Endistele, praegustele ja tulevastele

Üks, mis mind alati õppetegevuse juures paelub, on uute teadmiste avastamise ja analüüsimise protsess. Ning sealjuurde tõdemus, kuidas küll ühe ajastu inimestel võib sedasi vedada küll RVV-de, teaduslike ja sotsiaal-poliitiliste võitude, valimis- ja hääleõiguse ning õppimisvõimaluste üle.

Tänud selle eest, et loodus, tunnid ja elu mind just praegusesse aega tõid. Ja mulle võrdlemisi lahtise pea andsid, mida olen saanud ühe erihariduse, kahe bakalaureuse ja ühe magistri juures täieliselt rakendada.

Sealt aga ka tänase sissekande peateema juurde - täna tähistatakse rahvusvahelist üliõpilaspäeva (muuseas ka üleilmset enenaegselt sündinud laste päeva).

Mida ma kogenud üliõpilasena soovitaksin? Näiteks oma poegadele, kes nelja ja poole aasta pärast asuvad teadusustest sisse murdma (ja E kukuks muuseas imestunult pikali, kui ta kuuleks, mida tema kõige vanemad lapsed õppida soovivad 😉 )?

Südame järgi valimist ja soovitava ära tundmist KOHE. 

Järjepidevust, keskendumist, pühendumist. 

Loengutest käimist.

Seminaridest ja praktikumidest osa võtmist.

Tähtaegadest kinni pidamist.

Ajaplaneerimisoskust.

Aga kindlasti ka tõsiasja, et üliõpilased on noored, energilised, reeglina uute mõttesuundade pooldajad etc, etc, etc.

Kas mulle meeldis üliõpilane olla? Jah, meeldis.

See õppimise aeg oli huvitav. 

Põhiarv 8

Lembit Vaba kui õppejõud ja tema antud kirjakeele ajalugu, sõnavara ajalugu, häälikulugu ning ajalooline morfoloogia on kahtlemata  need objektid, mida iga TLU filoloogiaga, eesti filoloogiaga vähegi kokku puutunud isik meenutab nostalgilises mõttes sõnadega 'täitsa jube'. 

Ettekanded, seminaridest osavõtud, kirjalikud tööd, praktikumid, kõige kohutavam asi maailmas: vanade sõnavormide tagasi transkribeerimine (?) - vist oli nii, et missgugune oli algselt olnud mingi sõna ajalooline vorm. 

Mäletan sellest ainest sõna 'puuro', mis siis praegu tähendab 'puder' (ma loodan, et mäletan õigesti).

Mäletan tema seminaridest ühte neiut, kes tegi ettekande  piiblikonverentsidest ja keda Vaba senikaua peetis, kuni tüdruk lõpuks nutma puhkes. Lisaks lubas ta paari  kursusekaaslase kohta raporti kirjutada, sest: "Tere tulemast seminari, siin küsitakse küsimusi. Ja kui tudeng ei oska küsimusi esitada, siis pole tema koht ülikoolis."

Ühes ajaloolises morfoloogias aga käsitles ta numbrite ajalugu ning arvudega 8 ja 9 öeldu on mul praeguseni elavalt meeles.

Nimelt olla vanas kirjaviisis neid kirjutatud kah|deksan ja üh|deksan, mis siis tähendanud vastavalt kaks dekaadist ja üks dekaadist puudu (Antiik Kreekas δεκάς (/ðɛkˈɑːs/, transliteratioon=dekas  - kümme)

Iseenesest on aga kaheksa etümoloogia selline:

kaheksa : kaheksa : kaheksat 'põhiarv 8'

○lõunaeesti katessa

● liivi kō’dõks 'kaheksa'

vadja kahõsaa 'kaheksa'

soome kahdeksan 'kaheksa'

isuri kaheksan 'kaheksa'

Aunuse karjala kaheksa 'kaheksa'

lüüdi kaheksa 'kaheksa'

vepsa kahesa, kahcan 'kaheksa'

saami gávcci 'kaheksa'

ersa kavkso 'kaheksa'

mokša kafksa 'kaheksa'

mari kandaš 'kaheksa'

Läänemeresoome-volga tüvi, kujunenud

sõnaühendist, mille esimene komponent on tüvi kaks. Teist komponenti on peetud indoiraani laenuks, ← algiraani *detsa 'kümme', mille vaste on avesta dasa 'kümme'. Teise arvamuse järgi on teine komponent üks vana eitusverbi *e- ( ei) vorme. 

08.08 - tänane päev siis.

