2x15=30

Hei, mu poeg! Hei mu teine poeg! 

Tegelikult ei saa öelda, et esimene või teine, vaid ikka mõlemad. 

Ning jah, te saate täna kahe peale kokku 30-aastaseks. See on suur arv. 

Ja teid on üsna kummaline tajuda - 15 aastat olete mu elu rikastanud.

Suur au on olla te ema.

Tõsiselt, see pole pelk sõnakõlks.

Seni olete mulle toonud miljoneid sekundeid vahvust, hoolimist, hoolitsemist ning teadmist, et minu läheduses hingavad samast verest alguse saanud liinid. 

Kes viivad edasi mu geene, mu kasvatust ja mis seal salata - ka mu nime. 
Kõik need reisid; kõik need kohad, kus käidud, kõik need tegemised - mäletate, kui me esimest korda Saaremaal olime? Kohtla kaevandustes liikusime? Kihnu tuletorni juures kividel hüppasime? Pühajärvel aerutasime? Haapsalus kolasime? Rakvere Tarva juures ronisime? Hiiumaal ümber Kallase muuseumi hulkusime? Viljandis külmetasime? Heureka keskuses möllasime? A-ga Tartus olime ja Loodusloo muuseumis viibisime? Riia loomaaias vihmavalingu kätte jäime, usbeki restoranis sõime ja Milda kuju juures erinevaid kivifiguure loendasime? Stockolmis vahtkonnavahetust nägime? Gotlandil neid tohutuid kirikuid, maitsetaimede aedu ja kivirünkasid vaatlesime? Elistvere loomaaias emisega tõtt vaatasime?
Mäletate, kui ujumist, suusatamist ja jlagrattasõitu õppisite?
Esimese puiteseme tööõpetuses valmistasite?
Ohh.. 
Ma armastasin teid sellest hetkest, kui teadsin, et mu pihta paisutate ja ma tänan, et olemas olete. 

Päris paljudele võib õnnitlusi saata....

....mitmele kolleegile sealjuures ka 😁

Inimene kui aineliste ja vaimsete väärtuste looja

Looma näib eesti keeles ühe kaunima sõnana ning igaüks meist, kes midagi loob, panustab kaunidust me ümber. 

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'

◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim

● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'

vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'

soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'

isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'

Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'

lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'

vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'

Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'

ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'

Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga

tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

Ja täna on sünniaastapäev päris mitmel loojal - olgu selleks siis heliteos, raamat, kohvik, sõna. Tegelikult suisa huvitav. 

TBC

/.../"Ahaa, või doktor Koch*?"

Kardinas pirises eksinud herilane./.../ Tom ei vastanud midagi, tõusis, astus akna alla ja hakkas herilast päästma./.../

"Tommi, Tommi, mis sa seal ometi jälle teed?" kiljatas Velda./.../

"Nõelravi, doktor Koch," ütles Tom ja laskis herilase aknast välja./.../

"Tommi...kas uks on ikka lukus....?"/.../

"Lu-lukus, doktor Koch" (Kallas 1990: 22)

Aga naljata - see päris dr. Koch, saksa arstiteadlane, üks mikrobioloogia rajajaid, Nobeli auhinna laureaat, postuleerija ning suure meditsiinilise läbimurde tegija tähistab täna 174. sünniaastapäeva.

Küll on hea, et on olnud inimesi, kes tegelikkuses ka midagi olulist on teinud. Nagu päriselt olulist. Mitte neid, kes jõulude paiku aitavad head teha, suhtelise turundusassistendi neljanda nõustajana "tööd rabavad" või alalõpmata räägivad tervislikest eluviisidest. Või müüvad õhku, energia kanalite avamisi ning annavad soovitusi positiivseks mõtlemiseks.

Kus olen kirjanduses lugenud tuberkuloosist? 

Thomas Mann "Võlumägi"; Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot"; Alexandre Dumas noorem "Kameeliadaam"; Paul Kuusberg "Vabaduse puiestee"; A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus I ja II"; Salme Ekbaum "Varjude maja"

Ning see nimekiri, mis kuulsaid TBC haigeid kajastab, on kaunis pikk...

_____________________________________

*Üliõpilane ja graafik Toomas Randmaa, kes on "Niguliste" üks neljast peategelasest, on enne Enet suhtes  röntgenoloogina töötava Veldaga, kes kannab just sobivat nime.

