laupäev, 30. september 2017

Jerometa vist poleks...

Rahvusvahelisel tõlkijate päeval võiks pisut mõelda sellele, kuivõrd keeruline võib olla ühe või teise kirjandusteose sisu õige ja täpne tõlkimine inimese jaoks arusaadavasse keelde.
Tõlkimine on väärt tegevus, aga mitte igaüks ei sobi tõlkima.
See on võrdlemisi keeruline protsess.
Leida sõnadele õiged ja täpsed vasted, panna laused parimas rütmis jooksma, vaadata, et tekst terviklikuks moodustuks.
Tõlkimine on tundlik ja oskusi nõudev kunst. Ning lisaks - asjad ei sünni ju lihtsalt iseenesest. Et teeme nüüd siis rahvusvahelise tõlkijate päeva, nii tore, nii tore...
Ta on mingi mõte ja eesmärk.
Milline siis?
Rahvusvahelisel tõlkijate päeval peetakse meelest maailma esimest tõlkijat, Jerome'd (/dʒəˈroʊm/; ladinakeelselt: Eusebius Sophronius Hieronymus; kreekakeelselt: Εὐσέβιος Σωφρόνιος Ἱερώνυμος; c. 27.03 347 – 30 09. 420), preestrit, pihiisa, teoloogi ja ajaloolast, kes on saanud tuntuks seetõttu, et ta ühe enimtsiteeritud teose esmakordselt ladinakeelde tõlkis. 
Ja lisaks teadis Jerome juba toona, kuidas avitaminoosist üle saada. Igatahes märkis Jerome ennast ajalukku igaveseks ära. 

reede, 29. september 2017

Miguel, de Cervantes Miguel


Kes meist ei teaks pisut hullunud aadlimeest, kes rüütlilugudest soojana asub tuuleveskitega võitlema..
Ja täna on tema loojal, sobivalt mihklipäevase nimega Miguel de Cervantese, täisnimega Don Miguel de Cervantes Saavedra 470. sünniaastapäev.
Kahtlemata on ta suur kirjanik, kes elas seiklusterohket ja rahutuvõitu elu.
Vaeseks jäänud aadlipere järeltulijana, kes pidevalt kolides (isa oli arst, kes püüdis sedasi endale ja perele leiba teenida), puutus ta kokku humanistlike ideedega ning tema põhimõtted õppimise ja sallivuse osas olid väga olulised.
Kahekümnendate eluaastate alguses võttis noormees sõdurina osa Lepanto merelahingutest. 
Kas võiks arvata, et sellega seiklused piirdusid? Kahtlemata mitte - ta oli Alžeerias piraatide käes vangis. Õigemini suisa viis aastat orjaks, kuni perekond kogus kokku raha tema vabaks ostmisel.
Kõik need asjad kokku tekitasid aga meeletult suuri majanduslikke raskusi ning Miguel pidi tegema juhutöid.
Ta sai muuhulgas endale kaela süüdistuse pettuses ning pidi taas vangis olema. Seal aga...
Nüüdisaegsed teadlased nimetavad vanglas sündinud ideest kirjutatud raamatut maailma esimeseks romaaniks.
Muuseas ainukeseks raamatuks, mille olen lugedes lennutanud vastu seina - no ei saa mina aru hullumeelsuse võludest. 
Aga see ei tähenda, et Cervantes poleks olnud vahva kirjameister.
Igatahes - sind teatakse ja loetakse nüüdki: on suisa olemas Hispaania kirjandusauhind - Miguel de Cervantese auhind (hispaania keeles Premio de Literatura en Lengua Castellana Miguel de Cervantes)  
Auhinna asutas Hispaania kultuuriministeerium 1976. aastal. Auhind antakse elutöö eest hispaania keeles kirjutavale kirjanikule. Auhinna suurus on 125 000 eurot. 
Auhinna on saanud nt Jorge Luis Borges; Francisco Ayala; Ana María Matute.
Sedasi



neljapäev, 28. september 2017

Mälestuseks/mälestamiseks

See oli tormine hommik. Tuul ja vihm paiskasid ennast üksteise võidu meie toonase korteri akende vastu. Pärnad paindusid ja võimsad rajurüsinad raputasid kaskesid kõvasti.
Oli külm. Perekondlik äratus algas tavaliselt sellest, et koer tahtis õue ning elutoas lülitus TV töhe. MTV3 näitas uudiseid, kuid kuidagi veidralt. Ekraanil oli Viking Sally pilt ning uudisteankru hääl luges midagi "laivasta". Küsisin isalt, et kas täna on mingi laevahuku aastapäev. Isa lausus, et pole tema teada küll midagi sellist.
Raadiot tööle pannes aga jahmatasime kõik.
Ootamatult sai selgeks imelikult vaiksed uudised ja kõik muu..
Need olid keerulised päevad enamikele meist (kuigi  ise polnud kellegagi seotud, siis ta lihtsalt vapustas oma massivsusega) ja meie kollektiivne mälu tuksatab valulikult praeguseni.
Ma tean, mida tähendab kellegi kaotus ning...olgu vesi lahkunutele rahupaigaks.

kolmapäev, 27. september 2017

Seosed

Kui keeruline on luua interdistsiplinaarselt seoseid loogiliselt järeldatavate asjade vahel?
No näiteks nii lihtsas asjas, et kui räägitakse kirjandusest, ei saa rääkimata jätta ajaloost, sest need asjad oma üksteisega tihedalt põimunud.
Või nt selleks, et mistahes kirjutatud ja emakeelset teksti saab lugeda ja seda enese jaoks mõtestada mistahes teadusharus ainult siis, kui sul on tähed selged ja on arusaadavad kokkuleppelised kombinatsioonid ehk sõnad.
Või et elementaarne, süsteemne baasharidus pole mõeldud õppurite isikliku elu segamiseks, vaid just nimelt inimeste peas seoste tekitamiseks ja kasutamiseks.
Alalõpmata on kuulda, et koolis õpetatavast pole midagi kasu. Aga kas see ikka on päris nii? 
Et mitte ükski seik/nähtus/objekt/aine, mis kuskilt õppest läbi käinud, on tegelikult kasutu pahn, mida mitte kunagi mitte kuskil vaja ei lähe mitte ühelgi tingimusel?
Mõtleme, mõtleme veel...

teisipäev, 26. september 2017

Uksest sisse ei trügita

Teadmata, kuidas see teistel inimestel on, aga oma ema õpetustest mäletan üsna elementaarseid viisakusreegelid ning üks nendest oli, et väljujad lastakese enne ja siis sisenetakse ise.
Mingil põhjusel on aga viimasel kolmel nädalal tulnud sõnada, et oodake palun, soovin väljuda.
Nagu viimane päästeparv oleks see tramm või buss või rong ja lihtsalt peab iga hinna eest tormama.
Eriti kehtib see vanemate naiste puhul.....
Ühesõnaga - tasub endale meelde tuletada, missugused on need peamised reeglid. 

