Kohtingute salapale

Vanamoelisena kõlades - tänapäevane kohtamistava on tegelikult pisut veider.

Kusjuures mulle on korduvalt öeldud, et peaksin üheks oma järgmiseks kirjutiseks ette võtma kogetu deitimisilmas.

Sest tõesti - alates dogiproovijast ning lõpetades räägin-tunnis-kaks-sõna-siis-ma-olen-diip-diip-diip, kõnelemata sinnajuurde tantsust 'ma

unustasin vist oma rahakoti teise taskusse'; loogiline, et ma tahan voodisse  jõuda ja kas ma ei oleks nõus olema tema psühhiaatriakliinikus kinni istuva naise asemele 3-aastase tütre emaks, noh viiksid ja tooksid ja kantseldaksid...

Rääkimata riietuskultuurist, suutmatusest moodustada kaks kuni kolm sidusas kõnes 'eeee', 'äääää','määäää', 'noh', 'ongi' parasiitideta lauset, milles oleks mõte, loogika, põnevus, arvamus, kirjeldus mõne nähtuse kohta, mis ei puuduta raskusi riigis, jalgpalli, moodi, kollast meediat, joomasaavutusi, skoorimisi leedidega - seda on palju nõutud.

Omapärasena eristuvad  300-kilogrammine roosikimbuga veiniärimees, kelle kõnnikõmin kõlas kaugele ja kes lõpuks ärijutte rääkima jäigi; laomees L***i Lasnamäelt, kes kapuutsi peast ei võtnud ja kurtis, et kõik on kallis; nutisõltlane (loe pornosõltlane); mees, kes tahtis kohe minna SM mängudega hullama; 150 cm-pikkune 'olen kõva mees ja sa pole üldse mingi naine' suhtumisega progeja; mees kes kandis siniseid sokke pruunide sandaalidega; mees, kes väitis ennast vabaks, aga tegelikult oli kohe-kohe isaks saamas; mees kelle hobiks olid autod ja kes nendest ainult rääkiski etc, etc, etc

Veider on aga see, et luuletaja (muuseumiöö 👍), sepa (esimese kohtingu parim esitus Russalka rannas👏) või patoloogiga (nt kabaree ja kasiino  👌) olid kõik kohtingud lahedad,  spontaansed või ettekavatsetud - vahet polnud

Ja muidugi on olnud selliseid, kes on mõõdukad kõiges ning jäänud meeldiva meenutusena mõtteisse - itmehed; tohtrid; taksistid.

Miks üldse sellest kõnelesin? Gümnasistid uurisid pick up line kohta ja ausalt - kas kellelgi töötavad sellised magedad laused:

"Mul oleks päästerõngast vaja, sest ma uppusin su silmadesse"

"Kardan, et ma olen pime, sest mu silmad näevad ainult sinu tagumist poolt"

Ning kui siit veel lisa  otsida, siis OMG!!!

Veregrupi järgi

Horoskoobi, numbri ja kivide ning tsakarate järgi me juba siin määrame saatuseid, partnereid ja iseloomujooni ning üllatuslikult saab seda teha ka veregrupi põhjal.

WTF???

Eriti saavat veregrupi põhjal ennast ja mehi tundma õppida.

Topelt WTF???

Seksuoloogid on viimasel ajal avastanud pideme veregrupi ja inimese seksuaalkäitumise vahel.

Aga igaüks saab kindlasti põnevusega lugeda ja kogeda, et veregrupi ja seksi vahel on konkreetsed seosed.

Hiljuti ma imestasin hõredate üldistuste üle, aga näib, et 41 eluaastat pole veel andnud elukogemust sedavõrd, et ma lakkaks ahkimast.
Lisaks, kui voodielu on muutund üksluiseks, siis saab sinna värviküllast särtsu juurde tuua šiki voodipesuga....

Aegumine?

Tihti on toodetele märgitud peale aegumiskuupäev.

Meie kultuuriruumis üldiselt muudel asjadel ma seda  märganud pole, aga tuleb välja, et mõned nähtused, nt sõprussidemed, on ka aegumisega tähistatavad. 

Selle teada saamine tõmbas kulmu juuksepiirile, aga.. kui nii, siis nii.

