Kuvatud on postitused sildiga Suvi on parim. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Suvi on parim. Kuva kõik postitused

teisipäev, 1. august 2017

Lõikuskuu alguses


Suurem osa puhkust on möödas, mõned nädalad siiski veel ees ja see on olnud vaieldamatult elu parim puhkus. Lihtne ja vabastav.
Täpselt kuu aja pärast tuleb vaadata õppuritele silma, tõdeda nende kasvu viskamist ja et samm põhikooli lõpule on taas lähemale astutud, aga seniks - miks mulle varem august pole meeldinud?
Mu pojad on augusti lõpus sündinud. See on nende kuu ja see on ilusal ajal tegelt. 
Hommikusse jahedusse on lisandunud midagi seletamatut, mingisugune lõhna meeleolu, mis viitab kergelt seentele ja valmivatele marjadele, aga samas hommiku kadudes näitab täieliselt välja, et tegelikult on suvi veel peremeheks. 
Pärast vanemate surma olen ma mitmel korral mõelnud, et tuleb ümber hinnata vaated, mõtted, hetked, sest tegelikult on igas päevas midagi,  mis tasub talletamist, meenutamist, järelpilku.
Lapsepõlvest mäletan hämaraid ja jahedaid maakoitusid, kui vanaema ja vanaisaga sai lauta mindud ja ma siis vaatasin, kuidas nad seal loomi talitasid, aitasin vanaemal piima kurnata ja aitasin veel magavale vennale ja täditütrele hommikusööki teha (jah, ma olen eluaeg varajane ärkaja olnud, nagu mu isagi oli).
Mäletan nendes augustihetkedes valmivate sibulate lõhna, äsja niidetud ädala krudinat sõrmede vahel, pesadest võetud kanamunade soojust ning peenralt korjatud mahlaste kurkide mekki. Pöidlaotsasuurused tikrid ja sõstrad, küpsenud ploomid, ainuliselt magusad õunad (nt Valge Klaar enne, kui ta selleks vastikuks jahupalliks muutub ja siis ma ei teagi täpset nimetust, aga vanaema kutsus neid lambaninadeks - ülim elamus...). Prisked porgandid, lõunasöögiks värksed kartulid ja sibulapealsetega tehtud salat.
Muide sibulavõtul jäi ju alati neid rohelisi otsi lademetesse, mulle ei meenu üldse, mis nendest sai? Ilmselt viidi põllult ära, aga kuhu?
Nüüd vaatlen oma koduaeda  ning sellel aastal on mul pelgalt õunad, sõstrad ja rabarberid. Ühe aasta lihtsalt  jätsin vahele. Eks paistab, kas külvan järgmisel kevadel.
Kuidagi  nukker alatoon?
Tegelt mitte, lihtsalt august toob kaasa romantilisema mõttelaadi ja ootused sügisele.

