Rannamaastudes

Well, tööauale tulevad mingid teemad pidevalt sedasi, et ma enam ei pea midagi ise välja mõtlema, töö leiab mu iseenesest üles. Mu üheksas raamat on kirjutamisel, seitse ilmunud, kaheksandale pole kirjastajat leidnud, aga teoks teha ma ta tahan. Kirjanik sünnitab ja kasvatab loomingut oma surivoodini välja. 

Miks nii morbiidne sõnakasutus? 

Nüüd siis on mu toanurkadest Silvia Rannamaa pärijatelt saadud arhiiv, mis sisaldas mu majja saabudes käsikirju, päevikuid, pakkide viisi kirjavahetust, sorteerimata võttekesi, lehekesi, fotosid, kellegi lepinguid, arveid, artikleid, diapositiive, kutseid, kaarte, isiklikke dokumente, mündikesi, sendikesi, peidetud rublasid. 

Superkorrastajana ja mitteametliku arhiivivaldjana on päevikud päevatsi sehkendatud, kuutsi järjestatud, aastatsi kaustastatud. 

Kirjad on saajate ja saatjate järgi jaotatud/laotatud/paotatud; fotod ja diapositiivid vaadatud ja analüüsitud. 

Tunde telefonis räägitud, emailitud, arhiivides tuhnitud. Iga lehekene on leidnud oma loogilise mõtte ja põhjuse ning ohates tunnistan ma, et:

*Silvia polnud teps mitte organiseeritud inimene

*Silvia polnud teps mitte järjepidev inimene

*Silvia polnud teps mitte see hallipäine ja rõõmsailmeline memmekene, keda eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses meedia vahendusel aeg-ajalt ilmaruumi eesriiete vahelt lavale lasti.

Kui Lilli oli oma olemuselt daamilik kunstiarmastaja; Aimee ratsionaalne läbimõtleja ning Raimond suur seikleja, siis Silvia puhul võib täheldada sootumaks muid tuuli. 

Pidev torramine ihuhädadest (võimalik, et midagi oli, võimalik, et ka mitte), LEHEKÜLGEDE VIISI "sümptoomidest" (kirjapilt muutmata) pajatamine, sekka vested absoluutselt kõikidest tegevustest va see, mis tegelikult kirjaniku töölauada paelub...

Olen peast täiesti rannamaastunud. Leida infot asjade kohta, millest keegi ei näi midagi teadvat, kuid algallikas on ju see ometigi kellegi mõttest üles kirjutatud, oma kõiki kirjandusteaduslik-detektiivinduslikke oskusi proovile pannes ja ohates järjekordset kirjavahetuse kausta avades, sest äkki tilgub sealt midagi.

Njaaa..... tõelisel teadlasel peab olema arheoloogi kujutlusvõime, arhitekti tehnika, kriminaaluurija visadus, talupoja kannatus, esoteeriku vaist ja psühholoogi järeldustegemise oskus. Kõik kokku.

Nüüdisbiograafiaid lugedes (eriti igasugust autobiograafilist katsetust läbi lapates) jääb mulje (pelgalt mulje, ei ütle, et tööd ei tehtaks), nagu kukuks inimese eluloolise puu raputades kõik vajalik kohe sülle, uurijal jääb üle ainult teave noppida ja käsikirjaks toppida.

Tegelikkuses on sedasi, et sul on ees terve inimese elulugu erinevate allikate põhjal ja kõik, mis tema elus toimus, aga kuna inimest ennast au polnud tunda, tuleb kõikidest nendest mosaiigitükkidest kokku laotada tervikpilt, mis:

*oleks kronoloogiline

*oleks lineaarne; horisontaalne; vertikaalne ja diagonaalne

*oleks teaduspõhine 

*oleks huvitav

See sarnaneb ribamasinas purustatud paberite kokku liimimisega - suur kuhi massi on laual ja mingist otsast tuleb alustada, et kuhi väheneks ja siis need kõik lehthaaval järjestada...