Veider, kuidas asjad maailmas pöörduvad ja liiguvad, isegi kui arvad olevat hingesugulussuhtes. Sõprus muutub minevikuks kohe, kui võib tekkida keeruline aeg. Kiire aeg. Pöördeline hetk.

Versused

Alkeemia.ee Elutark näib olevat  kollektiivse kogemuse sümbioos. Vahel on tema tekstid hirmuäratavalt arukad, vahel narruseni küünilised ning vahel lihtsalt humoorikas vahepala. Nüüd aga sattus lugemise ette "Viiekümnene mees omavanuse naise kohta: vuh, milleks mulle selline kodumemm!" ja WTF???

Hea, et pole veel lisatud:

-omab suuremat summat vaba sularaha (et ta enda ja minu elamise ning seiklusjanu kinni maksaks)

-on paindlike moraalsete ja eetiliste normidega (kui ma mõne kobeda mimmuga temale lisaks kopuleerida soovin)

-on pärit lastekodust (sugulased ja vananenud vanemad ei risustaks meie väärtuslikku seiklusaega)

Phähh, ütleks seepeale. Paljud mehed on niivõrd kasvatamatud ja harimatud, et nad ei tunne väärtuslikku naist ära siis, kui see tema aiaväravas seisab ja nõudlike soovidega härrasmehele lahtist killustikku köögiaknasse loobib.

Ilmselgelt forsseeritud soovid, aga samas on neis suuresti peidus hunnik alaväärsust, mida püütakse igal juhul kompenseerida heade aksessuaaridega. 

Ja see on niiii vana teema, mis üldisest kultuuriloost igal moel läbi on käinud küll reaalsuses, filmides, raamatutes.

Mehe soov küünitada veel korra nooruse järele, sest siis tundis ta enese tegusa olevat, sest siis peitus temas mees, nüüd hakkab seda järjest vähemaks jääma ning sõõm noorema naise järele parandab mõneks ajaks krabinal kaduvat maskuliinsust. 
Ja miks see nii on? Sest meie ühiskond on keha- ja vanusekultuses kinni, meedia vahutab pidevalt, kuidas ikka noorem välja näha ja mida ikka selleks teha aga.... miks te ei ela? Lihtsalt ei ELA? 
Igapäevaselt ja mitte alalõpmata seigeldes, vaid kõiki päevaasekundeid võrdselt oluliseks pidades...

Makjavellistlikud ülejäägisööjad

Jaan Rannapil on "Koolilugudes" üks hea käitumise võistlus. Salu Juhani klass võtab sellest eriti hoolega osa ning hea käitumise tulemused kantakse iga päev tabelisse. Loo lõpus kirjutab aga keegi naljanina moodustunud skaala lainetest kokku sõna 'JAMA'. Täpselt nii tahaks järgmisele artiklile punase ja jämeda tindiga peale kirjutada.

Kulm kerkis juuksepiireile, kui silm juhtus lugema ja nägema artiklit suhete loomise kõrghooajast.

Ning WTF????? mis soovitused need nüüd olid?

Ei maksa põdeda, kui ikkagi süda käsib võtta selle abielumehe (või muul viisil seotu), siis tuleb südame järele talitada ka, elu olla selleks liiga lühike, et põdema jääda. 

Ok, oletame, et see on tõsi, aga kas tõesti on osad naised NII madalad, et nad on nõus (täpsustavalt - vaba ja vallaline naine, lahutatud ja lesed jäävad korraks kõrvale) oma eluõnne ehitama teise naise sängi, teise naise ahastuse najale? 

Ausalt - isegi inna ajal emised käituvad väärikamalt kui naised, kes hoolimatult lõhuvad ära kellegi teise pesa, pere, kodu ja suhted.

Vanadel naistel on taolise käitumise kohta mitmeid väljendeid:

*oskab jaapani rulln**i

*lööb keset k***i kannad kuklas kokku

*on kullast, vindiga, pööretega, keermetega v***ga.

Uudne naine, uus seks, uued rinnad, puusad, jalad, põlved, poosid, tegemised, salapära - jah, arusaadav. Kuid kas tõesti need vabad ja vallalised naised ei tunne ennast ülejäägisööjatena? 

