Papa saanuks 63

Veider, milliseid asju üks inimene mäletada võib. 

Isa 34. sünnipäeval, 1988. aasta 16. novembril olid meil külas tädipere ja isa koolivend oma naisega. 

Ma olin 12-aastane ja mäletan selgesti AK uudistest kostnud  deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Deklaratsiooni kohaselt kuulub Eesti NSV-le tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil, Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu ning Eesti NSV edasine staatus NSV Liidus peab olema määratud liidulepinguga. 

Mäletan, et vanemad inimesed plaksutasid ja seejärel hakati tantsima - nagu ikka.

Üheksa aastat enne seda, 1979., pidasid vanemad 25. sünnipäeva. Ema lükkas oma pidustused isa merelt tagasituleku ajaks edasi ning meile kogunes palju-palju inimesi.

Mäletan hoogsat pidu, mäletan nalju, naeru, mäletan ema tehtud salateid, kooke ja praade, mäletan isa ülesandeks olnud jõhvikamorsi valmistamist.

Mäletan rohelist More' - suitsetavad külalised käisid trepil pikki ja pruune sigarette tõmbamas.  

Naabrid ei virisenud peaaegu kunagi pidude üle - nad olid tavaliselt ise seal külalisteks ja võtsid prallest osa.

Nüüd on need ajad vaid mälestused minu mälestustes ning saan öelda, et mul oli suurepärane lapsepõlv võrratute vanematega,  ahke isaga. 

Täna on sinu sünniaastapäev. Juba teine. Eelmist aastat ma ei mäletagi, tean ainult, et pidin esinema kirjandusseminaril ning mõtlesin vaadelda merd Juhan Smuuli luuletustes, vaadeldes merd kui ökokriitilist objekti ning teadsin,  et ei suudaks ealeski  esineda, sinnajuurde pisaraid poetamata...
Veel ei saa ma rääkida, et hääl ei murduks või vesi silmanurki ei tikuks, aga tasapisi olen selle mõttega harjunud, kuigi vanemateta maailm on üsna kõle. 

Paternitatem infans longum

Kunagi, kui esimest haridust omandades sai ladina keelt õpitud ja pärast TLU-s seda veel juurdegi korratud ning olgem ausad - tervishoius ega filoloogias sa ladina keeleta ikkagi hakkama ei saa (kõik see anatoomia ja diagnoosid, lingvistilised väljendid ja fonoloogia ning foneetika etc), tekkis selline kerge hobi, kus mõtlesime ise diagnoose välja.

Nt vaatasime "Vapraid ja ilusaid" ning seal oli tegelane Ridge, keda kehastanud näitlejal olid erakordselt kandilised lõuapärad. Sündis diagnoos morbus ridgetitis acuta. Sedasi naljatades tuli väga palju erinevaid määratlusi ja seisundeid (NB: grammatiliselt kohe kindlasti ebakorrektne)

Praegune pealkiri on toonasest hobitamisest inspireerituna endavaimne ning on mõneti loogiline reaktsioon keskeakriisides vaevalevatele meestele, keda näib olevat haaranud viimase kuue aasta jooksul seisund, mida on pigem täheldatud naistel (pidev tittes olemine) - mehel peab  olema väikelaps pildil ja/või abikaasal kõht ees. 

Aega ei saa tagasi võtta, otsused ja valikud on ammu tehtud, aga kas ikka veel ei piisa olemasolevast?

Kolme naisega 5 last 14 aasta jooksul, kellest kahte esimest ei ole kunagi kasvatatud ja kahte järgmist on perioodiliselt kasvatatud (kaks korda järjest  ju ei saa perehülgajast rongaisa olla) ja jälle on titt,  sedakorda viies tulemas...

