Kõik need hinged jaguajal

Mitu korda ma olen surnuid näinud?

Eelmise tööalaselt nii 100x kindlasti. Matustel olen olnud kümnel korral, neist korraldanud olen kolme. Ning tegelikult tuleb tõdeda ja aduda, et need on pelgalt paberinumbrid, tegelikkuses on nende taga ikkagi selge ja kindel inimene, selge ja kindel kaotus, selge ja kindel...

Mis täpsemalt? 

Ja milleks on üldse vaja matuseid?

Matused on riitus, traditsioon, mis annab võimaluse tõdeda kadunu lahkumist ja kui ausalt öelda, siis on see lähedastele vajalik – võimalus viimaseks hüvastijätuks ja peielauas MÄLESTATAKSE inimest. Räägitakse lahkunuga  seotut, meenutatakse. See aitab lähedastel kaotusega tegelema hakata.

Matused on viimane austusavaldus lahkunule. Viimane kord, kui TEMA on veel elavate keskmeks.

Ning täna süütavad kõik elavad eelnevate põlvede lahkunute jaoks küüünlad, et neil oleks korraks valgem tee tulla. 

Ning tegelikult tahaks kasvõi korraks oma vanematega kõnelda, kasvõi korraks....

Katastroofe vähendades

13. oktoobril tähistatav rahvusvaheline katastroofi vähendamise päeva sattumine reedele  võib olla veider kombinatsioon, sest ebausk ju....

Kuid lootkem parimat.

Kas õunad on valmis?

Väike maarjapäev ehk ussimaarjapäev ehk ussi magamise päev. Rukkimaarjapäevast ei kõnelnud, see jäi muude asjade varju, aga ussimaarjapäevast kõnelen küll, sest seda püha teatakse Eestis alates 16. sajandist. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.

Kui enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.

Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks.

Üldiselt oli töötegemine ja metsaminek keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks.

Mõlgutades mõtteid vihmaniiskete õunapuude lehti ja õuni endeid vaadates, siis tundub, et vist on valmis jah. 

Kuid mulle meenub, et on mingi luuletus pealkirjaga "Enne ussimaarjapäeva", kuid ma ei suuda meenutada autorit, selle luuletuse lugemise konteksti ega muudki...

Pärtlipäevaga algab sügis?

Ilm on väljas vastav, aiakask sahiseb salapäraselt, hommik hõngutab millegi sellisega, mis viitab vägagi sügisesele vaikusele, langemisele, valmistumisele talviseks perioodiks.

Üks aeg on saanud jällegi läbi, üks suvi tiksunud mälestuseks, aga - tänast pärtlipäeva 

Sügise algus, lõikus- ja külvipüha, 18. sajandil rukkiema, külviema ehk rohuema päev.

Rukkiema või rohuema päev on märkinud olulist püha, mil külv oli rangelt keelatud mitmesuguste hoiatustega vilja riknemise ja hävingu eest. Muu hulgas arvati, et see päev külvab rohu vilja sekka.

Pärtlipäevaks oli lõpetatud humalakorjamine ja Lääne-Eestis linad kitkutud.

Vana ütluse kohaselt keeras Pärtel kapsapäid. Saksamaal on kapsapeade pöörajaks Bartolomeus, meil sama nime eestindust kandev personifitseeritud Pärtel. Et kapsas oli eestlase toidulaual väga oluline toit ja hapukapsas talvel peamisi vitamiini allikaid, siis on 19. sajandi kalendritavades kapsale pööratud tähelepanu sama palju kui viljale.

Kusagilt on mulle meelde jäänud, et kapsaid hoiti talviti väljas, need külmasid siis üdini ära ja kui perenaine tahtis kapsast rooga valmistada, siis lõi ta selle kenasti pooleks. Et selline suur ja korralik kapsas siis oli olnud. 

Nojah, Lutski ju kirjutas "Kapsapea" ja see oli olnud ikka päris korralik 'mede nunnu'.

