Üle 31 miljoni elatud sekundi katkematu perioodi põim - 2014 tiksub viimaseid tunde

Nii ta on.

Aeg asuda kokkuvõtet tegema. Niisiis:

*jaanuar - magistrantuuri sügissemestri eksamisessioon. Teraapia

*veebruar - magistriõppe kevadsessiooni algus, tõdemus, et töö suunda tuleb muuta, intervjuu Valli Lember-Bogatkinaga

*märts - väga hoogne magistritöö kirjutamine, ühes aines terve päeva kestnud eksam; esinemine emakeelepäevale pühendatud konverentsil

*aprill - magistritöö eelkaitsmine, närvesööv talumine tee-ehitustest

*mai - magistritöö esitamine, poegadele tervisetunni andmine, poegade poolõdedega kohtumine, tööintervjuudele minek; päev Koplis, artikli kirjutamine; eksamite tegemine; kaitsekõneks valmistumine; retsentsiooni saamine

*juuni - magistritöö kaitsmine; tööintervjuud; magistrantuuri lõpetamine; jaanid isa juures koos L perega; Hiiumaa reis; tööpakkumise vastu võtmine; omanäoline..eee... suhteasjandus tantrateemadel; jahedus, jahedus, jahedus

*juuli - sünnipäev, laulupidu, tutvumine Tallinna vaatamisväärsustega, mitmed näitused, väga palju merd ja randa; suvepäevad Võrtsjärvel; merepäevad Tallinnas, palavus, palavus, palavus

*august - artikli ilmumine; uue raamatulepingu saamine, biograafilise artikli kirjutamine; poegade sünnipäev; alustamine uues töökohas

*september - uus algus õpetajana; spordipäev; kooliellu sisseelamine; arhiivides töötamine; heki istutamine

*oktoober - esimene täispalk üle aasta; töö arhiivides; sügisene koolivaheaeg; boilerivahetus, teatrietendused, muuseumid ja näitused; arenguvestlus koolis.

*november - pereliikmete sünnipäevad; esimese trimestri lõpp; L juures soolaleival.

*detsember - raamatukäsikirja üle andmine; biograafilise artikli ilmumine, jõulupöörasus istumiste, pidude, kontsertide, etenduste näol.

Torkas eneselegi silma, et palju keerles esimesel poolaastal MA ümber, kuid midagi pole teha, see oli üks neid, mis tuli ära teha.

Ja saigi üle rehitsetud. Närvesöövate ja ülendavate hetkedega võidu lainetades möödunud ja muutusi külvanud aasta, mille kohe-kohe lukku keerame ja kunagi ainult tagasivaateliselt mõtteisse võtame. Üle 31 miljoni sekundi elatud ja kogetud. Jälle....

Kuhu kõik on jäänud?

Eelistan alati tegusid sõnadele. Suure ja särava, mentaalselt vaimuka ja näiliselt kõneka teksti vahendamine on kahtlemata vahva tegevus, kuid prkatikuna tahan ma ka suurte ja vaimukate sõnamullide taga/ees/kõrval/vahetus läheduses  midagi teha. Ilmekaid kirjalikke ja suulisi teksti..eee prügisid on vahva lendu lasta nt kultuuriloolise tegevuse, hoidmise, kaitsmise ja säilitamise egiidi all.

Tegelikkus aga on sootumaks teine. Millest aga selline blogi sissekanne?

Oleme kõik ju kuulnud räägitavat, et vot see õppejõud ja see tegelane tegi minust selle ja tolle, vot too oli ikka väärt inimene, kes mitte ei lahmanud sõnadega huupi, vaid oli täpse käega snaiper, kes tulistas otse ja väärikalt. Osasid tegelasi, kes taolisi väljendeid on kasutanud, võiksid tinglikult koonduda ühise õppeasutuse ja nüüdseks jäädavalt mälestusteks vermitud õppetooli lähedusse. Ja ikka sellisest kultuuriloolisest kontekstist, kuid... kui kultuuriloolisesse mällu ka midagi tegelikku juurde teha, siis tegijaid pole kusagil. Et nii üldjoontes mälestada ja mäletada, selleks on ühe võimalusena kalmistu kui selline. Nt Kuperjanovi haud, millel käimine veel 80.ndatel oli tegelikult rangelt keelatud ja hoolega valvatud tegevus, sest mine tea, mis mõtteid võib kunagine sõjapealik ka hauatagusest ajast kalmulekogunejatele pähe panna. Toomas Liiviga õnneks seda häda pole. Käi ja kogune, süüta küünlaid ja loe luuletusi palju kulub, ainult et... lugejaid polnud. Pikale eelteatamisele vaatamata ei tulnud mitte kedagi.

