Paljastused

Pesuehtsa nutiajastujana skrollin ma tihti. Hommikukohvi kõrvale loen portaalides peituvat ning olen avastanud, et igapäevategevustes on mõnus klikkida artiklite juures nuppu: KUULA. 

Veidi robotlik hääl, kuid täitsa mõnusa käevabaduse annab. Mõnes mõttes vahel isegi kerge unejutt - eriti need artiklid, mis üle 20 minuti pikad. Muide - sama funktsiooni avastasin ka oma raamatufailide juures - paned peatüki läbivaatuse liideses kõnelemise peale ning leiad enamik tähevigu hoppadi üles. 

Aga skrollides ja lugedes/kuulates jäävad silma ikkagi väga miinusmärgilised nähtused ühiskonnas. Ei räägi majandus-poliitilistest aksioomidest, vaid täitsa elulistest hetkedest kellegi tühistamisel ja orjamärgi peale löömisel (kunagi nähtud filmist või koomiksist meelde jäänud asi).

Ning kirjanikuna, kes pealtnäha tühistest eluseikadest detailse tervikülevaatliku loo suudab tekitada, jäävad korduma teatud mustrid. No nagu eesti rahvusmustrid - rombikaunistused; zoomorfsed ornamendid; lillekujutised. 

Kui heita pilk mustrite salamaailma, siis võib sealt lugeda näiteks asjaolu, et nendel polnud pelgalt ilustamise eesmärk, vaid mustrites peitus ka varjatud sümboolne ehk kommunikatiivne väärtus. Tõlgendamisvõimalus sellisele seletusele on, et mustritest luuakse mingeid suhtlemisega kaasnevaid positiivseid või negatiivseid tähendusi. 

Üks mustrilooja on viimasel ajal jäänud silma oma pidevate persooni paljastustega. Vähe sellest, et isik iseennast juba aastakümneid rahva ees emotsionaalselt ja eluliselt paljaks võtab,  teeb ta seda ka teistega.  

Lihtsalt võtab kätte, saab mingi info ja keedab saadud teabes käsitletust kokku korraliku...eeee....tahaks öelda siinkohal midagi obstsöönset, kuid enam-vähem korraliku naisena ma oma kirjatükkidesse neid sõnu ei poeta. 

Ausalt öelda on tolle inimese tegevustest meedia vahendusel (ja mida siis veel päriselust kõnelda!!) tõsiselt villandumine tekkinud. 

Nüüd on järjekordselt võetud keegi ette ja pasundatakse. Korralikult. Vabandust, aga selline mentaalne koin pole õige mitte kellegi suhtes. 

Võetakse mingi analüüsimata* hetk ja tehakse lugu. Mis sest, et see on kollane ajakirjandus**, kuid see on avalikult üleval ja tekitab nii arvamusi kui hoiakuid. 

Üldjoontes ei ole kunagi arvanud, et mõned avalikku häbiposti üles pandud inimesed on ilmsüüta, kuid kohe kindlasti ei tasu neist seetõttu vormida elajalikke perverte, kes tuleb tagasivõtmatu otsusega ühiskonnast elimineerida. Kõikides olukordades on mitu osapoolt ning situatsioonis viibijaile tuleb anda neutraalne võimalus, mitte klikitarbeks kallutatud kõige laiemas mõttes arutelu. 

_______________________________

*Analüüs (osadeks lahutamine). Informatsiooni hindamine ja osadeks jaotamine, identifitseerides ja põhjendades selle motiive ja põhjuseid.

**Kollane ajakirjandus. Üldnimetus uudiste vahendamisele, mille allikad pole piisavalt usaldusväärsed või piisavad ning mille eesmärk on huvitavate pealkirjadega köita tarbijate tähelepanu, et võimalikult hästi end müüa.

Lakanud liinid

Täna saanuks 214-aastaseks Friedrich Reinhold Kreutzwald; 165-aastaseks Juhan Kunder ning 155-aastaseks Karl Eduard Sööt.

Kolm meest, kelle nimega on vähemalt korra kokku puutunud igaüks meist meile omases kultuuriruumis.

Kontrolli mõttes hakkasin üle vaatama nende suurmeetse lugusid ja kurvaks tegi - ma ei tuvastanud nende liini jätkumist.

Kreutzwaldi viimane järeltulija Alice Blumberg lahkus 1939.aastal Eestist.

Juhan Kunderi genit ja kirikuraamatuid kaedes ei märganud sissekannet laste kohta ning Karl Eduard Söödist põhjalikes käsitlustes (ning samuti geni-s) ma järeltulijaid ei näinud. 

Looming jääb, aga vereliin on katkenud. Ja seda paljude suurmeeste ja - naiset puhul: Shakespeare, Rembrandt; Robert Louis Stevenson; Jane Austen.

See on vist omamoodi tasakaaluks - kes jätab bioloogilise ja kes kreatiivse pitseri.

Inimene kui aineliste ja vaimsete väärtuste looja

Looma näib eesti keeles ühe kaunima sõnana ning igaüks meist, kes midagi loob, panustab kaunidust me ümber. 