esmaspäev, 25. september 2017

Versused

Alkeemia.ee Elutark näib olevat  kollektiivse kogemuse sümbioos. Vahel on tema tekstid hirmuäratavalt arukad, vahel narruseni küünilised ning vahel lihtsalt humoorikas vahepala. Nüüd aga sattus lugemise ette "Viiekümnene mees omavanuse naise kohta: vuh, milleks mulle selline kodumemm!" ja WTF???
Hea, et pole veel lisatud:
-omab suuremat summat vaba sularaha (et ta enda ja minu elamise ning seiklusjanu kinni maksaks)
-on paindlike moraalsete ja eetiliste normidega (kui ma mõne kobeda mimmuga temale lisaks kopuleerida soovin)
-on pärit lastekodust (sugulased ja vananenud vanemad ei risustaks meie väärtuslikku seiklusaega)
Phähh, ütleks seepeale. Paljud mehed on niivõrd kasvatamatud ja harimatud, et nad ei tunne väärtuslikku naist ära siis, kui see tema aiaväravas seisab ja nõudlike soovidega härrasmehele lahtist killustikku köögiaknasse loobib.
Ilmselgelt forsseeritud soovid, aga samas on neis suuresti peidus hunnik alaväärsust, mida püütakse igal juhul kompenseerida heade aksessuaaridega. 
Ja see on niiii vana teema, mis üldisest kultuuriloost igal moel läbi on käinud küll reaalsuses, filmides, raamatutes.
Mehe soov küünitada veel korra nooruse järele, sest siis tundis ta enese tegusa olevat, sest siis peitus temas mees, nüüd hakkab seda järjest vähemaks jääma ning sõõm noorema naise järele parandab mõneks ajaks krabinal kaduvat maskuliinsust. 
Ja miks see nii on? Sest meie ühiskond on keha- ja vanusekultuses kinni, meedia vahutab pidevalt, kuidas ikka noorem välja näha ja mida ikka selleks teha aga.... miks te ei ela? Lihtsalt ei ELA? 
Igapäevaselt ja mitte alalõpmata seigeldes, vaid kõiki päevaasekundeid võrdselt oluliseks pidades...

pühapäev, 24. september 2017

Iga kolmas kandidaat kolistab...

Nii harva, kui poliitikast räägin (no pole absoluutselt ka minu valdkond), siis nüüd tahaks küll mõned sõnad sekka poetada, sest nende valimiste juures jääb küll mulje, et enamik kandidaate hoiab mingit võrdlemisi hämarat saladust oma tagatoas, sealne kapiuks on kohe-kohe praotumas ning posu skelette iseloomuliku lõhnaga tahaks puitpõrandale võimalikult valju kolinaga pudenedes ohtrat tähelepanu võita.
Või on inimene endale ise jala külge paksupõhjalisi metallämbreid keevitamas, sest siis on kõnni kaja kaugele kosta ning saab arutleda selle üle, kas juhtimisse sobivad inimesed, kes sõidavad purjuspäi, omandavad hämarate tehingute kaude varasid, oma seotud riiklikul tasandil korruptsiooniga, on petturid, vargad, sulid,  muidusööjad etc, etc, etc.
Inimlikul tasandil me teeme kõik vigu, aga nagu öeldakse: "Arsti vead on surnuaial, arhitekti oma kõigi silme all", siis vist tuleb vaadata, kes ja mis ja kuidas käkke keerab ning peaks olema tegelikult käratu võimaluse puudumine poliitiliste ringkondadega ühendusse astuda. 

laupäev, 23. september 2017

Tõdemused teenindusest

Elu õpetab igast aspektist ning saadud kogemus rikastab - on  ju?
Vahel on saadud kogemuse juures aga täiesti kummastavaid seiku ning jääb üle vaid ohata - küll on meie klienditeenidussfäär täis tobedaid ja piinlikke, ebakompetentseid viise/meetodeid/suhtlust.
Rõivakauplustes, kosmeetika osakondades, internetikauplustes, mööblivaldkondades etc, etc, etc. 
Huvitaval kombel pole veel olnud ebameeldivaid arusaamatusi nendes sfäärides, mis puudutavad kultuuri.
Aga pikka ootamist, et keegi tuleks ja nõustaks ja selgitaks (ehituskauplustes), soovitaks (rõivapoed, jalatsid) - see on suht ulme olnud. Peab ise otsima ja leidma võimaluse või vastupidi - pole veel jõudnud mõtlemagi hakata, mida tahaks, kui juba on keegi kannul ja küsib teeseldud häälel, kuidas saaks mind aidata.  
Ei oskagi kohe kommenteerida, kas tänapäeval seda eriala kusagil õpetatakse, aga mäletan, et kaubatundja elukutse oli üsna köitev mitmetele - küllap seetõttu, et defitsiit sundis tutvusi looma. 
Tänapäevased teenindajad (pean silmas ostu-müügiga tegellevaid inimesi, sest enamik erialasid olevat nn teenindussfäär, kuigi mina olen kaljukindlalt selle vastu, et nt õde ei ole tervishoiuvaldkonna kilenditeenindaja, vaid pikalt õppinud ja prakitseerinud spetsialist; õpetaja pole haridusvankri ette rakendatud õppeteenindaja vms, vaid ikkagi kõrgelt haritud spetsialist; juuksurid, massöörid, õmblejad - kõikidel on mingi oskus, mis eeldab teatud õppimist) tihti ju mingit väljaõpet ei oma, teadmised puuduvad ja kõik omandatakse kogemuse kaude - see pole otseselt vale, aga kindlasti võiks olla poes töötav inimene valdkonna toodetega rohkem kursis.
Ja see saamatu suhtlus kõigele lisaks - oskamatus sõnastada probleemi, oskamatus suunata klienti ning lisatasu küsimine iga liigutuse eest, mida tehakse - et kliendil jumala eest ei tekiks tahtmist uuesti firmaga koostööd teha. 
Võrlduseks ühe Saksa firmaga asju ajades - kiire ning asjalik suhtumine, kiire ja korralik tagasiside ning nendepoolne küsimus - kuidas jäädi rahule nende firma tegevusega.
Kuidas jäädi? Ülimalt. Tänati ka veel ning loodeti, et järgmisel korral saavad nad olla sama kasulikud. Kas ma tellin sealt? Loogish.
Niiet - meie kultuuriruum vajab tõhusat õpet sellele, kuidas mistahes ostmise ja müügiga seotud valdkond ennast selliselt saab avalikkusele näidata, et tõesti on uhke olla ja öelda - näed, see on MEIE riigi firma.

reede, 22. september 2017

Kõndida valgusega..