Kolm mappi päevikuid veel lugeda, aga kas mu enesel selleks vaimujõudu veel jagub, sest see alatine nuramine...

Ja pilt, mis tekkimas, erineb pildist, mis varasemalt loodud... Kohe väga. IKKA VÄÄÄGAAAA.

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks ära. Vaatlesime, arutlesime, nautisime, mõtisklesime, sain taas oma kummalise paanikahoo, mis tekib ruumides, kus ma ei näe väljapääsu ega aknaid. 

Ja mõtlesin sellele, mis paneb kunstnikku looma - mistahes valdkonna meistrit -  ja avastan enda sisse ausalt vaadates, et see loomine tekitab siiski väga veidra katarsise. Tõsiselt.

TA seestab ja jäätab ja küllastab ja sa võid väsida loomisest, aga siis istud puhanuna taas laua taha, avad arvuti ja vaatad kriitiliselt üle eilse. Parandad, kohendad siit ja sealt. Siis tunned, kuidas TA  sööstab palavikuliselt kallale ning kirjutad, kirjutad, kirjutad......

See TEMA on miski, nähtamatu, kaetav ja korraldav, ruineeriv ja inspireeriv samaaegselt. 

Kunagi küsiti Pollockilt ühe intervjuu käigus, et millal kunstnik teab, et maal on valmis. Pollock vastas: "Millal te teate, et olete armastemise lõpetanud? Sama on ka maaliga."

Kui selliselt läheneda, siis ma pole kirjutamisega armatsemist lõpetanud, tõsiküll - ma tean alati, millal raamat valmis on. Aga see läheb ikkagi edasi, alati edasi....sest armatsemisest hea partneriga ei saa kunagi küllastust, nagu  ka loovate kunstidega.

TA sunnib enesele otsa vaatama, mõtlema, kaasa elama. TEMA on ülem, kes ütleb, kuidas seestumisest lahti saada, kuigi TEMA vastu ei aita loits, võided, needused. TEMA on osa mu elust ja mina TEMAST. 

Nagu pojad või töö või kodu või V või lähiring. 

Seitsmes ilmunud, kaheksas kirjutatud ja avaldamise valmis, üheksas kirjutamisel (leping allkirjastatud) .... ning kaheksa järgmist kirjutamise valus, teoseks saamise paines,  järjekorras ootel. 

Mis kisub mind järjekordse kirjaniku maailma avama, tema elukööki vaatama?  Need artiklid ja intervjuud ja mälestused ja meenutused ja kirjaniku loomingulise pärandi taskupõhjadeni tundma saamine. 

Nagu möödunud suvel, kui Kaugveri päevikutest mu sünnipäevaseltskonnale lugemishitt sai - palju saab inimesi väita, et nad on tema omakäelisi ja ajalooliselt põnevaid kladesid käes hoidnud, lugenud ja analüüsinud. Või siis üks kirjavahetus, mille sisu lugemine oli samavõrd elamuslik kuivõrd kirjutaja kirglik oma sõnades? 

Ja millal olen nii söakaks saamas, et julgen võtta šnitti Henry Perruchot'st ning kasvõi visandada mõne kujutava kunsti kütkeis oleva võlurolevuse kunstikuks olemise loo? 

Surelikkus on kaasasündinud, kuid kirjutamine muudab miskit surematuks. Kirjutamisega armatsemine.....

Heidetud pilk, lendu lastud nool ja välja öeldud sõna

Pääliskirjas mainitu on ühisnimetajaga asjad, mida enam tagasi võtta ei saa. Olles ise valusalt kogenud, mida võib üks tegu ja sõna teha, siis viimasel ajal olen mitut puhku mõelnud, et ühte pidi on sotsiaalmeedia ja kogu see internetindus, emailindus etc lihtsustanud info levikut, aga on andnud võimaluse ka halastamatult inetute inimmaskide koorumiseks. 

