitlused sünnipäevaks, mu pojad - õnn on teie ema olla!!

neljapäev, 24. august 2017

Pärtlipäevaga algab sügis?

Ilm on väljas vastav, aiakask sahiseb salapäraselt, hommik hõngutab millegi sellisega, mis viitab vägagi sügisesele vaikusele, langemisele, valmistumisele talviseks perioodiks.
Üks aeg on saanud jällegi läbi, üks suvi tiksunud mälestuseks, aga - tänast pärtlipäeva 
Sügise algus, lõikus- ja külvipüha, 18. sajandil rukkiema, külviema ehk rohuema päev.
Rukkiema või rohuema päev on märkinud olulist püha, mil külv oli rangelt keelatud mitmesuguste hoiatustega vilja riknemise ja hävingu eest. Muu hulgas arvati, et see päev külvab rohu vilja sekka.
Pärtlipäevaks oli lõpetatud humalakorjamine ja Lääne-Eestis linad kitkutud.
Vana ütluse kohaselt keeras Pärtel kapsapäid. Saksamaal on kapsapeade pöörajaks Bartolomeus, meil sama nime eestindust kandev personifitseeritud Pärtel. Et kapsas oli eestlase toidulaual väga oluline toit ja hapukapsas talvel peamisi vitamiini allikaid, siis on 19. sajandi kalendritavades kapsale pööratud tähelepanu sama palju kui viljale.
Kusagilt on mulle meelde jäänud, et kapsaid hoiti talviti väljas, need külmasid siis üdini ära ja kui perenaine tahtis kapsast rooga valmistada, siis lõi ta selle kenasti pooleks. Et selline suur ja korralik kapsas siis oli olnud. 
Nojah, Lutski ju kirjutas "Kapsapea" ja see oli olnud ikka päris korralik 'mede nunnu'.
Lääne-Eestis ja saartel oli see vähemalt viimasel kolmel sajandil ka lambaniitmise päev ja viimane sokutapmise aeg. Samuti on pärtlipäev olnud üks levinumaid meevõtu alguspäevi.
Vana pärimuse kohaselt külvatakse pärtlipäeval taevast seeni, nii et selle järel algavad seenekorjamispäevad, ka pähleid võib juba korjata. Oli veel tavaks teha lammastele lehiseid.
19. sajandil ja 20. sajandi alguses peeti pidusid ja oli laadapäev, sest augustis oli võimalik juba mitmesugust aiakraami müüa.
Veel on sel päeval kosjas käidud.
Ida-Eestis oli pärtlipäevaga seotud kindel loodusnähtus - pärtliraju. Ilmaennustamine on olnud üldse oluline, sest selle päeva järgi sai ennustada kogu sügise ilmu. Pärtlipäevast algasid Eestis hallad.
Töid ja tegemisi tuli kohe kuhjas klassiruumi - kõik need ettevalmistused etc.
*Pildid veebist
**Osa teksti BERTA-lt

kolmapäev, 23. august 2017

Tähelepanuväärne

23.08 peaks rääkima MRP-st, Balti apellist, Hirvepargist ning Balti ketist. 
Kõikidel nendel on mingi aastapäev: üks 78.; siis 40.; siis 48. ja viimaks 50. aastat koletuslikust paktist. Kõik need asjad omavahel seotud ja tõsiste tagajärgedega.
Suured ja vaprad inimesed on need olnud, kes pead liiva alla peitmata julgesid tegutseda ja vastutada, aitasid kõigele kaasa.
Lisaks tunnustasid Eesti ja Läti teineteist 26 aastat tagasi  ja  Eesti Vabariigi valitsus kuulutas riigi omandiks raudtee, laevanduse ja liidutehased. Riigis keelati NLKP-meelse EKP organisatsiooni tegevus. Tallinnas võeti maha Lenini kuju.
Ühesõnaga selline ajalooliselt oluline kuupäev. Tähelepanuväärne.

teisipäev, 22. august 2017

Parima puhkuse lõpp

1980.ndate lastesaated olid tõeliselt pelutavad. "Hei, pöialpoisid!" (need elutult vastupeegelduvad silmad...); "Karu-aabits" (suured vahast pead ja ebaloomulikult forseeritud liigutused....); "Ohh, seda eeslit!" (absoluutselt kõik..) ja üks tõsiselt närvesööv oli "Kikerikii!" (see rott ja Vetevana ja need öökulli poolemeelsed silmad...siiani tulevad värinad seljale). Tegijad polnud halvad ja lood polnud halvad, aga kogu see kupatus iseenesest kokku - no ei töötanud mu jaoks.
Aga mitu päeva kumiseb "Kikerikii" algusmeloodia ja sõnad: "Algab päev, algab päev, algab päev, päiksetõusust sünnib see..." 
Tänase seisuga "algab töö, algab töö, algab töö, puhkamisest sünnib see..."
Asjakohane on kokku võtta viimased 73 päeva kui elu parim puhkus üldse.
Kõike oli üksjagu ja parajalt: uusi oskusi, uusi sõprusi, uuenenud sõprusi, mahedat seksapiili ja ajule täiuslikku jõudeaega. 

