Tõbi

Arthur Schopenhauer on öelnud: "Haigus on looduse ravivahend, mis tuleb appi organismi häirete korral." 

Vanarahvas uskus, et loitsud parandavad tõbesid.

Mis loitsu tuleb lausuda, kui lausumiseks pole häält ja neelamine välistatud? 

TBC

/.../"Ahaa, või doktor Koch*?"

Kardinas pirises eksinud herilane./.../ Tom ei vastanud midagi, tõusis, astus akna alla ja hakkas herilast päästma./.../

"Tommi, Tommi, mis sa seal ometi jälle teed?" kiljatas Velda./.../

"Nõelravi, doktor Koch," ütles Tom ja laskis herilase aknast välja./.../

"Tommi...kas uks on ikka lukus....?"/.../

"Lu-lukus, doktor Koch" (Kallas 1990: 22)

Aga naljata - see päris dr. Koch, saksa arstiteadlane, üks mikrobioloogia rajajaid, Nobeli auhinna laureaat, postuleerija ning suure meditsiinilise läbimurde tegija tähistab täna 174. sünniaastapäeva.

Küll on hea, et on olnud inimesi, kes tegelikkuses ka midagi olulist on teinud. Nagu päriselt olulist. Mitte neid, kes jõulude paiku aitavad head teha, suhtelise turundusassistendi neljanda nõustajana "tööd rabavad" või alalõpmata räägivad tervislikest eluviisidest. Või müüvad õhku, energia kanalite avamisi ning annavad soovitusi positiivseks mõtlemiseks.

Kus olen kirjanduses lugenud tuberkuloosist? 

Thomas Mann "Võlumägi"; Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot"; Alexandre Dumas noorem "Kameeliadaam"; Paul Kuusberg "Vabaduse puiestee"; A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus I ja II"; Salme Ekbaum "Varjude maja"

Ning see nimekiri, mis kuulsaid TBC haigeid kajastab, on kaunis pikk...

_____________________________________

*Üliõpilane ja graafik Toomas Randmaa, kes on "Niguliste" üks neljast peategelasest, on enne Enet suhtes  röntgenoloogina töötava Veldaga, kes kannab just sobivat nime.

Mitridaat, teriakk, besoaar, mandragorajuur

Kas  pole tuttav olukord - lähed poodi ja tunned, et tahaksid midagi head. Samas ei kõneta ükski toit ega loodusand tundu sulle meelepärane.

Päästjaks võib osutuda miski,mida pole ammu proovinud või sootumaks unustatud retsept.

Umbes samalaadselt võib seista raamatuhuviline oma riiulite ees ning norus tundega uudistada lugemisvara, leidmata midagi soovitust, kuni... kätte võib juhtuda üks selline pealtnäha kuiv käsitlus vanaaja apteegidest Tallinnas ning...tõdema vahel kahetsusega, et vahetunni 15 minutit sai liiga ruttu otsa või et aju pole võimeline mahutama kogu huvitavat materjali, mis seal olemas on.

Mis toimus enne, kui apteegid tulid?

Mida tegid alkeemikud?

Missugused apteegid välja nägid?

Kellel oli õigus olla apteeker?

Mis pagana ravimeid kasutati? Neid, mis pealkirjas?

Nt mitridaat on 54 osas koosnev Pontose sõjaka ja andeka kuninga Mithridatese välja töötatud vastumürk.

Teriakk on mitmete koostisosadega täiendatud mitridaat, mis sisaldas nt rästikuliha. Tavainimesed niemtasid seda ravimit ka külakuradiks, seitsmekuradivastuseks ja üheksamehejõuks.

Besoaariga olid sellised lood - need arvati olevat Idamaades elavate, mürkmadudest toituvate gasellide kivistunud pisarad, kui loomad pärast järjekordset einet lähevad külma allikavette lesima ja seal nutavad.

Mandragorajuurt, aga ka alraunijuurt, mida sarnasuse tõttu inimfiguurile sageli ka võllamehkiseseks kutsuti,  kasutati maagiliste võtetega tõbede ja sassis armuasjade korral. 