Ennust

Lapsepõlves juhtusin ma mitmeid kordi nägema Jüri Järvetiga peaosas "Metskaptenit" ning ettekujutus Eesti ühest tuntud meremehest sündis just järvetilikuks. 

Suur oli aga üllatus, kui Kihnul käisin ja avastasin muuseumist sootumaks teistsuguse pildi. Ma polnud kunagi mõelnud, et Enn Uuetoa Kihnu Jõnnina on hoopis teistsugune - suur, lohmakas,

vastupidine Järveti alati kuidagi learilikule olemusele...

Aga Uiõda Jõnn, kes ei suutnud Paldiski merekoolis õppida kauem kui kolm päeva, "sest ta ei saanud sealt juurde midagi, mida ta juba varem , pole teadnud", oli praktik, kõik kogemued omandas ta töö käigus ja seetõttu poleks ta kunagi tohtinud kapteniks saada, aga seda ta ikkagi oli.

Kuid miks Jõnn oli metskapten?

Metskapteniks nimetati kaptenipaberiteta, merd tundvaid  kapteneid, tänapäeval oleks see mõeldamatu, et laevajuht tunneb küll logiraamatut ja oskab orienteeruda kompassiga, kuid sekstant jääb tundmata....

Ning lahkus ta nagu meremehele kohane - laevas..

Kuid jah, Eesti mereajalukku on ta jälje surunud ja jutt eestlastest kui meremeestest on alati olnud märkimisväärne.

Täna on ta 169. sünniaastapäev...

Alver 111

Ka kõige luuleakaugem inimene teab, kes on Betti Alver ning tema "Tulipunast vihmavarju" on ilmselt koolipingis kuulnud ka kõige suurema loodripolgu hädisem sõdurpoiss. 

Kui eesti naisluuletajaid kuidagi reastada, siis kronoloogiliselt kiirgas ja säras esimesena muidugi Koidula, seejärel Anna Haava, siis Marie Under, seejärel Betti Alver, hiljem ilmselt Vaarandi, siis Viivi Luik, Doris Kareva, kaasaegsematest Kristiina Ehin ja Eda Ahi

 - need vast on meie luulekee parimad pärlid.

Aga Alveriga juhtus, et keldrikorterist pärast 10-aastast elamist ja lõppeks välja kolimist, sai ta enesele pesa Koidula tänavale, sellesse korterisse, kus elas kunagi Anna Haava...

Sageli olen mõelnud, et miks tal polnud järeltulijaid ning ma mingil põhjusel arvan, et selle teadmise võti on nii mõneski kaotusega seotud luulereas ja tõenäoliselt ka tõigas, miks katkesid õpingud, aga kes seda ikka täpselt öelda oskab.

Igatahes pole ta kadunud ajaruumi lõppematusesse, vaid keerleb oma sõnaga meie igapäevases rütmis kenasti kaasa.

_______________________________________

*pildid internetist

**luuletus samuti 

Laba Neatkarības diena, Latvija!

Oma reismograafiat (endavaimne sõna reisimiste ajaloo kohta) lapates selgub, et enim olen käinud elu jooksul külas lõnanaabritel, lätlastel. 

Sellel suvelgi sai  viibitud nende juures ning täitsa vahva oli.

MA-s otsustasin omal ajal kindlasti kuulata  balti kirjandust, sest olgem ausad - seda tasus teha. Ja täiesti subjektiivselt olen jõudnud järeldusele meie ja lätlaste rahvusliku eneseteadvuse ja identifitseerimisvajaduse sarnasuses, sest meil on ühist nii mõndagi.

Alates pikast ja kirevast ajaloost, sarnastest vallutajatest, naaberriikide aplate küüniste eest põgenemistest, rahvuslikust ärkamisajast, koolidest, haridusest, vabadusest, kultuurist ning ühiskondlikust elukorraldusest üldse. 

Huvilisem saab ise lugeda ja vaadata, kas ja milliseid jooni ta märkab.

Kuid vaprad on nad, sama vaprad nagu me isegi. 

Tegelt on uhke olla lätlaste naaber. Pea püsti, naaber!

Järgmisel aastal tähistame mõlemad 100. ja see juba on midagi. 

Igatahes - õnnitlused, Läti!!!

Masing, Õ, keeleteadlane Kingisepp

Mõne päeva eest oli sünniaastapäev Masingul, keda haritud eestlane teab eelkõige 'õ' tähe leiutajana.

Tegelikult küll Õ kirjamärgi kujundajana.

