X päev

Mõnikord on üks sõna kõnekam kui vaade, vahel on üks pilt ilmekam kui tuhat sõna.

Täna oli üks neid hetki, kui tuhat pilti võrdus tuhat vaadet. 

Trellid

Veel mõni aeg tagasi, kui mind K ja N kutsuti välja või keegi palus konsultatsiooni, pidin tõdema, et kahjuks ei saa, sest olen vanglas.

Imestunud kulmukergitus. Küsimus. Kuskohas?

Üks väikene tööalane lisaots, võimalus huvitavas kohas pisut lisaraha teenida, aga... kinnipidamisasutus on tõeline kinnipidamisasutus.

Trellitatud aknad, kellegi käes olev võimalus uksed avada, õppuritega ruumis istuv valvur.

Sõnaga - on asju, mida saab teha südamerahus ja on asju, mida nii suures rahus teha ei saa.

Trellide tagant on maailm ühemõtteliselt ruutudeks ja ristkülikuteks jagatud...

Kõndida valgusega..

Kadriorg on alati popp koht. Oli siis, kui ma seal puid mööda turnisin, kergesti ligipääsetavatesse keldritesse ja pööningutele kolama sattusin, kulli, luurekat, keerukuju mängisin, tiigil uisutasin ja ka nüüd, kui Kadriorg on tõstetud oma kunagisse hiilgusesse tagasi ning järjest paremaks muutuvaid valgusfestivale korraldab.

Aga sellest ei tahtnudki kõnelda. 

Avastasin enda jaoks, et minu kasvumaade piiriks oli Narva maantee ning üle selle ma tavaliselt ei jõudnud - tivolisse küll, aga ülejäänud on kuidagi hämar ala.

Meenub kusagil olnud staadion või spordiväljak, 

sest seal olid kunagi tantsupeo proovid ja 90. alguses mõned suveüritused.

Kuid eile sai Kadrorust välja kõnides suundutud just sinna ühenäoliste majakarpide kvartalisse ja piki Tuukri tänavat kesklinna. 

Väga värskendav on oma linna uutest ja avastamata nurkadest vaadelda.

Ja jalutajate vilkuva tulega mõõk töötas helkurina päris hästi...

Kombo

Mingisuguse ajahetkel märkab inimene kindlasti, et need, kes kunagi olid olulised, on muutunud marginaalseteks ja lihtsalt tuttavateks, sest asukoht, pereseis, tööstaatus etc on erinevad ning ei võimalda enam suhtlemist (mistahes viisil), siis kerkivad kõrvale need tuttavad, kelle perekondlik seis ja üldine taust  võimaldavad ühes liikuda. 

Ning tõeliste linnavurledena oleme katsunud linnaruumi võimalusi meeleoluka NV veetmiseks.

Näiteks trehvata Uue Maailma tänavafestivalil ja kogeda mitmekülgsust nii toitude, jookide, esinejate, kaupade kui festivali külastajate osas.

Sealt liikuda kastanipuudealusele platsile, millel on üllatavalt 12 kanalisatsioonikaevu kaant. 

Avastada enda jaoks Okupatsioonide Muuseum, põigata hetkeks kontvõõraks Jaak Juske ajaloolisele rännakule ning seejärel maanduda Saksa restoranis ning tõdeda, kuivõrd mõnus on kombo, mis kätkeb vabadust, suureks kasvanud lapsi, võimaluste ja vahendite olemasolu.

Ja seejärel rääkida neil teemadel, mis tõesti huvitavad mõlemat vestluspartnerit.

Populatsiooni ümber asustamine

Üks väheseid ulmefilme, mida  tõesti huviga vaadanud, on "Iseseisvuspäev". Seal teemaks siis see, et mingid hiidkrevetilaadsetesse kapslitesse pugenud suuresilmsed ufod tungivad Maa atmosfääri ja inimkonda hävitades kavatsevad siinolevaid ressursse kasutada nende otsa lõppemiseni. 

Esiaegsed olid vist kunagi analoogsed - kui kõik vesi ja varud, saakloomad olid otsas, siis liiguti edasi ning asustati järgmine ala.