neljapäev, 27. juuli 2017

Millimallikad madalas meres

Merejoon näis olevat taandunud, kivid olid välja ja terve rannaliiv mõõdukalt millimallikane. 
Pole kunagi nende elusolendite peale mõelnud (no nad ei defineeri ennast ja vaevalt nad kunagi on heietanud oma taksonoomilise kuuluvuse üle), aga
meririst ehk millimallikas (Aurelia aurita) on karikloomade klassi kuuluv väike mere-eluline ainuõõsne.
Meririst elab peaaegu kõigis paras- ja troopikavöötme meredes (ühena vähestest erandeist ei ela Ohhoota meres - huvitav miks?). Hoovustega jõuab ta ka arktilistesse piirkondadesse. Vahel esinevad meriristid massiliselt ja on juhtunud, et nad ummistavad mõne sadama.
Igatahes talassoteraapiliselt pikki mereranda kõnides, päevitades, klaasikilde otsides ja leides ning tõdedes, et venelastele on omased teatud kombed, mis on omased ainult neile, oli rand täis meririste.
Lugedes kõiketeadvat internetti, siis selgusid asjad:
*Suve lõpul tuleb meririst madalasse rannavette paljunema. Emase meriristi sugunäärmetes arenevad munad, mis liiguvad suusagaratesse, kus nad viljastuvad ja millest arenevad vastsed. Vastne areneb polüübiks, kes talvitub merepõhjas. Järgmisel kevadel lõigustub polüübi keha ketasteks, millest arenevad uued täiskasvanud meriristid.
*Tõenäoliselt elavad meriristid looduses harva üle 6 kuu, kuigi üksikud isendid, mille eest akvaariumides hoolitsetakse, elavad sageli mitu aastat. Vabas looduses muutuvad suve lõpul mered soojaks ja ärgitavad loomi iga päev sigima. See vähendab toitainete hulka millimallika kehas ning jätab ta kaitsetuks bakterite ja haiguste ees. Hooajaline paljunemine jätab gonaadid avatuks nakkustele, mis viib nende lagunemiseni.
*Millimallika rahvapärased nimetused on meremullikas, merevasikas, tüüding, merekell, merenatt, nõlk, nälk.
*Meririst on üks vähestest söödavatest ainuõõsseliikidest. Meriristi, söödavat ropileemi ja mõningaid neile lähedasi karikloomi püütakse Jaapanis ja Hiinas tuhandeid tonne aastas.
*Meririste püütakse kas kahvade või peene silmaga võrkudest valmistatud eriliste suurte kottidega. Tõusu või mõõna ajal ajab veevool koti pungile ja sinna satuvad meduusid, kes oma vähese liikumisvõime tõttu ei suuda sealt enam välja pääseda.
*Meduusid soolatakse keedusoola ja maarjase seguga. Soolatud meduuse lisatakse salatitele, neid süüakse keedetult ja praetult, lisades pipart, nelki ja muskaatpähklit.
*Nad pole küll kuigi toitvad, kuid sisaldavad siiski valke, rasvu, süsivesikuid ja B-vitamiine.
*Vietnamlased usuvad, et meriristist valmistatud roogade söömine on kasulik kõrgvererõhutõve all kannatavatele inimestele ja seedimishäiretega lastele

teisipäev, 25. juuli 2017

Hele nahk = aristokraatlus?

Mõni aeg tagasi võis minna kulm ilmselt juuksepiirile küll, kui sai kuulda võrdlemisi veidrat deklaratsiooni - hele nahatoon  on siiski pigem kõrgemale klassile omane, sest need, kes päevituvad/päevitavad,  olla labased õuetöölised.
WTF??!!
Kui inimene ütleks lihtsalt, et talle ei meeldi päike ja ta ei taha päevitada või talle ei meeldi jumekam nahatoon - ok, aga öelda välja ilmselge tobedus, milles on põgus maik hapusid viinamarju juures....
Mis pagana aristokraat?
Kas need tihtipeale aneemiale mõtteid viivad veretud palged on tõesti paremad, kui kuldpruunikad põsed ja pisut heledamaks pleekinud juuksed nt lastel või nendel, kes palju väljas viibivad, olgu selleks siis puhkus, töö, reisimine vms.
Lisaks laeb päike energiat, vitamiine ja olgem ausad - talveks pihutäie mõnusaid mõlgutusi sellest, kuidas rannaliiv kandade all krudises, rannajoonelt lihvitud klaasikilde leidsid, linal pikutades meremüha kuulasid...
Aga ausalt - pigem tasub  kaasa tunda neile, kelle jume on alati veretu ja noh... ei näe terve välja (sest põskede jumestamine oli muuseas omane just aristokraatidele - et pisutki parem välja näha, vähemalt nii räägib üks kodune raamat). 
Tean, et kõikidele ei hakkagi peale, kui ka nendel inimestel on siiski suvel näha palgeilt, et nad on olnud väljas viibimisele avatud....


neljapäev, 15. juuni 2017

Vägagi suvine ja ka ohtlik....