201 aasta tagutest asjadest rääkis erakordselt huvitavalt aga tänane sünnipäevalaps, keeleteadlane   Valve-Liivi Kingisepp:

"Varsti 500-aastaseks saava eestikeelse kirjasõna rajajad olid peamiselt sakslased, kes kasutasid nii vaimulikes tekstides kui ka sõnastikes eesti õ-hääliku ülestähendamiseks oma alfabeedi märke: o-d, ö-d võie-d (nt oppep ’õpib’, öchto ’õhtu’, keik ’kõik’), sest saksa keeles puudub õ-häälik, samuti vastav täht.

Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei leppinud olukorraga, kus „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljalkünnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutab ta, et eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’,könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’. Ja Masing asub sobivat tähemärki välja mõtlema, seda kujundama, senist kirjaviisi parandama. Millistel eeldustel?

XVIII sajandi Saksamaal hariduse saanud O. W. Masingu eestiharrastuse aluseks oli valgustuslik-ratsionaalne veendumus, et talupojale on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, kusjuures lähtuda tuleb rahva enda mõttemaailmast ja keelest. Varasemaid eesti keele õpetusi arvustades leiab ta, et „mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat“, s.o keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles. Eestlastel oli tema arvates vaja ühist põhjaeestimurdelist kirjakeelt. Eesti keel on tema meelest ka raske õppida, õige keele omandamine võtab aega. Oma kogemustest kirjutas ta enesekriitiliselt sõber Johann Heinrich Rosenplänterile, ajakirja „Beiträge …“ väljaandjale: „Varsti saab sellest 30 aastat, kui vägagi tähele­panelikult olen püüdnud keelt ära õppida – ja, Jumal! kui tihti leian oma kõige sügavamaks alanduseks, et olen selles ikka veel käpard“/.../

Raamatus „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ avaldatud ettepaneku tegemisel toetus O. W. Masing vene keelele, kus õ-häälik ja märk on olemas. Kuidas jõudis ta aga tänapäevase õ märgini? Tal polnud kohe tabavat mõtet, missugune võiks õ-hääliku märk välja näha. Oma heitlikke seisukohti läkitab ta kirjades Rosenplänterile: „Mis alfabeedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd, pärast asja hästi läbimõtlemist, ainult järgmisi vältimatuiks, ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast“ (5. II 1817). Pakutud märgid on  või  või ǒ või ó. Kirja lõpus: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused“. 30. XI 1817 saadetud kirjas pakub Masing õ tarvis kaht abimärki: üheks on ja teiseks akuudimärk , mis mõeldud „raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks. Kui lisada sellele õ-le i – õi –, siis saadakse venelaste ы. Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine.“(http://kultuur.err.ee/313760/valve-liivi-kingisepp-kuidas-tuli-o-taht-eesti-kirjakeelde)

Õnnesoovid naisele, kelle panus on meie keele uurimise, hoidmise ja säilitamise osas ikka väga suur ja võimas. 

________________________________________

*Pildid internetist

🎆Kõikidele sünnipäevalistele 🎆

Oriire; kұттықтаймыз; pab kev zoo siab; ucapan salamet; arahabaina; taya murna

អបអរសាទរ; parigghi!!!!!!!

Palju õnne, Endla!!

106 aastat tagasi pühitseti sind sisse "Libahundiga". Mõneti sümboolne, mõneti paradoksaalne, igatahes väga omamoodi.

Õpilased lugesid just "Libahunti" ja üllatusega tõdesid nad, et lugu oli pingeline ja mõnele isegi meeldis. See on 21. sajandi kohta väga suur asi.

Oleks tahtnud näha vana sind. Aga nii vähe, kui II ms üldse su kodulinnale liiga tegi, sinu nad hävitasid selles vanas vormis, aga uues kuues oled sa 50 aastat  olnud, saanud perioodilisi ehituslikke botaxeid ja astunud oma kindla jälje, millest saab peagi sada aastat. Aga sellest siis, kui on õige aeg.

Huvitav on tõdeda, et nimi Endla tuleneb mehenimest Endel ja mis on kohanimi vanaeesti isikunimest, mille kuju ürikutes on Ent, algselt võin-olla Hento/Hendo (smk hento - õrn, habras, sale). Ka oli Endel muistendis jumalatar Juta armsam (laulujumal Vanemuise kaunis tütar). Niiet teatrite nimede tekkelugu on vist loogiline ja ka kronoloogiliselt vist õige  -  Vanemuise seltsist kasvas välja Vanemuise kutseline teater ja Endla seltsist kasvas välja Endla ja loomulikult oli nad seotu Jannseni ja Jakobsoniga. 