Lauale on jäänud pisut salatit kaussi, mõned lihalõigud vaagnale, kringlitükike ja jahtuma hakkav kohv ning siis tasub nilpsata, mida veel nilpsata annab? Pitsakarbis on üks pisut hammustatud pitsalõik ja karbikaane küljes juusturiiped...

Õudne.

OK, olen seda ennegi maininud, et sinna 20.ndate algusesse jäävad mõned teemad, mis olid seotud meestega, aga pole selle üle sugugi õnnelik. Rumal lõbusa tagaajamine, kuid teadaolevalt on nad siiski samade naistega koos. Ükski abielu pole mu tõttu purunenud, ükski laps isaga pelgalt NV koos ning nende naiste asemele ma ei läinud. Eelistasin oma aset...

Nüüd aga vaatan ümber ja järjest näen pidevat lagu, mida tekitatakse teistele. Jääb mulje, et need naised mõtlevad ilmselt tõesti pelgalt oma alumise poolega. Peamine, et saaks kätte selle mehe,  kes pole päris saadaval, vahet pole, et kellegi teiste kannatuste kaude.

Selline makjavellistlik ülejäägisööja, ei muud.

Horoskoobi usku

12 tähemärki ja 12 looma aastat.

Ühel puhul Õhk, Vesi, Maa ja Tuli, teisel Tuli, Vesi, Metall, Maa, Puu.

Aga kas tõesti on inimesi, kes ennast identifitseerivad nende järgi?

Et kirjutab nt, kuidas Tuli Sea aasta Sõnn ennast metsast eemale hoiab?

Haa, ma olen Tuli Draakoni Vähk. Vesi ja tuli koos, mis me nüüd siis siit välja loeme? 

Minu meelest peaks olema lisaks veel loomaastatele Kana ja tähemärkidest Amööb.

Üks kaagutab tera leidmatagi ja teine oskab lihtsalt poolduda.  Mis SEE kokku annab?

Mäletan, et me E-ga vaidlesime kunagi nende horoskoobide üle ja tema pidas seda üpris mõttetuseks. Kas see polnud mitte tollel korral, kui olime terve päeva Valkla rannas logelenud, retriiveri-vennale peaaegu vahele jäänud ja pärast einetasime Valkla forellis? Üliõpilastena me mu meelest otseselt kala ei püüdnud, aga sumedas suveõdangus sõime ja vaidlesime.
Nojah, igatahes horoskoopide suhtes olen ma ise olnud viimased 20 aastat suhteliselt skeptiline. Vaatame kuidas sobivad kokku?:
Poegade isa oli Kalad, sepp Sõnn, füsioterapeut Saksamaalt ning luuletaja olid Kaksiku tähemärgi all, IT-mees Skorpion. 
Sealse kirjelduse põhjal, siis ok oleks Skoripon, Sõnn ja Kalad.
Ma ei eita, et inimesed ei võiks/ei peaks uskuma, aga kas tõesti, tõesti, tõesti? 

Totaalse bitchi sümptomaatika

Enamik inimesi otsib endale eluks kaaslast. Kellega nutta ja naerda, kelle silmades näha lohutust, kellega magada, süüa, sigida, laulda ja luuletada.

Kaaslase otsimine ja leidmine on keerulised, veel rohkem aga kaaslase hoidmine. Ses mõttes võib suhteekspertidega nõustuda, et suhe võib küll toimida ja töötada, aga siiski on vaja sinna ka panustada.

Aga suhete juures on kõige sündmusterohkem ja omapärasem kindlasti otsimise osa. 

Nii. Huvi pärast tasub siiski kiigata virtuaalsetesse kohtumismaailmadesse ja tõdeda, et mehed kas on juba suhtes ja otsivad kiiret ning rammusat keberellot või on välismaalased, kes arvavad, et naised peaksid tormi jooksma tema playboy imagole või on täiesti kirjeldamatud eesti ludrid, kes poseerivad õlle, suitsu ja BMW-ga ning on siiralt pahased, kui sa polegi 25-aastane modelli mõõtu beibeääääää või on isikud, kes kujutavad ette, et naisterahvast peaks tohutult paeluma kirjeldused tõstukijuhi raskest päevatööst, pleki panekust Soomes, tööst Eevaldi  juures farmis, ekskursioonist Paldiskisse või sellest, et Paides on tegelikult palju rohkem teha ja näha kui arvata võib.