Lääne-Eestis ja saartel oli see vähemalt viimasel kolmel sajandil ka lambaniitmise päev ja viimane sokutapmise aeg. Samuti on pärtlipäev olnud üks levinumaid meevõtu alguspäevi.

Vana pärimuse kohaselt külvatakse pärtlipäeval taevast seeni, nii et selle järel algavad seenekorjamispäevad, ka pähleid võib juba korjata. Oli veel tavaks teha lammastele lehiseid.

19. sajandil ja 20. sajandi alguses peeti pidusid ja oli laadapäev, sest augustis oli võimalik juba mitmesugust aiakraami müüa.

Veel on sel päeval kosjas käidud.

Ida-Eestis oli pärtlipäevaga seotud kindel loodusnähtus - pärtliraju. Ilmaennustamine on olnud üldse oluline, sest selle päeva järgi sai ennustada kogu sügise ilmu. Pärtlipäevast algasid Eestis hallad.

Töid ja tegemisi tuli kohe kuhjas klassiruumi - kõik need ettevalmistused etc.

*Pildid veebist

**Osa teksti BERTA-lt

Kapo annetagoj kaj sankta ŝafo!*

Täna 130 aastat tagasi avaldas  Poola silmaarst L. L. Zamenhof  raamatu Unua Libro ("esimene raamat") pseudonüümi Doktoro Esperanto ("doktor lootja") all ning see jäigi keele nimeks. Mees oli keeleõpetaja poeg, elas kodukohas, kus oli nii palju erinevatest rahvastest inimesi, et see tekitas Zamenhofi meelest palju erikeelelisi õnnetusi. Ladina ja kreeka keele elustamise plaanid ei töötanud ning tuli luua üks lihtne ja kõikidele arusaadav keel - esperanto

Aga pealkirjas esinev esperantokeelne päevatervitus on seotud lammaste kaitsja püha Annega, neitsi Maarja emaga, ja tinglikult võib seda päeva  pidada  lambapühaks. Ann/Anne on legendide järgi Maarja ema, kes pärast pikka lastetust sünnitas tütar Mirjami (Maarja). Juba Anna emal olnud probleeme lapsesaamisega, seetõttu oli tütre sünd suursündmus. 

Legendid püha Annast levisid laialt 13. sajandil pärast ilmumist "Kuldlegendis", mille mõjul tema päeva tähistati 26. juulil, hiljem ka sügisel. Tähtpäeval on tugevaid bütsantsi kiriku mõjusid. Püha Anna oli lammaste kaitsja ja seetõttu pöördutakse ka karjakaitse- ja ohvripalvetes ning loitsudes Anne poole, et ta kaitseks karja ja lambaid ohtude eest.

Veel 19. sajandil laiemalt tuntud püha taandus 20. sajandiks üksnes setudele oluliseks tähtpäevaks. Seal tapeti annepäeval lammas ja viidi ohvriandeid näiteks Meeksi lähedale Annekivile. Lamba pea ja jalad lasti preestril õnnistada, osa andeist jäetigi talle, osa jagati vaestele.

Annepäeval panid nimepäevalised kirikusse küünla. Metsast toodi vihtasid, et lambad sigiksid.

Rituaalsed toidud olid lamba- või vasikalihast.

Niisiis -  havi grandan scioni 
________________________________________
*Esperanto keelest: head annepäeva ja lambapüha
PS: kõik tõlked on transaltori vahendusel ja pole õrna aimugi, kas need on grammatilisel õiged või mitte

Heinamaarja- või heinaleedopäev

Neid maarjapäevi eesti folklooris ja rahvakalendris ikka on. Kuna kõneldud sai paastumaarjapäevast, siis oleks ilmselt arukas vesta ka heinamaarjapäevast, millega on lood siis sedasi:

*Püha on seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada.