Sa oled osa Eestist ja osa kultuuriloost.

Palju õnne sulle, Endla!!! 

Esmajärguline, meisterlik, kõrgetasemeline

Need on omadussõnad oma ema kohta. Naise kohta, kes mulle elu andis, mind siia ilma tõi, mind hoidis, hooldas, armastas, mind õpetas, suunas, juhtis.

Ema, kelle süles ma uinusin ja kelle rinda olen imenud.

Ema, kellega koos me kohvikutes käisime, riideid õmblesime, aeda hooldasime, jalutasime, reisisime, kellega õhtuti pikalt istusime ja kõnelesime - minevikust, olevikust, tulevikust. Huvitav, kas ma kirjutaksin ema loo "Vana vahtra jutustused" valmis?

Ema, kelle kuhtumist ma püüdsin igati leevendada ja lõpuks ei osanud seda, sest....

Igasuguste hädade korral oli ta olemas, erinevate probleemide puhul ta abistas ja aitas. Lahke, heasüdamlik, tegus ja pöörane.

Vahel ehmatan, kui ennast kõrvalt kuulen - see on täiesti mu ema hääl, mis rinnust voogab.

Kõnnin, nagu tema kõndis, soen juukseid, nagu tema seda tegi ning märkan üllatusega, et kokanduseski olen hakanud tema moodi liigutusi tegema.

Tõenäoliselt varemgi on see sedasi olnud, aga nüüd kuidagi teadvustan rohkem. Ning ka venna puhul märkan ma asju, mis on seal varem olnud, aga, mis nüüd järjest juurde tuleb ja mis viitab üheselt - geneetika on inimese elus tugev element .

Aga ema - täna sa saanuks 63. Ja meiega on kõik korras.

Sinu õpetussõnad kasvatuses toimiva järjepidevuse kohta kannavad muuseas vilja. 

Ma armastan sind ema, sa oled mulle kallis. 

Toidu tuimestused

Anesteesias on sedasi, et enne operatsiooni süüa ei tohi. Ja tihti on nii, et toit tuimestab seesmisi valusid. Hingelisi. Kas pole mitte huvitav paradoksaalsus, et mõlemat tähistatakse just täna?

Haa ning ajaloost saab üllatavaid asju teada - nt 111 aastata tagasi tegi endine sunnitööline Friedrich Wilhelm Voigt ajaloolise sulitembu  vanakraamiturult ostetud kaptenimundrit kandes ja kapten v. Malsamina esinedes. Mees  tungis Köpenicki linnavalitsusse, arreteeris linnapea ja konfiskeeris linnakassa. 

Nürnbergis aga said 71 aasta eest sõjakurjategijad korralikult karistatud. 

105 aasta eest aga sündis Saulepis modernistlike ja staatiliselt põnevate teoste autor Karl Ristikivi. 
Ja 163 aastat tagasi ilmselt üks suuremaid esteete siinpool päikest, kes Dorianiga kirjutas end paljudesse mõtetesse - Oscar Wilde. 

Miguel, de Cervantes Miguel

Kes meist ei teaks pisut hullunud aadlimeest, kes rüütlilugudest soojana asub tuuleveskitega võitlema..

Ja täna on tema loojal, sobivalt mihklipäevase nimega Miguel de Cervantese, täisnimega Don Miguel de Cervantes Saavedra 470. sünniaastapäev.

Kahtlemata on ta suur kirjanik, kes elas seiklusterohket ja rahutuvõitu elu.

Vaeseks jäänud aadlipere järeltulijana, kes pidevalt kolides (isa oli arst, kes püüdis sedasi endale ja perele leiba teenida), puutus ta kokku humanistlike ideedega ning tema põhimõtted õppimise ja sallivuse osas olid väga olulised.

Kahekümnendate eluaastate alguses võttis noormees sõdurina osa Lepanto merelahingutest. 

Kas võiks arvata, et sellega seiklused piirdusid? Kahtlemata mitte - ta oli Alžeerias piraatide käes vangis. Õigemini suisa viis aastat orjaks, kuni perekond kogus kokku raha tema vabaks ostmisel.