Kalmul oli lisaks minu küünlale veel vaid üks. Kuid vaatamata sellele tutvustasin oma järeltulijatele enda ja Toomas Liivi seoseid, rääkisin tema olulisusest Eesti kirjandusloos ning pidasin mõttes maha ühe sisutiheda kõneluse.

Meenutamaks teda seminaridest, kus ta saksakeeli lasi meil analüüsida teada-tuntud lugu: "Sag mir wo die Blumen sind?", siis nüüd ka pealkirja analoog või parafraseering: "Kuhu kõik suured sõnaseadjad jäid?"

Hüva, elavaid tuleb lahkunutele eelistada, kuid siiski, see pool tunnikest oleks võinud ju leida ja mäletada? Mälestada. Nojah. Mina igatahes olin kohal. ja olen ka järgmisel aastal ja ülejärgmiselgi. Vaatamata kõigele. Ja mäletan edasigi.

Püüan hoida kirjandusteadlaste lippu nii kõrgel, kui seda ma suudan, sest tänu Toomas Liivile (vaatamata Sinu hoiatusele mitte võtta "Pimedaid aknaid" oma MA uurimisobjektiks, sest: " Oi, Sirly, te astute kaunis libedale ja õhukesele jääle, ma ei tahaks, et teid hakataks kuidagi vääriti tõlgendama!!", tegin ma seda siiski) sai minust fill ja teadlane. Analüüsiv ja täiesti teisiti mõtlev olend, kui ma seda 14 aastat tagasi, 10 aastat tagasi ja veel viis aastat tagasi olin.

Oma kandamit sülest nii lihtsalt ei poetata

Kunagi räägiti raadios mingit lugu, kus mitme lapsega lesknaine läinud jumala juurde paluma, et ta ei jaksa enam seda risti kanda, mis talle antud on - mees surnud, lapsed väikesed, jõudu ei olel, et maad künda ja vilja koristada. Jumal öelnud, et mine võta siis endale uus rist. Naine valinud endale uue risti, kuid see olnud hirmus raske ja ta ei suutnud seda liigutadagi. Valinud siis järgmise, kuid seegi olnud hirmus raske. Kolmanda ja neljanda ristiga kordunud sama lugu. Viimaks märganud ta aianurgas ühte teistest palju väiksemat risti ning katsunud seda. Rist tundus kerge ning naine olnud väga õnnelik, et saab endale nüüd kergema kandami. Jumal aga lausunud, et naine võtnud endale kanda selle sama vana risti, mille naine liiga raskeks tunnistanud.

Sõnaga-loo moraal seisnes selles, et iga inimene jaksab kanda täpselt nii palju keerukusi, kui talle ette nähtud on ning viriseda ei maksa.

Üldjoontes on elus asjad kenasti korrelatsioonis - kui õpid ja töötad, siis on ka tulemused vastavad. Sama tõik kehtib kõikides suhetes - kolleegidega, perekonnasiseselt ja sotsiaalsema keskkonnaga. Neisse tuleb panustada energiat ja aega ning tulemused on võrdlemisi käegakatustavad.

Ometigi nöörib perioodiliselt inimesi hirm. See on väga subjektiivne ning kõikuv, sest oleneb selle hirmu põhjustamisest. Nt hirm jääda töötuks, vigaseks, kaotada lähedane, kiljuda paaniliselt ämbliku nähes.