Rand, arbuus, päevitus, kisavad titad.
Hästi tavaline, aga mis osutub kummastavaks - kuidas emad julgevad oma mitte ujuda oskavad lapsed sedasi rannajoonele mängima jätta ning ise südamerahus linal pikutada....
Kui R&R olid sellised 1-4 vanuses, siis neil olid ekstrapunased püksid ja mütsid (nimed sees ja puha, minu telnumber loomulikult ka), et vältida kadumist-röövimist ning lihtsalt neid ka siis märgata, kui korrakski pilk mujale suundus.
Mäletan seda tüütust ja pidevat askeldamist, aga ühel hetkel see lihtsalt läheb mööda ja saab otsa. 
Mis aga ei tähendaks, et R&R suuremaks saades vähemvalvatavad oleksid, lihtsalt oskan neid rohkem usaldada ja kindel olla.
Emad - kergem on ohata kui oiata!!

teisipäev, 23. mai 2017

Tüdimuse ruumala

Tüdima pidi tähendama EKSS põhjal, et millestki või kellestki on isu täis saanud. 
Igasuguse valehäbita tuleb tõdeda, et hetkel on tööst tüdimus kuubis tuppa astunud.
Ja sinna seisma jäänud.
Kuigi asja on üks suur võlu juures. 16 päeva pärast algab puhkus.
Ja seda on vaja. Kohe tõsiselt. Kahe käsipiduriga sõidetud kooliaasta on viinud kõik varud, mis sügisel kenasti kogunenud olid.
Nüüdsed ilmad soosivad puhkust.
Ning viimastel päevadel on mul küsitud täiesti erinevatest kanalisest, et kes on E ja kes on sepp? Haa, las see jääda, eks?