esmaspäev, 21. august 2017

Mona Lisa

6. klassi eesti keele õpikus, mis on igati vahvalt koostatud, on üks artikkel, mis räägib maalist "Mona Lisa" ning see tekst väljendab mõtet, et maal sai tuntuks vargusele, mis täna  106 aastat tagasi toimus.
Pildil on kujutatud rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo abikaasa Lisa del Giocondo. Itaalias ongi maal tuntud "La Gioconda" nime all. Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja portreedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ja mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid. 
21. augustil 1911. varastas Louvre'i töötaja Vincenzo Peruggia "Mona Lisa", olles väärarvamusel, et "Mona Lisa" oli sajandeid Itaalias olnud, kuni Napoleon selle Prantsusmaale viis. Seetõttu soovis ta maali Itaaliasse tagasi viia. 1913. aasta lõpul võttis Peruggia ühendust Leonardo sünnilinna Firenze antikvaari Alfredo Geriga ja pakkus talle "Mona Lisat" müüa. Geri kutsus Perruggia Firenzesse, veendus maali ehtsuses ja võttis politseiga ühendust. Perruggia vahistati samal päeval, 11. detsembril 1913 ja sama aasta 31. detsembril jõudis maal Louvre'isse tagasi. Teos ei olnud vahepealse kahe aasta jooksul kahjustada saanud.
Maali on rünnatud happe ja kividega, isegi suveniirtassiga - maal jäi siiski õnneks terveks.
Nüüd asub see kuulikindlas klaaskapis ning igaaastaselt käivad pilti vaatamas 6 miljonit inimest.
Minagi olen sellele maalile korra pilgu saanud heita ning ilmselt on ta igati välja teeninud oma ülemaailmse kuulsuse, kas see just universaalne on, seda ma muidugi öelda ei oska.
Igatahes otsisin üles kunagi Louvre's tehtud foto ja vaatasin ning mõtlesin nendele pintslilöökidele, kui Leonardo keskendunult värve ja oma vaimusilma kujundeid paplipuust 770mmx530mm suurusele lõuendile kandis. Mida ta tundis sellel hetkel? Millest nad Lisa del Giocondo kõnelesid? 
Miks ikkagi võttis maali lõpetamine nii kaua aega?
Ajaloo tolmust paiskub vaid vastuseta küsimusi...
Leonardo oli kahtlemata andekas autor ning tasub tänada selle eest, et temast ka 5 sajandit hiljem kõneldakse ning teda teatakse. 

pühapäev, 20. august 2017

Head taassündi, Eesti!

On kummaline tõdeda, et  olen uue riigiga ühes kasvanud ja teinud läbi sama vaeva, mida Eestigi on tundnud - kõik need valulikud protsessid, mille tulemusena peab toimuma muutus; hirm, kannustatus, uuendused, kohanemine, toimetulek, õnn ja õnnetus, paremad ja halvemad ajad, masendus, rõõm, kaotused, võidud, mustem eilne ja roosam homne.
Need ärevad päevad, kui asjad juhtusid - meist olenemata, meiega arvestamata, kuid kahtlemata sihikindlalt oma loogi(e)lise lõpuni. 
Kas ma tõesti olin tunnistajaks öölaulpidudele? Balti ketile? Taassünnile? 
Kas see meeldib mulle? 
Kas ma oleks tahtnud midagi muud?
Kas ma olen selle üle uhke? Või kurb? Või...?
Mulle meeldib mõte vabadusest, mulle meeldib, et mu pojad on 21. sajandi lapsed ja seni näinud ainult head ning rahulikku elu.
Järgmisel aastal saab täisealiseks esimene milleeniumilaste põlvkond, saab me riik sajaseks ning taassünd on tõhusa täiskasvanu parimatesse aastatesse jõudnud...
On mida oodata, on mida vaadata,  on millele mõelda...

laupäev, 19. august 2017

Öiselt Tallinnas

Hiljuti lahkunud Hans Luige bioloogide igapäevaelust rääkivas "Keelatud viljas" on üks tegelane, kelle surm ja matused käivitavad sündmusteahela, milles on võrdväärselt kaalukad minevik ja olevik ning nendest otsustest ja leidudest koosneb ilmselt ka tulevik. Raamatu autor tunneb materjali, valdab erialaterminoloogiat, joonistab huvitavaid karaktereid ning originaalseid elusid just selle usutavusega, mida alati loomingus ootan. Sündmused vallandav tegelane, Janno Matteus, oleks reaalses elus olnud tuttav, kes lisab vürtsi ja värvi su ellu, kuid on kahtlemata ka veidi tüütu. Janno helistab südaöösel, umbes kuu enne infarkti oma noorpõlvesõbrale Ardile ja kutsub tolle kahe õe juurde pidutsema. Ardi keeldub ning mõtleb: "/.../Küllap mees oli hüpleval kõnnakul ringi peale teinud tuttavaile ja tundmatuile baaridele, enne kui nende õekeste jurde ankrusse jäi. Ainult parandamatu võrukale Vedru võis sedasi pea ees elulainetesse sukelduda./.../" (Luik 1989: 69)
Eile tuli eneselgi ette elulainetesse sukeldumist ja seda seiklusterohkelt. Tuleb tõdeda, et P on ülimalt kaasatulev  ja -mõtlev ning sotsiaalne - me õhtu algas Vabaduse väljakult alguses natuke veninud, aga siis hoo sisse saanud KuKus. Pisut liiga 80.ndate muusika, väga hästi tembitud joogid ning puuritantsijalikult hööritavad noored naised; mõned puusapidised kokkupõrked lapsevanematega...
Ühel hetkel on vaja õhku (kui tore, et baarid-pubid-klubid suitsuvabad on!!) ning erakordselt soojas öös keenud melu kesklinna tänavatelt tõid huvitavaid elamusi. 
Nagu näiteks viimase kolme päeva sees naistest lahku läinud mehed, kellest ühele pidin esmaabi pakkuma ning teine, kes P-le katkematult külge löönud Elioni itimees, juttu jäi rääkima. Woodstock, mis ei hiilanud puhtusega; X-baar, mille ees ja sees oli inimesi hulgaliselt; Jaani kiriku seina ääres ühemõtteliselt kükitav mees; Musta Puudli juures ühemõtteliselt käputav mees; esiti inglise keeles kõnelenud isikud, aga seejärel selgunud, et tegemist on eestlastega, kellega tekkis dialoog eenduste baasil. 
Kitarrimängijad kõnniteel, välkariküsijad jumal teab mis baari ees.
Saksakeelsed noormehed keskpäevaselt täis Mcdonaldsis, kes olid üllatunud mu saksa keele oskusest. 
Viru tänav, avatud lillepoed, lõbusad salgad, hamburger Musumäe hämaruses, varahommikune taksosõit koju.
Öiselt Tallinna mekkinu...