*Keelatud oli niisiis heinategu, kalapüük (kuid vette tuli siiski kalapüügiõnne nimel ohvreid tuua), nõelumistööd (mõjuvat halvasti lammastele)

*Selle päeva taimeks oli maarjahein ehk imehein kuulub nõiataimede hulka, mille väega on võimalik avada kõik uksed, näha varanduste asupaika ja omandada tundmatud keeled. Imerohtu sai niita erilistel päevadel (ühena nimetatakse maarjapäeva). Silmatorkamatu hein ka lõhnas eriliselt ja teda oli võimalik ära tunda voolavasse vette heites – imehein ujus vastuvoolu.

Isiklikult tahaks seda maarjaheina kangesti näha ja kasutada. 
____________________________________

Teabeallikaks on berta

*heinamaarjapäev hiinakeelsena

**pildid veebist

Kuidas tõsta rahva teadlikust*

Kunagi, kui E vanatädi (?) ära suri ja E tema korterit remontima hakkas, siis oli seal lisaks igasugusele heale ja hästisäilinud mööblile (TLÜ tagune põiktänav oli korteri asukohaks ja seal sai veedetud päris palju.. eee toredaid tunde nii nagu tema praeguses majaski) Priimaks kutsutud isikul fantastiline raamatukogu - seal oli tõeliselt haruldasi pärleid ja need on nüüdseks vapralt minu valduses (kuigi E neid pärast tagasi tahtis - küllap taipas isegi, milliste rariteetidega tegemist oli).

Omapäraste leidudena sai võtta ka raamatute vahele pandud palvelehti, kinopileteid, sedelikesi, kviitungeid - kõik kandmas ajastu märke ja kuupäevi, mille olemasolu isegi ei usuks. Niivõrd kaugest ajast näisid need kõnelevat.

Üldse on see raamatute vahele pistmine üks lahe tegu.

Olen omagi raamatukogust leidnud ema ja isa kirju ja kaarte, kavalehti, ühe vanaemale kuulunud teose vahelt aga saatekirja arsti juurde, lisaks veel igasuguseid fotosid etc.

Aga vast ühe kõige veidrama ja huvitavama leiu otsa kukkusin ma hiljuti keelekohviku raamatukogus. 

Tegelesime pisut luuletuste mõistmisega (üllatav, kui palju üks proua eesti kirjandusest teadis ja kui huvitavalt analüüsis üks endine moskvalanna lühikest kevadluuletust - ta on eesti keelt õppinud ainult pool aastat!!) ja mulle hakkas näppu Aleksander Suumanni "Meil siin hüperboreas" (muide luuletaja, kelle loominguga ma pole üldse kursis olnud ja kelle ma enda jaoks avastasin - väga sisukad ja põnevad lugemised). Selle vahele

oli aga keegi Kuressaarest pärit murelik isik jätnud kaheksaleheküljelise, loetava, mõningate kirjavigade muremõtiskluse eestluse, rahvusluse ja.. eee eestlaste tähtpäevade tähistamisega seotud traditsioonide üle, mis nagu oleks eemaldunud on põhijuurtest, kuid on siiski meile geenidesse talletatud.

Tundub, et tegemist on mureliku kodaniku koputamisega eestlaste  mustale südametunnistusele:

"/.../Millest siis peale hakata, kuidas rahva "teadlikust" tõsta. Olen alati huviga vaadanud neid jaanitulele voolavaid rahvamasse./.../

Kirjutaja jagab ka näpunäiteid, kuidas saaks inimeste huvi äratada regivärsiliste rahvalaulude kasutuselevõtu osas, märkab muuseas, et "vaid vaba rahvas vabal maal on võimeline elu edasi viima."

"Olen nõus oma laste tuleviku nimel elama vaesemalt kui harjunud, kuid mul on teadmine, et mu lapsed on vabad inimesed, kes ei pea.." Siinkohal kirjutis katkeb. 

Mida ei pea? 

Pagan võtaks - nagu hea krimka, jääb kõige põnevamal kohal pooleli.

Kes kirjutas? Mees, naine? Haridusega inimene, seda küll, aga komasid ei tunnista. Sõnakordusi ei kasuta, lauseheitus korrektne, analüüsib nähtusi silmaringiga inimese tasemel. Keegi, kes oskab võrrelda Ungari saatust meie omaga. Ühesõnaga, kirjandusteadlasele üks magus maiuspala.

