"Aitab, aitab, aitab," karjusin ma enesele

Illustreeriv pilt veebist

Mõned nädalad tagasi, pühapäeval pool viis ülesärganuna kohvi rüübates, tabasin end mõttelt - minu elu viimane poolaasta, kõik päevad, nädalavahetused, puhkepõiked etc  - kõik ja kõik on olnud eranditult ainult ja ainult  "kalli" töökooliga seotud. Tööde parandamine, tundideks ettevalmistus, klassijuhatamine. Märkamatult on õpetajaks olemine dikteerimas minu väärtuslikult elatavaid ja sealhulgas ka vabu hetki.

Tõdemus pani sisemiselt karjatama ning asusin sedamaid vastu võtma otsuseid: klassijuhataja kaust pärast tunde kooli jätta, kõik tunnid koolis ette valmistada, kõik tööd koolis ära parandada (seda küll alati ei saa, sest abistasin nt kolleegidel lugeda 9. ja 12. klassi proovieksameid, neid aga koolimajas hästi punaseks kirjata ei viitsinud); pärast kuute enam klassiga ja kooliga üldse ei tegele ning NV-d tuleb täita muu tegevusega. Koolinädalatel aga on olnud nii palju asju - kõik puha tööga seotud ja ei tule siin kajastamisele. 

Nüüdseks on siis nii laupäeviti ujumine ja/või teater; pühapäeviti jalutuskäik ja/või muuseum/näitus/kino, seejärel lõunatamine kusagil mujal. Poegadega ja sealhulgas ka klassiga käisime vaatamas "Printsi ja kerjust" Estonias, kolleegiga ja tema klassiga Draamas etendust "Kõik on täis". Esimene oli huvitav ja haarav kogemus, teine mind eriti ei kõnetanud.

Nõmme ujulas aga oleme nüüd mitmel korral sattunud sellisele ajale, mil basseinis vähemalt näiliselt ujuvad erivajadusega isikud. Pärast järjekordset ujulatretti kallistasin poegi - et loodus mulle terved lapsed andis. Ilmselt oleksin neid armastanud ka muusugustena, kuid eriti tänulik olen ma nende olemasolu eest küll just sellisena.

Olin enne muudatuste tegemist oma passiivsusest hämmelduses - kuidas sai selline asi juhtuda. Lisaks organiseerin ma tänu juhuslikult ülesleitud filminegatiivile koolikokkutulekut. Millise kooli? 

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli oma ikka - selle, mille lõpetamisest tänavu mais möödub 20 aastat.

Seegi tõi muudatusi kaasa - naised ju ei uuri saavutusi ega piirdu pelgalt perekonnasaatuse ja laste käekäigu järele küsimisega. Neil on ju vaja vaadata sookaaslast pealaest jalatallani ning märkida muuseas ja moka otsast, ent ikkagi ära kõik kaalutõusud ja kaotused.....

Ühesõnaga otsustasin ka selles vallas enese käsile võtta. 

Perekonnaseisu ju ikka muuta ei jõua :D

Sest ilmselt on minu eluteele märgitud ära - pole kaaslast vaja, kuna nõuetele vastavat ja sobivat kandidaati pole kas veel sündinud, pole selles universumis olemas või on ta elanud nt 18. sajandil. Või 19. 

Ja need nõuded pole sugugi hullumeelsed: 35-45 aastat vana, elukoht Harjumaal, paarisuhtes olemata ning intelligentne. No pole. Sellist inimest pole. Sest ühtegi nendest nõuetest samaaegselt inimesel leida ei saa. Käisin väljas. 37-aastane laomees Lasnamäelt. Ütles kirjades (korrektses grammatikas, kuigi süntaks algeline), et on vaikne inimene. Ok, mis siis ikka. Aga ta ei öelnud, et ta ÜLDSE ei räägi. Kohvikus istus laomees Lasnamäelt 30 minutit vaikides laua taga, jope seljas ja kapuuts peas (lille ega šokolaadi ta ei toonud!!) ning ütles, et vist läheb lumele. Järgmise lause ütles ta 20 minuti pärast, et kas ma käin tihti kohvikutes, need on ju kallid. Ühesõnaga ma saatsin Lasnamäe laomehe metsa ja tulin kohtingult tulema. Nende meeste taustal meenuvad luuletaja, patoloog ja sepp - kõik võrdselt intelligentsed ja huvitavad, igaüks omal moel mehelik ja minule midagi hõrku pakkuv. 

Kuhu sellised mehed  kadusid? 

Nojah, eks sellega ole nagu ole. Kui pole antud, siis pole ja tuleb üksi olemisega leppida. 
Aga linnas jalutades lasin päikesel ja tuulel ennast võidu paitada, pojad seisid korra linnatuumas, muuseumis oli vahva ja lõunasöök maitsev. Muudatused, IGASUGUSED pole alati head, kuid nad on olemas ja nendega tuleb leppida.

Kuid tervitan saabunud märtsikuud, soovin lugejatele meeldivaid kevadelamusi ja vihjan vaikselt, et ka selles blogis tuleb peagi korraldusi, ümberkorraldusi :)