Kamper, kadakamarjad, sennalehed, aaloe, pärnaõied, kummel etc - need on tavalised. Ma ei mäleta oma lapsepõlvest soovi saada arstiks või õeks, küll aga mäletan ühte suveepisoodi,  kui ma apteeki mängisin ja see tundus põnev. 

Ravimid on lahedad.

Da tales doses...(?)

Insuldipäev

30-aastane esmassünnitaja; 40.ndates tervislike eluviisidega ajakirjanik; 60-aastane alkohoolik; kõrgetes 80.ndates vanamemm; kuulus näitleja; nõudepesija odavas sööklas; moslem; kurttumm bulgaarlane; HIV-positiivne narkomaan ja illegaal Moskvast; rikas inimene; vaene inimene; skisofreenik  - seinast seina tõdemus issanda loomaaia kirjususest ning ühisnimetajast - neid kõiki oli tabanud insult.

Aastad 2001-2012 olid ses mõttes vaheldusrikkad, et kõrgkooli avalike suhete juhi ja pedagoogi esimeste aastate vaheldudes sai oldud õde neuroloogises taastusravis (ja seal polnud pelgalt insuldikuid) ning haigla oli üks neid kohti, kus tuli elukogemust ja maailmapildi avardumist lademetes. Mõndagi panin ma kirja oma esmateosesse ja kes on lugenud, see on lugenud.

Vahel küsisin eneselt, et miks loodus mõnda inimest selliselt karistab ja ei pidanud üldse silmas pelgalt haigust, vaid just seda,  milliseks muutus insuldihaige oma pereliikmete jaoks.

See selleks, kes ikka tahaks oma elust loobuda ja seda ümber muuta, kuna ema või isa on nüüdsest alates voodihaige (noorematega läks tihti ikkagi paremini ja taastumine oli tõhus), aga just see suhtumine, eks? No mis parata, inimesed on nagu on ja maailm on just selline nagu on.

Kuid täna on ülemaailmne insuldipäev ja tasuks üle korrata, mis see insult siis on ja miks seda enesele külla, koju, tööle ega üldse lähedusse ei tahaks, aga mis siis tegema peaks, kui see ikkagi juhtunud on.

Interseksuaalsus

Loodus armastab perioodiliselt visata vimkasid. No selliseid, mida ei oska nagu oodata ega tahta ning kui korra oled sattunud mingisugust bioloogilist düsfiguratsiooni nägema, siis mõistad oma vähemalt näilise terviklikkuse olemasolu paremini ja kiidad loodust  tehtud töö eest.

Transeksuaalsus on üks neid kohti, mis jääb tegelikult suhteliselt arusaamatuks, et oled poisina sündinud, aga tahaksid ikkagi tüdruk olla või vastupidi ning näiliselt selleks mingit selgitust polegi.

Hüva, inimesel on vaba valik neis asjus midagi muuta.

Küll aga on õnnetud need, kes on sündinud hermafrodiititena (ei pea silmas kaane ja usse), konkreetselt inimesi, kellel on mõlema soo tunnused (kuigi vist inimese kohta väga ei sobiks seda kasutada, kuigi seda tehakse)

Ükskord me vaidlesime androgüüni ja hermafrodiidi mõiste üle ning selgus - inimesed samastavad need kaks terminit, kuigi üks on pelgalt väline ja osaliselt sotsiaalselt konstrueeritav väljend ning teine on bioloogiliselt arusaadav. 

Lisaks ei tasu tõmmata võrdusmärki hermafrodiidi ja interseksuaalsuse vahele, sest üks on ühe alaliik (aga mis pidi täpsemalt, ma selgitama ei hakka, olen veel isegi segadduses)

Aga täna on interseksuaalsuse (isas- ja emassugupoole tunnuste samaaegne esinemine) päev - et me mõistaksime nende looduse veidrate viperuste tekkepõhjuseid ja tänaksime salajas seda loomishetke, kus valgud asetusid õigesti ja saame nautida oma sugu sotsiaalselt ja looduse poolt täpselt sellisena nagu see olema peab. 

PS: milline õnn on olla naine!!!

Statistiliselt ettelugedes sh ka osteoporoosist ;)

Kolm ühes komplekt. 

Täna saab rääkida ettelugemisest, täna saab kõnelda maailma statistikapäevast ning ka osteoporoosile pühendatud päevast. 