Tihtipeale on hirm lähisuhetes inimestel - kas mu kallim ikka austab mind, ega ta kellegi teisega koos olla ei taha, kas ma olen ikka piisavalt hea kaaslane.  On iseenesestmõistetav, et  sellist hirmu tunnevad eriti need persoonid, kes on tükkinud mõnda suhtesse kolmandaks osapooleks ning enda meelest triumfeeriunud  (vt minu postitust 12.06.2014) ja seda võidukalt.

Kuid vahel võib elu teha oma kentsakaid nükkeid ning mõnes suhtes olnud kolmas osapool, kellest saanud eelmise suhte buldooser, hakkab tundma seletamatut hirmu, sest metsikust armumisest ja seiklustest alguse saanud kõrvalsuhe on kuhjatud minevikust tulevate elusate elementidega nagu lapsed ja mittemeeldivad vanemad ning üldse sellised kohustused, millega ei tahaks üldsegi mitte kokku puutuda. Ja tuntaksegi paanilist vajadust rangelt ning reglementeerivalt meelde tuletada oma võitu kui sellist. Elukogenult tahaks ohata ja sõbralikult naiivsuse verstapostile õlale patsutada, kuid...see on rist, mida tuleb kanda. Asjad pole ikkagi nii lihtsad kui näivad. Igast püherdamisest saab kord villand ning iga isik võib kaotada lõpuks oma senise võluva salapära. 

Nagu ma kord oma blogis olen lausunud - igast homsest saab täna eile. Selline filosoofilisem aastalõpumõtisklus. Iga kunagi uus saapapaar võib leida kasutust just sellisena - hüljatuna trammipeatuses:

Hüsteeriliselt ja mõttepausideta

Esimesel detsembril  otsustas ajameister saduldada Kiiruse, anda kannuseid Rutule ning segada tegutsemistuhinat Paljuga.

Pea kolme nädala sisse on mahtunud mitu jõulupidu, kirikukontsert, teatrikülastus, kokteilikoolitus, kaheksa kontrolltööd, kohtumine H-ga, raamatu käsikirja üleandmine, klassi kaunistamine, aktuse ettevamistamine, iga-aastane kirjanduslik istumine Antoni juures.

Lillist on kerge küllastumine, kuid ootan huviga, kes saab sisutoimetajaks. Pildimaterjali osas lubas aidata üks tolle aja kirjanikke uuriv koolivend.

"Kuldses Lurichis" arvasin ma enam-vähem täpselt ära, kes on vargad.

Loomuliku lisandusena tulid piparkoogitamine ja kuusepaine.

Suurpuhastusest üleväsinuna ei saanud kuuske kuidagi otse. Pingutused, nutt, vihastamine, kuusejala väljavahetus ja siis kui kuuske sai uuritud pisut korralikumalt, selgus asümmeetrilise kuusejussi viltusaetud ots. Kas ma oskan saagida? Ikka. Käsisaekene välja, tsiuh ja tsäuh ning kuuseots sai sirgeks. Küünlad, kard ja ehtekesed, kõik hops ja hops peale - lapstööjõudu kasutades.

Punamütsilised kaaselanikud voolisid  valmis kõik ahjuvajalikud koogikesed. Pärastine glasuurimöll, mille tulemusena on nüüd kauss kuhjas sürrealistlikke, ütleks et Dali unenäolaadseid piparkooke.

Vilistalsena Antoni juures istudes oli kuidagi hea ja kindel tunne olla, sest  magistrantidel olla ka üks väljend käibele tulnud - Sirlyt tegema. See pidavat tähendama magistrantuuri ühe aastaga lõpetamist. Rangelt meelde tuletades, ma siiski olin eelnevalt ju õppinud, kuid tõesti-tõesti enamiku rabelemisest tegin ma ära ühe aastaga.

Abistajad

Neljapäevasele kirikukontserdile palus mind ühe õpetatava klassi juhataja olema see kontrollorgan, kes lapsed kohale transpordib ja korrale kutsub. Õnnestus hästi. Pärast tuli, tõsiküll, ainult autoga liikunud ja igasuguse seesmise suunatajuta lapsed juhtida õigetele bussidele.