esmaspäev, 8. august 2016

Rannalooderdus

Olen tõeline rannalooder. Suvel, vabadel hetkedel olen ma tõenäoliselt kuskil mereäärses kohas, rannalinal päikest püüdmas (jah, ma tean, et jummala kahjulik ja puha, aga tegelt ma ei pea vaeva nägema - päike lihtsalt naakub külge), merevees sulistamas ja poegadega palli loopimas. 
Rannas on aega inimesi vaadata - perekondi, noori, vanemaid inimesi. 
Meeldiv on tõdeda, et liikumine on moes ja sellega tegelevad isegi palju vanemad  inimesed, sealhulgas ka daamid. Kaks venekeelset memme kõndisid ühel rannakorral meist mitu korda mööda, kuulsin nende jutust katkendeid, mõlemad rääkisid oma põlveliigestest, mille tõttu nad nüüd hoolega kõndimas olidki ning üks memmedest soovitas mingit lehekülge vaadata, mille talle lapselaps FB kaudu oli jaganud...
Eile lasin võrdlemisi suurtel lainetel ennast üle rullitada, istusin rannajoonel ja  püüdsin mõtleda, kuid see ei õnnestunud - mürast, lastest, vanematest, kodust, tulevastest õpingutest, autosõidust - ning eemal kõndis üsna uudishimulik taks. Selline roostekarva sõbralik loom. Tuli mulle lähemale ja uudistas tõsiselt, nuhutas mitu korda ja kui peremehega eemale kõndis, siis vaatas korduvalt tagasi. Veider, kas selles koeras elas mõne minu kunagise lähedase hing, et ta mind sedasi kaes? Või oli isegi taksile üllatuseks, et üks isik endalt lainetusi rannale lasi voogata (?)...
Mõned  ei saa üldse aru, kuidas  on võimalik rannas logeleda. Ning alati on mul kulm üllatusest juuksepiiril: mina ju ei kritiseeri nende puhkamise vorme, nagu näiteks pidev taimede korjamine ja kuivatamine, reisimine, remontimine, orienteerumas käimine, peenramaal müttamine, hoidistega jahmerdamine. 
Minu lõõgastus on lihtsalt selline, et ujun ja loen, päevitan ja vahin pilvi, võimlen vees ja hõõrun liivaga - pea saab sisuliselt tühjaks teha, mitte midagi ei pea planeerima, organiseerima, analüüsima, sünteesima, tegema. Lihstalt seisad ja oled. Lesid ja elad. Päevitad ja laisked. Parim viis ennast täis laadida!!
Ja see rannalooderdus on nüüd viimase seitsme aastaga uuesti päevakorda  tõusnud, sest siis kui poisid väiksed olid, ei saanud kuidagi logeleda, vaid pidi alati silmad valvsad hoidma, et üks punamütsike (poegadel olid nimelised mütsid ja püksid, et nad ära ei kaoks) minema ei jookseks, vette ei kukuks, ära ei varastataks. Mäletan, kuidas ma mingil hetkel ei suutnudki nendega kusagil käia, vaid tekitasin koduaias omamoodi plaažisüsteemi - R ja R istusid suurtes pesukaussides, liivavormid, ämbrid ja koduaiaõuemuru pihkudes ning tundide kaupa muretut päevitamist minul ning mulistamist nendel.  Aga randades neid kivide loopimisi, lossi ehitamisi, müttamist ja möllamist....
Muidugi oli valvas pilk peal (ma ei unustanud mitte ühtegi ema või vanaema toodud näidet sellest, kuidas lapsega juhtus midagi, kui ema oli sealsamas kõrval: "Sirly, pea meeles, et palju kergem on ohata kui oiata! Iga kord, kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis seepärast, et lapsevanem ei suutnud tagada oma lapsele turvalist ümbrust.")
Eilegi käis südamest jõnks läbi, kui vanem poeg korraks kõrge lainetusega silma alt kadus, aga noh, nad oskavad ujuda, kuigi tasub alati valvas olla.
Tulid meelde ajad E-ga, kord Valklas või äkki oli Kaberneemes, kui me veidi hullasime ja üks kuldse retriiveri peremees "ei lasknud ennast asjast segada" või me Tabasalus kivide peal täringuid veeretasime. Või Vaskjala veehoidlas sukledusime. Või Paralepa rannas ootamatuid sügavusi kogesime. E-l oli harilikult katkise sangaga kilekott näpu vahel (lestad ja mask) ning suur arbuus kaenlas. Sõime seda,  lahendasime ristsõnu, päevitasime. Ujumisest hingetuna, tõmbas E endale rätiku ümber ja väristas pisut siniseks tõmbunud huult (siis kui külmemad tuuled puhusid - sale nagu ta oli)....
Ühesõnaga sai randades käidud. 
Nüüd on väga korduv vaadata R&R, eriti vanemat poega, kui too E-le sarnaselt veest tulles hingeldab ja rätiku ümber võtab, alumine huul külmast sinine (sale nagu ta on..)
Suvi, rand, ujumine, päike....loodri unelm. 

kolmapäev, 1. juuni 2016

Kõikidele kaimudele ja 'Sirly' vormidele - head nimepäeva!

Enesele ei sobiks ilmselt õnne soovida, kuid nimepäev on ka üpris oluline asi inimese jaoks, sest me ju hakkame üpris ruttu korduvalt kuuldavale ja emapoolse naeratuse saatel lausutava häälikukombinatsiooni poole koogama. 
Ja ema pidi võitlema mu nime välja, sest talle ei tahetud lubada sellist võõrapärast nimevormi - ikkagi oli ju vene aeg ja ohh seda hädakest, eks?
Etümoloogiliselt on asi vist sedasi:
English place name form Old English scīr ‎(“county”) + lēah ‎(“meadow”). More at shire, leigh.
Et otseselt tõlkides annab vaste maakonna luht...
Aga eks guuglit oskab igaüks kasutada ja leida, mida vaja.
Olgu siis Sirlydel tänasel lastekaitsepäeval ohtralt mõnu ja rrohkelt rõõmu.
Mina pean eksamitöid parandama ses lõõskavas suves, mis näib olevat kestnud juba terve kuu...