Tänapäeval aga on nii, et kui inimesel on ühes asunduses kõik moraalsed võimalused ammendunud - no naabrid on näiteks pannud tähele, et perekonnas vahetuvad liikmelisuse nüansid marusagedasti, käib kohal mingi kahtlane seltskond ning ümberkaudsed inimesed vaatavad kogukonnas tugevalt viltu persoonidele, kes lammutavad, siis tasub võtta kõik  lojused, mööbel ja lapseraasud ning kolida ümber teise asundusse, kus veel ei tunta moraalselt nivelleerunud mõttemaailmadega, kuid esiti näiliselt väga vahvaid tegelasi.

Külast külla, linnast linna viib ta tee...

Aga olgu kuidas on, minevikul on pikad varjud ja need tulevad varem või hiljem järele...
PS: teema on üldistav, ei maksa üldse kellelgi ennast puudutatuna tunda

Kuidas kirjutada linna

Selline poolfilosoofiline nägemus ja tunnetus oma kodulinnast, kuidas teda näha ja kuulda ning kuidas teda enese jaoks kirjutada.

Tasub vaadata ümbritsevat ja püüda seda hetke, mida näed. Igat hetke, mida sa näed. 

Nüganen ütles "Kontaktis" kunagi, et ta ei mõtle selle peale igapäevaselt, et ta töötab tegelikult ühes huvitavamas teatris (asukoha ja lavavõimalusi silmas pidades, inimesed, tükid, kollektiiv ja õhkkond on midagi muud hetkel, pidas silmas just hoonet ja sellest hõõguvat atmosfääri) ning ka tallinlasena ei mõtle just pidevalt, kui vahva see koht tegelikult on.  Aga lahe linn. Tõesti.

Paisates pisut pilte pinnale.

Arc de Triomphe

Ühe päeval juhtunud ajalugu lehitsedes jäi paratamatult silma, et teadaolevatel sajanditel on peetud 29. juulil ikka päris mitu head lahingut/hävingut/allaandmisega seotud sündmust.

Aga selgus ka tõsiasi, et 181 aastat tagasi pühitseti sisse Arc de Triomphe Pariisis.

See on üks Pariisi kuulsamaid ja külastatumaid vaatamisväärsusi (tõenäoliselt ka kogu maailmas). Triumfikaar asetseb  suure teederistmiku – Place Charles de Gaulle'i – keskel. Monument püstitati revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks. Mälestusmärgi sise- ja väliskülgedele on kirjutatud prantslaste lahinguvõidud ja väejuhid. Igal aastal külastab Arc de Triomphe'i poolteist miljonit inimest.

Triumfikaare võlvi all on I maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud. Huvitav, kes see isik oli, kes sinna maeti? Kusagil oli üks ema, kes suri teadmises, et ta ei näe oma poega enam mitte kunagi ja ta ei saanudki teada, kuhu poeg jäi, kuigi nüüd on nad ammugi koos ja teavad....

Olen korra seda majasteetlikku monumenti näinud, puudutanud ja vist isegi üks foto sai tehtud, aga plikana huvitas mind Prantsusmaa ja Pariis pisut teise kandi pealt, lapsikult, selle kultuurilukku süvenemata. 

Kurb, et selle linna hõngu ahminult ei mäleta ma paljutki...

Eiffeli torn, Sacré-Cœuri kirik, Champs-Élysées - ainult väga rumal inimene ei tea neid objekte Pariisiga seostada....

ja ma olen neid kõiki näinud...

Horoskoobi usku

12 tähemärki ja 12 looma aastat.

Ühel puhul Õhk, Vesi, Maa ja Tuli, teisel Tuli, Vesi, Metall, Maa, Puu.

Aga kas tõesti on inimesi, kes ennast identifitseerivad nende järgi?

Et kirjutab nt, kuidas Tuli Sea aasta Sõnn ennast metsast eemale hoiab?

Haa, ma olen Tuli Draakoni Vähk. Vesi ja tuli koos, mis me nüüd siis siit välja loeme? 

Minu meelest peaks olema lisaks veel loomaastatele Kana ja tähemärkidest Amööb.

Üks kaagutab tera leidmatagi ja teine oskab lihtsalt poolduda.  Mis SEE kokku annab?

