Hiirtest ja inimestest

Blogija ei hakka ümber jutustama lugu Steinbecki kangelastest. Tuleb lihtsalt tõdeda, et isegi tänapäeval, kui meid ümbritseb ultramoodne ühiskond, mis kõlgub klassivaenulikkuse ja rassistliku küündimatuse hellal joonel, elavad asunduses koos hiired ja inimesed.

Ühes konkreetses asunduses, kohas, mida saab vaieldamatult nimetada koduks, elab minuga koos hiir. Sõna otseses mõttes elab minuga koos. Ta sööb minu ostetud toitu, ta närib minu krõbinapakki, ta kügeleb minu köögiriiulil.

Episood nr 1.

Hommik. Vihma sajab. Ootan külalist ja selles vaimus korraldan ma köögi seinakappide klaase. Üllatusega märkan, et köögikapi ukse vahel tilpneb mingi hall nöör. Ma ei mäleta, et oleksin midagi nöörigaseotavat kappi pannud, avan ukse ja vaatan tõtt.... mustade nööpsilmadega, mis pungituvad hallist kerast.

Hiir, taipan. Ma ei kiljata ega karju.

Poetan ukse vaikselt kinni ja hiir jääb oma kohale. Lähen aeda ning tassin turjapidi tuppa senise meistermurdja ja aia lindude hirmu. Oma musta kassi. Panen ta köögikapi juurde, avan ukse ja lasen murdjal ning murtaval üksteist nuusutada ja siis seltsimehelikult kummalgi oma teed hüpata. Murdja ei huvitu murtavast. Hiir vupsasb pliidi taha.

Lõpp

Episood nr.2

Ärkan öösel üles seletamatust liikumisest köögis. Ema - käib esimene mõte peast. Siis meenub, et ema seisab urniga toas. Vend? Tema ju pole siin. Poeg? Pojad on ju maal, vanaisa juures. Ärkan lõplikult ja lähen vaatama, mis minu köögis ikkagi toimub. Õhtul tühjaks söödud krõbinapakk liigub ja liigutab ennast laual, pudeneb maha.

Hiir, taipan. Ma ei kiljata ega karju.

Sulgen toaukse vaikse ohkega ja alles hommikul viskan tühja karbi, kus hiir öösel inimese jäetud pisiprügiga lustis, ahju. Hiirt selles pakis siiski pole.

Lõpp

Episood nr.3

Asun kaunil suvehommikul einet võtma. Panen kausikese piimaga lauale ja võtan krõbinapaki. Kallan jõuliselt krõbinaid piimasse ning pakist maandub valgesse vedelikku mingi elus asi.

Hiir, taipan. Ma kiljatan ja karjun.

Tegelikult on kisa tänavale kuulda, sest olgem ausad, kell pool seitse hommikul on selline vaatepilt ikkagi õõvastav. Hiir hüppab kausist välja ja põgeneb, mina taandun kohviga sootuks tahapoole, oma tuppa.

Lõpp

Loomulikult pole kass hiirt kinni püüdnud. Kõik kuiv-, maitse ja muidu ained leidsid omale uue koha külmikus, sest ma loodan, et sinna see õudus ennast sisse ei smugelda.

Tuleb osta lõks. Tuleb see hädine hirmumootor kinni saada ja tema olu lõpetada.

Ma ei taha hiirega koos elada. Mehega - jah. Poegadega - jah. Kassiga - jah.

Aga mitte hiirega. Üks meist peab siit majast lahkuma ja see pole mina.

Jaanilaupäev ja õnne(tu) olek

Kuna poegade maalolemise ajal on käes midagi enneolematult palju - nimelt aega, siis otsustasin mõnda asja veidi korrastada/korraldada. Tegin oma blogist käsikirja ja leidsin, et olen selles olnud üsna ühekülgselt masendav. Korduvad teemad, korduvad nutud, korduv emaigatsus....

Jah, sellega on küll nii, et eile möödus ema surmast kaks kuud. Kaheksa nädalat on möödas selelst, kui ma sinu viimaseid hingetõmbeid kuulsin. Kaks kuud tagasi vajusid sa sellesse olematusse loodusringi ning iga päevaga tunnen ma aina enam, et see polnud õiglane. Liiga vara pidid sa oma teekonna jätma pooleli, sest nii palju oleks veel näha ja teha.