____________________________________

*kirjapilt võetud muutmata kujul käsikirjalisest tekstist 

Arbujateks muutuda...

Uskumatu, aga otsida talvejope uuesti välja ning vaadata, et pungad ei muutugi priskemaks ning ometigi.... olen ma istunud volbriööl Raekoja platsil välikohvikus ja imestanud, et on soe õhtu, olen käinud nurmenukkudest pakataval põllul ning mõelnud, milline ilu.

Nüüd aga vist oma öölendu ei tee....

Igal ajastul on vist olnud oma nõialugu. "Väike nõid" ja "Nöbinina"; "Võluvägised" - need on nagu ainult kerge põige maagia maailma. Siis on igasuguseid võlureid ja sortse igas võimalikus positsioonis.

Aga mulle meeldib agathachristilik lähenemine - ka mina teeksin nõiad väga lihtsaks, nagu igas külas elavaks memmeks, kellega tuleb hästi läbi saada, sest vastaval juhul kuivab su üsk või kängub kaasa erekteerumisvõime, ei kasva su lapsed, saavad koolis halbu hindeid, koduloomad ei paaritu ja vili ei kasva.

"Macbethi" kolm nõida oleks tõepoolest nagu kõige tavalisemad eidekesed. Eidekestes muide on tihti lumma - kust muidu see vananaiste tarkus mõiste. 

Kõrget lendu siis!!

Karjasevitsa murdmiseks

Mingites allikates on 01.04 karjalaskepäev, aga täna tähistab maarahvas seda, et tuli kari kasvõi korraks üle laudaukse lasta, et nad saaksid värsket õhkugi sõõmata. 

Lisaks palgati siis uueks tööajaks sulaseid ja tüdrukuid. 

Naised olla siis lüpsikuid turrutanud - abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale ning jäljendasid  suures puutünnis võitegemist: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. 

Ma loen ka oma võisõnad peale. 
Kui need olemas on. Nagu Miili-mamma lugenud igal kevadel ussisõnu, et nood tema karja ja kojaliikmed puutumata hoiaksid. Nii vähemalt räägiti kunagi.

Nädala neljas

Veendunud ateistina ei saa minna mööda kogu sellest kaubandusse kapanud söödavate ja mittesöödavate munade/jäneste/šokolaadide/küünalde/linade/asjade virr-varrist, mida siis asjalik kapitalist oskab osavlt kasumit teenima panna ning rahvas tarbib. Teadmata samas üldse, millega on tegu. Kui küsida, mis toimub, siis teatakse, et tuleb mune värvida ja neid siis koksida ja siis on kõik jube õnnelikud...

Aga kui vaataks korra lähemalt, siis on nii, et ortodoksi ja roomakatoliku ning mitmes protestantlikus kirikus kuulub suure neljapäeva jumalateenistusse jalgade pesemise talitus. See tuletab meelde, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalad ja käskis kristlastel saada samuti üksteise teenijaiks.

Haa, see tähendab, et suht tore hügieeniline toiming. Mis mind aga pani mõtlema, et ennemuistsel ajal olnud neljapäev see, kui pere kogunenud vabamalt hingama ja igasugus juttuseid rääkima, sealt siis ka põlvest põlve edasi antud pärimus ja ...tegelt, kui oleks ajamasin, siis liiguks tagasi ning vaataks õige lähedalt, et mis toimus?

Mis aga viib omakorda selleni, et filmilinal on kõik võimalik ning üks väga lahe film on selle kohta olemas:

"The Hunt for the Hidden Relic" (2002).

Värviliste munade hüpetelt selleni, et kas ikka oli ristil ja kas ikka oli olemas - ei tea...

Ühesõnaga, minevikku saab vaadata mitmeti ning ka tööinimestele ühe lisapuhkepäeva andev pikk NV kulub küll marjaks ära. Tuisuga või mitte ;)

Paastumaarjapäev, aga ka...

Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid. Külla minnes tuli puna kaasa võtta.

Aga selle kuupäeva valgusesse asetub üks meenutus minu  hiljuti surnud tädilt:

"Juba jaanuaris oli emale (minu vanaemale - blogija märkus) teada, et kusagil märtsi lõpupoole tuleb kõik hobused, rattad, veoautod, sõidukid sääreväristajad ja muud sõiduvahendid kolhoosikeskusesse viia. Kes ja miks, seda muidugi ema ei teadnud, aga vist siis paar ööd enne 25. märtsi ema ikkagi sai midagi teada. Ta ajas mu üles, pani riidesse ja  vankrisse ning kattis saanitekiga kinni. Ise nõõtas hobuse liikuma ja kuna metsateed veel kandsid, polnud mülgasteks muutunud, sõitis ema terve öö metsatalusid läbi ning hoiatas, et tuleb küüditamine. Meie kandist viidi ära vähesed, enamik sai õigel ajal metsa. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see oli, aga vist ikka paar päeva pidid redus olema. Taluperenaised aga tulid pisut varem metsast välja, sest lehmad oli vaja ju lüpsta..."

Umbest samast ajast rääkis ka üks isa külas elanu, ta oli siis nõks suurem ning mäletas hästi raudteejaamas ohtralt vaguneid ja kompsudega kogunevaid inimesi. Mäletas samuti, kuidas käidi vaatamas, kes kus oli ning kuhu mis jäi ja läks ja viidi...
Nüüdislapsed ei kujuta seda ettegi. Nende jaoks on juba ennekuulmatu inimõiguse rikkumine nõuda arvuti sulgemist ning mitte lubada suvisele reisile....
_______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

Druiitide horoskoobist

Teadmata põhjust on mulle meelde jäänud faktikene, et 21.03 sündinud inimesed on väga erilised. Miks, seda ma ei mäletanud, aga mõte vaevas mind ikka väga pikalt. Otsustasin asja uurida ja siis meenus, et see oli mingite puudega seotud. Selgus et tegemist on druiididega.  Guugel abistab alati ;) 

Druiidid olid keltide preestrid. Arvatakse, et druiidid pärinesid Lõuna-Britanniast ja levisid siis üle kogu Gallia. Nad olid tihedalt seotud tammepuude areaaliga.

Druiidid olid oma rahva seas suure au sees ja pühendasid suurema osa oma elust teadmiste omandamisele. Nad olid hõimu juures väga tähtsad tegelased, kuna oskasid ennustada. Keltide usk oli müstiline ja looduslähedane.

Druiidide talletatud ja ajaloos tänaseni vastu pidanud inimeste-puude seostamise tarkuse.           

Tamme-inimene on tulvil elu, jõudu ja ilu. Tema liigitused on majesteetlikud ning väärikad. Tamm äratab oma väärika välimusega inimestes austust. Hea tervis on tamme puhul eriti tähtis, sest ta ei talu nõrkust ning haigusi.

Tamm on vapper, see aga ei tulene mitte hingesuurusest, vaid uhkusest. Ta ei taha endast arga muljet jätta ning reageerib rasketes situatsioonides ehk liigagi teravalt. Ta on ettevaatlik ning iseteadlik ega muuda meelt varem tehtud otsuse suhtes ja saavutab oma eesmärgi. Eksisteerib aga ka teine pool: talle tekitavad probleeme paindumatus ning leppimatus. Ta võiks palju saavutada, kui tunneks veidigi diplomaatiat.

Tamm ei talu mingisuguseid piiranguid, tema omavoli aga piirab kaaslasi. Kõigele vaatamata austab ta teiste arvamusi ning sõltumatust. Ta on seltskondlik ning külalislahke, truu küll sõpruses, mitte aga alati armastuses. Ta armub pidevalt ning usub, et on leidnud selle "õige". Ta on ebakindel, võib aga abielus olles aja jooksul kindlamaks muutuda.