Kusjuures ei saanud ma umbes 5-aastaselt numbreid kirjutama õppides kaua pihta, kuidas seda sõlme sinna teha, sestap joonistasin alati kaks nulli üks teise otsa. 

Teet, Kallas Teet

Olen korduvalt tsiteerinud öökapikat "Nigulistet". Tunnistan ausalt, et ma isegi ei tea, miks ma sellesse raamatusse nii ülepeakaela kunagi sukeldusin. Ilmselt oli see üks esimesi avastusi nostalgiast, mida ma võisin teada, inimeste kohta, kes võisid olla olemas.

Kasutasin postmodernismi kursusel teost uurimisobjektina ning selle raames ma otsisin üles ka kirjaniku enda. Pärastlõuna tema hädavaevu mööblit ja mind mahutavas töökambris oli aüllatuslikult põnev. Milleks ma oleksingi pidanud siis valmis olema, kui mitte huvitavuseks?

Neli sõpra kirjandusliku ruumina 60. ndate Tallinnas. Muide avastasin selle nelja sõbra motiivi Teet Kallase venna, Olimar Kallase koomiksitest. Kui ma kirjanikult küsisin, miks neli sõpra, ei osanud kirjanik kohe vastata, mõtles pikalt ja ütles, et ju siis nii see lihtsalt oli.

Ühel õhtul ma sõrmitsesin taas "Nigulistet" ja püüdsin mõtestada teose lumma.  Noored ja vihased mehed, vabameelsus, kunst, kultuuriringkond, põnev olmeline askeldus ja muidugi  - armastus. Õigemini hüljatud armastus. 

Läbi vilksatavad tegelased nagu Enn Vetemaa, Teet Kallas ise, näitleja Kose Peep (Jaan Saul?), lastekirjanik Malm (Eno Raud), Ave Alavainu, Eve Kivi ja Ants Antson 

Küsisin  tookord Avo  ema korteri kohta - tuli välja, et see on praeguseni üks selline kommuunikorter, mida kasutavad näite- ja kunstitudengid, kes alles alustavad pealinlikke eluviise.

See oleks nagu põlvkonnaromaan, kerge viide sõjaaegselt sündinud laste kasvamisele kolhooside vaimus, linnakividele sattumisest, nooreks olemisest, ahastamisest, leidmisest, otsimisest, kaotamisest, tunnetest, mõtetest. Ning seda laialilõhutud aja ning jutustamisviisi poolest.

Igatahes ma vahel tunnen füüsiliselt sellest teosest kumavaid lõhnu ja maitseid, hetki ja meeleolusid.

Meeldib, kuidas autor on kirjeldanud augustiorkaani (mitmes teoses läbiv teema); kuidas käsitlenud ja lähenenud vanade talude olemasolule (kah mitmes töös vallandunud motiiv).

Toomas Randmaa on väga põgusaks põikekarakteriks "Eiseni tänavas" (Kunderi tänav ilmselt). 

Nad on filmilikult mõnusad, jutulikult lahedad, siin, minu kõrvaltänavas. Teate küll, eks?

Kütte panema

Esimesi värisevaid sammukesi filoloogia sõnakünklikul ja veaohtral maastikul kõndides küsisin ma kord õppejõu Martin Ehala käest, mis fraas on kütte panema? Just see vorm -  'kütte'. Tajusin juba nüansse, aga määratleda sõnaliiki ei osanud, ammuksi veel sõna etümoloogilisest päritolust midagi teada.

Sain vastuseks, et see on määrsõna e adverb ja täpsemalt viisi- ja seisundi määrsõna ning taolised sõnad märgivad sündmuse toimumise viisi või sündmuses osaleja seisundit või asendit ning vastavad tavaliselt küsimusele kuidas? Seisundimäärsõnad võivad moodustada kaheliikmelisi sarju, mille üks liige väljendab seisundisse või asendisse sattumist, teine seal olemist, nt vajus kössi – oli kössis; jäi purju – oli purjus. 

Toona jäin selle vastusega rahule ning enamat ei soovinudki. 

Ükspäev aga, kui ma siis kaminasse tuld tegin, meenus mulle see vestlus ning ma hakkasin juurde uurima, sest sõna 'küte' ja 'küdema' on just neid sõnu, mille puhul võib ka kõige rahumeelsema inimese hulluks ajada.

No kuna see sõnatüvi ju tuleb kusagilt ja verb küdema pöördub igasuguse loogikata hoopis teisiti (ma köen, sa köed, ta köeb; me köeme; te köete, nad köevad) ja mulle meenus õpinguteaegne komistuskivi - morfoloogia...