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'

◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim

● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'

vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'

soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'

isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'

Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'

lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'

vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'

Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'

ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'

Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga

tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

Ja täna on sünniaastapäev päris mitmel loojal - olgu selleks siis heliteos, raamat, kohvik, sõna. Tegelikult suisa huvitav. 

TBC

/.../"Ahaa, või doktor Koch*?"

Kardinas pirises eksinud herilane./.../ Tom ei vastanud midagi, tõusis, astus akna alla ja hakkas herilast päästma./.../

"Tommi, Tommi, mis sa seal ometi jälle teed?" kiljatas Velda./.../

"Nõelravi, doktor Koch," ütles Tom ja laskis herilase aknast välja./.../

"Tommi...kas uks on ikka lukus....?"/.../

"Lu-lukus, doktor Koch" (Kallas 1990: 22)

Aga naljata - see päris dr. Koch, saksa arstiteadlane, üks mikrobioloogia rajajaid, Nobeli auhinna laureaat, postuleerija ning suure meditsiinilise läbimurde tegija tähistab täna 174. sünniaastapäeva.

Küll on hea, et on olnud inimesi, kes tegelikkuses ka midagi olulist on teinud. Nagu päriselt olulist. Mitte neid, kes jõulude paiku aitavad head teha, suhtelise turundusassistendi neljanda nõustajana "tööd rabavad" või alalõpmata räägivad tervislikest eluviisidest. Või müüvad õhku, energia kanalite avamisi ning annavad soovitusi positiivseks mõtlemiseks.

Kus olen kirjanduses lugenud tuberkuloosist? 

Thomas Mann "Võlumägi"; Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot"; Alexandre Dumas noorem "Kameeliadaam"; Paul Kuusberg "Vabaduse puiestee"; A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus I ja II"; Salme Ekbaum "Varjude maja"

Ning see nimekiri, mis kuulsaid TBC haigeid kajastab, on kaunis pikk...

_____________________________________

*Üliõpilane ja graafik Toomas Randmaa, kes on "Niguliste" üks neljast peategelasest, on enne Enet suhtes  röntgenoloogina töötava Veldaga, kes kannab just sobivat nime.

"Mittetundmine on lõplik"...

RAINER (René) MARIA RILKE – austria luuletaja, sündinud 4.12.1875 Prahas, surnud 29.12.1926 Muzot' lossis Šveitsis. 

Tegu oli tõelise keskeurooplasega, kes valdas niii saksa, tšehhi, vene, prantsuse, itaalia kui taani keelt; lisaks emakeelele kirjutas ka tšehhi, vene ja prantsuse keeles, ja tõlkis kõigist eelmainit keeltest. 

Rilke on avaldanud muuhulgas luulekogud "Piltide raamat" (Das Buch der Bilder, 1902),"Tunniraamat" (Das Stunden-Buch, 1905), "Uued luuletused" (Neue Gedichte, kahes osas 1907/1908), "Duino eleegiad" (Duineser Elegien, 1923), "Sonetid Orpheusele" (Sonnette an Orpheus, 1923). 

(https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&n=8&t=183)

Muuseas sai Renést Rainer, kuna Lou Andreas-Salomé, vene päritolu saksa intellektuaal, kirjanik ja psühhoanalüütik, kellega noorel poeedil oli kirglik ja võrdlemisi hukatuslik suhe, hakkas teda selliselt hüüdma.

Alver 111

Ka kõige luuleakaugem inimene teab, kes on Betti Alver ning tema "Tulipunast vihmavarju" on ilmselt koolipingis kuulnud ka kõige suurema loodripolgu hädisem sõdurpoiss. 

Kui eesti naisluuletajaid kuidagi reastada, siis kronoloogiliselt kiirgas ja säras esimesena muidugi Koidula, seejärel Anna Haava, siis Marie Under, seejärel Betti Alver, hiljem ilmselt Vaarandi, siis Viivi Luik, Doris Kareva, kaasaegsematest Kristiina Ehin ja Eda Ahi

 - need vast on meie luulekee parimad pärlid.

Aga Alveriga juhtus, et keldrikorterist pärast 10-aastast elamist ja lõppeks välja kolimist, sai ta enesele pesa Koidula tänavale, sellesse korterisse, kus elas kunagi Anna Haava...

Sageli olen mõelnud, et miks tal polnud järeltulijaid ning ma mingil põhjusel arvan, et selle teadmise võti on nii mõneski kaotusega seotud luulereas ja tõenäoliselt ka tõigas, miks katkesid õpingud, aga kes seda ikka täpselt öelda oskab.

Igatahes pole ta kadunud ajaruumi lõppematusesse, vaid keerleb oma sõnaga meie igapäevases rütmis kenasti kaasa.

_______________________________________

*pildid internetist

**luuletus samuti 

Astrid, Lindgren Astrid

Astrid Anna Emilia Lindgren  oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.

2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.

Iseenesest on Lindgren kindlasti epohhiloonud autor ja ilmselt ka maailma üks tuntumaid lastekirjanikke olnud.