Ning kui naisterahvas palub selle peale hoogu pidada ja ütleb, et ta ei näe edasisel suhtlusel mõtet, siis kas see naine on totaalne bitch? 

Alver, Under, Merilaas, Kolla

Merilaasil on üks näidend "Kaks viimast rida", mis räägib vananevast
teatrinäitlejannast, kes seisab silmitsi üksindusega, sest tema lahutatud abikaasa ja poegade isa uus naine on kuri ja armukade, et mees on veetud palju aega oma endise naise juures; vanem poeg Lennart, kes tahab oma armukesega abielluda; mägedes alpinismiga tegelemisel hukkunud noorem poeg; endide armuke ja lavapartner ning tolle uus kallim; koduabiline; näitlejanna ligi saja-aastane ema, kes lõpuks elust lahkub - kõik nad hülgavad ühel või teisel moel peategelase. Seal on hetk, kus Näitlejanna ema satub õnnetu juhuse tõttu tänavale ja peaaegu hukkub autorataste all, koju tagasi toodud, paneb ta raadio mängima sealt kostab "Püha öö". Purjuspäi kirikus käimise eest (tegevus toimub 60. ndatel)  karistada saanud Lennarti poeg paneb kurvalt pea oma vanaema sülle ning nutab sõnadega: "Õrnust on vähe!"

Vahel tahan oma hinges samuti hüüda, kui pole ammu saanud lehitseda midagi nautlemisväärselt ilusat. Näiteks Betti Alveri õrnades ridades, kus ta annab edasi kõiki tundevärvinguid. Armastanud ja olnud armastatud, ilmselt adus ta südamekõrvade kõnelusi selgemini, kui ükski teine.

Alveri-eelsetest esitlustest on kahtlemata sama tundeerk ning senusaalne Under, kes oli isiksusena Eesti kultuurielu ilmselt üks köitvamaid naisi.

Alveri kaasaegne Merilaas aga torkab oma äraspidise humoorika leebusega silma mitmes kogus.

Varakult lahkunud ja mõnes mõttes narruseni kiindunud Ilmi Kolla sügaverootilised ning ilmselt varajast lahkumist aimanud salmides peitub sügava kire lummusesse asetunud naisterahva igatsusi.  Luule on tegelikkuses võimsam, kui me seda aimata oskame... 

Kivinenud arusaamad

Vahel suudavad inimest üllatada isegi elukogenud

ning üldjoontes intelligentsed kaaslased, kes oma harituse, mõtlemisvõime, silmaringi, lugemuse etc annavad aimu vahedast mõistusest ning oma abivalmidusega märku heast ja suurest südamest.

AGA... ma kuulasin kulm juuksepiiril, kui seesama kolleeg ütles, et seaduslikult abiellumata inimene ei tohiks tegelikult traditsioone teistele õpetada, sest see pole lihtsalt sünnis.

Ma jään harva sõnatuks ning kaema mõttevälgatusega ebahiilanud isikut, näitamata üles vajadust  kõrvadesse kohiseva verepahvaku jõudmist pähe ning seejärel märku sellest keemisest, mis sunnib mind aeg-ajalt.. eee.. noh, saate aru küll.

MY ASS!!! Kas kahele lapsele elu andmata jätmine oleks olnud sündsam? Kas minu väärtus kodaniku, naise, ema, õpetaja, kirjanikuna on sellevõrra madalam, et passi pole templit löödud?

Mulle meenub Endla Tegova "Põlvili" Klotilde, kes peab büroo ees aru andma, miks ta töötab õpetajana ning on samas abielus olemata kolme lapsega üksikema (lapsed on minategelase omad, neil on selline kokku-lahku suhe).

Lugupidamisest vanema inimese vastu ma seekord veel ei käratanud.

Aga tõesti - oletagem, et ma olen seaduslikus abielus nt türgi naisega - kas see teeks mind automaatselt väärikamaks?

Või oleksin nt mõnes haaremis seaduse silmis täiesti ametlikult kuues naine?

Või abielluksin 95-aastase ratastoolis istuva sigarikka papiga, kellele oleks vaja ainult pisut hoogu anda ja nõrk süda lõpetab tukslemise?