Kadriorg on alati popp koht. Oli siis, kui ma seal puid mööda turnisin, kergesti ligipääsetavatesse keldritesse ja pööningutele kolama sattusin, kulli, luurekat, keerukuju mängisin, tiigil uisutasin ja ka nüüd, kui Kadriorg on tõstetud oma kunagisse hiilgusesse tagasi ning järjest paremaks muutuvaid valgusfestivale korraldab.
Aga sellest ei tahtnudki kõnelda. 
Avastasin enda jaoks, et minu kasvumaade piiriks oli Narva maantee ning üle selle ma tavaliselt ei jõudnud - tivolisse küll, aga ülejäänud on kuidagi hämar ala.
Meenub kusagil olnud staadion või spordiväljak, 
sest seal olid kunagi tantsupeo proovid ja 90. alguses mõned suveüritused.
Kuid eile sai Kadrorust välja kõnides suundutud just sinna ühenäoliste majakarpide kvartalisse ja piki Tuukri tänavat kesklinna. 
Väga värskendav on oma linna uutest ja avastamata nurkadest vaadelda.
Ja jalutajate vilkuva tulega mõõk töötas helkurina päris hästi...

neljapäev, 21. september 2017

Rahu

Lühike sõna, aga palju tähendusi: rahu 
Ja täna peaks mõtlema sellele, mida sõna esmalt tähendab - rahulik ümbrus, rahulik keskkond; rahulik häirimata olukord; tülideta ja vägivallata olek. 
Vladimir Beekmani semiautobiograafilises raamatus "Karmil kevadel" on üks koht, kus blokaadis nälginud ja vanemateta jäänud lastekodus elavad poisid seisavad kõrgel mereäärsel pangal.  On mai, kevadine pühapäev. Napilt 13-14-aastased poisikesed on korjanud padjapüüridesse värskeid oblikaid ning poisid vaatavad paatideta ning tuuleta lahele.
"Nagu rahuaeg oleks, " kommenteerib üks poistest.
Nagu rahu aeg oleks...
Milline õnn, et need pole pidanud olema enda lapsed, kes selliselt ohkavad. Ei kujutaks ettegi, mida võib tähendada tõdemus rahu puudumisest.
See on elementaarne ja hädavajalik.
Oluline ning tegelikkuses võrdlemisi habras olek...
Endast oleneva rahuga saab aga pidevalt tegeleda - seesmine rahu....

kolmapäev, 20. september 2017

Mis nende sugudega siis ikkagi on?

Tegusa ja tugeva naisena pole probleemi olnud elu ajal vinnata suuri veepudeleid, küttekotte, surnuid; liigutada mööblit; tõsta asju; kanda poekotte. 
Poegi on tulnud vedada käru ja sülega, kuid jõulisus ei tee veel kedagi meheks.
Miks ei meeldi naistele, et neile aidatakse mantel selga, avatakse uksi, tõmmatakse restoranis enne lauda istumist tool eemale. Ulatatakse trammist/bussit/rongist väljumisel käsi ning võetakse naisterahva käest ära raske poekott? Miks see
Kaldun uskuma, et selles sooneutraalsuses unustatakse mõned asjad lihtviisiliselt ära  -  ei eristata enam naiste vaimset võimekust ja füüsilisi eeldusi (räägime tavalisest, normaalmõõdus ja -kaalus naisest, kes ei ole võimeline igapäevaselt 8 tundi välitingimustes asfalti lükkama, metsa langetama ja räägime sellisest mehest, kes ei vaju diivanil seitsmekümneks röhitsevaks, maikas pekivoldiks vms).
See, et me oma ajude ja tehtava töö eest soovime saada võrrdset palka ei tähenda veel, et me oleme immuunsed hästi kasvatatud mehe suhtes.
Sugugi mitte!!!
Pole vaja segi ajada naiselikkust ja naiselikku abitust ning mehelikkust ja  mühaklikkust.
On mehed ja naised. Kaks eksisteerivat poolt, mis vajavad teineteist, täiendavad teineteist, sobivad üksteisele.
Eks?


teisipäev, 19. september 2017

Kõnele kui piraat

Kui guuglit lapata, siis jääb sõrme ette igasuguseid veidrusi.
Ilmselt üks erilisemaid päevi, mida tähistada, on seotud  piraadina kõneleja päevaga.
Viki teab, et 19.09.1995 alustati selle traditsiooniga, aga kas piraatlusega kaasnevad mingid üritused vms, seda kahjuks ei teagi. 
Iseenesest on nende mereröövlitega nii, et nad on merel tegutsevad kurjategijad, kelle eesmärgiks on teiste aluste röövimise või merelt maal olevate objektide ründamise kaudu saada tulu.
Neid olid kaaperdajaid ja mereröövleid.
Kaaperdajad olid siis need mereröövlid, kellele on valitsus andnud ametliku kaaperkirjaga loa röövida mõne teise riigi laevu. Sellist piraatluse vormi kasutati vastaste nõrgestamiseks. 
Vahemere korsaarid olid korrapäratu ja kohati juhuslik segu mereröövlitest ja kaapritest.
Mereröövlid  – piraadid, kellel puudub valitsuse luba, ongi laiemas tähenduses piraadid ehk merel tegutsevad röövkurjategijad
Mereröövleid on eri aegadel ja eri kohtades nimetatud mitut moodi, nt Läänemerel vitaalivendadeks, Kariibi merel bukanjeerideks ja flibustjeerideks (nii kõneleb vikipeedia)
Mereröövlitest praeguseks kinnistnud kuvand on tulnud tänastele inimestele Robert Louis Stevensoni "Aarete saare" kaude. Robert abiellus naisega, kellel oli poeg. Vastne perekond käis pikemal reisil Ameerikas ning teravakõrvaline ning juba lapsena peas lugusid koostanud kirjanik jättis mõned detailid eredalt meelde.
Kodus tagasi aga juhtunud nii, et ühel vihmasel pärastlõunal istunud Roberti kasupoeg laua taga ning joonistanud maakaarti sellisest paigast, mida tegelikult olemas ei olnud. Robert vaadanud seda ning tal tekkinud idee kirjutada piraatidest. Innustust andis ka üks Silveri-nimelisest mereröövlist pajatatud seik.
"Aarete saar" oli küll lastele mõeldud, kuid täiskasvanud  sattusid vaimustusesse. Raamatu mõjul tekkis piraatidest nägemus, mis väga kinnistunud – üks silm kinni (reaalne põhjus), kuldkõrvarõngas (reaalne põhjus), papagoi, puujalg etc.
"Surnukirstul 15 meest ja pudel rummi"   - see on justkui koondkokkuvõte piraatlusest.
No ja edu siis kõikidele täna piraadi stiilis kõneledes.
Tahaks näha, kui tööl "Ai, carramba!" ütlen.....