Ema - see on uskumatu, kui palju me isa ja vennaga oleme meie aias korda saatnud. Ja ka tubades. Lapsed, sinu rüblik ja juntsu, nagu sa neid ikka tavatsesid kutsuda, on oma ainukese vanavanema juures ning mulle tundub, et nad on papaga üpris õnnelikud. Neil on seal suur maja, kus asju uurida, jalgrattad ja tiik, millel vanaisa valvsa pilgu all parvetada.

Ema, nad on õppinud ujuma, oskavad natukene lugeda, nad on päevitunud ja sääskedest söödud. Papa armastab neid ning tead, mida ta ütles minu küsimuse peale, et kas ta ikka kindlasti tahab lastega nii kaua tegeleda (tervelt augustini). Papa vastas, et tal jäi oma meremehe töö tõttu paljugi nägemata oma laste kasvuaastatel ja see on nüüd omamoodi tasategemine.

Ainus masendav külg on selles, et poegade issike läheb sügisest välismaale tööle ja elama ning soovimata muutuda lastele võõraks, on ta otsustanud pojad perioodiliselt enda juurde võtta. Nt hommegi.

Ma ei teagi, kuidas talle seda öelda, aga Rom ja Rem suhtuvad temasse küll täiesti ükskõikselt. Nad ei tunne tema vastu mingit huvi. Ma algul arvasin, et see on võõrastus, aga küsides poegadelt, et kas neile ikka meeldib issi juures käia, siis vastasid lapsed, et neil on täitsa ükskõik.

Et kui vaja, siis võib ju kah.

Ma pole parastaja inimene, ma ei ihalda kättemaksu, vaid annaks loodus, taevas, Eesti valitus, misiganes E-le ja tema tuhmiilmelisele naisele oma isikliku lapse, siis kaoks fookus poegadelt sootumaks mujale ja mina saan kergendatult hingata - uhh, see karikas läks jällegi mööda.

Pojad ei TUNNE oma isa vastu mitte midagi. Oma vaistudega, mida ma olen õppinud usaldama, teadsin, ma et see nii ka läheb.

Nii, aga täna on siis see jaanilaupäev ja mina olen täiesti ootamatult täiesti üksi. Alguses tegi mul see meele veidi mõruks küll. Igal ühel omad tegemised - pojad teevad vanaisaga maal kasevihtasid, vend on sõprade juures, L läks oma perekonnaga kuskile maale (kuigi algne plaan oli minu juures olla), aga mina olen siin ja praegu ja jumala ihuüksi.

Aga mul on õhtuks plaan sorteerida fotosid. Kuna ma homme jälle usinalt töörindemail olen, siis polegi tegelikult paha üks pidu vahele jätta, sest kümne päeva pärast on veelgi olulisem sündmus. Vähemalt mulle. Tõsiküll, sellel aastal on sünnipäev veidi teistsugune, sest sind, EMA, ju minu juures pole.

Aga loodan, et ilmaga veab, sest plaan on väljas olla. Aga eks näis, näis, näis......

Suvest suvele suviselt

Läheneb aasta müstilisem öö. Lühike, valge, viljakas....

Sellega märgib põhjamaalane ära, et alanud on napp suvi, natukese rannamõnude, roheluse, puhkamise, grillimise ja erineva aktiivsusega.

Rattasõit, ujumine, päevitamine.

Naised muutuvad kuidagi vabamaks väljaspoole oma sukkpükste ja soojapesutraagikat.

Autodel on aknad lahti, linn lõhnab tänavapesu ja asfaldi järele.

Suvele on lisaks veel omane, et saab minna paljajalu koduõuele, süüa oma aia marjadest kooki, võtta ennast sündinudpaljaks ning anduda päikesele nagu kirglikule armukesele mitmetel öödel enne ja pärast.

Pruun jume, pleekinud juuksed, sääsest söödud sääred.

Okstekriibitud käed, värskelt niidetud heina ja muru lõhn.

Kilgendav vesi, sumisevad mesilased, kilksuvad tirtsud.

Õied, rohelus, värskus.

Aga pea need sumenevad augustiõhtud, hommikune jahedus, valmivad ploomid, mahalangenud õunad...

Kes ütleb, et suves pole mentaalset erootikat? Spirituaalset äkkaktsiooni puude alla, kuival samblal?

Maanteelindil kihutavat jalgratast, millega sõites sooritab justkui eelmängu?

Kummaliselt meelaks teeb suveilm, suvemõnu, suvetunne, suveootus, suvemälestus...

Igavus/igatsus

Üheksa aastat puhkuseta. Üheksa. Mitte kümme ega kaheksa, vaid üheksa. Üheksa aastat olen ma katkematult kulgenud. Vahedeta. Tööle, koju, kooli. Nüüd on lisandunud lasteaed. Vahel harva, üliharva on olnud need korrad, mida saab nimetada aja maha võtmiseks. Kino, teater, näitus, muuseum. Sekka veidi armastust. Seda viimasel kuuel aastal õite kasinalt.