reede, 18. august 2017

Vaatenurkade erisus

Meenub kuskilt loetud kurjategija psühholoogilise profiili kirjeldus. Kurjategijale olla iseloomulik see, et ta mõtleb AINULT enda vajadustele ning kannab endas sotsiopaadile omaseid jooni:
*sotsiopaat ei tunnista mingeid kirjutatud ega kirjutamata inimestevahelisi reegleid ühiskonnas, tal puudub empaatiavõime, seega ei tunne ta kunagi süümepiinu, mõtleb ainult omakasule.
*kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes; 
*tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine; 
* võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi; 
*väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi; 
*võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest; 
*märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada.
Kunagi aastaid tagasi puutusin oma kohtumedtsiini laborandi töös (esines üks põgus episood) kokku kurjategijatega, kui oli vaja analüüse võtta ja igasuguseid asju määrata (sealt ma sain ka algtõuke E-le nt kohtumeditsiini ja patoloogia residentuuri astumise soovitusteks), aga suuremat ma pättidega kokku puutunud pole.
Aga koondpilt on nendest kogunenud küll sellisena, et nad on ikka ülimalt ebameeldivad persoonid: nt kuriteo sooritamise ajal nad ilmselt isegi ei mõtle sellele, et nad hävitavad ühe sekundiga ära kellegi perekonnaliikme, lähedase, tuttava, armsama elu - peaasi, et ise enam-vähem puhtalt pääseb.
Nt juhuslik möödakäija näeb pealt röövmõrva. Kurjategija hangib kõikmõeldavate viiside kaudu ligipääsu tunnistajatele ning püüab tunnistajat kõrvaldada, hoomamata kui palju ta tegelikult selle püüde kõrval kahju juurde tekitab. 
Tegelikult isegi peened sulid on primitiivse mõtlemisega, aga neil vist ikkagi on mingi peaviga...

neljapäev, 17. august 2017

Starter

Iseenesest on ju asjadega nii, et nad saavad kusagilt alguse ning sündmused kulgevad lineaarselt ja kronoloogiliselt, mõne asja juured ulatuvad väga kaugele, kuid mitte ükski kunagisest ajast pärit tegevus/nähtus/olukord pole sedavõrd tähtsusetu, et ta ei avaldaks mõju praegusele ja tulevasele. 
Charles Kettering, Ameerikast pärit insener, leiutaja, patendeerija, ärimees, geniaalse mõistusega ja kõrgelt haritud mees, oli visionäärliku mõtlemisega ning tema üle 186 erineva patendi aitavad meid praegugi: külmuti; enneaegselt sündinud lastele mõeldud inkubaator; nelja ratta pidurid; elektriline starter.
Selle viimase patent avaldati täna, 102 aastat tagasi ning mulle tundub, et Kettering sai hakkama hea asjaga,  sest kujutaksite ette, kui peaksite ikka veel võlliga autot käima lükkama....

kolmapäev, 16. august 2017

Sangarid. Sangarid! Sangarid?

Lugu, lugu, lugu...
Üks olulisemaid võtmesõnu igasuguste kirjutamiste ja alusmaterjalide juures on just see lugu.
Ning  E(e)esti film "Sangarid", millesse ma reklaamklipi põhjal just väga skeptiliselt suhtusin, pakkus seda, mida vajasin - head vaatamist, sest töömaterjal oli tugev. Stsenaristina on Martin Algus kahtlemata tegija, kuigi  kõik tema asjad mulle ei meeldi, samas on tal täiesti äratuntav stiil ja isikupärane karakterite kirjutamine. Lisaks meenutab ta mulle veidi oma käitumiselt Hitchcocki, kes ka oma loomepaladesse kasvõi korra sisse lipsas. Kui silm ei petnud, siis Algus teotses filmis üsna lõpukaadrites morgis mingi asjapulgana. Meeldejääv autor on ta igatahes küll.
Aga...üsna vahva sissevaade nõukogude igapäevaellu (mis tundus natuke forseeritud, aga ilmselt oli see eesmärgiga veelgi tugevamate kontrastide tekitamiseks: mood, autod, sisekujundus); hästi dramatiseeritud ning koomilises võtmes põgenemine (sulgpallireketitega aerutamine nt); pärale jõudmine; esimesed kogemused - pitsa ja lahtine olek; soome naise rautamine reisitasudena; kuidas neid kui kangelasi koheldi; pidu hotellis; põgenikelaagrisse ümberasumine; taipamine, millega nad tegelikult on hakkama saanud; kohanemine vahelduvalt siis võilillejuure korjajana või muusiku või erotikan elokuvan tähti ja noh... siis see röövima hakkamine ja lõpuks - saatus/tulevik/palk. Kellel parem, kellel halvem. 
Iseenesest ma kuritegevust ei kannata ning pisut heroiseeritud pätindus hakkas vastu, aga nagu kunagi Kaugveri käsikirja "Võõra mõõga teenistuses" avaldamisele vastu olnud Glavlitt (ilmselt) tõdes 60.ndate alguses esimese vabariigi kujutamist ja vene okupatsiooni kuritegelikkuse üle sõnadega: "Aga nii see teil ju oli!", siis saab täpselt sama fraasi ka siin kasutada.
Näitlejatest rääkides - on enam kui selge, et Märt Pius on väga mitmekülgne ja seda just filminäitlejana (ning vanemas eas näeb ta ilmselt täpselt nii hea välja, kui ta filmi alguses ja lõpus oli - mees, kellele sobib vananemine)
Ka laval olen teda näinud, kuid filmides imponeerib ta mulle veelgi enam. Selline absoluutne ürgandekus, mis võimaldab suuri plaane, miimikat ja žeste teha  naturaalselt, tõepäraselt.
Karl-Andres Kalmet muutub igas rollis küpsemaks ja paremaks ning taas üks näitleja (see on vist tänapäevase näitlejakoolituse uudispärasus), kelle ilme, pilk, liigutus on nii ehe, et kahtlused on tarbetud: Einari nabimisel tahavaatepeeglisse heidetud silmavaade oli külm, kalkuleeritud, egoistlikult julm ja reeturlik. 
Üllatajaks oli aga kahtlemata oma toore rambolikkusega (selles mõttes, et tema lihased polnud steroididest täispumbatud, vaid ta oligi igal sammul mees, treenitud ja vitaalne - seetõttu ta naistele ka silma ja peale jäi ;) ) Veiko Porkaneni alguses pisut nutusena näinud, aga siis huvitavalt arenev karakterikäsitlus. 
Muidugi see keeleline pool - soome, rootsi, vene, inglise, eesti. Tõdemus - keeli tuleb osata. Ja kordan jälle - soome keel on üliäge.
Mõned võib olla sümboolsed kohad: kui mehed koos Lars-Jukka Lampisega seal kuskil üle sebra kõnnivad, siis oli see stseen otseselt Beatlesite kogumiku "Abbey Road" kaanefotolt kopeeritud.
Poisid kärutasid kollaste kummipartidega ning hiljem figureeris see part päris mitmel korral kaadris või stseenis või rekvisiidina - inglisekeelne "sitting ducks", mis tähendab ju inimese paljastatud ja kaitset olekut ohu eest - kas olid kaitsetud paadipõgenikud või olid rootslased kaitsetud paadipõgenike eest - mõlemat pidi vaadeldav.
Üldiselt aga hea ja kahtlemata originaalne film meie kultuuuripärandisse.
Tegijatele jaksu, näitlejatele eduelamusi ja vaatajatele sooje filmisoovitusi andes.