esmaspäev, 18. september 2017

Vesi, vesi, vesi

Vesi ehk divesinikmonooksiid ehk vesinikoksiid ehk oksidaan on keemiline ühend molekulaarse valemiga H2O. Üks vee molekul koosneb kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist.
Vesi on üks kõige levinumatest ainetest nii Maal kui ka universumis: molekulaarsetest ainetest on vesi leviku poolest kolmandal kohal pärast vesinikku (H2) ja süsinikoksiidi (CO).
Seda teavad enamik koolipingis istunud inimesi.
Veel on kolm olekut: vedel, gaasiline ja tahke.
Sisuliselt igaüks meist teab ka seda, et veest on alguse saanud praegune elu Maal (ok - mööndustega, et väidetavalt).
Veestiihiad on ühtepidi lummavad ja teiselt hirmutavad. Vesi on suurem jõud kui inimene, ta on looduse üks võimsamaid nähtusi. 
Veeta kõik elus hukkub. Kiiresti.
Pärast pikka põuda on karastav vihmasadu väga teretulnud nähtus. 
Vett tuleb juua igapäevaselt. Juua tuleb puhast vett.
Puhas vesi on ressurss, mille hävitamine/piiramine/vähetähtsustamine võib anda saatuslike tagajärgi.
Juba muinasaegsed inimesed tabasid vee olemuse, veejumalate karistust on alati kardetud ning veeelu annab tänaseni põnevat teavet.
'Vesi' on aga sõna, millele endal on huvitav etümoloogia, ta on eesti üks vanemaid ja põlisemaid sõnu.
vesi : vee : vett  ◊ vedel, vetikas, vettima ? ← indoeuroopa *wed-
heti watar 'vesi'; armeenia get 'jõgi'; sanskriti udán 'laine; vesi';  vanakreeka hýdōr 'vesi'; rootsi vatten 'vesi'; saksa Wasser 'vesi'; inglise water 'vesi'; läti ūdens 'vesi'; vene voda 'vesi'
liivi ve’ž 'vesi'; vie’ddõl 'vedel; õhuke'; vadja vesi 'vesi'; vetelä 'vedel'; soome vesi 'vesi'; vetelä 'vedel'; isuri vesi 'vesi'; Aunuse karjala vezi 'vesi'; vedeü 'niiske, märg'; lüüdi veži 'vesi'; veďel 'vedel; pehme'; vepsa vezi 'vesi'; ersa veď 'vesi'; mokša veď 'vesi'; mari βüt 'vesi'; udmurdi vu 'vesi'; komi va 'vesi'; mansi wit 'vesi'; ungari víz 'vesi'; neenetsi jiʔ 'vesi'; eenetsi bi(z) 'vesi'; nganassaani bi̮ʔ 'vesi'; sölkupi üt 'vesi'; kamassi bш 'vesi; jõgi'; matori bü 'vesi; jõgi'
Võib olla ka uurali tüvi. vedel on läänemeresoome tuletis. vetikas on tuletis, mis murretes tähendas 'vesine, soine', kujul vetik, (mitm) vetikad 'looteveed', tänapäevases tähenduses võeti kasutusele keeleuuenduse ajal.
Puhas joogivesi aga toob silme ette esimese asjana emaema talus olnud kaevu, kus ka kõige kuumemal päeval oli vesi selge, puhas, karge, jahe - ma ei mäleta, kusagilt nii head vett saanud olevat. 
Eesti fraseoloogia on täis veega seotud väljendeid:
*ennast vee peal hoidma, vee peal püsima; *kivist vett välja pigistama; *nagu külma vett kaela valama/viskama; *nagu hane selga vesi; *nagu kaks tilka vett ; *nagu kala vees ; *nagu tilk vett kuumale kerisele/kivile ; *nagu tuli ja vesi ; *vesi ahjus; *selge nagu  vesi; *sogases vees kalu püüdma ; *suud vett täis võtma; *sõelaga vett kandma; *tulest ja veest läbi ; *vee ja leiva peal olema; *vee varale jääma; *vesi kellegi/millegi veskile; *vett ja vilet tegema/saama/nägema; *vett peale lööma, vesi on peal; *vett segama; *vett vedama minema.

Kuhlala ngamanzi!!!


pühapäev, 17. september 2017

Nahkhiiremees

"Suure Paugu teoorias" on sari nohikuid, kes on osa koomiksikultuurist: nad käivad koomiksifestivalidel; nad koguvad koomikseid ja nendega seotud objekte/kingitusi/nänni; nad riietuvad koomiksikangelastele iseloomulikult; nad mängivad arvtimänge etc, etc, etc.
Nende tüdruksõbrad on alati masenduses või suhtuvad sellesse kergelt veidralt.
Koomiksitest pärit superkangelased ja nendega suhestumine ning kogu kära, mis viimased 25 aastat nendega kaasnenud on (mõtle kõikidele filmidele ja sarjadele etc)  on aga osalt - ärgem nüüd pahandagem - aga kinnisideeline hullus.
Ning alates 2013. aasta tähistatakse ka  Nahkhiiremees päeva. Täna, 17.09. 
Et misasja?????