Kõik need asjad kokku tekitasid aga meeletult suuri majanduslikke raskusi ning Miguel pidi tegema juhutöid.

Ta sai muuhulgas endale kaela süüdistuse pettuses ning pidi taas vangis olema. Seal aga...

Nüüdisaegsed teadlased nimetavad vanglas sündinud ideest kirjutatud raamatut maailma esimeseks romaaniks.

Muuseas ainukeseks raamatuks, mille olen lugedes lennutanud vastu seina - no ei saa mina aru hullumeelsuse võludest. 

Aga see ei tähenda, et Cervantes poleks olnud vahva kirjameister.

Igatahes - sind teatakse ja loetakse nüüdki: on suisa olemas Hispaania kirjandusauhind - Miguel de Cervantese auhind (hispaania keeles Premio de Literatura en Lengua Castellana Miguel de Cervantes)  

Auhinna asutas Hispaania kultuuriministeerium 1976. aastal. Auhind antakse elutöö eest hispaania keeles kirjutavale kirjanikule. Auhinna suurus on 125 000 eurot. 

Auhinna on saanud nt Jorge Luis Borges; Francisco Ayala; Ana María Matute.
Sedasi

Agatha, Christie Agatha

Kuidas ma teda kadestan!!! Milline õige aeg alustada kirjanikuteed, milline tabamine naelapea pihta, põnev elu,  kaks korda leitud armastus, huvitavad reisid ja milline aju....

Aga temast:

*Agatha Mary Clarissa Christie (neiupõlvenimi Miller; 15. 09 1890 Torquay– 12. 01.1976 Wallingford). Sai  tuntuks kriminaalromaanidega.

*Abiellus kaks korda – esimene abikaasa sõjaväelendur Archibald Christie, kellega sündis ka ainus laps Rosalind.

*Teine abikaasa oli arheoloog Maxwell Mallowan, kes oli naisest kümme aastat noorem. 

*Nad kohtusid Bagdadis arheoloogilistel väljakaevamistel ning olid 46 aastat abielus. 

*Reisidest innustudes kirjutas ta mitmeid romaane, mis seotud arheoloogiaga.

*Alustas kirjutamist 1916.aastal, pärast juhuslikult sõlmitud kihlvedu (polevat võimalik kirjutada sellist kriminulli, kus mõrvar selgub alles viimasel lehel). „Saladuslik juhtum Stylesis", seal astuvad üles Hercule Poirot, Arthur Hastings ja inspektor Japp.

*Ta kirjutas 77 kriminaalromaani, ligi 100 lühijuttu ja 20 näidendit.

*Tema kuulsaim näidend on "Hiirelõks", mid on Londoni West End teatris  mängitud alates 1952. aastast tänapäevani rohkem kui 24 000 korda. See on ühe näidendi samas teatris esitamise kordade arvu maailmarekord.

*Guinnessi rekordite raamatu järgi on Christie maailma enim müüdud romaanikirjanik ja koos William Shakespeare'iga maailma enim müüdud kirjanik.

*Tema teostest on tehtud filme, näidendeid, seriaale, lauamänge.

*Internetiajastul lisandusid arvutimängud, mille puhul saadavad autoriõigused on teinud tema järeltulijad märkimisväärselt rikasteks inimesteks.

*Nooruses töötas I maailmasõja ajal Punase Risti haiglas, kus lisaks õena töötamisele oli ka apteekri abiliseks. Seetõttu tundis erakordselt hästi ravimeid ja ravimite koostoimeid. 

*Romaanides esineb statistiliselt kõige enam mürgitamisega seotud mõrvu (arseen, strühniin, tsüaniid, bromiid, digitaalis, kübaravärv – süstina, tabletina, toidu sees, puhkpüssiga jms).

*1926. aastal, pärast seda kui esimene abikaasa oli palunud lahutust, lavastas kirjanik enda kadumise . Kogu avalikkus otsis teda ning kirjanik leiti alles 10 päeva hiljem ühest tillukesest hotellist, kuhu ta oli registreerunud valenimega. Ta väitis, et ei mäleta kadumisest midagi.

*Kirjanik suri 12. jaanuaril 1976 Wallingfordis.

*Tema kodumaja Greenway House'i sisustuse ja ümbruse kirjeldused on kirjanik pistnud juurde teostele "Viis väikest põrsast"; "Haripunkti poole" ning "Surnud mehe temp".