teisipäev, 15. august 2017

Woodstock

"Aquariuses" mängib David Duchovny sümbioosi oma varasematest rollidest - Mulderist ja Moodyst. Ühest on üle võetud teravmeelse  uurija ning teiselt naisteküti maneerid. Iseenesest räägib sari politseinike tööst, kelle elu ja tegemised jooksevad paralleelselt kunagise guru ja "maapealse Jeesuse" Charlie Mansoni ning tema kuritegudega, aga.. toimub tegevus seal aastatel 1967-1969 ning neid aastaid saab vaadata vabalt kui kahe kõige vastuolilisema pooluse üliägedaid kokkupõrkeid: seksrevolutsioon, droogid ja vabameelne hipilikkus versus osaliselt rassivihast, osaliselt muudest sotsiaal-poliitilistest oludest tingitud tihtipeale äärmise küünilisuseni kaldunud võimu näitamine.
Omamoodi huvitav ajastu.
Esimeseks sissejuhatuseks hipiliikumise tormakale arengule oli beat-liikumine, millega  pisut lähem kokkupuude magistriõpingute ajal reisikirjanduse kursuse raames toimus:
"Beatkirjandus tekkis 50.ndail Ameerikas protestiks väikekodanliku elulaadi vastu. Beatpoeesia mõistmiseks oli tarvis teada, kuidas elati Ameerikas sel ajal. Biitkirjanikud olid radikaalsed, trotsi täis ning loomulik osa nende elust oli narkootikumid, seks, alkohol ning pop- ja jazzmuusika. Biitpoeesiat tuli teha spontaanselt. Jack Kerouac oli kõige ehedam biitkirjanik, kes on öelnud 1958. aastal,et komponeerida tuleb metsikult, distsiplineerimatult, selgelt, kirjutades sellest, mis sisemusest pinnale kerkib, olles mida hullumeelsem seda parem." 
Tõenäoliselt poleks ükski 50.ndate loomeisik arvanud, et järgmise kümnendi lõpul toimub sündmus, mis saab ühteviisi vabameelsuse kulminatsiooniks, manifestiks ja väga paljude festivalide eelkäijaks just selliselt mahlakal moel, nagu Woodstock seda kunagi oli.
15.08-18.08 toimunud muusikaline suurpidustus leidis aset piimafarmi 2,4 ruutkilomeetri suurusel pindalal, sai omale Bethelist 69 km kaugsel olnud suuremast asula Woodstocki järgi nime; lasi esineda 33 muusikul, kellest nii mõnedki said sisse tõelise hoo ning millest kujunes üks 20. sajandi muusikaajaloo suursündmusi.
Sellest on tehtud eraldi dokmentaale, seriaale, filme, politsei-ja sõjaväega seotud filmid/seriaalid aga mainivad oma kestmise ajal vähemalt korra midagi seoses Woodstockiga.
Meilt võib kindlasti selle sündmuse kohta rääkida Olav Osolin ühte ja teist - selle mehe teadmisi muusikamaailmas (ja mitte ainult) tasub siiralt imetleda.
Esinejad andsid järgemööda ja vähemalt minu jaoks graafiku alusel oma muusikast sellise 1-2 tundi kestnud etenduse (see on vist praegu kõige õigem sõna)
Joe Cocker pidi äikese tõttu mitmeks tunniks oma esinemisesse vahe tegema; The Who ei saanud õigel ajal lavale ning neid tuli katkestama poliitilise kõnega Abbie Hoffman (hipiliikumise juht?) ja muid asju, mida kõike veel seal juhtus....
Kas ma ise oleks tahtnud seal olla?
Ilmselt küll - ikkagi üks suur ja ajalooliselt oluline nähtus.
________________________________________
*Pildid võetud veebist