neljapäev, 9. mai 2013

Lonkuri päikese pühitsus

Mage on ennast lonkuriks nimetada, kuid kahjuks on see kõige õigem määratlus. Vahel lihtsalt annab tervis siit ja sealt järele ja eks need öötööd ja lastekandmine ja palju sebimist omagi jälje ihule jätavad.
Eelmisel nädalal aga kadus jalg alt ning nüüd ma siis ennast soojendan ja määrin ja ravin - pole nali lombakana näida.
Sõidutundides naudin ma täielikult roolimist  ning üks kõrgkool paistab selgete sihtidega lõpule lähenevat.
Teine siis juba poiste olemasolu ajal.
Ning meeldiv on see päikese käes laisas stiilis siia ja sinna keeramine - nii kuradima meeldiv on külje all tunda peaaegu palja ihu vastas päevitusteki pehmet rüppe, mitte aga ümber ihu rippuvaid raskeid talverõivaid. Mida sellel aastal sai ikka väga kaua selga ja jalga tõmmatud.

reede, 31. august 2012

Suvega ühele poole

Nii, suvi 2012 on otsas. Vihmane ja jahedavõitu.
Tegelt polnud väga viga, oli nii ja naa.
Tõsiküll, rannas sai käidud mõned väga üksikud korrad.
Järves ujumas selle eest piisavalt. Kokkuvõte suvest:
1)reis Itta
2)sünnipäevaõhtu Haapsalus
3)fotosessioon L-ga
4)pidu vanalinnas
5)palju kohtinguid
6)suvepäevad Otepääl
7)poegade sünnipäev, mis päädis õhtuga Lennusadamas muinastulesid vaadates.
Tegusus oli märksõnaks.

teisipäev, 28. august 2012

Täna kümme aastat tagasi

Oli 2002. aasta imeliselt kuuma ja armaserootilise suve üks viimaseid sooje õhtuid ja öid.
E tuli tööle vastu ja mina oma lillas pikas kleidis, lillades kingades ja lilla kotiga (nagu Picasso - oli selline lilla periood) sõitsime Kaberneeme.
MEIE kivi juurde. Suur ja kogukas, nagu elaks oma isiklikku elu.
Üks rätt kahe peale ja soojas vees alasti ujumine.
Kell võis üheksa ringis olla.
Meri oli peegelsile, ainult hilissuvine taevas peegeldus sini-siniselt merepinnalt. Sõime (vist virsikuid või muud sellist luuviljalist) ja istusime kaheksesi kuivades froteerätiku sees.
Ma olin sellel hetkel nii õnnelik ja vaba. Mäletan, et hinges lasus täielik harmoonia ning ma teadsin, et see jääb meievaheliselt üheks viimaseks absoluutse harmoonia hetkeks.
Edasi.. edasi tulid keerukad ajad, kuid ma mäletan selle õhtu vaikust, sellist eriliselt romantilist atmosfääri tõelise helgusega. Ilmselt oli see minu elu üks NOID hetki - sinamina.
MEIE ei kandnud siis oma normipärast tähendust välja, vaja oli midagi enamat.
Ja see oli tõesti kümme aastat tagasi...

pühapäev, 26. august 2012

Muinastulede öö

Hea tava. Mõnus selline tulede süütamine.
Lennusadam oli vahva. Pojad olid sünnipäevast kurnatud, kuid võtsid osa - laevad, tuled, müramine.
Soe ja meeldiv õhtu.

