Kord nädalas on laupäev

Hommik. Tuline kohvi. Pojad vaatavad midagi televiisorist. Midagi suhteliselt banaalset. Kodu vajaks pisut ergutavat naisekätte puhastustöödes, aga.. aga mis? 

Miks vaevavad aeg-ajalt laiskushood, kus on suurimaks päevatööks hommikusöögi valmistamine ja muu aeg ma lihtsalt olen. Lihtsalt loen, söön kommi, istun diivanil ja vahin kaks tundi järjest lakke, sest ...palun peatage maailm, ma soovin selles peatuses maha minna. Palun fikseerida aeg sellesse minutisse ning ma ei taha enam midagi muud, kui voolata elu endast läbi. Tunda kuidas aeg ja tegevused nõrguvad liimjalt üle keha, selja, käte, jalgade, kuidas ajatuul sasib juukseid ja Härra Sekund oma jõhkruses peeneid kriipse seni veel siledale nahale hakkab tõmbama...

Eile olin tööl. Pikka päeva ja kuna praegu puhkuse eel on patsiente vähe ja tööd napib, siis sai ikka mokalaata peetud. "Koosolek" seisnes selles, et meenutasime huvitavaid juhtumeid tööpraktikast, lahkasime enamike ühiselt teada-tuntud arstide eraelusid ja itsitasime selle üle, et kui vaid nõunike kogu juhatuse esimees teaks, mis on kunagi toimunud haiglate seinte vahel, siis saaks ta igal õhtul infarkti.... Haa, see polnud ainult suusoojaks öeldud.

Kolenaljakaid sündmusi, kohmakaid kurameerimisi, praktikat, ravimeid, süste, kirjutamist, elustamisi, verejookuspeatamisi, erinevaid protseduure, palju hädalisi. Küsisime endalt, et miks nii? Tegelikult lihtsalt selle pärast, et 3/4 meedikute elust toimub haiglas ja sealt need lood ka tulevad....

Aga kriitika korras tuleb mul küsida endalt, et kuhu ma siiski pigem kuulun - olen ma oma esimese eriala põhjal õde või teise eriala järgi filoloog, keelegurmee, tulevane kirjandusteadlane?

Meditsiin, õendus - see on pigem kirg, millele tuleb järele anda.

Kirjandus, filoloogia - see on pigem hingesugulane, kellega ma tunnen 100% lähedust.

Niisiss, ma jagan ennast - kire ja hingesugulase vahel.

Ma tean ennast tegelikult küll - kaks aastat rahmeldan meditsiinis ja siis tunnen surmavat tüdimust. Vajan vaheldust, mis lõppkokkuvõttes toob mind ikkagi tagasi sinna, kust ma kunagi alustasin....

Aga kohv on maitsev ning hommik suubunud lahedalt keskpäeva lähedusse. Majapidamine ootab, köök ootab.

Ja ainult kord nädalas on laupäev.

Suvetuule jäine minoor

Igal hommikul lootusrikkalt kardina vahelt aeda vaadates, tuleb tunnistada, et suvealguse ootusmeeleolud on asendunud kirgastumisega.

On tekkinud hetki, kus on võimalik aduda, et ilm pole oluline, isegi mitte tänane jahedalt paistev päike ning õõvastav põhjasuunaline tuul. Oma suurimat pahet, sigarette, nautides tuli mul kurbusega tõdeda, et kätele hakkas külm ning tuli need kenasti jällegi pükstetaskutesse toppida. Ja teha oma argiasju.

Aga mida ma täna siis õieti üldse tegingi? Pojad viisin lasteaeda, ajasin linnas asju, jõin ühe kohvi, tõin raamatukogust endale banaalse naisteka, käisin ema vaatamas ning õhtul säutsusin sõbratariga maast ning ilmast. Kui hää on elada.

Meile vaatasin, oma orkutis kontot vaatasin, lemmikportaalis, perekooli.ee-s, surfasin ja tundsin ennast iseendana. Sellena, kes ma olin veel kuus aastat tagasi.

Sõbratariga meenutades naersime neid aegu, kui me veel oma toonaste kaaslastega ja lastetutena mööda vanalinnapäevi seiklesime, Loodusmuuseumi õuel suitsetasime ning ahnelt suve, elu, armastust, õhku ning toitu ahmisime....

Oo õnnis ja tiivustav vabadus!!

Aga nüüd? Kohustused, arvete maksmised, arstileminekud, majapidamine, töö, töö, töö.

Kostab nagu nurin, aga tegelikult on mõnus päevastest sekeldustest väsinuna vankuda voodisse ning variseda unenägudeta tinauttu.