esmaspäev, 14. august 2017

Värvi numbrite põhjal

Kes meist ei oleks lapsepõlves, keel suunurgast väljas, püüdnud kohusetundlikult täita numbritega täidetud lehti ning osad numbrid olid lehele erinevatesse kohtadesse laotatud ning igale nmbrile vastas mingi kindel arv. 
 "Paint by numbers" - sellised vahvad töölehed, mis on aegade jooksul arenenud ja huvitavamaks muutunud ja osaliselt ka õpetajate igapäevastes töödes kasutusel. Ja kunagi ei mõtle ju otseselt, et näed asi olemas, aga kuidas sai või tuli...
Selle süsteemi töötas välja ameeriklasest insener Max S. Klein, kelle sünnist möödub täna 102 aastat.
Iseenesest tore mõte ja lastele kahtlemata väga vahva ettevõtmine (sellega on tihti koolieelikul nii 2 tundi vaikset nahistamist sisustatud), aga osades suurtes keskustes on mitu puhku neid komplektimüüjaid ning need on pisut liiga laiatarbekaup. 
Max S Kleini tütar Jacquelyn Schiffman annetas isa surma järel kõik tema välja töötatud numbri järgi maalimise  komplektid muuseumile ning originaale saab vaadelda National Museum of American History's.
Mulle on alati istunud uued ja värsked ideed, algatused, tegemised ja nähtused, mis mõjuvad enamikele konstruktiivselt, mitte destruktiivselt, nagu seda elus tihtipeale kohata võib.
*Pildid võetud veebist

pühapäev, 13. august 2017

Käelisus

Kui R&R titad olid, arenes välja huvitav nähtus - ambidekstria. Kui tuleb kahe beebiga üksi toimetada, siis on mõlemakäelisus hea omadus. Aimasin kunagi õena, et võib olla nii, aga otseselt polnud kunagi vajalik olnud seda arendada. 
Poegade arengut jälgides  oli aga suur üllatus, kui noorem poeg hakkas asju haarama vasaku käega - seda polnud me peres varem olnud, vähemalt ma ei tea ühtegi vasakukäelist inimest lähikonnas olevat.
Iseenesest huvitav nähtus. Kirjutamine, joonistamine, saagimine, lõikamine. Mingis klassis ka heegeldamine (see oli pähkel). Kuid arvutihiir on paremas...
Kui üks tuttav arst juhtis sellele tähelepanu, siis lausus ta veel juurde ka, et identsete kaksikute puhul, kellest üks on parema- ja teine vasakukäeline, saab rääkida hilisest raku pooldumisest ja peegelpildikaksikutest.
Kusjuures kunagi osalesid nad kas eelkoolis või kuskil esimestes klassides mingil võistlusel või mängul vms, kus tuli teha täpselt samu liigutusi, mida su parter teeb. 
Lõpuks oli nende ümber ring, kus siis lõbusad pealvaatajad nägid identsete kaksikute veel ühte koomilist looduse kingitust - absoluutselt sünkroonset liikumist ja partneri tajumist. 
Siit aga ka tänase sissekande peasoov ja mõte: rahvusvahelise vasakukäelisuse päeva puhul parimad tervitused teele! 
____________________________________
PS: osad usinad hashtagijad - tänu teile ja teie uudishimulikele lugejatele (iga kord, kui ma viitan teate küll millele ;) ) on klikkide arv oluliselt suurem ja reklaamide eest tiksub väike lisa - seega suured tänud, et nii virgalt mu blogi vaatate :)


laupäev, 12. august 2017

Schrödingeri kass ja võrrand

Tuttav olukord - tuleb nt kiri, aga julgusest jääb puudu, sest kirja avamisega saab nt mingi vastuse, mida oodatud. Vastus võib olla ühteviisi hea ja ühteviisi halb. Vastus on ühel hetkel mõlemas olekus - nagu Schrödingeri mõttelise eksperimendi kass - kasti avamata ei ole võimalik teada saada, kas loom on elus või surnud. 
Kuna füüsikaga on nagu on, siis ei hakka seda siin pikalt ja laialt ümber kirjutama, mida see kvantmehhaanika valdkonda kuuluvatest uuringutest endas kätkeb. Üldiselt kvantmehaanikas kirjeldatakse füüsikalisi objekte ja nende omadusi statistiliselt. 
Mikroosakese oleku määrab tema lainefunktsioon Ψ (Ψ2 – tõenäosuse tihedus), mille argumendid on osakeste koordinaadid ja aeg. Lainefunktsioon leitakse Schrödingeri võrrandist, kvantmehaanika põhivõrrandist, mis kirjeldab süsteemi käitumist ajas ja ruumis.
Enamikke teaduspõhiseid nähtusi saab kanda üle mistahes teise eluvaldkonda ning on selgemast selgem, et sotsiaalmeedia pakub ohtralt Schrödingeri kassi laadseid võimalusi.
Nt ei ole võimalik kasvõi sedasama lugemisel olevat blogi avamata teada saada, mida siin kirjutatakse ning kuidas sellele tuleks reageerida.
Kas tuleks reageerida? Miks tuleks reageerida? Mil viisil seda tegema peaks?
Sest reaktsiooni igale lugemisele saab vaadelda samuti kui süsteemi ning selle käitumist ajas ja ruumis.
Mõnel korral on reaktsioon ootuspärane, vahel aga eriskummaline ja vahel suisa kohtlane. Seda viimast eriti sagedasti. 