Tamm seisab tugevalt paigal ning tegutseb ka sellest lähtudes, ta jääb oma huvide piiresse. Vastumeelselt kohaneb ta ümbruse ning ümbritsevate muutustega. Ta arvestab alati enda ning oma probleemidega, teiste elu teda ei huvita. Ta on konkreetne, mõtleb selgelt ning asjalikult. Ta on tegutseja, kel ei puudu intuitsioon, ta võib mõtlematuid asju korda saata, iseennast siiski alati meeles pidades. Oma lähedaste elu muudab ta eriti mõnusaks. (http://www.mullaseitse.eu/)
________________________________________
Pildid siit ja sealt, autor pole 

Betoonipühitsus

Imelise interneti vahendusel  sain teada, et 17.03 pole mitte ainult patrikupäev (mida me eile oma õpilastega rohelise päevana tähistasime), vaid umbes sellel ajal pühitsetakse ka betoonipäeva. 

Betoonipäev on tähtpäev, mida tähistatakse Eestis iga aasta märtsi keskpaigas alates aastast 2000.Eesti Betooniühingu initsiatiivil.

Et betoon on oluline ehitusmaterjal, on betoonipäev mõeldud betooni ja betoonehitiste tutvustamiseks arhitektidele, projekteerijatele, ehitajatele, ehitusmaterjalide tootjatele ja ehitiste tellijatele.

Betoonipäeval tutvustatakse ka mõnda olulist välismaa arhitekti ja kuulutatakse välja konkursi aasta betoonehitis võitjad, selle aastal sai auhinna ERM, kui ma õigesti mäletan.

Ühesõnaga lisaks iirlaste tähistatavale patrikupäevale, saab tähistada ka betoonipäeva. Betoon (prantsuse keeles béton, ladina sõnast bitumen 'maapigi') on tehislik kivimaterjal, üks põhilisi ehitusmaterjale.

ERM aga väärib om auhinda, kuigi ta vajab pisut sissetöötamist.

Sõnaga - kiitkem rohkem rohelist ja lootkem, et tulevikus betoon peab vastu!!

Mõrkjamuigeline "November"

Väidetavalt pidi inimene oskama olla irooniline siis, kui see puudutab mingisugust osa temast, mida saab suhestada enda ja ümbritsevaga (umbes nii see mingis loengus kõlas). Valmistades ennast moraalselt ja emotsionaalselt ette äraspidiseks aistmiseks rahvuse, identiteedi, eestluse teemal, kogesin ma väga lahedate reeglitega Artises "Novembrit". Kahtlemata  on tegemist erakordse filmiga ning selle ootamiseks oli parasjagu põhjust ka.

Veidravõitu oli kirje ainetel, sest minu jaoks oli see pigem pildikeeleliselt toetav ja samas ka lugemata terviklikuna mõjunud teos. 

Esteetilisest poolest oli tegemist ilmselt ühe aegade parima kujundusega, kus iga stseen, heli, efekt, liigutus, detail oli läbi mõeldud ning asetusid elegantselt paigale eestluse taaskordse kõverpeegli mõranenud valgusprismades.

Räägud ja Õuna Endel, kratid ja Hans, libahundid, vaimud, kasuahned ja võrdlemisi kohtlased paganad, kes rähmakalt usuvad nii vana nõidust, mütoloogiat, jeesust kui rehepappi.

Äraspidine huumor, voolavad sõnad lumekratilt, väga ilmekad suured plaanid, noorte näitlejate huvitavad monoloogid, narratoloogilised ellipsid. Mu arvamus kattub nende kriitikutega, kes filmi kiidavad. 

Lehmalend; Luise, Lembetust rääkiv mõisateener; öösel kõvasti pummeladanud kirikuabiline, kes õpetaja lolliks tegi - sihipäraselt ja samas anaalselt lahedad.

Sarneti käekiri on nüüdseks tuvastatav - tema pilk, tema meeleolude tabamine, tema hetked ja aimused.