Noore tüdrukuna sünnitada kodukoha lähedale lakka maandunud lendurile poeg (vähemalt varasemates raamatutes, sh 7. klassi kirjandusõpikus oli kirjas taoline versioon, alles aastaid hiljem, 5 aastat pärast Astridi surma tuli tegelik versioon ilmsiks), kes esialgu kasvas
kasuperes. Tõenäoliselt see oli üks neid sisemisi lastest kirjutamise vallandajaid - vähemalt  minu arvates - lunastada näiliseltki süükoorem poja ees. 

Kas ta kirjutas hästi? Ladusalt ja kreatiivselt kohe kindlasti, selles ma ei kahtle, aga kuidas ma tema loodud Pipit lapsest saati pole sallinud....

Ja järgmisena see Karlsson...

Head ja huvitavad karakterid olid "Vendades Lõvisüdametes" ning "Blomkvisti"-triloogias; "Ronjas". Hea oli "Bullerby lapsed" (analoogselt eessõnas öeldule on ka minu vanaema-vanaisa Mangu taluga - nüüd on see koht olemas ainult minu mälestustes).

Aga see üksildase ja pisut tõrjutud lapse kuvand kõlises peaaegu igas tema teoses. Mingi seletamatu nukrus, mis paneb kurku nöörima - eriti Karl ja Joonatan oma eludega.

Loomulikult oli ta suurepärane inimene ja naine, ema ja vanaema, kuid kindlasti oli temas see peidetud eraklik kiht, mis väljapoole enesekindlast isikust peaaegu alati teistele märkamatuks jääb. 

Pika ja põneva elu elasid, Astrid, tänan sind huvitavate lugude eest (va Pipi, sest tedretäpilisena - tead, see polnud hea hüüdnimi...)

Masing, Õ, keeleteadlane Kingisepp

Mõne päeva eest oli sünniaastapäev Masingul, keda haritud eestlane teab eelkõige 'õ' tähe leiutajana.

Tegelikult küll Õ kirjamärgi kujundajana.

201 aasta tagutest asjadest rääkis erakordselt huvitavalt aga tänane sünnipäevalaps, keeleteadlane   Valve-Liivi Kingisepp:

"Varsti 500-aastaseks saava eestikeelse kirjasõna rajajad olid peamiselt sakslased, kes kasutasid nii vaimulikes tekstides kui ka sõnastikes eesti õ-hääliku ülestähendamiseks oma alfabeedi märke: o-d, ö-d võie-d (nt oppep ’õpib’, öchto ’õhtu’, keik ’kõik’), sest saksa keeles puudub õ-häälik, samuti vastav täht.

Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei leppinud olukorraga, kus „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljalkünnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutab ta, et eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’,könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’. Ja Masing asub sobivat tähemärki välja mõtlema, seda kujundama, senist kirjaviisi parandama. Millistel eeldustel?

XVIII sajandi Saksamaal hariduse saanud O. W. Masingu eestiharrastuse aluseks oli valgustuslik-ratsionaalne veendumus, et talupojale on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, kusjuures lähtuda tuleb rahva enda mõttemaailmast ja keelest. Varasemaid eesti keele õpetusi arvustades leiab ta, et „mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat“, s.o keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles. Eestlastel oli tema arvates vaja ühist põhjaeestimurdelist kirjakeelt. Eesti keel on tema meelest ka raske õppida, õige keele omandamine võtab aega. Oma kogemustest kirjutas ta enesekriitiliselt sõber Johann Heinrich Rosenplänterile, ajakirja „Beiträge …“ väljaandjale: „Varsti saab sellest 30 aastat, kui vägagi tähele­panelikult olen püüdnud keelt ära õppida – ja, Jumal! kui tihti leian oma kõige sügavamaks alanduseks, et olen selles ikka veel käpard“/.../

Raamatus „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ avaldatud ettepaneku tegemisel toetus O. W. Masing vene keelele, kus õ-häälik ja märk on olemas. Kuidas jõudis ta aga tänapäevase õ märgini? Tal polnud kohe tabavat mõtet, missugune võiks õ-hääliku märk välja näha. Oma heitlikke seisukohti läkitab ta kirjades Rosenplänterile: „Mis alfabeedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd, pärast asja hästi läbimõtlemist, ainult järgmisi vältimatuiks, ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast“ (5. II 1817). Pakutud märgid on  või  või ǒ või ó. Kirja lõpus: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused“. 30. XI 1817 saadetud kirjas pakub Masing õ tarvis kaht abimärki: üheks on ja teiseks akuudimärk , mis mõeldud „raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks. Kui lisada sellele õ-le i – õi –, siis saadakse venelaste ы. Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine.“(http://kultuur.err.ee/313760/valve-liivi-kingisepp-kuidas-tuli-o-taht-eesti-kirjakeelde)

Õnnesoovid naisele, kelle panus on meie keele uurimise, hoidmise ja säilitamise osas ikka väga suur ja võimas. 