reede, 11. august 2017

Julgete päralt on võit, vabadus, maailm

Njaa, teades paljutki II ms-st ning teades, et I ja II olid teineteisega tihedalt seotud, olen alati mõelnud nendele oludele, tingimustele, nendele isikutele, kellest oleme kuulnud vanematelt põlvedelt, näinud taaaselustatud sündmusi kino-või telelinal või siis lugenud vahetult osavõtnute loomeridadest.
Pole ilmselt perekonda, keda poleks I või II ms puudutanud, kuigi ma ei tea ei ema ega isa liinist kedagi, kes otseselt Vabadussõjast lahinguväljadel oleks osaline olnud. Eesti vabadus on suur asi ja hea on tõdeda, et ma olen näinud selle taassündi, aga,...aga täna 97 aastat tagasi kirjutati alla Riia rahuepingule ning lõppes Läti Vabadussõda. 
Need olid julged ja vaprad mehed, kes oma vere hinnaga vabaduse meile ja naabritele tõid. Need olid vaprad emad ja tütred ja õed ja naised,kes oma meesperel lubasid minna sõdima, teadmata, kas naaseb see kallis hing.
Need inimesed peaksid olema eeskujuks igale koolilapsele, õppurile, inimesele, isikule, kes oma väikeses ja enesekeskses mullimõttes paikneb, oma "korrastatud" maailmas üritab mitte midagi asjalikku tehes näida keegi, keda ta natukenegi pole.
Valikutel ja värinatel tuginenud hetked, hirm, valu kaaslaste kaotuse pärast ning tagasitulijate teadmine, et nüüd tuleb sirgeks taguda sõjaaegsed naelad, künda üles vaba maa, külvata vilja, korjata saaki, küpsetada leiba ja ulatada seda uutele inimpõlvedele - see on suur, suur asi.
Ei tea, kuidas toime oleks tulnud, aga suure tõenäosusega oleks tegutsenud lahinguväljal õena vms. 
Ja see paneb mõtlema, kui õnnelik on olla tegelikult ikkagi omas ajas elada.
Võidu maitse, vabaduse kõla, maailma värvid...
Ja rääkides maailma värvidest - 18 aastat tagasi toimus Euroopas täielik päikesevarjutus, mis oli ka Eestis nähtav. 
ITK taga, seal kus olid patoloogikum, sööklakatus, arhiiv ja endine töötajate maja (?), kogunes personal vaatlusele. Kas see kestis mingi 4 minutit või umbes nii..


neljapäev, 10. august 2017

Käimised Kukusse, Kukus ja Kukust

Kaks aastat tagasi suvel oli tegelikult päris valus kuulda, et KUKU pannakse kinni, omanikud vahetuvad, tuleb põhjalik ümbertöö ning ongi ühe ajastu lõpp käes.
Viimane pidu KUKUS oli tookord üsna kurb, sest noored, kes sisse sadasid, nörritusid selle üle, et üks jooma-ja peokoht vähem käia, nendele selle koha fluidum pärale ei jõudnud. 
Suur oli aga mu üllatus sellel suve alguses, kui avastasin, et KUKU on taastatud täpselt samasugusena nagu ma teda mäletasin möödunud aegadest, et seal käivad koos jätkuvalt inimesed, kellel on mingigi panus kultuurilisse valdkonda.
Kuku kiituseks on neil  toidud paremad, joogivalik hea hinnaga ning äärmiselt kodune personal, kes suhtleb klientidega mõnusalt ja vabalt. Sealse teenindaja sõnul on reedeti KUKU sama hoos kui aastaid varem ning meeleolud tõusnud hoopiski kõrgemale, kui ta oma kurbadel hetkedel oli.
See koht ei tohiks oma pikka hõngutraditsiooni kunagi kaotada ja jääma selliseks nagu ta on, sest uued põlvkonnad, kes aduvad koha atmosfääri, toovad omad toonid juurde ning põimivad need kenasti kokku minevikuga.

kolmapäev, 9. august 2017

Ahelatest vaba

Täpselt aasta tagasi, Haapsalus päeva veetes sündis sekundipealt otsus - loobuda oma suurimast vaenlasest. Täpselt aasta.
Igasuguste abivahenditeta. Käis klõps ja korras. Mingit kahetsust ega raskust polnud. Möödas, muutunud.
Ning tegelikult on see üsna ebameeldiv harjumus...
Ok, tegelt oli see õõvastav harjumus.




teisipäev, 8. august 2017

Põhiarv 8

Lembit Vaba kui õppejõud ja tema antud kirjakeele ajalugu, sõnavara ajalugu, häälikulugu ning ajalooline morfoloogia on kahtlemata  need objektid, mida iga TLU filoloogiaga, eesti filoloogiaga vähegi kokku puutunud isik meenutab nostalgilises mõttes sõnadega 'täitsa jube'. 
Ettekanded, seminaridest osavõtud, kirjalikud tööd, praktikumid, kõige kohutavam asi maailmas: vanade sõnavormide tagasi transkribeerimine (?) - vist oli nii, et missgugune oli algselt olnud mingi sõna ajalooline vorm. 
Mäletan sellest ainest sõna 'puuro', mis siis praegu tähendab 'puder' (ma loodan, et mäletan õigesti).
Mäletan tema seminaridest ühte neiut, kes tegi ettekande  piiblikonverentsidest ja keda Vaba senikaua peetis, kuni tüdruk lõpuks nutma puhkes. Lisaks lubas ta paari  kursusekaaslase kohta raporti kirjutada, sest: "Tere tulemast seminari, siin küsitakse küsimusi. Ja kui tudeng ei oska küsimusi esitada, siis pole tema koht ülikoolis."
Ühes ajaloolises morfoloogias aga käsitles ta numbrite ajalugu ning arvudega 8 ja 9 öeldu on mul praeguseni elavalt meeles.
Nimelt olla vanas kirjaviisis neid kirjutatud kah|deksan ja üh|deksan, mis siis tähendanud vastavalt kaks dekaadist ja üks dekaadist puudu (Antiik Kreekas δεκάς (/ðɛkˈɑːs/, transliteratioon=dekas  - kümme)
Iseenesest on aga kaheksa etümoloogia selline:
kaheksa : kaheksa : kaheksat 'põhiarv 8'
○lõunaeesti katessa
● liivi kō’dõks 'kaheksa'
vadja kahõsaa 'kaheksa'
soome kahdeksan 'kaheksa'
isuri kaheksan 'kaheksa'
Aunuse karjala kaheksa 'kaheksa'
lüüdi kaheksa 'kaheksa'
vepsa kahesa, kahcan 'kaheksa'
saami gávcci 'kaheksa'
ersa kavkso 'kaheksa'
mokša kafksa 'kaheksa'
mari kandaš 'kaheksa'
Läänemeresoome-volga tüvi, kujunenud
sõnaühendist, mille esimene komponent on tüvi kaks. Teist komponenti on peetud indoiraani laenuks, ← algiraani *detsa 'kümme', mille vaste on avesta dasa 'kümme'. Teise arvamuse järgi on teine komponent üks vana eitusverbi *e- ( ei) vorme. 
08.08 - tänane päev siis.
Kusjuures ei saanud ma umbes 5-aastaselt numbreid kirjutama õppides kaua pihta, kuidas seda sõlme sinna teha, sestap joonistasin alati kaks nulli üks teise otsa. 