Florence Nightingale saavutas Krimmi sõja ajal suure läbimurde, kuna oskas hea hoolduse ja statistilised näitajad korrelatsiooni lüüa: ta pani tähele, et haavatud meeste paranemisnäitajad tõusid tunduvalt, kui õhutada ruume, anda värsket vett, valmistada kvaliteetsemat toitu, vahetada korralikult voodilinu, pöörata tähelepanu ruumide hügieenile, vahetada sidemeid tihedamini ning lasta vahepeal patsiente vannitada (voilaa ja sedasi sündiski kaasaegne õendus) 

Osteoporoosiga pole veel väga tihedalt kokku puutunud, tean, et see on vanematel inimestel ja rohkem naistel, seotud östrogeeniga. 

Ettelugemisega on aga sedasi, et kord  Heljo Männi "Mõmmiaabitsast" juttu poegadele ette  lugedes  ärkasin sellest, et raamat kukkus peost maha....Arvake ära, kes veel rahulikult üleval olid? 

Täna tähistame tööalaselt ka kahte ühes - loeme Soome Vabariigi 100. sünnipäeva puhul "Kalevalast" katkendeid - pühitseme sugulashõimu homse hõimupäeva tarvis ning ettelugemist ka.

Paus, meno

Neurohumoraalne süsteem, mis iga elujõulise ja tegeva ajuga inimese juures täiel mõõdul taob, on üllatusi täis.

St nendele, kes arvavad, et asjad kunagi ei muutu.

No näiteks naised, kes oma naiseks olemise seovad ainult ja ainult fertiilse eaga.

Kuid miks asetada seksuaalsus ja fertiilsus ühele tasemele, need on ju erinevad asjad? Osaliselt küll üksteisest sõltuvad, kuid kaks eraldisseisvat nähtust.

Mõiste PMS on enamjaolt kõigile teada. Pigem päevad kui nende ära jäämine - nooruses vähemalt...

Aga on üks neid hetki, kui ülemaailmsel menopausi päeval võib rääkida ka sellest, kuidas kuuma- ja külmahood vaheldudes panevad peanaha higistama, aeg-ajalt on tunda süda, kuid enam ei tule PMS-ga punniladu näkku elama, vaid on näha tuhmumist ja kurde silmanurki. On menopausi aeg.

Kas see ikkagi on nii kohutav? Hmm.. eks mõne aasta pärast paistab selgemalt ;) 

Terve vaim etc....

Vaimne tervis on üldise tervise lahutamatu osa, mis peegeldab tasakaalu inimese ja keskkonna vahel ning koosneb nii positiivsest kui ka negatiivsest tervisest. 

Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks.

Vaimne tervis mõjutab inimese mõtlemist, käitumist ning emotsioone. Samuti on see seoses stressiga toimetulekuga, teistest arusaamisega ja otsuste tegemisega. 

Vaimne tervis koosneb inimese emotsionaalsest, psühholoogilisest ja sotsiaalsest heaolust. Vaimse tervise häire ehk psüühikahäire on terviseprobleem, mis mõjutab seda, kuidas inimene mõtleb, käitub ja suhtleb teiste inimestega. Psüühikahäireid diagnoositakse kindlate kriteeriumite järgi. Isik, kelle vaimne tervis on nõrk, võib tunda ärevust, stressi, depressiooni. Võivad esineda ärevushäired, obsessiiv-kompulsiivne häire, foobiad ja paanikahäire, posttraumaatiline stressihäire, skisofreenia, depressioon, bipolaarne meeleoluhäire ning söömishäired. Terapeut, psühhoanalüütik, sotsiaaltöötaja, õde, arst, psühholoog ja psühhiaater saavad aidata psüühikahäireid ravida, kasutades teraapiat, nõustamist või ravimeid.

Psüühikahäireid saab liigitada neuroosiks ja psühhoosiks.

Nii räägib asjadest vikipeedia.

Täna, kui ühtepidi tuleb mõelda pudru kasulikkusele (ülemaailmne pudrupäev noh) ja teisalt peab mõtlema, kas terves kehas on terve vaim, terves kehas on nõder vaim, nõdras kehas on terve vaim või nõdras kehas on nõder vaim, siis  ühest vastust sellele tegelt polegi. 