________________________________________

*Pildid internetist

Heiti Talvikule pühendatult

Kirjandusteadlane ei peaks minus olema mitte sekunditki uinunud olekus. Olemasolevaid teadmisi tuleb pidevalt ristolmelda teiste distsipliinidega ning ühe ülesandena leian, et raputan ka minevikult tolmu - seni kuni elan mina, tuletan meelde neid, kes ammugi põrmustunud, kuid kelle vaimuvili ikka meie ees laual lebaskleb.

Heiti Talvik elas vähe, aga luuletas palju.  

Ning tegin tema loomingust ühe valiku, mis sobib kuidagi väga mitmeti:

 Blasfeemiline ballaad

    Pastiche à la Villon.

    Nikolai Triigile pühendet.

    Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,

    su kitsas redel viipab otse taeva!

    Et kiita kõigile sind pillitorust,

    mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.

    Puupakust porsunust sind voolind höövel,

    paraadiks võikaks valmistand sind peitel.

    Nüüd uniselt su konksus ripub röövel

    või metsakratt, kel karukriimud reitel.

    

    Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,

    kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,

    kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,

    kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.

    Või vagabund, kel kuski polnud kodu,

    murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,

    röövmõrtsukate karm ja sünge rodu - 

    kõik vendadena kohtund on kaagis.

    

    Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,

    morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,

    kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,

    või näljarott, kes näppas tüki leiba, - 

    kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,

    kel hoorad ulaelu õpetanud,

    kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest,

    on oma päevad võllas lõpetand.

    

    Saade:

    Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,

    neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.

    Ah, enne saabumist Jeruusalemma

    neil tuleb kesta piinlikem dilemma,

    sest kuna kõrisid neil nöörib ling,

    peab tagakaudu lahkuma neist hing.

    1930

Reformatsioonist möödunud 182 625 päeva

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus, oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Legendi kohaselt naelutas täna, 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517, Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 teesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri). 

Nii räägib meile vikipeedia.

"Kes 20. aastateks pole ilus, 30. tugev, 40. tark ja 50. rikas, see jätku lootus, et need asjad juhtuvad"

Nii olla Martin öelnud.

Kuid mäletan dotsent Villandi loengutest, et tänu Lutheri entusiastlikele mõtetele ja tegudele hakkas meil siin arenema omakeelne kirjandus, saime parema usu ning üldse...Lutherist oli kõvasti kasu.

Aarne auks langetatud päi....

Lai rollihaare, mis ulatus kunstitudengist Mark Twainini; õppejõust ja professorist taluperemeheni; hääl, mis luges peale dokumentaali ja Sammalhabet; luuletust või metsikuvõitu mõõkhammastiigrit "Jääajas".

Arst, joodik, vallatöötaja, rehepapp, Maurus, Eugene O'Neill; Karl Eduard Sööt; arst-poeet, peremees, kaubalaeva kapten; pastor....

Ega ta ilmaaegu polnud üks enimmänginud näitlejaid üldse. 

Aarne, ma puutusin sinuga kokku elus ainult üksikud korrad, sinu tasakaalukus, viisakus ja huumorimeel olid hämmastavad ning sa olid SUUR ISIKSUS, VÕIMAS  NÄITLEJA, MASTAAPNE INIMENE.

Sinu kingi oleks keeruline täita, sest sinu hääl ja osavus mängida - sa oled/olid ainukordne.

Metsakalmistu pidavat asendatavaid täis olema. Nii see pole. On inimesi, kes jäävad asendamatuks.

Mõtetesse, südametesse ja mälestustesse oma loomingu, oma tegevuste, oma õpilaste, oma perekonna ja lähedaste kaude.

Sa näed nüüd seal Ei KUSKIMAAL kõiki neid kolleege ja lavapartnereid ja isikuid, kellega oma pikal ja loodetavasti mõnusal eluteel kokku puutusid. 

Vivien Leigh surma korral ei süttinud sellel päeval Old Vicis tuled, kas täna teatrites tuled süüdatakse?

Jää hüvasti, üks mu sõber....
"Talvine õhtu" Villem Grünthal-Ridala

Siuru esmakordselt ja avalikult

Sada aastat tagasi esines Siuru esmakordselt avalikult. Tallinnas. Estonia saalis.

Isekeskis mõeldes - nad olid tõesti hämmastavalt moodsad ja kaasaegsed, boheemlaslikud, kirglikud oma tegemistes ja tundeelamustes. 

Kuigi ilmselgelt elitaarsete kunstiinimestena (kuidas õnnestus meestel va Semper pääseda sõjalise kutsealuse staatusest?) oli neil maailmas valitseva poliitilise olukorra taustal võimalus meeliskleda loomingus ja tegeleda omaenese tundemaailmaga, on nad jätnud jälgi kõik koos ja eraldi - Gailit, Adson, Under, Tuglas, Visnapuu,  Semper, hiljem Alle ja Barbarus. 

