Kaubamärgi butafooriad

Mitte ei tea, mis minust mööda läks, aga tekitavad hullu võõristust inimesed, kes räägivad kaubamärkidest, automarkidest, firmatoitudest, söökidest, jookidest, mäguasjadest etc, mille on olemas mingi kindel tähendus.

Poegade kasvades õppisin ära, et Adidased põruvad kurgust lahti täpselt samuti nagu 19.90 maksnud ketsid, et Lee Cooperi teksad kuluvad reitest täpselt samuti, Syoss juustele ei pruugi olla parem kui Dove ning Oreoni kätekreem kärab samamoodi kui L'oreal

Kuigi tuleb tõdeda, et nagu on olemas tants ja tants ning seks ja seks, on olemas ka auto ja auto.  Vabandust Opeli kasutajate ees, aga vahe on olemas, kui nt Lexusega võrrelda.

Muus osas eriti seda kaubamärgindust ma taga ajada ei oskaks.
Aga - mõnele on see staatuse märgiks. Täiesti omaette teema, et alla selle ja selle ma üldse selga riideid ei aja ning alla selle koti ma õlale ei võta.
Eriti tobe oli kogu see märginduse butafooria "S&C" sarjas. Kuradi Manola Blahnikud või Birkini kotid... 

Poeglaste rõivaorbus

Poeglaste emana ütlen - tegelikult on see nöök, kui vaadata rõivapoodides poiste ja tüdrukute rõivavaliku korrelatsiooni.

Ja mitte pelgalt rõivavaliku, vaid ka jalatsite, pesude, igasuguste muude värkide suhestumist.

Kas poisid, noormehed ei vaja siis valikut?

Hüva, tundub, et vahel isegi on, aga - tsiteerides poega ennast - nii paljud riided näevad välja nagu gängstamood.

Võtame aga tüdrukud - värvivalik, lõiked, mood, pildid, vidinad, kulinad, kingakesed, pluusid, jakid, püksid, pesud, kotid, mütisid, kindad, sallid

Rõivatootjad - meil on igasuguseid inimesi - pikki ja pakse, lühikesi ja pakse, lühikesi ja kõhnu, pikki ja kõhnu, pikki ja õlakaid, lühikesi ja kandilisi - ühesõnaga - pole päris nii, et kõik on olematu puusa ja lameda rinnaga naised või pikad ja musklis mehed, on ka vahepealseid võimalusi.

Värvidest must, hall, pruun, tumesinine, sõjaväeroheline ja-mustriline. Võiks olla ju veel väljavaateid - värve on ju 

Jah, pärast pikka kaevet leiab hinna, välimuse, sobivuse ja meeldivuse kombinatsiooni, aga 2 tundi!!!

Tõepoolest. Kunagi oli film, äkki mingi "Vürstinna" vms, kus peategelane selgitab, miks naiste rõivad on ekspressiivsemad - naiste sotsiaalne roll oli toona, enne 20. sajandit väga vildakas ja kasin ning nemad said ennast väljendada rõivaste abil. Aga kas see peab ka tänapäeval siis ikka veel  nii olema?

Tõdemused teenindusest

Elu õpetab igast aspektist ning saadud kogemus rikastab - on  ju?

Vahel on saadud kogemuse juures aga täiesti kummastavaid seiku ning jääb üle vaid ohata - küll on meie klienditeenidussfäär täis tobedaid ja piinlikke, ebakompetentseid viise/meetodeid/suhtlust.

Rõivakauplustes, kosmeetika osakondades, internetikauplustes, mööblivaldkondades etc, etc, etc. 

Huvitaval kombel pole veel olnud ebameeldivaid arusaamatusi nendes sfäärides, mis puudutavad kultuuri.

Aga pikka ootamist, et keegi tuleks ja nõustaks ja selgitaks (ehituskauplustes), soovitaks (rõivapoed, jalatsid) - see on suht ulme olnud. Peab ise otsima ja leidma võimaluse või vastupidi - pole veel jõudnud mõtlemagi hakata, mida tahaks, kui juba on keegi kannul ja küsib teeseldud häälel, kuidas saaks mind aidata.  

Ei oskagi kohe kommenteerida, kas tänapäeval seda eriala kusagil õpetatakse, aga mäletan, et kaubatundja elukutse oli üsna köitev mitmetele - küllap seetõttu, et defitsiit sundis tutvusi looma. 

Tänapäevased teenindajad (pean silmas ostu-müügiga tegellevaid inimesi, sest enamik erialasid olevat nn teenindussfäär, kuigi mina olen kaljukindlalt selle vastu, et nt õde ei ole tervishoiuvaldkonna kilenditeenindaja, vaid pikalt õppinud ja prakitseerinud spetsialist; õpetaja pole haridusvankri ette rakendatud õppeteenindaja vms, vaid ikkagi kõrgelt haritud spetsialist; juuksurid, massöörid, õmblejad - kõikidel on mingi oskus, mis eeldab teatud õppimist) tihti ju mingit väljaõpet ei oma, teadmised puuduvad ja kõik omandatakse kogemuse kaude - see pole otseselt vale, aga kindlasti võiks olla poes töötav inimene valdkonna toodetega rohkem kursis.