Trepaneeritud

Armastus võib inimesega tõelisi imesid teha - panna tiivusjalu kõndima, luuletama, kallima akna all serenaade laulma (korra on lauldud), tundide kaupa nautima teineteise keha saladusi, kumerusi, õnarusi, pehmusi, voogavusi. Ainuüksi mõte oma armastuse suurusest võib panna mägesid liigutama, sest armastus on kõige ebaloogilisem ja võimsam ning reeglitele allumatum nähtus üldse. Jätame korraks kõrvale emaarmastuse, sest see on ülim. Isaarmastus on nii ja naa. Tutvuskonnas on erinevaid nähtud ja kuuldud.

Aga mitteveresugulaste vaheline armastus kahe võrdse ning täiskasvanud inimese vahel toob endaga lisaks lambasilmsele üksteisele otsa vaatamisele juurde veel ühe nüansi, mille kohta saab öelda - ajupestud. 

Olen selle nähtuse üle mõtisklenud sellistes oludes, kus on näha, et emb-kumb on ühe või teise mõju all. Nagu hüpnotiseeritud hamster boamao juures, kui too ootab silmapilku, mil boa ta neelab.

Loomulikult ei kaasne ajupestus ainult armastusega (jep, sepa kaisutustest, häälest, lõhnast ei saanud mulle küll ja enamgi veel, väheks jäi), vaid ka teistsuguste hullustega.

On kohatud usuhulle, on kohatud peohulle, on kohatud kultuurihulle ja on kohatud tervisehulle.

Tänapäeval on lisandumas veel vaimse puhastumise hullud, kes jahuvad pidevalt seesmistest kompassidest, energia puhastamisest ning otse loomulikult sellest, kuidas olla parem inimene.

Selleks on ilmselt mitmeid mooduseid: käia tantralaagris; puhastada oma kanaleid, leida endale väega kivi, puu, maja, põõsas, jook, sipelgas, käevõru, muusika, luuletus; mediteerida, süüa öko-möko tooteid, juua ainult energeetiliselt tasakaalustatud toitu ja vett, kuulata/lugeda mingit totaalset kelbast, kuidas endale ja oma vaenlastele tuleb andestada, kuidas selle kaude saab lahti mõnest pahest vms.

Ühesõnaga meenub mulle üks kolleeg, kes luges mingit mantrana mõjunud jura nimega "Rikas isa, vaene isa" ja kuidas ta siis tulisilmselt seletas, kuidas asjad tema jaoks õige perspektiivi leidsid. Minu küsimuse peale, miks ta siis jätkuvalt haigetel pepusid pestes raha teenib, ta vastata ei osanud....

Teine osa on neid, kes loevad telegrammi(?) või telegraafi (?) ja igasuguse lugemisfiltrita leiavad, et nii peabki elu käima ja seal selgitatakse lahti elutõdesid ning vandenõusid etc. Sinna patta liigituvad ka David Icke lugejad ja need kes põnevilsilmi, -sui ja -kõrvu "Ajavaimust" hoogu lähevad. Nendes kahes viimases on segamini religioonid, mütoloogiad, ufod, usuhullud, vabamüürlased, illuminaadid, ussid ja ämblikud jne - inimesed lihtsalt ahmivad ning siis juhtubki see, mida tasub karta - analüütiline mõtlemisvõimetus.

Kusjuures kunagi olla inimesi ravitud sedasi, et neile toksiti spetsiaalse teravaservalise augustajaga otsa ette avaus (selle tegevuse üldnimetus oli trepanatsioon), mille käigus murti isiksus - kui õigesti mäletan, siis prefrontaalkorteks on ajus informatsiooni säilitamise ja töötlemise peamisi keskusi. Prefrontaalkorteksiga on seotud inimese motivatsiooni, meeleoluseisundite ja emotsioonide regulatsioon. Prefrontaalkorteksi struktuuridel põhineb inimese ettenägelikkus, abstraheerimise ja planeerimise võime. See ala omab suurt tähtsust inimese käitumise regulatsioonis. Prefrontaalkorteksi kahjustus võib põhjustada inimese kontrollimatult agressiivset käitumist või nagu ma olen aru saanud, siis üldse käitumise muutumist.