Päevased toimetused matavad sind enda alla. Alles hommik, juba õhtu. Eile oli reede, varsti on esmaspäev. Alles ärkasid, juba lähed magama. Aeg tiksub sekundeid minutiteks, minuteid tundideks, tunde päevadeks, päevi nädalateks, kuudeks, aastateks, sajanditeks. Terve eoon täis argiseid toimetusi, pisimuresid, suuri kaotusi ja väikeseid võite. Kõik kulub, vanub ja muutub.

Ja midagi muutub ka minul. Sest esimest korda üle üheksa aasta olen ma üksi.

Ema on kadunud, vend elab mujal, isa pesitseb omas kodus, pojad kuni suve lõpuni vanaisaga koos. Armuke ... ma ei teagi kus ta oma bikeriga nüüd on.

Ja ma sain terve hommiku logeleda. Kohvi juua, suitsetada, raamatuid lugeda. Tolkneda hommikumantlis ja märgade juustega ühest toast teise ning ainult oleskleda.

Vihmane. Kohati isegi äikest. Tallinn mattus mingiks hetkeks täiesti lummavasse pimedusse.

Vihm teeb õhu puhtamaks. Nagu minu üksiolekki. Hing seestub sinnakogunenud lademetest kirkamaks. Vähemalt ma loodan nii, sest tegemist jagub, vaatamata, et pojad kaugel ja saan olla mina ise. See, kes ma pole olnud üheksa aastat.

Üheksa aastat tagasi astus mu ellu suur ARMASTUS (jube klishee, eksole?) ja nüüd üheksa aastat hiljem jalutab ta ka minema ning asemele tõotab tulla midagi uut ja põnevat.

Mis, ma ei teagi, sest vaist, mis mind harva petab, hoiatab mind kireohu eest. Ehk minu majakas sellist kandamit elusaarele ei meelita. Aga mine tea. Vabad mehed pidi olema need kõige suuremad ketserid. Ehk ka vabad naised?

Ikka ja jälle kaotused..ning väikesed võidud

Möödunud kolmapäeval helistas minu vend ning teatas, et meie hiljutilahkunud ema tädi on samuti läinud kõiksuse teele.

Reedel tuli taaskordselt välja otsida must pluus ja seelik, mustad sukad ja pesu. Must kott. Vennal must ülikond ja must lips. Tallinna Krematoorium, valged kallad, leinajad.

Kolmkümmend kolm päeva tagasi, enne seda matust olime me samas kohas, mattes meie ema, nüüd siis oli vanatädi kord. Pooled matuselistest olid samad inimesed. Näha sai sugulasi, kellega viimasest kohtumisest oli möödas ligi kümme aastat. Mõnega neist sai koos oldud minu vanaema matustel seitse suve tagasi. Eelmise aasta talvel sai autoõnnetuses surma ema täditütre tütrepoeg. 27-aastane. Libedus ja vastu puud ning 27 aastat tühja tööd. Ka sellel matusel olid pea samad inimesed, kes teisel mail ja nüüd viiendal juunil. Masendavalt palju on saatus lõivu nõudnud meie hõimult.

Toona, talvel, vaevu kaks nädalat hiljem viibisid ema ja vend veel ühel matusel - ema lell suri haiguse tõttu.

Ning nüüdseks pea kaks aastat tagasi hukkus rongi all minu isa kõige vanem õepoeg, 40-aastane, eluterve meestükk.

Kaks aastat ja viis matust. Viis elu on lõpetanud oma olemise. Kohutav, see on tegelikult lihtsalt kohutav.

Aga samas... reede õhtul läksin ma oma pikaajalise sõbraga justkui esmakohtumisele ning see õhtu andis silmad ette paljudele nendele õhtutele, kus ma olen midagi nii väga meelisklenud, kui nüüd... Imelik, et kurbade sündmuste taustal julgeb inimene mõelda ennast niivõrd surelikuks, et ta eluahelale tinglikult võttes vastu astub. Surmale vastand on ainult elu ja elu saab luua. Vahel ka mitte luua, kuid protsess silmnähtavate inimtulemusteta on samaväärne.

H, kelle suhtes ma olen alati olnud sellisel küll on lahe vend tasandil, tekitas minus veidi teistsuguseid tundeid. See oli lihtsalt niivõrd...eee... lõõgastav kogemus.