Mõnda asja konspektidest üle vaadates tulvasid mägikosena võõrsõnadest pungil leksikoloogia ja süntaks, kirjandusteaduse historiograafia, häälikulugu, sõnavaraajalugu, ajalooline morfoloogia, erikursus nüümiatest minu mõtlemisse. Mõtlemisesse, kui olla nüüd korrektsem..

Libasusi/porfüüria

Looduses on mõned asjad erakordselt lihtsad - on taimeriik, linnuriik, putukate sekstioon, kalamaailm ja imetajate laiahaardeline hõimkond. Inimesed ikka kõrvutavad mõnda inimest loomaga: kaval nagu rebane; tugev kui karu; nagu elevant portselanipoes; arg nagu jänes; üksi nagu hunt....

Loomaaias käies olen mitmel korral vaadanud tõtt emahundiga. Alati seda nõtket, instinktiivset ja julmasilmalist emaslooma vaadates tuleb mulle meelde Romuluse ja Remuse müüt, Mowgli,, kindlasti veel miski, mis on seotud konkreetselt just huntidega.

Ja päris paljudes põlisusundites on viiteid inimestele, kes hundiks käinud. Libasutt jooksnud. Täiskuuöödel muundunud karvasteks ja lõrisevateks olevusteks, murdnud saakloomi, rünnanud inimesi. Ja sedas ajast aega ikka liikus legende ja jutte. Kallas, Gailit ja Kitzberg on müüti kasutades loonud jutte, mis ühel või teisel viisil libastumisest räägivad. Et see olla nõidumisega seotud ja igati pagnalik etc.

Samas olin ma ükskord ühel eelmise eriala loengul, kus tuli muuhulgas juttu, et libahundi ja vampiiri legendi aluseks on olemas üks päris kole ja vastik haigus - porfüüria.

Porfüüriad on pärilike haiguste grupp, mille puhul esinevad hemoglobiini tootmise häired ning teatud ainete kuhjumine organismi. Porfüüria puhul on tegemist toksiliste vaheainete kuhjumisega organismis, mis eelkõige kahjustavad nahka ja närvisüsteemi.

Kolm kõige levinumat porfüüriat on äge vahelduv porfüüria, krooniline maksaporfüüria (porphyria cutanea tarda) ning erütropoeetiline porfüüria.
Porfüüriaid jaotatakse häiritud ensüümi alusel: Klassikaline ägeda porfüüria atakk algab tavaliselt tugevate valuhoogudega kõhus, millele võivad järgneda oksendamine ning kõhukinnisus.
Ilmneda võivad ka käte ja jalgade tundlikkusehäired, südamekloppimine, nõrkus ning lihasvalud.
Ägedad haigushood võivad olla eluohtlikud, põhjustades tõsiseid elektrolüütide tasakaalu häireid, vererõhu langust ning ššokki.  Päikesevalgus võib põhjustada naha punetust, valu, villide ja turse teket. Nahakahjustused paranevad aeglaselt, jättes sageli arme ning pigmentlaike. Haigetel võib äärmuslikul juhul hakata katmata kehaosadele karvu kasvama. Porfüüriat põdevatel inimestel võib esineda meeltesegadus ja hullus.

Kui nii ülevaatlikult tunnuseid hinnata, laskumata heemi ainevahetushäiretest tingitud kõrvalmõjude analüüsimisse, võib tõepoolest see nii olla.

See, mida inimene varem ei teadnud, millele ei osatud anda ajakohaselt mõsitlikku seletust, see oli väär, vale, hukkamõistev ning ka surmav.

Igal põlvkonnal on olemas oma nõiad, vampiirid, libahundid. See on otsekui normiks kujunenud arusaam. Sellest kirjutatakse, sellest tehakse filme, lavastatakse  näidendeid. Animatsioonides on pea alati kusagil üks tegelane, kes muutub libasusiks või vampiiriks. Nii kõrvalise statistika raames - mujal on selleks peamiselt meeste muundumised, meie kirjandusruumis peamiselt naised. Tõsiküll, Gailiti väitel mõlemad. 

Elo Tuglase päevikust

Njahh.. kuidas suhtuda - kirjanduskriitiliselt või eluliselt? 
Või kuidagi neist kahest sümbioosi moodustades? On see võimalik?

"Elukirja" ilmudes kaasnes raamatule kiidulaulude sadu -nagu sõõm värsket allika vett, huvitatud pilk elule ja kultuurilukku etc.