Ma ei arva enamikest poliitikutest suurt midagi,  kuid olen nõus sellega, et päevaeluga ühiskonnas tuleks ennast väga mitmekülgselt kursis hoida elik poliitikaga tuleb ennast kursis hoida. Olles aga õpetajana vaimukujundusmaastikul teotahteline isik, hoian ma teadlikult neutraalset joont ega arva, et pean tulihingelist meelsust kellelegi ja kuidagi peale suruma, kuigi vahel võib olla mu äkiline meel ja agressiivne kehakeel teisiti tõlgendatavad. Oma väljaütlemistes olen olnud alati pigem julge ning sekkunud ka olukordadesse, mis mind otseselt ei puuduta, kuid vajaksid kõrvalist pilku.

Inimesel on omad põhimõtted ja tal on tänapäevases elus õigus nende põhimõtete järgi elada, neid ka välja öelda. Mo ma ei arva sellest soosegadusest ja massilisest ellgeebeedeendusest midagi, sest see pole tegelikult ühiskondlik norm, ma ei leia, et kedagi nüüd massiliselt diskrimineeritaks seetõttu, et ta ei tea, kes ta on ja kellega soovib täpsemalt elu jagada. 

Ma arvan, et võin avalikku ristilöömist kartmata kõnelda sellest, et mees, kes arvab, et ta on naine, ei ole seda, sest naiseks olemine eeldab bioloogilisi protsesse, mis on  looduse poolt antud naistele (PMS, rasedus, sünnitus, imetamine, päramised, menopaus jms banaalne, kuid igati naistele kuuluv vald).

Ma arvan, et võin avalikku nuhtlemist saamata öelda välja ka asjaolu, et isegi kui mulle teatud avaliku elu tegelased ei meeldi, ei ole sobilik neid pildistada ja seejärel postitada mistahes sotsiaalmeedia platvormile ja häbistada/mõnitada nende tegevusi ja olekut. See pole intelligentsele inimesele kohane käitumisnorm.

Aga vot see normi mõiste  (väljakujunenud v. kehtestatud reegel; ettekirjutus) on tänapäeval hakanud kuidagi eriti taanduma ja seetõttu on murelikkuseks põhjust. KÕIK ei saa olla normiks, sealhulgas inimestesse avalikult halvustav suhtumine. On teisi viise ja mõtteid ja võimalusi, kuidas asju ajada saab, sest enamik tänapäevaseid nähtuseid on fikseeritavad ja kahjuks pikaajaliselt püsivad. Lisaks mõjuavaldavad igal etapil. 

Seetõttu ma arvangi, et heidetud pilku, lendulastud noolt ja välja öeldud sõna tagasi võtta ei saa ja iga selline asi võib jätta jälgi, palju ja poriseid tallamustreid inimhinge..

Prooviks siiski inimeseks jääda. 

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Jalgadega ajamullas. Linda raamat" - on pärit ka alljärgnev katkend, mille panin omal ajal kirja  kolme inimese meenutuste põhjal:

/.../Ent asjad muutusid ja ajad läksid jälle ootamatult süngeks. Ühel jaanuaripäeval, kui olin laohoidjana töötanud pisut üle poole aasta, tuli laojuhataja – üks nooremapoolne naine Narva kandist – murelikult minu juurde ja palus teha vankrite, kärude, rataste, autode, veokite täieliku kokkuvõtte.