neljapäev, 23. august 2012

Vihm kolksas ja kolksas

Sisuliselt terve päeva teda muudkui pudenes.
Eile ostsime poegadega vanaraamatu poest hulga lastekirjandust - soetasin kunagised lemmikud: "Väikesed võililled", "Kirju liblika suvi", Pool koera", "Pille, Madis ja teised". Ja poegadele nipet-näpet lugusid. Ning neid ma siis üle mitme(kümne) aasta voodis hommikukohvi juues ja laisalt lesides lugesin. 
Ja kostis ühekülgne tilkumine vastu katust.
Kardinaid tõmmates ja tänavat vaadates oli selge, et suvi ongi selleks korraks läbi.

kolmapäev, 15. august 2012

Ei juhtunud mitte midagi

Päev täis staatilist vaikelu.
Nagu Ristikivi romaanis - hea ilmaga ja kaunis augustipäev, kus tund tunni järel on tegus tegevusetus.
Ennast sai pisut päikese käes laisalt siia ja sinna keeratud, kuid muud ei juhtunud.

teisipäev, 14. august 2012

Liivamask

Kirdetuul tõi rannas liiva silma, põskedele, hammaste alla ja juustesse.
Kangelaslik 1,5 tundi sai poistega Pirital pikutatud, kuid pärast oli kodus tegemist nii palju.
Ja kahju, et selle-aastane suvi pole üldse selline suvi nagu varasematel aastatel.
Kuigi jah - käsikirja jaoks suurepärane sademeteohtrus.

neljapäev, 9. august 2012

Keerdtrepist üles ja alla...

...ja seda selleks, et näha Oleviste tornist oma kodulinna ja sünnimaa rohelisi võlusid, valusat tööstuslinnakut, laiutavat Lasnamäge ja punaste katustega keskset kivistikku.
284 astet. Kitsas trepp. Kivine ja rahvast täis murdu. Pisut ebaturvalisena tundunud barjäär. Fotografeerivad välismaalased. Tuline plekk-katus.
Pärast sai see vaev tasutud kuningliku burgeripeoga. Ning pärastlõunase kohtinguga Stroomi rannas - jumal, et on olemas mehelikult ilusaid mehi, kes oskavad hästi suudelda....
Kõrkjad, rannavees sõitvad hipodroomilt hobused, tuul, päike ja tugevad käed.

kolmapäev, 8. august 2012

Rütm ja liikuvus

Viimastel organisatsiooni suvepäevadel ütles mu hea kolleegi õetütar, et sa tantsid hästi, puusad ja jalad käivat nii heas rütmis muusikaga kaasa, et seda peab olema vist õppinud.
Mul oli kulm juuksepiiril.
Ei ütleks, et just õppinud. Küllap on see veres sees. See imelik jõud, mis paneb inimesi arvama, et ma olen kuumavereline kreeklanna. Või kusagilt mujalt soojalt ja energiliselt maalt.
Tegelt täiesti lihtne ja tavaline naine. Siitsamast paepealselt kaldalt. Kesk metsi ja puid ja samas ka linnakive...
Rütm on vist kaasa antud. Liikuvus aga seotud rütmiga. Samas olen ma sportlikus mõttes üsnagi lahja - võimlen pisut ja suvel ujun. Aga mõned muud tegevused on hoogsad küll - jalutamine näiteks...

kolmapäev, 1. august 2012

Seitsmendal kuul lubadus peetud

See aasta lemmikkuu sai igapäevaste postitustega täidetud.
Üks vahva periood oli.
Sinna mahtus nii pidu kui kino, randa ja kirjutamist, kohtinguid ja poegadega järvesuplusi. Ürgpesu ja õhtuseid kõnelusi. Öistest rääkimata.
Igatahes vahva oli. Kahjuks algab see kuu, mida meedikud ei salli....

Paljastused

Pesuehtsa nutiajastujana skrollin ma tihti. Hommikukohvi kõrvale loen portaalides peituvat ning olen avastanud, et igapäevategevustes on mõn...