Jaa, ma möönan, et seal on informatsiooni. Ka minu magistriks vajalikku kraami, nähes uurimisobjekti kuidagi teisalt, aga seal näeb autor padupahaselt teisigi tegelasi. Isemoodi lugemine on kindlasti - kuidas ma nüüd viin olnud inimeste, kunagiste areenikangelaste nimed, näod, loomelood ja eraelud ühte. Mõistan maja lugu paremini. Adun kunagiste kultuurijüngrite heitlusi nendel aegadel, kui minu vanavanemad samal ajal kolhoosidega jändasid, soo peal hundijalavett ajasid, mööda raudteed kõndides kliendile kaupa kätte toimetasid, kodukandi metsavendadega jahmerdasid, heina tegid, normipäevi töötasid. Katuseparandajat tikutulega taga ajasid, elektrita maanurgas petrooliumlambivalgel lehti lugesid.

Põnev oli küll, aga... lisaks sellele kultuuriloolisele pärandile nägin ma veel liskaks midagi. Midagi, mida saab tinglikult nimetada kunagise seltskonnadaami äratõukamisjärgseks kibestumiseks, hüpohondriaks, ebajumala kummardamiseks. Ilmeslt on ikka nii, et kui mees ja naine kaua koos on, siis saavad nad kuidagi ebatavaliselt üheks ning liituvad läbi, aga mulle ei jäänud lugemisest head maiku.

Kui mahategevalt räägib autor majakaaslasest, pilkega vaatab ta neid, kes on võimutsemas (ma mõistan, et aegade nõuded olid tõesti tobeda, ideoloogiline paisutus ülevoolav - aga siin ma tõmban paralleele eestlastele omase käsuliinile allutatuse ja saksa korralikkuse vahel. Pole ju võimalik sedavõrd tihedalt ühele rahvale mitu korda olla  orjatatava osatäitmises ja mitte midagi sellest õppida, kas pole nii?) ja samas, näiliselt, väga näiliselt olla nn positiivse ellusuhtumisega.

Veel üks kummaline seik, mis mulle kui kunagi tervishoidu süüvinud inimesele kuidagi silma jäi - inimesed vananevad erinevalt, seda ma tean, aga ma ei leidnud vananenud kirjahärras eriti neid jooni, mis temas noorena olid. Kas tõesti võib inimene sedasi muutuda, et isegi kõrvakuju pole enam sarnane? Võib-olla....

Üldmuljena on muidugi päevik tõhus lugemine ja fotomaterjal hea ning koostaja on tubli töö ära teinud. Kuid see nuripidine halamine tervise üle ja ilma üle ja olude üle ja "pahade inimeste" kirjeldamine ning see, et mitte keegi ei tohtivat Meistri töid redigeerida....
Ma mõistan muidugi seda tervisele keskendumist - see ongi oluline, aga mõneti jäi mulje, et kõige olulisem asi kõikidest olulistest asjadest üldse. Samas oli meditsiinilistest heietustest omalaadset nostalgiat minule, kes ma nendest arstidest kõikidest koma ja teist kuulnud olin. Schotter, Mardna, Sõrmus - kõik kuidagi legendaarsed ja kõneldud inimesed. Kunagise teise suurkuju Seppo üks õpilastest rääkis nendest.

Samas - kas peaksin oma töösse panema juurde leitud  päevikutõed?

Mäletan oma psühholoogiaõpingutest, et tegelikult pole miski subjektiivseim, kui tagantjärele loetava päeviku üle lugemine - me ei mäleta, et me nii mõtlesime, me pelgalt arvame, et me nii mõtlesime.

Poliitikast relvade abil - st sõjast

Kunagi rääkis mulle üks nüüdseks kadunud vanema generatsiooni esindaja  ühe nalja: "Sõitnud rongikupees hästi riietatud daam. Lugenud lehte. Vastas istunud härra märganud, et daamil on leht tagurpidi ees, kuid daamike lugenud ikka õige hoolega. Härra küsinud: "Mis siis ilmas ka uudist" Tülpinud daam visanud lehe kupeeistmele ja öelnud: "ahh sõda ümberringi."

Vot, praegu heidan mina sama tülpinult käega ja nendin, et ahh, sõda ümberringi - eelmisel nädalal esinesin konverentsil ja rääkisin sõjaainelisest filmist, eile osalesin eksamil ning käsitlesin..... arvake mida? Loomulikult rindekunsti.

Seiklen magistritöö tekstirägus, analüüsin sõjatemaatika avaldumist, vastandan sõda inimesele. Ja nendin, et sama abitu, kui inimene on looduse ees, on ta abitu sõja ees. Võidud vaenlase üle ei tule hinnata - vere, inimkaotuse, hävitatud riikide ja linnade, kodude, materiaalsete väärtusteta.

