Uudishimu võib viia....

Ilmselgelt on iga teadmise, teadasaamise ja mõtlemise määratlematuse taga miski, mida nimetatakse uudishimuks. Võta või väikene laps - miks pilved alla ei kuku? Aga kui nad seal seisavad, kas keegi hoiab neid kinni? Miks see nii on etc, etc, etc...

Ja ainult narrivat näib vastus küsijat....

Juhtusime hiljuti käima Gruusi restoranis (enne kiikasime kodulähedusse teise restosse, kus oli hinnad raketilikult üles aetud ja panid lausa suud maigutama, teisena valitud söögikohas oli hinna ja kvaliteedi suhe jätkuvalt paigas).

Kena kohake, hubane, puhas ja seintel kunstniku reproduktsioonid. Tuvastasin kunstniku tööd ühe muinasjuturaamatu põhjal, aga nimi meelde ei tulnud. V teadis, et see on Pirosmani looming.

Õhtul hakkas mind aga see nimi meeletult vaevama ja vaev sai ka ohtralt tasutud, sest guugeldasin toda grusiini ning avastasin hämmastava tõsiasja, mida ma varasemalt ei teadnud ja mille ma rõõmsalt  selle päeva uue asjana endale kirja panin.

Nimelt oli too elu ajal tunnustuseta jäänud grusiin teinud enneolematu liigutuse ühele prantslannast näitlejale, Marguerite de Sèvres'le, külvates hotelliesise üle tuhandete õitega, kui too oli külalistemajas peatunud ja Nikala näitlejannast sissevõetud. 

See seik aga olevat saanud rahvusvaheliselt tuntud laulu "Miljon punast roosi" (me kõik oleme seda laulu kuulnud vähmalt korra) tegelaste looks - kunstnik, kellest seal räägitakse, on Pirosmani ja näitlejanna de Sèvres. 

Ma muidugi ei ole veel kindel, kus ma seda teadmist oma igapäevaelus räägin, sest eesmärgipärasus võiks ju igal ajal ja igas hetkes olla, aga uudishimu ajendas muudkui edasi kaevama ja sain teada, et Nikalast tehti nii 53 aastat tagasi film, milles peaosa mängis Avto Varazi, üks teinegi väga tuntud grusiinlasest kunstnik, kelle loome on Gruusias väga suure tähendusega. Ja loomulikult pidin ma muudkui süvinema, sest tahtsin teada, kas on tehtud mõnda dokumentaali mõlemast mehest ja oligi olemas, kahju küll, et gruusiakeelsed mõlemad ja ma ei saanud nendest midagi aru (subtiitreid polnud 😞) , aga elamust pakkusid need sellegipoolest... 

X päev

Mõnikord on üks sõna kõnekam kui vaade, vahel on üks pilt ilmekam kui tuhat sõna.

Täna oli üks neid hetki, kui tuhat pilti võrdus tuhat vaadet. 

Kire vastu pole mõtet võidelda...

..ja enesest peituv teadmiste ürgandekus tuleb valla lasta. Eile, täna, homme, siin ja praegu, alati, ikka ja aina, üha ja üha.

Kirjandusfestival on üks neid kohti, kus on tõenäoliselt raamatuhuviliste - koostajate, kirjutajate ning lugejate -  suhtarv populatsioonis ühe ruutmeetri kohta erakordselt kõrge, ja on lausa füüsiliselt tunda, et sellel tänaval toimub miski, mis pakatab sõnadest, mõtetest ning on olemuselt võimsalt mitmekülgne.

Millest alata? Igatahest ideest minna Kirjandustänavale. 

Käia ja kohata inimesi (nägin kokku kaheksat kirjanikku), kes ühel või teisel viisil seotud raamatutega. 

Olla Mati Undi pingi avamise juures, kiigata telkidesse, aduda atmosfääri. 

Muuseas tegin P-le väikese kultuuurilise tuuri Kadriorus üldse: lapsepõlverajad, Vesivärava ajalugu, kus filmiti "Vinskit", kus "Kuulsuse narre", kus "Pisuhända", "Wikmanni poisse"; "Lindpriide" välisvõtteid.

Kust läks kunagi raudtee, kus elasid Tõnisted, Rannamaa, millises majas sai viimase hoobi Valgre tervis, Hirschi närvikliinik etc. (fotodel olevad pildid on Koidula tänava majad)

Pisuke tuur Vilde majas, mõned raamatuostud.

Vihm sundis liikvele ning tundus sobilik puupüsti täis vanalinna kaude "Lendavasse taldrikusse" minna.

Ja seegi polnud veel päeva lõpp, sest loomelinnaku tänavalt lippasid sügismaratoonlased ning neilegi sai pisut ergutust tehtud. 

Muljed, elamused, kogemused....

Kombo

Mingisuguse ajahetkel märkab inimene kindlasti, et need, kes kunagi olid olulised, on muutunud marginaalseteks ja lihtsalt tuttavateks, sest asukoht, pereseis, tööstaatus etc on erinevad ning ei võimalda enam suhtlemist (mistahes viisil), siis kerkivad kõrvale need tuttavad, kelle perekondlik seis ja üldine taust  võimaldavad ühes liikuda. 

Ning tõeliste linnavurledena oleme katsunud linnaruumi võimalusi meeleoluka NV veetmiseks.

Näiteks trehvata Uue Maailma tänavafestivalil ja kogeda mitmekülgsust nii toitude, jookide, esinejate, kaupade kui festivali külastajate osas.

Sealt liikuda kastanipuudealusele platsile, millel on üllatavalt 12 kanalisatsioonikaevu kaant. 