Nõks hiljem aga istusin ma taaskord Õpetajate Majas ja ühel põnevaimal koolitusel üldse - kuidas teha klassikalisi kokteile. Baarmenile kõige lähema laua ääres istujana, saime alati kõige esimesena jooke proovida ning tegin endalgi käe valgeks. Muuseas väga põnev oli, mulle väga meeldis. Teha ja mekkida. Igatahes olime kõik õhetavad ja svipsus.

Reedel olin värvatud jõuluaktuse korraldusliku poole meeskonda ning seejärel tuli tõdeda, et pool aastat sai läbi.

Ja nüüd on kõik toomapäevased ettevalmistused tehtud, et hakata pöidlaid rullitades seirama sobivat kalendrit uueks aastaks - aja-aasta 355 päeva on tiksunud armutult üheks sündmusteahelaks. Veel ainult kümme päeva ja longub kõik, et täpselt samasuguse saduldatud Kiirusega järgmisesse ketasse hüpata.





Et siis talsipühakuuga kõneldes

Nii ta on. Kuu blogitamiseta möödunud, sest - pole lihtsalt aega. See kulub mujale ja nii ära, et  ei saa arugi, kui hommikust saab õhtu ja päevadest nädal ja ongi kuu otsas.
Õpetamine pole kõige lihtsam viis leiba teenida, kuid kahtlemata on ta üks kütkestav amet.

See püsiv ärevus, hommikupoolikuti unised silmad, kuid päeva jooksul  hämmastavalt ergastuv õpilaskond.

See sage kisa ja kära ja lärm, mis kella helisedes vallandub ja siis need lõputud küsimused, mida mulle esitatakse. Hinded ja kontrollimised ja arutelud ja korralekutsumised. Ning rääkida, rääkida, rääkida.

Ja kolleegid - mulle meeldivad mu kolleegid. Nende omanäoline huumor ja samas väga kohusetundlik suhtumine oma töösse.

Ühes klassis oli ülesandeks kirjeldada õpetajat ning nii pool klassist kirjeldas mind. Ja üllatusega sain teada, et ma olen vanamoeline.  Palusin täpsustust. Poiss selgitas: "Selles mõttes vanamoeline, et teiega tuleb silme ette selline vana kooli õpetaja - sirge seljaga, range, kuid silmad on ometigi naerused. Ja te teate ka nii palju."

Kontakt on vist klassidega olemas. Ja mulle tõesti meeldib õpetaja olla.

Lisaks ootab nüüd ees kooli jõulukuu - ukse kaunistamise võistlus, kirikukontsert, jõuluõhtu kolleegidega.

Sellega meenub, et ka päris isiklik maja tahab reglementeerivat hoolt. Samuti oma pojad, keda muuseas minu kooliõpilased teavad kui neid "Kristiine kaksikuid".  Vahel läheb õpe pisut kipakalt, aga enamjaolt siiski on asjad õige joone peal. Ju jutsu trenn edeneb, kimonod näivad olevat mõnusad.

Talv on samuti hoogustunud. L tegi nädalapäevad tagasi väga terase tähelepaneku - käisime Öökulliakadeemia raames ühel Loodusmuuseumi avatud õhtul kuulamas filosoofi ja muusiku etendust - mees matkis flöödil järele lindude hääli ja tutvustas putukate häälitsustest kokkupandud muusikapalu, näitas filmi, kuidas vaalaga ühes musitseeris - et sulle oli vaja õiget tööd ning sotsiaalne aktiivsus taastus täiel määral. Depressioonist, mis mind nüüd ikka mitu head aastat püsivalt jälitas, on hetkel saanud võrdlemisi väheldane seik. Tõsiküll, unetus püsib.

Isa suur ja ümmargune sünnipäev möödus rahulikult - vana merekaru oli reisil.

Kuna nüüdne töötrajektoor viib mind hoopis teisele poole, siis kohtun inimestega, keda pole aastaid näinud.

Ja üldse olen ma üle mitme aasta väga rahul, et on tulnud jõuluaeg ja talv ja päris huvitav elujärk.