laupäev, 16. september 2017

Metroo

Kunagi aastaid tagasi, Peterburis sai korra sõidetud metrooga, kuid ausalt - ma ei mäleta sellest suurt midagi. Valged kahhelseinad, vist oli pruun rong, ohtralt inimesi, liikuvad trepid. 
Pariisi metroost mäletan piisavalt räpasust, rohelist piletiti (see on mul praeguseni alles kuskil) ja väga mitmeid mustanahalisi. 
Kõik, rohkem ma kuskil pole metrooga sõitnud. 
Ma ei taha rääkida metroodest päris ajas ja ruumis, vaid metroodest filmilikus ajas ja ruumis.
Katastrooffilme eriti armastamata ning televiisorit suuremat vaatamata (sealt lihtsalt ei tule peaaegu midagi), juhtusin nägema reklaami ning ausaltöelda - miks ka mitte.
Seda enam, et metroo kui objekt on esinenud päris mitmetes uudistes.
Sõnaga vaatasin seda filmi ja täitsa suure huviga. Üledramatiseeritud igas mõttes - on arst, arsti abikaasa ja abikaasa armuke. Kooliminev tüdruk. Neiu ja noormees, kes metroos kohtuvad. Napsitada armastav naine, kes joob hommikust vahetust lõpetanud metrootunneli valvuriga, kes väidab rööbastel vett näinud olevat ja keda keegi tõsiselt ei võta. 
Abikaasa peab otsustama, kas armuke või arst. Juhuse tahtel  satuvad metroos kokku nii armuke, arst, tema tütar kui ka noormees ja neiu. Noormees püüab neiule muljet avaldada, tutvustades talle libagiidina (rullikeeratud ajaleht suu ees) kummitusjaama.
Tunnelilaes on aga võlvidelt pressinud Moskva jõgi ennast läbi, tükid kukuvad, vesi tulvab, rongijuht teeb hädapeatumise, rong lendab rööbastelt ning aegluubis nähtavad purustused -vigastused on täpselt nii masendavad nagu olema peavad.
Vagunis ellujääjad peavad leidma läbi vee, laipade, kahjustuste võimaluse maa peale tagasi saamiseks. 
Loomulikult on haripunktis ka armukese ja arsti omavaheline kähmlus (üsna filmi lõpus on korralikult mehelik peks ka olemas) naise pärast. 
Loomulikult ei puudu filmist reporter ja operaator, kes on ühteviisi südametud ja osavad vennad; pisut mõistetamatud militsionäärid; närveldavad metrootöölised; otsustavad linnaametnikud; heroilised tunnelipäästjad; kõiketeadev ninatark ja nohik, kes õigel hetkel saab teada info, et sõjast jäänud punkris on inimesed...
Ühesõnaga slaavipäraselt ülevoolav nii sisuliinide, karakterite joonistamise kui ka katastroofielementide poolest.
Üks, mis mulle taolistes filmides alati tundub olevat - see näitab ära inimese tegeliku iseloomu. Mõnes mõttes väga loogiline, et armukesest saab kogu grupi aju - ta on ettevõtja ehitusvaldkonnas, ilmselt rohkem kursis pindade, elektri etc, kuid kahtlemata on ta ettenägelik. Vagun on vees, rööpad aga ju elektriseeritud. Kontrollimaks, kas vesi elektrit kannab, haarab Armuke ühes vagunis ellujäänud koerast ning laseb ta vette. Koer jääb elama. Järelikult saab minna. Ta on tugev, leidlik, arukas, armastav, aga ka pisut kiuslik.
Arst seevastu on küll meditsiiniliselt osav, kuid üldiselt üsna möku. 
Seltskonda sattunud napsitaja naine on vaatamata oma alkohilismi kalduvustele üsna asjalik tegelane - käeliselt osav, jõuline, hea häälega. 
Metroos tutvunud neiu ja noormees on aga filmialguses võõrad, kes selle katastroofielamuse käigus üksteisele saavad mitmel korral toetuda (neiu astmapiibu otsingud; vaguni vahele litsutud noormehe päästmine) ja filmi lõpus saabki nendest paar. 
Tunnelis aga koguneb vett juurde, laest pudenevad metallosad eraldavad vaguneid ja üks neist pääseb liikuma, mis suurendab niigi viletsas seisus olevate osaliste šansse teemast puhtalt (loe: eluga) pääseda. 
Draama juhuslikult leitud punkris ning mõneks ajaks tõuseb vesi seal ikka päris kõrgele, kuni lahtipääsenud vagun nagu vannikork vett kinni peab, siis aga on vagun veega täitunud ning tuleb eest ära ja vool paisub ja kõik seal punkris lendavad vooluga tunnelisse tagasi, mida siis maa peal olevad maetnikud tahavad isoleerida ja konserveerida. St hermeetiliste ustega veega täitunud kohad sulgeda ja need siis vedela lämmastikuga  ühtlaseks monoliidiks muuta ja selle kaude siis probleemi vähendada. 
Teema seal ongi üldse selles, et Moskva kesklinnaalune on ju piltlikult käikusid ja urkeid täisehitatud ja kui need veega täituvad (hermeetiliste usteta 10 minuti jooksul), siis vajuks pool linnast kenasti kokku - 1935. aastal ei osatud veel arvata, et kesklinn nii täis ehitatakse ja linna pinnase kandevõime alaneb.
Sellega seoses meenub mulle kunstniku pajatus oma abikaasast, kes Moskva lähedal 1941. aasta sügisel rindekunstnikuna  sõjas oli. Ta olla kõnelnud naisele, kuidas sakslased polnud arvestanud, et jõeäärsed maad on sügisel pehmed, tankid vajusid järjest kraavidesse ning sakslased kirunud  seda jõge ja Moskvat tükkis täiega. Venelased aga istunud eemal, kaitseliinil, piilunud sakslaste tangijanti ja irvitanud täiega...
Ühesõnaga on lõpuks peategelased metroost pääsenud. Ema ja tütar saavad kokku, naine langetab seal otsuse oma mehe, arsti kasuks. Noormees ja neiu suudlevad ning otsustavad kokku jääda. 
Mis jäi aga kummitama ja mis minuni alati tagasi jõuab - mistahes olukorras jäävad inimestes alles need nähtused, mis temast inimese teevad (ok, need huntide seas kasvanud lapsed ja pikalt isolatsioonis elanud mörisevad veidrikud on erandid), selle inimliku tuuma riismed on alati olemas ja mängus (kõik see, millest ma oma MA töös ka kõige rohkem pajatasin). 
Vajadus abistada kaaslast, mitte hüljata hädasolijaid, proovida töötada meeskonnas, jääda INIMESEKS. 
Stsenaristina oleks ma ühe nükke veel teinud - lasknud armukesel rohkem tuttavaks saada napsitanud naisega - neis oli palju ühist. 
Aga üldiselt oli kaameratöö hea, efektid muljetavaldavalt ja mõõduka elegantsiga realistlikud. Igatahes - tubli töö  Anton Megerdichev ja tema meeskond, huvitav vaatamine oli.
*Pildid veebist

reede, 15. september 2017

Agatha, Christie Agatha

Kuidas ma teda kadestan!!! Milline õige aeg alustada kirjanikuteed, milline tabamine naelapea pihta, põnev elu,  kaks korda leitud armastus, huvitavad reisid ja milline aju....
Aga temast:
*Agatha Mary Clarissa Christie (neiupõlvenimi Miller; 15. 09 1890 Torquay– 12. 01.1976 Wallingford). Sai  tuntuks kriminaalromaanidega.
*Abiellus kaks korda – esimene abikaasa sõjaväelendur Archibald Christie, kellega sündis ka ainus laps Rosalind.
*Teine abikaasa oli arheoloog Maxwell Mallowan, kes oli naisest kümme aastat noorem. 
*Nad kohtusid Bagdadis arheoloogilistel väljakaevamistel ning olid 46 aastat abielus. 
*Reisidest innustudes kirjutas ta mitmeid romaane, mis seotud arheoloogiaga.
*Alustas kirjutamist 1916.aastal, pärast juhuslikult sõlmitud kihlvedu (polevat võimalik kirjutada sellist kriminulli, kus mõrvar selgub alles viimasel lehel). „Saladuslik juhtum Stylesis", seal astuvad üles Hercule Poirot, Arthur Hastings ja inspektor Japp.
*Ta kirjutas 77 kriminaalromaani, ligi 100 lühijuttu ja 20 näidendit.
*Tema kuulsaim näidend on "Hiirelõks", mid on Londoni West End teatris  mängitud alates 1952. aastast tänapäevani rohkem kui 24 000 korda. See on ühe näidendi samas teatris esitamise kordade arvu maailmarekord.
*Guinnessi rekordite raamatu järgi on Christie maailma enim müüdud romaanikirjanik ja koos William Shakespeare'iga maailma enim müüdud kirjanik.
*Tema teostest on tehtud filme, näidendeid, seriaale, lauamänge.
*Internetiajastul lisandusid arvutimängud, mille puhul saadavad autoriõigused on teinud tema järeltulijad märkimisväärselt rikasteks inimesteks.
*Nooruses töötas I maailmasõja ajal Punase Risti haiglas, kus lisaks õena töötamisele oli ka apteekri abiliseks. Seetõttu tundis erakordselt hästi ravimeid ja ravimite koostoimeid. 
*Romaanides esineb statistiliselt kõige enam mürgitamisega seotud mõrvu (arseen, strühniin, tsüaniid, bromiid, digitaalis, kübaravärv – süstina, tabletina, toidu sees, puhkpüssiga jms).
*1926. aastal, pärast seda kui esimene abikaasa oli palunud lahutust, lavastas kirjanik enda kadumise . Kogu avalikkus otsis teda ning kirjanik leiti alles 10 päeva hiljem ühest tillukesest hotellist, kuhu ta oli registreerunud valenimega. Ta väitis, et ei mäleta kadumisest midagi.
*Kirjanik suri 12. jaanuaril 1976 Wallingfordis.
*Tema kodumaja Greenway House'i sisustuse ja ümbruse kirjeldused on kirjanik pistnud juurde teostele "Viis väikest põrsast"; "Haripunkti poole" ning "Surnud mehe temp".
*Selles majas filmiti "Hercule Poirot" kõige viimane episood (mitte kronoloogiline Poiroti elus, vaid sarja üleüldse viimane episood - austusavaldusena Agathale)
Kuid täna saanuks 763 aasta vanuseks maadeavastaja Marco Polo; indiaaniromaani "Nahksukajutud" looja James Fenimore Cooper 228-aastaseks ning "Ropsi" autor ja motoriseeritud sae "Družba" leiutusmeeskonnas töötanud Boris Kabur 100-aastaseks.
Pildid veebist, teave Agatha kohta samuti