Sugumürsk oleks vist liiga sisutu sõna? 
Selles valguses on ilmselt ka loogiline soovimatus laeval  poegadega kohtuda - milleks neid näha, kui juurde saab toota uusi ja uusi ja uusi....
Jääb ainult pöialt hoida, et kolmas pesekond ei jää kahele esimesele pesakonnale sarnasega samma olukorda. 
Huvitavaid fakte laiast maailmast: Jack Nicolsonil nelja naisega kuus last; Eddy Murphil 5 naisega üheksa last; Marlon Brandol kümne naisega 15 last; Isaac Singeril kolme abikaasa ja rohkete armukestega kokku üle 26 lapse.
Huvitavaid fakte meie enda kultuuriruumist: Arvo Valton (võin valesti mäletada, aga  4 naisega 6 last, kusjuures kaks poega on sündinud erinevatelt naistelt ühe aastanumbri sees ja paarikuulise vahega); Urmas Sõõrumaa (4 naisega seitse last); Andres Raid (7 last, esimesed kusjuures kaksikud pojad. Mitme naisega lapsed -ei tea); Aleks Lepajõe (9 last); Aadu Hint (3 naisega kaheksa last) etc, etc, etc.
Näib, et arenguruumiga on asjaolud piisavad...

"Iga asja jaoks on oma aeg!"

Mis võiks olla veidram alljärgnevast kahekõnest?:

"Tere."

"Tere," lausub teretatav väga suure kohmetusega.

"Kuidas sul läheb?"

"Hästi."

"Mida sa teed?"

"Loen raamatut."

"Ahah. Kas sa poistega ei tahaks kohtuda? Nad on siinsamas laevas."

"Noh..eee.. iga asja jaoks on oma aeg."

"Ahah. No tervita siis eksnaist ja lapsi ja praegust abikaasat."

"Jah."

Kontekstita ei oskaks keegi asjast midagi arvata, eksole?

Kontekst ise on aga selline - õpetatavate seitsmendikega Helsingis ja selle lähiümbruses asjakäikudel ekskurseerides (ja Helsingis olin mina esimest korda 22 aasta järel ja pojad üldse esimest korda) jäin ma tagasisõidul üsnagi ülerahvastatud sadama ooteruumis vaatama ühte möödakõndinud meest. Selliselt liikus mulle teadaolevalt ainult üks inimene ja nüüd mõnes mõttes osa tema lihast ja verest ka. Uudistades lähemalt, kas on nii, selgus et oligi (E istus ooteruumis meie grupi giidi kõrvale ning mul õnnestus olla osaline vähesõnalises näitemängus "Vaikelu kõrvaklappide ja nutiseadmega").

Mingil eriti imelikul põhjusel viibisime me kõik kolmeks tunniks ühel pinnal ruumides, kust põgenemine ebatõenäoline.

Loomulikult kasutasin ma juhust ja vestlesin esmakordselt suuliselt kuue aasta ja kaheksa kuu järel (viimati me küll vahetasime kirjatsi imelikke mõtteid ja vihast nõretavaid repliike; kohtusime näost näkku sel tunnil, kui notaris käsime). 

"Iga asja jaoks oma aeg."....

See fraas kummitas mind terve öö. Mida see peaks tähendama? Kas ta üldse tähendab midagi?

Loogish, et olla püsivalt kahe lapse isa, siis on keeruline jah viia mõtteid sellele, et kuskil on veel kaks sinu sigitatut - see teeb kokku neli last - aga kas ei tekkinud isegi mitte kõige väiksematki ja puhtalt bioloogilist huvi: millised on need minu pojad?

Nende kätkite kohale kummardudes ma ju nägin pesuehtsaid pisaraid? Ta ju ise ütles: "Ma kiindusin nendesse esimesest silmapilgust."
....Ilmselt tema enese mälust on taolised pildid pühitud ja olematusesse hõljunud ja verehääl teisane ning poegade olemasolu ei kõiguta sekundikski. 

Vähemalt laevas oli raamat oluliselt huvitavam. Mis oli muuseas veider, et ta üldse on lugema hakanud. 

"Mis kasu on üldse mingitest raamatutest, täiesti tühi ja mõttetu paberikulu ju?" (meie esimese vaidluse põhjustaja 2000. aasta sügisel)

Aga see selleks. Järgmine ootamatu kohtumine peaks siis ligilähedaste statistiliste näitajate  põhjal toimuma umbes seitsme aasta pärast. Vaatab, kuidas kulgeb...