Mäletan, et me E-ga vaidlesime kunagi nende horoskoobide üle ja tema pidas seda üpris mõttetuseks. Kas see polnud mitte tollel korral, kui olime terve päeva Valkla rannas logelenud, retriiveri-vennale peaaegu vahele jäänud ja pärast einetasime Valkla forellis? Üliõpilastena me mu meelest otseselt kala ei püüdnud, aga sumedas suveõdangus sõime ja vaidlesime.
Nojah, igatahes horoskoopide suhtes olen ma ise olnud viimased 20 aastat suhteliselt skeptiline. Vaatame kuidas sobivad kokku?:
Poegade isa oli Kalad, sepp Sõnn, füsioterapeut Saksamaalt ning luuletaja olid Kaksiku tähemärgi all, IT-mees Skorpion. 
Sealse kirjelduse põhjal, siis ok oleks Skoripon, Sõnn ja Kalad.
Ma ei eita, et inimesed ei võiks/ei peaks uskuma, aga kas tõesti, tõesti, tõesti? 

Laiem tee maailmas

Päeva ei saa kordaläinuks lugeda, kui ei anta teada midagi uut ja huvitavat.

Enamik adub, kus asub Argentiina. Tõenäoliselt teab Juan Peroni, Che Guevarat, Gabriela Sabatinit, Jorge Luis Borgest, Diego Maradonat ja Lionel Messit. Teab argentiina tangot, ümiseb mõnda viisikest, oskab öelda, et seal kõneldakse hispaania keelt ja et pealinnaks on Buenos Aires. Millest nüüd ka pisut rääkida. 

Nimelt 09.07.1816 ehk siis 201 aastat tagasi välja kuulutatud Hispaania alt iseseisvumine on raiutud omanäolisesse sümbolisse, kui maailma kõige laiemasse avenüüsse, mis asubki pealinnas, kannab 9. juuli avenüü nimetus ja kannab endal
argentiinlaste jaoks olulist vabaduse monumenti.

See tee ( ei teagi, kas see on ikka tänav?) on 1-kilomeetrine ning on kummalgi pool suunas seitsmerealine....

Igatahes kõlas kogu lühiuurimus selliselt, et võib lausa teistelegi jagada. Et oleks midagi sellesse päeva.

Ajas tagasi, aga kuhu?

Wuudiallenilikult  "Südaöösel Pariisis" veeta oleks iseenesest päris huvitav. Peategelane,  kirjanik, kes on vaimustuses 1920.ndatest aastatest, satub öisel jalutuskäigul peole, kus kohtub kõikmõeldavate toonaste kirjanike, kunstnike, lauljate etc, kes tollele ajastule iseloomulikud olid.

Oma ristiretkedel kohtab ta noorukest Ariadnet, kelle unistuseks on jällegi Pariis 19. sajandi lõpul, kui veskirajoonid kandsid teistsugust maitset ja mõtteid.

Peataegelast aga hakkab jälitama eradetektiiv, kes  kaob jäljetult, kuna tema jääb jällegi kinni Marie Antoinette aegadesse...

Ühesõnaga on tegemist ajaliste liikumistega ning jääb selgusetuks, kas need on seotud peategelase võimaliku ajukasvajaga (korra on filmis viide, et tal on varasemalt  olnud ajukasvaja) või on see tegelaste omanäolised soovunelmad.

Igatahes pani film mõtlema ning tahaks teada, kuhu ma läheksin?

Kindlasti vaataks ma korra kõrvalt Kristjan Jaagu teekonda; suhtleksin esimese laulpeo korraldamise komiteega; kiikaksin meie kunstnikke Pariisis; koguneksin vähemalt korra Underi juurde ja käiksin tiiru ennesõjaaegses Tartus ja Narvas.

Võimalik, et vaataks 1930.ndate Arbatile, 1940.ndate Ameerika klubidesse; 1910.ndate Indiasse...

Ning ausalt öelda - tegelt tahaks ühte pesuehtsat koobast ühes oma inimestega ka näha.

Jaa, oleks võimalik....

NOKU tühjus

Soovimata kõlada prohvetliku paariana, kes mõne paiga vaibumist ennustab, aga... sai üle mitme aasta NOKU'sse põigatud. 