Tõmban mõneti paralleele Euroopaga - kui Zürichis 1916 alustatud dadaistlik suundumus oli reaktsiooniks ilmasõja hulluse vastu, siis võiks ka Siuru olemasolu ja tekkimist seostada mõneti just sellega, et keset häda ja risti ja viletsust oleks ometigi üks vaiksem ja tasesem pinnas, kus tundetormidele valla lasta.

Eile kõndisin Siuru majast mööda, mõtlesin kõige selle peale, mis võis saja aasta eest neis akendes toimuda, missuguseid mõtteid nad võisid mõelda ja...kuradima kahju, et "Printsess, paaž ja Feliks" valitud filmiks ei osutunud...

Ning ma mõistan ka, miks Marie ja Friedeberdi suhtest suhet sellisel viisil ei saanud, miks Under otustas lõpuks ikkagi Adsoni kõrval vanaks saada ja miks Tuglas Eloga oma eluteed sidus (kahtlemata oli tegemist särava naisega ning teda võib nüüd julgelt iseseisvalt kirjanikuks pidada - tema päevikud on kõnekad, kujundlikud, kirjanduslikud, informatiivsed) - kumbki poleks suutnud loobuda Suure Sära nimetusest, sest kahtlemata on ühe luulelaad ja teise novellitsemine nüüdiskirjandust mõjutanud viisil, millest toona ainult unistada osati.

Ning saja aasta eest vakatasid hääled, kui kuulati.. aga mil viisil see esinemine toimus...?

"/.../Vägivald armastab vabadust

tahab ta võita ja vallutada. Vägivald igatseb vabadust 

enda naljale kallutada. /.../" Haa, kes meist ei teaks, eksole? Aga ometigi on ka vägivallatusega võimalik asju ajada.  Mõelda vaid kõikide nende kordade peale, kui ajalugu on endasse kirjutanud inimsusevastasust. Loomade vastasust; õiguste vastasust..

Oli inimesi, kelle põhiideoloogia seisnes just vägivallatuses ja tema sünniaastapäeva auks seda tähistataksegi - Mohandas Karamchand Gandhi.

Head vägivallatuse päeva.

Miguel, de Cervantes Miguel

Kes meist ei teaks pisut hullunud aadlimeest, kes rüütlilugudest soojana asub tuuleveskitega võitlema..

Ja täna on tema loojal, sobivalt mihklipäevase nimega Miguel de Cervantese, täisnimega Don Miguel de Cervantes Saavedra 470. sünniaastapäev.

Kahtlemata on ta suur kirjanik, kes elas seiklusterohket ja rahutuvõitu elu.

Vaeseks jäänud aadlipere järeltulijana, kes pidevalt kolides (isa oli arst, kes püüdis sedasi endale ja perele leiba teenida), puutus ta kokku humanistlike ideedega ning tema põhimõtted õppimise ja sallivuse osas olid väga olulised.

Kahekümnendate eluaastate alguses võttis noormees sõdurina osa Lepanto merelahingutest. 

Kas võiks arvata, et sellega seiklused piirdusid? Kahtlemata mitte - ta oli Alžeerias piraatide käes vangis. Õigemini suisa viis aastat orjaks, kuni perekond kogus kokku raha tema vabaks ostmisel.

Kõik need asjad kokku tekitasid aga meeletult suuri majanduslikke raskusi ning Miguel pidi tegema juhutöid.

Ta sai muuhulgas endale kaela süüdistuse pettuses ning pidi taas vangis olema. Seal aga...

Nüüdisaegsed teadlased nimetavad vanglas sündinud ideest kirjutatud raamatut maailma esimeseks romaaniks.

Muuseas ainukeseks raamatuks, mille olen lugedes lennutanud vastu seina - no ei saa mina aru hullumeelsuse võludest. 

Aga see ei tähenda, et Cervantes poleks olnud vahva kirjameister.

Igatahes - sind teatakse ja loetakse nüüdki: on suisa olemas Hispaania kirjandusauhind - Miguel de Cervantese auhind (hispaania keeles Premio de Literatura en Lengua Castellana Miguel de Cervantes)  

Auhinna asutas Hispaania kultuuriministeerium 1976. aastal. Auhind antakse elutöö eest hispaania keeles kirjutavale kirjanikule. Auhinna suurus on 125 000 eurot. 

Auhinna on saanud nt Jorge Luis Borges; Francisco Ayala; Ana María Matute.
Sedasi

Agatha, Christie Agatha

Kuidas ma teda kadestan!!! Milline õige aeg alustada kirjanikuteed, milline tabamine naelapea pihta, põnev elu,  kaks korda leitud armastus, huvitavad reisid ja milline aju....

Aga temast:

*Agatha Mary Clarissa Christie (neiupõlvenimi Miller; 15. 09 1890 Torquay– 12. 01.1976 Wallingford). Sai  tuntuks kriminaalromaanidega.

*Abiellus kaks korda – esimene abikaasa sõjaväelendur Archibald Christie, kellega sündis ka ainus laps Rosalind.

*Teine abikaasa oli arheoloog Maxwell Mallowan, kes oli naisest kümme aastat noorem. 