Rea Lest ja Jörgen Liik on muide vapustavad näitlejad. Ilmekuse ja kehalisuse, julguse poolest. Teised ka, aga kuna nemad olid peamises fookuses, siis tekkis näitlemise paradoksaalsuse nüansirohkus väga kenasti esile - näitlejad 'näitlejad' oli oma rollis samavõrra usutavad, kuivõrd minu meelest 'mängunäitlejad' oma esituses puised, pidurdatud ja noh..eeee....head.

Mustvalge lahendus andis tõesti edasi Johannes Pääsukese talupoeglikkust ning kogu see rääm, mida ka mõisas näha (va parun ja paruness), püstitasid tõepoolest huvitavaid nüansse. Maagiline realism pole siinkohal päris õige, aga kuskile sellesse suunda ta vist kaldub.

Üldjoontes nilpsab iga vähemgi teadlik vaataja tõlgendusküsimustes tulipalavat keeletippu - imagoloogia, feminism, postkolonialism, diskursiivne praktika, teisikumotiivid, ökokriitika, metafüüsiline kvantteooria (pole kindel, kas tean õiget terminit) ning isiklik lemmik mimeetilise kujutlusviisi näol annavad võimaluse umbes 10 erinevaks MA-ks.
________________________________________
NB: pildid on kõik veebipõhised 

Paavlipäev

Loogish, et kristliku kalendriga seotud päev, aga tegin väikese kopeeringu bertast (panen viited ja puha):

*Kristlikus kalendris Pauluse ümberpööramise püha. Eestis saartel, paiguti Läänemaal ja Harjumaal 20. sajandi alguses vähetähistatud püha. Loetletud alal on paavlipäev olnud talve keskpaiga tähistaja, mistõttu pidi selleks ajaks alles olema pool inimeste ja loomade toidust. Talvepoolitajana tähistavad seda püha näiteks rootslased, soomlased ja sakslased. 

*Paavlipäeva ilm ennustab suveilmu: päike – päikseline ja soe suvi ning hea saak; sajune ilm – haigused ja vihmane suvi. LOODKEM PÄIKEST.

*Paavlipäeval algas saartel putukate ennetusmaagiline tõrjumine. PEAKS UURIMA, KUIDAS SEDA TÄPSELT TEHAKSE?

*Töökeelud: Igasugune villasetöö oli keelatud. Kehtis veel pühkemete väljaviimise keeld – sinna kohta, kuhu need viiakse, tekib suvel palju usse. NII, MA EI KOO (hahahahahahah) ja EI VII VÄLJA PÜHKMEID. 

Loe juurde: 

http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/puehakud/meespFChakud/pFCha_paulus.php

_________________________________________________________________________________

NB: pilt on netist, mina pisut kohendasin

Toomapäevast

Toomapäev olla seotud surmahaldajaga ja märkivat jõulu-ja nääriaja algust. Siga pidavat tapetama ja keelatud olnud ketramine ning jahvatamine. Paadid keeratud kummuli ja neile andud ohvriks õlut - et uuel hooajal vetehaldjad paati merepõhja ei kisuks ja  kalasaak rannarahval hüva oleks. Tapetud siga ja söödud pähkelid ning õlut.

Perenaised soolanud liha sisse ja teinud vorsti, toodud õled tuppa ja tõmmatud hinge tagasi, sest Maa olla Päikesest nii kaugel, et päeva ei algagi.

Ja see on küll jumala tõsi - väsinud sügise moodi niiske õu ning haljendav muru ei anna küll kuidagi aimu, et talv algab.

Lühike päev näib juba otsas. 

Kuuse panime üles, toad kraamisime, süüa tegime. 

Piparkoogid vajavad veel küpsetamist. Muus osas näivad asjad olevat nii nagu põlisrahval siinpool paepealset ikka oli - tule valgel saab vaadata filme ja mõtiskleda oleva üle.

Kümne päeva pärast saab see lõputuna näinud aasta otsa. Numbrimaagia pole küll päris minu masti, kuid aasta, mis sisaldab 13, näib nii melanhoolne ja nukker mulle. Otsused ja valikud. Möödapääsmatud ja kurnavad. Mõtted ja meeleolud.