Soovite II MS kronoloogiat? Vahest huvitab teid Eestis toimunu? Kuidas nägi sõja eripildilisust inimene, kes selle kirja pani või lõuendile joonistas? Tahate teada, kuidas kirjaniku sule kaudu keegi kannatas? Ma võin sellest kõnelda.. ja loodan, et hääl ei murdu.

Kuid selle kurva teema juures on üks asi veel, mis mulle on hakanud meeldima - mulle ei esitata lisaküsimusi. Inimesed vaikivad. Kohmetunult. Üllatunult. Imestunult. Pisut veidralt ja võõristavalt pilke heites. Eilsel eksamil üks üpris sõnajulge ning muidu kõiki ettekandeid ohtralt kritiseerinud eksamineeritav mainis mulle: "Kõik, millel on ajalooliselt objektiivne väärtus, saab vaadelda semiootika või strukturalismi seisukohalt. Lugege neid asju ka". 
Mina naeratasin armsalt vastu: "Ma tean, olen  kursis. Kuid kõike siin elus ei pea ainult teooriatega seletama. Mõnikord piisab ka lihtsalt kirjeldusest. Nagu nüüdki näha on."

Sõjaga on ilmselt nagu surmaga - kõik teavad, et ta oli või on, aga aktiivselt kommenteerida ei soovi. Kui olen oma kirjanikutee algusteose kohta öelnud: "See pole kerge lugemine, see kõneleb surmast," siis märkan teatut ebamugavust. Nihelemist. Heitumist. Üks juhuslik lugeja küsis, et miks see teema puudutab, te olete ise ju nii elus. Sama selle sõjateemaga. Et miks puudutab?

Selleks on palju põhjuseid, kuid domineeriv on üks - tänapäeval olen märganud, et sellele perioodile on kergelt laskunumas selline teatud romantiline vari. Tegeletakse erinevate aspektide konstrueerimise ja analüüsiga. Kuid kuulge inimesed, tahan ma oma uurimusega öleda - siin pole midagi konstrueerida - see toimus, selline asi oli olemas. Inimesed kannatasid. Ja ma olen piisavalt vapper, et need kannatused uuesti päevakorda tuua. Meie ajal on elu raske? Aga üle-eelmise inimpõlve elu - kerge? lihtne?  
Praeguste  kümnendite ohukollete teadvustamine ei luba just mainida, et seda konstrueeritakse - ei see on olemas, see on siin. Nagu oli minevikus. Nende inimeste igapäeva elus osaks. Nii nagu ta kadunud vanavanemate juttudest meenub ja loetust kummitama jääb.

Mina ja Kibuvits. Mina ja Promet.

Bakaajal, eesti filioloogiat õppides lasin ma sõna otseses mõttes liugu Leida Kibuvitsa lobedal loomel. Vaatasin ainekaarti aukartustäratava siirusega ning nentisin, et ligi 35 AP tuli mul seoses temaga - küll eesti kirjanikku uurides, küll feministliku kirjandust teostades, küll novelle vaadeldes ja nii edasi.

Töögi kaitsesin temateemaliselt "Naiskarakterid Leida Kibuvitsa "Soomustüdrukus".

Kaitsmine oli omamoodi üritus. Pidi algama toona 18.01.2006 10.00. Kõigidele kaitsjatele olid ammu antud kätte lubavad retsentsioonid,

 oponeeringud ja juhendava viimased soovitused. Toona närveerisin selles külmas jaanuaripäevas kella neljast alates (siis algas kestvalt tänaseni painav unetus). Läksin juba kella üheksaks keeeletmajja, kus kunagises kahte maja ühendavas galeriis ma oma ainsat pattu lunastasin. 

Seirasin juhuslikult kaitsmisruumi aknaid ning auditooriumis 236 nägi püstiseivat kursusekaaslast, kolmest komisjoni ja närvilist tema juhendajat. Kulmud tõusid juuksepiirile ja ma kiirustasin loengusaali ukse taha. Selgus, et kaitsmine oli tunnivõrra ettepoole toodud ja puhtjuhuslikult olin ma kohal. Kutsusin komisjoniesimehe välja ning palusin luba liituda. Küsisin ka pahasena, et kuidas nii, meile saadetud kirjas seisis selgelt 10.00.

Esimees noogutas ja ütles, et eelmisel õhtul olla kogu õppeosakond vallandatud ja keegi ei saatnud uut teadet välja. Sellele vaatamata sai töö kaitstud ja närveerimisest kangete jalgadega oli raske trammitreppidest üleskõndi.