*Nad kohtusid Bagdadis arheoloogilistel väljakaevamistel ning olid 46 aastat abielus. 

*Reisidest innustudes kirjutas ta mitmeid romaane, mis seotud arheoloogiaga.

*Alustas kirjutamist 1916.aastal, pärast juhuslikult sõlmitud kihlvedu (polevat võimalik kirjutada sellist kriminulli, kus mõrvar selgub alles viimasel lehel). „Saladuslik juhtum Stylesis", seal astuvad üles Hercule Poirot, Arthur Hastings ja inspektor Japp.

*Ta kirjutas 77 kriminaalromaani, ligi 100 lühijuttu ja 20 näidendit.

*Tema kuulsaim näidend on "Hiirelõks", mid on Londoni West End teatris  mängitud alates 1952. aastast tänapäevani rohkem kui 24 000 korda. See on ühe näidendi samas teatris esitamise kordade arvu maailmarekord.

*Guinnessi rekordite raamatu järgi on Christie maailma enim müüdud romaanikirjanik ja koos William Shakespeare'iga maailma enim müüdud kirjanik.

*Tema teostest on tehtud filme, näidendeid, seriaale, lauamänge.

*Internetiajastul lisandusid arvutimängud, mille puhul saadavad autoriõigused on teinud tema järeltulijad märkimisväärselt rikasteks inimesteks.

*Nooruses töötas I maailmasõja ajal Punase Risti haiglas, kus lisaks õena töötamisele oli ka apteekri abiliseks. Seetõttu tundis erakordselt hästi ravimeid ja ravimite koostoimeid. 

*Romaanides esineb statistiliselt kõige enam mürgitamisega seotud mõrvu (arseen, strühniin, tsüaniid, bromiid, digitaalis, kübaravärv – süstina, tabletina, toidu sees, puhkpüssiga jms).

*1926. aastal, pärast seda kui esimene abikaasa oli palunud lahutust, lavastas kirjanik enda kadumise . Kogu avalikkus otsis teda ning kirjanik leiti alles 10 päeva hiljem ühest tillukesest hotellist, kuhu ta oli registreerunud valenimega. Ta väitis, et ei mäleta kadumisest midagi.

*Kirjanik suri 12. jaanuaril 1976 Wallingfordis.

*Tema kodumaja Greenway House'i sisustuse ja ümbruse kirjeldused on kirjanik pistnud juurde teostele "Viis väikest põrsast"; "Haripunkti poole" ning "Surnud mehe temp".

*Selles majas filmiti "Hercule Poirot" kõige viimane episood (mitte kronoloogiline Poiroti elus, vaid sarja üleüldse viimane episood - austusavaldusena Agathale)

Kuid täna saanuks 763 aasta vanuseks maadeavastaja Marco Polo; indiaaniromaani "Nahksukajutud" looja James Fenimore Cooper 228-aastaseks ning "Ropsi" autor ja motoriseeritud sae "Družba" leiutusmeeskonnas töötanud Boris Kabur 100-aastaseks.
Pildid veebist, teave Agatha kohta samuti

Finessid

Pealiskirjas peituvad peened põhisõnad (?). Tegelt on asi oluliselt lihtsam. Märgata enda ümber lisaks inimestele ka selliseid nähtusi, mis kannavad endas hoonete külge kuuluvate osiste huvitavat minevikku. Sorteerides/komplekteerides/organiseerides märkasin teatud seaduspärasusega korduvaid fotomotiive, mis rändajaliku pealetükkivusega jälle ja jälle silme ette maandusid.

Puidust maja välja ulatuv terrass, kivihoone bareljeefidest katuse nurgaalune  - ei teagi, kuidas neid arhitektuurilisi hetki kutsuda võiks...

Kindlasti saaks tänane sünnipäevalaps, kuulus arhitekt Renzo Piano minu saamatute sõnade üle kõvasti naerda. 

Tema loomepärandisse kuuluvad mitmedki tuntud

hooned üle terve ilma: Pompidou keskus Pariisis (olen käinud); NEMO Teadusmuuseum Amsterdamis (ei teadnud tänaseni selle olemasolust midagi); Kalifornia Teaduste Akadeemia hoone Ameerikas (vt eelmisi sulge); Botini Kunstikeskus Hispaanias (vt eelmisi sulge); Stavros Niarchose nimeline Kultuurikeskus Ateenas (vt eelmisi sulge)

Aga mina ei ole ju arhitekt ja ei valda selle nüansirohke ja teadmistenõudliku eriala spetsiifilist keelt. Kuigi see tundub äärmiselt põnev  olevat.

Kersti Merilaas on kirjutanud luuletuses "Hingepuu": "/.../Ausad härrad arhitektid, tühistage need projektid, sest et hirmus on, kui hukkub igihaljas hingepuu./.../"

Kelle jaoks on ja kelle jaoks mitte

Eilses sissekandes mainitud "Enne ussimaarjapäeva" autori tuvastasin päeva jooksul - Uno Laht. Ajendatuna tekkis tarvidus võtta enesele lugemiseks umbes 5 erinevat luulekogu, neid lehitseda ja püüd leida soovitud luuletus. 