Veider, kuidas see milleeniumi alguses avatud, toona ikka väga uuenduslik, omalaadne ja  kuhu minu mäletamist mööda ainult klubikaartidega pääsetav toitlustusasutus omalaadset Pegasuse õhkkonda püüdis ärgitada (muide kõndisin ka sellest kohast mööda ning kahju oli kohe vaadata, kuidas kohvikust on saanud.. noh mingi jama), selle mõneks ajaks ka saavutas, kuid nüüd meenutas ta mulle kangesti Ardi Liivese "Retro" esimese osa, "Banaanipäeva" jõuluõhtust restorani või... üllataval kombel sama autori "Uusaastaöö" einelaua mahajäetud atmosfääri.

Jäin mõtlema mittetöötavat kätekuivatuspuhuri ja NOKU igavikku vajumise vahelise seose üle. On see seal üldse olemas? 

Mitte paha soovides, aga ma olen seda varasemalt näinud: vanas Pegasuses, endises KUKU's, kunagises Pirita restoranis, ööklubis Piraat, baaris Molly Malone(?), mingisuguses Depeche Mode urkas, stripibaaris Lasso ja siis selles teises, mis Tatari tänavale jääb; Tartu Humalas; restoranis Volga (vähemalt selles kunagises) või Zum Zumis...

Mingil põhjusel sobib selle teemaga ülihästi Billy Joel ja "Piano man" (tõsiküll, seal on baar rahvast täis, aga lihtsalt viis näib selline väljasuretamisele viitav) :

Kik in de Kök e maa all ja maa peal

Et meie minevik on täis rikkaliku võõrvallutust, rahvuse rüvetust, maade anastamist ja muidu igasugu toredaid ja vähem toredaid minuteid - seda me teame. Ilmselt aga ei osanud ükski nendest võõrvallutajatest omal ajal meie maad ja inimesi solkides arvata, et nad tegelikult meie kultuuri pärandit, keelt, genoomivaramut ja muuhulgas linnaahitektuuri ilmestama hakkavad.

Kik in de Köki'ga olen ma tutvunud ja seal käinud. Vanasti ja uuesti.

Hiljuti väisasin seda koolitsi ja tuleb tõdeda, et maa-alune osa oli võrdlemisi huvitav, sest andis omalaadse tunnelikultuuri tunnetuse, mida varem pole kogenud. 
Jällegi üks uudisasjake mu jaoks põnevust pakkumas. Kes käinud pole, sellele soovitan minna tutvuma - Rootsi ajast tänapäeva ja tänapäevast tagasi minevikku.

Kõndismist on veidi, treppe pisut, 2 km/h sõitvat rongi ka, filme ja kogemusi (eriti meeldis õppekäigu alguses näidatud kergelt tuvitädilik animatsioon)

Lõbusad noorukid, uudishimu, informatsioon, priskelt nalja ja naeru ning käikudes käigule punkti panev eineke. 

Ühtne tervik

Me tajume ümbritsevat ning elame ööpäevas läbi iga sekundi. Neid siis kas hingates, eritades, mõeldes, töötades, süües, juues, pestes, sportides, õppides või töötades, kuigi me neid sekundeid eneses ei adu.

Ajaühikud moodustavad nagu ühtse pärlikee, mis vahel sarnaste ja vahel väga erilistena meid mingil põhjusel muserdavad, õnnestavad, vaevavad, muudavad, sunnivad.

Ja kui nii hakata võtma, siis minu rakud moodustavad kudesid, koed organeid, organid elundkondi, elundkonnad minu. Mina olen inimene, kuulun kodutänava persoonide hulka, kodutänav on osa kodulinnast, mis omakorda kodumaa. Kodumaa asub Euroopas, Euroopa Euraasias ja Euraasia planeedil Maa. Planeet Maa asub omakorda Päikesesüsteemis ja see osa Linnutee galaktikas ja   tähtedevahelises ruumis etc, etc, etc. 