esmaspäev, 7. august 2017

Väikekodanlus

Mingil väga kummalisel põhjusel hakkab aina enam ja enam silma väikekodanlikku mõttelaadi.
Ajalooliselt olid väikekodanlased linnarahvastiku osa, mille moodustasid käsitöölised, poodnikud, väikeettevõtjad jt. väikeomanikud. 
Tänapäeval on aga väikekodanlane oma sisu poolest alalhoidlik, kitsarinnaline, stereotüüpse mõtlemisega, oma isiklikest, hrl. ainelistest huvidest lähtuv rahvakiht. 
Ise avardaksin pisut seda mõistet. 
Väikekodanlased on tihti nt väikestest maakohtadest suuremasse asundusse kolinud noored ja mingil põhjusel just naisterahvad, kes kogu oma olekult meenutavad pisut "Metskapteni" Katrin Karisma (siis veel Jakobi) mängitud Mathildet, kes teeseldud aktsendiga ütleb: "Alfred, palun mulle veel faini!".
Sellised isikud, kes ei pea kultuurist ja ajaloost huvi, peavad minevikku (isegi kui tegemist on lähema, nt viimase 10-20 aasta taguse ajalooga) nõmedaks ning ei orienteeru kõige harilikemates sotsiaalsetes terminites (pidades nt võimalikku elatist seaduslikele järglastele almuse kerjamiseks)
Tänapäevane väikekodanlane poseerib sotsiaalmeedias küll söögikohtades, küll lilleküllastel põldudel ning postitab selle kohe kõikidesse võimalikesse meediumitesse ning arvab, et suudab teeselda midagi/kedagi, mida/keda ta tegelikult pole. 
Väikekodanlane peab oluliseks osavõttu kõikidest poppidest asjadest, käia poppidel reisidel ja teha poppe asju, sest nii on lihtsalt lahe ja vahva ning nii just peabki olema. Ta lugemus on minimaalne, kuid see-eest loeb ta poppe kirjanikke ning poppe raamatuid. Ta järgib ka poppe moetrende eriti hoolega, lisades oma rõivastusele nt kübaraid (mis tegelikult olid moes kolm või neli aastat tagasi) 
Väikekodanlasel on reeglina täpselt samasugused sõbrad/tuttavad, nad fännavad täpselt samasuguseid asju: uisutamine, taevarestoranid, massijooksud, rabamatkad. 
Ta võtab endale mahekanasid koduaeda, sest see on väga moes - omada oma kanasid...
Ta käib laulupidudel, aga mitte seetõttu, et tegemist pikaajalise ühtekuuluvuse traditsiooniga, vaid seetõttu, et teised ju käivad ka.
Vahel näib, et väikekodanlane huvitub pisutki millestki muust ning ta postitab KOHE käidud muuseumi/näituse/suurürituse instasse või twitterisse või feissi üles (erandi teen ma siinkohal reisifotodest, sest vahel on õige jagada JUST NÜÜD nähtut/kuuldut/kogetut - vahetuna)
Väikekodanlase kitsas maailm mahutab ainult tema õigust ja teadmisi, milliste tagajärgedega ta oma maailma katab, see on suvaline, aga oluline on välja näidata, kui ÕNNELIK ta on.
Ning ilmselt asi polegi näimises, vaid ta ongi õnnelik, sest mida sa hing veel tahad.  Isegi "perepilte" üles pannes on ta õnnelik. Alati naeratav, alati kaameras, alati enesekeskselt ninaesist märkamas. Vaid tema.
Väikekodanlane on saabunud, et jääda...
Sest enne tema saabumist pole ju mitte kunagi mitte midagi mitte kellegi elus toimunud/toimumas. Vaid tema teab õigeid toitumismaneere, aiahooldust, naiselikkuse saladusi...
Ning väikekodanlasel on millegi pärast arvamus, et kõik temast vanemad isikud (sh naised) on automaatselt eided
Ja tema ju ei vanane...
________________________________________
Pilt pärit filmist "Metskapten"