Vahel tundub, et need vaimselt puhastumishullud on saanud mingi nähtamatu paugu sinna otsaette ja ongi käitumine muutunud - mitte kooskõlas tema tegeliku olekuga, pea on täis veidrat mõtet ja ajukeemia ilmselt paigast ära - ja see on kokku ajupesu. 
Või on tegemist sektiga?

Ahelatest vaba

Täpselt aasta tagasi, Haapsalus päeva veetes sündis sekundipealt otsus - loobuda oma suurimast vaenlasest. Täpselt aasta.

Igasuguste abivahenditeta. Käis klõps ja korras. Mingit kahetsust ega raskust polnud. Möödas, muutunud.

Ning tegelikult on see üsna ebameeldiv harjumus...
Ok, tegelt oli see õõvastav harjumus.

Millimallikad madalas meres

Merejoon näis olevat taandunud, kivid olid välja ja terve rannaliiv mõõdukalt millimallikane. 
Pole kunagi nende elusolendite peale mõelnud (no nad ei defineeri ennast ja vaevalt nad kunagi on heietanud oma taksonoomilise kuuluvuse üle), aga
meririst ehk millimallikas (Aurelia aurita) on karikloomade klassi kuuluv väike mere-eluline ainuõõsne.
Meririst elab peaaegu kõigis paras- ja troopikavöötme meredes (ühena vähestest erandeist ei ela Ohhoota meres - huvitav miks?). Hoovustega jõuab ta ka arktilistesse piirkondadesse. Vahel esinevad meriristid massiliselt ja on juhtunud, et nad ummistavad mõne sadama.
Igatahes talassoteraapiliselt pikki mereranda kõnides, päevitades, klaasikilde otsides ja leides ning tõdedes, et venelastele on omased teatud kombed, mis on omased ainult neile, oli rand täis meririste.
Lugedes kõiketeadvat internetti, siis selgusid asjad:
*Suve lõpul tuleb meririst madalasse rannavette paljunema. Emase meriristi sugunäärmetes arenevad munad, mis liiguvad suusagaratesse, kus nad viljastuvad ja millest arenevad vastsed. Vastne areneb polüübiks, kes talvitub merepõhjas. Järgmisel kevadel lõigustub polüübi keha ketasteks, millest arenevad uued täiskasvanud meriristid.
*Tõenäoliselt elavad meriristid looduses harva üle 6 kuu, kuigi üksikud isendid, mille eest akvaariumides hoolitsetakse, elavad sageli mitu aastat. Vabas looduses muutuvad suve lõpul mered soojaks ja ärgitavad loomi iga päev sigima. See vähendab toitainete hulka millimallika kehas ning jätab ta kaitsetuks bakterite ja haiguste ees. Hooajaline paljunemine jätab gonaadid avatuks nakkustele, mis viib nende lagunemiseni.
*Millimallika rahvapärased nimetused on meremullikas, merevasikas, tüüding, merekell, merenatt, nõlk, nälk.
*Meririst on üks vähestest söödavatest ainuõõsseliikidest. Meriristi, söödavat ropileemi ja mõningaid neile lähedasi karikloomi püütakse Jaapanis ja Hiinas tuhandeid tonne aastas.

*Meririste püütakse kas kahvade või peene silmaga võrkudest valmistatud eriliste suurte kottidega. Tõusu või mõõna ajal ajab veevool koti pungile ja sinna satuvad meduusid, kes oma vähese liikumisvõime tõttu ei suuda sealt enam välja pääseda.
*Meduusid soolatakse keedusoola ja maarjase seguga. Soolatud meduuse lisatakse salatitele, neid süüakse keedetult ja praetult, lisades pipart, nelki ja muskaatpähklit.
*Nad pole küll kuigi toitvad, kuid sisaldavad siiski valke, rasvu, süsivesikuid ja B-vitamiine.
*Vietnamlased usuvad, et meriristist valmistatud roogade söömine on kasulik kõrgvererõhutõve all kannatavatele inimestele ja seedimishäiretega lastele

Vaev

Ja mitte kunagi ei tohi öelda, et kõik on tervisega korras, sest siis annab kohe miski kuskilt mingi hoobi ja päev möödub vana vaenu ja vaenlasega võideldes.
Sünnitusega võrreldav ja sellele silmi ette tegev.