Või oleksin abielus alkohoolikust biseksuaalse poksitreeneriga, kellel on kombeks minu peal oma viha välja elada?

Nii kivvi raiutud arusaamad ei tohiks koolmeistritel küll olla.  
Tahaks kohe uurida, miks on nii tsementeerunud mõtted? Lohutab küll aga teadmine, et  ka kivid murenevad....

Kõik portaalid kinni

Aitab küll. Aastaid olen olnud erinevates portaalides kaaslase otsinguil, vaadanud avatud silmaga ringi tavamaailmas ning nüüd panen teema lukku. KÕIK, kui  pole ette nähtud, ju siis ei ole ka.

Olen määratud üksinda olema ja nii see jääbki. Eile sulgesin  kõik kontod. FB jääb, sellest pole võimalik veel loobuda, sest on suur osaline elus, aga muudes asjades on kõik. 

Tuleb kohaneda. 

Nagu klišee - üksik naine kassiga. 

Jätan kaaslase otsingud igaveseks katki, sest seda lihtsalt ei juhtu. Pole enam mõtet saatust narritada, kui see ei saanud noorena teoks E-ga, hiljem sepaga, siis ei leia see kunagi aset. 
Aga noh, täna 198 aastat tagasi asutati Singapuri linn ja 20 aastat tagasi sõlmisid eestlased ja lätlased kalanduslepingu. 

Flirt

Pilt on internetist ning illustreeriv 

"Lahkumisõhtul saab tormine plaaž armumängude tallermaaks..."

See armumängu alustamine on tegelikult rohkemgi kui ergastav. Umbes samamoodi võib tunda ennast ilmselt kogenud jahimees: vaatab üle padrunid ja relvad, kontrollib jahipauna, teritab noa, vaatab üle oma vastavalt aastaajale sobivad rõivad, kontrollib autokummid ning suundub jahialale. Kogenenud rahulikkusega leiab jahimees üles selle piirkonna, kus hetkel saakiloomi kõige enam - vaatleb maapinda, märkab lähedusesviibinud  loomade jälgi, oskab maapinna seisundi järgi öelda, millal nad seal viimati liikusid. Kontrollib tuulesuunda, et saakloom liiga kergesti hädaohtu ei märkaks. Ta uudistab, vaatab..ja leiab sihitava. Ta paneb relva palgeisse ning....

Flirtima asumine käib enam-vähem sama loogika alusel. Relvad ja tegevused on teised, kuid põhimõtte analoogne. Lisaks ja kujundlikult  -  flirtida saab kõikjal, isegi matustel. Kunagist kihlatut kohtasin ma esmakordselt just tema isa kirstu ääres langetatud päi seistes. Noore residendiga kõlksasid pilgud kokku kunagi ammu-ammu hämaras haiglakoridrides äkksurma andnud patsienti elustades. Velosportlasega flirtisime ülekäigurajal; näitlejaga kohvikus; sepaga kaupluses. Laste isaga haiglas ravimeid tutvustades ning avariilise hokimängijaga pikkadel sidumistundidel; ühe teise arstiga maja jõulupeol. Kuna ma tervishoiule oma tööaastatest senise enamiku olen pühendanud, siis on ju üpris arusaadav, miks tervishoiutöötajaid on flirdinimekirja kõige rohkem sattunud.

See on tegelikult võrdlemisi huvitav vaatemäng, kui märkad, kuidas flirt tekib: süütu silmade kokku saamine, sekundi murdosaks kauem vaatamine ning seejärel keerata pilk maha. Heita korraks uuesti võrdlemisi häbelik pilk ning alateadlikult sirutada oma rühti - naised suruvad rinna ette, mehed tõmbavad kõhus sisse. Toimub esimene lähenemine, küsitakse midagi võrdlemisi tühist ja päritakse nime järele (kui ei tunta) või proovitakse humoorikalt arendada suhtlust (kui tuntakse).