*Selles majas filmiti "Hercule Poirot" kõige viimane episood (mitte kronoloogiline Poiroti elus, vaid sarja üleüldse viimane episood - austusavaldusena Agathale)

Kuid täna saanuks 763 aasta vanuseks maadeavastaja Marco Polo; indiaaniromaani "Nahksukajutud" looja James Fenimore Cooper 228-aastaseks ning "Ropsi" autor ja motoriseeritud sae "Družba" leiutusmeeskonnas töötanud Boris Kabur 100-aastaseks.
Pildid veebist, teave Agatha kohta samuti

Valeeria e Valerka: "Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm...

...tõlkija Valeeria Villandi, helioperaatorid Herman Vahtel, Roman Sabsay, režissöör Eugen Rozenthal, toimetaja Luule Žavoronok. Teksti lugesid..."

Kes meist poleks neid nimesid kuulnud - vähemalt minu põlvkond kindlasti ja mitte vähe. Millega need seostuvad? Loomulikult multifilmidega. 

2002. aastal antud intervjuus rääkis  Luule Žavornok heldimusega olnud aegadest, missugune näitleja missuguseid hääli dubleeris ja kuidas nende töö seal oli. Valeria Villandiga töötasid nad paljusid aastaid kõrvuti ning tihti peeti neid suisa väljamõeldiseks, kuigi veerandsada multifilmi dublaaži ja mõned vene lastefilmid andsid tunnistust muust.

Olen paljusid multikaid hiljem venekeelsetena vaadanud ning tõden, et Villandi oli sõnatundlik ja osav tõlkija ning tegelikult tänane sissekanne tema auks tehtud ongi, sest täna saab ta 93-aastaseks. 

Valeeria Villandi lõpetas 1955. aastal kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Ta töötas aastatel 1947–1952 kirjandusmuuseumis, seejärel oli ajalehe Edasi kultuuriosakonna juhataja, alates 1954. aastast ajakirja Noorus kirjandusosakonna juhataja ning 1964. aastast alates kutseline kirjanik. Alates 1973. aastast töötas ta ajakirja Looming toimetuses, esialgu toimetajana ning 1982–1991 vastutava sekretärina.

Esimesed Valeeria Villandi luuletused ilmusid ajakirjanduses 1945. aastal. Ta on tõlkinud peamiselt vene ja saksa, kuid ka udmurdi ja hispaania keelest, eelkõige luulet. Ta on koostanud ja toimetanud luuleraamatuid nii täiskasvanutele kui ka lastele ning tõlkinud filmitekste, sealhulgas palju vene multifilme.

Rein Veidemann nimetas Valeeriat Loomingus töötamise ajal majalukuks, kes sisuliselt kõige eest vastutas.

Abielust Ülo Pootsiga sündis mitu last, kellest üks, tütar Viire (nüüdseks lahkunud) koostas ja toimetas ema luulekogu, mille osad luuletused on kirjutanud Valeeria veel üsna hiljuti: "/.../Tal on viimased luuletused ikkagi sinna kirjutatud pärast 90. sünnipäeva ja need pole üldse mitte kehvad. Kusjuures tema, poolpime, kirjutab ju ikka ise valgesse kladesse. Saab hakkama./.../"

Ilmasõdadevahelisel ajal sündinud kirjanike põlvkond on kokku kuivamas ning vastupidamist Valeeriale, kes selle ajajärgu esindajana veel meiega on (lisaks Heljo Männile; Ira Lemberile; Jaan Rannapile; Olivia Saarele; Helle-Iris Michelsonile; Aimee Beekmannile; Väino Ilusale; Ilmar Jaksile; Ain Kaalepile; Helvi Jürissonile - loetelu pole kindlasti suletud) 

Igatahes õnnesoovid Valeeriale ning tänud nende vahvate luuletuste (mõnes mõttes ka natuke eelmisele ajastule pühendatud) ja lahedate tõlgete eest - pole kerge jääda meelde lapsele, aga just nii see oli..

Pildid võetud veebist

MINU pojad 2x14

Mitte kunagi ei unusta vene aktsendiga küsimust rasedusega arvele võtmise UH-s:

"Noh, kas suguvõsas on olnd kaksik?" Segaduses peanoogutus.

"Noh, palju õnne, tuleb ka kaksik. Lootekesta vahesein puudu. Tuleb ühemunarakukaksik."

Nüüd on nad siin, 14-aastased.

Jumala ägedad ja aina ägedamaks lähevad.