Mõni aeg tagasi üks tuttav kurtis unetuse üle. Palusin teda üheks päevaks oma klutte hoidma. Järgmisel korral kohtudes küsisin, et kuidas siis oli, kas õhtul tuli magus uni kallale? Tuttav jaatas ja ütles, et ta jäi praktiliselt kohe magama. Vat siis.

Aga tegelikult ootan ma neid suvelämbeseid öid väga. Nt oma sünnipäevaõhtuid, kui päeval lagipähe vajunud lõõsk on mandunud hämaraks soojuseks, laual põleb küünal ning pokaalis loksub väsinud vein. Oma salapärasel moel on võimalik olla osake loodusest ning tajuda ennast elutsükli ühe hädise alternatiivina. Nendel õhtutel toimub midagi vihjavat, kuid kunagi ei saa ru millele nimelt. Ma armastan suve, kuigi ma tema tujudest midagi ei jaga

Lained, lained, lained....

Jumaldades raamatuid, lugemist, lugusid, kirjutamist - sõnaga kõike, mis seotud mingilgi viisil kirjatähtede ja nendest grammatiliste üksuste moodustamisega,tuleb tunnistada, et viimased kuus kuud on seda tehtud liiga palju. Loetud liigselt romaane, novelle, luuletusi, analüüsitud akadeemilisi, teaduslikke, kriitilisi ja mingisuguseid veel artikleid ning on tekkinud kergemasordiline tõrge.

Kusjuures, teades lugemis,-ja kirjutamisarmastust, ulatatakse alalõpmata mingi leht, mis oleks vaja üle vaadata, mingi kirjutus, mis vajaks kohendamist. Olen märganud, et ma justkui peaks oma filoloogilise haridusega pidevalt kedagi abistama ning kolleegidki võtavad seda iseenesest- mõistetavana. Ta on filoloog, järelikult peab seda tegema. Mine mõne advokaadi juurde sedasi.... mõtteid saad ainult niipalju, et järgmine kohtumine toimub homme ja maksab natuke rohkem (kusjuures ei alaväärista mainitud eriala inimesi sugugi, lihtsalt kerge komparatiivne moment).

Milleni ma välja jõuda tahtsin? Selleni, et ma olen vaimse tegevusega hõivatuna jätnud unustusse oma tundeelu ja kõik selle, mis peidetud minu ellu. Rõhutan sõna MINU, sest minu sotsiaalne staatus lisaks emana, tütrena, õena, töökaaslasena, kliendina, kursusekaaslasena ning ilmselt ka mingil hetkel osakaaslasena ühele vastassoost subjektile olen ma täiesti ära unustanud, et olen ka inimene, SEE, kes naudib sööke, filme, muusikat, kellel on peas mõtted, kes tunnetab viie meele kaudu maailma - kuskil selles kirjus massis olen ma oma ennast kaotanud.

Tõesti, tegelikult toimus see kaotus märksa varem, kui hetkeavastus. Kuskil neli aastat tagasi, kui inimene, kellega ma oleksin heal meelel vanaks saanud, lihtsalt lõpetas suhtlemise. Muidugi oli muid põhjuseid ohtralt, kuid see kuidas ma toona ilmselt miljoniks veepiisaks laugenu ja jäätununa autopiloodil tegutsenud olen viis mind enesekaotuseni. Ja nüüd eneseleidmiseni.

Selleks polnud palju vaja. Ühte inimest ja tema pilku.

Kõlab naiivselt, kuid ma leidsin ennast. Uuesti.

See tundub olevat siiski õige - elu on nagu lainetav meri - iga tormine loksumine päädib vahuse triibuna kuskil, vastu kive, liivasel pinnal, ühtib mõne muu merega. Igatahes lõpetab oma teekonna. Samasugune olemus on märgatav ka elus - iga asi päädib kuskil. Ka minu enesekaotus lõppes. Leidmisega ja sedapuhku on need lained sarnased troopilise laguuni valge liivaga....

Puudub vaid mahe briis, külm ja lahja naps ning niudevöö.

Need lained, lained, lained, mida te mulle veel tuua võite?

Kui ööd on valged ja lühikesed

Blogija töötab, tegelikult töötas. Eile. Öösel. Kui juuniõhtust, tuulisest ja taevast viirutavast sai napp ja valge juuniöö. Kui õdedetoa seinad oma aprikoosikarvasuses veiklesid südaööselgi mõnuga ja heledalt. Kui järjekorde õeposti kell häälekalt enda juurde kutsus ning põetamisprotsessile allutas.