Moehullus või hullusemood?

Püüdmata oma mõttemaailma inimvaenulikuna esitada, aga vägisi tundub, et mida depressiivsem ja psühhodeenilisem on inimese olemus, seda moodsam ta on. 

Päris tõsiselt. Nagu 19. sajandi kirjanduslikus aegruumis või kohata saledaid, säravate (palavikust läikivatega pigem siiski) silmade ja tiisikusest lõkendavate põskedega tumedapäiseid mehi ja naisi, siis nüüdne aegruum suisa karjub mingisuguse psüühikahäire järele, sest muidu pole piisavalt deep.

Ja sinna juurde käivad muud asjad ka. Läbitöötamata teemad, sügavad sisemised hirmud, kartus/julgus/huvi/huvi puudumine enesesse vaatamisel ja mittevaatamisel. 

Aga ma läheneksin pisut teisalt - mitte, et  ei peaks või ei tohiks või ei saaks kõikidest nendest asjadest rääkida, siis mu meelest on pigem asi selles, et nendest on moes rääkida. 

Tihti pole nagu põhjust (ok lahkuminek, lähedasega juhtunud õnnetus, majanduslikud raskused, lähedase haigus ja surm - seal on emotsioonid arusaadavad), aga tervel ja tegusal inimesel, kellel on arukas mõtlemine, toetav ringkond ümber, käed-jalad otsas, kodu, töö,- reisi-, sõna,-ja mõtlemisvabadus, on hingeliselt nii puntras, et tekib ärevushäire ja siis juba muud häired ja siis veel ja veel ja veel (Haa - vaat kes räägib oma orgaanilise insomniaga!!!)

Ei mäleta täpselt, millises filmis või sarjas see oli, aga nii 80-aastane ema küsib oma nii 60-aastase tütre käest, et miks nemad kunagi nooremana sideme loomise ja  kvaliteetajaga ei tegelenud. Tütar lausub seepeale, et nemad tulevad teisest ajast,  sidemeloomise ja kvaliteetaja veetmise-eelsest perioodist, sest siis oldi koos mitte seetõttu, et tahtsid koos olla, vaid seetõttu, et sa pidid koos olema - muud võimalust lihtsalt polnud. Mulle tundub, et mitte ainult võimalust polnud,  aga ka aega ei olnud. 

"Tahaksin tõmmata suurräti ümber, istuda tugitooli, juua omakorjatud vaarikavartest teed, vaadata tuld ja analüüsida läbi kõik mõtted, tunded, hetked, pilgud, sekundid, kalorid, liigutused, sõnad, kübemed, pudemed, ebemed..."

Seda võib ju teha, aga kas peab sellega alalõpmata tegelema?

Ilmselt tundub nii mõnelegi, et kuidas need seotud on? Kui sedasi tunde ja tunde tegeleda oma sisemaailmaga, siis loogish, et kerkivad mingid läbielamata teemad üles.

Kui võtad psüühikahäirete registri ette, siis tulevad nii mõnedki asjad ette enesesleiduvatena. 
Eitamata vaimuhaiguste pikka ajalugu ja olemist, tean neid, olen õppinud ja näinud neid, aga kas see on siis tänapäevane moekõlks? Vajalikkus endal ja endas näha psüühilisi ebakõlasid?

Millest see tuleb?

Aga - peab ikka inimesel palju aega olema, et lakkamatu süüviga tegelda....

Ärgem unustagem, et sissekanne on üldistav. 

Noorendusnipid

Hea ööuni, pesemine, tervislik toit, liikumine - esmatasand (siinpuhul pole midagi öelda - TERVIS!!)

Korralik tervisekontroll (perearst ja günekoloog), vajadusel vitamiinide võtmine, tasakaalustatud puhkus ja töö - teine tasand.

Juuksur (sobiv lõikus ja värv), pediküür, maniküür, kosmeetika, kvaliteetne meik, korralikud ja hästi istuvad rõivad, sirge kõnnak, naeratus - kolmas tasand.