Omanäolised flirtimisaktsioonid on käinud kindlasti tervishoiasutustes, kus kolleegid on võrdlemisi sarnased - tänu kittelsüsteemile, kuid ometigi eristub mõni mees ja naine teistest. Oletame, et tegu on osakonnaga, näiteks mõne laboratoorse üksusega. Patsiente seal eriti pole, on uurimismasinad, mikroskoobid. Kolleegidevaheliste ürituste pidamine saab seetõttu toimuda võrdlemisi segamatult. Puhketoas on kaetud laud - termosed kohviga, pirnilõigud, viinamarjad, porgandid ja tipikaste, salatikorvid ning isuäratav kringel. Samuti mõned alkoholivabad šampused - ikkagi tööaeg. Nooremapoolne ja pikakasvuline ning naistega muidu võrdlemisi kohmetu arst märkab kollektiivi lisandunud laboranti: noor, punapäine, pingul põskedega nagu kummist mänguasi. Nad noogutavad üksteisele kergelt ning näkitsevad püstijalu pabertaldrikult kringlitükki. Joovad plasttopsist kohvi ning pilgud libisevad korraks üksteisest üle. Südamed hakkavad kloppima, neiu põskedele kerkib kerge puna - see meeldiv arst vaatas teda ning kerge ja võrdlemisi plikalikult tobe kihin käib hingamisest läbi.  Kehakeel muutub. Sõrmed libisevad juustest läbi, alateadlikult heidab neiu pea kuklasse, et flirditav näeks tema kaelanahka - see on noor ja veatu, andes märku neiu fertiilsusest - ürgne bioloogia. Mees libistab oma võrldemisi kogenematu pilgu üle neiu rindade ja puusajoone, mida katab valge kittel - neiu on sale ja nõtke, temast õhkub avastamisrohkust.

Nad seavad sammud üksteise poole ning laskuvad kergesse vestlusesse. Märgates, et neil on teineteisega niivõrd mugav vestelda ning -  tüdruk on ju uus ja värske - peagi otsustavad nad viia omavahelise flirdi üle väljapoole laborit.

Kõlab tuttavalt, kas pole? Sarnased stsenaariume on toimunud igal pool. Vahel on tagajärjed lihtsad - noored hullavad oma isu täis ning elu jätkub tavarütmis. Vahel võivad aga sellele süütuna alanud armumängul olla tõsisemad tagajärjed, võib selguda, et üks või ka mõlemad osapooled on seotud. Kuid noori armunuid see ei sega teps mitte, nemad on üksteisega oma õnne leidnud. Ja elavad elupäevade lõpuni absoluutses harmoonias ja teineteise mõistmises, ultimaatumeid esitamata ning kõiki olemasolevaid ja juurdetulevaid kohustusi jagades.

Jahimees seab oma saaklooma autokasti ning flirtinutest saavad igavese ja muutumatu armastuse sümbolid.

Kohtingutest ja meessoost, nii üldjoontes

Kohting on seletava sõnaraamatu põhjal eelnevalt kokkulepitud kohtumine. See tähendab reeglina seda, et kaks inimest saavad kokku ning veedavad  ühiselt mõistlikku kvaliteetaega.

Olen kohtingutel olnud kirikus, kinos, teatris, muuseumis. Lõbustuspargis, rattaga sõitmas, rannas ja piknikul pargis.

Poseerinud kunstnikule, aidanud lõpetada kursusetööd, käinud kitarrimänguvõistlustel vms. Käinud loomepäeval, uute kokteilide õhtul. Jalutanud surnuaedades ja libedatel, lumistel ja külmadel tänavatel.

Ja loomulikult restoranides, kohvikutes, pubides, kõrtsides käinud kohtingutel.

Kuid kohtingute mõte on selles, et sellest võtab osa kaks võrdset partnerit.

Mõnda aega tagasi olin ma ühel ainulaadsemal kohtingul üldse.

Kuigi on koolilõpetamine ja tööl kiire ja muid asju ikka ka, siis ikkagi leidsin tutvumisportaalis suheldud meesterahvaga aega tunnikeseks välja minna.

Ma pole kunagi eitanud, et mul on nõrkus pikkade meeste suhtes, kuid ma olen alati vältinud ee..ee looduse poolest suureks söönud mehi. Selliseid, kes kaalule astudes noolt  tugevalt üle 100 nihutavad.

Novot. Kokkulepppeks, et me teineteist ära tunneme oli minu sinine mantel ja temal pikk punane roos.