neljapäev, 14. september 2017

Finessid

Pealiskirjas peituvad peened põhisõnad (?). Tegelt on asi oluliselt lihtsam. Märgata enda ümber lisaks inimestele ka selliseid nähtusi, mis kannavad endas hoonete külge kuuluvate osiste huvitavat minevikku. Sorteerides/komplekteerides/organiseerides märkasin teatud seaduspärasusega korduvaid fotomotiive, mis rändajaliku pealetükkivusega jälle ja jälle silme ette maandusid.
Puidust maja välja ulatuv terrass, kivihoone bareljeefidest katuse nurgaalune  - ei teagi, kuidas neid arhitektuurilisi hetki kutsuda võiks...
Kindlasti saaks tänane sünnipäevalaps, kuulus arhitekt Renzo Piano minu saamatute sõnade üle kõvasti naerda. 
Tema loomepärandisse kuuluvad mitmedki tuntud
hooned üle terve ilma: Pompidou keskus Pariisis (olen käinud); NEMO Teadusmuuseum Amsterdamis (ei teadnud tänaseni selle olemasolust midagi); Kalifornia Teaduste Akadeemia hoone Ameerikas (vt eelmisi sulge); Botini Kunstikeskus Hispaanias (vt eelmisi sulge); Stavros Niarchose nimeline Kultuurikeskus Ateenas (vt eelmisi sulge)
Aga mina ei ole ju arhitekt ja ei valda selle nüansirohke ja teadmistenõudliku eriala spetsiifilist keelt. Kuigi see tundub äärmiselt põnev  olevat.
Kersti Merilaas on kirjutanud luuletuses "Hingepuu": "/.../Ausad härrad arhitektid, tühistage need projektid, sest et hirmus on, kui hukkub igihaljas hingepuu./.../"

kolmapäev, 13. september 2017

Šokolaadipäev

Päris tõsiselt - maailm tähistab täna šokolaadipäeva (no ok, vähemalt osa maailma). 
Kummalise kokkusattumusena on 101. sünniaastapäev Roald Dahlil, kes kirjutas "Charlie ja šokolaadivabriku" ning ilmselgelt sai ta oma teose algtõuke Reptoni koolis õppides, kus ta oli koos teiste kooliõpilastega Cadbury šokolaadivabriku proovimaitsjaks - vabrik saatis kooliõpilastele proovimaitsmiseks uusi šokolaadisorte. Ilmselt oli Roaldil toona unistus välja mõelda selline šokolaadisort, mis pälviks ka vabriku direktori, härra Cadbury enda kiituse. Aga mõned faktid šoksi kohta:
  • Šokolaadi peamise koostisosa kakaovõi rohked rasvhapped ei tõsta vere kolesteroolitaset ega suurenda südamehaiguste riski.
  • Nädalas võib süüa julgelt 200–300 g šokolaadi, tekitamata kahju südamele ja veresoonkonnale.
  • Vältida tuleks kõiki teisi muid šokolaadi liike peale tumeda, kuna neis leidub ohtrasti piimarasvu ja suhkrut, kompvekkides lisaks veel troopilisi õlisid, mis tõstavad järsult vere kolesteroolitaset.
  • Šokolaad sisaldab antioksüdante (alagrupp-polüfenoole), mis kaitsevad südant ja veresoonkonda, kaitsevad keharakke vabade radikaalide kahjulike mõju eest, aitavad vähendada mälukaotuse, kasvajate, silmakahjustuste, Alzheimeri tõve,
    parkinsonismi ja veel mitmete tõsiste tervisehäirete tekkimise ohtu.
  • Šokolaad sisaldab rauda, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja vaske ning vitamiine A, B1, C, D ja E.
  • Viimaste aastate uuringud on tõestanud, et šokolaad ei tekita aknet ega hambakaariest.
  • Šokolaadi rasvasisaldus ei ole suur, keskmiselt 25%.
  • Energiat annab 100 g kaaluv šokolaad keskmiselt 450 kilokalorit.
  • Kõige puhtamas ja järelikult ka kõige suurema kofeiinisisaldusega keedušokolaadi 100 grammis on vaid sama palju kofeiini kui ühes tassis (1,25 dl) keskmise kangusega kohvis.
  • Šokolaadis on leitud ohtralt „ajuvitamiini” ehk meeleolutõstjat türosiini, mis alandab ka vererõhku, stabiliseerib veresuhkru taset ning aktiveerib kilpnääret, kiirendades nõnda ainevahetust ja alandades kehakaalu. Türosiin on lisaks ka üheks lähteaineks „õnnehormooni” ehk serotoniini tekkimisele organismis (serotoniin reguleerib und, pärsib näljatunnet, väldib meeleolu kõikumist, kontrollib söömisel õigeaegselt küllustunde tekkimist ja teeb reipamaks) (vikipeedia.ee)
Head ampsu siis!!

teisipäev, 12. september 2017

"Arbati lapsed"