Siia ja sinna tehtavad botoxid, rindade korrigeerimine, kõhunaha plastika - neljas tasand ning mõnes mõttes arusaadav.

Näo ringlõikus, rasvaimu igalt poolt, naha lõikamine veel ja veel ja veel ja veel - viies tasand.

Ning viimased uudised - vagiina noorendus, kui loodusravi usku naised endale  herilasepesa või selle osiseid tuppe pistavad.

WTF???

Ja mis teema selle noorendusega on?
Ja mitmes tasand see on?

Õigustades õigustamatut

Mis maani on inimesel õigus mõelda ainult endale ja mitte ühelegi muule nähtusele/isikule vms enda kõrval?

Kas inimene tohib endale käe külge panna?

On ta seejuures nõrk isiksus või tugev isiksus?

Perioodiliselt lahvatavad mõtteavaldused, kus olen selgelt vähemäärmuses, sest leian, et inimesel pole kelleltki õigus elu võtta, sealjuures endalt.

Sest see keegi (ka sa ise), on seotud paljude inimestega ning mitte miski pole nii oluline, et selle nimel enda eksisteerimine vabatahtlikult lõpetada. 

Koolides peaks olema võimalus kuulata fakultatiivseid aineid, millest üks sisaldab lühiajalist praktilist tööd morgis ja/või õppuritele näidatakse elusaid inimesi, kes on saanud üledoose ning elustatud ja söödanaerina nüüd kõrvalisest abist sõltuvad.

Või siis "ekstreemsportlasi", kellel on väikene asi valesti läinud ning nüüd ollakse kaelast halvatuna ratastoolis.

Kujutan ette, kuidas praegune sissekanne lugejaid tagajalgadele ajab....

Pärale minek

Sai pisut nostalgitsetud ning veebe surfates nägin filmi oma isast ja seejärel klikkisin "Lõpetamata saatele", kus Karl Kalkun oma viimsed sõnad lausus. 

Vaatasin saadet oma kunagise professiooni pilguga ning panin tähele kahte asja (reeglina äkksurmad tulevad hoiatuseta, aga siiski võib hiljem lugeda välja märke, mis viitasid mingitele probleemidele): ta hingab sageli kuidagi liiga sügavalt, nagu ei jätkuks õhku ja kuskil 10. saateminutil muutub ta kõne mitte segaseks, aga aegalsemaks ning ta räägib umbes nii nagu oleks söönud arooniaid või toomingamarju - vanasti nimetati 'paksu suuga'.

Grimmi oli tal vähe ning ka jume polnud just parim, aga see võis olla ka lihtsalt valguse viga.

Igatahes tuletas saade mulle meelde mitmeid neid kordi, kui patsient jalge ette varises ja teda enam elustada ei suudetud...

Mõned võetakse ära vara, mõne puhul unustab loodus, et ta ikka veel siin olemas on..

Mis on õige ja mis vale, seda ma ei teagi. Loodaks, et minek on valutu ja vaevatu ning toimuks ruttu, aga siis, kui tean, et maapealsed asjad said aetud.

Aja taha minek

Ikka ja jälle jõuab inimene mõttekäikudes hetke, mida meenutades ta mäletab täpselt kõike: ilma väljas, inimesi ruumis,  ruumi kujundust, kes mida ütles, mis kellelgi seljas oli. Kuidas keegi käitus ja missugune käekell kellelgi olemas oli. 

Miks?

Sest tihti on üks viiv,  mille jooksul paisatakse sinu teadvus, mõte, hing, süda, tunded segi ja kontiinium voolaks nagu täiesti muust materjalist sinust eemale, mööda, kaugele.

Nagu Lucy, kes käivitab 100% ajust ning hakkab oma kehaga manipuleerima, suudab peatada aja, suudab kiirendada aega, näeb puudes toimuvat ainevahetust.

Kujutan ette, et Lucyga toimuv haakub omal moel Bahtini kronotoobiga - ajapaigaga - ning  sa tõesti tunnetad, kuidas kellegi välja öeldud sõnad lendavad sinust mööda  analoogselt  Matrixi kuulidele: sihikindla hävitamisega, kuid aegluubis, leides üle oma aja ja paiga, sekundi, mil ta tekitab oma kahju või pöördub trajektoorist kõrvale või tabab midagi muud või kukub lihtsalt maha.