Kuid mehel olid kell seitse õhtul veel mõned absoluutselt edasilükkamatud ärisasjad. Lisaks tegi ta ettepaneku, et ma oma kümnesentimeetriste kontsadega sukksaabastel temaga jalutaksin. Millest ma viisakalt keeldusin.

Ettepanekuna käisin ma välja hoopiski minna istuma ühte saksa toitudega restorani. Viisakalt ka kohtingukaalsane nõustus, lubades lisanduda. Aga..

Lõpuks timmisin ma Latte ja Noore Williami šnitsli ikkagi üksi ära. Lõpetuseks lahkusin ma tund hilje, veetnud endaga esmakordselt kohtingu üksi.

Olen nüüdseks meestega suhtlemise kusagile kaugele kalevi alla pistnud. Kui ikka pole selles vallas õnne antud (Õnnetu Armastuse Inimene), siis ei maksa enam saatust välja kutsuda.

Nii ongi. PUNKT.

Vahel heliseb telefon ja...

...ja sind üllatab terveks päevaks inimene, kellega oled pikaajalises statsiti osatäitmises.

Terveks päevaks!!!

Fikseeritud kunagistessse mallidesse

Arvate, et vaidluses selgub tõde?

Kindlasti mitte. Vaidluses tõde hägustub. Muundub. Hiljuti tekkis vaidlus teemal, et maailmas peaksid naised ikkagi meestega paaris olema, sest sisuliselt on paariliseta naine tühine ja väärtusetu olevus. Tal puuduvat igasugune isikupära, kuna tundub nagu ükski mees pole teda tahtnud.

Kulm oli vaidluses pidevalt juuksepiiril. Kas tõesti valitseb 21.sajandil osadel meestel patriarhaatlik mõtteviis?

Kuidas saavad pealtnäha arenenud inimesed sellistesse asjadesse uskuda ja mõelda, et nii need asjad ongi?

Lausa süüdistavalt öelda, et naine on tühine rämps, kui tal puudub see nn teine pool.

Olla 100% lugemisoskusega ühiskonnas veidralt stagneerunud ja fikseeritud kunagistesse mallidesse.

Ülivõrdeline egoism

Egoism pole mitte see, kui sa elad nii nagu sina tahad, vaid sa tahad, et inimesed elavad nii nagu sulle sobib.
Kui mul tutvumisportaalis on kirjeldatud kindlaid parameetreid, siis on nahhaalsus hakata mind ümber veenma ja tõestama, et tema soov on igati põhjendatud ja ma peaksin unustama printsipiaalsuse.
Nõuded pole keerulised:
1)oled vaba mees
2)elad Tallinnas või Harjumaal
3)oled 30-40 aastat vana
4)oled alates 180 cm pikk
5)omad kontol mõistlikku fotot
6)oled heteroseksuaal
Ei, ikka peab hakkama mulle udu ajama, et 45 on õige vanus või et Lame-Lümanda kärab ka hästi või et alla 170 cm päkapikk on tõeline tegija või et biseksuaalsed mehed teavad ja oskavad või et naine pole takistuseks
WTF???

Täna kümme aastat tagasi

Oli 2002. aasta imeliselt kuuma ja armaserootilise suve üks viimaseid sooje õhtuid ja öid.

E tuli tööle vastu ja mina oma lillas pikas kleidis, lillades kingades ja lilla kotiga (nagu Picasso - oli selline lilla periood) sõitsime Kaberneeme.

MEIE kivi juurde. Suur ja kogukas, nagu elaks oma isiklikku elu.

Üks rätt kahe peale ja soojas vees alasti ujumine.

Kell võis üheksa ringis olla.

Meri oli peegelsile, ainult hilissuvine taevas peegeldus sini-siniselt merepinnalt. Sõime (vist virsikuid või muud sellist luuviljalist) ja istusime kaheksesi kuivades froteerätiku sees.

Ma olin sellel hetkel nii õnnelik ja vaba. Mäletan, et hinges lasus täielik harmoonia ning ma teadsin, et see jääb meievaheliselt üheks viimaseks absoluutse harmoonia hetkeks.

Edasi.. edasi tulid keerukad ajad, kuid ma mäletan selle õhtu vaikust, sellist eriliselt romantilist atmosfääri tõelise helgusega. Ilmselt oli see minu elu üks NOID hetki - sinamina.