Huumorisoon, silmaring, temperament ja sportlikkus. Lugemus, nägemus, kogemus. Abivalmidus.

Sõbralikkus, tegutsemistahe, terasus. Rahulikkus, vastuolulisus, lõbusus, soe süda ja mõnus olek.

Teatud osavused, teatud mitteosavused.

Õnnitlused sünnipäevaks, mu pojad - õnn on teie ema olla!!

Nelikümmend ja üks

Häbitundeta - täpselt nii palju on aastaid. 41.....

Mõtlesin läheneda veidi teistpidi sellele numbrile - missuguseid paragraafe meie seadusandluses leidub, mis vastavad numbrile 41. 
Kusjuures oleme poegadega omamoodi numbriliselt vastavuses - neil täitub 14 minu 41 vastu.

Niisiis valik erinevate seaduste paragraafidest: 

*Eesti Vabariigi põhiseadus

§ 41.   Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.

  Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist.

  Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele.

*Töölepingu seadus

§ 41. Töötaja andmed

(1) Töötajal on õigus tutvuda tema kohta kogutavate andmetega ja nõuda tegelikkusele mittevastavate andmete kõrvaldamist või parandamist.

(2) Tööandja peab tagama töötaja isikuandmete töötlemise vastavalt isikuandmete kaitse seadusele.

*Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus

§ 41.  Vabariigi Valimiskomisjoni protest

 (1) Vabariigi Valimiskomisjon esitab Riigikohtule protesti valla või linna valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks osas, millega registreeriti isik kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks, kui on ilmnenud, et see volikogu liige ei vasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse nõuetele.

 (2) Protest peab olema põhistatud ja sellele tuleb lisada protesti aluseks olevad dokumendid.

*Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

§ 41. Õpetamise põhimõtted

Õpetamine peab olema isiksusekeskne, lähtuma sugupoolte erinevusest ning rajanema õpilaste edusammude tunnustamisel.
Ning lisaks õnnitlused kõikidele nendele inimestele, kes täna minuga seda toredat päeva jagavad (meid peaks olema kokku umbes 3000 inimest). 

2x13

Ükskord, nii 13 aastat tagasi, oli esmaspäev. Selline hilissuviselt sombune. Nagu ikka augustis, selle lõpusirgel. 

Kuni kella kaheni päeval kõlasid tunnid selles päevas nagu ikka tunnid selles päevas kõlada võivad. Kusjuures tüütult külgsed tunnid, kuigi mingi muutuse ees. Selg tuikas ja pallina ümar keskkoht pakitses kuidagi teisti, kuid ei midagi enneolematut. Kuni see päev muutus selliseks, mida tavaliselt inimsed ütlevad nii avalikult, salaja, endale kui ka teistele - sellel päeval muutus kõik.

Senine hedonistlik endasse vaatamine ja pelgalt enesega seostunu seiskus, jäi paikseks ning kadus sootumaks, sest asemele astus määratult suurem ja võimsam. Nõudlik kõnd, teokas tajumine, et mitte kunagi enam pole nii nagu varem.  

Ooo jaa, need tunnid ei lähe mul mitte kunagi meelest. 

III korrus, suur ja avar tuba: istmed, padjad, toed ja voodi. Seegav personal. Ärritunud vanaema, sünnitav ema.

OMG - praegu mõtlen nendele tundidele ja ......ma ei vahetaks neid mitte ühegi hetkega ära. Nad on siin, nad on minu, nad on olemas. 

13 aastat hiljem, MU POJAD.

Tee on praeguseni veel kulgenud suhteliselt konarusteta või üldse... oleks teadnud, et laste kasvatamine võib intesniisvselt loominguline ja seikluslik tegevus olla, siis oleks raudselt sellele rohkem ainest (lapsi juurde) tekitanud. Kuid ka kahest on mulle piisavalt.

Ning just täna  aastaid tagasi nad koputasid minu lihaskonnale nii tugevasti, et 22.23 ja 22.25 näidati esimest ja teist poega - üks tõsine ja vaikne, teine lärmakas ja turris, aga nii omad, et see pilk, mille nad minu silmadesse heitsid, muutis alatiselt kogu minu südame ja hinge.  

Sündinud 4. juulil

Nii, see on siis nüüd ametlikult käes. 4. juuli. Maailma ajaloos ka teada kui Ameerika iseseisvuspäev (muuseas "Independence Day" on ainus ulmefilm, mis tõsiselt meeldib ja mida alati vaatan, kui see kuskil nähtaval on).