Nüüd on uurimisobjektiks sõda ja inimene Lilli Prometi loomingus. Pealesunnitud eksistentsialistlik suund sai mõni aeg tagasi oma südamelähedasse voolusängi - 44.nda aasta suve ja sügist käsitlev puht-eht sõjakirjandus, kus pea igalt lehelt on võimalik lugeda ja kogeda Prometi enese läbielamist.

Tema ja ta mehe päevikud, mälestused, olemasolev kirjavahetus, mõeldavad artiklid, tehtud intervjuud, lugemine, lugemine, lugemine...

Pähekulunud tekstid, milel süvaanalüüsini pole veel jõudnud.

Raamistan tööd - II MS maailmas ja Eestis (kusjuures Mart Laari ajaloo nägemus erineb suuresti 1977. aasta käsitlusest, kuid mis on tõde - seda ma mainida ei oska), sõjakirjanduse määratlus, Lilli Promet inimesena, tema bibliograafiline genealoogia, teoste tekstivaatlused. Tekste on kaks  - "Tüdrukud taevast", mis vaatab luurajat ning "Pimedad aknad", mis vaatab juuksurit.

Ajaline ühtsus, Lilli Prometi autorlus, kuid kaks äärmiselt erinevat lugu.

Nüüd loen kõigele lisaks Prometi "Aheldatud muusat" ning märkan tema prometiinides midagi sarnast oma sissekannetega - hüplikult kultuurielamuslikest minutitest perenaiselemisele ja inimestele enese ümber. Oma mõtetele ja mälestustele. Nii ma isegi - pole ju sellel virtuaalpäevaraamatul mingeid kindlaid teemasid ja mõõdistatavaid teooriaid - ikka mina. Mina ja pere ja pojad. Loomingust ja õppest siin ja seal.

Promet puutus oma ajal kokku Kibuvitsaga. Kirjanike Liidu kaudu.

Hiljuti intervjueerisin mina Prometi kooliõde Lember-Bogatkinat, tema tundis Lillit, Lilli intervjueeris Minni Nurmet, kes omakorda küsitles Leida Kibuvitsa. Nagu mingi nõiduslik ring, kuidas üks või teine pidevalt minuni naaseb.

Näitekirjanduses sain Karusoo "Misjonärid", mis just Afganistanis osalenutest kõneleb ja jälle on mu kireval minevikul paljastada seiku - kunagine venemaalasest poissõber Sergei, kes ainsa korra oma meeletut iseloomu põhjendas - verisulis poisikesena sõjakoledusi näinud, sunniviisilisest olemisest osa saanud. Ja jälle sõjatemaatika.

Üllatavaid sarnasusi ja jooni, mis ette paiskub, ole ainult varmas neid korjama ja kasutama.

Sügissemestri eelviimase nädala lõpust..

..ja kiirest kirjanduselust üldse.

Üles-alla, siia-sinna, seminarid, esseed, arvustused, lugemised, testid, küsimused, ettekanded, kõned ja lugemine, lugemine, lugemine...

Kuidas ma varasemalt küll täiskohatades ja lapsi lasteaiatades magistrantuuri tegin? Ime siis tegelt, et see pooleli ei jäänud, sest ausalt - süvendatult kraadituks saamine nõuab tööd ja tahet. vahel muidugi on see 39+4 tunne, kus tead, et kõht pole veel alla vajunud, kuid enam lihtsalt ei jaksa 8-ndat korda viie tunni jooksul minna ja pärast otsida jällegi enam-vähem mõistlikku asendit, et kümne minuti pärast..

Kuid lisaks sellele hetkel juhuslikult tulevale, olen oma suureks üllatuseks avastanud poegadel väga hämmastavaid detaile - nimelt nad on loodusteaduses, matemaatikas ja kehalises ning poistealases tehnoloogias üliosavad.

Südamekujuliste osadega, ümmargusele alusele täpselt rihitud, kleebitud ja paigas kuumanõualused - kõik poiste enda tehtud ja meisterdatud. Maakaartide tegemine, gloobuste meisterdamine, kärme peast arvutamine - iga päev ikka üllatusi.

Vähemalt midagigi on kasuks tulnud, et teatud vereliin nendes kõneleb pisutki paremat keelt, kui vereliiniesindaja ise. Kuulukse, et teine olevat juba teise perekonna .. nojah, see polegi nii oluline.

Sõnaga - üks poolaasta hakkab oma kiirärevuslikus rütmis kulmineeruma ning võib pisut kergemini hingata nendes ettekannete, kontrolltööde ja segamini majapidamise rägas.

Kuid teine räga on kohe-kohe tabamas ka kõige üksildasemat ja igavamat pesa - 1. detsembri kukkudes tuli sokk aknale riputada, igahommikune maius päkapikult saada ja mõelda, kust saab kõige parema kuuse ning kus on kõige paremad muud asjad.