Suure tõenäosusega kuulsin seda pealiskirja hoovis, kellegi juhuslikus märkuses, lihtsalt mäletan kedagi mainivat midagi Arbati kohta. Teadlikult mõistsin keelatud raamatute olemust võrdlemisi hilja ning nüüd siis otsustasin pikkade aastate järel läbi lugeda Anatoli Rõbakovi semiautobiograafilise ja kunagi Venemaal samizdatis  ilmunud "Arbati lapsed".
Periood 1920.-1930. Asukoht Venemaa. Seda ajastut on käsitlenud Bulgakov, Kaverin, Matvejev, Ilf ja Petrov - kõik omas võtmes, kuid ajastut kahtlemata tundes ja mõistes. 
Kui mälu ei peta, siis Meister elas Arbatil, Kaverini  "Kahes kaptenis" käib Saša kuskil koolitarvete poes Arbatil. Vene kirjanduses on Marinina "See, kes teab" triloogias vanem proua Bella, kes räägib oma naabritüdrukule Arbati ajalugu ja ühesõnaga on see asum Moskvas ilmselt sama oluline, kui meie vanalinn tallinlastele, Supilinn tartlastele ja Vana-Pärnu pärnakatele.
Iseenesest on tegemist üllatava raamatuga - ühtepidi aus ja avameelne vaade lihtsate ja väga eripalgeliste, erinevate inimeste elust, aga teisalt kogu selle asjastu kirjeldus kõlab kuidagi skemaatilisena. 
Kohutavalt näpuga näitamine, narruseni küündiv printsipiaalsus, veidrad tegelased, veidrad arusaamad, veidrad süžeeliinid. Kirjeldused on siiski kujutluspilte tekitavad, sest olles lugenud "Gulagi arhipelaagi", tulid nii mõnedki asjad tuttavlikud  (läbiotsimised, vangla, ülekuulamised) ja on ka  on arusaadav, et  ajastu on olnud murranguline mitmes mõttes. Kuid kas teos on aus peegeldus või pigem nostalgiahõnguline igatsus noorusaegade järele - Rõbakovi elulugu sarnaneb Saša Pankratovi omale, seetõttu jääb küsimus lihtsalt õhku. 
Mis  tõsiselt häiris - kirjutamisstiil. Selle koha pealt olen tõeliselt nõudlik lugeja - igasugune pisut maitsevastane joon ning kogu teosest jääb maha kuidagi poolik jälg - nagu oleks olnud hea lugemine, aga tekst ei ela enam edasi. Hea teose puhul lõppeb küll kirjaniku tegevus raamatu käiku laskmisega, kuid teos hakkab autorsit sõltumatult tegutsema. "Arbati laste" puhul ma kahjuks seda eraldiseisvust ei tunneta. Vahest on asi selles, et minu teadmised NL-ajastust on vaid pelk lapsepõlvemeenutus; inimesed, kes reaalselt pidid toonaseid päevi kogema teadliku täiskasvanuna (ja mitte ainult seda perioodi, vaid kogu nõukaaega silmas pidades), vaatavad ilmselt muu pilguga kogu teosele ja aduvad kirjanduslikku ruumi ning aega palju osavamalt. Kuigi inimlik tuum (see, mida ma oma MA tööski visalt uurisin) jääb aegadest sõltumata ühesuguseks - seda tuleb tõdeda.
Vaatasin ära ka sarja. See oli sama skemaatiline nagu teos isegi. Üllatavalt täpselt oli temaatikaid järgitud ning üldmulje oli kõigest kokku midagi sellist, mis ei pane uuesti haarama nende ridade järele. Muidugi oli kaameratöö, näitlejatevalik, ajastu tõetruudus vaieldamatult meisterlikud - vene inimesed oskavad OMA lugu jutustada veatult.
Mõned teosed/autorid tulevad  jälle ja jälle tagasi - Heljo Männi "Väikesed võililled"; Harri Jõgisalu "Maaleib"; siingi korduvalt tsiteeritud Teet Kallase "Niguliste"; Mihkel Muti "Keerukuju. Kallid generatsioonid"; välismaalastest vennad Vainerid; Margaret Mitchell; Camus; Kerouac; Kafka.
Aga kahtlen, kas "Arbati lapsed" sellesse nimistusse mahub ....

esmaspäev, 11. september 2017

Kus siis oldi?

Mõnda asja inimene lihtsalt mäletab, sest see on nii kollektiivsesse mällu surutu, et mitte meeles hoida,  tähendaks olla täiesti lugupidamatu ümbritseva suhtes.
Jah, ka mina tean täpselt seda hetke, kui kuulsin esimest korda rünnakust NY-s. Olin vervärske tudeng esimesel kursusel, valmistusin Milan Kundera teksti "Tänukõne Jeruusalemmas" semianri ettekandeks - Toomas Liiv ja sissejuhatus esteetikasse. Telefon helises ja ema ütles, et mingi lennuk kukkus keset linna maha, vaadaku ma uudiseid.
Mõnes mõttes jäi mulle võõraks ja kaugeks toonane õnnetus, aga mõistan inimesi, kes selle ükiksündmusega pidid tõtt vaatama ja miks see kuupäev oluline on.
Muutis see minus midagi? Ma ei mäleta, seda mitte. Vahest pani valvsamalt suhtuma ümbritsevasse?
Ei teagi.
Aga... selle päevaga haaakub veel mõnigi asi - näiteks sündis täna, sada aastata tagasi Eva Meil, kes on heahäälsete Malmstenite ema ja vanaema. Mina suuremat tema näitlejatööd pole näinud, tema pärusmaa operettides kahjuks minuni ei jõudnud, kuigi teadmata, et ma teda tean - ta mängis filmis "Siin me oleme" pereema Jannet.
Loodan, et Malmstenite dünastia teda mäletab ja mälestab. 
Eesti üks esimesi laiemalt tuntud näitlejannasid, Liina Reimann, pidas 56 aastat tagasi Helsingis, Koskela haiglas oma viimase etenduse ning lahkus 70-aastaselt. 
Veidravõitu kokkusattmus, aga alles mõni päev tagasi ostsin ma tema kirjutatud teose "Lava võlus" ning lugesin...
Kuid minnes selle kuupäeva kõige tugevamate assotsiatsioonide juurde - täitsa huvitav kokkusattumus, et kui rünnakut poleks olnud, siis esitanuks maailm USA valitsusele küsimusi 1,3 triljoni dollari suuruse nn jälitamatult raisatud kulutuste osas. Selle teate olla pressikonverentsil välja käinud toonane kaitseministri peasekretär (ma pole kindel, kas tõlkisin õigesti) Donald Rumsfeld.
Huvitav kokkusattumis igatahes...

pühapäev, 10. september 2017

Kire vastu pole mõtet võidelda...

..ja enesest peituv teadmiste ürgandekus tuleb valla lasta. Eile, täna, homme, siin ja praegu, alati, ikka ja aina, üha ja üha.
Kirjandusfestival on üks neid kohti, kus on tõenäoliselt raamatuhuviliste - koostajate, kirjutajate ning lugejate -  suhtarv populatsioonis ühe ruutmeetri kohta erakordselt kõrge, ja on lausa füüsiliselt tunda, et sellel tänaval toimub miski, mis pakatab sõnadest, mõtetest ning on olemuselt võimsalt mitmekülgne.
Millest alata? Igatahest ideest minna Kirjandustänavale. 
Käia ja kohata inimesi (nägin kokku kaheksat kirjanikku), kes ühel või teisel viisil seotud raamatutega. 
Olla Mati Undi pingi avamise juures, kiigata telkidesse, aduda atmosfääri. 
Muuseas tegin P-le väikese kultuuurilise tuuri Kadriorus üldse: lapsepõlverajad, Vesivärava ajalugu, kus filmiti "Vinskit", kus "Kuulsuse narre", kus "Pisuhända", "Wikmanni poisse"; "Lindpriide" välisvõtteid.
Kust läks kunagi raudtee, kus elasid Tõnisted, Rannamaa, millises majas sai viimase hoobi Valgre tervis, Hirschi närvikliinik etc. (fotodel olevad pildid on Koidula tänava majad)
Pisuke tuur Vilde majas, mõned raamatuostud.
Vihm sundis liikvele ning tundus sobilik puupüsti täis vanalinna kaude "Lendavasse taldrikusse" minna.
Ja seegi polnud veel päeva lõpp, sest loomelinnaku tänavalt lippasid sügismaratoonlased ning neilegi sai pisut ergutust tehtud. 
Muljed, elamused, kogemused....