Ja oluline on, et kõik, mis on, oli, on olnud, oli olnud või hakkab olema siis kui ollakse, oldi, on oldud või oli oldud moodustab iagkülgselt ja kõike haaravalt ühtse terviku

Kloostri Ait

Kuskil 90.ndatel puutus mulle kätte üks omamoodi põnev teos - Hans Luige "Keelatud vili". Raamat rääkis bioloogidest, bioloogiast ning selle teadusharu veidi filosoofilisematest tasanditest. Üks tegelane, Ardi Urban kirjeldab  Tartu melu 50.ndatel: "Ah, milline möll käis suviti "Varsakoplis", sõjajärgse Tartu lustiaias! Mäelt kostsid rütmikad foksid ja igatsevad tangod üle õhtuse linna, kutsusid ja lummasid. Kõrgel põlispuude okste küljes hõõguvad prožektorid heitsid läbi haljaste võrade tantsuplatsile mahedaid rohekaskollaseid helke ja jätsid armunute meeleheaks põõsatagused hämaraks. Neid teineteise leidmise ja kaotamise draamasid, farsse ja tragöödiaid, mis siin paari õhtutunni jooksul aset leidis!" (Luik 1989: 163)

Meile meeldib poistega linnas kolamas käia - kõikides muuseumites ja näitustel, galeriides, tänavatel, kirikutes, hoovides - et lihtsalt tajuda ja kogeda ja mäletada. Meenutada. 

Täna sattusime pärast Meremuuseumi Vene tänavale ning plaaniga pisut pala põske panna, viisin pojad Kloostri Aita. 

Seda nüüd sisuliselt tühja ja kliendivaba ruumi, kus menüü on olematu, üks väheldane lett, mille tagant tellida ning võrdlemisi nipsakas neiukene teenindamas...vallandusid minus analoogselt Ardi Urbanile, võimsalt kirjeldavad mälestused. 

Milline möll käis Aidas, sõltumata nädalapäevast, aastaajast või kellatunnist. 

Hea söök, mõnusad joogid (eriti sealne hõõgvein!), huvitav atmosfäär, sepsitatud toolid, pikk baarilett, tihti elus muusika ja elav tuli.  

Stuudioteatri Theatrum tegelased tihti kohvitamas, vennad Johansonid kitarriga, erinevad boheemlased, kunstnikud, ärimehed - neid kohtinguid, kohtumisi, suhtlemisi ja muidu elevust, mis selles ruumis valitses. Tõsiselt mõnus meeleolu. Seal tutvusin ma armeenlasega, kes mind maalis (huvitav, kuhu see pilt kadus?), seal istusin ma armukese staatuses oma kaaslasega....

Sealt sai mõnelgi korral mindud edasi peole, seal sai nutetud südamevalu välja, seal sai flirditud. Seal valmistas üks kunagisi meessõpru totaalselt häbi - mittetöötav üliõpilane, stepptantsust, militarismist, viskist, Naissaarel talvisel ellujäämisel hundinuiasid sööma õppinud, higistavate käte ja punase põskhabemega ja kohutavalt r-põristav, saatuse irooniana just R. Oujee.. see vast oli naljaks suhe, möödas üle 18 aasta, aga vahel ajab ikka veel muigama.

Tema näiteks tuli mulle tööle vastu, helistas kolm korda vahetuse jooksul, tegi ennast rõõmsalt minu kolleegidele ennast tuttavaks ja hakkas võrdlemisi tutvuse alguses kõnelema igasugu huvitavaid asju. Tutvusime vist kunagi mingil poliitilisel üritusel. 

R-le meeldis väga puhas viski ja kord, kui olime kõndidnud lumises linnas, kus R mulle näitas erinevaid maju, kust ta suve jooksul oli mööblit kolinud, maanudsime taas Kloostri Aidas. Ta tellis endale sõbraliku 8 cl (on vist selline mõõt?) viskit ja hakkas toona siis 46 krooni maksnud joogi eest tasuma.... hoiupõrsast võetud viiesendistega, mida oli terve suur kilekotitäis.... 

Baaridaam üle lugema ei hakanud ning heitis pärast meie poole ikka väga-väga-väga ettevaatlikke pilke. R suitsetamisharjumus oli ka muide imelik ja just Kloostri Aidas ma seda tähele paningi: ta tegi uue sigaretipaki lahti, võttis ühe välja ja pani selle tagurpidi pakki tagasi. Siis süütas alati TIKUGA suitsu põlema, tõmbas esimese mahvi ja ülejäänud aja koputas sigaretilt tuhka tuhatoosi. Selline see R oli.... 