Ahjaa - eile väideti seminaris, et ka sügaval nõukogudeajal käisid kõikidel kodudes jõuluvanad ning need, kellel hoopiski näärivana külas oli, need olid nõukogudemeelsed. Väidetavalt toodi ka kingitused jõulude ajal ning üldse oldi nii pühalik-aatelis-eestlaslikud. Ma ilmselt elasin mingis teises dimensioonis, meil käis näärvivana või näärivana saadikud.

Jõulude ajal oli küll kuusk juba toas ja katsime laua - seda ma mäletan, aga 31.12 oli siiski see, mida tähistati koolikaalsaste ja naabrite peredes - sõltumata meelsusest ja muust poliitilis-sotsiaalsest päritolust. Hetkel aga jäi mulje, et nääre peavad ainult padukommunistid. Imelik, et filoloogid ei tea eesti rahvakombeid - õnnetinavalamine, söömine, õlgedel lesimine, loomadele söögi viimine, tähtede, tuisu ja lume järgi viljasaagi ennustamine, oletatava peiu nägemine pruudieas tüdrukutele - see kõi toimus vana-aasta õhtul, aga hüva, ma ei vaidle. Ilmselt on see kommertslikuks muutunud, kuid algeselt pööriaja algust tähistanud joul kuidagi eestlaslikum, kui muud tähistamised...

Topeltsus

Haa, kui on üks, siis peab sinna juurde tulema veel üks.

Ja nii ta ongi - tänasest alates vaatan peeglis silmi värvides kahekordselt kõrghairitud endale.

Edukas ja rammus B

Vot sedasi on minul. Erivägev tunne koormab mind. Hea tunne. Mõnus tunne.

Kaksikute üksikemana pistan poegade kõrvalt taskusse teise hariduse.

Ja suurelt kallistan ma oma meesperet, kes osad olid otseselt seotud ja osad kannatlikult vaatlejatena teotsesid.

B.

Priske B

 

Tere, juuni!

Viis kuud tagasi algas uus aasta.

Tänane päev aga:

1) on lastekaitse päev

2) on nimepäev

3)on palav päev

4)on päev, millal lõputöö ei ole enam minu käes ja kaitsmine on kümne päeva pärast

5)on päev, millal võib öelda, et pojad said kolmanda klassiga edukalt ühele poole (sh tasemetöödega)

6)on päev, millal tunnistan, et puhkus võiks alata

 

Läbipõlemisest läbipõlenu

Sedasi siis. Eile tõstsin klaviatuurilt näpud ja sisuliselt peaks lõputöö valmis olema.

Läbipõlemist põhjustavatest teguritest ja võimalikest ennetusmeetmetest.

Kui ma eelmisel sügisel otsustasin tööalase kannapöörde teha, siis eelkõige sellel eesmärgil, et  läbipõlemine oli vallanud minu maise olemise.

Nüüd aga tunnen, et olen läbipõlenud sellest läbipõlemisest kirjutades. Tsiteerides enda tööd:

/.../Läbipõlemise tunnusteks on emotsionaalne tühjusetunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatab töö kvaliteet. Sellele on omane ka vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine. Töötaja muutub ükskõikseks oma töö suhtes, tema kompetentsus väheneb. Iseloomustab ka pikalt püsiv depressiivne meeleolu, sest emotsionaalsed ressursid on kurnatud, kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul. Organisatsiooni ja ülemustesse suhtutakse kriitiliselt, ei tunta end piisavalt tunnustatud olevat. Inimese sisemine motivatsioon on vähenenud, puudub huvi ja entusiasm, ideaalid on kadunud /.../

Ülla-ülla endasse vaadates....

Ja talv ei taandu. Mitte kuidagi ei tule seda kevadhõngu.

 

Edukalt kaitstud projekt

Korras.

Kaader on purgis - nii vist ütlevad filmimehed, kui saavad suurepärase stseeniga ühele poole.

Meie stseen on esitatud.

Õde-venda said asjaga ühele poole.

Nüüd on jäänud veel selles vallas lõputöö.

Materjale on palju, kõik on teaduslikud, ilmunud eelretsenseeritavates ajakirjades, teema edukas - läbipõlemine.

Ise olen läbipõlenud - ja veel kuidas.....

15 päeva auditoorse töö lõpuni

Algab eel-eelviimane koolinädal.

Päris pöörane värk. sisuliselt on jäänud 15 päeva loengute lõpuni, seejärel on veel vaid valikainetega ühele poole saamine, kellelgi praktika ja lõputöö... oujee.