Avastada enda jaoks Okupatsioonide Muuseum, põigata hetkeks kontvõõraks Jaak Juske ajaloolisele rännakule ning seejärel maanduda Saksa restoranis ning tõdeda, kuivõrd mõnus on kombo, mis kätkeb vabadust, suureks kasvanud lapsi, võimaluste ja vahendite olemasolu.

Ja seejärel rääkida neil teemadel, mis tõesti huvitavad mõlemat vestluspartnerit.

Kuidas kirjutada linna

Selline poolfilosoofiline nägemus ja tunnetus oma kodulinnast, kuidas teda näha ja kuulda ning kuidas teda enese jaoks kirjutada.

Tasub vaadata ümbritsevat ja püüda seda hetke, mida näed. Igat hetke, mida sa näed. 

Nüganen ütles "Kontaktis" kunagi, et ta ei mõtle selle peale igapäevaselt, et ta töötab tegelikult ühes huvitavamas teatris (asukoha ja lavavõimalusi silmas pidades, inimesed, tükid, kollektiiv ja õhkkond on midagi muud hetkel, pidas silmas just hoonet ja sellest hõõguvat atmosfääri) ning ka tallinlasena ei mõtle just pidevalt, kui vahva see koht tegelikult on.  Aga lahe linn. Tõesti.

Paisates pisut pilte pinnale.

Kaunid kõlad

No nii, esimesed puhkepäevad on kenasti veerema lükatud. Reisi ettevalmistused saavad kohe lõpule (varasemalt organiseeris kõik papa ning mina olin selline kaardilugeja), eks paistab kui hästi-halvasti me kolmekesi välismaal toime tuleme.

Aga mõned päevad on pakkunud siis huvitavaid elamusi oma kodulinnast (ja ma armastan Tallinna, see on MINU linn)

Avastasime Balti jaama turgu ning nentisime, et tõesti asja nimeks on "Turu uus tulemine" (võiks keskturuga ka miskit ette võtta)

Suvele kohustuslikku arbuusi ja maasika mekki on saanud proovida, eile sai isegi vees käidud.

Ükspäev sai proovitud, tõsiküll, mitte just vaimustusest kiljuma ajanud, aga siiski "Von Krahli Aias" maitseelamuslikke roogi (valerisotto meenutas kangesti kunagist taimetoidurestorani kuskil Linnateatri lähedal asunud tänavas, mäletan, et kui käisime TTK rahvaga loengutes Tervishoiumuuseumis või Meditsiiniraamatukogus, siis astusime sealt ka läbi) ja värskeid mahlu. Kõht sai täis ja meeleolu hiilgav. Terve linn oli täis punastes särkides isikuid, selgus, et belglased, kes vutti tulid vaatama.

Ja keeletkohvikuga läheb ka huvitavalt. Loodetavasti. 

Tahaks ka oma kodulinna mahtuda

Tööalased koolitused on siis mõnusad, kui nad toimuvad väljaspool ja teises keskkonnas, enda valitud teemadel.
Ning uudsuse kogemus, huvitavalt pakutud maitsvad toidud ja paljud muud osised sinna juurde, aga...juba eelmisel suvel tajusin ma seda, et meie vanalinnaga vist juhtub varsti pea sama, mis Veneetsiagagi - turistide rohkus hakkab vastupidist efekti andma ning kivi kivilt lahkneb ammuehitatu olematusse.
Mõistan, miks suurte kruiisidelaevade grupid vanalinnas on - sadamalähedus etc, aga eile oli tõesti nii, et pisikesi ja mustapäiseid.. eeee.. jaapanlasi?, hiinlasi? oli terve Viru tänav pilgeni täis ja tundub, et omalinlased enam oodatud polegi....

Miks muuseumid?

Iga käidud koht poetab inimese sisse hetki, mis sinna jäävad. Mõni mäletab eredalt kohalikku kööki, mõni poode, kus müüakse pseudoarhailisi esemeid. Mõni uudistab hoolega rõivaid, mõni arhitektuurilisi detaile, mõni aga keskendub lihtsal mõnusale ajale perega. Osad isikud valivad reisi sihtkohti tõenäoliselt selle põhjal, kas läheduses saab teha midagi ekstreemset. 

Olen ka tähele pannud, et mulle meeldib sihtkohastajuda atmosfääri, näha, kuidas lihtsalt inimesed igapäevaselt tegutsevad ning... mulle meeldivad muuseumid, näitused, keskused

Tõesti meeldivad. Kõik linnused on Eestis läbi käidud, erinevates lossides olen tolknenud, isikumuuseumites viibinud. 

 Pildikaste vaadates on oldud siin ja seal ning ühte ning teist nähtud, kuuldud, vaadatud.

Meelde on jäänud Maarjamäelt see, et tookord seal käies oli "Eesti Film 100" näitus ning taas kord veidral viisil sepp, kes meid lubas relvakambrise. 

Meeles on Narva kindlusest, et kõige üleval oli

üks mees, kes kontrollis, ega me akendest vene piiri ei pildista, Haapsalus Evald Okase muuseumis ei tohtinud isegi mitte värvitud taburette jäädvustada.

Alatskivi lossis oli teenijate koridor omanäoline, Tallinna Linnamuuseumis on tänaseni vahvad nii keskaegne osa kui ka nõukaaegsed riiulid. Kunagi muuseumiööl sai Vilde juures fotojahil kõik objektid üles leitud ning Viljandis ma koperdasin lihtsalt äärepiirdesse.  Tartus ERM - see oli aga veel eraldi lugu. Sinna tahan suvel poegadega minna veel korra....

Ühesõnaga - oma sellise käimisharrastuse võlgnen ma täielikult oma vanematele, kes mind kõikjale tarisid ja vaatamist õpetasid.