Ühte oma tuttavat nägin ma just ja alati Aidas. See oli nagu üks üldine kohtumiskoht.  Tohutult tõmbav asutus.

Ja nüüd seda söögita ja joogita, inimestevaba paika vaadates - no mõistan, et äril on tõusud ja mõõnad ja üldse on asjad nüüd juba kaua teisti, kuid... ma nii igatsen seda hõngu, mis 20. sajandi lõpus Aida kohal ja ümber hõõgus. Praegu nägin ainult tuttavat klaverit (aga vahest polnud seegi enam see?) 

Muusikaalset tegevust näib seal toimuvat, aga muu? Kõik muu?

Üldse meenuvad mulle veel mõned vanalinnas asunud söögikohad: Müürivahes oli üks pannkoogimaja Creperie(?); Pikal tänaval oli Club Havana ( nüüdne Clayhills), kus sai tequila ja salsaga veedetud ikka väga paljusid õhtuid; kuskil oli Pudru&Pasta - seal käisime pärast kolmapäevaseid lisaeriala teatrikursuse loenguid ja praktikume söömas.. 
Harju alguses oli George Brown (?), kust me korra arvet maskmata ära jalutasime. 
Vabaduse väljaku ääres oli paljude kohtingute algus, lõpp ja vahepeatus Metropol...

Kuid südames oli mul Aida tühjuse üle kurb meel. Ühe ajastu lõpp. Nii kahju. Kui seinad sõneleks, kivid kirjeldaks, lagi leelotaks, põrand pajataks....

________________________________________________________________________________

Kolm esimest foto veebist, pasunad ja klaver isiklik looming

Maavaheaeg

Enamasti on tänapäevased lapsed ikkagi sellised, kes ei saa kõneleda suvevaheajast maal vanavanemate juures.

Sellisest, kus on võimalik järves ujuda ja sealsamast kaldal metsmaasikaid korjata ja süüa. Aeda joosta ja palli mängida. Metsas seiklemas käia. Kasvu visata, kuna toit on rammus ja hea.

Aja kordumine laste kaudu - see on ikka väga põnev kogemus.

Enda vaheajad vanaisa ja vanaema juures - sõnnikuga kosutatud peenrad, kus kasvasid magusmahlased ja lapserusikasuurused maasikad, magusad ja paisunud hernekaunad, tugevad ja toekad porgandid. Rammus piim, värske õhk, pikad ja kruusased vähesõidetavad teed ratastel läbimiseks. Kivihunnikud, heinakõrred, tihedad põlislaaned..

Ja mäletan ühte kirsipuud, mis lehmalauda taga kasvas ning vanaema korjas sellelt puult nii magusaid kirsse, et mäletan koort plaksuvat ja kirsinõret oma riietele voolavat veel tänagi...

Ja need pikad heinateod, sibulatalgud, puuteod, suured muldamised, kastmised ja kreegikorjed....

Vihmane jalutus

Leppisime kokku, et läheme ühele mõnusale jalutusele. Alguses Kadrirorgu, aga seda naise muutlikku meelt.... Hoopiski vanalinna. Ja kuna ikka ja jälle tuleb tõdeda Eesti ilma uusi suundi, siis tibutas õhtul kaunis kõvasti. Me otsustasime hoopiski Viru Keskuse kasuks. Hängisime sealses raamatupoes. Vaatasime üle meie erialadega seonduvad mentaalsed maiustused, lehitsesime Robert Nermani ja otsisime tema uusimast väljaandest põnevusi, sirvisime Thomas Elioti, kommenteerisime üht ja teist. Kunsti ja lastemänge vaatlesime. Väga hea oli hingel hingata. Kuidagi vaba ja turvaline. Käsikäes ja Robertsi kohvitopisist rütmiliselt luristades.

Hetkel on veel kõnelused, pihtimised, pausid ja pilgud. Värske ja uudne. Köitev. Kummelitee. Nopenäpselt tehtud muffinid. Hell ja õrn kurameerimine.