See on täiesti loomulik osa igapäevaelust. Tunda ennast vajalikuna, kuigi vahel tuleb mõtteisse, et kellele, kuid südametunnistuse järgi peab tunnistama, et töö istub. Selline, kus saab kedagi aidata, teha piisavalt kirjatööd, suhelda inimestega, teha ülilahedaid õendusprotseduure, mis tavainimestel (loe: mittemeedikutel) tavaliselt kananaha ihule tõmbab.

Imelik, et ma õetööst suutsin ligi kolm aastat eemal olla. Terve igaviku polnud võimalust õepitsatit kasutada, pastakatekaitsjast vasaku rinnakohal paiknevast taskust võtta, rinnasilti kanda, kääre, sidemerulli, nätsupakki ja sigarette ning välgumihklit jakitaskus hoida.

Seda romantilist meelt... Õendus on justkui mingi seestunud kirg minu soontes, mis kuidagi välja ei lähe. Ta hoopis kandub edasi ja edasi ja edasi.

Üllatav on näha poegi meedikuid mängimas. Küsin siis endalt alati, et kas tõesti-tõesti mängib meedikutest vanemate (ema õde ja isa arst) geneetiline pagas kaasa?

Tõsiküll, see isa pool on marginaalne, kuid siiski, siiski.....

Aga meid ootab täna üks huvitav seik ees, õigemini mind kui lapsevanemat pigem kohustus ja poegi põnevus - kino ühes sinnakuuluva pop-corni, coca-cola, kummikommide ja kleepkatega. Igapäevane meeldetuletus alates reklaami ilmumisest - ema, kinno tuli Kung Fu Panda. Palun lähme vaatama, millal me kinno läheme, miks me juba ei lähe, kas täna läheme, aga homme?

Kui täiskasvanutele võib midagi lubadustega udutada, siis lastele mitte - oled lubanud, siis tee. Kindlasti. Lapsed ju õpivad eeskujudest ja mis asi see siis olgu, kui vanem lubab, aga asju ei klaari ning lükkab kõike määramatusse homsesse.

Hüva. Tänaseks aitab.

Tegevuse sooritamine on sama nauditav kui selle lõppresultaat, mulle isegi olulisem - niisiis kinnominek.

Esimest korda päevikut pidamas

Tõesti, tõesti, siinkirjutaja pole mitte ainumastki korda endale soetanud lukustatavat päevaraamat, pole tippinud päevasündmusi ei joonelisse ega ruudulisse kaustikusse ning siis seda meeleheitlikult teiste pereliikmete eest peitnud. Jumal sellega. Milleks? Polnud selliseid saladusi, mida karta.

See, et siinkõneleja pisut liigagi otsekoheselt kellelegi midagi on võimeline ütlema, polnud saladuseks mitte ühelegi klassikaaslasele, samuti perele ega hilisematele kolleegidele, kursusekaaslastele etc, etc, etc. 

Aga miks siis nüüd, 32. sünnipäeva eelõhtul, on vaja midagi sellist teha? Moodsad ajad nõuvad kaasaegseid lähenemisi? Küllap vist.

Aga millest võiks kõnelda? Iseendast? Poegadest? Majapidamisest? Õppetööst? Tööalastest enese taasleidmistest? Ilmselt kõigest järgemööda, rahulikult ning kirjutamispaineta.

Üldse on võimalik elus saavutada enamat, kui asju võtta kainelt ning külmavereliselt. Ei saa kohe lube tehtud? Teed siis, kui selleks on võimalik uuesti ressursse ja vahendeid kulutada.

Pole võimalik sellel suvel kusagile eestisiseselt puhkama minna? Järgmine aasta tuleb ju jälle suvi.

Inimesed vaatavad uudistavalt parema käe nimeta-sõrme - kas seal kilgendab siduv kullaläige? Ei, ei kilgenda, kui tuleb siis tuleb, praegu tuleb vabadust nautida.

Ahh, tegelikult peaks olema eluga mitte natuke rahul, kuid peaaegu õnnelik, sest mitte ükski probleem pole alatine, kõik lahendused on lihtsad ja enne koitu on öö ikka kõige tumedam. Selleks korraks näib blogimine lõppevat, sest ees ootab hulk asju: libahunditund, teoreetilise seminari eksamiks artiklite taaslugemine; kerge majapidamistuustimine, vaja pidada maha internetiminutid ning siis poegadele järele. Et marakratid saaksid söösta rohutirtsuparvena puhtasse elamisse ning lülitada blogija jälle oma katkematusse päevaahelasse.

Päevas on hetki, mida endale elada.