MEIE ei kandnud siis oma normipärast tähendust välja, vaja oli midagi enamat.

Ja see oli tõesti kümme aastat tagasi...

Täna 12 aastat tagasi

Tõi E mind Raasikult koju tagasi. Me olime seal veetnud esimese ühise öö (varem olime me lihtsalt põgusad tunnid koos olnud) - tema nn suvilas (tegelikkuses kahekordne suure aiaga maja - tema emaema talu)

Mul oli kotitäis ploome ja kotitäis õunu ja alevi vahelt välja keerates, tema hallikasrohekas Ford Sierras istudes, teadsin ma, et see on mees, keda armastan.

Oleks vaid teadnud, et tegelikkuse tulevik on midagi muud, kuid... Sellist plahvatavat suhteenergiat ma mingil põhjusel pole tänaseni leidnud.

Seda silmadest lugemist.

Kuigi jah - vabadusel on hind ja maitse.

Keerdtrepist üles ja alla...

...ja seda selleks, et näha Oleviste tornist oma kodulinna ja sünnimaa rohelisi võlusid, valusat tööstuslinnakut, laiutavat Lasnamäge ja punaste katustega keskset kivistikku.

284 astet. Kitsas trepp. Kivine ja rahvast täis murdu. Pisut ebaturvalisena tundunud barjäär. Fotografeerivad välismaalased. Tuline plekk-katus.

Pärast sai see vaev tasutud kuningliku burgeripeoga. Ning pärastlõunase kohtinguga Stroomi rannas - jumal, et on olemas mehelikult ilusaid mehi, kes oskavad hästi suudelda....

Kõrkjad, rannavees sõitvad hipodroomilt hobused, tuul, päike ja tugevad käed.

Miks hääl võtab põlved nõrgaks?

Aastaid tagasi tutvusin ma ühe mehega. Häbi öelda, aga abielumehega. Peol. Ta palus tantsima ja selle mehe hääl oli just see, mis mind võlus. Kui ta hiljem mulle helistas, siis ema ütles, et kes see nii hea heliga mees on?

Kaks suve tagasi mõjus mulle sama moodi sepp. Tema hääl... mahlane bariton. Nagu kõliseks sulametall vastu teda taguvat vasarat. nagu oleks kusagilt laulukaarelt heliredel valla lastud.

Ja nüüd on kaameramees. Tõsiküll - kohtunud me pole, aga tema hääl telefonis helises.

Tõsiküll ma ei tea, miks mulle meeste hääled sedasi mõjuvad.

On muidugi armetuid viginaid olnud ja on düsfoonilisi mämmerdisi kajanud, on pudikeelseid sosinaid olnud, aga vahel on see hääl niii ... köitev.

Nagu valataks saksakeelseid karmusi itaaliakeelsesse voolavusse inglise korra ja prantslasliku kirega.

Mineviku pikad varjud

Kuidas mõned inimesed oleksid kokku loodud, kui vaid....

Täiesti kummaline. Ükspäev googlis surfates ja endale materjali juurde otsides, sattusin peale ühele artiklile ja .. seal mainiti mulle seppa. Päris minu seppa. See oli kaks või kolm päeva tagasi.

Täna kukkus mul telefon maha ja läks katki ja kohe pärast seda helistas sepp. Küsis viisakalt, rahulikult, et kuidas mul läheb.

Ma puhkesin nutma. Ausalt ja häbenematult. Tema hääl.. mulle meenus kõik see, mis oli.

Ja nagu poleks sellest veel küllalt olnud - tulin töölt ja seal ta istus - kodupeatuses. Nukralt, napsuselt, õnnetult. Ta järgnes mulle poodi ja siis palus, et ma temaga räägiksin. Palus kümmet minutit. Ütles, et oleks minuga tahtnud kõike nii nagu siis oli.

Kui raske oli tema silmadest ennast välja tõmmata. Kui ainult...

Ma nutsin. Ta palus, et ma lõpetaksin, sest ta ei suutvat mind sellisena vaadata. Ja ma kiskusin ennast minema sellest hetekst ja ei vaadanud tagasi, kuid kui ainult...

Ta ütles, et see on lihtsalt kuri, et saatus meile nii tegi, ütles, et mina olin see ja üks. Kui ainult poleks...