Kas see oli seal? Loogish, et mitte. Üheski võetud kogus ei ole seda luuletust sees.

Lisaks jäi näppu ka Ilmi Kolla biograadilise sissejuhatusega kogumik "Kõik mu laulud". 

Veider, et Ilmi Kolla nime teadsin ma juba kusagil esimestes klassides ning olin kursis osaliselt tema luuletustega. Isegi ei tea miks. Aga Ilmi loomet lapates leidsin ühe dateeritud luuletuse - 21.10.1954 - mu ema sündimise päeval. Et veider mõelda, kui mu ema Kallastel sündis, siis kuskil teises Eesti otsas kirjutas Kolla luuletuses "Õhtud raamatuga" sedasi:

"Sügistuultel nüüd on lusti laialt; õhtust hommikuni nende trall; kestab pimedas ning märjas aias; õunapuudes meie akna all. Väljas mängida ei meeldi enam, vihmasajudki on tugevad. Nüüd on palju haaravam ja kenam, õhtul laua ümber lugeda. Kõik on õpitud, mis homseks vaja, õega kordasime laulu uut. Korras portfell ootab tooli najal, uue koolipäeva hommikut.

Nüüd meid raamat enesega kisub, õde vaikselt luuletusi loeb, aga minul oma jutu sisust hakkab kordamisi külm ja soe. Ohh, kui ratsutaks Kortšagin siia ergul tulijalgsel hobusel et meid tulle, võittlusesse viia, otse võidule ja  ja kõige eel./.../ Väljas vihma loobib muutlik raju, hullab raagund õunapuude seas. Meie juures sügiski on hajund, Meil on raamatuga väga hea." 

                                                                              21. oktoober 1954.

Kusjuures peatuses trammi oodates ja luulekogu lehitsedes, kui põlvedel sirgus kokku 8 teosest koosnev rõuk (ma ei teagi, raamatud saavad rõgus olla), tegi üks nutiseadmega piiga must pilti - ilmselt on raamatut lugev inimene juba ebatavaline ning kuskil sotsiaalmeedias näeb siis haruldast võimalust lugevast inimesest 21. sajandi linnakultuuris.

Hääl, milline hääl - Mikk Mikiver

Korra oma elus olen armunud pelgalt mehe häälde. Mees ise oli ka loomulikult kihvt, aga tema hääl võttis sõna tõsises mõttes põlvist nõrgaks. Sama on sepaga - iga kord, kui tema häält kuulen, käib põlvist nõks läbi.

Üldse on häälematerjal meesinimesel üpris oluline markeerimisvahend - hääle jõulisus annab aimu inimese iseloomust. Kokutav ja mitte kunagi mitte mingit vastust mitteandev pudikeelne sosin on mõttetu.

Õnneks on Eestis mehi, kes lummavad oma kõladega. Näitlejate hulgas eriti. 

Ma ei mäleta, et oleksin Mikk Mikiveri laval näinud, kuid kahtlemata olen teda näinud filmides (Hinckus "Hukkunud alpinisti hotellis": "Ja ka mina nägin mind koridoris. Mina sidusin mind kinni..."); seriaalides (Wikmann "Wikmani poistes": "Meid eestlasi on niivõrd vähe, et iga eestlase siht või vähemalt Wikmani poisi siht peab olema surematus") ja reklaamides (Kulda Katrina: "Paus viisteist minutit") ning järjejuttudes kuulanud ja.... see on lihtsalt imeline, missuguse häälega teda õnnistati -  sisselugemisel on see lihtsalt vapustav.

Täna saanuks ta 80. aastaseks. Oleks võinud rohkem elada, aga igale antakse, palju antakse. Õnneks säilis temast palju, väga palju...

Muuseas - seni, kuni ma hingan ja elan ja mul on mälu, siis minu õpetatavatele jõuavad mitmed mineviku asjad nendest, keda enam pole.
Ta oli kahtlemata suur näitleja, suur lavastaja, suur isiksus. Igatahes - Mikk, kus sa ka ei oleks - sind mäletatakse ja mälestatakse.

Valeeria e Valerka: "Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm...

...tõlkija Valeeria Villandi, helioperaatorid Herman Vahtel, Roman Sabsay, režissöör Eugen Rozenthal, toimetaja Luule Žavoronok. Teksti lugesid..."

Kes meist poleks neid nimesid kuulnud - vähemalt minu põlvkond kindlasti ja mitte vähe. Millega need seostuvad? Loomulikult multifilmidega. 

2002. aastal antud intervjuus rääkis  Luule Žavornok heldimusega olnud aegadest, missugune näitleja missuguseid hääli dubleeris ja kuidas nende töö seal oli. Valeria Villandiga töötasid nad paljusid aastaid kõrvuti ning tihti peeti neid suisa väljamõeldiseks, kuigi veerandsada multifilmi dublaaži ja mõned vene lastefilmid andsid tunnistust muust.