laupäev, 9. september 2017

Kelle jaoks on ja kelle jaoks mitte

Eilses sissekandes mainitud "Enne ussimaarjapäeva" autori tuvastasin päeva jooksul - Uno Laht. Ajendatuna tekkis tarvidus võtta enesele lugemiseks umbes 5 erinevat luulekogu, neid lehitseda ja püüd leida soovitud luuletus. 
Kas see oli seal? Loogish, et mitte. Üheski võetud kogus ei ole seda luuletust sees.
Lisaks jäi näppu ka Ilmi Kolla biograadilise sissejuhatusega kogumik "Kõik mu laulud". 
Veider, et Ilmi Kolla nime teadsin ma juba kusagil esimestes klassides ning olin kursis osaliselt tema luuletustega. Isegi ei tea miks. Aga Ilmi loomet lapates leidsin ühe dateeritud luuletuse - 21.10.1954 - mu ema sündimise päeval. Et veider mõelda, kui mu ema Kallastel sündis, siis kuskil teises Eesti otsas kirjutas Kolla luuletuses "Õhtud raamatuga" sedasi:
"Sügistuultel nüüd on lusti laialt; õhtust hommikuni nende trall; kestab pimedas ning märjas aias; õunapuudes meie akna all. Väljas mängida ei meeldi enam, vihmasajudki on tugevad. Nüüd on palju haaravam ja kenam, õhtul laua ümber lugeda. Kõik on õpitud, mis homseks vaja, õega kordasime laulu uut. Korras portfell ootab tooli najal, uue koolipäeva hommikut.
Nüüd meid raamat enesega kisub, õde vaikselt luuletusi loeb, aga minul oma jutu sisust hakkab kordamisi külm ja soe. Ohh, kui ratsutaks Kortšagin siia ergul tulijalgsel hobusel et meid tulle, võittlusesse viia, otse võidule ja  ja kõige eel./.../ Väljas vihma loobib muutlik raju, hullab raagund õunapuude seas. Meie juures sügiski on hajund, Meil on raamatuga väga hea." 
                                                                              21. oktoober 1954.
Kusjuures peatuses trammi oodates ja luulekogu lehitsedes, kui põlvedel sirgus kokku 8 teosest koosnev rõuk (ma ei teagi, raamatud saavad rõgus olla), tegi üks nutiseadmega piiga must pilti - ilmselt on raamatut lugev inimene juba ebatavaline ning kuskil sotsiaalmeedias näeb siis haruldast võimalust lugevast inimesest 21. sajandi linnakultuuris.

reede, 8. september 2017

Kas õunad on valmis?

Väike maarjapäev ehk ussimaarjapäev ehk ussi magamise päev. Rukkimaarjapäevast ei kõnelnud, see jäi muude asjade varju, aga ussimaarjapäevast kõnelen küll, sest seda püha teatakse Eestis alates 16. sajandist. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.
Kui enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.
Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks.
Üldiselt oli töötegemine ja metsaminek keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks.
Mõlgutades mõtteid vihmaniiskete õunapuude lehti ja õuni endeid vaadates, siis tundub, et vist on valmis jah. 
Kuid mulle meenub, et on mingi luuletus pealkirjaga "Enne ussimaarjapäeva", kuid ma ei suuda meenutada autorit, selle luuletuse lugemise konteksti ega muudki...

neljapäev, 7. september 2017

Mõjub ja jääb sisse

Tekst, sõna, pilk, hetk - on mingid momendiga seotud mõtted ja asi jääb kummitama. 
Kohe sedasi, et lugu kerkib üha uuesti ja uuesti esile. Raamatutest on selleks Hamsuni "Nälg", muusikast Foster the People "Pumped Up Kicks", elust enesest kindlasti need lood, mis seotud inimestega.
Üks aastatetagune koolikiusujuhtum on mul aeg-ajalt mõtteis, Austria ujula vägistamisjuhtum on mul  hinges ja nüüd lisandus sellele Ekspressis kirjutatud lugu õest, kelle väga suure prohmaka tõttu hukkus inimene.
Kõikidest osapooltest on kahju, pereliikme kaotanutest ning ka õest. Kuigi selles loos on mitmed aspektid, mida ma küll kõike fakte teadmata ja mitte järeldusi tehes, aga lihtsalt loetule toetudes püüan vaagida.
Muuseas kõikidele lugejatele teadmiseks - juba 20 aastat on haiglates ÕED, mitte medõed. Meditsiin on arstiteadus, aga arstindus ja õendus on kaks täiesti erinevat professiooni - üks määrab ravi ja teine korraldab ravi. 
Artikkel on kirjutatud loomulikult rõhuasetustega, aga olles küll endine õde ja (kahtlemata?) vilunud spetsialist selles vallas, kellel tekkisid küsimused: miks ei viibinud vereülekande juures arsti? Patsient, kes sisuliselt paranenud, viibib intensiivis? Oli ta teadvuseta, et ei öelnud mitte midagi? 
Kuidas on võimalik segi ajada mees ja naine? 
Vereülekande statuut määrab üsna üheselt mõistetavalt, millistest osadest koosneb kogu protseduur ja kuna tegemist on vastutusrikka ülesandega, siis kontrollitakse selle juures silte, nimesid, isikukoode etc korduvalt.
Tõsiküll, viimase viie aasta jooksul võib olla midagi muutunud, kuid kui vaadata vereülekande seadust, siis ma ei näe mingeid uuendusi, vaid nii need asjad olid ja on.
Püüdsin ette kujutada seda päeva ja seda, kuidas taolised sündmused vallanduda võisid ning pähe tulid võimalused, et põletushaiged on nii ära seotud, et pole võimalik tuvastada pelgalt peale vaatamisel, kellega on tegu. Ilmselt polnud patsientidel kätele avatud veeniteid, vaid neil võisid olla subklaaviad. Ning vahest võis olla nii, et mingil põhjusel vahetati patsientide voodikohti ning varasemalt oli naine mehe voodis ja mees naise voodis.
Aga ta pidi ju olema sisuliselt paranenud (see on muidugi keeleliselt päris korrektne eufeism)...
Niisiis ikkagi - pilt pole terviklik, aga samas olgem ausad - tegelikult ei muutu sellest enam midagi. 
Inimene lahkus, perekond peab toime tulema ootamatusega ning õde elama edasi teo tagajärgedega.
Ning kogu sissekanne on pelgalt arvamus, keegi ei pea siit mingit versiooni aretama hakkama.

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...