pühapäev, 6. august 2017

50 aastat augustiorkaanist

Aastakäigud hiljem sündinud, kuid mäletan
vanemate inimeste jutte, et küll tookord oli hirmus räsu.
Esimest korda teadvustatult kuulsin ma orkaanimälestusi tädi ja tädimehe 20. pulma-aastapäeval, kui ema ja ema õde meenutasid, kuidas elektripostid olnud pikali ja Vääna jahilossis, kus nende pulmapidu toimunud, oli kõik küünlavalgel ning muusikat tehti kellegi kitarril ja lõõtsal. Et oli jahe ilm, aga väga meeldejäänud pulmapidu.
Orkaani temaatika tuli esile kolmes Teet Kallase loos: kahes lühijutus ja "Nigulistes". Seal häirib metsapagenduses lahkuminekut põdevat Tomi laastatud mets väga: "/.../Aga tegelikult ei elanud Tom lihtsat, rahulikku ja rustikaalset elu. Ta ei tundnud ennast laastatud ja rüvetatud metsas hästi, ta närvid olid pingul./.../" (Kallas 1990: 122)
Tean, et Järve metsade männid on seetõttu viltused, et need näitavad tookord vilisenud tuulesuunda.
Reaalis töötasin koos kunagi keemikuga, kes jutustas, kuidas ta Tuljakus tegi diplomieelset praktikat ning kuidas nad vees sumpasid ja üksteisest kinni hoides liikusid - muidu polnud võimalik kuidagi olla. Olid koos õhes abiruumis istunud ja kiljunud rajuga võidu
Kusagilt olen lugenud mingit kirjeldus, kuidas üks taksojuht selle rajuga klienti vedas  teisest linnast ning kuidas klient tagaistmel lõugas, kui taksojuht kurve võttes  eest kihutas raginal langevatel puudel ja veeiilidest läbi tuiskas.
2005. aasta jaanuaris olnud torm tundus üpris võimas, kuigi polnud vist ikkagi see...
Ning augstiorkaani väärikal 50. sünnipäeval täitub mu blogil 1000. sissekanne.

laupäev, 5. august 2017

Foor, foori, foori, foorisse, fooris, foorist

"Oota"
"Ole valmis"
"Ops"
Sedasi annab meile teada valgusfoor, millel on tegelikult märksa pikem ajalugu, kui aimata oskaks. Täna tähistab elektriline valgusfoor nt 103. sünnipäeva.
5. augustil 1914 püstitati esimene elektril põhinev valgusfoor Põhja-Ameerikas Cleavelandis East 105th tänava ja Euclid Avenue nurgale. Selles kasutati vaid kahte värvi: punast ja rohelist, samuti summerit, mis hoiatas värvide vahetumise eest.
Päris esimene gaasilampidega valgusfoor püstitati aga 10. detsembril 1868 Londonis sealse parlamendihoone ette, kus see pidi kontrollima Bridge Street'i, George Street'i ja Parliament Street'i liiklust. Seegi valgusfoor kasutas vaid kahte värvi: punast ja rohelist, värve vahetas aga valgusfoori juurde määratud politseinik.
Selle lahenduse eluiga polnud aga pikk: 2. jaanuaril 1869 toimus gaasilekke tõttu plahvatus ja politseinik sai vigastada (teistel andmetel ta hukkus). 

Esimene klassikaline kolmevärviline ning nelja külge vaatav valgusfoor võeti kasutusele 1920. aastal Detroidis.
Kõige kauem oli aga sama valgusfoor ühes kohas kasutuses Ohio osariigis Ashville'is, kus sama valgusfoor töötas aastatel 1932 kuni 1982. Praegusel hetkel on auväärne ese hoiul muuseumis.
Omavahel seotud valgusfooride võrk võeti esmakordselt kasutusele 1917. aastal Salt Lake Citys (seal oli võrgus kuus foori, mille tuled vahetusid ühe lülitivajutuse järel). 
Esimene arvutiga juhitud valgusfooride võrk hakkas aga 1963. aastal tööle Torontos.

Eestis pandi esimene kolme tulega valgusfoor väidetavalt tööle 1947. aastal Tallinnas. 
Eesti linnadest pole foore minu teada Raplas, aga kindlasti kuskil veel. 
________________________________________
*Foori teave: http://www.auto24.ee/uudised/uudised.php?uid=21960
*Pildid veebist

reede, 4. august 2017

Vihmatarve

Vihma tekkeks on vaja, et paksus atmosfäärikihis maapinna lähedal ületaks temperatuur vee sulamispunkti. Planeedil Maa on vihm atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumine veetilkadeks, mis on piisavalt rasked, et kukkuda ning sageli ka maapinnale jõuda. 
Õhu küllastumiseni, mis on vajalik vihmaks, võivad viia kaks tõenäoliselt koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku. Virga ehk sajujooned on sadu, mis hakkab maa suunas langema, kuid aurustub enne maapinnale jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda. Sademed moodustuvad, kui veetilgad pilves põrkuvad omavahel või jääkristallidega. Vihmapiiskade suurus varieerub lamedatest, pannkoogilaadsetest suurtest tilkadest väikeste kerakujuliste tilkadeni.
Nii ütleb vikipeedia vihma kohta.
Lisaks on vihmal veel selline veidralt romantiseeriv efekt juures. Osades tundefilmides on enamasti  murtud südame hetk, kus naine või mees kõnnib vihmasajus ning tema sorgus olek on korreltasioonis südame veritsevate haavadega.
Või armastajad suudlevad vihmas. Ühes sarjas oli kunagi lausa nii, et peategelane naine ja tema armuke kopuleerusid esimest korda vihmases metsas, puude all, pimeduses.
Andreas Jallak Paul Kuusbergi "Vihmapiiskades" mõtiskleb voodis infarktihaigena lebades oma elu üle järele ning teosest tuleb välja moodsate aegade inimese viga - tal pole enam aega kuulata vihmasadu.
Gene Kelly hullas vees ja laulis vihmas. 
Niisiis - vihma saab võtta kui puhkajale segajat ning saab võtta kui põlluharijale kasulikku ning saab võtta kui osa loodusest, mis on olemas ning lisab väikese annuse vedelat särstu.