Nigulapäev

Rahvakalendris on nigulapäev olnud 19. sajandi lõpul üsna tundmatu ja eeskätt teati 6. detsembrit kui ilmade külmenemise tähist.

Tuntud vanasõna „Siim tegi sillad, Nigul needib need kinni” kinnitab tähtpäeva seotust ilmaga. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi Berta järgi on saarlased öelnud, et nigulapäeva öö on aasta pikim. Siis pidavat kotkas puu otsast alla kukkuma, sest ta küüned väsivat oksast kinni hoides ära.

Ida- ja Kagu-Eesti äärealadel oli nigulapäev õigeusu püha, kus viidi keskse sündmusena läbi ristikäik. Vanade kirjalike allikate järgi on seda päeva peetud 18. sajandil karjapühaks ja seostatud püha Nikolausega. Nigulapäev oli 19. sajandil külapüha Helbi, Jermakova, Seretsova, Tailova ja teistes setu külades, ka mõnes Ida-Virumaa külas.

Nigulapäeval tõi püha Nikolaus, mitmel pool Euroopas ka püha Martin või mardivana headele lastele pähkleid ja kooke ning andis halbadele lastele vitsa.

Enda esimene seos nigulapäevaga oli raamatust "Hõbeuisud" - vaimustav jutustus Hollandi lastest, seotud Hollandi ajalooga, sealse kultuuriga.

Üks esimesi lugemisvapustusi teadlikuma lugejana.

Vähemalt Madalmaades oli nigulapäev 19.sajandil määramatult tähtis ja oluline.

Nüüd loen siin BERTA-t ja vaatan, et tore teada ja teadmisi teistelegi jagada.

Andresepäev

Tavaks on teha öö läbi tuld.

Enne magamaminekut loitsitakse, et näha oma tulevast unes: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest."

 Loitsu lausumise ajal tuleb voodi ette heita peotäis viljateri või linaseemneid.

Enne voodisse minemist tuleb süüa soolast, asetada voodi alla veenõu.

Uinudes peab soovima: tahan oma tulevast unes näha.

Unenäos ei tohi aga midagi vastu võtta ega ära anda, mis tähendas halba, tõmbavat õnnetuse ligi. Loitsul nagu kaks otsa - üht tahtes ja saades, võid sellega ka riskida, et millestki ilma jääd.

Andrease rist pidavat tõrjuma välku. Täna ilmselt välku ei löö...

Head andresepäeva igatahes kõigile!!!

Head kadripäeva!!

Vahel ma siin vaatan meie meediasse ja kaubandusesse jõudvaid ameerikalikke mõjutusi ning arvan sagedasti, et tegelikult peaks ikkagi esiemade -ja isade kombed taastama ja hakkama iidseid rahvapühasid taas mõistlikult tähistama.

Kohe täitsa sedasi, et lööd kalendri lahti ja võtad kätte ja organiseerid ürituse.

Tõsiküll - mingid reklaamid on kõrvu jäänud mardipäeva lauluga.

Kuid tänasel päeval nimepäevaks - kõikidele Katariinadele ja selle nime mistahes keeles mistahes vormile.

Olgu nimepäev sama kena ja armas kui kõik muud päevad selles kuus ja aastas...

Hingedepäev

11 aastat tagasi oli Tallinna Ülikoolis esimese kursuse üks reedetest. Kursuseõel oli sünnipäev. Saarema tüdruk. Tahtis lennukiga koju minna, kuid auditooriumi laeakende pidev müdin ja vastu klaase peksev raju ei jätnud võimalust.

Õppejõud rääkis loo möödalennanud puudlist ja pangaaparaadid olid rivist väljas - mingid lühiühendused.

Tänane hingedepäev meenutab sama ilma ja olu. Puudlit ei lenda küll mööda, kuid aed on täis lipendavaid ja koltunud lehti. Tuul ulub korstnasse ning lühike novembripäev ... on lühike novembripäev.