Olen paljusid multikaid hiljem venekeelsetena vaadanud ning tõden, et Villandi oli sõnatundlik ja osav tõlkija ning tegelikult tänane sissekanne tema auks tehtud ongi, sest täna saab ta 93-aastaseks. 

Valeeria Villandi lõpetas 1955. aastal kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Ta töötas aastatel 1947–1952 kirjandusmuuseumis, seejärel oli ajalehe Edasi kultuuriosakonna juhataja, alates 1954. aastast ajakirja Noorus kirjandusosakonna juhataja ning 1964. aastast alates kutseline kirjanik. Alates 1973. aastast töötas ta ajakirja Looming toimetuses, esialgu toimetajana ning 1982–1991 vastutava sekretärina.

Esimesed Valeeria Villandi luuletused ilmusid ajakirjanduses 1945. aastal. Ta on tõlkinud peamiselt vene ja saksa, kuid ka udmurdi ja hispaania keelest, eelkõige luulet. Ta on koostanud ja toimetanud luuleraamatuid nii täiskasvanutele kui ka lastele ning tõlkinud filmitekste, sealhulgas palju vene multifilme.

Rein Veidemann nimetas Valeeriat Loomingus töötamise ajal majalukuks, kes sisuliselt kõige eest vastutas.

Abielust Ülo Pootsiga sündis mitu last, kellest üks, tütar Viire (nüüdseks lahkunud) koostas ja toimetas ema luulekogu, mille osad luuletused on kirjutanud Valeeria veel üsna hiljuti: "/.../Tal on viimased luuletused ikkagi sinna kirjutatud pärast 90. sünnipäeva ja need pole üldse mitte kehvad. Kusjuures tema, poolpime, kirjutab ju ikka ise valgesse kladesse. Saab hakkama./.../"

Ilmasõdadevahelisel ajal sündinud kirjanike põlvkond on kokku kuivamas ning vastupidamist Valeeriale, kes selle ajajärgu esindajana veel meiega on (lisaks Heljo Männile; Ira Lemberile; Jaan Rannapile; Olivia Saarele; Helle-Iris Michelsonile; Aimee Beekmannile; Väino Ilusale; Ilmar Jaksile; Ain Kaalepile; Helvi Jürissonile - loetelu pole kindlasti suletud) 

Igatahes õnnesoovid Valeeriale ning tänud nende vahvate luuletuste (mõnes mõttes ka natuke eelmisele ajastule pühendatud) ja lahedate tõlgete eest - pole kerge jääda meelde lapsele, aga just nii see oli..

Pildid võetud veebist

Mona Lisa

6. klassi eesti keele õpikus, mis on igati vahvalt koostatud, on üks artikkel, mis räägib maalist "Mona Lisa" ning see tekst väljendab mõtet, et maal sai tuntuks vargusele, mis täna  106 aastat tagasi toimus.

Pildil on kujutatud rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo abikaasa Lisa del Giocondo. Itaalias ongi maal tuntud "La Gioconda" nime all. Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja portreedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ja mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid. 

21. augustil 1911. varastas Louvre'i töötaja Vincenzo Peruggia "Mona Lisa", olles väärarvamusel, et "Mona Lisa" oli sajandeid Itaalias olnud, kuni Napoleon selle Prantsusmaale viis. Seetõttu soovis ta maali Itaaliasse tagasi viia. 1913. aasta lõpul võttis Peruggia ühendust Leonardo sünnilinna Firenze antikvaari Alfredo Geriga ja pakkus talle "Mona Lisat" müüa. Geri kutsus Perruggia Firenzesse, veendus maali ehtsuses ja võttis politseiga ühendust. Perruggia vahistati samal päeval, 11. detsembril 1913 ja sama aasta 31. detsembril jõudis maal Louvre'isse tagasi. Teos ei olnud vahepealse kahe aasta jooksul kahjustada saanud.

Maali on rünnatud happe ja kividega, isegi suveniirtassiga - maal jäi siiski õnneks terveks.

Nüüd asub see kuulikindlas klaaskapis ning igaaastaselt käivad pilti vaatamas 6 miljonit inimest.

Minagi olen sellele maalile korra pilgu saanud heita ning ilmselt on ta igati välja teeninud oma ülemaailmse kuulsuse, kas see just universaalne on, seda ma muidugi öelda ei oska.

Igatahes otsisin üles kunagi Louvre's tehtud foto ja vaatasin ning mõtlesin nendele pintslilöökidele, kui Leonardo keskendunult värve ja oma vaimusilma kujundeid paplipuust 770mmx530mm suurusele lõuendile kandis. Mida ta tundis sellel hetkel? Millest nad Lisa del Giocondo kõnelesid? 

Miks ikkagi võttis maali lõpetamine nii kaua aega?

Ajaloo tolmust paiskub vaid vastuseta küsimusi...

Leonardo oli kahtlemata andekas autor ning tasub tänada selle eest, et temast ka 5 sajandit hiljem kõneldakse ning teda teatakse.