Ja see saamatu suhtlus kõigele lisaks - oskamatus sõnastada probleemi, oskamatus suunata klienti ning lisatasu küsimine iga liigutuse eest, mida tehakse - et kliendil jumala eest ei tekiks tahtmist uuesti firmaga koostööd teha. 

Võrlduseks ühe Saksa firmaga asju ajades - kiire ning asjalik suhtumine, kiire ja korralik tagasiside ning nendepoolne küsimus - kuidas jäädi rahule nende firma tegevusega.

Kuidas jäädi? Ülimalt. Tänati ka veel ning loodeti, et järgmisel korral saavad nad olla sama kasulikud. Kas ma tellin sealt? Loogish.
Niiet - meie kultuuriruum vajab tõhusat õpet sellele, kuidas mistahes ostmise ja müügiga seotud valdkond ennast selliselt saab avalikkusele näidata, et tõesti on uhke olla ja öelda - näed, see on MEIE riigi firma.

Kohitsetus

Mis sellega siis nüüd on? Soovimata olla liiga pealetükkiv, uudishimulik või muul moel veidi maniakaalne, jäävad aeg-ajalt kaubakeskustes silma paarissuhtes olevad inimesed, kes on eee....kuidagi ebavõrdsed

Mõned näited:

*imposantne vanem proua ees, nimekiri käes ning väga tülpinud mees ostukäruga taga. Kindlalt kõnnitakse ainult ja ainult sinna, kuhu proua käseb ning kui mees jääb silmitsema nt grilli või mingeid tööriistu, siis on hoiatus platsis: " Tule juba, meil pole aega."

*noor ja ausalt öelda väga ebameeldivalt kriuksuva häälega naine ning mees, ilmselt elukaaslased. Naine annab käsklusi - too leiba, mitte seda leiba, ei seda me ei võta, pane ära, meil on juba kodus, milleks sa seda tahad osta, ma ei tea, see pole üldse minu maitse.

*naine valib tapeete, mees kõrval, ütleb kuule, seal on samasugune, hind on parem ja paigaldus lihtsam. Naine selle peale: "Minule meeldib nii." Mees noogutab ja heidab kaasale sellise äratuntavalt kõõrdi pilgu - tundmata neid inimesi, siis oli see üpris kõnekas.

*rõivakaupluses - mees passib endale jalga pükse, teeb kabiini lahti ja näitab prouale. Proua vangutab hukkamõistvalt pead. Ei sobi. Annab enda käes olevad püksid, mees ohkab ja siseneb uuesti kabiini. Tuleb uksele ja näitab ning proua vaimustub ja noogutab. Kõrvalseisjana võin öelda, et esimesed püksid istusid oluliselt paremini, aga....

*tööriistakaupuses - naine valib reha ja proovib, mees raputab pead, sirutab naisele hoopis teise, naine ütleb kohe: "Ei!" Silmaga on näha, et see plastreha sakib, mehe pakutu on oluliselt käepärasem, aga...

ETC, ETC, ETC

Olemata paarissuhtes - kuulge, ma saan aru, naised, et te teate paremini koduseid tarbimisvajadusi, ja teete oma partnerile elu mugavaks, kuid ausalt - miks te neid nii ära ruunate? Kas mehel pole oma maitset? Oma arvamust? 
Ja siis hädaldatakse, et mehed pole enam mehed. Kust nad tulema peaksid? Mudelid on ju muutunud...

Eesti kaubanduse jamasus

Oletame, et sul on näiteks soov osta endale musti teksapükse.

Oletame, et  su kehaehitus on ebatüüpiline.

Oletame, et sa pole nii rikas, et lõdval randmel rahakotist ühe riidehilbu peale 100 euri välja käia.

Oletame, et sa oled kolm tundi halva ventilatsiooniga, ülerahvastatud kauplustes ülehinnatud lurpasid vaadanud.

Oletame, et ühes poes sul lihtsalt viskab see imelik kaubandus kannatlikkuse kaaned pealt.

Oletame, et sa sööstad kangapoodi ja valid sobiva püksiriide.

Oletame, et sa leiad endale õmbleja.

Sa toetad feodaalsel kombel käsitöölaste majandust ja keeldud laiatarbelurpadele raha kulutamast.

Sest Eesti kaubanduses pole kunagi seda, mida sul tegelikult vaja läheb.

Kas ei sobi hind, matrejal, lõige või  värv.

Või pole sobivat suurust. Või avastad, et matrejal, liist, värv, hind etc on sobivad, aga... toode osutub lähemal vaatlusel praagiks.

Sest mõelda vaid, mida kõike meie kliimas inimene ikkagi vajab - pesudest alates ja parkadega lõpetades.

Esimene täistasu pärast pikka pausi

Väga meeldivad laekumised panka - töötasud, riigirahad etc, etc, etc.

Ja pärast juunit on see esimene täispalk.

Meeldiv, meeldiv, meeldiv. Raha saada on hea.