Aga eestlastest tähistavad minuga koos päris mitmed tuntud isikud seda päeva oma sünnipäevana - Anne Veesaar; Lembit Ulfsak; Tõnu Oja; Tõnu Tepandi näitlejatest, Helle Raidla ja Urmas Espenberg kirjanikest; Rein Lang; Siim Kabrits ja Raivo Aeg poliitikutest ja muidu avaliku elu tegelastest. 

Sain teada, et ka mõned itaallased on sellel päeval sündinud - Gina Lollobrigida ja hiljuti minu imetletut Garibaldi. 

Lisaks on üks film Tom Cruisiga peaosas "Born on the Fourth of July" (peategelasel endal oli sünnipäev eile). 

Numismaatikaga tegelenud isal oli ühes kogus spetsiaalselt minu sünnipäeval, tegelikult küll USA iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise 200. aastapäevaks välja antud münt - olgu neetud see varas, kes kogu endale kahmas....

See on tegelt üks parimaid aegu sünnipäeva pidamiseks. Tavaliselt on soe. Täna mitte väga, aga üldiselt on nii, et pikalt ei keerutagi. 

Soovin õnne kõikidele, kellel täna sünnipäev. 

Olgu see kaunis päev ning andku müstilist rahu meie vaimule. 

40 tuleb

Hmm, omal ajal mõtlesin umbes nii: "40 - see on juba sisuliselt rauk." 

Nüüd on kohe-kohe see arv endale kätte jõudnud ning üllatab küll, kui kiiresti siia jõudsin. Mitte ehmatades ega ahastades - ma ilmselt pole üks neid naisi, kes kogu oma karjääri ja edu ja elu kõige laiemas plaanis on rajanud nooreks olemisele. 

Tõsi ta on, et noorus on möödas. Selle tõdemuseni jõudsin ma üsna veidralt. Minuga kirjutas üks 25-aastane noormees. Tahtis tutvuda ja teda EI SEGANUD meie vanusevahe. Minul kulm juuksepiiril. TEDA ei segavat. Aga mind? Viitasin kuulutuses märgitud vanusepiirile. Tema ikka ajab oma joru, et ei, tema ei lase heidutada etc. 

Küsisin, mida sa tegid riigipöörde  ajal? Tükk aega vaikust ja siis tuli vastuseks, et sündis siis. Mina seepeale, et no vot.  Sina sündisid, mina võtsin sellest noore teismelisena osa. Pärast enam ei kirjutanud.

Teine hetk saabus siis, kui vaatasime õpilastega "August 1991". Õpilased palusid vahepeal kommenteerida sündmusi ja küsisid, mida mina mäletan. Jälle huvitav hetk. 

Kummaline, eks ole? 

Emaemaema oli 40. saades üle elanud seitse sünnitust, esimese ilmasõja ja vabariigi välja kuulutamise; isaemaema - nojah, see naine vääriks täiesti omaette peatükki. 

Emaemal oli 40. saades üle elatud leseks jäämine, poja matmine, kahe venna hukk, teine ilmasõda, kolhoosiesinaiseks olemine,  ja minu ema napilt neljase plikatirtsuna ilma vaatamas. Isaemal umbes sama, selle vahega, et tema lapsi matma ei pidanud, kuid minu isa samuti neljase poisiklutina kodukoha raudteed ja alevielu uudistamas.

Emal olid selles vanuses täisealised lapsed ja kunstipoe avamine käsil. 

Mina ise, oijahh....ema maetud, neli haridust olemas, kaks poega, maja, aed, looming, töö ja esimene isiklik kass ning .... surivoodil olev isa. Tjahh, seda ma poleks muidugi osanud ette arvata kõige julmemas unenäos ka mitte, kuid vahest teine kord, teine kord...

Elu teeb oma kummalisi pöördeid ja nükkeid. Meist olenemata ja luba küsimata. 

Paiskab siia ilma ja jääb vaatama, et noh, kas ujud pinnale?

Seni olen veel ujunud, kuigi vahel tahaks ainult olla ja mitte millegagi tegeleda, kuid nii ei saa. 

40-lt lihtsalt tuleb olla tegus ja ärgas ja vilgas. 

Muide meie naaberrahval oli mingis filmis ju ütelus: "Neljakümneselt elu alles hakkab."

Vaatame.