Palve oli üllatav, kuid tegin, mida vaja. Samuti andis ta teada, et kõik inimesed, kellel ümbruskonnas on mingisuguseid sõiduvahendeid, peavad need tooma märtsi keskel lao õuele. Märkasin ka seda, et piirkonnavolinik käis ühtevalu sovhoosiesimehe, karjabrigadiri ja laojuhataja juures, kõneles kohaliku kaupluse müüjatega, suhtles elektriseerimisega tegeleva Pihoga. Pidevalt olid tal käes mingid paberid, korra sain neile pilgu peale heita – seal oli kirjas hulk kohalike nimesid. Kui neid lehti laos oma kontoris laual nägin, tõmbas piirkonnavolinik need otsekohe kiiresti ära ning heitis mulle pahase pilgu. Kõik need asjad kokku tegid mulle meelehärmi ja olin nende üle südamest imestunud, kuid märtsi lõpus sain asjasse selgust, kui paanikas laojuhataja ühel külmal õhtul hobuvankri kolisedes minu juurde tõttas. Ta oli venelanna ning kõneles eesti keelt tugeva aktsendiga, mina polnud vene keelt küll veel hästi ära õppinud, kuid sain aru, et ta räägib mulle inimeste äraviimisest.

Kuhu? küsisin imestunult. Siberisse! hüüatas laojuhataja ning laksas samas endale käega suule. Mida ta tahab, et ma teeksin? Sain teada, et kui mina rakendaksin hobuse vankri ette ja sõidaksin ümbritsevaid talusid hoiatama, siis võib seda seostada laohoidja sooviga teada saada, palju on võimalik viljateri taludest kokku kaubelda. Kui seda aga teeks tema, siis seostataks asju otsemaid teabe levitamisega.

Olin nõus. Martin oli Tartus oma ema ja õdede juures, olime juba kuu aega tülis olnud. Samas ei tahtnud ma Reemet kuidagi üksi jätta. Äratasin magava lapse üles, pakkisin ta soojalt riidesse ning panin vankrisse ühe õlekoti ja paksu saaniteki; Reeme jäi silmapilk uuesti magama ning mina nõõtasin hobuse käigule. Viisin laojuhataja tema maja juurde ja mõtlesin läbi marsruudi, kust alustada teavitustööd – endised ämm ja äi kindlasti, sealt edasi kõik Sikad, Mangud, Aruojad, Londonid, Kõllsepad, Viirad, Angelid –, sõitsin porises öös, näkku sadas teravat ja peenikest vihma. Taskulampi mul polnud, tormilatern oli põlvede vahel, kartsin, et see süütab mu põlema, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. 

Mu käed olid jääkülmad, kirsad vajusid igal taluõuel tugevasti kinni, kuid kohalik rahvas võttis hoiatust tõsiselt. Varavalges jõudsin koju tagasi, tihkuv Reeme süles. Köögis istus pliidisuu ees suitsetav Martin, kes soovis ära leppida. Ta võttis mu sülest lapse, hoidis mu kätest ja justkui teadis, kust ma tulin. Seletasin mõne sõnaga, kuidas asjalood tunduvad olevat. Martin lausus, et tõepoolest, kodu tulles olnud küla ja majad teeääri kõik täitsa tühjad. Sellel ja paaril järgneval ööl me ei maganud. Reeme köhis palju, olin mures, ega tema vahepeal soikunud tuberkuloos jälle välja löö. Pakkisin kokku kohvri, kuhu pistsin kõik vajalikud asjad, ja ootasin koputust. Seda aga ei tulnudki. 

Külast hakkasid hoopis imelikud helid kostma – lautadesse jäänud piimavaevas lehmad ammusid inimkäe järele ning seda kuuldes tulid lähimates metsasiiludes peidus olnud talunikud tagasi ja asusid oma igapäevase elu juurde. Äraminejatest või äraviidutest polnud mingeid teateid, see tegi meeled ärevaks./.../

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist 

Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merenduses. Idee oli umbes selline, et kui oli vaja vaigistada mäslevat merd, et läbida kariderohke kitsus vms, olid laevades alati varuks hülgerasvatünnid, mis avati ja kallati merre, et tormilained vagasemaks teha. Meri taltus mingiks ajaks. Võtet sai kasutada pelgalt siis, kui tegemist oli ühe laevaga, flotillides seda ei lubatud, sest järgnev laev võis jääda hülgerasva segunedes veelgi ohtlikuma lainetuse meelevalda. 