Nõudmised on sellele küll erilised...

Juba uurimuse projektiga saab vatti ja vilet.

Õpiraskus?

Jah, olen vaevlev üliõpilane - loengud tunduvad keerulised, õppimine raske ja tüütu ajaveetmine.
Ma nagu polekski puhanud sellel suvel..
Nii keeruline tundub asju vastu võtta.

Tere, II kursus!!!

Tore. Loengud hakkavad peale.

Õpihimu tulgu, õpiväljund saagu.

Kõik olgu tore.

Edu.

Neli eksamit ja kolm ettekannet viie päevaga II

Esimene kursus edukalt läbitud.
Valu, ilu, higi, pisarad.
Paberid, materjalid, uus info, uued oskused, uued teadmised.
Oli tore.

Psühhoanalüüs

Arvake, millega ma tegelen? Jah, loomulikult isand Freudiga:

Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on psüühika topograafiline käsitlus, isiksuse strukturaalne mudel, psühhodünaamika, ökonoomika, genees ja psühhoseksuaalne areng. Jüriloo ja Vahingu refereeringul asuvad psühhoanalüüsi psüühilised fenomenid erinevatel teadvustatuse astmetel nagu teadvuses (psüühika pealispinnal); eelteadvuses (teadvuse piirimaal) ja alateadvuses (ka "teadvustamatuses" või "mitteteadvuses", psüühika sügavamates kihtides).Psühhoanalüüsi kohaselt koosneb isiksus kolmest funktsionaalsest osast. Teisiti öeldes on inimeses kolm motiveerivat jõudu. Id ("Miski") on isiksuse esmane süsteem, sünnipärane psüühiline reaalsus. on samastatav bioloogiliste tungidega sealt pärinevad primitiivsed ihad ja soovid. Id on ühtlasi ka energiaallikas ning seotud füsioloogiliste protsessidega. Id lähtub naudinguprintsiibist: pinged tuleb kohe lahendada ning saada rahuldus. Peamised tungide grupid on seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Neid on nimetatud ka elu- ja surmatungideks. Seksuaaltungi energiat nimetatakse libiidoks Freud eristas kaht mõtlemistüüpi primaarset ja sekundaarprotsessi mõtlemist. Primaarprotsessid ei arvesta reaalsust ega loogikat; tegelikkust asendab fantaasia, soovmõtlemine. Selline mõtlemine on väga kiire ja liikuv, samaaegselt võib toimuda mitmeid primaarprotsesse. Täiskasvanud inimesed mõtlevad primaarprotsessides unes, loomingulises inspiratsioonis või patopsüühilistes seisundites. Freudi arvates on see mõtlemistüüp iseloomulik imikutele.

Või nagu ta ikkagi kõige kohta armastas öelda "Sometimes is sigar just a sigar"

Positiivne sooritus

Tänase testi tulemus oli meelitav. Sooritatud. Üks sammukene ülikooli lõpu suunas.

Mõnikord kuuleb loengus tõelisi pärleid. Tervishoikõrgkoolilik Tõsikindlus üllatamas oma mõttekäikudega. Uhamas põnevaid mõtteuppe laiguti venivasse tinglikult tundi.

Aga vahel tundub, et tegemist on ikkagi kõrgkooliga ja ainetega, mis tõesti on paljuandvad - füsioloogia, biokeemia, patoloogia, kliiniline keemia, kliiniline farmakoloogia - need ainekursused on seni andnud igati välja hea ja tõhusa aine mõõtme.

Samas on erakordselt põnev töid koostada ja esitada. Ja õnnestunult nagu tundub.

Kleepsupaber arvutis

On üks selline programm, mille saab sisse lülitada ja nüüd hängib arvuti nurgas üks tohutu pika kuupäevade roduga meeldetuletus. Kõik need asjad, mida vaja teha on...

18 kuupäeva, 18!!!! Olulised asjad - testid, teksti analüüsid, kokkuvõtted, õenduslood....

Halb on see, et õppejõud panevad su igasuguse hoiatuseta fakti ette, et materjal on kättesaadav seal ja seal ning töö on selline, selline. Konspekt nii ja nii. Kõik.

Kurtes, et kontakttunde jääb väheks, aga kas nende kontakttundide mõte pole mitte selles, et osad küsimused arutatakse siiski seminarivormis ja korralikult läbi. Ok, osades ainetes ei kurda- seal on asjad väga paigas ning kontrolli alla, kuid enamikes ainetes on asjad pisut ligadi-logadi. Õppejõud nõuavad asju oma järgi.

Kuid mis seal ikka. 15 nädalat kõrgkooli lõpuni.