12, nad said 12

Kahe peale 24 aastat - seda on juba võrdlemisi kopsakalt. Nii ajalises kui muus mõõtmes. Kuid see on paratamatusega tõdetav moment. Aeg astus viimased 12 aastat tõesti kiiresti, nagu sõrmenipsud oleksid need sekundid ja minutid ja tunnid ennast päevadeks, kuudeks ja aastateks verminud.

Kas siis on jõudnud kätte see periood, mille kohta kadunud ema lausus: "Tead, see puberteet tuleb sul lihtsalt üle elada"?

Nii ja naa. Üldjoontes olen ma ennast selleks ette valmistanud, et nendest minu lastest, pisikestest pojakestest peaksid saama ühel hetkel noormehed, siis noorukid ja seejärel juba täismehed. Loodetavasti harmoonilised isiksused, kes oskavad eemale hoida pahandustest ja eakohastest rumalustest, kuid ometi omandavad eluks kogemust. Saavad arukateks ja põnevateks isiksusteks.

Täismehe eest olid nad, on nad küll. Abistavad kõikides asjades. Hoolitsevad ema eest. Veider on, et saab poegadega arutada ühteviisi nii maailma, kui ka majapidamisasju.

Vahel vaatan õlakõrgusele sirgunuid ning mõtlen - see poenimekirja jälgiv poisslaps, see veeklaasi toov ja karmilt tableti neelamist kontrolliv poeg, see mõtlikult entsüklopeediat uuriv või hoopiski odaviskega hetkel tegevuses olev noormees, see niiduki rooli keerutav meesolevus - on üks nendest kahest, keda ma kunagi vannitasin ja mähkisin, keda imetasin. Need on need kaks väikest põnni, kes kunagi oma toapõrandal Legodele parasjagu popi multifilmi järgi kasutust leidsid - kord olid nad draakonid, siis püstolid, siis kindlused, siis sõdurid. Kaisuloomad ja unejutud, täheõpetused ja hambapesu.

Ausalt, mul tuleb iga kord siis heldimuspisar silma. Et need on siis minu pojad.

Igatahes olen ma nende üle uhke kui uhkem on uhke olla uhke.

Ja nüüd, nende 12. sünnipäeva päeval ma tõesti tahan neile ainult kõike seda parimat, mida üksnes väga hoolivad inimesed üksteisele soovida suudavad.

Et siis kirbukuusse

Ning minu seis on muutumata. Lohistan igapäevaselt oma seitsmekilost kipsi kaasa - teine ortopeed vaatas jalga ja nentis, et see on tõesti kohmakas, kuid seda paremini peaks olema murrud fikseeritud.

Endast on aga kuradima hale. Minus on alati tekitanud võõristust need inimesed, kes lasevad ennast teenindada - kohv voodisse, tehakse vann valmis ja masseeritakse jalgu. Mehed või naised, vahet ei ole. Hüva mingil viisil sandistumisel on see vist enam-vähem mõistetav.

Aga ma olen ju tegus inimene. Seni saanud kõigega hakkama. Nüüd koperdan vaevaliselt karkudega siia ja sinna, võtan tablette ja kirun seda sekundit, kui mäenõlvalt alla sadasin. Ning vajan kõrvalist abi. Isegi trepi kahest astmest üles hüppamine on raske. Jäik ja paindumatu jalg... ei soovita seda. Eelistaksin iga kell olla vaalaks paisunud kaksikute ootaja või siis valgust mittesooviv migreenik. Sellist abitust ma aga ei taha.

Pojad näitavad üles hämmastavat võimet hoolitseda ning papast ei maksa üldse rääkida. Vanemlik hool. Kompaktselt välja öelduna just selline sõnastus.

Millega aga saab päevi sisustada? No jah, arvuti, kirjutamine, erinevad foorumid. Vaatan filme ja teatrietenduste kordusi. Loen. Mõned korrad päevas käin trepil värsket õhku hingamas.

Õnneks ei ole mul enesehooldusdefitsiiti (pikk ja lohisev sõna, kuid märgib väga täpselt asja olemust).

Üks pisut veider nüanss on muidugi sellel luumurrutragöödial küll juures. Inimesed vist arvavad, et tegemist on eriti ohtlikult nakkava luumurruga. Hüva, ma ei ole ise eriti aldis telefonidega helistama ning FB- s lobisema, kuid kas siis mind peab teadmatuse isolatsioonis hoidma? Üks kõne nädalas on täiesti piisav, et näidata - ma tõesti hoolin.  No see selleks, ilmselt on tohutu tempo peal ja hetkeks silmist ja südamest kadunud inimene hajub olematuse õndsasse ruumi.

Muus osas on saatus olnud mõneti minu poolel, justkui teades, et vaja tähtajaks käsikiri valmis saada ja võistlustulle heita, on ilmad sellised .. eee mõõdukad. Saan kahetsuseta ja liikumisvõimetuna kirjutada. Asi edeneb.
Mõtlen kõikidele nende tööasjadele, mis kahe nädala pärast täie hooga selga viskuvad - kodu korrastus, uus õppeaasta, poegade üle toomise lõpetamine, talveriiete korrastamine, kütte varumine. Ohhh hulluks võib minna. 

Veebine pilt

Kuid august on käes, marjad valmivad, õunapupid valmivad, seened kutsuvad metsa alla. Senine nirakas suvekene pole just palju sõbralikkust üles näidanud, aga siiski, siiski. Valmistuda uueks töörütmiks (ma loodan, et saan ikka valmistuda, kuigi jah, mõnda aega tuleb mul elegantse tugikepikesega ringi liikuda). Muidugi on mingi nöök asjal sees selle murdmisega, sest ma valmistusin eilseks ette, et minna tegema sõidueksamit ja jälle ei saanud....

Eelmisel aastal olin poegadega alaline rannalooder, sellel aastal sain ee.. vist kolmel korral päevitama, nendest kahel korral ujuma. Kuid selle eest on täienenud ohtralt minu merelihvitud klaasikildude kogu.