Ent milleks kõnelda hülgerasvast? Sest mõneti hakkab tunduma sedasi, et ühiskonna mistahes vormis otsekohest arvamust millegi või kellegi kohta tegelikult teha ei saa. Ebapopulaarsed ja ausad väljaütlemised kellegi teo või mingi sündmuse nähtuse, tunnetuse etc kohta võivad saada ütlemata negatiivset tagasisidet, neid väljutatakse kontekstist, muudetakse sõnastust ja edastatakse selliselt, et kulmud on juuksepiiril ja võtavad vahel ka silma veele. 

Sestap tundub, et tuleb kasutada metafoorset hülgerasva, et pealtnäha oleks kõik ilus ja sile, et iga sõna oleks võimalikult mugav kuulajale/vaatajale ja jumala eest, et ükski nüüdislibleke kannatada ei saaks, sest vastaval juhul rikutakse sadat ja tuhandet reeglit, mille olemasolust ma täna vaatamata väga laiale elu-ja töökogemusele teadlik polnud..... 

Igasuguse vägivalla ja sõja vastane

Pildi allikas

Viie aasta eest alustasin ma biograafia "Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman" kirjutamist. Esimene intervjuu juhtus olema 09.03 ja ma küsisin kirjaniku käest, kas ta seda päeva mäletab. Kirjanik vastas jaatavalt ja rääkis oma kogemusest:

"/.../9. märtsil on Aimée taas pimedas saalis elades kaasa rikka aadliku poolt ära rikutud noorele neiule. Neiu on lapseootel ning tema vanemad viskavad ta välja, neiu otsustab ennast sohu uputada, ta kõnnib lauka poole… ja sel hetkel katkeb seanss, kinosaal lööb valgeks ning kõrvu lõikab õhuhäire signaal.

Inimesed põgenevad kinost ning Aimée kantakse rüseleva rahvamurruga tänavale. Õhuhäire kriiskav vile ergutab tüdrukut varju otsima, ta keha hakkab külmast värisema, vastu nägu lööb õhulaine – kusagil õige lähedal plahvatab pomm. Neid sajab taevast nagu rahet. Ümberringi lahvatavad tulekahjud, rahvas paanitseb. Tüdruk jõuab teistega koos kino lähikonnas oleva maja keldrisse, kuid süda on muret täis, ta tahab koju, ta tahab kusagile mujale, ta kardab, et mõni kiunuvatest pommidest leiab üles tema pere.

Ta sisendab endale julgust ja vingerdab ennast keldrist välja, kõikjal on tulesambad, maa vapub, kodutänavale jõudes ta näeb, et üks lähimajadest on leekides, inimesed organiseerivad solgikaevust kustutusvedeliku ning kui pommitamine lõppeb (tegelikult vaibub mõneks tunniks – autori märkus), kaevavad inimesed plekkpangedega olulist vara maa sisse. Aimée suureks õnneks on tema kodu alles, ka ema on elus, isegi kass, kes ei lase ennast tulemöllust segada.

Aimée võtab mitmed asjad ning mõne aasta eest kingituseks saadud erakordselt ilusa volangidega kleidi, mis sarnaneb Shirley Temple filmirõivastega, pistab need plekk-karpi ja kaevab aeda papa õunapuu alla. Märtsipommitamine sööbib tüdrukule sedavõrd mällu, et hirm hakkab, ta talletab iga väiksemagi pisiasja, sest olgugi, et korraks näib olevat muutunud õhk rahulikumaks, on see petlik – ainult mõne tunni pärast algab uus pommirahe ning taas vilisevad kõikjal tulemered. Sellel ööl lõhutakse Tallinnat meeletult, üle kolmandiku linnakodanike elamispindadest saab räsida, inimkaotusi on piisavalt./.../"

Kõige selle foonil olen ma täielikult sõjavastane, sest alati kannatab suures madinas TAVALINE INIMENE. Mäletagem ja mälestagem......