Libedad tänavad

Seda hetke, kui talv tahab veel viimast korda enne kevadet võimutseda, on iseenesest kurb näha. Heitlik külmalaine, päeval sula, erk päike ja õhtul luudesse tungiv külm. Üpris korraliku lumega tänavad muutuvad õhtu saabudes ulatuslikeks liuväljadeks, kus siis kannatajad naised oma kõrgete ja luumurruohtlike jalanõudega kaelamurdvat tänavaakrobaatikat sooritavad.

Nii siis mina ka. Käsikäes Nõmmel kõndides ja Glehni parki otsides (!!!) toetasime üksteist sellel libedal retkel. Kusjuures ühte umbtänavasse jõudes ehmatas mind korralikult aias luuret tegev koer ning ehmunud kanana kiljumine oli ilmselt Ehitajate teele kuulda. Kui libedatest tänavatest saab ükskord küllastumine, siis maitseb õhtune latte heas seltskonnas kuidagi uueks nädalaks valmistavalt ja reipalt.

Küllakutse Lasnamäele

Külmal õhtul pole vist ilmselt keegi huvitatud kodunt välja minemises, kuid sõbra nimel seda ikka tehakse. Ja seal olid sõbrad ja koer ja vein ja juust ja kümnenda korruse vaade. Ja vestlus, mis ei viinud kuhugi ning tegevus, mis viis kuskile.Njahh..Aga küll oli jahe öö. Ma ei mäletagi säärast näpistust põskedes ja reites. Ja oma tagumises pooles, selles, mis E-d alati üllatas - et isegi pika mantli ja paksu kampsuniga olid kannid alati jääkülmad. Küllap see üks minu veidrusi oleks.

Elamus

"Üks väike rõõm las olla igas päevas, üks pilk või naer, üks õis või värvilaik. Üks sõna hea, kui killukene päikest taevas, üks..(mingi sõna), mis muudab kauniks kõik" Nii lauslin ma naiivse ja sinisilmsena kunagi lastekooris või mingis tütarlaste ansmablis. Või jumal seda, kus ma nii laulsin, aga need sõnad ma meelde jätsin ja veel aastakümneid hiljem need minu peas koos viisiga (mis ei sega mind laulmast asju omal viisil) kumisevad. Et igas päevas võiks olla mingi vähe helgem hetk muidu masendavas elus (mees, kes on kaotanud naise, töö, raha, sõbrad, korteri, auto etc, kannab kolm numbrit väiksemaid kingi. Kui üks tuttav temalt küsib, et miks ta midagi sellist teeb, vastab mees, et kui ta lootusetutelt tööotsingutelt õhtul oma odavasse üürituppa tuleb ning kingad jalast võtab, siis on tal vähemalt üks õnnelik minut päevas ja see aitab elada), tuleb see hetk kuidagi enda jaoks ilusaks teha ja ära märkida. Leida üles tunne, mis valdab, värv mis silma paistab, sõna mis kõrva kajab või heli, mis kusagil võnkeid moodustades midagi ütleb. Ja oma neurohumoraalsel moel meile toimima asudes elamuse loob.Nt. hiljuti puutusin kokku ühe tuttavaga, kellega ma olen ühele orbiidile sattunud ikka väga suurte juhuste tõttu. Meie elud ei lõimu, põimu ega riimu mingil moel, kuid ikkagi õnnestus tal tekitada endast väga naeruväärne mulje. Ei, naeruväärne pole ikka päris õige sõna...mõttetu? Sõnaga inimene leidis kirjutuva blogi olevat liigne isiklik paljastus, et mingid suvalised tondid loevad seda ja siis uurivad mõtteid ja tegelikult miks ma seda kõike kodus kaustikussse ei kirjuta. Temaga ühes ruumis ja ühe laua taga viibides sain ma omamoodi elamuse - tõsiküll mitte sellise, nagu tegelikult lootnud oleks, aga veidi siiski. See on söömise ja salgamise fenomen - blogi ei meeldi, blogija ei meeldi, aga uudishimu kannustab ikkagi järgmisi paljastusi lugema.. Sisuliselt aga ikkagi mõttetu.Järgmine elamus - viibisin mõni aeg tagasi õpetajate meeleavaldusel toetust avaldamas ning ajakirjanik võttis sabast kinni. Lehes ilmus tekst. Lehes ilmus pilt. Ajakirjanik nagu ajakirjanik ikka. Siit sõnake ja sealt lauseke ja kokku sai üks uduvaala. No see selleks. Teovõimelisena vastutan enda sõnade ja tegude eest.
Veel üks elamus - H. See on hüva. Tore ja lõõgastav.
Tuleviku jaoks - Toomas Liivil tuleb detsembri lõpus sünniaastapäev. Seegi aasta tuleb mälestusõhtu ning saatsin osale seltskonnale kutsed. Tema pojale ka. Poeg vastas, et on tulemas. Tore.
Hetkeelamus - oleme organisatsiooniga 2012 aastaplaani koosolekul ühes kenas külalismajas. Viibin AD 05.11.2011 8.15 üksi fuajees, kamin põleb ning kaaslased alles magavad. Siinne vaikus on kuldne ja kosutav. Elamus seegi.