Nii kuulsin ma kaheksa aastat tagasi kuskil vabariigi aastapäevajärgse päeva kanti ema kohta - ruum ja aeg peatusid ning hakkasid seejärel meeleheitlikul kappama.

Täna, aasta tagasi, istusime isaga keskmise suurusega uuringuteruumis, ümber kaheksa arsti ning isa sai halastamatu sõnumi. Nagu kuul, mis tabas ühe sihiga ja täiesti üheselt mõistetavalt.

Täna, aasta tagasi, ma veel ei teadnud, et....

Nüüd aasta hiljem ütlen - mul oli hea isa. 

Sigaretipriius

No nii, sigaretist loobumine kuue kuu eest Haapsalu lossiplatsil on seni ennast ikka väga mõnusalt ära tasunud.

Igasuguste abivahenditeta toime saanud suure sammuga ja tõepoolest - ma ei igatse seda tagasi. Suits polnud ikkagi mu peremees.
Seni pole tekkinud isegi mitte kõige väiksemat soovi.
Oijahh, inimesed on ikka rumalad....Mina ise kaasa arvatud. 

"Elus on oluline tervis, kõik muu me ostame"

Nii ütleb üks gruusia vanasõna. 

Ja see on tõsi. Pole midagi jubedamat, kui olla tõbine. Tunda ebamugavust, iiveldust, väsimust, olla viie põletiku tunnusega seotud (rubor, calor, tumor, dolor, functio laesa), olla halvatud, kiilakas, pime, kurt ja tumm, jalutu vms...

Olen füüsilist ebamugavust tundnud - raseduse ajal, kipsiga pikali, migreenihoogude ajal (mis on muide kõige jubedamad asjad, mida kehaliselt kogeda), aga üldjoontes ...noh..eee... ptüi-ptüi-ptüi.

Liigu mõõdukalt, toitu tervislikult, ära joo ja suitseta, maga piisavalt, tööta ja puhka vaheldumisi - tohutult lihtsad tõed.

Lisaks veel omad tähelepanekud - kõik, mis ballastiks, tuleb üle pakkpoordi heita. 

Ja seda ma ka tegin. Inimesed, kes mind vaevavad, enam minu päevakorda ei kuulu. Kõik. Finito. Pole vaja. 

Vaatan, kas see lisab tuge tervise nurgakivvi.

Tuleb veel meelde, et kui sa 25-aastaselt oled ilus, siis sa oled ilus, kui sa 35-aastaselt oled tark, siis sa oled tark, kui 45-aastaselt terve, siis terve ja 55-aastaselt rikas, siis oled rikas.

Vahel muidugi asjad pöörduvad sinust olenematutel põhjustel, kuid....

Kes on tõveteisik?

Ei saa mina tervishoiust üle ega ümber, see valdkond sõidab minu sisse, ellu, toimingutesse äärmise tõsidusega, pidevalt, ikka ja jälle, aina ja üha, tõsiselt ja tõsiemaltki veel.

Möödunud aasta oli kirjanduses märksõnaks "Kirjandus ja haigus" ning Tammsaare muuseumi direktriss, kooliõde ja kraadi  võrra kangem naine, tegi  mulle ettepaneku käsitleda tervise ja haiguse seoseid  mullu novembris toimunud sügiskonverentsil. 
Iseenesest on mulle alati meeldinud esineda ning ning nüüd sain ma tõesti ristata KÕIK haridused üheks mitmeti vestlusi tekitanud ja äärmiselt mõnusalt veedetud tunniks. 

Eile said intellektuaalselt võrdsed kursusekaaslased kokku (pea kõik, kes me erinevates seminarides ühise mehena higistasime ja vaimule tarkust peale surusime) ja tuli ka teemast juttu. Mõtlesin, et peaksin oma esitluse ikkagi üles pistma ja näitma, mis või kes ja kuidas ja miks on ja peab olema. Mitmed tuttavad ja erialakaaslased ei jõudnud konverentsile, kuid...siin ta on