Kõik pole alati loogiline

Ilmselt loevad paljud igasuguseid krimilugusid ja vaatavad vähemalt 1 krimisarja, kus pingelised mõrvalood lahenduse leiavad. Asitõendid, DNA, tunnistajad, sõrmejäljed, telefonikõnede eristused, rattajäljed etc,etc, etc. Vahel ütlevad kahtlusalused, et see pole nii nagu teile tundub ja vahel tuleb välja, et tõesti pole asjad nii nagu kellelegi tunduda võivad, kui lõppkokkuvõttes jooksevad enamik asju täpselt nii nagu peab, kurjategija võetakse kinni ja selgitab äraspidisel moel, nagu oleks tema mõrva motiivid kuidagi kaalutletud ja asjalikud ning moraalselt õigustatud.

Tavaliselt on uurijad nutikad ja väga täpse mäluga, oskavad leida igale sündmuskohale viibinud tõigale asise seletuse.

Well, päriselus on aga vahel asju, mida pole kuidagi võimalik asiselt seletada.

Nt minu kodukohas. Seisan bussipeatuses ja tõmban närviliselt suitsu (jaa, ma olen suitsetaja, jaa, see pole ilus, olen kursis, püüan ennast parandada) ning lühinägelike ja kaunikesti meigitud silmade kissitades näen, et kolme meetri kaugusel bussipeatusest on üks kõrge taraga piiratud ala, mille ääres kasvab puu, mille üks võimas ja jäme oks sirutub nii kahe meetri kõrguselt üle tara kõnniteele ja selle oksa küljes on.....kiik. Nailonnööridega ja puitalusega kiik. Loomulikult kilkavad pojad rõõmust ning hakkavad üksteisele kiigel hoogu tegema. On reede ja rahvast kaheksa paiku tänavatel üllatuslikult vähe. Kontrollin kiike - sõlmed on tugevad, nöör terve.

Alguses mõtlen, et see on ajutine. Kuid laupäeval on kiik omal kohal, samuti pühapäeval ja esmaspäeval ja teisipäeval ja täna, kolmapäevalgi kõigub kiik tormituulega võidu.

Mingit seletust ma ebapraktilises kohas sellisele asjale ei leia, kuigi kaldun arvama, et võimalusi on:

1)mingi firma eeldatav reklaamitrikk

2)lähikonnas elava riigikogu liikme tähalepanuäratuseks soov kohtuda valijatega

3)osavasti kavandatav tähelepanu kõrvalejuhtimiseks läbi viidav manööver

4)võimalik märguanne suitsidaalsele inimesele nööri sihtotstarbelisemaks kasutamiseks

5)salaliku pedofiili plaan meelitada lapsi kiigele ja siis .. põõsasse?

Sõnaga, see kiik häirib mind, aga maha võtta ma ka seda väga ei tahaks, sest mine sa tea, mida see kõik tähendab.

Äkki on üks neid fantaasiajutu kombineerimisi, üks võimalus kirjutada pingestatud, kuid lõputa novell?

Igatahes on kiik ikka veel puu küljes.